Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Prantsusmaal valitseb vastuolu kahe generatsiooni, maailmasõjaeelse ja pärastsõjaaegse vahel. Esimese moodustavad need, kes sõja puhkemisel olid kolmekümneaastased või vanemad, kelle ideaalid järelikult olid juba fiksee­ritud. Teise kuuluvad need, kes siis olid kahekümneaastased või nooremad ja kes seega lõid oma väärtuste süsteemi parast katastroofi.

Minult võidakse kohe küsida: Kas need kaks rühmkonda on tõe­poolest vastuolus ? See paistab kahtlane, kui märkame, et paljud, keda noor generatsioon jumaldan – Barrès, Maurras, Claudel, Pèguy, Bergson, Nietzsche, Marx – kuuluvad teie vanasse generatsiooni ja mõnikord koguni veel vanemasse. Muidugi. Aga kui vana generatsioon oli kord ise noor, ta ei pidanud neid mehi oma õpetajaiks (kui ma tohin ül­distada) ; ta soosis pigemini hoopis vastupidise filosoofilise kallakuga mehi, kellest Ernest R e n a n ja Anatole F r a n c e olid kaks silmapaistvamat. Võiks öelda, et vanem sugupõlv, filosoofilisest vaatepunktist nänituna, oli Dreyf u s’i afääri põlvkond ja mitmes aspektis (kuigi mitte kõigis) võiks tema tüüpiliseks esindajaks pidada Romain R ο l l a n d’i. Mulle öeldakse seepääle, et mõned noored ika veel imetlevad R e n a n i ning F r a n c e’i. Ent selliseid on vähe ja üldiselt kaldub noorpõlv neid hülgama. Anatole F r a n c e’i täna­päevane ebapopulaarsus noorte prantslaste enamiku juures on üldtuntud. Ja teiseks teab iga prantsuse elu tundja, et noored on pidevalt ette heitnud vanale generatsioonile otse võitlusvõimetuks muutvat kriitilise vaimu ebajumaldamist.

Mulle on öeldud, et eksisteerib veel kolmas generatsioon, keda pärast­sõjaaegsest põlvest eraldab täieline ükskõiksus ideoloogiliste küsimuste suh­tes ja ainuline huvi päevast päeva eksisteerimise vastu. Aga see põlvkond ei huvita ideaaliloolast lihtsalt sel põhjusel, et tal puuduvad ideaalid. Selli­seid gruppe on alati leidunud.

  

KONFLIKTI SÜGAVAIM PÕHJUS: VANA GENERATSIOON OLI ÕNNE­LIK, NOOR POLE SEDA  

Seda konflikti näib mulle adekvaatselt seletavat fakt, et mõlemad kõne­alused generatsioonid elasid erinevais majanduslikes tingimusis. Vanem põlv­kond oli õnnelik – isegi erakordselt õnnelik, riskin ma öelda; noorem see­vastu on õnnetu raskelt kannatades rõhuvate elutingimuste all.

Siinkohal tahaksin teha mõne äärmärkuse ühele viimaseil ajul nii sage­daseks muutunud väitele, nimelt et tsivilisatsioon polevat iial olnud rohkem ohustatud kui tänapäeval. Tõepoolest on ta korduvalt olnud lõpmatult roh­kem ähvardatud kui praegu. Christopher Dawson’i teoses „Euroopa kuju­nemine” (The Making of Europe), mida ma väga soovitan kõigile, kes huvitatud inimsuse katsumustest, me näeme, et pärast Rooma langemist ja Karl Suure keiserriigi tükeldumist maailm koges kõigi õiguslikkude süstee­mide kokkuvarisemist, igasuguse ühiskondliku korra hävingut ja nii suurt individuaalse julgeoleku kadu, mida me kaasaja halvimailgi hetkil vaevalt aimame. Stendhal, oma talendiga tabavais lauseis, ütleb kusagil „.Keskaegne inimene ihaldas ainult kaht asja: et teda maha ei löödaks ja, teiseks, head, sooja vammust.” Kuigi teine neist soovidest on ikka veel väga tugev, julgeolek tapmise eest on aga muutunud üsna üldiseks. Meie aeg pole koguni ajaloo kõige halvem. Seda võin ma ju usaldada oma luge­jaile, s. o. mõtlevaile inimesile, aga seda ei või öelda igaühele. Keskmine inimlikkus näib vajavat hädaajul oma julguse kindlustamiseks usku, et ta elab kõige traagilisemas ajastikus, mida inimkond iial talunud. Lisaks sel­lele noorpõlv ei tea midagi ega hooli midagi kümnenda sajandi inimeste või Rooma langemise kaasaelajate olukorrast; noorus võrdleb oma saatust ainult nende võrdlemisi hiliste ajajärkudega, millest ta on kuulnud kõnelevat vane­maid. Ja selle võrdluse tõttu noorus peab end õnnetuks. Selleks on tal kaht­lemata õigus.

Vanem põlv oli õnnelik kahe asjaolu tõttu, mille kadumise pärast jäi järele nii nimetada moodne maailm. Esiteks ei kasvanud vanem generatsioon pidevas hirmus ähvardava sõja eest. 1880. a. paiku oli kättemaksu meeleolu Prantsusmaal peaaegu täiesti välja surnud. Veel enam räägib selle väite kasuks, et viieteistkümne aasta jooksul, 1890. a. kuni 1905. a., Delcasse’ ame­tist lahkumiseni Saksamaa survel, vanem põlv võis naiivselt, kuid siiralt uskuda, et sõdade ajad on üldiselt möödas. Paljud minu kaasaegsed mäle­tavad meie hämmastuse suurust, kuuldes 1899. a. Inglise sõjakuulutusest Transvaalile. Samuti me mäletame, kuis olime sel ajal veendunud, et Dreyfusi vastased ei lase surra Saksamaa sõjatonti ainult oma asja huvides. Sel­lisest asjaolude seisundist johtus meie meelerahu, mis, nagu mul vaevalt on vaja rõhutada, praegusel generatsioonil puudub.

Teiseks õnnelikuks tingimuseks, mis kehtis minuvanuste meeste noo­ruses, oli tõelise julgeoleku ja ehtsa stabiilsuse tunne vähemalt praktilistes seikades. Poliitilisel alal oli rahvas äsja läbi teinud kaks suurt tuleproovi – kuueteistkümnenda mai ja Β ο u l a n g e r’i afääri. Ta oli välja tulnud või­dukalt ja tal ei paistnud enam olevat midagi väga tõsist karta.

Kui me noort vabariiki talutavaks pidasime, meil pruukis ainult teda eksisteerida lasta. Majanduslikul alal arvas keskmine keskklassi perekond, nagu seda oli minu oma, et tema laheda olukorra, oma ja esivanemate töö tulemuse õigustatuses iialgi ei hakata kahtlema ja G u e s d e’i ning Marxi sarnaste meeste ähvardused kapitalistliku süsteemi vastu jäävad ainult kir­janduslikeks suleharjutusiks. Pole vaja seletada, et selline poliitilise ning majandusliku julgeoleku olukord oli täiesti vastupidine tänapäeva noorte prantslaste omale.

Edasi võiks kontrasti kirjeldada järgmiselt. Meie, vanema põlve ini­mesed, kasvasime täiesti välja arenenud ühiskonnas, mida meie arvates tuli ainult oma viisi säilida lasta, sel ajal kui meie, kui meil oli õnn kuuluda priviligeeritud klassidesse, pühendasime end kunsti, kirjanduse ning filosoofia esteetilistele taotlustele.   Tänapäeva noorus seevastu kasvab maailmas, mille varisemist ja pisiasjadeni ümberehitamise vajadust ta usub (ma ei ütle, et tal oleks selleks õigus, aga ta usub).

Selline olukorra erinevus näib mulle küllaldaselt seletavat noore gene­ratsiooni kogu moraalset hoiakut, tervet tema väärtuste süsteemi, nagu see vanemate omale vastu asetub.

  

NOORPÕLVE POLIITILINE USUTUNNISTUS

Märgakem kõigepealt nooruse sallimatust selle skeptitsismi vastu, mis iseloomustas minu põlve poliitilist mõtlemist. Meie, enne sõda kasvanud, põl­gasime poliitikat, mitte ainult omaaegset, vaid kõigi aegade poliitikat: me pidasime väärituks poliitilist tegevust üldse. Renani ning F r a n c e’i õpilastena mu kaasaegsed uskusid, et poliitika jääb alati soolapuhumiseks ning empiiriliseks lappimistööks, mille olemusega ei sobi tõeline intellektu­aalne distsipliin. Poliitika ei väärinud seepärast tähelepanu tõsiselt inime­selt, kes oma austava huvi varus mittepoliitiliste harrastuste jaoks. Täna­päeva noorsoo suhtumises pole jälgegi sellest eemalehoidmisest. Nad vaenustavad demokraatiat seda enam, mida rohkem see paistab neile sümbolisee­rivat poliitilist skeptitsismi. Neid valitseb sügav usk organismidesse, mida nad püüavad luua, olgu siis fašismi või kommunismi. Ja vastavalt sellele nende loov tahe vihkab neid, kes samu hädavajadusi tajumata austasid teisi väärtusi möödunud päevil.

Noorte vaen demokraatia vastu johtub eriti sellest, et Kolmas Vabariik on nii sageli olnud suurte rahandusskandaalide (näit. Panama afäär, Humberti ning Stavisky’ afäärid) näitelavaks. Ei saa salata, et fašistliku või kommunistliku korra prestiiž noorte keskel on tingitud osalt faktist, et nad arvavad neid režiime võrdlemisi vabad olevat raha ülemvalitsuse alt. Mulle tuletatakse muidugi meelde, et demokraatlikud riigid mõlemal pool Atlandi ookeani on püüdnud niisamuti kärpida raha võimu, eriti, et Prantsusmaal soo­ritati vaevarikas katse piiri panna kuulsa „kahesaja perekonna” mõjule. Jah, aga neile pingutusile langes osaks hirmus vastupanu ja vähemalt Prantsusmaal nad on lõplikult kokku varisenud. Seepärast küsib noorpõlv mõnigi kord, kas rahandusringkondade huvide kestev võimutsemine ja selle piiramiskatsete ebaõnnestumine pole demokraatia sünniomased iseloomujoo­ned; lühidalt, nad küsivad, kas demokraatia pole samatähenduslik plutokraatiaga. Ma ei ütle, et see arvamus oleks õige või vale, ma juhin ainult talle tähelepanu.

Mööda minnes võiks tähendada, et ühele noorterühmale, Maurras’ jüngritele, demokraatia hukkamõistmine ülaltoodud põlijustel, on ainult kava­laks võtteks selle režiimi halvustamisel, mida nad põlgavad hoopis muudel põlijustel. Ancien règime’i ajal, mida Maurras’ pooldajad nn kalliks peavad, oli küllalt rahanduslikke skandaale (Fougult’ ja Collier’ afäärid näi­teks) – selle režiimi ajal, mis muide mainitud, erines demokraatiast peami­selt selliste väikeste rühmkondade allasurumisega, nagu seda on Maur­ras’ oma.

  

MÕLEMA GENERATSIOONI SUHTUMISVIIS TÕE KÜSIMUSSE

Ühes punktis on generatsioonide vastuolu eriti silmatorkav: iseküsi­muses. Vanem generatsioon austas ja ikka veel austab objektiivset tõtt – tõtt tõe enda pärast, hoolimata praktilisist järeldusist. Renani Pustel de Coulanger’i ja Gaston Paris’ avaldised sellel teemal on saanud kuulsaks. Oma esimesel  loengul   College de France’is  1870. a.   detsembris,   (ajal, mil prantslasele loeti teeneliseks tõtt austada natsionalistlikke kaalutlusi arves­tamata), Gaston Paris deklareeris: ,,Ma väidan absoluutselt ning reser­vatsioonideta, et teadusel pole muud eesmärki kui tõde ta enda pärast, hoo­limata sellest, kas tõe praktilisest rakendamisest johtuvad tagajärjed on head või halvad, õnnelikud või kahetsusväärsed.” Ta lisas, et inimene, kes ükskõik mis põhjusel – patriootilisel, sotsiaalsel või moraalsel – lubab endale väik­semagi kõrvalekaldumise tõest, ei või aset leida vaimu templis.

Tänapäeva noored mehed seevastu jälestavad objektiivset tõtt. Nad nõuavad, et tõde teenigu nende tegevuskavasid, või nad hüüavad pigemini tõeks seda, mis on kasuks nende plaanidele.

Mõned Charles Marras’ õpilased vaidleksid siin vastu, et ma esitan vääralt nende vaatekohta, et nad austavad ainuüksi tõde taotlevat arukust, et selles seisnebki nende meistri kogu doktriin, nagu seda väljendab L’Avenir de l’intelligence. Nad unustavad lisada, et nende jaoks, tõde kujutab täpselt seda ühiskonnatüüpi, mida nad ihkavad, ja nende originaalsus seisneb selles, et nad ühel alusel füüsika raskusjõu või optika seadustega tõeks kuulutavad poliitilisi põhimõtteid, mis tõepoolest pole muud kui isiklikud eelistused. Kuigi noor generatsioon ei taha seda alati möönda, võiksime öelda, et noored inimesed, fašistid ning kommunistid ühtviisi on „pragmatistlikud”. Selle põhjust ei pruugi otsida kaugelt. Sugupõlv, kes elab korraldatud ühiskonnas, mille ta usub samasuguseks jäävat ka saabuvail aastail, võib lubada endale luksust armastada tõtt ta enda pärast, tulemuse üle muretsemata. Seevastu generatsioon, kel tuleb luua oma moraalne ilmastik – või kes vähemalt mõt­leb, et ta seda peab tegema – ei või nii toimida ja peab seepärast haarama relvad nende vastu, kes ülistavad vaimu, mis pole ainuüksi praktiline.

 

NOORE GENERATSIOONI SUHTUMINE ISIKUVABADUSSE

Inimõigusi austades vana generatsioon austas inimliku südametunnistuse käske, asju, mis pigemini peaksid ole ma, kui on või on olnud. Ta oli idealistlik.

Noor generatsioon taunib seda hoiakut. Ta tahab teada ainult „kogemusele” toetuvaid „fakte”. Ta on ,,realistlik”. Siit üks tema süüdistusi demo­kraatiale. Parempoolne noorus deklareerib, et demokraatia oma ideaali teeni­des elab „pilvedes” (nii käsitab seda Action Française). Pahempoolne noorus väidab väsimatult, et demokraatia nõrkuseks on kõige tähtsamate realiteetide, majanduslikkude faktide mittetunnustamine. Ent märgakem, et poliitika, mida need kaks noorsoorühmitust nii tugevasti kaitsevad, ei toetu üldse rangele faktide uurimisele, vaid faktidest kõrgemale asetatud ideaalile, milleks on ühel grupil ,,kord”, teisel „sotsiaalne õigus”, seega objektid, mida tuleb alles saa­vutada (vähemalt sel kujul, kui nemad seda mõistavad), mis oma laadilt on seniolematud. Ja seepärast, et mõlemad tahavad „teada ainult faktidest” mõlemad eksivad mitte arvestades ihasid, soove ning tundmusi – just nagu ajaloos tundmused poleks faktid, kõige võimsamad faktid võib olla! Lühidalt, tänapäeva noor generatsioon pole mingil tingimusel puhtalt realistlik. Aga ta pretendeerib sellele ja selline äge pretendeerimine on iseloomustavaks joo­neks, mis eristab teda eelnenuist.

Vana põlve kiindumus inimõigustesse, üldistesse inimese õigustesse vaata­mata tema poliitilisele seisundile – osutab selle põlve valmisolekule möönda, et on parteidest kõrgemaid printsiipe, mis, vähemalt teoreetiliselt, võivad põh­justada raskusi oma parteile. Nad kirjutasid alla Aristotelese kuulsale väitele: „Riik ei tohi iial olla organiseeritud partei.” Riik, mida noorem ge­neratsioon, olgu parem- või pahempoolne kuulutab, on täpselt just seda. Fašism ning hitlerism on avalikud parteivalitsused; Stalin on ametlikult parteisekretär. Muidugi, noorus kinnitab, et partei huvid ühtuvad kultuuri huvidega.

Peapunkt, milles mõlemad generatsioonid suuresti erinevad on individu­aalne vabadus. Vanemale põlvele, jällegi tema inimõiguste austamise pärast, üksikisiku vabadus on peaaegu midagi pühitsetut. Noorem generatsioon ei taha sellest midagi kuulda. Liberalism on üks „moest läinud” väärtusi ja tema jüngrid näivad noorpõlvele naeruväärsed. Prantsusmaal on tänapäeval noor liberaal peaaegu väljasurnud tõug. Noorsoos menukad süsteemid, nagu fašism või kommunism üksnes ei eita isikuvabadust, vaid uhkeldavad selle eitamisega. „Usk, et individuaalsel inimolendil on õigus vabadusele ning väärikusele on mõjunud küllalt laastavalt. Ta ei vääri õlekõrtki sel päeval, kui tuleb parata­matult astuda vajalikke samme, rassi ning rassipuhtuse säilitamiseks,” kirjutab Mein Kampfi autor. Ja Mussolini enda kirjutatud artiklis „Fašismist” Enciclopedia Italiana’s me loeme, et inimene on vaba üksnes terviku osana ja sel­leks tervikuks võib olla ainult autoritaarne riik, mis ei salli mingisuguseid vastuväiteid ega kriitikat. Teiste sõnadega, sõdur on vaba sõjaväes, mis ei luba talle ühtki vaba liigutust!   Mõistku seda, kes mõistab.

Üheks põhjuseks (on teisigi vähem väärikaid), mispärast noor generat­sioon võtab sellise suhtumisviisi, on asjaolu, et ta on silmapaistvalt sotsiaalne, palju enam kui tema eelkäijad, kes kaldusid rohkem poliitikasse. Aga radi­kaalseid sotsiaalseid reforme ei teostata vabaduse süsteemi juures. Vabadus on suhteliselt õnnelikes ühiskondades esinev nähtus; ja milliseid muudatusi ka ei teostataks nende sotsiaalses korras, need pole tõeliselt orgaanilised. Nii on olnud lugu Prantsusmaaga vabariikliku režiimi kuuekümne aasta jooksul, nagu paljud noored nüüd läites seletavad.

  

PRANTSUSE TÄNAPÄEVA NOORPÕLVE EETILISEST OMAPÄRAST

Määratud teotsema, noor generatsioon hakkab kummardama enerigat ning ohvrivõimet. R e n a n väidab kusagil, et sedalaadi väärtuste kultuse ning intellektualismi kultuse vahel on mingisugune vastuolu ja et läbistikku intellek­tuaalne periood pole väga moraalne ega moraalne periood kõrgelt intellektu­aalne. Nagu kõrvutamised ikka, pole see just veenev, sest seitsmeteistkümnendal sajandil leiti Prantsusmaal tee mõlema vooruse harimiseks, kuigi neid peeti üksteist vastastikku liitvaks. Ometi võib möönda, et vanem generatsioon oli esijoones intellektuaalne ja noorem on, vähemalt innuka suhtumise poolest äsja mainitud väärtustesse, võrdlemisi moraalne, ühes hiljuti ilmunud teoses La jeunesse d’un clerc ma julgesin juhtida sellele tähelepanu, et 1885. a. meile sisendati lütseumides palju enam austust intellektualismi kui teovõime vastu. Noorem generatsioon arvustab teravalt seda laadi kasvatust.

Eetikast kõneldes tuleks teha kindlaks, mida me mõtleme. See sõna sisaldab austust ka terve rea teiste väärtuste vastu peale energia ning ohvri­meelsuse. Paljud mitmesuguseist parteidest noored näivad end emantsipeerivat neist teistest moraalseist väärtusist. Ühe noorte rühmkonna ülempreester Lenin kuulutab: „Me peame kasutama kõiki võimalikke vahendeid: pet­tust, trikke, seadusvastaseid meetodeid; me peame valmis olema tõe surnuksvaikimiseks ning moonutamiseks, me peame tuletama oma moraali­süsteemi klassivõitluse huvidest.” Teised koostavad samasuguse moraalikoo­deksi, peaaegu nendesamade sõnadega, selle uue korra loomiseks, mis neile näib ühiskonna päästmiseks vältimatu. Monarhistlik Action Française suurustleb selgel sõnal pettuse kasutamisega, kui juhtum seda nõudis, valetami­sega, tapmisele õhutamisega. Thierry-Maulnier, noor parempool­sete juht avaldas hiljuti Insurge’s artikli pealkirjaga: „Eetilistest ideaali­dest pimestatud Prantsusmaa”. Siin osutub noorte moraali süsteem, samuti kui nende ülalmainitud tõemõiste selgesti pragmatistlikuks.

    

KIRJANDUSLIKU VABADUSE ERIJUHTUM

Edasi on vaidlusaluseks alaks, mis väga sarnane ühele juba mainitule, on autori vabaduse küsimus. Vanem generatsioon nõudis kirjanikule täielist va­badust, õigust, täiesti külmaks jääda riigi huvide suhtes ja kirjutada koguni riigi vastu. See põlvkond sattus raevu, kui Ζ ο l a nimi kustutati Auleegioni nimekirjast, sest ta oli kirjutanud kirja J’accuse. Üks vanema põlve tege­lasist, Alain, väidab koguni oma raamatus Elements d’une doctrine radicale, et kirjaniku peamiseks ülesandeks on alatasa napsata võimulolijate säärde otsekui vihane koer.

Tänapäeva noored tunnevad sedalaadi liberalismi suhtes suurt vastu­meelsust. Mõned neist kaitsevad hoogsalt teesi, mille esitas Pierre Lasserre oma kuulsas raamatus Le Romantisme. Selle järgi osutab intellekti vaba riiki mittearvestav funktsioneerimine (Dreyfusi toetajad olevat olnud süüdi selles hoolimatuses) primitiivse inimese teguviisile ja on taunitav. Teised lähevad kaugemale ja nõuavad, et kirjanik üksnes ei austaks seda ühiskonna tüüpi, mida nad tahavad rajada, vaid töötaks selle ehitamiseks (ja ainult selleks). Mõne aja eest viibisin ma miitingul, mille oli organisee­rinud revolutsiooniline ajaleht Vendredi. Tähtsaimaks vaidlusküsimuseks oli siin: „Kelle jaoks te kirjutate?” Lõpuks jõuti tulemusele, et keegi, kes ei kirjuta ilmselt ühiskondliku uuestisünni kasuks, ei vääri mõtleja nime. Selle dogma järgi Valèry ning Giraudoux pole mõtlejad.

See on jällegi arusaadav. Kindlaks kujunenud ühiskonnas üleskasvanud vanem põlv võis nõuda, et kirjanikul lubataks eemal seista; noor generatsioon, kes arvab, et ta peab ehitama oma ühiskonna, ei suuda seda teha tema abita. Nad sunnivad teda appi tulema.

  

VIHA „ELEVANDILUUST TORNI” VASTU

Samuti lubas vanem generatsioon mõtlejail elada oma töötoas, hoiduda vaidlustest. Nii elanud, said suurimate austusavalduste osaliseks. Ent noo­remal generatsioonil on elevandiluust torni vastu jäänud üle ainult põlgus. Nad põlastavad isegi sügavaimat mõtlejat, kui ta hoiab eemale lahingust. Nende mentoriks sün võiks olla Ρ è g u y, kes teoses Note sur la philosophie bergsonienne deklareeris, et filosoofiline süsteem väärib austust ainult sel määral, kui ta äratab aktiivset opositsiooni. Kord lugesin ühe nende rühma kuu­luja artiklist: ,,Me naerame iga filosoofilise süsteemi, isegi selgeima üle, mis ei kisu inimest võitlusesse.” See doktriin on küllalt loomulik põlvkonnale, kes oma ülesannet ei näe mõtlemises, vaid tegemises.

Noorus nõuab, et mõtleja isegi oma mõtlemisviisis peaks hoiduma rahu­armastusest ning elama „hädaohtlikult”. Siin peegeldub nooruse viha ava­rate käsituste, üldmõistete, arukuse põhivormide vastu; noorpõlve tugev iha, et vaim jäljendaks „elu”, avaldub selle põlvkonna kestvas rahutuses (Bergson), tema „dünamismis”, tema Hegeli dialektika austamises. „Üldmõis­ted”, ütleb upsakalt Nietzsche, „οn see poom, millele ronivad elu tormide ajal need, keda valdab julgeolekuigatsus!” Peaaegu kõik noored indlejad paiskavad sedalaadi märkusi näkku neile, kes soovitavad püsti hoida vaimu igavesi seadusi mööduvate olukordade surve kiuste ja Malebranche’i imetlusväärsete sõnade järgi „pidada kurssi voogude keskel.”

Erinevus on igatahes suur. Vana generatsioon ei jätnud täiesti ar­vestamata õnnelikkust ühelt poolt sel põhjusel, et oli kasvanud maailmas, kus ta võis olla mõnel määral õnnelik. Ta oli kasvanud mittetraagilise elukäsitusega, nagu ma seda nimetasin, oma raamatus Jeunesse d’un clerc. Teda ei šokeerinud Renani Souvenirs d’enfance et de jeunesse, kus oma elu lõpule lähenev meister kuulutas, et ta rõõmsalt algaks jälle uuesti „seda võluvat teekonda realiteedi poole.” Tänapäeva noored põlgavad „nõrkust”, nagu nad ütleksid antud juhul. Kõik nad kirjutaksid alla järgmisele mani­festile „Ebajumalate hämarusest” (muide, pea kõik nad on nietzscheaanlased, nii parem- kui ka pahempoolsed): „Häbi labasele õnnele, millest unistavad poesellid, kristlased, lehmad, naised, inglased ning kõik demokraadid.” Jälle kord pean ma katkestama ja rõhutama, et need, kes usuvad end kutsutud looma, ei saa peatuda õnne hindamiseks; nad on kohustatud ülistama patee­tilist elukäsitust.

Edasi esineb veel üks väga loomulik konflikt. Vanem generatsioon austas teatud kindlaid absoluutseid, abstraktseid väärtusi, mida mõeldi lahus realiteedist, selliseid nagu õiglus ning mõistus. Teoses La Trahison des Clercs, mida mõned minu lugejad vahest tunnevad, ma otse väitsin, et mõtleja muutus truudusetuks oma ülesandele, kui ta lakkas neid väärtusi austamast teisiti, kui ainult sellel kompromislikul kujul, mille nad paratamatult võta­vad laiemalt levides. Aga teoses L’Homme est-il humain?, mis käesolevale küsimusele palju valgust heidab, Ramon Fernandez, üks meie noortest autoritest, vastab, et ta austab üksnes neid kompromislikke modifikatsioone; väärtuste austamise kohta nende absoluutsel, inimlikku realiteeti ületaval kujul, võib ta ainult ükskõikselt õlgu kehitada. See noormees etendab oma osa seevõrra hästi, kui ta tahab luua; sest praktilisi eesmärke saavutatakse kompromissikultust harrastades ja igavesi väärtusi põlates.

Lõpuks on veel tänapäeva noorsoo iseloomustavaks, vanadest eristavaks jooneks (missuguse parteiga ka tegemist ei oleks), tema äärmine enesetähtsustamine, tema suurim sallimatus kõige selle vastu, mis pole tema oma. M. Robert Brasillach, ühe oma generatsiooni tähtsa rühmituse esindaja, hiljuti ründas minu seisukohti Action Française’is, tuues peaargumendiks mu ideede vastu minu vanaduse. (Ta unustas, et tema õpetaja Maurras on sama vana kui mina, ent kirglikelt poleemikuilt ei saa nõuda loogikat). Noor generatsioon erineb järgmiseski üksikpunktis vanast: viimane kuulutas mõnikord, et ta uuendab kirjanduses ning kunstis kõik, aga ta ei kujutlenud, et poliitilist korda võiks täiesti ning ühel hoobil uueks muuta. Selle kontrasti põhjused on selged:   poliitiline mõõdukus on endastmõistetav, kui teie pea­ülesandeks on arendada oma vaimu teiste poolt loodud talutavais sotsiaalseis raames; aga teie usute ainult oma põlvkonda ja teete vanemad maatasa, kui veendumusele jõuate, et teile pärandati lagunev, täielikku ümberehitamist vajav maailm.

      

KAS NOORE GENERATSIOONI VAENLIKKUS OHUSTAB PRANTSUSE DEMOKRAATLIKKU KORDA?

Eelnenust on näha, et demokraatiavaenulisus on iseloomustav Prantsuse moodsale noorsoole, nii fašistlikule kui ka kommunistlikule. On tõsi, et noor­sool on ka selgelt demokraatiasõbralik sektsioon, kuhu kuuluvad kristlik-demokraatliku ajalehe Aube’i lugejad, ajalehe, milles sageli ilmuvad Jacques Maritaini ja André Thérive’i artiklid; ajakirja Esprit’ lugejad ja „Jeunesses ouvriéres chrétiennes”, tuntud J. O. C. tähtede all. Kuid need rühmad moodustavad oma põlvkonnast ainult vähemuse. Peale muu on nad igasuguse vägivalla veendunud vastased ja ei paelu seega poliitilise võit­luse uurija suuremat tähelepanu. Ma võin lisada, et kommunistlik noor­sugu kaitseb demokraatlikku korda selle hädaohu puhul (näit. 6. veebruaril) ja toetab teda, kui teostatakse sotsiaalseid reforme, mis tema meelest on õigused ning soovitavad (näit. Blumi valitsuse platvorm). Aga see on stra­teegia. Veendumuselt on nad demokraatiale vaenulikud, pidades seda põhi­olemuselt kodanlikuks ning kapitalistlikuks süsteemiks.

Nüüd kerkib küsimus, kas Prantsuse demokraatia on tõepoolest häda­ohus noorpõlve vaenulikkuse tõttu? Või teisiti sõnastatult, kui suur on noor­soo ning tema arvamiste tegelik mõjujõud Prantsusmaal.

Minu arvates pole see jõud suur. Ja siin me jõuame fundamentaalsele erinevusele demokraatlikkude ning totalitaarriikide vahel. Viimased mängi­vad noorsoo välja. Diktaatoreile on eriti tähtis võita noorsugu oma poole, saavutada tema pimedat toetust, juhtida taielikult tema aktsiooni. Kõhkle­matult kuulutavad nad, et nende ülimaks (et mitte ütelda ainsaks) eesmär­giks on noorsoo õnne kindlustamine ja noori lämmatavate raskuste kõr­valdamine.

On üsna loomulik, et totalitaarsed süsteemid annavad noorsoole tohutu tähtsa koha. Tõusvad diktaatorid leidsid, et nad vajavad eelkõige häid rusi­kaid ning kopse, sellist irratsionalismi, mis seisneb argumendile malgaga vasta­mises – nii iseloomustav toimimisviis teatud noorsootüübi puhul.

Demokraatiad muidugi hoolitsevad ka noorpõlve eest, kuid ainult sel määral, kui kõigi kodanikkude eest. Nad ei arvesta ainuliselt noorpõlve. Eelkõige nad ei jumalda noorsoo otsuseid ega mõtle, et mingi doktriin on õige lihtsalt seepärast, et noorus seda pooldab. Nad osutavad pigemini erilist tähelepanu küpsede isikute arvamustele, kel on tõelisi või oletatavaid koge­musi ja küsivad nõu vanade nõukogudelt, „senateilt”. Oma laadilt naiselik avalik arvamus armastab noorust, tunneb kaasa tema raskustele, ihkab nende parandamist, on võlutud noorpõlve doktriini paindumatusest. Ja ometi, rea­geerides nagu täiskasvanu laste mõtteisse, ta vaevalt kavatseb teostada neid doktriine. See on ilmne valimiste puhul. Kui neid korraldataks praegu, fakt esilduks isegi veel selgemini, sest väga tõenäoliselt kommunistlik partei saaks veel vähem hääli kui kaks aastat tagasi, ühe sõnaga, Prantsuse demokraatlikul korral pole palju karta noorsoo vaenulikkusest.

Tähendab see, et demokraatia jäägu ükskõikseks noorte kriitika suhtes? See oleks suur viga. Iga tõsine demokraat peaks soovima, et demokraatlikud valitsused ei põhjustaks rohkem noorsoo süüdistusi, sest liigagi sageli on needüsna õigustatud. Kui noorpõlv omalt poolt saaks viia demokraatia tõepoolest rahanduse ringkondade huvide kontrollimisele; kui ta õhutaks demokraatiat osutama enam südikusi kriiside korral ja enam head tahet riskida väärtus­likkude eesmärkide pärast; kui noorus sunniks teda lahti ütlema jõukuse kultusest, millega mõnel maal niikaugele minnakse, et küsid, kas sellele ei ohverdata rahvuslik väärikus ning iseseisvus – kui noor generatsioon suu­daks käima panna need muudatused, siis ma ütleksin, et tõesti oma liialdatud rangusega ta on osutanud kultuurile suure teene.

Julien Benda

Akadeemiast nr. 2/1939