Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

1.

Võrdlemisi lühikese aja jooksul on tõusnud Noor-Eesti ringkond esialgsest väikesest, intii­msest rühmast suureks, laialiseks kultuuri teguriks meie oludes, ise järjest süvenedes omas vaimses arenemises ning alatasa juurde võites poolehoidjaid intelligentlikumaist ringkondadest. Hoolimata kõigist raskustest, mis etteveeretanud madal kultuuri pind, väiklased olud ja ka ainelised raskused, on olnud N.-E. arenemise käik siiski üllatavalt kiire. See järjekindel ja jõudne kasvamine on seda roh­kem tähelepanemisväärt, et N.-E. ringkond ei ole läinud välja oma poolehoidjate võitmise sihis mil­lalgi labaste reklaami ja agiteerimise abinõudega, nagu on harjunud seda praktiseerima ajalehe ring­konnad. Just ümberpöördult – N.-E. on pidanud tarvilikuks oma poolehoidjate valikus alati taga­sihoidlikkust ja ettevaatlikkust, seet see, mille peale on pandud rõhku ja mis on olnud N.-E. püüete aluseks, ei ole mitte rohkus, arv, vaid väärtus.

Noor-Eesti liikumisega astub esimest korda avalikule näitelavale Eesti intelligents kogunähtu­sena. Kui mitte kõik, siis kaugelt suurem osa Eesti paremaid kirjanikke, kunstnikke, teadlasi, litteraate on kogunenud aegajalt Noor-Eesti ümber ja toetavad teda kaastööga. Samuti kuu­lub N.-E. poolehoidjate hulka pea terve meie noorem ülikooli haritlaste põlv, kelle üksikud liik­med on tegevad mitmesugustel vabakutselistel erialadel tohtritena, advokaatidena, inseneridena jne. kodumaal ja väljaspool kodumaad. Mis on see võim, mis köidab neid mitmesuguse hari­duse ja eriteadmistega intelligentlikke jõudusid, vaimustades ühisele kultuuri tööle? Ilmavaate su­gulus – ühised tõekstundmised filosoofilisel, esteetilisel ja sotsiaalpoliitilisel alal on olnud selleks ühendavaks sidemeks. Ei või küll eitada N.-E. ringkonnas ja isegi juhtivate jõudude juures mit­mesuguseid lahkkalduvusi, kuid nendest hoolimata on võimalik olnud leida kindlat pinda koostööta­miseks, mis väldanud juba kümmekond aastaid nii produktiivselt.

2.

„Püha sõja” nimel kunsti vabastamise pärast sellest alandavast orjusest, millesse oli selle alla rõhunud meie arenematu talupojalik-väikekodanlik arusaamine, on üksteisele sõpruseks surunud kätt esimesed nooreestlased, tõotades võidelda nende tõe ja ilu ideaalide eest, mis võimsalt laine­tama pannud jõuküllusest ülehoovavad südamed.

Nii kostab lähemast minevikust Gustav Suitsi vägev Noorte laul, milles energiliselt aval­dub tolleaegne võitluse meeleolu. Enne N.-E. ülesastumist ei seisnud kunsti autoriteet meil komejandist palju kõrgemal, ehk paremal korral tarvitati teda mitmesuguste diletantide, nagu õpetajate, köstrite, koolmeistrite jne. poolt sõnakuuleliku orjana rahvuslike, kiriklike, kõlbelise, pedagoogiliste ja veel muude eelarva­miste alalhoidmise ja propageerimise otstarbeks. Nooreestlaste sõjalugu algas kõigepealt kunsti täieliku iseseisvuse, suvereniteedi välja­kuulutamise manifestiga, kui seda nii võib nime­tada. Kunst tunnistati väärtuseks iseeneses ja tõsteti iseseisva kultuuri faktorina kõrgele troo­nile. See seisukoht käis otse risti vastu endistele utilitaristlikele arvamustele ja oli ühtlasi välja­kutseks kogu meie vanema põlve, „Vana-Eesti” kirjanduslikele vilistritele. Sõda ei võinud tulemata jääda, ja nagu näeme, ei ole see lõppe­nud veel tänapäev.

Väljaminnes kunsti iseseisvuse põhimõttest sai teiseks ühiseks nõudmiseks kunstikõrgusel seisev vorm ja stiil, mille peale enne sugugi ei pandud rõhku. Nendest nõuetest tekkis loo­muliku tarvidusena päevakorrale keele uuen­duse ja täienduse töö, selle germaani võõ­rast mõjust vabastuse ja omapärasuse kultiveeri­mise sihis euroopaliku teaduse nõuetel, mis on saanud kolmandaks suureks ja tõsiseks ülesandeks. Kümne aastase tegevuse jooksul on ilmunud Noor-Eesti väljaannetes nimetatud ülesannete teostamiseks muu hulgas terve rida esteetilis-filosoofilisi artiklid, pikemaid kirjandus-kunstilisi ja filoloogilisi arvustusi, iseseisvaid keeleteadusi töid ning algu­päraseid ilukirjanduslikke tooteid, mille teedrajavat tähtsust on pidanud tunnistama ka N.-E. vastased. See, mis ära tehtud, on kahtlemata suur tükk hoolsat, ennast salgavat ja ülirasket tööd, mis peale isiklike jõu kulutuste ka on nõudnud suuri ainelisi ohvrid, mis suurelt osalt lamavad just N.-E. üksikute eestvõtjate õlgadel.

Esteetilise revolutsiooniga käsikäes pidi käima ka kogu endise ilmavaate revideeri­mine ja ümberhindamine. Tolleaegne noorus võrsus üles aastasaja lõpul valitseva kahe suure kultuuri voolu – sotsialismi ja indi­vidualismi mõju all. Enne 1905 a. valitseva reaktsiooni survest hoolimata oli õppiva noorsoo intelligentlikuma osa keskel, iseäranis Tartus, märgata siiski üsna elavat vaimset liikumist, mis energiliselt avaldus omavahelistes ringides korral­datud koosolekutel, kõneõhtutel, kirjutatult välja­antud omavahelistes ajakirjades ja ka trükis. Mäletan väga hästi, kuidas ühes niisuguses ringis (Kitsas uul. nr. 7) löödi arutihti ägedaid mõttelahinguid, muu hulgas ka Marxi ja Nietzsche pärast.   Kahe   nimetatud   voolu   järele   jagunes noorsugu harilikult ka kahte laagrisse : ühel pool sotsialistlike, teisel – individualistlike põhimõtete poolehoidjad. Nooreestlaste esteetilistele tõekstundmistele vastasid loomulikult individualistlise filosoofia põhimõtted rohkem kui sotsialistlised teooriad. Isiku suvereniteedist järgnes ka kunsti suvereniteet. Noor-Eesti ringkonna filosoofilise ja ühiskondliku ideoloogia põhimõtted on käsitle­tud kokkuvõtlikult Gustav Suitsi teed rajavas kirjatöös Sihid ja vaated (1906). See on Eesti seltskondliku mõtte arenemise ajaloos tähtis ja väärt dokument, milles võetakse teadusliku ar­vustuse tule alla endised rahvuslikud, poliitilised ja kõlbelised arusaamised ja mõistetakse nende üle valju kohut isiku vaba enesemääramise õiguse seisukohalt, ühtlasi määratakse ära ka tuleviku sihid individualistliku filosoofia valgustusel. 1906 avaldatud sihid ja vaated leiavad täiendust hili­semates programmilistes artiklites. Hoor-Eesti ajakirja esimeses numhris (1910) öeldakse:

„Ajakiri Noor-Eesti tahab enese ümber kõigepealt neid koguda, kes meil isiku printsiipi üle ühiskondlikkuse teooriate ja loova töö ees­õigust üle populariseerimise kalliks peavad. Aja­kirja Noor-Eesti kõige esimiseks ja kõige tsentraalsemaks juhtsõnaks elu ja kunsti kohta olgu: n. n. rahvakasu asemel kultuurikasu, reproduktsiooni asemel produktsioon . . . Ikka edasi euroopalikult haritud intelligentsi ja oma­päraselt väljatöötatava individualismi tähe all: in hoc signo vinces, selle tähe all võidad, Noor-Eesti.”

Individualism on siis ilmavaate filosoo­filiseks aluseks, mille tunnistanud omaks Noor-Eesti poolehoidjad. See ei ole aga mitte ühe­külgne anarhiline individualism, nagu ta aval­dunud näit. Max Stirneri juures, ega ka mitte Nietzsche „üliinimese” kultus, mis ei tunne selts­kondlikke kohustusi, vaid see on individualism, mis isiku vaba enesemääramise õiguse printsiibist väljaminnes oma lõpusihti kätte loodab saada praeguste ühiskondlike vahekordade põhjaliku uuenduse kaudu, selleks tarvilikuks pidades orga­niseeritud seltskondlikku võidust. Sihtides ja vaadetes kirjutab Gustav Suits selle kohta (lhk. 56-57):

„Kes oma elu ülesandeks on teinud indivi­dualismi, kunstilise ja kirjandusliku hariduse kasuks jõudu mööda kaasa töötada, sellele on tähtis niihästi isiku sisemise elu vabaduse laie­nemine kui ka nende kihtide arenemine, kes oma majandusliku seisukorra tõttu kõigest tõesti inimlikust” kaugel on.

„Mina ei taha kunsti mõningatele harvadele, nagu haridust ja vabadust mõningatele harvadele ei taha.

„Mitte ainult need, kes vaesed ja harimata on, ei kannata vaesuse ja harimatuse tõttu, vaid kõik kannatavad ühel või teisel viisil selle tagajärgede all. Iga individuaalne haridustöö on üleüldiselt kultuuri seisukorrast lahutamata ära rippuv. Selle kõrgem arenemine on võimalik ainult siis kui kõik ühiskonna liikmed vaimsest elust võivad osa võtta, kuid see võib alles prae­guste majanduslike tingimiste põhjaliku uuenduse tagajärjena sündida. Meie aja reaalilme sotsioloogia, mis Marxi õpetuse põhjal on üles tõusnud, vaatab isiku kui mitmesuguste ühiskonna kihtide kokkupõrkamise tagajärje peale. Olgugi, et see isiku olu ainult ühest küljest ära seletab, on individualismil ometi põhjust alamate kihtide eneseteadvuse kasvamise üle meie juures tõsist rõõmu tunda, sest nende ülespoole tungimises ja vabastuse püüetes peituvad ta enese jõu allikad… Kahtlemata jääb marxismile suur „ajaloolise tõe” tähtsus, see, et ta alamate kihtide enese­teadvust on äratanud ja neid organiseerinud, nimelt organiseerinud kõrge sihi kättesaamiseks.”

Suitsist ülesseatud sihid ja vaated on ise­äranis tähelepanemise väärilised just individualistlike ja sotsialistlike põhimõtete sünteesi poo­lest. Autor astub sellega uuemal ajal, iseäranis Prantsuse, Inglise ja Ameerika teadlastest sot­sioloogias käsitletud ühiskondliku s ο l i d a r i teedi mõiste õigele teele, olgugi, et ta jätab selle nimetamata. Oleme olnud kuni viimase ajani liigagi Saksa teadlaste ühekülgsete ühiskonna teooriate kütketes, mis ei lase näha kahe äärmise – sotsialistliku ja individualistliku – vaate vahel mingit keskteed. Langeme sellepärast alati ekstreemidesse, kui asi puutub isiku „sisemisse vabadusse” ja välistesse „ühiskondlikesse vahekordadesse”, lühidalt – „isiku” ja „seltskonna” huvidesse.   On puudunud arusaamine neid  vasta­misi käivaid huvisid täiendavast ja lepitavast kõr­gemast ühiskondlikust solidariteedist. „Sihtides ja vaadetes” leiab see ühekülgsus meil tasandust esimest korda.

Äratähendades Noor-Eesti filosoofilist ja ühiskondlikku põhimõttelist seisukohta, tek­ib küsimus tema seisukohast praktilises poliitikas.

3.

Kas on võimalik ja kas on tarvilik, et Noor-Eesti ringkond, kes seni peaasjalikult kirjandus-kunstilisel ja teaduslikul alal tegev olnud, astuks iseseisva rühmana poliitika võitlusse?

Need kultuurilised ülesanded, mille teostami­seks nooreestlased kümmekond aastaid koos töö­tanud, on kandnud sedavõrd üleüldistähtsat laadi, et sellest tööst osa võtta on võinud mitmesuguste poliitiliste vaadetega isikud. Kas ei hävitaks aga poliitiline võitlus, mis tooks kaasa kitsama partei organisatsiooni ja distsipliini, koostöötamise või­maluse, tekitades senise solidariteedi asemele asjata killustust, lõhesid ning hõõrumisi? Ma ei usu seda mitte. Kui ka leidub Noor-Eesti ringkonnas mitmesuguste poliitiliste kalduvustega isikuid, on siiski võimalik leida ühist platformi ka poliitiliseks kaasvõitlaseks, sest olemasolevad lahkkalduvused ei lähe vastamisi diametraalselt, põhimõtteliselt. Juba ülemal kirjeldatud põhimõtteline seisukoht määrab ära Noor-Eesti kui   oppositsioonilise   rühma   ülesanded praktilises poliitikas. Oppositsioonilisest seisu­kohast järgneb demokraatliku põhimõtte maksvaks tunnistamine. Lähem tegevuse kava ja seisukoht ei ole veel leidnud ühist ära­määramist Noor-Eesti ringkonna poolt.

Otsustades seniste esinemiste järele poliiti­listes küsimustes, võib ütelda, et N.-E. poole­hoidjate enamus, tsentrum, on pidanud kinni po­liitikas küllalt kindlast radikaalsest seisu­kohast. Üksikute poolehoidjate keskel on mui­dugi võimalikud kalduvused nimetatud seisukohast paremale ja pahemale poole, mis loomulikuks näh­tuseks igas poliitilises erakonnas. Radikaal-demokraatlik seisukoht võib omandada lähema te­gevuse kava ehk programmi kindlaks määramisel ühe ehk teise varjundi, kuid igatahes on ta ühi­seks platformiks, mis võimaldab Noor-Eesti ring­konda kuuluvate intelligentlike jõudude polii­tilist kaasvõitlust, ilma et see takistada pruugiks senist kirjandus-kunstilist ja teaduslikku koostöö­tamist. Ei või muidugi nõuda, et ka need lugupeetud N.-E. poolehoidjad, kes on pühendanud ennast kunsti ja teaduse ülesannetele, tuleks alla praktilise poliitika võitluse kärasse. Siin maksku tööjaotuse printsiip! Ka poliitika on kunst, milleks tarvis iseäralist osavust, andi ja eriteadmisi, mida igalt nõuda oleks ülekohus. Noor-Eesti ringkond on aga haritud jõudude poolest sedavõrd suur küllalt, et selles võib maksma panna tööjaotust.

Kas on aga tarvilik, et Noor-Eesti ring­kond esineks iseseisva poliitilise rühmana, või oleks võimalik ühinemine teiste seniste erakondadega? Moodsal demokraatlikul erakonnal peab olema, peale kindla põhimõttelise seisukoha ja tege­vuse programmi, ka kindel partei organisatsioon ja distsipliin.

Meie senistel erakondadel ei ole tõsisemas mõttes õieti ei üht ega teist. Bernhard Linde seletab Vabas Sõnas (1914, nr. 3, lhk. 84) ta­bavalt, kui ta ütleb: „Meie praegused poliiti­lised rühmitused on õieti üksteisega võistlevate ajalehtede sünnitused, mille kokkuseade mitmeke­sisus seda suurem, mida teguvõimsam ja korraldaja – andelisem ajalehe juhtiv jõud on. Püü­takse oma ringkonda võita linna vürtsipoodnikku ja suurkaupmeest, üürnikku ja rikast majaomanikku, maalt sulast, kantnikku, talunikku ja Eesti mõisnikku. Juba see asjaolu määrab ära, et po­liitiline võitlus on sagedamini äriline võistlus suu­rema tarvitajate ringkonna omandamise pärast; see asjaolu ei lase ajalehti kindlamat ilmet oman­dada üheski küsimuses. Iga erapooletu vaatleja on tähelepannud, et kõigi meie ajalehtede, seega ka meie poliitiliste „parteide” perpendikel kõige suuremaid vankumisi teeb edumeelsusest tagurlusse ja ümberpöördult”. Püütakse olla kõigi meelepärast ja resultaat on see, et ühegi meele­pärast ei saada olla, ning loodetava ainelise kasu asemel end mässitakse võlgadesse. Mitte põhimõtted, vaid põhimõtete puudus ja seisukoha kindlusetus on see, mis veeretab kaela harilikult meie erakondadele ja nende  häälekandjatele  ka ainelise puuduse ja kindlusetuse. Ja ei ole liial­datud oletus, et need „erakonnad” oleks läinud ammugi liimist lahti, kui neid mitte ei hoiaks ühisest avantüürist tekkinud võlad koos „pihtide” vahel, mille otsad armuta kreeditorite – kapita­listide käes, kes ei jäta avaldamata ka oma sur­vet võlgades sipleva ajalehe peale. Suurtest kõlavatest sõnadest, „rahvakasust” ja „rahvameel­susest”, millest teinekord väljamindud alguses, jääb järele lõpuks ainult mälestus. Libe oportunism, kahepaiksus ja kahekeelsus on võimud, mis väänavad selgroota ajalehte abitult sinna-tänna. Sarnane on olnud Eestis seni ajalehtede ja nende ringkondade harilik saatus. Umbes nii­suguses seisukorras on näit. praegu Tallinna Teataja. Palju paremini ei käi ka meie teise, Vanema erakonna häälekandja Postimehe käsi. Seistes ajast ja arust läinud kiriklik-kõlbelisel alusel ühiskondlikes ja poliitilistes küsimustes, on nimetatud leht saanud mitmesuguste olluste kirjuks parlamendiks ning risti vastamisi käivate tagurlike ja eduliste voolude põhjatuks taller­maaks. Päevalehe ringkond ei ole oma poliitilist värvi näidanud ega end korraldanud kindlamini, miks teda võimata arvesse võtta poliitika küsi­muste harutamisel.

Ainus erakond, kellel kindlam põhimõtte­line ja parteiline seisukoht, oleks meil sotsiaal­demokraatlik erakond, kelle tegevus aga anor­maalsete poliitiliste olude tõttu konspiratiivset laadi peab kandma.

Võib ütelda, ülemal ettetoodud põhjustel ei oie suutnud omandada senised meie kaootilisele seltskondlikule ülemineku ajajärgule vastavad po­liitilised rühmitused mingi kultuuri nõuetele vas­tavat partei distsipliini, organisatsiooni ja võitluse taktikat, rääkimata muidugi põhimõttelise seisu­koha selgusetusest ja kindlusetusest. Nende tege­vuses ja põhimõtetes on valitsenud samasugune korratus, lohakus – kaos – kui enne Noor-Eestit kirjanduses ja kunstiski. Samuti kui N.-E. tuli lahkuda põhimõttelikult endistest esteeti­listest vaadetest ja arusaamistest, samuti peab ka Noor-Eesti ringkond loobuma senisest „Vana Eesti” poliitilisest koolist, kui ta tahab olla moodsaks demokraatlikuks tuleviku erakonnaks. Otsustades poliitilise tegevuse ratsionaliseerimise seisukohalt meil, on juba sellepärast tungivalt tarvilik, et Noor-Eesti ringkond esineks iseseisva rühmana uute kultuurilisemate nõuete ja edulisemate põhimõtetega ka praktilises poliitikas.

Missuguse seltskondliku kihi peale tuleks N.-E. erakonnal poliitilises võitluses peaasjalikult toe­tada? Loobudes oma ilmavaate ja kultuuriliste tõekstundmiste poolest talupojalik-väikekodanlikest traditsioonidest ja huvidest ning jättes nende esituse senistele rühmitustele, jääks Noor-Eesti ringkonnal end toetada moodsa kultuuri ideaalide eest võitleva kahe võimsa jõu: intelligentsi ja proletariaadi peale, missuguste jõudude organiseerimine on jäänud tänini meil esimeseks poliitiliseks päevaülesandeks. Intelligents ja proleta­riaat on tööstuse, tehnika ning hariduselu tõusul tek­kinud uute elutingimuste järelduseks, millega kaa­sas käib linnade kiire kasvamine. Kui talupojalik-väikekodanliku mineviku-Eesti elujuured põhjene­sid maa mullas, siis põhinevad intelligentliku tuleviku-Eesti elujuured kahtlemata moodsas linna­kultuuris. Friedebert Tuglas kirjutab selle kul­tuurilise ülemineku kohta Noor-Eesti IV albumis (lhk. 95-96) muu seas :

„Kadus kord orjarahva ühiseluline süütus ja lapseluule, kaob ka usaldus väikekodanliku ilma­korra ning kunsti vastu. On sündimas uus kul­tuur, uue psühholoogia ja elukäsitusega: on sündi­mas intelligentlik linnakultuur. Linnad kasvavad, linnad hakkavad iseseisvat vaimset elu elama, eneses kõiki rahvusvahelisi mõjusid assimileerides, rahvusvahelisi teaduse ja kunsti saavutusi vastu võttes, neid ümber sulatades ning ise nende järele ümber sulades. Hakkab kujunema üleüldse mingi­sugune Eesti linn ühes eestikeelse linna rahvaga. Ajaleht, raamat, mis veel nii lähedas minevikus ainult maalase maitsetest ja interessidest juhituna ilmus, hakkab omi lugejaid juba linnast leidma, ja kujuneb siis loomulikult ka linnalase maitsete ning interesside järele. Kuid vahest mitte sedavõrd tähtis ei ole meie linnade kasvamine, kui just linna vaimu, mõtlemise viisi, linnalise psühholoo­gia maale tungimine ajalehe, rahvahariduse, polii­tika ja kõigi uue aja ideede kaudu. See maa vaimne linnastumine, urbanisatsioon, mis Lääne-Euroopas oma töö juba suurelt osalt on teinud on ka meil käimas – täitku see meid edu rõõmu või mineviku luule kadumise kurbusega”.

Mida suuremaks N.-E. ringkond kasvab, seda suuremaks, vastutusrikkamaks ja raskemaks muu­tuvad ka tema ülesanded meie kultuuri elus. Kirjandus-kunstilise ja teadusliku töö kõrvale on asunud ka sotsiaalpoliitilised ülesanded. Esimene samm väljaastumiseks poliitikas on sündinud aja­kirja Vaba Sõna kaudu, mille ümber on kogunud lühikese aja jooksul kindel ringkond oma esitajatega Tallinnas ja Tartus. Sellele esime­sele sammule peavad ja saavad järgnema ka teised.

Väsimata tööd ja raugemata energiat Noor-Eestile ka tema edaspidisel tegevusel. Labor omnia vincit.

P. Ruubel.

Kogumikust „Kümme aastat. Noor-Eesti 1905-1915″, 1918