Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

„Ärge koguge enestele varandust maa pääl, kus koi ja rooste seda ära rikub ja kus vargad läbi kaevavad ja varastavad.” Nii kuulutas proh­vet kusagil kaugel Rooma provintsis ligi kakstuhat aastat tagasi.

Kuidas viia sellega kokkukõlla praeguse kõige „kristlikuma” maa, Ameerika Ühisriikide ideoloogia, kus ometi näikse ainuvalitsejana istuvat troonil kuningas Mammon? Ei tee mingeid ülesaamatuid raskusi teravmeelseile ameerika teoloogele kas või ülaltsiteeritud lauset seletada „Ameerika Kristuse” vaimus. Kõlab ehk uskumatuna, kuid tõepoolest olevat üks silmapaistvamaid ameerika kristlaste häälekandjaid (Outlook) seletanud, et Kristus ei olevat selle ütelusega põrmugi hukka mõistnud maapäälse varanduse kogumist, vaid ainult hoiatanud inimesi hoidmast varandusi kodus, kus nad võivad hukka või kaduma minna. Iga mõistlik ameeriklane aga teadvat, et koi ja rooste ei tungi mr. Rockefelleri õlikaevudesse ega suhkrutrusti keldritesse, ja varastel olevat pea võimatu tungida raudteetrusti või J. Pierpont Morgan & Co. pankade uusima teh­nika abil kindlustatud keldritesse.

See huvitav näide, kuidas isegi kaalilea prohvet on sunnitud nõtkutama põlvi praeguse maailmavalitseja Mammona ees, on võetud tuntud ameerika kirjaniku Upton Sinclair’i raamatust The Profits of Religion (1919).

Kui Georg Brandes a. 1914 külastas Ameerikat ja teda juba sada­mas aurikul ümbritses kari ajakirjanikke, siis ütles ta neile muu seas, et tema meelest olevat Ameerikas seni ainult kolm lugemisväärilist romaani­kirjanikku : Frank Norris, Jack London ja Upton Sinclair. Sama Bran­des kirjutas U. Sinclair’i Kuningas Söele (1917) eessõna, kus ta vaimus­tatult kiidab seda kirjanikku. Ent ometi võime leida õige asjatundlikke ning üksikasjalisi praeguse ameerika romaani käsitlusi (näiteks professor Regis Michaud’ oma, a. 1926), kus Upton Sinclair täitsa surnuks vaikitakse. Vist ei tohi Kalifornia ülikooli professor võtta hindamisele õlikuninga Rockefelleri verivaenlast Upton Sinclair’i.

Rohkem kui keegi teine silmapaistvamaist kaasaegseist ameerika kirjanikest on U. Sinclair andunud kõigi oma võimetega võitlusele ühiskondliku õigluse ideaali eest sotsialismi lipu all. Seepärast ongi raske hinnata teda kirjanikuna – ta on liiga ilmselt ja ägedalt propaganda teenistuses. Ja võib-olla ta osutubki tähtsamaks publitsistina, ühiskondlikkude pahede paljastajana, „sõnnikusonkijana”, nagu teda halvakspane­valt nimetatakse.

Isegi ta radikaalseimad kaasvõitlejad sotsiaalse kriitika alal leiavad ta olevat liig ühekülgse, donkihotliku oma alalises hädakisas. Võib-olla kaotab ta kirjanikuväärtus seeläbi tunduvalt, kuid ei või salata, et U. Sinclair  võitleb oma paremast arusaamisest ja kõlblisest tundest aetuna.

Upton Sinclair on kõigepäält revolutsionäär, siis alles kunstnik; ühiskondlik kasu on talle tähtsam kui kunstiline ilu, ja kõik ta hinnangud on tingitud kritiseeritava eseme mitte esteetilisest, vaid sotsiaalsest tähtsusest. Isegi oma kirjanduslikult kandvama romaani The Jungle (1906) kohta kirjutab autor ise:

„Mis ka ei arvata selle raamatu kui kirjanduse kohta, peab iga­tahes möönma, et ta oli tulvil täis tõsiasju, mis olid määratud selleks, et äratada Ameerika südametunnistust”.

Raamat saavutaski teatavaid praktilisi tagajärgi, kuna president Roosewelt määras komisjoni, mis pidi uurima ja kõrvaldama raamatus riivatud kisendavaid väärnähtusi Chicago lihatööstuses. Raamatu päämõte aga – tööliste ülekohtuselt vilets olukord – jäeti meelega kahe silma vahele, ja nii pidi autor hiljem pettunult tunnistama: „Ma sihtisin publiku südamesse ja tabasin juhuslikult ainult ta kõhtu”.

Oli hää seegi, sest varemalt oli noor kirjanik jaganud hoope enam-vähem õhku, kuna teda tähelegi ei pandud, kuigi ta oli alanud kirjutama juba viieteistkümneaastasena. Ta jutustab oma võitlusloo otse liigutava lihtsameelsusega a. 1920 ilmunud raamatus, mille nimeks on The Brass Check ja mida võiks tõlkida „Vaimline Prostitutsioon.” See on süüdistuskiri vaimuvägistamise ja tõevõltsimise süsteemi vastu, milleks on välja kujunenud Mammona surve all „vaba” Ameerika aja­kirjandus. Suur osa raamatust on pühendatud autori enese isiklikele elamustele ta okkalisel kirjaniku ning ajakirjaniku eluteel, ja meil ei ole vähematki põhjust kahelda, et Sinclair peab oma vandelist tunnistajatõotust: anda ainult tõtt!

On liigutav lugeda, kuidas vaevalt üle kahekümne aasta vana kir­janik pidi leidma oma suureks imestuseks, et ta esimese romaani (Love’s Pilgrimage) puhul kirjastajad ei küsinud, kas raamat sisaldab omapärast nägemust, ilu või uut moraalset impulssi, vaid ainult: kas teda ostetakse ? See oli üllatavaks uudiseks noormehele, kes oma vabataht­likus üksilduses väikeses onnis Kanada metsades oli harrastanud Jeesuse, Hamleti ja Shelley seltskonda, kes oli sõbrustanud noore Miltoni ja noore Goethega.

Raamatu ilmumisel, mida noor autor ise oma südamelihtsuses pidas tol ajal suurimaks kirjanduslikuks sündmuseks Ameerikas, mõned aja­lehed avaldasid pooliroonilises toonis kirjutatud jutuajamise naiivse luu­letajaga, kes julges uskuda, et tal olevat maailmale kuulutada midagi uut ning tähtsat.

Haavunud kirjanik põgenes uuesti üksildusse ja valas välja uude raamatusse oma viha ning põlguse suure Metropolise vastu, kus valitseb Mammon. See on Prints Hagen (1902), kus Sinclair on sotsialist, ilma et ta veel midagi teaks sotsialismist. Sellest esimesest lingukivist, mille see noor Taavet saatis Kapitalismi-Koljati pihta, kuni ta a. 1926 ilmunud ja eriti Bostoni „kristlased” marru ajanud romaanini Petrooleum! (Oil!) peab Sinclair järelejätmatult võitlust oma sotsiaalsete ideaalide nimel, mis vahepääl omandanud juba kindlama kuju.

Ta ei võinud leppida olukorraga, et vaba Ameerika, esimeste kolo­nistide uhkus, oli muutunud miljonäride hiilgavaks söödamaaks, kus kägis­tatakse iga vaba mõtet ja kus praegu terve ilma reaktsioonil on kind­laim kants.

Endistest vabadustest on jäänud vaid paroodia, nii et oleks otse „kommunistlik mässuleõhutamine” nõuda isegi põhiseadusest kinnipida­mist, samuti kui oleks lubamatu tol võltskristlikul maal tsiteerida Kris­tuse „mässulisi” sõnu. Mammon ei valitse üksi Wall Street’il, vaid ta on vallutanud ka kiriku (The Profits of Religion), kooli ning ülikooli (The Goose-Step, 1923, ja The Goslings, 1924). Mammona teenistuses on mitte üksi ajakirjandus (The Brass Check), vaid, paraku, ka kirjandus ja kunst.

Viimase väite tõenduseks on U. Sinclair kirjutanud erilise kirjandus­kriitilise uurimuse Mammonart, kus ainsaks mõõdupuuks on kunsti sotsi­aalne kasulikkus.

Arusaadavalt ei võlu U. Sinclair’i vanade kangelaseeposte lahingu­kära ega asjatu heroilisus. Kunst, mille esemeks on erootiline võlu, on tema meelest ainult kahjulik seksuaalsuse maagia. Parnasslaste akrobaatlikud kujutelma kukerpallid ja sümbolistide müstilised valangud täida­vad teda ainult jälestusega, kuna tema meelest elamused, mis seotud sää­rase luulega, on tagasikiskuvad ning hukutavad, ebasotsiaalsete tunnete hellitamine, mis viib lootusetule pessimismile.

Lisaks sellele äärmiselt ühekülgsele kirjandus-kriitilisele propagandateosele Sinclair on hiljuti avaldanud uue, vahest huvitavamagi kirjutise sama aine üle. Mineva-aastases Haldeman-Julius Quarterly juuli – septembri numbris hakkas ilmuma uus uurimus Mammona valitsusest kirjanduses (eriti kaasaegses), päälkirja all Money Writes ! (Raha kirjutab !) Kuna hiljuti on ilmunud selle kirjutise viimane osa sama ajakirja tänavu­aastases (1928) jaanuar – märtsi numbris, siis võime näha, kuivõrt Upton Sinclair on suutnud täita oma antud lubadusi.

„See teos on kaasaegse kirjanduse uurimus majanduslikust vaate punktist. Ta võtab meie elavad kirjanikud, esiteks Ameerikas ja siis terves maailmas, ja pöörab nende taskud välja, küsides esiteks: „kust oled sa selle saanud ?” ja teiseks: „mis tegid sa selle eest ?” See ei ole küll viisakas teguviis, kuid ta on aus ja ei heida armu ei vaenlase ega sõbra pääle.”   Nii Upton Sinclair ise.

Kahjuks ei täida see traktaat äratatud lootusi kuigi suurel määral. Võrdlemisi vähe on antud ruumi pääteemile, kuna muidu leidub küll paljugi huvitavat materjali kirjaniku enese elamustest ta veerandsada aastat kestnud kangelaslikust võitlusest Mammona surve vastu.

Eriti pateetiline päätükk on autori pihtimus sellest, kuidas ta ilma­sõja ajal oli meeletu küllalt toetama toda röövettevõtet, kus Ameerika võttis sõjast osa lihtsalt sel põhjusel, et oli tarvis päästa Morgan ja Co. sajamiljonilisi huvisid liitlastele antud laenudes. Nüüd, kümme ja rohkem aastat hiljem, kus kõik selgunud, palub Upton Sinclair avalikult andeks tuhandeilt noortelt, keda ta tookord olevat aidanud meelitada tollesse koledasse tapamülkasse. Ta olevat tol ajal uskunud, et Ameerika osa­võtt sõjast oli tõesti selleks, et kindlustada maailmas demokraatia võitu. Ta olevat olnud küllalt lapsik, et uskuda Woodrow Wilsoni kuld­seid sõnu. Ta ei olevat teadnud prantsuse ja vene riigimeeste salasepitsustest   Saksamaa   vastu, mis  tegid   sõja   möödapääsematuks.   Ka  jutustab U. Sinclair, kuidas tal jätkunud naiivsust pärast esimest vene revolutsiooni kirjutada vene sotsialistist pääministrile Kerenskile ja anda sel­lele nõu, mis teha troonilt tõugatud tsaariga. Sinclair soovitanud saata kõik troonilttõugatud valitsejad asumisele mõnele saarele Los Angeles’i ligidal Lõuna-Kalifornias, asutades sinna eriline „Kuningate Saar”, mis, muu seas öeldud, asub U. Sinclair’i enese kodu ligidal. Kalifornia kodanlised ajalehed ei jätnud kasutamata sotsialisti utoopilist kavatsust selleks, et teha hääd reklaami oma suvituskohtadele.

Nüüd ei olevat Sinclair’il jäänud vähematki illusiooni ses suhtes: Ameerikas on tõeline demokraatia ammugi surnud, ja eriti suure vene sotsiaalse revolutsiooni järele olevat selge, et Ameerikas valitseb kapita­listlik „demokraatia”, mis on kõige jultunum võimuprostitutsioon, ja Amee­rika olevat kõige kardetavamaks vaenlaseks uuele demokraatiale, mis sün­dimas vene revolutsiooni tules.

Sinclair märgib ära huvitavaid momente „Valge Terrori” valitsusest Ameerikas. Oleme harjunud pidama kõige tüübilisemaks „valge” (või „musta”) terrori kodumaaks fašistlikku Itaaliat. Sinclair tõendab aga veen­vate faktidega, et Mussolini upitati võimule Wall-Street’i röövlite miljonite abil, nagu ameeriklased tol ajal üldse subsideerisid suurejoonelisi mõrtsu­kaid terves ilmas – „Koltšak, Denikin, judenitš, Wrangel, Semjonov, Horthy,  Pilsudski, Mannerheim,  ma ei mäleta nende kõikide nimesid”, ütleb U. Sinclair.

Peab tähendama, et tundes kaasa Nõukogude Venemaale ta võitluses kahekümne kuuel frondil korraga, Sinclair ei võta vaevaks järele uurida ega mõista tõelisi olukordi, sellega mõistetav ta hukkamõistev otsus uute riikide kohta, mis tekkisid Läänemerest Mustamereni. Tema arvates (Oil!) olevat need provintsid, kus ometi elavat vene talupojad (!), väe­võimuga ära võetud punastelt ja antud valgetele. Sääl juures „Soome­maal üksi tappis kontrrevolutsiooniline kindral Mannerheim sadatuhat inimest, keda kahtlustati kaastundes enamlastega ; ta tegi seda ameerika relvadega ja sõjavarustusega.”]

Maskeeritud paljuülistatud „demokraatia” taha, valitseb Ameerikas halvem tagurlus, kui tsaristlikul Venemaal. Tõsi küll, väliselt muutub elu kaleidoskoobilise kiirusega, igapäev on uued jazzi viisid, iga aasta uus auto mudel, ja moodsad noored vahetavad armukesi sama tihti. Kuid olulistes asjus on Ameerika „Surnute Maja”, kus kõik on fikseeritud, ja kus Konstitutsioon ja Piibel on tõstetud pimeda austuse esemeiks. Ärksa­matel vaimudel, kes näevad või vähemalt aimavad tõelist olukorda, ei jää muud üle, kui lootusetu pessimism. „Kui tänapäeva Ameerika kunst on mürgitatud pessimismist, ja kui enamik meie juhtivaist noortest kirjanikest joob end surnuks, siis on põhjuseks, et nad elavad maailmas, kust tõe­rääkimine ja kangelasmeel on kõrvaldatud ametliku käskmäärusega, ja kus ei ole järele jäänud muud kui irvitada ning surra.”

Mammona mõju kunstisse on aga hoopis otsesem ning suurema ulatusega, kui see pessimismi mürgitus. Kogu kaasaegne kirjandus ei ole oluliselt midagi muud kui avalik või varjatud viirukisuitsetamine Mammona trooni ees. Sellega ei taha U. Sinclair muidugi mitte väita, nagu oleks kõik kirjanikud otsekohe ära ostetud. Seda mitte. Sinclair ei usu põr­mugi, nagu igatseks kõik paremad kirjanikud oma südame põhjas teenida sotsiaalset õiglust ja hoiaks neid sellest tagasi ainult otsekohene altkäe­maks.   Ei, kapitalistlik ajajärk on paremini organiseeritud, ja suurt hulka kirjanikke ei ole tarvis ära osta, vaid nad kaitsevad kapitalistlikku korda vabatahtlikult ja suure aukartusega. Kullal on imelik külgetõmbejõud, ja nagu moodne teadus ja tehnika on kapitalistliku korra teenistuses, nii on ka kunst rakendatud teenistusse rikka kodanluse meelelahutuseks.

Shelley uskus, et luuletajad olevat inimsoo tõelised seaduseandjad. Kodanlus tunnustab kirjanikku ainult lõbustusvahendite produtseerijana ja maksab talle vastavalt, nagu on valmis maksma teistegi lõbustuste eest. Nii teenivad mõned kirjanikud otse muinasjutulisi summe, näiteks Zane Grey, Harold Bell Wright või Peter B. Kyne. Kirjanik, kes ei õpi aus­tama kapitalistlikku korda ja ta maitset, kes julgeb januneda parema ühiskondliku õigluse järele, selle suu suleb varsti kirjanduslik politseinik kodanline kriitik – või, mis veelgi mõjusam, ta vaigitakse surnuks ja ta on määratud nälgima.

Kindlalt ning automaatselt töötab see „kunstliku valiku” süsteem, ja Mammona teenistuses ei ole mitte üksi tugevamad musklid ning ilu­samad kehad, vaid ka paremad pääajud.

Sinclair annab ülevaate tähtsamaist praeguse aja ameerika kirjanikest, kusjuures ta pea kusagil ei leia tõelist arusaamist ega tulist poolehoidu paremale ja õiglasemale ilmakorrale, milline on sotsialistide ideaaliks. Ta nimetab väheseid kirjanikke, kes seisavad (või varem seisid) sotsiaalse pro­testi alusel. Nendest on Frank Norris ja Jack London juba surnud. Samuti suri noorelt lootusrikas David Graham Phillips, kes on Sinclair’i meelest üks suurimaid moraalseid jõude ameerika kirjanduses. Ka Edith Wharton ja Robert Herrick, kuigi nad ei ole otsekohe sotsiaalse idee teenistuses, ilmutavad niivõrt ärksat südametunnistust, et nende teosed võivad õõnes­tada kodanlist ideoloogiat. Ka ei või Upton Sinclair jätta mainimata oma naist, kelle sonetid (M. C. S. tähtede all avaldatud) olevat olnud lohutu­seks paljudele rõhutuile terve maailma tööliskonnas, kuigi teda täiesti ignoreerib kodanline kriitika. See on ju ka loomulik, kuna nende kriiti­kute mõõdupuul ei ole midagi tegemist teose ilu, moraalse jõu või näge­muse uudusega. Kirjanduskriitika eesmärgiks olevat kõigepäält äratada lugejas aukartust kriitiku enese eruditsiooni ning teravmeelsuse ees, ja iga menukas kirjanik pidavat toitma omal nahal hulga kriitikuid – parasiite.

Isegi parima ameerika kirjanduskriitilise ajakirja The American Mercury päätoimetaja, tuntud H. L. Mencken ei pääse U. Sinclair’i ette­heidetest. See silmapaistev arvustaja-päätoimetaja lükkavat tagasi kõik kirjutised, mis kuidagiviisi riivavad alkoholi fabritseerijate huvisid. Sinclair ei taha põrmugi väita, nagu saaks ta sõber Mencken altkäemaksu kõrts­mikelt ja viinavabrikantidelt, ent kahtlemata toetavad nimetatud ajakirja teatud rikkad ringkonnad, ja sellepärast ei tohtinud, näiteks, Sinclair selle lehe veergudel puudutada alkoholi hävitavat mõju Jack Londoni elus ega arvustada silmapaistvat luuletajat George Sterlingit, kuna selle õnnetu geeniuse elus joomine mängis sama saatuslikku osa kui tuntud jutukirja­niku O. Henry juures. Upton Sinclair toonitab korduvalt, et ka praegu elavatest kirjanikest paljud tantsivad surmatantsu Bacchuse saatkonnas – asjaolu, mis eriti veidrana tundub paljukiidetud „kuivas” Ameerikas! Võiksime ehk arvata, et fanaatiline karsklane ja puritaanlikult valju moraa­liga Sinclair kaldub siin liialdama, kuid juhtusin lugema nimetatud Ame­rican Mercury veergudelt tõelist kiidulaulu alkoholi mõjule kirjanduses. Sääl kinnitati, et Thomas Hardy’l olevat alati olnud karavin portveiniga puhvetilaual,  samuti kui  Anatole France kirjutas oma parimad kriitilised
artiklid ja följetonid alati tubli „auru” all, ja nagu Ibsen oli teatavasti tubli õllejooja. Mis puutub eriti Jack Londoni, siis väidab see ajakiri, et ta kirjutus olevat muutunud vesiseks, niipea kui ta loobus rummist! Kaasaegseist ameerika kirjanikest ei olevat ühtki, kes langeks minestusse viinaklaasi ees, ja eriti Dreiseri kohta olevat teada, et ta olnud varemalt peaaegu täiskarsklane, kuid nüüd keeluseaduse ajal ta tundvat tungivat tarvidust oma vilet vahetevahel niisutada — ja muidugi ka tegevat seda.

Upton Sinclair mõistab teravalt hukka säärase egoistliku eneseuimastuse ajal, kus kõik ärksad vaimud peaksid olema kohustatud pühenduma suurele Vabadusvõitlusele niihästi kehalise kui ka vaimlise orjastuse vastu.

Kibedaid etteheiteid on tal varaks pea kõigile kaasaegseile kirjanikele. Ainult põlastava vihaga mainib ta inglast Rudyard Kipling’it, kelle impe­rialistlik vaenukülv kandvat mürgist vilja mõnede ameerika kirjanikkude juures. Ka ei või Sinclair jätta valamata viha iirlasele George Moor’ile, kes hulga aastaid tagasi kirjutas romaani Esther Waters, kus sensualist-esteet kujutas vaese teenijatüdruku kannatusi ainult selleks, et – harju­tada oma stiili! Ka Ameerikas olevat küllalt mässulisi noori kirjanikke, kes alguses näikse olevat täitunud tõelisest sotsiaalse õigluse tundest, kuid kes peagi muutuvad rasvasteks sülekoerteks, kes oskavad kodanluse saalides viisakasti alustassilt piima lakkuda.

Eriti peatub U. Sinclair mõne oma üldtunnustatud kaasmaalasest romaanikirjaniku juures, tuletades neile meelde nende kohustusi ühiskond­liku õigluse ja inimsuse vastu. Ta ei nõua neilt sotsialistlikku propaganda­kirjandust, kuid kirjanik ei tohi olla ebateadlik tõsiasjast, et meie ühis­kond heitleb mürgituskrampides, mille pääpõhjuseks on omakasupüüd. Kirjanik ei tohi olla ükskõikne sotsiaalse õigluse mõiste vastu, ja tal peab olema julgust tõtt rääkida.

Võrdlemisi vähe on Upton Sinclair’il ette heita kõige nimekamale praeguse Ameerika romanistile Sinclair Lewis’ele, keda isegi Ameerikas mõnikord ära vahetatavat Upton Sinclair’i endaga, nende ühe nime sama­suse tõttu. Upton Sinclair kahetseb ainult, et ta sõber Sinclair Lewis ei näi julgevat tunnistada täit tõtt küllalt avalikult, eriti nüüd, kus ta on kuulus ja peaaegu miljonär. Vaevalt võikski oodata, et opimistlik ja huumoririkas S. Lewis muutuks sama ägedaks võitlusemeheks, kui U. Sinclair, ja viimane heidab ette oma nooremale ja populaarsemale kaasvõitlejale, et see ei vaatavat tõsiasjale täie julgusega näkku. Nii leiab U. Sinclair, et S. Lewis’e viimane romaan Elmer Gantry (1926), mis nagu U. Sinclair’i enese samal aastal ilmunud Oil! on pandud Bostoni „kõlblusevalvurite” poolt aresti alla, piitsutavat võrdlemisi tühiseid patte, nagu vaimulikkude joomapahesid ja naisteküttimist, kuid ei puudutavat palju tähtsamat küsi­must: miks ei tõsta vaimulikud häält sotsiaalse ülekohtu ja orjastamise vastu, kui nad peavad jutlusi päälinna rahakuningate ees ?

Palju kibedamaid etteheiteid teeb U. Sinclair Sherwood Anderson’ile, kelle romaanid mõnede kriitikute arvamise järgi tungivat esile Ameerika hinge sügavaimast sügavusest, täis valu ja õilsust.

Sinclair’i arvates olevat Sh. Anderson’i looming ainult lootusetu vassing. Ei olevat mingit lootust, et sellel kirjanikul oleks vähematki sotsiaalset arusaamist. See kirjanik olevat nüüd, üle poolesaja aasta vana, sama kaugel kui kaheksateistkümne-aastasena, kui ta kirjutas: „kuidas peaks üldse aru saama kellestki või millestki ? ” Sh. Anderson olevat suur kirjanik ainult nende silmis, kellele suuruse mõõdupuuks on lootusetu segadus, kes on üles kasvanud „vene kapsasupi” mõju all.

Venelaste paljukiidetud „realism” olevat vaid tsaariaja vaimlise surve loomulik tulemus. Kõige tüübilisem olevat Dostojevski kurb näide. Ta on jutustanud oma hingevapustava elamuse „Surnud maja kirjades”, ja ta vaim murdus sääl lõplikult. Me teame, et pärast seda ta allus täieli­kult reaktsioonile ja kirjutas ainult libudest, joomaritest, langetõbistest ja usulistest müstikutest, ja nüüd briti kodanlus, kõige tüübilisemalt kehastunud Arnold Bennett’is, ülistab Dostojevskit kui suurimat kirjanikku.

On lubatud kujutella hukkumise teel olevaid joomareid ning libusid, kuid on lubamatu puudutada põhjusi, miks mehed muutuvad joomareiks või miks naised lähevad libedale teele; veelgi valjemini on keelatud otsida teid, mis viiksid välja sellest mülkast.

Lootusetu segadus ning vassing on ehk arusaadavad kirjaniku juures, kelle lapsepõlv olnud täis kibedat puudust, kuid Sherwood Andersonil olevat udusus ja segasus tõstetud otse usutunnistuseks, filosoofiaks, eeti­liseks juhtnööriks, ja see on andeksandmatu.

U. Sinclair’i etteheidetele olevat Sh. Anderson vastanud ühes kirjas: „Ma ei leia mingit vastust elu kohutavale segadusele. Ma tahaksin tunda kaasa ja veidigi mõista seda moonutatud ning rikutud elu, mille industrialism meile on pääle sundinud. Kuid ma ei suuda asju lahendada, Sinclair. Ma ei saa sellega hakkama. Kulla sõber, ma ei tea päälegi, kellel on õigus, kellel mitte… Tõesti, mul on himu teile ses asjas naha pääle kip­puda. Minu meelest on midagi koledat mõttes, et kunsti peaks väänama ning painutama propaganda otstarbel…”

Arusaadav, et U. Sinclair ei või leppida freudismi rägastikega, müs­titsismiga ega „puhta kunstiga”, mida taotleb Sh. Anderson.

Veelgi põlglikumalt suhtub Sinclair neisse kirjanikesse, kes meelega ignoreerivad suurt sotsiaalset võitlust ja „üleolevalt” tõmbuvad tagasi „puhta kunsti” elevandiluust torni. See „kunstitorn” maksab muidugi raha, ja kunstnikul peab järelikult olema rikkaid patroone, kes võimal­daksid maksta koka ja toatüdruku, aedniku ja autojuhi, hambaarsti ja kõrtsmiku arveid.

Tuntuima näitena säärasest „puhta kunsti” preestrist Ameerikas U. Sinclair nimetab Joseph Hergesheimer’it, kes kuulub oma abiellumise kaudu ameerika rahaaristokraatia kilda ja kelle raamatud käsitlevad eran­ditult inimesi, kes ei loo uusi väärtusi, vaid ainult sahkerdavad tõeliste väärtuste paberist sümbolitega. Ja see parasiitide klassi retooriline ülis­taja olevat julgenud enesest öelda: „Ma olen sama suur mees kui Dreiser.”

Ja Theodore Dreiser ise? Mida on U. Sinclair’il ette heita sellele tõetruule realistile, kes kirjeldab niihästi rikkust kui ka vaesust, sääljuures õieti tasakaalustatud vahekorras?

Selgepilgulisel ning tõearmastajal Dreiser’il ei ole illusioone elu suh­tes. Veerandsaja aasta jooksul, oma esimesest romaanist Sister Carrie (1900) kuni viimase hiiglaromaanini An American Tragedy (1925) on autor jäänud peaaegu muutumatuks oma elusuhtumises, kuigi ta on vahepääl tõusnud vaesest ajakirjanikust ilmakuulsaks romanistiks, kellel on pangas mitusadatuhat dollarit. Ta on õppinud küll tundma paremini Ameerikat selle tänavastseenide, iseloomude, asutiste ja funktsioonidega, kuid ta ei mõista endisest paremini, kuidas need on tekkinud või kuidas neid võiks muuta.  Dreiser’i süda valutab kõige selle raiskamise ning kannatuse pärast, ta tunneb kaasa oma loodud kujudele, nagu armastaja ema, andestades neile kõik, mis nad teevad, sest kuidas võikski nad olla teistsugused? Dreiser ju ei tunne õpetust, mis talle võiks näidata pääsetee sellest umbkotist – ajalehe kontorisse, kust ta ammutas oma elukogemused, ei tun­ginud teadusliku sotsialismi õpetus! Ja sellega on seletatav, et Dreiser võis vaadelda elu lahtiste silmadega viiskümmend kuus aastat, ja kõik, mis ta lõpuks öelda leiab, on:  „Surm on patu palk” (An American Tragedy).

Nii viib kapitalistlik kord paratamatult pessimismile, kui kunstnik on küllalt ausameelne ja terav eluvaatleja. Isegi suur proletaarline näitekir­janik Eugene O’Neill ei ole pääsnud pessimismist, sellest sureva kapita­listliku korra hingelisest kuritõvest.

Tõeline proletaarline kunst on optimistlik, sest ta toetub vendluse ning teenistuse moraalile, ja ainuli seeläbi võivad massid saavutada vabaduse.

Puritaanlise sotsiaalse moraali nimel U. Sinclair mõistab kõige val-jemalt hukka elegantse ultraindividualistliku, peenutseva kirjanduse, mis annab selget tunnistust praeguse ühiskonna raiskumisest. Säärane kirjandus on määratud kõlbliselt rikutud parasiitide klassi meeltekõdituseks. Kõlbline lodevus ja mürgine sensuaalsus on paratamatuks tulemuseks ühiskonnas, kus unustatakse ära inimlik vendlus niihästi meeste kui naiste suhtes. Järelikult on antisotsiaalsed ning kahjulikud mitte üksi Carl Van Vechteni perversiteedid, vaid ka Aldous Huxley, Cocteau, James Joyce, Proust, Morand. . .        

Eriti hukkamõistva otsuse annab U. Sinclair James Branch Cabell i kurikuulsa romaani Jürgen (1919) kohta. See keelatud, kuid siiski palju loetud romaan olevat tema meelest üks kõige kõlvatumaid ja kahjuliku­maid romaane, mis iganes Ameerikas kirjutatud. See olevat lausa irvitus mitte üksi abielu, vaid ka armastuse ja igasuguse aususe ning truuduse üle armastuses. Jürgeni juhtlause „tahan kõike kord maitseda” tähendab lihtsalt: tahan iga naisega korraks suguliselt läbi käia. Ja kuna tuhanded noored loevad seda keelatud romaani iga aasta ja paljud neist püüavad jalamaid ise ka „kõike kogeda”, siis ei kahtle Sinclair põrmugi, et selle raamatu otsekohesel mõjul tuhanded noored vaevlevad tripperis, tuhanded naistel on tulnud munasarjad välja lõigata, või nad on sünnitanud pime­daid lapsi; tuhanded mehed peavad hiljem oma elupäevad santidena ratasvankris veetma, ja nende lapsed sünnivad idiootidena või vigastena süüfilise mürgituse tagajärjel.

Säärane pöörane süüdistus tänapäeva Ameerika ainsa silmapaistva fantastilise romaani vastu tundub muidugi koomiliselt liialdatuna. U. Sinclair püüab põhjendada oma süüdistust väitega, et kunstiteosed on kahtle­mata üks suuremaid tegureid, mis mõjutavad inimeste elu. Seda tõde on tunnustanud kõik, kes on tahtnud õhutada inimesi mingile teole. Ja oleks lapsik arvata, et võib õpetada inimesi pidama naeruväärseks tõelist armas­tust, ilma et neid ühtlasi juhitaks võlts armastuse nautimisele.

Võidakse väita, et Jürgen olevat väärtuslik kunstiteos, terav­meelne, vaimukas ja meisterlikult kirjutatud. U. Sinclair arvab, et kuigi see oleks nii, ei tähendaks see midagi. Latsutajamao soomused moo­dustavad ju ka ülikauni mustrikirja, ja tiigri kihvad ning küüned on tore­dad kui elevandiluu.

Mis teha? Kuidas võidelda selle peenelt lõhnutatud sõnniku vastu, millest kubiseb raamatuturg ?   Kas aitaks ehk keeld, tsensuur ?   Muidugi mitte – kui raamat on keelatud, siis tehakse talle sellega ainult hääd reklaami, ja kui võideldakse asjatult salaviinakauplemise vastu, siis veelgi raskem oleks võidelda salajase raamatute sisseveo vastu. Päälegi-mis veel tähtsam – tsensuur oleks lihtsalt alatu kometimäng. Seda on ju praegugi näha: nagu filmitsensuur ei takista põrmugi elegantse kõlvatuse levimist, nii ei ole ka raamatutsensuur kunagi olnud sihitud tõelise kõlva­tuse ja mammona kummardamise vastu. Liiatigi oleks üldse asjatu võidelda kõlvatuse vastu kunstis, seni kui lubatakse edasi eksisteerida parasiitlikul  rikaste klassil, kes on valmis maksma iga hinda oma lõbustuste eest. Kõlvatu kirjandus ei ole mitte põhjus, vaid sümptom, mis saadab iga koduneva ilmakorra langusepäevi ajaloos. Võrreldagu näit. Petroniuse Satiricorii, mis oli Neero – aegses Roomas täpsalt samane nähtus kui Van Vechten või Cabell praeguses kapitalistlikus Ameerikas.

Kuid nagu Roomas oli ka Juvenal, mitte üksi Petronius, nii leidub ka Ameerikas kirjanikke, kes moodustavad vastukihvti sellele plutokraatia mürgitusele. Ainult nagu Mammon praegu veel valitseb peaaegu tervet ajakirjandust, kinolina, raadioringhäälingut, nii tantsib paraku suurem osa kirjandusest ikkagi veel kuldvasika ümber. Kapitalistlik kord tarvitab kogu kulla külgetõmbejõudu ja tarbekorral ka otsesemat survet, et takis­tada kirjanduse astumist ühiskondliku õigluse teenistusse.

Paljastada selle Mammonale viirukit suitsetava kunsti tõelist palet on iga sotsiaalselt mõtleja kirjaniku esimesi kohustusi, ja Upton Sinclair avaldab lootust, et ta on selleks jõudu mööda kaasa aidanud.

Arvatavasti ei keela talle keegi seda au. Sinclair on Ameerika sotsiaalse revolutsiooni ägedamaid eestvõitlejaid, kelle motiivid on ülal­pool igasugust kahtlustust. Kuid paratamatult tundub selles julges võitlusemehes suur hulk koomilist, suur osa tühja tuuletallamist, tublisti donkihotlikku. Ka kõige tähtsamate faktide ja kaugeleulatuvamate väidete vahele põimib ta oma raamatuis tihti niivõrt tühiseid, mõnikord otse naeruväärt pisikesi isiklikke nägelemisi, et suur asi, mille eest ta võitleb, võib selle all ainult kannatada.

Olles täidetud hõõguvast sotsiaalsest idealismist, ei suuda U. Sinc­lair leppida olukorraga, kus nimekamad kirjanikud rahulduvad – parimal juhul – ükskõikselt „objektiivse” realismiga. Tervelt veerandsada aastat võitluses seisnud, ei suuda Sinclair aru saada, kuidas mõned kirjanikud võivad otsida meelelahutust säärases lapsikus mängus, nagu sõita Aafri­kasse lõvisid küttima! Kas ei oleks hoopis meheväärsem sport – tappa sulega kapitalistliku ühiskonna saagihimulisi kiskjaid ?

Kuid Sinclair näikse unustavat, et selle kõigiti lugupidamisväärse võitluse (või spordi, kuidas seda võtta) kõrval on kirjanikul kui kunstnikul täita suuremaid ülesandeid inimsoo vaimuilmas.

Isegi kui tunnustada üldiselt Sinclair’i sotsiaalse õigluse ideaali ja pooldada tema võitlust Mammona mürgituse vastu kirjanduses, ei või siiski leppida tema äärmise ühekülgsusega kirjanduse hindamisel. Nähta­vasti on sotsialist-moralistil samuti raske loobuda kitsarinnalistest eelarva­mistest, kui kodanlistel kõlblusevalvuritelgi, ja Sinclair kaldub vahettegemata hukka mõistma kõike, mis ei seisa otsekohe sotsialismi alusel. Nii tuleb, et imelikul viisil kokku puutuvad kaks äärmust: silmakirjalise kodan­luse puritaanliku moraali nõue valju kirjandusliku tsensuuri järele ja sotsialistliku kriitiku ülipuritaanlikud mõõdupuud kaasaegse kirjanduse suh­tes.   Sinclair on küll kirjandusliku  tsensuuri vastu põhjusel, et ametlik tsensor olevat tavaliselt kas tola või silmakirjalik kelm. Kellelgi ei tuleks küll pähe tembeldada Sinclair’i ennast selleks või teiseks, kuid siiski ei tahaks näha kirjanduse tsensorina ka ausameelset ja ülimoraalset idealisti, kui ta pilk on pimestatud ägeda sotsiaalse võitluse vingust. Ka säärane sallimatu  ühekülgne sotsiaalmoraaliline kirjanduse hinnang võib tõelisele kunstile olla kahjulik.

Ei tea tõesti, kas on õigus neil, kes väidavad, nagu oleks täielik mõttevabadus juba iganenud ideaal, nagu praegusel ajal kedagi enam ei suutvat meelitada tühipaljas poliitiline vabadus kui kõrgeim ühiskondlik hüve. Võib-olla on maailmasõda tõesti teinud lõpu demokraatiale, jättes valiku enamluse ja fašismi vahel.

Kui nii, siis muidugi pole imestada, et ka vaimuilmas maksab „sõja­seadus”, ja oleks asjatu lobiseda sõna- või mõttevabadusest, enne kui on lõppenud meeleheitlik heitlus vana ja uue ilmakorra vahel. Jah, võitluses elu ja surma pääle võivad ehk surveabinõud olla ajutiselt õigustatud. Kuid ülesehitavas töös julgeme siiski nõuda täielikku vabadust, vabadust mitte üksi fašistlikust, vaid ka kitsarinnalisest sotsialistlikust vaimusurvest.

Täielikult tahaksime aga ühineda U. Sinclair’i optimistliku lootusega, et meil ei tule enam kaua oodata suurte kirjanikkude ilmumist, kelle loo­ming seisab uue, õiglasema ning parema sotsiaalse nägemuse teenistuses, mis ka ei jää ainult kättesaamatuks ideaaliks. On küll näiliselt vähe põhjust optimismiks. Mammon valitseb maa pääl Saatana moodsa ase­kuningana; mammonavalitsuse „seadus ning kord” on tõeliselt halvem, kui igasugune eelmine vägivald; jumalariigi esitajana poseerib kirik, kes saatanliku irvitusega tarvitab oma kilbiks Kristuse nime, kuna Suur Jumalapoeg on naelutatud endisest kindlamini – kuldristile. Kuid ei või enam olla kaugel hommik, mil ometi kord ärkame sellest uimast. On tarvis ainult jõuda arusaamisele, et Tõelise Kuradi nimi on Rumalus, Vaimusõgedus.   Ja pimedus peab paratamatult taganema Tõepäikese ees.

Joh. Schwalbe.

Loomingust nr. 4/1928