Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Väljaandest

Valitud lõigud Ants Oraselt.

Peame jääma teadlikuks oma suurest ülesandest, süvendades ja tihendades oma rahva läänemaist meelsust. Kuid selleks on meil tarvis lähimat seost Euroopa suurte vaimsete traditsioonidega, nende imbumist luusse ja lihasse, nendega tutvumist juba varasest noorusest pääle. Meie omapära peab kujunema rahvuslikust erilaadist koos nende traditsioonidega, mis on meiegi omad, seevõrd kui tunneme endid lääneeurooplastena.

Selleks on meil tarvis tunda mitte ainult olevikku, kus nii paljud kultuuri kõrgeimatest ideaalidest on isegi Läänes mitmel pool löönd vankuma, vaid just mineviku parimate vaimude parimat ja kannustavaimat. Eriti väikeriigil on seda tarvis.

„Maailmakirjanduse tutvustamine ja Eesti Kirjanduse Selts” (1937)

Meie euroopluse ideaalid on pärit vanast Euroopast, ajast enne „Õhtumaa allakäigu” meeleolusid.

Heroism on sõna, mida praegune Lääs ei armasta. Tal näib olevat kaotsi läinud usk heroilise, ennast täielikult kaalule paneva elutunde reaalsusse. … Nüüdne eksistentsialistlik filosoofia püüab pakkuda mingit heroismi aseainet. Meie seda ei vaja. Kogu meie eksistentsi mängupanek on olnud vältimatu kogu meie uuemas ajaloos.

Nii Inglismaal kui Ameerikas näib valitsevat kartus end täielikult väljendada, kõigepealt kartus täieliku tundeväljenduse ees, ja ka mõtteväljenduses on juba ammu märgatav mingi halvav ahtrus. Mõte ei tundu enam olevat täiel määral läbielat mõte, vaid mõttemäng, mõttemale, nii surmtõsiselt kui ka seda enamasti ei esitleta. Kui veendumusi on, siis ei juleta neid tavaliselt mitte väga selgesti sõnastada, kartes retoorika etteheidet, ja veelgi enam ollakse hirmul, et väga tugevas veendumusväljenduses võidakse näha kalduvust romantikasse. … Tundub peaaegu, nagu kardaksid poeedid langeda kaosesse, kui nende tõeline mina kord pääseb kõnelema. Ei näi olevat sisemist jõudu, mis lubaks öelda kõik südame päält ära, ilma et ähvardaks nõretava sentimentaalsuse või talitsemata emotsionaalsuse oht. Nii on moodsast luulest kujunend koormav, pidurdav kaitsemehhanism – täiesti vastuoksa omaaegsele igatsusele „objektiivse korrelaadi”, elamusi täielikult kehastavate sümbolite järele. On järgi jäänd vahel virtuooslikuks arenend sümbolite käsitlemisoskus, kuid on vägagi kahanend sümbolite sisu.

Seda elulise sisu atrofeerumisprotsessi meie luule pole läbi teind.

Talupoja kanguses juurduv, läänemaa sügavaimatest lätetest joond luuleks sublimeerund jõud, nii nagu see me luuletajate toodangusse on kuhjund oma kõige puhastavamal ja mõjuvamal kujul, peab meid aitama üle kriisidest, mis on Lääne omadest veel palju raskemad, kuid milledega võitlemiseks meil peaks olema sisemisi varusid.

„Eesti luule vaimsusest” (1956)

Kui tuleb tund, mil jälle algab töö, siis jätkugu meie vaimuinimestel enesesalgust, nõudlikkust enda suhtes, lõtvumatut püüet täiuslikuma ja puhtaima poole – selleks, et teenida seda väljastpoolt nii julmalt purukskistavat tervikut, mille osad meie oleme.

Selle terviku väärtus tõuseb nende saavutuste väärtusega, kuid veelgi suuremal määral saavad need elu ja lisa ja väärtust sellelt tervikult.

… kui väga me oma rahvast vajame, kuidas meil on puudu igast kujust, igast pildist, mida vaatlesime kodustel tänavatel, turgudel, maanteedel ja nõlvakutel. Ainult nendega koos saame elada normaalselt ja täielikult. Neilt siis võtkem inspiratsiooni kõigeks, mida teeme, ka selleks, mis näib „esoteerne” ja eliidile määrat, kuid mille lõppeesmärgiks on ikkagi kas või väiksemalgi määral rikastada toda meile kõigile nii hingeomast maailma.

„Laiemasse ringi” (1951)

Kaheksateistkümnendal sajandil pikk poeem oli Euroopas enamasti takerdunud akadeemiliseks harjutuseks.  … Tõeliselt suurejooneliseks muutus see alles siis, kui suur üleeuroopalik liikumine oli mandrit vapustand, ning eriti siis, kui see jälle oli surut kaitsepositsioonini. Siis alustas vaim rünnakut, ning ründajate esirinda kuulusid luuletajad. … Praegu on käes sarnane moment. Vaikse rahulolu aeg on maailmas jälle läbi. Lamedus ja brutaalsus tungivad pääle kõigis maailmajagudes.

Keset maailma moraalseid ja poliitilisi katastroofe ei sure vaim siiski. Ta on sunnit end sügavamalt läbi katsuma kui varemalt. Ta peab tagasi minema olulisele, end jälle püüdma näha täies puhtuses, et leida endale õigustust keset üldist kõikuvust. Täissöönd, rahuldet maailma kultuur võib helkida pinnalises artistlikkuses, ilma et tekiks fataalse vastuolu tunnet. Põhialusteni ähvardet tsivilisatsioon peab uuesti välja tooma oma parima tuuma, oma sügavaimad veendumused, oma puhtaima ja ausaima tahte, et mitte jääda ajaloo ees häbisse.

„Luulest ja pikast poeemist” (1938)

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share