Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

Sissejuhatuseks. Tänapäevane kultuuriline maailm meie ümber on saanud rahvusteadlikumaks kui vahest kunagi varem. Iga rahvus on püüdnud või püüdleb endale vastavat kultuuri luua ning ennast ja omakohast olustikku kõigekülgselt välja arendada ja kaitsta. Sajandi kestusel kujunenud rahvuse mõiste on saanud sisukaks printsiibiks. Rahvusliku eluavalduse ekspan­siivset laineliikumist kandub meilegi, rahvusliku elu intensiivsus muis mais kehutab meidki välja selgitama oma rahvuse sisu ning selle suurt missiooni.

Uuema aja rahvuslik mõte sai teravama alguse Euroopas Napoleoni sõdade päevil, millal rahvad olid asetatud olla või mitte olla-küsimuse ette. Teaduslikult püüdis rahvuse ideed esimesena defineerida ning rahvus­vahelise õiguse teoorias rakendada itaalia õigusteadlane P. St. Mancini. See rahvuse mõiste (nazionalita) teostati esmalt Itaalias (1861) ja hiljem sel eeskujul ka mujal.

Meie „maarahvas” hakkas eesti rahvuseks kujunemise tundemärke avaldama läinud sajandi 60-dail aastail. Ja kuigi sajandi lõpul A. Grenzstein meie rahvuslikule liikumisele ägedasti vastu töötas, võitsid siiski pärisrahvuslased, keda Grenzstein omal ajal ,,sakalalasteks” nimetas. Sakalalaste tõsirahvuslikust eluhoost võrsuski rahvuslik renessanss Eestis.

Rahvuse ning rahvusluse mõistest. Rahvus ehk natsioon (lad. natio, nationis, sõnast nascor, sündima) tähendab sündi, teket, kujunemist (seega – eluvoolu, dünaamikat). „Sünni” mõiste tekitab ka ühisvere, rassi assotsiatsioone. Nõnda käsitatakse rahvuse mõistet kitsamas mõttes kui „inimeste kogu, mis seotud on sama keele, ühise võrsumuse ja ühiste moraalsete ning sageli ka füüsiliste omaduste sidemetega, ilma samale ülivõimule allumise vajaduseta” (Piip).

Rahvus laiemas mõttes on teadlikke ühiseesmärke taotlev kultuurüksus (-ühiskond), mis enam-vähem ühiste omaduste (s. o. karakteri, temperamendi, kommestiku, keele, kunsti jne.) tõttu on võimeline täitma ühiseid ning ühtseid kultuurilisi ülesandeid inimkonnas. Rahvus on isikuist (resp. isikkihtidest) koosnev ajaloolis-ühiskondlik kõrgeväärtuslik permanentne organism, mis hõlmab mineviku, oleviku ja tuleviku inimpõlvi. Rahvuslikku missiooni peavad kandma ajaliselt järjestatud sugupõlved. Omapärane rahvuskultuur on natsiooni kõrgeim ülesanne.

Ajalooline protsess kõrgemale kultuuriastmele, suguharude ning rah­vaste ühiskondliku elu teadlikustatud ja tahestatud arendamine moodustab rahvused. Hulgad inimesi tunnevad ja tunnetavad end ühendatuina, ühe vaimse tervikuna. See liitev side on tundmuslik – armastuslik seondus ja teadvuslik – rahvusrühma iga liige tunnetab, et ta pole üksi, vaid et kõik rahvusliikmed kokku moodustavad ühise terviku, mil on ajalooline ja kultuuriline sisu ning seisund. Teadlikkus ühisest ajaloolisest saatusest, ühi­sest kultuurilisest minevikust ja oleviku rahvuskultuurilised saabed, innustavad rahvuspere liikmeid töötlema tuleviku rahvuslike tähiste kasuks ning tung­lema- kõiki oma loovaid jõude rakendades – uute ideaalide teedele. See moment tingib tahtelise elemendi rahvusliku elu loomingus. Seega on rahvus inimkogu kultuur-psüühiline olemus, mis enam-vähem ühtlaste loomulike eelduste kaudu on võimeline, teadlik ja tahtlik arendama ühtset ning prevaleerivat (inimeskogule vastavat) kultuurvormistut. Rahvuslik karakter oma sügava tundmusega, suunakindla teadlikkusega ja tugeva tahtejõuga kaitseb oma rahva seniseid kultuurisaavutusi ja vastutab tuleviku ees nende säilitamise ja arendamise eest. Rahvusluse idee juurdub usus oma rahvusse kui ühiskondlikku väärtusüksusse, kinnistub teadlikkuses oma kultuuri väärtustest ja võrsub tahtest oma rahva tuleviku õilsaid eesmärke kavakindla püüdlusega taotleda. Rah­vuslus on seega usk oma rahvusväärtusse, teadlikkus oma rahvusliku elu õigustest ning kohustest ja tahtlikkus aktiivselt oma rahvuse eluavaldusi edendada.

Rahvuslikust kasvatusest minevikus. Praegune olukord.  

On selge, et rahvuslus eelnenud tähenduse piirides kui vaimne printsiip on täiesti positiivne ühiskondliku elu probleem. Rakendades inimkogu loomu­likke kalduvusi ning eeldusi, suudetakse rahvusena teostada kultuurilisi ülesandeid kõige viljakamalt. Seepärast peab kool kui sugupõlvede kasvatamise kolle olema rahvusluse teenistuses täiel määral.

Rahvusliku kasvatuse nõude (koolis) esimesena (uusajal) seab üles Fichte (1807, 1808). Uus kasvatus pidi saksa rahvuse vabastama võõrmõjude (prantsuse) ikke alt. Selle kasvatuse eesmärk oli rahvuslik ja kõlbeline iseseisvumine, meelsuse (mõtteviisi) ja tahte puhtus ning tunnetuse selgus. Fichte tunnetus on eeskätt enesetunnetus, enesevaatlus. Enesevaatlus aga viib enesemõistmisele, eneseleidmisele rahvuslikus mõttes. Fichte rahvuslik pedagoogika natsionaalse karakteri kasvatamiseks jäi paraku siiski ühekülgseks (nagu Hegeli ühekülgne riigi ülivõimustamise õpetus, absoluteerimise teooria). Kuid siiski saksa rahvusliku kasvatuse eeskujude kaudu kandus rahvusliku kasvatuse problemaatika muudessegi maadesse. Ning tänapäeval on teadlik rahvuslik kasvatus eriti tähtsustatud Itaalias ja Saksamaal. Aga ka meie lige­mad naabrid Soome ja Läti rõhutavad seda külge oma ametlikes koolikavades. Viimasel ajal tunnustatakse ning rõhutataksegi ka Nõukogude Venes rahvusprintsiipi.

Eesti esimene hariduspoliitiline programm hakkas teostuma meie suure rahvusliku koolimehe C. R. Jakobson’i päevil. Jakobson oli esimene eestlane, kes nõudis, et meie noorsugu kasvatatagu eesti keeles ning eesti meeles ja et eesti noorsugu jäägu truuks oma rahvusele. Kuigi rahvuslik kasvatusprintsiip C. R. Jakobsoni pedagoogikas pole esikohal, ometi seab ta täie rõhuga õpetuse lähtealaks lapse kodukoha, rahva ajaloo ja kirjanduse. Koidula poolt algatatud mõtte – eesti tütarlastekooli teostas L. Suburg Pärnus a. 1882 (3 klassiga, 6-aastase kursusega). A. 1886 viidi see kool üle Viljandisse ning muudeti 5-klassiliseks progümnaasiumiks. ,,Κοοl ei saanud küll olla rahvuslikult kuigi silmapaistev, kuid omajagu oluline oli, et tema võrdlemisi suures pansionis võimaldus noori neidusid kasvatada mitmeti rahvuslikus vaimus” (P. Põld).

Kui saabus Eesti Aleksandrikooli fiasko ning kui venestus võttis voli meie maal, siis kadus kodumaatundmine ning geograafia õppekavadest. Õpe­tajadki valgusid meile võhivõõrad. Eesti rahvuslik kool võis oma esimesi arglikke vagusid ajama hakata alles pärast 1905. a. revolutsiooni, kui kooliküsimuste teenistusse rakendusid tegelased nagu J. Tõnisson, O. Kallas, P. Põld jt.

Meie tänane kool on täiesti eesti rahvuse teenistuses. Muid kõrva­lisi ülesandeid tal enam ei peaks olema. Ka ametlikud õppekavad kinnistavad enam-vähem selle esmajärgulise ülesande. Paraku küll „Algkooli õppekavad” ei rõhuta rahvusliku kasvatuse nõuet tarvilikul määral. A. 1928 kinnitatud algkoolide õppekavades tähistatakse küll algkooli esimest tähtsamat ülesan­net- kasvatust. Lapse väärtuslikke individuaalseid omadusi hoides, „tuleb temas kasvatada ühtlasi tahet ühiseluks ja teadlikuks ühtimiseks ühis­konna elutervikuga Eesti Vabarügi kodanikuna”.. Kodu- ja isamaa-armastuse tähtsustamine esineb seal metoodilisis märkusis korduvalt, kuid rahvusküsi­muse selgitamise märkus esineb ainult kord kõlblusõpetuse kavade sele­tuskirjas.

A. 1930 kinnitatud „Keskkooli õppekavad” märgivad keskkooli eesmär­giks muu seas: „teadvustada isiklike ja ühiskondlike, samuti rahvus­like ja üldinimlike huvide põimumist.” Ja edasi – metoodilisis mär­kusis: „Eesti kirjanduse ja kirjandusajaloo käsitlus peab peale selle aitama äratada ja kultuuristada ka õpilaste rahvustunnet, mitte aga seda juhtides oma rahvuse ja selle mineviku ebaõigele ülistamisele ega ka alahindamisele, vaid oma rahva armastamisele ja selle heaks töötamisele”.

Niisugune on oleviku rahvusliku kasvatuse fikseeritud faktiline külg meil. Nagu tähendatud, rõhutatakse keskkooli (gümnaasiumi) õppe­kavades teadlikumalt (kuigi tagasihoidlikult) rahvusliku kasvatuse printsiipi kui algkooli õppekavades.

Vaatleme nüüd edasi, millist pilti pakub meie koolinoorsoo rahvusliku kasvatuse tegelus. Küsimusega seoses peame otsekohe tähendama, et meie rahvusnatuuri on avalikult arvustatud ning märgitud meie nõrka rahvus­tunnet, rahvuslikku huvipuudust, hoolimatust, vähe selgunud rahvustead­vust, võõra liigset sallivust ning oma alahindamist (halvustamistki), rahvusjulguse ja rahvustahte puudulikkust. Kokku võttes: rahvustunde, rahvus­teadvuse ja rahvustahte nappust ning rahvusliku elu üldist hõredust heidetakse meile ette.

Kuigi kogu see loeteldud rahvusluse defitsiit pole kirjutatud kooli kon­tosse, kuulub ometi teatav osa sellest koolide kompetentsi, sest koolikasvatuse korraldavas ning juhtivas mõjus ei kahtle ükski kasvataja juba Sokratese päevist. Iseloomu kasvatuse võimalusi on rõhutanud kõik kasvatusteadlased. Eks ole tuntud näit. Leibnizi lausung: ,,Andke meile kasvatus, ja vähemalt sajandi jooksul me muudame Euroopa iseloomu.” Seda on lubatud ka palju kiiremini teha. Suur riigimees Turgot on lubanud kümne aastaga kasvatuse kaudu uue Prantsusmaa tõusetada, kelle kodanikud moodustaksid maailma parima rahva.

Eesti kool peab valmis ning valvel olema meie kodanike rahvusliku iseloomu arendamiseks, sest rahvusliku karakteri probleem on meie ühiskond­liku ning riikliku elu tuleviku probleem. See on meie suurimaid rahvuskul­tuurilisi ning rahvuskasvatuslikke ülesandeid. Ilma selle eesmärgita pole mõeldav meie rahvuslus. Meie rahvuslik uuskangelane on kõige algus ning tuum. Käsk ja prohvetid!

Aga küsigem: kas meie kool ei täida oma primaarset missiooni, kas kool ei kasvata eeskujulikke rahvuslikke isiksusi, kas meie koolinoorsoo rahvuslik kasvatus tänapäeval jätab palju vajaka?

Avalikkuse ette jõudnud andmete kui ka tähelepanekute järgi koolielust võiks ütelda, et rahvusliku kasvatuse suhtes ei ole meie kool veel kõik teinud, mis koolil tuleks teha ja mis ta võiks teha. Selliseid mõtteid on väljendatud ka mitteammusel kultuurpropaganda nõupidamisel peaministri asetäitja juures. Aga eks kutsekaaslased tunne ise paremini tõelist olundit omal tööväljal. Eks kasvatajad ole teadlikud mitmesugustest pretsedentidest koolinoorsoo rahvusliku kasvatuse puudujääkide alal. Samuti on ju tuntud koolinoor­soole määratud „albumi” Tormiretk üleskutsed abiturientidele noorsotsialist­likesse ühinguisse siirdumiseks ja marksistliku meetodi omandamiseks ning rakendamiseks.

Kuigi meie (ka kasvatajate) ükskõiksus koolinoorsoo rahvusliku kasva­tuse suhtes ja rahvuslikult meile kahjulike võõrideede suur sallivus on suuresti põhjendatud, tuleb ometi rõõmuga kinnitada, et meie oleviku kooli­noorsugu on oma rõhuvas enamuses siiski rahvuslikult meelsustatud. Oma­aegsel sotsialistlikul propagandal pole õnneks olnud erilist kandepinda meie keskkoolinoorsoos. Kinnitagu seda mõned tagasihoidlikud statistilised and­med. Olen püüdnud jälgida meie koolinoorsoo rahvuslikku meelsust võima­luste piirides mõhe aasta jooksul. Kogutud andmed (eesti keele õpetajate lahkel kaasabil) näit. 1931/32 õppeaastast kõnelevad lühidalt järgmist:

287 keskkooliõpilasest suhtuvad positiivselt (kas objektiivselt, subjek­tiivselt, kriitiliselt või naiivselt) rahvuslusse 256 õpilast. Ülejäänud 31 õpilasest on kõnesoleva küsimuse seisukohast kujunemata ja indiferentseid kokku 25. Seega jääb avalduvast koguarvust (287-st) 6 õpilast, kes on ilmutanud nega­tiivset suhtetooni oma rahvuslusse (umb. 2,1 %). Hilisemad aastad on näida­nud, et eesti rahvuslust negeeriv element keskkoolinoorsoos on kord-korralt vähenemas, ja tänavu tunneb allakirjutanu klasse, kus pole ühtegi rahvuslust eitavat liiget.

Ehkki olukord meie rahvustunde ja rahvusliku iseteadvuse alal pole meie arvates nõnda kohutav, nagu seda avalik hääl mõnikord on alla kriipsu­tanud, olgugi et koolinoorsoo rahvusliku kasvatuse suhtes on mõndagi saavu­tatud (ka vastavad rahvuslikud organisatsioonid, nagu noorkotkaste ja kodutütarde organisatsioon on sel alal palju kaasa aidanud), tuleb ometi meie senine rahvusliku kasvatuse konjunktuur tunnustada Eesti tuleviku pärast mitte­rahuldavaks. Tuleb parandada puudusi ning otsida teid, kuidas meie kooli­noorsugu rahvuslikult nõnda meelsustada, et abiturientide hulgast üle kogu maa ei tõuseks enam ühtegi rahvusliku võitlusvälja desertööri ega rahvusluse renegaati. Peame hoolitsema selle eest, et ükski haritlane enam ei kipuks hundina rahvuslikult tööväljalt „metsa poole”, vaid et kõik, kelle heaks meie ühiskond on varasid kulutanud, rakenduksid oma rahvuse elujärje paran­damisele.

Rahvusliku kasvatuse meetodist. On sõnutsetud: kui tahetakse rahvusliku elu tulevikku tumestada, siis lüüakse sõgedusega ning ükskõiksusega rahvuslike probleemide ning paleuste vastu selle rahva noorsugu. Kui aga tahetakse rahva elujõudu rakendada täiel määral hoone ehitamiseks, mille hari ulatuks lõpmatusse, siis teritatakse noorsoo teadvust rahvusliku elu aktiiv­suse ning intensiivsuse tõstmiseks. Meie rahvuslik-sotsiaalne kasvatusprobleem nõuab Eesti tuleviku eest vastutustunde suuremat rõhuta­mist, sest ükski ei ela enesele ega ainult tänasele. Meie rahvuslus olgu oma rahva tuleviku teenistuses, see olgu meie tuleviku suur kultuurmissioon. Seda missiooni peab kool kõigiti jõutama ning soodustama.

Vaatame järgnevas lühidalt, kuidas oleks võimalik koolis viljastada rahvuslikku kasvatustööd.

Meie koolinoorsoo rahvusliku kasvatuse teel olevaist takistavaist tegu­reist olgu kokkuvõtlikult märgitud järgnevad:

1)    suurte eeskujulike rahvuslaste vähesus (ka kasvatajaskonnas);

2)    sisukate rahvuslike traditsioonide nappus;

3)    meie rahvuskarakteri ja -ideoloogia täielikum fikseerimatus;

4)    puudulik rahvusteadvus perekondades;

5)    vähene rõhupanemine kasvatusele, eriti rahvuslikule kasvatusele (vastava aja puudus koolis).

Edustavaist ning soodustavaist tegureist sel alal märgendatagu järg­nevaid :

1)  meie noorte üldine vastuvõtlikkus ning huvi rahvusküsimuste vastu;

2) meie rahvaliikmete põhiomadused rahvusliku kultuurelu iseseisvaks arendamiseks;

3) meie võitlusrikas (ja võidurikaski) minevik, eriti hiljutine rahvusliku examen rigorosum’i kiiduväärt kangelaslik sooritamine – vabadussõda, kus mehena võitles õpetaja kõrval ka õpilane;

4) meie rahvuslikud luulevarad: rikkalik rahvaluule ainistu, eeskujulikud luulesangarid rahvuslikult võitlus- ja tööväljalt, nagu Bernhard Riives, Võllamäe Pääru, tema isa jne.;

5) meie kodumaa geopoliitiline asend (tuulte ristteedele ehitatud koda nõuab terast valvet; see olund tekitab rahvuslikku erksust ning võimaldab positiivset pinget).

Mainitud tegureid ning mitmesuguseid paremusse viivaid võimalusi arvestades, fikseerime juhtmõtted ning ettepanekud, millede rakendamine võiks jõutada viljakamat koolinoorsoo rahvuslikku kasvatustööd.

1. Kasvatuslikku külge koolis (ka keskkoolis ja gümnaasiumis) tuleks tähtsustada enam. Eriti tuleks rõhutada rahvusliku kasvatuse põhimõtet ja tegelust.

2. Et elav eeskuju on suurim kasvataja, seepärast tuleb meie õpetajas­konnalt nõuda rahvuslikku meelsust ning maksimaalset rahvuslikku eluprogrammi.

3. Koolinoorsoo rahvuslik kasvatus olgu eesmärgistatud rahvuslikust ideaalkarakterist. Kuni vastava ideaaliseloomu fikseerimiseni juhitagu meie noori peale üldeetiliste tõdede omaksvõtte ka rahvuseetiliste eluprobleemide tunnetamisele. Ellu astunud noor peaks peale muude individuaalsete voo­ruste olema eesti rahvust tunnustav ning tema suuri isikuid austav rahvusliige, kes ei keela pisaraid, higi ega vajaduse korral verdki oma kodumaale ja rahvu­sele, vaid kelle kõik tahteaktid on suunatud rahvusliku kultuurelu tõstmise teenistusse.

4. Meie kasvatusteedele veerevad takistused tuleks võimaluste piirides kõrvaldada ja soodustavad tegurid viljastada. Selleks tuleks tunnustada tarvilikuks:

1) olla kasvatajal rahvuslust edasikandvate eeskujude esirindlane, arves­tades kõigiti oma elutegeluses rohkem kaasrahvuslasi;

2) programmiliselt rõhutada meie rahvuslike (ajalugu, rahvaluule, eesti keel ja kirjandus) ja kodumaaliste (regiooniline maateadus ja loodusteadus) õppeainete kasvatuslikku tähtsust (tutvustada noor­sugu meie rahvuslike saavutustega ilukirjanduse, kunsti, muusika, teaduse, majanduse jne. alal, korraldada vastavaid ekskursioone, suvipäevi, matku jne.);

3) programmiliselt rõhutada meie rahvuslike suurmeeste tööteeneid;

4) rahvuslike ning kodumaaliste tähtpäevade pidustuste ning aktuste korraldamist rõhutada ja neid sisukasti pühitseda (vabastuspäevad, rahvuslikud õhtud, rahvuslike suurmeeste mälestustunnid, hõimutunnid jne.);

5) meie rahvusliku ideoloogia ja karakteroloogia kinnistamist ning õpilas­tele kättesaadavaks tegemist;

6) enam õppida tundma meie noori ka rahvusliku meelsuse seisukohast ja juhtida neid rahvusideoloogia põhiradadele;

7) kujundada rahvuslust hindavat positiivset maailmavaadet ning elu­filosoofiat ja arendada rahvusliku tuleviku vastutustunnet;

8 ) muretseda rahvusluse ideed edustavat noorsookirjandust: omade suurmeeste elulugusid kooliväljaandeina, vabadusvõitluse ajalugu, tähtpäevade albumeid, almanahhe, kodumaa looduse ilu ja varade ülevaateid, meie omariiklusaegsete võitude kokkuvõtlikke esitusi, koolinoorsoole eeskujulikku sangarluulet rahvusliku võitlusvälja taus­tal jne.;

9) asutada noori rahvuslasi ühendav, organiseeriv ning positiivseid eneseväljendusi võimaldav ülemaaline keskkoolinoorsoo ajakiri (kuukiri);

10) külvata rahvusteadlikkust kodudesse;

11) ulatada kätt väliseestlasile ja hõimlasile, õppida tundma nende elu­olu ning pidada võimalikke kultuursidemeid;

12) tõsta üldist optimismi, elurõõmu, töörõõmu noorsoos.

5. Maailmavaade, mis oma keskseks sisuks ei sea rahvust ning rahvus­lust, tuleb tunnustada meile kahjulikuks, mille vastu iga aktiivne rahvuslane peab võitlema. Rahvusluse aade on sisukaim, väärtuslikem ning õigeim muist maailmaideaalidest, sest see aade on kaht teravat äärmust – äärmuslikku individualismi ja äärmist kollektivismi pehmendav ning ühendav kuldne kesktee. See on meie olemas- ja tulemasolu conditio sine qua non.

6. Ühise rahvusliku eesmärgiga suunatud kasvatus ei summuta siiski isiku individuaalset arenemist. Isik on loova töö algtegurina ülitähtis. Tal olgu algatus- ja teovõimet, aktiivsust ja intensiivsust, iseseisvust, enesetead­vust ja rahvusteadvust.   Meie rahvuspere liikmed olgu ideaaliderikkad ja tugevad isikulises omapäras, kuid võimelised vastuoludeta liituma rahvusriigi kui kõrgeima väärtusüksuse organilisteks osadeks.

Lõppeks. Meie rahvusliku kasvatuse ülesandeks on tugeva rahvusliku karakteri ning rahvusmentaliteedi väljaarendamine. See on suurimaid rahvuskasvatuslikke kohustusi ka tuleviku päevil. Homne Eesti vajab tugevaid, tahtekindlaid, teovõimelisi rahvuslikult meelsustatud kodanikke, kellel on usku meie elujõusse, teadlikkust meie rahvusliku elu ülesandeist, püsivat tahet meie omakultuuri arendamiseks ja julgust ning jõudu oma rahvuslikke saavutusi ning varasid kaitsta.

Kõik need märgendatud ülesanded kuuluvad meie palavamate päevaprobleemide hulka. Neid peame täie innustusega täitma. Muidu on tuleviku põlvedel õigus süüdistada meid kasvatusliku töö ühekülgsuses ning rahvusliku elu arendamise inertsuses.

Rohkem rahvuslikku aktiivsust meie eneste ja meie juhtida olevate noorte ridadesse! Eesti rahvuslane olgu kindel, isetea­dev, julge ning uhkegi oma rahvuse üle! Sest meie arenemise päike pole veel kaugeltki keskhommikus.

A. Vaigla

Eesti Koolist nr. 1/1935