Mitte riigisotsialism, vaid kodanlik demokraatia
A. Annist võtab Akadeemia 1939. a. viimases numbris sõna meie ühiskondliku arengu sihtjoonte kohta. Paljuga sellest, mis ta ütles, eriti praktiliste järeldustega tema teoreetilistest arutlustest, võis nõustuda. Näiteks sellega, et poliitiliste erakondade ellukutsumine on hädavajalik, kui ei taheta kahjustada meie rahva ühiskondlikku j a riiklikku arengut, et intelligents peab jagunema i d e o l o o g i l i s e l t seotud rühmitustesse, et positiivse rahvusliku propaganda elustamiseks on vajalik avaliku kriitika võimaldamine. Siiski ei saa mõnede seisukohtadega nõustuda kirjutuse teoreetilises osas. Nimelt selles osas, kus А. A. propageerib kooperatiivset riigisotsialismi. Soovitatakse tööstuse riigistamist veel suuremas ulatuses, kui see praegu juba sündinud on.
Huvitav on, et Annist seda oma programmi, kuigi t a seda ei söanda nimetada liberalistlikuks, ometigi püüab ühendada kodaniku demokraatia hüvede – vaba kultuurilise arengu j a arvatavasti k a vabaduse endaga. Siin näib aga peituvat kardinaalne viga. Ei mingisugune sotsialistlik, olgu see nüüd „riigisotsialism”, või mõni teine liik samast nähtusest, ei ole ühendatav vabadusega. Mispärast? Sellepärast, et riik, mis ehitatud kodaniku vabadusele, ei suuda teostada t ö ö s u n d u s t . Ilma töösunduseta ei ole sotsialistlik riik mõeldav, nagu seda näeme eriti kujukalt Venemaal j a osalt ka Saksamaal. Kodanlikul riigil ei ole töösunduse korraldamiseks tarvidust, sest kapitalistlik tootmisaparaat teeb seda ise. Igasuguses totalitaarses riigis muutub see aga tarvilikuks, sest kui kapitalistlikult ühiskonnalt võtta tema alus – vabadus, siis ei ole majandus enam võimeline funktsioneerima ilma riigi korraldava j a sundiva käeta. See ongi peamine põhjus, miks, näiteks, N. Liidus ei saa olla sotsialistliku korra juures mingeid kodanlikke vabadusi. Niipea kui neid lubada, niipea kui lubada sõna-, trüki-, koosoleku j a ühinemisevabadust, variseb kokku riiklik s u n d u s , olgu propaganda, olgu ergutuste, olgu karistuste näol, j a tootmine langeb alla igasuguse kapitalistlikkude kordadega võrreldava taseme.
Mitte asjata ei võidelda N . Liidus kogu aeg j a väga pidevalt töödistsipliini j a töösunduse pärast, mitte asjata ei ole tööline tegelikult tehase külge kinnitatud. Teisiti ei ole ju võimalik säilitada tootmise taset, olgugi et see k a nende abinõude juures ei küüni kapitalistlikkude maade tasemeni.
Inimliku kultuuriarengu traagika seisneb ju selles, et kuigi kultuuriareng ei ole võimalik t ö ö t a , töö ei ole aga võimalik s u n d u s e t a . Antiikne maailm seisis tilal ja arenes orjatöö najal, keskaegse majanduse aluseks oli sunnismaisus, talupoja sidumine maaga. Alles kapitalistlik ühiskond kaotas orjuse otseses mõttes, asetades otsese sunduse kaudsega. Mitte enam kepiga, vaid rahaga! Raha on aga, nagu teada, vabameelne isand, vabameelne, abstraktne j a selle tõttu ükskõikne. Raha on valatud vabadus – ütles Dostojevski.
Seepärast on seal, kus valitseb Raha, isikuvabadused alati presumeeritavad. Kas nad k a igas olukorras ja igalühel teostatavad on, see on muidugi teine asi, kuid Raha ei tee vahet inimeste vahel – temale on igaüks neist ühteviisi armas. Raha ei ole türann, nagu seda oli antiikne orjapidaja, feodaalhärra v õ i . . . moodne totalitaarne isand, kes kõik tunnistavad ainult üht ja peamist tegurit – toorest jõudu. Kroon on igaühe taskus ikka tema ise – vastutulelik j a ühetasaselt sõbralik. Kui aga kroon kaotab jõu, kui ta muutub ainult tšekiks, millega võib mitte enam k õ i k i saada, vaid väga väheseid kindlaksmääratud aineid, siis väheneb ka vabadus. Varsti muutub sama tööline, kes just õndsaks pidi saama selle läbi, kui kaob Raha, sunnismaiseks samuti, kui oli keskaegne talupoeg. Tööline kinnistatakse tehase või kollektiivse suurmaapidamise külge. Hävib igasugune vabadus, ka vaimne vabadus. Totalitaarsed korrad ei taotle ju mitte üksi füüsilise vabaduse piiramist, nad taotlevad veel enam just vaimse vabaduse piiramist, s u n d u s t , mis seisneb selles, et inimene tohib mõelda ainult teatavas suunas. See on õieti see, mida on taotlenud kõikide aegade teokraadid. Mõte juba peab olema suunatud sellele, et täita Jumala tahet j a ainult Jumala tahet, selle läbi tulebki jumalariik. Teokraatiast ei erine sotsialistid ja kommunistid ka palju oma lõppsihis. Nad ütlevad – nende lõppsihiks olevat inimsoo õnn. See on vähemalt sama müstiline, kui teokraatide jumalariik. Mõlemail puudub reaalne sisu. Mõlemad on kättesaamatud. Mõlemad on mähitud müstilisse loori. Mõlemad tulevad Oriendist.
Meie aga oleme õhtumaa rahvas, meie tahame asuda õhtumaistele alustele. Neile alustele, mis meile tuttavad antiikse Kreeka ajast. Meie ütleme – i n i m e n e on kõigi asjade mõõt.
Seepärast on iga üksiku inimese vabadus, heaolu j a kultuurilme areng meile palju suurema väärtusega, kui inimsoo õnn, mis on meist kaugel j a millest meie ei tea midagi. Meie ei tunnista ka riiki mingiks müstiliseks olevuseks, kellele peab ohverdama k õ i k, nagu teevad seda totalitaarsed õpetused (eriti Saksa müstikaga läbipõimitud rahvussotsialism).
Riik on ainult i n i m i s i k u tarvis loodud. Inimene peab end küll tarbe korral riigi eest ohverdama, kuid ikka ainult selleks, et teine isik seda enam võiks edasipüsiva riigi varjul edasi areneda. Riigil j a rahval ei ole mingit sihti ega otstarvet, mis seisaks väljaspool inimisikut. Seepärast ei või riigile pidevalt ja jäädavalt ohverdada isiku vabadust j a seega tema vaba kultuurilist arengut, sest säärase ohvri tõttu muutub riigi kui niisuguse olemasolu mõttetuks.
Igasugused sotsialistlikud suunad aga ohustavad paratamatult isikuvabadust. Ükski sotsialistlik ühiskonnakord ei ole võimeline ilma t ö ö s u n d u s e t a , ning ükski töösundus ei ole võimalik ilma d i k t a t u u r i t a , seepärast igasugused sotsialistlikud üritused oma lõppsihis viivad välja diktatuurini. Seepärast ei ole sotsialism mingil kujul, ka nn. riigisotsialism vastuvõetav.
Mis puutub aga meie maasse, siis on tema areng ära määratud juba maareformiga. Meie maa on oma loomult väikekodanlik maa. Seda sama väikekodanlust, mis on meil maal läbi viidud, tuleb arendada ka linnas. Seepärast mitte riigisotsialism, vaid tööliste ettevõtetes kaasomanikuks muutmine, kõigile oma kodu j a väikese varanduse soetamine – see on meie ühiskondlik ideaal.
Selle väikekodanliku ühiskonna riiklikuks väljenduseks on k o d a n l i k d e m o k r a a t i a . Kodaniku vabadused, õiguslik kord, vaba kultuuriline areng – need on kodanliku demokraatia alustalad. Nendele tahame ehitada.
Selles maailmavaates ei ole aga ruumi mingeil sotsialistlikel või poolsotsialistlikel mõttekäikudel. Selle maailmavaate seisukohast tuleb meie mõtteilma hoida ühiskondliku mõtte eest, mis kuulub võõrale maale j a rahvale, kus ei tunta, ega ole kunagi tuntud väikekodanlikku ühiskonnaehitust, maad, mis aristokraatselt nihilismist otseselt siirdus sotsialistlikule nihilismile ja mille saavutus on ka siiamaani – nihil.
A.Leps
Akadeemiast nr. 1/1940
