Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

       

Eelkõige meenutagem, et „Noor-Eestit“ on meil üldiselt nime­tatud impressionistlikuks, uusromantiliseks, sümbolistlikuks, individua­listlikuks, dekadentlikuks, modernistlikuks jne. stiilivooluks. Nimede rohkus on tingitud sellest, et „Noor-Eestil“ polnud, nagu nägime ees­pool, ühiseid seisukohti. Sageli olid ühe kirjaniku tõekspidamised teise omadest tunduvalt erinevad. Veel „Noor-Eesti“ ajakirja teises numbris küsib Joh. Aavik arvustustele vastu vaieldes: „Kas aga nii ühtlane ja homogeenlik Noor-Eesti olemas on?“ ja vastab samas: „Ma ei näe seda mitte, ma näen seal üksikuid indiviide, isik­like ja sagedasti lahkuminevate maitsetega.” Ja veidi allpool ta kinnitab, „et Noor-Eestil — vähemalt esiotsa — mingisugust „kooli“ ei ole“.

Kui „Noor-Eesti“ puhul on kõneldud või kirjutatud ühest kirjan­duslikust voolust, siis on mõeldud esijoones ühte või teist juhtiva­mat tegelast ja tema loomingut. Ometi leidub nooreestlastel rohkesti ka ühiseid jooni. Teatava üldistusega mahuvad nad siiski peaaegu kõik ühise kirjandusvoolu alla, kuigi neil on nii erinevad tõekspida­mised ja maitsed, nagu näiteks Grünthalil ja Tuglasel, või Suitsul ja Aavikul.

Eespool kuulsime Gustav Suitsu igas programmkirjutises rõhuta­vat individualismi. Sama tegi ka Joh. Aavik ja teevad kõik teisedki nooreestlased. Individualism on seega neil kõigil ühiseks joo­neks. Kaasaegsete poolt anti individualismile järgmine määrang:

„Individualisi all mõistame üleüldiselt niisugust vaadet, mis ühiskondlikes vahekordades isiku — indiviidi — oma püüete lõpusihiks seab. Individualism nõuab isikule vabadust, kaitseb üksi­kut ühiskonna surve eest ega hooli autoriteetidest. Individualist otsib iseenesest neid seadusi, mille järgi ta peab talitama; tal on ka oma enese kõlbelisus ja maitse, millest ta ühiskonna kasuks ei loobu. Ühis­kondlike loomusundide peale vaatab individualist kahtlevalt, näeb selles allalangemist hulga tasapinnale. Individualisti kultuuripanu­seks on üliinimene.“

Sellise üliinimese kultuse lõi saksa filosoof Fr. Nietzsche oma individualistliku filosoofiaga, mis oli vastukaaluks sotsialismile. Nietzsche seletas, et isik, indiviid, on ühiskonna alus. Kui pole isikut, pole ka ühiskonda. Järelikult on isik kultuuri edu ja arenemise eel­tingimuseks ning pearõhk tuleb langetada temale. Seega on individualism filosoofiline vool, ilmavaade, mis tõstab esile üksiku isiku osa­tähtsuse ühiskonnas, nõuab inimesele ning ta vaimule täielikku arenemis- ja kujunemisvabadust ja seab kõlbelise tegevuse eesmärgiks üksiku isiku hüve. Ainult sellises vabaduses võivat kujuneda isikud, kes seisavad massist kõrgemal, kes lähenevad üliinimese ideaalile ja võivad kunstides luua midagi suurt ning väärtuslikku. Individua­listile on tsentrumiks tema enda „mina“, kust lähtutakse ja kuhu kõik on sihitud.

„Noor-Eesti“ liikumise aluseks saab individualistlik maailmavaade. Kuigi see pole neil lõplikult veel kujunenud, siiski jõuab kõikumine kahe maailmavaate — sotsialistliku ja individualistliku vahel, nagu see eriti ilmnes esimeses albumis ja „Võitluse päivil“, enam-vähem ühe­poolsele lõpule. Suitsu rahusobitus programmartiklis „Sihid ja vaated“ on lõppenud tagajärjetult. Võitjaks on jäänud individualism. Ja nooreestlased, omades individualistlikku maailmavaadet, tunnevad endid harilikest surelikest palju kõrgemal seisvatena, kõik on oma­ette väikesed üliinimesed. Ka nende teostes esinevad tegelased on kõik individualistid, kes tegelevad ainult oma „minaga”. Selliseks endasse süüvinud isikuks on Felix Ormusson, kes elab ainult oma kujutlustes. Aga ka kõik teised Tuglase teoste tegelased, alates väi­kese Leeniga, tegelevad iseendaga ja oma elamustega.

Samuti endaga tegelev on ka Randvere Ruth ja A. H. Tammsaare novellide mõningad tegelased.

Gustav Suits on jätnud oma luules paatose, sõjakuse ning noo­rusliku julge rühi ja mõtleb värisevate haabade all oma pagulasmõtteid, kõnnib endasse süvenenult Saaremaa rannal või õitsevas rohtaias. Ta tegeleb peamiselt enda minaga ja siseelamustega.

Individualism oma minakultusega ja üksiku isiku esirinda tõst­misega on aluseks ka üksteisele lähedal seisvale sümbolistlikule ja impressionistlikule uusromantilisele kirjandusevoolule, mille valda käi­vad ka nooreestlaste tööd. Ka nende voolude lipukirjaks on individua­lism, mis annab võimaluse originaalsete vaimude võrsumiseks, kel­lel igaühel peab olema oma esteetika, oma maitse, mis vastaks tema isikupärasustele.

Sümbolism ja uusromantism on seega kirjandusvoolud, milledest on väga raske anda ülevaadet, sest igaüks voolu kuuluv kirjanik on andnud oma kunstilised tõekspidamised, mis individualismiteooria seisukohalt peavad erinema teistest. Tegelikult sisaldavadki sümbo­listide ja uusromantikute kunstilised tõekspidamised isikute vahel suuri vastukäivusi, nagu nägime seda nooreestlastegi juures. Ometi on ka rohkesti ühiseid jooni, mis laseb neist kõnelda kui ühte voolu kuu­luvaist erinevate tõekspidamistega isikuist.

Need kunstivoolud tekkisid vastukaaluks XIX sajandi keskpaiku võidulepääsenud realismile ja naturalismile, mis tahtsid loodustea­duste eksperimentaalset meetodit rakendada ka ilukirjanduslikus loo­mingus ja selle abil anda teaduslikult avardatud objektiivset tõeluse kujutust.

Sümbolistide koondatud esinemine sündis realismi ja naturalismi kodukohas Prantsusmaal, läinud sajandi kahel viimasel kümnel, mil nad kogunesid ajakirja „Revue indepedante“ ümber.

Oldi tüdinud objektiivsest isiksusetuseluulest, teaduslikest meeto­deist, igatseti isiksust, tundeid, romantikat, tõelist elamuslüürikat. Noorsugu enam ei suutnud taluda seda elu, millelt uus loodusteaduslik, realistlik mõttesuund oli võtnud kogu veetluse, jättes järele ainult mehaaniliste seaduste rea, millele kõik üheväärselt alistusid, nii asjad, loomad kui ka inimesed. Pääsetee ummikust leiti pöördumises enda siseellu, tundeliste ja vaimsete kujutelmade maailma. Välisele reaal­susele pöörati selg ja suunduti uuesti romantikasse. Uue luule üles­anne oli väljendada enda siseelamust ja tundevibreeringuid, millel polnud midagi ühist välismaailmaga. Harilikud tarbekeele sõnad täi­deti isikupärase sisuga. Nendega väljendati luuletaja tundepalangute ja sõnastamatute nägemuste sümbolid. Subjektiivsus ja ilu­kultus tõsteti jälle ausse. Mida rohkem isiksust, müstikat, sõnamuusikat ja ilu luuletaja suutis mahutada oma salmi, seda suurema väärtuse see oman­das. Iga kirjanik oli sunnitud otsima oma tundevälgatustele vastava väljenduse ja oma temperamendile vormi. Ei piisanud olevast sõnavarast. Tuli otsida uusi sõnu, vorme, värvi, kõla ja rütmi mõjusid, mis vastak­sid iga poeedi isiksusele. Nii rikastus prantsuse luulekeel, avardusid vanad traditsioonilised värsivormid, andes järk-järgult ruumi musi­kaalsele vabavärsile, mis oli kõige sobivam individualistlikule ajastule.

Tähtsamaiks nende voolu kuuluvaiks kirjanikeks olid Charles Baudelaire, Paul Verlaine, E. Verhaeren, Stéphane Mallarmé, Fran­cis Jammes, H. de Regnier, A. Samain, Paul Claudel, J. Laforgue, Anatole France, M. Maeterlinck, A. Rimbaud jt.

Kitsamat ringkonda selle voolu esindajaist, eesotsas Charles Baudelaire’iga, on nimetatud ka dekadentideks. Sellega taheti pilka­valt öelda, et nad on viinud kirjandust tagurpidi, et nende esinemine tähendab kirjanduses langemist.

Uus kirjandusvool levis üle maailma. Inglismaal olid selle esin­dajaiks Oscar Wilde, Ernest Dowson, Lionel Johnson; Itaalias — G. d’Annunzio, Guido Gozzano jt.; Hispaanias — Ruben Dario; Skan­dinaavias — Knut Hamsun, Henr. Ibsen, J. P. Jacobsen; Venemaal — V. Brjussov, K. Balmont; Ameerikas — Walt Whitman; Soomes — Eino Leino jt.

Maailmavaatelised alused ja kunstilised tõekspidamised on sümbo­listid enamikus omandanud romantikuilt. Eriti tugevat mõju on avalda­nud saksa romantism. Saksamaal kutsutaksegi samasuunalist kirjandus­likku liikumist uusromantismiks. Nende juht, Stephan George, on omandanud vanade romantikute maailmavaate ja ellusuhtumise. Romantikute eeskujul taotleb ta tahtlikult eluvõõrast esteetitsevat aristokraatlikku unenäoliselt udust ja ebamäärast puhast ning ebamaist meeleoluluulet. Eriti armastab ta keelemuusikat ja kõlamaali. Tähtsa­maid sümboliste-uusromantikuid on Saksas veel Richard Dehmel, Her­mann Bahr, Maximilian Dauthendey, R. M. Riike, Hugo von Hofmannsthal, uusromantikute teoreetik Ricarda Huch, S. Lublinski, uusklassi­kasse kalduv ja vormiselgust nõudev Paul Ernst, Herbert Eulenberg, Eduard von Keyserling jpt.

Nad kõik taotlevad oma otseste muljete edasiandmist, mis väli­sed nähtused nende hinge on vajutanud, nagu impressionistid kuns­tiski. Sellepärast on nende kirjandusvoolude pooldajaid vahel nime­tatud ka impressionistideks.

Peapunktiks, milles nad vanadest romantikutest erinevad, on vormi­küsimus. Kuna romantikud tahtsid oma hinge kaost valada vormi kaosesse, oli uusromantikuil vorm juba sootuks suurema tähtsusega. Osa neist läks isegi abstraktse stiili kultiveerimisel viljatuseni.

Sümbolistid, samuti ka uusromantikud, on tahtnud luua üldist tervikulist maailmavaadet, mis sisaldaks endas kogu inimese olemuse: isiku elu, kunstilise ja teadusliku loomingu. Neil on tung kõiki ühen­dada. Kunstitööd peab kandma nähtamatu ja kunstiteosega täiesti ühtesulanud sügav tagamõte. Enamik ei viljele mitte kunsti kunsti pärast, kuigi mõningad selle nõude lipule kirjutasid.

Sümbolistid ja uusromantikud tunnustavad loomise primaati (esi­must). Nende looming sünnib intuitiivsel teel. Sügavamad elutõed avalduvad neil otseselt loomise intuitsioonis, kus väljendamatu luule saab oma kehastuse, mitte kogemustes. Kujud, mis välismaailmast võetud ja sisemaailmas kujundatud, muutuvad sümboliteks.

J. Semper annab sellise kujundamise kohta järgmise matemaatilise formeli: „Maailm: kunst = absoluutne (või lõpmatus): loomise läbi­elamine. See on: kui loomise läbielamistes tahetakse ikka enam ja enam lõpmatust, absoluutset kätte saada, siis peab ka kunst, kui süm­boliseeritud väärtus, nähtavuse maailma enam ja enam enese alla võtma, asju, objeke sümboliteks muutes“

Sümbolistidel on maailmast üldiselt müstiline kujutlus, nad on idealistid, kelledes valitseb alatine tung maailma ja selles leiduvaid esemeid idealiseerida. Kuid lõpu poole näevad nad ka elu reaalseid pisisündmusi ja leiavad sealt rohkesti sügavust, millest harilikult märkamatult mööda minnakse, mis aga väärib sisemise nägemise kaudu kujundamist.

„Sümbolistid panevad omaks juhtkirjaks: „lahutamata ühendus sisu ja vormi vahel“, mitte aga selles mõttes, et sisemist kaose vormi kaoses väljendada, vaid et niisugust välimist vormi leida, mis kõige vastavamalt läbielamistele sünniks, ilma et ta vormitusesse üle läheks…

Sümbolistid, teades, et nägemused ja ilmutused inimest veel luu­letajaks ei tee, töötavad vormi kallal, et vahet sisu ja selle ümbriku vahel nägematumaks teha.

Sellepärast ongi nende sõnadel maagiline võim; … sõna saab sel­leks imeliseks jõuks, mis kuulajaid luule müsteeriumitesse pühendab.

… Nõutakse iga sõna kaalumist, iga alliteratsion ja riim peab teatavas ühenduses luuletuse teiste elementidega olema. Isegi trüki iseärasustel on oma tähendus; uus rida tekstis on see, mis muusikas pause on; täishäälikud, umbhäälikud, — nende vahekorrad saavad iseäraliku mõtte, teatava lõhna, värvi jne. Ühe sõnaga, sõna, isegi täht on midagi võimata keerulikku ja täielikku, täis varjundeid ja helke, nagu elu ise. Edendatakse igapidi sõnalist tehnikat: rütmi­kas, meetrikas, sõnalises instrumenteerimises (R. Chil), kõne arhitektoonikas.

Enamik sümboliste armastab romantikute eeskujul ka muusikat ja katsub seda paigutada oma luule keelde. Muusikaarmastus tuleb sellest, et see kõige rohkem kehastab lõpmatust, mis oli omane süm­bolistide hingelaadile.

Sümbolistide ja uusromantikute peamine avaldusvorm on lüürika, aga ka lühi- ja muinasjutt on moes ning hinnas; samuti rohkesti on kasutatud dramaatilist vormi (Maeterlinck, Paul Claudel, Hofmannsthal, O. Wilde jt.).

Prantsuse sümbolistide ja Saksa uusromantikute kirjanduskuns­tilist tõekspidamisi hakkasid nooreestlased istutama ka meie kir­jandusse.

Siinses vormivaesuses ja stiilituses hakati kõigepealt rõhku panema kirjandusteoste vormilisele ja sõnastuslikule küljele. G. Suitsu „Elu tuli“ tõi eesti luulesse uusi rütme, värsimõõte ja riime. Siin teos­tati jõudumööda sümbolistide nõue: igale sisule sobiv vorm! „Elu tule“ sõjahüüdudele ja noorte vapruse kinnitusele on antud ka jõuline vorm, järsk ja lühilauseline sõnastus.

Vormi kultiveerimises veel kaugemale läks Villem Grünthal. Ta joonistas oma luuletused graafilisteks, kus iga sõna ja tähe asend oli oluline luuletuse mõjulepääsemiseks. Vähe sellest. Oma sisemise elamuse väljendamiseks lõi ta vajaduse korral ka uued sõnad. Nii rikastus meie luulekeel leksikaalselt. Taotleti teadlikult luules sisu ja vormi kooskõla. Arvestati iga hääliku sobivust ja muusikalist mõju. Parimaks tõendavaks näiteks sellest on V. Grünthal-Ridala luuletus „Kevadtunne“, kus alliteratsioon, assonants, sise- ja lõppriim ühte sulab rütmiga ning loob sisule täiesti vastava meeleolu.

Keele kõlalist väärtust hindab eriti Tuglas. Ta keel on üldiselt väga musikaalne, lause jõuline ja rütmiline. Selles veendume lugedes näit. „Jumala Saart“, kus ta proosa muutub sageli seotud kõneks. „Võib koguni öelda, et Tuglas ei kirjuta ainustki lauset, millel puu­duks muusikaline kõla. „Liivakellas“ leidub lehekülgede kaupa seotud kõnet, täis alliteratsioone, assonantse ja riime, mil ainult trükitehni­listel põhjustel proosateksti ilme.“

Ka kõik teised „Noor-Eesti“ kaastöölised panevad jõu ja oskuse kohaselt rõhku sisu ja vormi kooskõlale, keele musikaalsele ning sõnade ja häälikute kombinatsioonide teadlikule kasutamisele.

Nooreestlased annavad sõnadele sageli ka sisemise, sümboolse tähenduse, mis tihtigi erineb tavalises kõnekeeles kindlakskujunenud mõistest, kuid väljendab luuletaja siseelamusi. Sageli juhtub nii, et luuletusel on kaks erinevat mõtet: üks, mis saadakse luuletust luge­des tavalise sõnatähenduse järgi, teine, kus sõnadest—sümbolitest kooritakse välja luuletaja elamus ja mõte. Sellise juhtumi näiteks võiks olla G. Suitsu luuletus „Soolaugastel“.

Sümbolistidele omast müstikat on nooreestlastest kõige rohkem harrastanud Fr. Tuglas. Juba „Jumala Saares“ valitsevad maailma tundmatud ja salapärased jõud, kellede käes inimene on mannetuks mängukanniks.

Järjest süveneb Tuglasel müstiline joon ja annab oma parima ning sügavama novellides „Popi ja Huhuu“ ning „Maailma lõpus”.

Müstilist joont võime märkida ka teiste nooreestlaste loomingus; näiteks V. Grünthal-Ridala luuletuses „Nägemus“, Tassa legendides, mõningates Oksa jt. palades.

Nooreestlaste sümbolistidele omane muusika armastus tuleb ilm­siks peale luulekeelsete sõnakõlade harrastuse veel nende tegelaste musikaalsuses. Ruth ja Felix Ormusson on mõlemad suured muusika­sõbrad.

Nagu sümbolistidel ja uusromantikuil olid peamisteks avaldusvormideks lüürika, muinasjutt, miniatuur, nii ka nooreestlastel. Nagu nägime ees­pool (lk. 51) oli Tuglase paleuseks luua ainult müüte. Samuti rõhu­tas ta sageli lühijuttu, miniatuuri voorusi (vt. lk. 61).

Ka tegelikult tootsid nad lüürikat, lühinovelle, miniatuure, proo­sas peamiselt aga katkendeid. Fragmentide loomist heideti neile sageli ette (vt. lk. 41). Nende vähesed pikemad tööd pole õnnestunud. Parimaks näiteks sel alal on Fr. Tuglase „Felix Ormusson”, mis kõi­gist autori pingutusist hoolimata jäi ainult fragmentide koguks.

Impressionistlikuks on „Noor-Eestit” nimetatud peamiselt Fr. Tug­lase pärast, kes impressionistliku maalijana asetab oma lauses värvi­laigu värvilaigu kõrvale. J. Semper kinnitab oma stiiliuurimuses Tug­lase kohta: „Pole nii kerge maailmakirjandusest leida kirjanikke, kes Tuglast ületaksid värvide tarvitamise ohtrusega. Paistab, kui puu­tuks tal enne asja ennast asja värv silma”. Selle väite tõelisuses võib veenduda igaüks, kes avab Tuglase mõne ilukirjandusliku töö.

Et sümbolism ja uusromantism olid Euroopas kirjanduslikud moe­voolud, siis tutvusid meie noored, kes oma silmad olid juba varakult pööranud Lääne-Euroopa poole, esijoones nendega. Uusimate kirjan­dusvoolude mõjudega lootsid nad vastukaalustada liiga ühekülgset vene ja saksa vanaklassikalist mõju, mille meie vanemad tegelased olid saanud oma kasvatusega.

Täiesti õieti nimetasid nad endid modernistideks, kes vastavalt oma hingelaadile tahtsid tuua Eestisse midagi Lääne-Euroopas moes­olevat. Seepärast on mõistetavad ka nooreestlaste vasturääkimised üksteisele ja lahkuminekud kunstilistes tõekspidamistes, niisama kui sümbolistide või uusromantikutegi suured omavahelised erinevused.

Kuna enne ammutati Lääne-Euroopa moevoole meie kodu­maal vähesel määral, paiskas 1905. aasta revolutsioonile järgnenud reaktsioonilaine osa „Noor-Eesti“ tegelasi maapagulastena otse Lääne- Euroopa moevoolude tsentrumisse. On loomulik, et seal mõjutuste vastuvõtmine edenes palju kiiremini ja seega „Noor-Eestis“ sündinud pööre pidi olema ka järsk.

Romantilis-sümbolistliku kirjandusvoolu juurdumist soodustasid kõigiti ka meie ühiskondlikud olud. 1905. aasta revolutsioonipuhangule järgnenud rasked surveaastad lõikasid ära igasugused tegutsemisvõimalused avalikkuses. Paratamatult oldi sunnitud pöörduma enda sisemaailma, tegutsema sellega ning looma individualistlikku ja roman­tilist kirjandust.

P. Hamburg

Keelest ja Kirjandusest nr. 19 (1935)