Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Vaadelgem õhtul lilli, kuidas nad loojeneva päikese ajal sulgevad oma õied. Mingi salapärane kartus tekib meis, midagi seletamatut on selles maaga seotud olemises. Tum­malt seisab mets, vaikivad aasad, puu ega põõsas ei liiguta end. Ainult sääseke on vaba, ta tantsib õhtuvalguses, liigub, kuhu soovib.

Taim on iseenesest eimiski. Ta on osa maastikust, mil­lesse juhus laskis temal juured ajada. Videvik, jahedus ja õite sulgumine ei ole mitte põhjus ja tagajärg, mitte oht ja otsustus, vaid terviklik loodusnähtus, mis toimub ühtaegu taimes, taimega ning taime ümber. Temal ei ole vabadust oodata, tahta, valida. Ainult loom võib valida, ta on vaba seotusest muu maailmaga. Teel tantsisklev sääseparv, läbi õhtu lendlev lind, oma pesasse peituv rebane, kõik nad on omaette väikesed maailmad, mikrokosmosed, teises suures maailmas, makrokosmoses. Pisitilluke infusoor, kes veetilgakeses inimese silmale nägematuna vaid sekundi elab, on vaba ja iseseisev muu maailma (makrokosmose) suhtes. Hiiglatamm, mille lehel ripub see tilgake, ei ole seda aga mitte.

Seotus ja vabadus on kaks sügavamat ja põhilisemat omadust, millega erinevad üksteisest taimeline ja loomaline. Ainult taim on see, mis ta on, kuna looma olemuses on midagi kahepaikset. Taim on ikka taim, kuid loom on taim ja veel midagi rohkem. Hädaohtu tundes kokkujooksev loomakari, ema embav nuttev laps, oma Jumala juurde püü­dev meeltheitnud inimene, kõik nad soovivad tagasi vabast olemisest taimelisse olemisse.

Taim on midagi kosmilist, loom lisaks sellele mikrokosmiline muu maailma kui makrokosmose suhtes. Sellega, et elusolend end kõiksusest vabastab ning oma asendit vabalt võib määrata, on ta muutunud väikeseks mikrokosmo­seks, väikeseks omaette maailmaks.

Kõik mikrokosmiline sisaldab aga polariteeti, kahe maailma, mina ja sina, ini­mese ja muu maailma vastandlikkuse teadvust. Sõnas „vastu“ avaldub kogu selle olemus. Ta sisaldab pinget. Meie kõneleme pingestatud tähelepanust, vaatamisest, mõtlemisest. Üldse kõik ärkvelolemise seisu­korrad on oma iseloomult pingelised. Mina ja sina, põhjus ja tagajärg, asi ja omadus, — kõik nad sisaldavad pinget. Pinge lõdvenemisel ilmub elu mikrokosmilise külje väsimus ja lõpuks uni. Magav pingevaba inimene oleleb ainult taimena.

Mikrokosmilise pinge tunnetamist nimetame aistmi­seks (Empfinden), kosmilis-rütmilise külje märkamist aga tundmiseks (Fühlen). Iga aisting lahutab oma ja võõrast, et oma suhet võõrasse kindlaks määrata.

Iga olend ärkvelolemises on oma iseloomult kahe­paikne. Me võime eraldada olemist (Dasein) ärkvelolemi- sest (Wachsein). Olemisel on rütm, sihipärasus, ta on kos­miline ning teda valitseb saatus. Ärkvelolemine on pinge. Ta eraldab põhjust ja tagajärge. Unes muutuvad kõik olevu­sed taimeks, on kustunud teadlikkus, kuid pinge ümbrusmaailmaga, elurütm, kestab edasi.

Aistinguist abstraheeritud mõistmist nimetame mõtle­miseks. Mõtlemine on toonud inimlikku olemusse alati kahepaiksust. Ta tähendab meeltest tajutava maailma vastu­seadmist mõistete maailmale. Teoreetilise mõtlemisega on inimlikus teadvuses tekkinud võitlus olemise ja ärkvelole­mise vahel. Loom tunneb vaid ärkvelolemist olemise tee­nistuses, mõlemad moodustavad enesestmõistetava eluühiku. Inimlik ärkvelolemine teenib elu, kuid ta ei taha seda teha, vaid ta soovib valitseda elu üle ja usub seda ka tegevat.

Kuid olemine on võimalik ilma ärkvelolemiseta, mitte aga ümberpöördult. Mõistus valitseb, kuid ikka vaid „mõttemaailmas“. Mõtlemine on ülehinnanud oma tähtsust elu suhtes, kuna ta ei ole märganud või tunnustanud enese kõrval teisi elutegureid. Mõtleja on veendunud, et ta mõtlemise kaudu „saavutatud tõde“ ka tõesti on tõde ega mitte omatehtud pilt arusaamatute saladuste asemel.

Looma jaoks eksisteerivad vaid tõsiolud, mitte tõed. Tõsiolud ja tõde suhtuvad üksteisesse kui aeg ja ruum, kui saatus ja kausaliteet. Tõsioludega arvestab praktiline mõist­mine, aru, igavesed ning absoluutsed tõed kuuluvad teoree­tilisse mõistmisse. Tegelik elu, ajalugu, tunneb vaid tõsi­olusid. Teoinimene, võitleja, tahtja, kes alatiselt katsub tõsiolusid enesele allutada, peab tõdesid tähtsusetuiks. Tõ­sine riigimees tegeleb vaid tõsioludega, aga mitte poliitiliste tõdedega. Pilaatuse küsimus Jeesusele, mis on tõde, on teo­inimese oma.

Enne kui ürginimene hakkab abstraktselt mõtlema, on ta endale loonud religioosse maailmapildi. See on asi, mille kallal nüüd töötab tema kriitiline aru. Kõik teadused on tekkinud religioonist ja selle olemasolu eeldusel. Teadus ei tähenda muud kui vääraks peetud religiooni abstraktset parandamist. Iga uus tõde, mille leiutab mõistus, on kriiti­line otsustus teise, enneolnu üle. Kriitiline otsustus baseerub usul tänapäeva mõistmise üleolekusse eilse üle. Kuid kas suudab kriitika üldse lahendada suuri küsimusi või ainult kindlaks teha nende lahendamatust? Teadmise alguses usume esimesse. Mida rohkem meie aga teadma hakkame, seda kindlamini veendume teises.

On olemas saatusinimesi ning kausaliteediinimesi, teoinimesi ja teoreetikuid. Tõsioludes elutsev inimene — talupoeg, sõdur, riigimees, väejuht, kaupmees, rikastumis- ja valitsemishimuline riskija — on maailmakaugel pühakust, preestrist, õpetlasest, idealistist. Juba teoinimese samm kõlab rohkem juurdunult kui mõtlejal, kel­lel kui puhtmikrokosmilisel olendil puudub tugev ühendus maaga. Teoreetilise inimese suuremaks eksituseks on arvamus, et tema koht on sündmuste eesotsas, mitte aga taga. Riigi­mees ei „tea“ tihti, mis ta teeb. See aga ei takista teda tege­mast just seda, mis vaja. Poliitiline doktrinäär teab alati, mis tegema peab, kuid seevastu on tema tegevus, kui see ei jää ainult paberile, ajaloos alati resultaadivaene ja seepärast väärtusetu. Teooriainimese osa on rääkida saatusest, teo­inimene on ise saatus.

Kõikide mikrokosmiliste olendite hulgas tekivad hin­gestatud massühikud, kollektiivid, tunnetega ning kirgedega nagu üksikindiviididki. Niisuguseid hulki haarab vaimustus ja sama pea ka paanika. Nendel masshingedel on oma hinge­elu ning riigitegelaste kohuseks on seda tunda. Oma erihing on kõikidel ehtsail seisustel ning klassidel, rüütelkonnal ning ordudel, Rooma senatil ja jakobiinide klubil, Louis XIV aeg­sel suursugusel seltskonnal, talupoegkonnal ning tööliskonnal kui ka suurlinna pööblil. Suurimad ja tugevaimad sellelaadi­lised hingelised olendid on kõrged kultuurid, mis oma tuhandeaastase eksistentsi jooksul kõik väiksemat liiki hul­gad, rahvad, seisused, linnad, sugupõlved, üheks tervikuks seovad. Ajaloo kõiki suuri sündmusi kannavad niisugused kosmilised olendid, nagu rahvad, parteid, klassid. Saatuse küsimus on, kas niisugused hulgad leiavad isikuid, kes kuju­nevad sündmuste tõelikkudeks juhtideks, aga mitte mänguobjektideks nende liikumise lainetel.

L. Vahter

O. Spengleri „Õhtumaa allakäigust”, 1940