Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

      

Reisija, kes esmakordselt näeb võõrtõulist rahvast, ei suuda algul kergesti eraldada ühte isikut teisest. Üks neeger näeb välja nagu teine, üks hiinlane või mandšu samuti.

Euroopas on palju kõneldud ja kirjutatud — ja tehakse seda tänapäeval üha edasi —, et ühte rahvast eraldavad teisest ülesaadamatud erinevused: hiinlasele peab suure vaevaga selgeks tegema, et üldse on mingeid vahesid inglase ja itaallase vahel.

Hiinlasel on teatava määrani õigus: euroopa kultuur tervi­kuna on niivõrd ühtlane, et erinevused võrreldes ühise tagapõh­jaga ei tule üldse arvesse. Võrreldes hiina, araabia või india kultuuriga on euroopa kultuur täiesti ühtlane.

See tuleb sellest, et niivõrd suurejooneliste võrdluste puhul, niivõrd üldisest ja kaugest vaatekohast vaadates ei torka enam silma üksikasjad, erilised väljendusvormid, üksiksaavutised, vaid kogu elamis-, mõtlemis-, tunnetus- ja tegutsemisviis.

Tulles lähemale vaadeldavale esemele, antud juhul teatud maale ja rahvale, asudes seda vaatlema ja eritlema üksikasjaliku­malt, hakkame loomulikult eraldama rohkem detaile.

Võrreldes rahvaid ja kultuure ei mõtle meie kaugust mitte geograafilises ja ruumilises tähenduses. Kaugus, mis siin arvesse tuleb, on n. ü. suguluskaugus, kultuuride ja tõugude kau­gus üksteisest. Sugulaskultuuride vaatlemisel torkavad silma rohkem üksikasjad, erinevused teistest sugulaskultuuridest, kui see ühine tagapõhi, mis kõigile sugulastele on omane.

Sellega ühenduses olgu möödaminnes meelde tuletatud seda üldtuntud seika, et ühe pere lapsed võivad olla vägagi sarnased, kuid omavahel teevad nad suurt vahet võrdlemisi väikeste erine­vuste põhjal. Sama lugu on lähedate naabritega.

Kui meie nüüd asume omakultuuri küsimuste juurde, siis peame meeles, et meil ei ole võimalik asuda neid vaatlema väga kaugest vaatekohast, kui küsimus puutub meie oma rahvast või mõnda meile õige lähedat.

Meie enda omapära üle järele mõteldes kaldume loomuli­kult mitte niivõrd peatuma üldistel joontel, mis on meile ja teistele omased, vaid just erinevustel, suurendades neid võib-­olla isegi ebaproportsionaalselt. Vanadele kreeklastele olid egiptlased „barbarid“, kuigi egiptlased kreeklastega võrreldes olid vana kultuurrahvas. Ja nii on sageli enda omapära rõhuta­misel esimene aktiivne reaktsioon naabritesse halvustav. Sellest seisukohast on tähelepanuväärt iirlaste rahvusliku erakonna nimetus „Sinn fein“ — meie ise, milles puudub halvustav joon, kuid mis siiski eriti kujukalt rõhutab teadvust enda oma­pärast.

On nimetatud poliitiliseks rahvusluseks seda, kui enda omapära rõhutatakse teisi rahvusi halvustavalt iseloomustades. Sellisele poliitilisele rahvuslusele võiksime vastu seada oma­kultuuri harrastustel põhinevat poolehoidu oma rahvusele. On väidetud, et rahvas õieti põhineb kultuuril. Kõik teised tunnused, mida on peetud oluliseks rahvuse määrangul, nagu ühine keel, ühine territoorium, ühine algupära ja ühised kom­bed ning ajalugu, on osutunud mitte küllalt üldisteks. Teisest küljest aga ka kultuur vajab igal alal rahvust kui paratamatut arengutingimust. Alamal esitan rea näiteid selle väite lähemaks selgituseks.

Kultuuriküsimuste esirinda tõstmine rahvusliku omapära määramisel on sügavalt põhjendatud kultuuri mõiste endaga ühest ja inimloomu põhiomadustega teisest küljest. Sõna „kultuur“ tähendas esialgselt põlluharimist, viljelemist, laiemas mõttes aga elava looduse esemete vääristamist; kitsamas mõttes on see inimvaimu kujundamise ja arendamise töö — seega kok­kuvõttes nii loodus- kui inimjõudude kujundamine kultuuri­väärtuste suunas. Ühtlasi mõistetakse kultuuri all ka selle ku­jundamise saadusi.

Sellest määrangust on ilmne, et kultuur on oma loomult dünaamiline mõiste, aktiivsusel, liikumisel, tööl ja edul põhinev. Kas ei ole aga sama aktiivsuse, töö ja tegevuse põhimõte omane inimloomule, tema vaimu ja käte tööle? Ega asjata ole areneva inimese kujundamisel koolis tarvitusele võetud aktiiv­suse, isetegevuse põhimõte ega sunnita lapsi passiivselt vastu võtma õpetatavat. Sest anatoomiast ja füsioloogiast meie teame, et tegevuses arenevad ning kujunevad organid, kuna nad tege­vusetuses nõrgenevad, laiskuvad ja kalduvad kidunemisele, s. o. lähevad vastupidises suunas kultuuri mõistele.

Võib ehk näida, et kõneldes kultuurimõiste üldisest definit­sioonist ja inimtegevuse üldistest psühhofüsioloogilistest alus­test, me kaldume kaugele kõrvale meie teemast, mis peab ju puudutama omakultuuri, rahvuslikku omapära ja selle ülesandeid, seega ikkagi nagu kitsamat mõisteteringi.

Tahaksin siiski väita, et rahvuslik omakultuur ei haara mitte kitsast kultuurinähtuste ringi, vaid on niisama lai ja ula­tuslik kui kultuuriküsimused üldse. Kui jälgida eesti omakul­tuuri avalduste avalikkuse ette ilmumise järjekorda, siis me teame, et tähelepanu pöörati kõigepealt keelele, rahva­luulele, kommetele ja rahvateaduslikule kül­jele. Meile on hästi teada, et neil aladel juba möödunud sajandil on silmapaistvaid töid ära tehtud, millel on olnud määratu täht­sus meie rahvusliku teadvuse tärkamisel ja mis püsivate väär­tustena jäävad kaua seisma. Ma mõtlen siin näiteks F. R. Kreutzwaldi ,,Kalevipoega”, Jakob Hurda rahvaluule­kogusid, Wiedemanni sõnaraamatut. Osalt on need oma­kultuuri näitajad põhjapanevad töötulemused „omakultuurililised“ ka selles mõttes, et nende kujundamisel tegevad on olnud õige laialdased ringid rahvast endast (J. Hurda kogud) ja seega ei ole tegemist mitte ainult üksikute väljaulatuvate isikute tegevusega, vaid need küsimused on püsinud küllalt laiade rahvaringide teadvuses tähtsal kohal.

Eesti vanem kultuur on puhtal kujul talupojakul­tuur, tingitud kõigile tuttavaist asjaoludest, mis ei lubanud sajandite kestel sotsiaalset diferentseerumist. Talupojakultuuri iseloomustavate omaduste tõttu on võidud vahest tähele panna kriitilist suhtumist selle harrastamisse. Kui meie kultuuriareng sellel seisundil oleks jäänud peatuma, siis oleks see kriitiline suhtumine olnud ka kogu meie omakultuuri hinnanguks. Et seda aga ei ole olnud, vaid meie oleme läinud ja läheme pidevalt edasi, siis ei saa kaugeltki veel ütelda, et me seisaksime lõpp­tulemuste ees neil aladel. Ümberpöördult — siin on ammutada lõpmatud varasalved, mis võivad sisustada ja rikastada meie eda­sist kultuuriarengut.

Kui asi nii oleks, et meie omakultuur seisneks peamiselt ainult selles vanemas talupojakultuuris, mis sealt, kus teda harrastatati, kiiresti taganeb ja ongi juba taganenud moodsa külakultuuri ees, siis oleks asi meie omakultuuriga ja meie rahvus­liku omapäraga kaunis halb.

Õnneks ei ole aga asi mitte nii. Tänapäeva suur mõte sellel alal on see, et omakultuuri ja rahvusliku oma­pära avaldusi avastame meie mitmekesistuva ühiskonna kõigis eluavaldustes. Ja üks neist eluavaldustest on ka vana talupojakultuuri taaselustamine osaliselt uuendatud kujul.

Teame, et käesoleva sajandi alguse üheks suuremaks sünd­museks on olnud rea nn. „ajaloota“ rahvuste ilmumine ajaloo näitelavale Maailmasõja tagajärjel. Nende rahvuste hulka kuu­lume ka meie. Kultuuriarengu ja kultuuriväärtuste loomise seisu­kohast on see sündmus olnud võrratult viljakas. Kui meie seda ei teaks enda käest, siis võiksime, jälgides teisi väikerahvaid, kergesti veenduda, et tekkinud hoogsuse ja aktiivsuse periood on andnud suuri ja ootamatuidki tulemusi nende elus. Ilma et meie seda tarvitseksime tõestada — tulemusi on saadud tänu sel­lele, et rahvuse aktiivsed jõud on leidnud arendamist ja raken­damist, — asjaolu, mis neile enne nende ajaloo näitelavale asu­mist oli kättesaadamatu.

Kui me oma seniseid saavutusi iseseisvuse ajal ja veidi enne seda — ütleme käesoleval sajandil — pisut vaatluse alla võtame, siis ei tarvitse me seda teha pikalt. Olgu siinkohal ai­nult mõni silmapaistvam tõsiasi esile tõstetud.

Meie keelt on võrratult arendatud ja rikastatud, see on muudetud juba küllalt väljendusrikkaks ja painduvaks tööriis­taks vaimupõllul. Keele arendamise alal meie võime vist küll pre­tendeerida rekordile teiste rahvuste seas.

Meie teised, juba varemini mainitud klassilise omakultuuri alad — rahvaluule- ja rahvateadus — on jõudsasti edasi viidud ja sammuvad teiste naaberrahvaste seas esirinnas. Neile on seltsinud rahvusliku muusika areng ja silma­paistvad edusammud kodumaa ajaloo ja muinas­teaduse alal.

Kui sellele lisaks mainida meie ilukirjanduse, näitekunsti ja kujutavate kunstide edusamme, siis näiks nagu omakultuuri seisukohast hinnatavate alade loetelu juba küllaldasena. Ent meie ei või siiski sellest seisukohast kõr­vale jätta neid külgi meie kultuuri arengus, mida otseselt ei saa paigutada vaimukultuuri mõiste alla kitsamas mõttes. Ma mõt­len meie majanduslikku, sotsiaalset ja riik­likku arengut, mis kõik on läinud edu, diferentseeru­mise ja rikastumise suunas.

Meie saksa kaasmaalaste ühe silmapaistvama esindaja su­lest on pärit — juba pikemat aega tagasi — küsimus: kust ilmu­sid need riigimehed ja rahvajuhid, kes meil tegelikult on olnud ja on ning ilma kelleta ei oleks mõeldav ühegi riigi ülesehita­mine? Meie vähemusrahvustest kaasmaalased, olles veel selle sa­jandi esimesel kahel kümnendil valitseval kohal, ei näinud neid tulevasi riigimehi ega osanud neid ära tunda.

Samuti võiksime aga meie praegu küsida: kust tulid järsku nii arvurikkalt meie töölised ja tegelased vaimukultuuri põllul? Kui enne iseseisvust kirja­nikke ja kunstnikke meil võis sõrmedel üles lugeda, teadlaste jaoks ei olnud võib-olla vaja ühegi käe kõiki sõrmi, siis juba esi­mesil iseseisvusaastail tekkis kirjanikke, kunstnikke ja tead­lasi nagu seeni pärast vihma ja ilma et tahaksime neid teenima­tult ülistada, peame ometi tunnustama, et on tegemist andidega, sageli küllalt silmapaistvatega, igaüks omal alal, kellest ka need, kes ei ole vahest jõudnud meie vaimutegelaste esirinda, on suu­relt osalt küllalt tähelepanuväärsed, võrreldes eeliseseisvusaegse kirjanduse ja kunsti tasemega.

Ma arvan, et meie nüüd võime anda teatava seletuse ülal­pool püstitatud lausele, et mitte ainult rahvus ei põhine kultuu­ril, vaid ka kultuur vajab igal ajal rahvust kui paratamatut arengu eeltingimust.

Kas ei ole vastus küsimusele, kust tulid need jõud nii riigi kujundamise kui ka vaimukultuuri alal, antud juba sellega, et meil on tegemist intensiivse rahvusliku tõusuperioodiga, kus kõik eod on pääsenud idanema ning juurduma, ja kus, kui mitte kõik, siis ometi mõned peerud on saanud kahel otsal põleda. Oma­kultuuri areng võib ilmselt olla intensiivseim kultuuri areng üldse.

Ja sellest seisukohast tahaksime vaadata ka küsimusele, missuguseid ülesandeid on meie omakultuuri harrastustel veel tulevikus. Kas ei ole võib-olla sellega, mis seni on saavutatud, juba jõutud tippudeni, kust enam edasi minna ei saa?

Ei ole raske näha, et vastus sellele küsimusele saab olla ai­nult eitav. Juba seletamatagi on selge, et meie vaimu kujunda­mise ja arendamise töö kultuuriväärtuste suunas ei saa seisma jääda. Seisakut ega peatust siin olla ei saa. Aga ka aines, mida uurib ja kujundab meie vaim, ei ole veel kaugeltki ammutatud lõpuni.

Meie keele uurimise, rikastamise ja kindlakujulisemaks muutmise töö läheb edasi. Meie rahvaluule varasalvesid täienda­takse, töötatakse läbi ja seisab ees veel suur probleem — selle rahvale tagastamise, uuesti kättesaadavaks tegemise küsimus. Meie rahvateaduse alal on küll eeskujulik muuseum ja teatav kaader töötajaid, kuid veel kaugeltki ei ole kogu aines läbi töötatud ega veel kaugeltki ole kõik tehtud, et rikastada meie laiemate ringide elu väärtustega meie ainelise vanavara vallast. Meie ajaloo alal ootab veel palju arhivaale ja allikaid korrastamist ning läbitöötamist; meie muinaslinnade uurimisel on tehtud alles väheseid töid, mis peavad meile elus­tama mälestusi muinasajast.

Koguni eriline peatükk on see, mis puutub meie maa (ter­ritooriumi) kultiveerimisse. Kui maa kultuur, maapinna ja maavarade kasutamine ega looduse tundmaõppimine ei mahu vaimse omakultuuri raamidesse oma ainese poolest, siis ometi ei või meie neid küsimusi välja jätta omakultuuri küsimuste ringist.

Ülemal oli juba möödaminnes osutatud sellele, et rahvuslik tõusuperiood ei ole kajastunud mitte ainult vaimukultuuri hoogsa arengu alal, vaid ka neil aladel, mis tegelevad aine­lise kultuuriga. Juba üksi sellest asjaolust võime järel­dada, et kõik need nähtused on omavahel seotud.

Tõepoolest, meie ei või jätta omakultuuri mõiste alt täiesti välja meie maa ja tema looduse tundmaõppimist ning kasuta­mist. Selle najal areneb ja täieneb meie vaim samuti kui vaim­setele aladele kuuluva ainese najal.

Tänapäeva loodusteadused arenevad detailtöö suunas. Ja siin on osutunud, et vähe on ekspeditsioonilist laadi uurimisist looduses. Palju suuremaid tulemusi saab uurija, kes pidevalt asub selles ümbruses, mida ta uurib, ja sellega seletub loodusteadustegi alal silmapaistev edu ja tõus rahvusliku töökorralduse juures.

Seetõttu võime püstitada julgesti omakultuuri harrastuste raamides ka hüüdlause — tuleb viimse jalatäieni läbi uurida meie maa ka loodusteaduslikult. Peab ütlema, et viimse jalatäieni on veel väga pikk maa: meil puu­dub veel väga palju, näiteks selline kaartki, mis nähtavaks teeks suurteski joontes meie maapinna ehituse, meie maavarad ja mullastiku olud.

Loodusteadused on oma meetodilt küll teatava määrani üldinimlikumad kui vaimuteadused, seetõttu on vahest kergem sel alal asendada meil oma uurijaid teistega. Kuid ometi ka siin ku­junevad välja teatud eelistatud mõtte- ja arengusuunad, mis on omapärased. Nii näiteks maateaduslikud probleemid viivad meid eeskätt jääaja küsimuste juurde ja need omakorda kontakti Soome ja Rootsi teadlastega sellelt alalt; maapõuevarad on tea­tava määrani ainulaadsed, mis on põhjustanud ka omapärase arengu sellel alal. Seega on ikkagi ka aines, mida pakub meile kodumaa ja tema loodus, teatava mõõduni omapärane. On täiesti loomulik, et meil ei ole välja kujunenud mäestikuteadlasi ega ole tegeldud troopikamaade taimestiku ja loomastikuga. Need näited on võetud meelega suured ja kontrastikad; nende kõrval aga võiks mainida terve rea loodusteaduslikke erialasid, mille kultiveerimiseks meil ei ole eeldusi, kuna teisteks on.

Sama puutub ka rakendusteadusi: meie kodumaa loodus­varade hulgas on omapäraseid — mõtleme ainult põlevkivile ja fosforiidile. Nende tundmaõppimine ja ümbertöötamine ning ka­sutamine nõuavad iseseisvaid ja omapäraseid uurimis- ning töötlusviise. Omapärast suhtumist nõuavad aga ka teised loodusväärtused, mis esimesel pilgul näivad olevat igal pool üldise ise­loomuga. Ma mõtlen siin niisuguseid väärtusi, nagu kodumaa mullastik, mille kultuurist oleneb suurel määral meie põl­lundus, seega kahe kolmandiku meie rahvastiku heakäekäik. See mullastik on väga vahelduva iseloomuga ning vahelduva koos­seisuga; ei ole rakendatav üksikasjus igal pool see, mis kusagil mujal on avastatud. Lisaks asub meie põllupind kliimalt igal pool ikkagi teataval määral erilises olukorras. Kõik see nõuab igas paigas erilist uurimist, katsetamist ja töötlemisviise.

Seega ei ole põhjendamatu, kui me ka oma põllumajanduse alal toimuva ja laialdaselt leviva katseasjanduse sellest seisu­kohast vaadates paigutame rakendusliku omakultuuri mõiste alla ja oleme veendunud, et sellel alal toimuvad edusammud kuu­luvad meie rahvusliku omapära edusammude hulka. Oleme para­tamatult sattunud teaduslike küsimuste valda. Sageli sea­takse teoreetilisi teadusalasid vastamisi praktilistega ja teatava määrani halvustatakse teoreetilisi teadusi, nõudes, et iga teadus peab olema kasulik, s. o. otsekohe rakendatav. Võiks seepärast karta, et meil võib maad võtta teoreetiliste teaduste alahinda­mine ja tagaplaanile surumine rakendusteaduste kasuks. Kui see peaks ka sündima, siis on ometi põhjust arvata, et see ei saa toimuda pikaks ajaks; rakendusteadused on tihedalt seotud teo­reetiliste teaduste eduga; nad ei ole ju õieti midagi muud kui oskus või kunst tegelikus elus kasutada teoreetiliste teaduste saavutisi. Seetõttu vähikäik teoreetiliste teaduste alal annab ennast paratamatult varsti tunda ka praktilistel aladel ja jälle ollakse sunnitud tähelepanu pöörama teaduse kõigile külgedele, mis oma olemuselt moodustavad ühise terviku.

Sest teisest küljest ei ole mingisugust põhjust teoreetilise teaduse ega teadlase seisukohast alahinnata rakendusteadusi ja -teadlasi. Teaduste rakendused on ühendavaks lüliks laboratoo­riumi ja tegeliku elu vahel, nad annavad seega teoreetilise tea­duse esindajaile ikka jälle oma tulemusi proovida tegelikus elus.

Rakendusteadused on ka ühendavaks lüliks mitteteadlase, ütleme „hariliku igapäevase inimese“ ja teadlase vahel.

Siin tulemegi ühe küsimuse juurde, mis meie omakultuuri seisukohast on äärmiselt suure tähtsusega. Kõneldes kultuuriküsimustest me loomulikult koondame eeskätt tähelepanu kultuuriloomingule, mis on ka kõige tähtsam. See loo­ming toimub aga üldiselt mitte kogu rahva ühistööna, vaid on väikese arvu spetsialistide töövili. Ometi ei ole aga ka spetsia­listil täiesti ükskõik, kas tema töö leiab arusaamist ja vastu­võtmist rahva laiemais ringides või mitte. Hea vastukõla ja soodus õhkkond ümbruses võib viljastavalt mõjustada loomingut ennast. Mõtleme ainult muusikuile ja kujutavaile kunstnikele. Ei saa välja areneda kõrgemate tippudeni ei muusik, ei näitekunstnik ega kujutav kunstnik, kui tal ei ole publikut. Sama on maksev, kuigi vahest teisel kujul, ka teadlaste kohta. Arvurikas ja kõrgel tasemel seisev asjaarmastajaskond teataval erialal võib tub­listi soodustada ka teadlaste loomingut.

Selles mõttes astuvad meie kui väikerahva omakultuuri üri­tuste ette erilised ülesanded: kui suurrahva juures rahvaliik­mete arvurikkuse tõttu leiab iga ala kergesti küllaldaselt harras­tajaid, iga väärikas kunstnik küllalt tarvitajaskonda, on meie kui väikerahva juures see omaette probleem. Siin on meie omakul­tuuri üheks suurülesandeks edaspidi organiseerida kogu rahvast ühel või teisel viisil osalema kõrgema teadusliku ja kunstilise kultuuri loomingus.

Üks tee, mis sellele sihile võib lähemale viia, on see oma­kultuuri haru, mida tunneme kodukoha uurimise ja kodukohakultuuri nime all. Kui teadusliku loomingu vastuvõtmine on otseselt võimalik täies ulatuses ainult eritead­lasele, siis ometi osaliselt ta võib olla ja ongi huvitav ka mitte-eriteadlasele, eriti siis, kui küsimusel on oma eriline huvipunkt tema jaoks.

Meie ei tarvitse sugugi olla ajaloolased, kuid meie kodukoha ajalugu on meile huvitav seetõttu, et see on meie kodu­koht; samuti ei tarvitse meie olla ornitoloogid, aga lind, kes meie akna alla ehitab pesa, on meile tingimata huvitav; ei tar­vitse me ka sugugi olla geoloogid, aga miks „me kaasiku ääres on mägi“ ja „miks selle mäerinnaku all niriseb allik“ — need küsimused võivad meile olla ometi küllalt huvitavad. Nii võib tekkida mitmeharuline sild iga inimese, kes avasilmi oma ümb­rust vaatleb, ja mitmesuguste eriteadlaste ja nende töötulemuste vahele, mis kogu meie omakultuuri seisukohast tähendaks väga palju.

Seega ei eksi me vist, kui ütleme, et üheks tuleviku üles­andeks meie omakultuuri alal on kodukoha uurimist harrasta­vate organisatsioonide loomine, mis oleksid ja jääksid tihedasse ühendusse meie traditsioonilise omakultuuri lätete ja vaimuga. Esialgu on sellel alal alles algetega tegemist.

Kas nende organisatsioonide kaudu või teisiti — meie au­ahnus ja uhkus peaks selles seisnema, et meie, ja ainult meie ise, täiesti ja igakülgselt kodus oleme igas oma maanurgas. Alles siis oleme vallutanud endile oma maa-ala täielikult, kui meie teda täielikult ja igakülgselt tunneme, teda kasutame, aga üht­lasi ülimal määral teda õilistame ja vääristame, üha iseendid see­juures õilistades ja vääristades.

Artur Luha

“Eesti Üliõpilaste Seltsi XI albumist”, 1940