Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

        

Mis paarkümmend aastat tagasi oli Hispaa­niale Salamanca ülikooli filosoofia professor Miguel de Unamuno, seda on tänapäeva Hispaaniale Madridi ülikooli filosoofia professor José O r t e g a  y  G a s s e t. Viimast, praegu viiendas aastakümnes meest, võib lugeda kogu Pürenei poolsaare ja ladina-ameerika noorema generatsiooni vastuvaidlematuks vaimseks juhiks. Peale a. 1923 asut. eeskujuliku ajakirja „Revista de Occidente” loomise esineb ta arvukate kriitilis-filosoofiliste artiklite autorina, mis tõstavad ta nime meieaja tähtsaimate mõtlejate ritta. Ta hilisemaid raamatuid „Meie aja ülesanne” on meisterlikuks kommentaariks Einsteini teooriate kaudu avastatud uutele teesidele. Järgnevaga esitame katkendi mainitud teosest.

PALJUDE muude hiilgavate, aga halvasti vormitud ideede kõrval väljendas geniaalne prantslane Guyau mõtte vaadelda kunsti sotsioloogilisest lähtepunktist. Selline probleemiesitus võiks esmalt näida viljatuna. Võtta kunsti ta sotsiaalsete mõjutuste kandist tähendaks rakendada hobust sabapidi või uurida inimest ta varju järele. Sotsiaalsed mõjutused on esimesel pilgul seda­võrd väline asjaolu, nii väga esteetilise kujutelma veerekesed, et ei mõisteta küll, kuidas nendest lähtudes võiks tungida stiili seesmise olemuse juure. Guyau ei kasuta­nud kõige paremini oma geniaalset mõttevälgatust. Järsk langemine varase surma rüppe takistas tal oma veendu­muste selgitamist, pinnalise ja kõrvalise eraldamist ja olulise ning põhimise toonitamist. Tema raamatust Kunst sotsioloogilisest vaatekohast ei olele nii-ütelda muud midagi kui pealkiri; kõik muu tuleb alles kirjutada.

Kunsti sotsioloogia viljakus avanes mulle ootamatult, kui mulle mõne aasta eest osaks langes pisut kirjutada Debussy’ga algava uue ajajärgu üle kunstis. Olin nõuks võtnud võimalikult selgesti näidata stiilierinevust uue ja säilinud muusika vahel. Mu probleem oli puht esteetiline; sellegipärast leidsin, et temani viiv lühim tee lähtus sot­sioloogilisest fenomeenist, uue muusika ebapopulaarsusest.

Täna tahaksin üldisemalt rääkida ja seda laiendada kõigi Euroopas veel mingit elujõudu evivate kunstide kohta; mõtlen uue muusika kõrval uut maalikunsti, uut kirjandust ja uut teatrit. On hämmastav ja kentsakas, kuidas histooriline ajajärk ilmub nähtavale kompaktse üksusena kõigi oma väljendusvormide taga. Sama taot­lus, sama bioloogiline stiil elutseb mitmesuguste kunstide tooteis. Enesele sellest aru andmata näeb noor helilooja vaeva oma esteetiliste väärtuste helidesse valamise kallal nagu ta kaasaegsed, luuletaja, maalikunstnik, dramaatik. Sel kunstiliste taotluste ühtivusel pidi olema paratama­tult ühtelangev sotsioloogiline tulemus. Tõepoolest, kui muusika pole rahvalik, siis on seda teised kunstid nii­sama vähe. Kogu noor kunst on ebapopulaarne, ja mitte juhuslikult ja erandlikult, vaid paratamatult ning olu­liselt.

Nüüd vahest tuuakse ettekäändeks, et iga värskelt loodud stiil käib läbi teatavast karantiinist, ja meenuta­takse võitlusi Hernani ümber ja kõiki muid algava ro­mantika teel löödud lahinguid. Aga uue stiili rahvavõõrus näitab hoopis teist nägu. Tuleb teha vahet selle va­hel, mis pole populaarne ja mis on ebapopulaarne. Ro­mantilise murrangu ajalugu sotsioloogilise nähtena on täpne vastand sellele, mis sünnib kunstis tänapäev. Ro­mantika võitis rahva väga kiiresti, sest klassiline kunst pole olnud rahvale kunagi südameasjaks. Vaenlaseks, kelle vastu romantikal tuli võidelda, oli just poeetilisse ancien régìme’i tarretanud valitud vahemik.   Romantili­sed teosed on – trükikunsti leiutamisest saadik – esi­mesed suurearvuliste trükkide saavutajad. Romantika on eeskujulik rahvalik stiil. Demokraatia esimese lapsena ahmis teda mass.

Uuel kunstil seisab aga mass tema vastu ja saab alati seisma ta vastu. Ta on olemuselt rahvavõõras; enam veel, ta on rahvavaenuline. Uue kunsti mistahes toode tekitab massi juures üsna automaatselt tähelepandava effekti. Lõhestab ta kahte parteisse, üks väike väheste poolehoidjate hulgaga, teine suur, lugematute vaenlas­tega (kusjuures jätame tähele panemata snoobide kaht­lase loomariigi). Kunstiteos mõjub niisiis otsekui mingi sotsiaalne keemiline eristamisvahend, luues kaks vastandlikku rühma, paljude segasest hunnikust eraldub kaks klassi.

Kuidas kõlab printsiip, mille põhjal sünnib see valik? Iga kunstiteos sünnitab arvamiste lahkuminekuid; ühele meeldib, teisele mitte; ühele vähem, teisele rohkem. Sää­rane jagunemine ei taba olulisi erinevusi, ta ei allu min­gile printsiibile. Meie isikliku maitse juhuslikkus asetab meid siia või sinna. Aga modern kunst lahutab vaimud sügavamalt kui individuaalse maitse põhjal. Asi ei seisa selles, et uute teosed vähemikule meeldivad ja kompakt­sele enamikule” mitte. Mis sünnib, on see, et „kompaktne enamik” ei mõista neid. Hernani esietendusel vangutavad hallid patsid mõistsid Victor Hugo draamat to­redasti; just seepärast, et mõistsid, halvestasid nad teda. Kindla esteetilise tundevõime ahelais olles läilastas neid uusi kunstiväärtusi esitlev romantika.

Uue kunsti karakteristikum „sotsioloogiliselt seisu­kohalt” on minu arvates täpselt samasugune jagunemine, nagu ta läbi viib avalikkuse kallal, mõistjate ja mittemõistjate poolitamine klassidesse. See märgib, et ühed evivad vastuvõtuorgani, milline ilmselt puudub teistel; et asi seisab kahes inimkonna laadis. Uus kunst pole iga­ühele, nagu romantiline, ta pöördub algusest peale tea­tava eriliselt õnnistatud vähemiku poole. Sellest see pahurus, mis ta äratab paljude hulgas. Kui mulle ei meeldi kunstiteos, millest saan aru, siis olen üleolev ega leia põhjust pahandamiseks. Kui aga teosest jääv ebameeldiv mulje tuleneb mu võimetusest ta mõistmiseks, siis olen samal ajal alandatud; mulle jääb enese allajäämise segane tunne, mis tuleb heaks teha ärritatud enesekaitse abil teose vastu. Oma palja ülesastumisega sunnib uus kunst vaprat kodanikku tundma ennast säärasena, nagu ta on, vapra kodanikuna, olendina, kes ei suuda vastu võtta kunsti sakramenti, pimedana ja kurdina formaalse ilu vastu. See ei või karistamatult sündida saja-aastase rahvajumaldamise ja igat sorti lipitsemise järele. Igalpool peasõna lausumisega harjunud mass tunneb ennast oma „inimeseõigusis” riivatuna uuest kunstist; sest uus kunst on eelistatute, närviaadli, instinktiaristokraatia kunst.

Poolteist sajandit väitis rahvas, et tema on kogu seltskond. Stravinski muusika ja Pirandello draama näol ilmub sotsioloogiline mõjur, mis sunnib teda tunnetama ennast sellena, mis ta on, „ainult rahvana”, ehituskivina paljude teiste kõrval sotsiaalses rakenduses, raskepärase sademena histoorilises protsessis, kõrvalasjana vaimukosmoses. Teiselt poolt mõjutab uus kunst, et paljude ühetoonises halluses vähesed leiaksid iseenese ja üksteise ning mõistaksid oma misjonit; ta tähendab: vähesed olla ja paljude vastu võidelda.

Läheneb aeg, mil seltskond – poliitikast kunstini – reastub kahte astmesse, õiguse ja odavuse järele kahte ritta: valitud ning tavalised. See uus, õnnistusrikas erit­lus tervendab kõik Euroopa kitsikused. Ei või kesta diferentseerumatu, kaaoslik, vormitu ühtlus ilma anatoomilise struktuurita ja siduvate traditsiooneta, milles ela­sime poolteist sajandit. Meie aja iga eluavalduse all peitub otsustav ja ärritav ebaõiglus: vale eeldus kõigi ini­meste üheväärsusest. Iga samm inimeste keskel näitab nii käegakatsutavalt vastupidist, et iga samm on valusaks vapustuseks.

Paljudele inimestele kunst on elupeegliks, tempera­mendi kaudu nähtud looduseks, inimliku kujutamiseks jne. Aga noored kinnitavad vastupidist. Kunstis on kor­damine väärtusetu. Iga ajaloos ilmuv stiil võib luua tea­tava arvu mitmesuguseid vorme mõne üldise tüübi piires. Ent tuleb päev, kus rikkalikemgi kivimurd on laastatud. See näit. sündis romaaniga ja romantilis-naturalistliku teatriga. Nähakse seisukorda liiga süütult, kui usutakse, et mõlema liig viljatus peitub isiklike talentide puuduses. Tõeline põhjus on: neis on tühjendatud võimalikud kombinatsioonid. Peab nimetama niisiis õnneks, et koos nende tühjenemisega tekib uus maitse, mis võib ammen­dada puutumata varasid.

Uus kunst lausub: nutt ja naer on esteetiliselt seisu­kohalt salakaup. Ilu lõust ei astu kunagi väljapoole ringi tekitama melanhooliat või naeratust, milliseid taotlusi evis näiteks kõige selgemini mullune romantika.

Tähtis on vaid, et maailmas on uus maitse. Kui uus kunst pole arusaadav igaühele, siis ütleb see, et ta tõuke­jõud pole üliinimlikud. Pole üldse kunsti inimestele, vaid väga erilisele inimrühmale, mis võib-olla ei maksagi rohkem kui teised, igatahes aga erineb teisist. Algab kunsti dehumaniseerumise ajastu.

José O r t e g a  y  G a s s e t

Madriidi ülikooli professor

Olionist nr. 9/1932