Albert Suerbeeri aegsed üritused Rooma-katoliku usku Venes levitada
Turu ülikooli rektor, tuntud Soome ajaloouurija A. H. Wirkkunen lubas oma eluajal mitmel korral meie „Ajaloolist Ajakirja” oma kaastööga toetada, kuid kahjuks takistas äkiline surm nende austavate lubaduste teostamist Nüüd on dots. A. Korhonen meile kadunu järgijäänud käsikirjest lahkesti käesoleva artikli avaldamiseks saatnud, millega prof. Wirkkuse soov osaliseltki täide läheb.
*
Küsimus Rooma-katoliku usu levitamisest Novgorodi võimu alla langenud Soome hõimrahvaste maa-aladel ja mujal Lääne-Venes oli XIII aastasaja keskpaigas õieti elavaks muutunud ja mõjutas vaenulikke kokkupõrkeid Liivimaa valdajate ja Lääne-Vene vürstkondade vahel. Paavst oli vähe varem Preisi peapiiskopiks nimetatud Albert Suerbeerile ülesandeks teinud paavsti legaadina hoolitseda Rooma-katoliku kiriku edenemise eest. A. 1246 volitas paavst teda piiskoppe Venesse ametisse panema ja ergutas samal ajal Vene vürste liituma õige läänekirikuga. Järgmisel aastal sai piiskop Albert kasu isiklikult Venemaale reisida neid asju õiendama. Ta võttiski ette teekonna Galiitsia vürsti juurde. Erilise harrastusega püüdis paavst katoliku usule võita Novgorodi vürsti Aleksander Nevskit. A. 1248 saatis ta sel otstarbel temale kirja viima kaks kardinali ja õhutas teda Pihkva ehitama Rooma-katoliku toomkiriku. Need toimingud on vist küll venelasi mõjutanud Eestimaale vaenulikke sõjalisi üritusi ette võtma. Langes ju ristiusu levitamine mingisugusele maa-alale neil ajul kokku selle maa asetamisega poliitilissegi rippuvusse. Nimelt mainitakse tõepoolest kavatsust Novgorodi võimu alla kuuluvad, Narva jõest idapool asuvad Soome hõimude asumisalad liita Virumaaga, millisesse maakonda selleks a. 1247 määratigi eri piiskop. Nii takistasid poliitilised huvid rahulikke läbirääkimisi usu asjus ja peagi asusid kahe usulise orientatsiooni edustajad mõlemal pool piiri küsimust sõjalise jõu abil otsustama.
1253. aasta suvel võtsid Liivimaa sakslased sõjakäigu Pihkva vastu ette ja põletasid eeslinna maha, kuid lahkusid siit varsti, niipea kui Novgorodi väed Pihkvale abiks tulid. Kättemaksuks rüüstasid novgorodlased ühes karjalastega Narva jõest läänepool asuvaid Eestimaa osi ja võitsid hiljemini, kui nad pihkvalastelt abi olid saanud, ühe Saksa väeosa. Võidetud olid nüüd sunnitud rahu paluma ja heaks kiitma venelaste poolt määratud tingimused.
Hoolimata sellel retkel osaks langenud õnnetusest, jätkasid sakslased veel ägedamini kui senni oma püüdeid liita Soome sugu rahvaste maa-alad läänepool Novgorodi Rooma-katoliku kiriku külge. Neis üritustes esinesid juhtivate isikutena kaks Riia ja Tallinna piiskopkonna alla kuuluvat vasalli — Otto von Lüneburg ja Didrich von Kiwel. Neil oli oma eraalgatusel korda läinud tõmmata Narva jõest idapool asuvaid „paganaid tunduval määral” Rooma-katoliku õpetuse poole, millisest kordaminekust nad ka paavstile teatasid. Paavst Aleksander IV käskis sel puhul 19. märtsil 1255 antud kirjas piiskopp Alberti võtta mainitud paganad kiriku kaitse alla ja seada neile mõne kohase mehe piiskopiks, kui on juba jõutud asutada piiskopikoht ja kui vast ristitud oma nõusoleku andnud kindlustada enda edaspidisele vaimulikule ülemkarjusele küllalised sissetulekud.
Selsamal ajal saavutas piiskopp Albert endisest hoopis suurema tegutsemisala Läänemere idarannikul. Nähtavasti juba 1253. a. lõpul oli ta asunud Riiga. Kinnitades kõik Riia piiskopkonna ja selle piiskopi sennised õigused, määras paavst Aleksander IV 31. märtsil 1255. a. piiskopp Alberti ja tema järglaste alla kuuluvaks Saaremaa, Tartu, Kuramaa, Virumaa, Külmi, Ermelandi, Pomessania, Samlandi, Vene ja Varssavi piiskopkonnad. Nähtavasti seisab see Riia piiskopi vaimuliku võimu laienemine ühenduses katoliku usu levitamisega Vene vürstiriikide alale. Mis käesolevas dokumendis tähendavad sõnad „Vene piiskopkond” (episcopatus Ruteniensis), selgub paavsti poolt Riia piiskopile 3. augustil 1255. a. antud volitusest õnnistada ametisse piiskopp Vadja, Ingeri ja Karjala ristiusku pöördunud paganate jaoks, kelle kohta Albert oli paavstile teatanud, et nad endile olevat piiskoppi palunud.
Kiriku juhtivate meeste sihiks näib käeoleval korral olevat olnud eraldada Vadja, Ingeri ja Karjala alad Novgorodi võimu alt ja moodustada neist eriline Rooma-katoliku piiskopkond. Ja säilinud teated lubavad oletada, et nüüd, samuti kui piiskopp Tooma aegadel, kavatseti ette võtta vaenulik aktsioon Novgorodi vastu nii Soome lahe põhja kui ka lõuna poolel. Ristiusu levitamise otstarbel oli vaja vallutataval alal luua mõni hästi kindlustatud koht edaspidiste sõjaliste toimingute keskuseks. Selleks koguti jõude nii Soomest kui ka Läänemere maakondadest.
Nii oli ettevalmistusel kaugeleulatuv üritus, mis nõudis terve Liivimaa jõud. Et see võiks õnnestuda, oli vaja lõpetada kõik kodused riiud ja lepitada vastolud. Sakslaste kahjuks ei puudunud viimased ka nüüdki. Saarlased, kes a. 1241 ettevõetud mässukatse järgi olid alistunud võrdlemisi kergetel tingimustel ja isegi teinud lepingu ordumeistriga, asusid nüüd jälle sõjajalale. Kõneldakse, et nad aastal 1255 ristiusust uuesti olevat end lahti öelnud. 27. augustil 1255. a. tegi ordumeister Anno nendega uue lepingu, milles nähtavasti hädaohtliku silmapilgu tõttu mässajaile lubati kaunis kerged tingimused.
Kui mässavad alamad olid rahustatud, asuti järgmisel aastal teostama vallutamiskavatsust Vene suunas. Ürituse juhatajana esines juba mainitud Didrich von Kiwel, kelle maad näivad olevat olnud kusagil läheduses Narva jõest läänepoole. Sellest üritusest võtsid Vene allikate järgi osa peale sakslaste ja Eestimaa Taani ala vägede ka rootslased, hämalased ja soomlased. Silmapilk oli hästi valitud, sest Aleksander Nevski oli sel ajal Vladimiris ja novgorodlased selle tõttu ilma kaitsjata. Liivimaa ja Soome ühinenud väeosad hakkasid ehitama kindlust Narva jõe äärde, kuid see üritus jäi nähtavasti pooleli, kui Aleksander novgorodlaste palvel tagasi jõudis linna kaitsetoiminguid juhatama. Öeldakse, et siis Soomest saabunud aitajad tagasi läinud „mere taha”, milline asjaolu vist küll omakord mõju avaldas selleks, et Liivimaa ja Eestimaa väeosad hajusid. Oma poolt võttis Aleksander järgmisel aastal kättemaksuretke ette ja viis Novgorodi sõjajõud Koporjesse, kuid tabamata seal vaenlasi läks ühe osaga oma väest hämalaste flaamlaste maale, tappes ja vangistades selle elanikke. Need hämalased on arvatud olevat asunud kusagil Laadoga läheduses.
Narva kindluse ehitamine ei teostunud nähtavasti sel korral või hävines see juba alguses, sest kui venelased üle kümne aasta hiljemini võtsid ette retke üle Narva jõe Eestimaale, ei mainita seda kindlust enam. Nii jäi Soome ja Läänemere maakondade valdajate ühine ettevõte teostamata. Kuid piiskopp Albert ei loobunud siiski oma kavatsusest, vaid katsus asja edasi ajada Saksamaa linnade abil. Sel otstarbel kaitses ta 1256, a. juunikuus Lüübeki kaupa Liivi- ja Eestimaa rannikul ja samuti tunnustas ta, et need maad eestkätt kaupmeeste abil on ristiusku pöördud. Samasugust tunnustust võime kuulda ka teiste Liivimaa vaimulike võimumeeste poolt. Niisuguste otsuste eesmärgiks oli silmnähtavalt saada Saksa linnadelt abi ristiusu levitamiseks, kuid samal ajal kõrvale tõrjuda ka ordorüütlid, kelle püüded sattusid ikka ägedamasse vastollu Läänemeremaade teiste valdajate huvidega.
Küsimus Rooma-katoliku usu levitamisest Läänemeremaist idapool asuvate Soome sugu rahvaste aladel ei lõppenud veel sellega. See elustub ka hiljemgi, kuid ka siis ei saavutata loodetud tulemusi.
A. H. Wirkkane
Ajaloolisest Ajakirjast nr. 2/1925
