Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

„Mõtteid valmivast intelligentsist” – selle päälkirja all on E. Ü. S. „Veljesto” välja annud „Odamehe” kirjastusel koguteose kirjutustega mitmelt autorilt rahvuskultuuriliste, eriti aga üliõpilasorganisatsioonide korraldusse puutuvate küsimuste üle, mille lisana esitatud vastused ringküsimusele vilistlaskonnas: mis arvatakse meie üliõpilaselust ja selle üles­andeist? See koguteos ühelt nooremalt Eesti üliõpilasorganisatsioonilt, algajailt elus ja vaimus, „keda ei rahulda Eesti praegune õhkkond”, tahab olla kõige päält otsimiste raamat. Selle pääideoloogiks ja tüürimeheks on heitnud Aug. Anni omas artiklis „Meie ilmast ja ilmavaatest”. Teatava määrani tagasihoidlik oma kirjutuse suhtes, mille võimalikke eksimusi ta oletab, mille sihiks seab „vaidlusi äratada, ka oma eksimustega”, on autor seda pretensioonikam selle „1900. a. ümber sündinud sugupõlve” „ajaloolise osa” määramises: „Vabana rõhutu kartlikkusest ning tagakiusatu väikseist vihkamistest ja eitamistest peaks ta aimama teistest värskemana uue olukorra „kõige tähtsama… vabaduse ja iseseisvuse vaimu kohaselt peaks ta kujundama kogu oma mõtteilma, oma hinnangud ja ihangud” (lhk. 9). See määratakse ülesandeks, aga selle kutsutud lahendaja kohta leitakse, et ta „end siiski (pole) veel küllalt leidnud mõisteliselt, pole küllalt oma soove ja sihte eritlend ega korraldand kindlaks ilmavaateks”. Kurdetakse Eesti noorsoo, eriti akadeemilise ja ka vanemate sugupõlvede vaimlise roostumise ja uinumise üle, leitakse selleks ka mitmesuguseid põhjuseid, eriti aga rõhutatakse, et „meie praegusel noorsool pole küllalt värskeid, küllalt kandvaid, küllalt tööle kihutavaid ideid” (lhk. 10). Ka rahvusaade ei esinevat „paljude juures enam mitte suure töölekihutajana ja õilistajana”. Tunnustades rahvusaate ülisuure tähtsuse kõrval ka „sotsiaalsete vahekordade õiglustamise aadet” praegusel ajal teisena „kõige mõjuvõimsamana ja ulatuslikumana” (lhk. 12), ei sea Anni enesele ülesandeks määrata lähemalt selle viimase aate seisukohta omas ilmavaatelises süsteemis, vaid pühendab kirjutuse oma ilmavaate üldisele kujutamisele, ja rahvusküsimusele. – Fragmentaarselt, laialipillatult, süsteemitult käsitab autor seda ligi poolesaja leheküljelises artiklis. On see siiski ainult frag­mentide kogu, kivide hunnik ehitatava hoone jaoks ? Või on see juba süsteem, ilmavaateline ehitus, vähemalt katusegi alla viidud hoone, nagu autor meid õigustab ootama? Vormilt ja dispositsioonilt küll esimene, sisuliselt siiski teatav „suurest laastust löödud” ehitus.

Iga ühiskondlik ilmavaade, mida tahetakse esitada küllalt põhjendatuna, võimalikult paljuid (ideaal: kõiki) elulisi probleeme lahendavana ja selleks küllalt avarana, peab pääle oma tunnetusteoreetilise põhjenduse sisaldama eneses kolme liiki väiteid. Esimesed neist, mida võiks nimetada objektiiv-teoreetilisteks, peavad andma selle, „sotsioloogilise” kontsept­siooni, mille alusel ilmavaade püüab mõista ühiskondlikus elus arenevaid protsesse ja nähtusi, ühe sõnaga seda, mida nimetame arenguks, evolut­siooniks. Näited: „ajalugu arendavaks algteguriks on klasside võitlus” (Marx), „ühiskondlikud ideed ja vormid arenevad paratamata järjekind­lusega läbi kolme astme – teoloogilise, metafüüsilise ja positiivse” (Comte). Teise liigi väiteid, nimetame neid eetilisteks, võiksime määritleda juba „Aug. Anni keeles”, nagu ta lausub intelligentsi mõiste defineerimisel: need esinevad „teatava püsiva väärtuste hierarhiana, mis koondet kõrgemate eetiliste väärtuste ja sihtide ümber” (Lhk. 15). „Puhtas teaduses” ja igapäise elu askeldusis ei ole vajalik neid harilikult enesestmõistetavaid sihte püstitada. Näituseks inseneeril pole tarvis tõestada, et inimliku tööjõu kokkuhoidmise maksimum ehk jälle masina hädaohutuse maksimum on hüvang jne. Teisiti on lugu ühiskondlikus õpetuses: siin vaja määrata sihid, otsustada, missuguseid neist tunnistada „kõrgemaiks”, missuguseid „madalamaiks”. Kolmas liik ühiskondliku ilmavaate väiteid on praktiliste normide laadilised. Nagu loodusteaduseski eksaktsetele distsipliinidele nende tulemuste praktilises käsitamises vastab teaduslik tehnika, mis määrab metoodid teatavaile sihtidele jõudmiseks, nii on samalaadiline prak­tiline element vajalik ka ühiskondlikus doktriinis. Ka siin on tarvis määrata reeglid, mille järele teatavat ilmavaadet pooldav ühiskondlik rühm ehk isik peab käima, et lahendada püstitatud ühiskondlikud ülesanded, et jõuda oma ühiskondliku ideaali teostamisele.

Need üldised, elementaarsed nõuded, mida vaja iga, ükspuha missuguse ühiskondliku ilmavaate arendamisel silmas pidada, on Aug. Annile ainult poolselged. Tema esimeseks suuremaks nõrkuseks on, et tal puudub seisukoht küsimustes, mida nimetasime objektiiv-teoreetilisteks. Ta tunnistab otsekoheselt, et ta seda ei söandavat veel võtta, sest ei teadvat „paljutki veel kindlasti” ja arvab, „et nii väga vajagi pole juba vara „kindlat” vaadet” (Lhk. 14). See on ju küll ausameelne tunnistus. Kuid kas sellega pole Aug. Anni ka oma ideoloogia jutumärgesse pannud ? Kas pole ta seega samuti tekitanud küsimuse, et veel liig vara on sarnast „ideoloogiat” vähemalt nii hääl paberil avaldada, nagu see, millel kirjastus „Odamees” lasknud trükkida „Mõtteid”..? See skeptiline märkus ei takista aga meid veel sugugi tunnistamast autori ettevaatlikkuse väärtust. See näitab, et tema teaduslik-teoreetiline südametunnistus ärkvel on. See on voorus, mis kogemuste ja teadmiste suurenemisega vaevalt jääb tagajärjetuks tulevikus. Siis saabub sennise tühjuse asemele vähemalt seisu­koht, mille vastu juba vaieldagi võiks.

Autori esitatud ilmavaate n. ö. eetiline külg on kirjutuses käsitatud juba laiemalt. Tema lähtekohaks, tema „tõeliseks jumalaks” on Kultuur, inimkonna Areng (et nende mõistete mõjukust rõhutada, on need mõlemad kirjutatud suure tähega). Selle, nagu loodusegi sihiks usub autor olevat «inimeste elu peenenemise, õilistumise, rikastumise, ta vormide ülevamaks saamise, arengu nende tundeväärtuste sihis, mida endas nimetame „kõrgemaiks”, s. o. loogilis-tunnetuslikkude, esteetiliste, sotsiaal-eetiliste (-altruistlikkude ehk kitsamas mõttes eetiliste ja religioonsete)” (lhk. 14, v. lhk. 18, 40, 41). Sarnane lähtekoht „kui niisugune” on iseenesest õigustatud, sest ta põhjeneb usul, ja autor ise rõhutab teadlikult „usume”. Usu vastu aga ei saa vaielda loogikaga. Inimliku ühiselu nähtuste hindamise kriteeriumina esitada „inimeste elu peenenemise, õilistumise, rikastumise, ta vormide ülevamaks saamise” on ju sama põhjendatud kui kõik teisedki põhimõtted, mis inimliku elu ideaalidena püstitatud, nagu näituseks Aris­totelese kuldne kesktee, utilitarismi kasu, ristiusu armastus, Nietzsche elu printsiip, M. Kovalevski ühistunne, Comte’i, Buckle’i teadmiste suure­nemine jne. jne. Ükski sarnaseist elu vaatlevaist ja hindavaist teooriaist ei saa aga olla üldkohustav. Ei ole seda ka Aug. Anni oma. See aga ei tarvitse ilmavaatelises ehituses kaugeltki veel saada mingiks „abso­luutseks” paheks. „Pahe” algab alles säält, kus subjektiivse laadiga kritee­riumi asutakse käsitama objektiivse sihina, nagu seda ka Anni teeb, uskudes, et kultuuril ja loodusel on ka „objektiivseid sihte”, püstitades ka isiku „objektiivseks” sihiks inimkonna arengu, kultuuri. Just selles punktis algavad ilmavaate loomisel tunnetusteoreetiliselt eriliselt suured raskused, mille lahendamiseks veel sugugi küllalt ei ole joonealusest märkusest, et autor emotsionaalse eetika alusel seisab. Et siin vajalik põhjendus andmata jäetakse, siis ilmenevad kohe suured „arusaamatused” ilmavaate arendamise järgmises etaabis, kus viiakse praktilisele pinnale isik „subjektina” ja „objektina”. Autor lausub: „inimene on ikkagi kõigepäält väärtus iseeneses”, kuid lisab juure: „mitte ainult abinõu” (lhk. 20), seega siis ikkagi ka abinõu. Kuid sellega on jalad alt löödud inimese kui „väärtuse iseeneses” tunnustamisel. Seistes ühe jalaga eetilise individualismi alusel, peab autor, et vähegi järjekindel olla, liikuma suunas, mida määrab tema ilmavaateline postulaat, looduse ja kultuuri „objektiivne siht”. Loogika viib teda lõppeks siiski inimese kui ainult abinõu käsita­misele. Inimene muutub abinõuks kultuurile, aga mitte ümberpöördud. Selt seisukohalt otsustab ta äärmiselt hädaohtlikult ka surve ja vägivalla probleemi elus ja ajaloos. Ta peab seda põhjendatuks inimese vastu, „kui ta sääljuures edasi viis kultuuri”. Selt seisukohalt leiab ta „olevat osalt tõde ikkagi ka selles vanade mõisnikkude väites: „kui matsile mitte piitsa anda, siis mats ka midagi ei tee”. Ta jõuab „mingile kannatusteooriale, mis viimaseid (kannatusi) ei õigusta mitte üksi sisemisi, vaid teataval määral ka väliseid, – kuni antiikilma orjatööni – objektiivsete kultuurväärtuste loomiseks” (lhk. 18). See on ju suurepärane ideoloogia „vabaduse ja iseseisvuse vaimu kohaselt”, mis kõlbab kõigi maade ja aegade orjakaupmeestele ja vägivalla tarvitajaile. Aug. Anni muidugi pahandab sarnase iseloomustuse vastu, sest vaadake, tal „on kaastundmus selle vägivalla ohvritega ja põlastus volitarvitajate vastu” ; ta ei õigusta kultuuri nimel veel „kõike”. Noh, see veel puudus, olla paavstlikum kui paavst ise. Ka need Põhja-Ameerika lõunariikide orjakaupmehed ja nende piiskopest ideoloogid, võideldes abolitsionistliku liikumisega ja põhjendades orjuse vajadust piibli ja evangeeliumiga, samuti ajaloolise kogemuse ja teaduse andmetega, panid käed risti, vaga ilme näol: „Ega me kõike vägivalda saa õigustada, püüame teda parandada jne., aga orjus on vajadus inimkonna kasvatamiseks.”

Meil pole siin kohal võimalik pikemalt käsitada orjuse ja vägivalla probleemi ajaloos, aga me hoiatame täie rõhuga seda „1900. a. ümber sündinud sugupõlve”, kellele määratud „vabaduse ja iseseisvuse vaimu kohaselt . . . kujundada kogu oma mõtteilma, oma hinnangud ja ihangud”, asumast sellele libedale teele, kuhu kutsub August Anni ja kuhu viib teda tema ilmavaatelise postulaadi loogika. Need, kes püüavad õigustada orjuse ja vägivalla  vajalikkust  ja  otstarbekohasust  antiikilmas ja üldse minevikus, ei tohi unustada, et nad seda õigustavad ka olevikus ja tulevikus  ning annavad käest tähtsama sõjariista vägivalla vastu võitlemiseks üldse.   Õigustades mingi  kõrgema   „absoluutse”   väärtuse   seisukohalt teatavalgi ajajärgul näituseks orjatööd ohvrina, mida kaasaegsed tulevaile sugupõlvedele peavad tooma,  saab raskeks, lahendamatuks ülesandeks selle momendi määramine,  kus peab lõppema kaasaegsete põrgu ja ava­nema tulevate sugupõlvede paradiis.   Kes õigustab orjatööd inimliku are­nemise ja kultuuri seisukohalt, asub põhimõtteliselt pinnale, kus tal raske, tihti võimata on jätta õigustamata ka igasugu muid vägivalla avaldusi ühe inimese poolt teise vastu.  Ja Anni teebki seda, olles järjekindel: „kultuuri seisukohalt on õigustet ka teise eksploatatsioon” (lhk. 19). Kuid ühes sel­lega muutub kõnelemine isikust kui „väärtusest iseeneses” lihtsaks litera­tuuriks,  lobisemiseks ehk oma ilmavaate  lõhede ja aukude  petlikuks kinniplärtsimiseks. Muidugi, orjatöö, selle inimliku vägivalla järsuma aval­duse vajalikkust ja otstarbekohasust mitmel ajaloo erijärgul, eriti antiikilmas, on püütud väga mitmelt poolt tõestada.   Nimetame sel puhul kas või niisuguseid hiilgavamaid tähti, nagu Aristoteles, Auguste Comte, Hegel, Engels, Proudhon, Rodbertus, Lassalle, Adolf Wagner, Gustaw Schmoller. Kuid kõik need orjatöö õigustamise katsed on selle apologetismi vaimu osaline avaldus, mis mürgitab teaduslikke ja filosoofilisi süsteeme, mis püüavad tõestada kurjuse otstarbekohasust elus ja ajaloos, põhjendades, et see kurjus on kõige hää paratamatu eeldus.   Nii õigustatakse vaimlise ja ainelise orjuse igasugu avaldusi,  sest nad olnud otstarbekohased ja vajalikud, suure ajaloolise ülesandega, et inimkonda kasvatada ja valmistada parema tuleviku jaoks!   Nagu vanad kirikuisad õpetasid, et Jumal juhtivat inimkonna ajalugu kõrge missiooni teostamisele, inimkonna kasva­tamisele selles hädaorus, jumalariigi tulekule, nii tungivad veel praeguselgi ajal  samalaadilise providentsialismi jäänused positiivse mõtte valdkonda, õigustades olevat kurja tuleva „kõrgema” väärtuse seisukohalt.   On ometi kaks iseasja, teatavat ajaloolist nähtust seletada ja seda õigustada. Meie oskame seletada ajaloolise vägivalla ja orjatöö tarvitamise põhjuseid, kuid  ükski seletus ei ole kõigist katsetest hoolimata suutnud seda õigus­tada, põhjendada selle vajalikkust ja otstarbekohasust kas või ka „inim­konna arengu” seisukohalt.    Orjus  ja  ka  muud  pehmemad  sotsiaalse vägivalla ja ülekohtu avaldused ei ole tekkinud  ega  teki, ei  ole  are­nenud ega arene sellepärast, et nad oleksid kasulikud n. n. ühiskonnale, vaid ainult selle tõttu, et nad on kasulikud valitsevale kihile.   Seda tuleks juba pidada elementaarseks tõeks!   Antiikilma orjade vabadusvõitlus näi­tuseks Eunuse juhatusel, mille   kohta Karl Bücher juba 50 aastat tagasi on näidanud, et see oli sihitud valitseva ühiskondliku korra põhjalikule ümberloomisele,   inimese   väärtuse   uuesti  jalule   seadmisele,   kütkestab meie meeli just sellega, et see inimese abinõu seisukohalt tahtis tõsta „väärtuseks iseeneses”.   Sääl tuleb aga August Anni ja ütleb (kuigi võib olla temale omase poolikusega „osalt”   ütleb):  see on hukkamõistetav, sest sellega rikuti orjatöö „ajaloolist missiooni”, tähtsat seesinatse „peene­nemise, õilistumise” jne. seisukohalt.   Eestlastest orjade vabadusvõitlust „Jüri öö mässu” liikumises hindame samuti kõrgelt kui katset end tõsta abinõu seisukohalt väärtuseks iseeneses.   Sääl tuleb aga jälle sama August Anni oma „õilistumisega” ja lausub elutargalt (olgugi jälle „osalt”): «Kui matsile mitte piitsa anda,  siis mats ka midagi ei tee” (just nii, sõna­sõnalt !)   Säh, sulle isik ja tema „väärtus iseeneses” !

Just „vabaduse vaimu kohaselt” keeldume tunnustamast kultuuri ja looduse objektiivseid sihte ja objektiivset elumõtet üldse, keeldume tunnustamast seda inimkonna arengut „Moolokina, kes tööorjade lähenemisel autasu andmise asemel, tagasi puikleb ja vaevatud ning hukkumisele määratud hulkadele, kes talle hüüavad: morituri te salutant, ainult oskab vastata kibeda naeratusega, et pääle nende surma on elu ilus maakera kamaral” (Herzen). Kuid ka see lohutus on võlts, sest areng on lõputa. Ja just selle tõttu, et ta lõputa, on tema eesmärk meie ees, meis endis, kes ise oleme eesmärk. Iga sugupõlv, iga ajajärk on ajaloo eesmärk.

Kuid küllalt siin ajakirja vähestes ridades öeldust inimkonna arengu kui kõikvõimsa kriteeriumi kohta.   Järgime autorile edasi.   Kultuur peab arenema, selleks peab „inimkonna õilistus minema iga üksiku inimese õilistuse kaudu” (lhk. 14).   Seega siis saagem „õilistunuiks,”  intelligent­seiks isikuiks, intelligentsiks!   Aga mis on intelligents ? – See „seisab kõigi vaimufunktsioonide ratsionaalses ja püsivas kokkukõlas, kui ka tea­tavas   püsivas   väärtuste   hierarhias,   mis   koondet   kõrgemate   eetiliste väärtuste ja sihtide ümber”.   „See mõiste on abstraheeritud kõigist „intelligentseist”  isikuist.”   Intelligents inimeste koguna „on n. ö. klasside vaheline.   Kuid veel õigem on öelda: see on klass iseenda ette . . ., kelle huvid ei ole majanduslikud, vaid on puhtvaimlised” (lhk. 15, 16).   Autor arvab sarnase intelligentsi mõiste määritluse olevat  „vahest liig julge ja reaalelus tarvitet mõistele mitte vastava”.   Õige on, et meil intelligentsi sellelaadiliselt harilikult ei ole käsitatud, vahest välja arvatud „Noor-Eesti” üksikud autorid.   Kuid  „liig julgust” ei ole sarnases intelligentsi mõiste määritluses  mingisugust, „erilist uudsustki”  pole  selles  mitte.   See  on tüübiline „eetiline” intelligentsi mõiste määritlus ja väga sarnane ka sisu­liselt näituseks sellega, mis Ivanov-Razumniku poolt esitatud ja omal ajal Venes laineid lõi.   Ja nagu selgi, esinevad  samalaadilised nõrkused ka Anni määritluses.   Kõige päält esitab see sisuliselt  intelligentsi fiktiivse kollektiivsusena, käsitab aga seda reaalsena.   Tuleb  eritleda  kollektiiv­mõistet kollektiivasjast (Kollektivbegriff ja Kollektivding), nagu selle pääle tähelepanu juhtinud Kistjakovski.   Intelligents on kollektiivmõiste.   Niisu­gune on ta ka Anni määritluse järele.   Seda aga kollektiivasjana kujutades, ilma et selle taga reaalsust oleks, saame fiktiivse kollektiivsuse.  Viimasena mõistame inimlikus ühiselus niisugust inimeste kogu, mille loome kunstli­kult, kuhu asetame inimesed teatava välise, olgu „ainelise” või „vaimlise” tunnismärgi järele,  ilma et see enesega ühes tooks reaalselt nende vahel vastastikku seotust ja tingitust.   Selle vastu aga ühendab reaalne kollektiivsus vastastikuses tegevuses  olevaid isikuid funktsionaalse ehk põhjus­liku sidemega (v. Sorokin,  Sisteema Sotsioloogii II, lhk. 16 ja e.)   Me võime ju ükspuha missugused jooned inimestest abstraheerida ja neid vastavalt rühmitada.   Näituseks, nina kuju järele saaksime siis „kongusninade”, „lühininade”, „pikkninade” jne. rühmad; vanaduse järele saaksime ühe, kahe, kolme jne. aastaste rühmad;   aususe järele saaksime „ausate”, „petlikkude”,  „kelmide”  jne. rühmad jne. jne.   Kuid kõik need rühmad on fiktiivsed kollektiivsused, mis „kogudena”   eeskätt  võib  olla  ainult statistikut huvitavad.   Just niisuguse fiktiivsusena esineb ka Anni intelli­gents.   Seda, mida tema intelligentsilt nõuab selle mõiste  määritluses, tuleb nõuda igalt inimeselt.   Nii on siis intelligentsi mõiste laiendatav kogu inimkonna, teoreetiliselt viimase kui ühe inimese kohta.   Ja kui ta seda mitte ei ole, kui me intelligentsist tahaksime teha ilmavaate ja karakteri arendajate ühingu, kus on siis see piir, kus liikmekaart jäetakse andmata sisse astuda soovijale, kes tahab intelligendiks saada? Seda piiri ei saa kindlaks määrata, sest see „eetiline” kriteerium, mille August Anni meile annab, on hindav, on subjektiivne, kus jäetud laiutamisväli oma­volile. Anni viskaks intelligentsist välja Jürgensteini, aga Jürgenstein jätaks sama kriteeriumiga uste taha August Anni. Ja nad mõlemad pro­testeeriks vastastikku. Ka komisjon, koguni Anni enese juhatusel, ei saaks kindlasti mitte küllalt „õiglane” olla seesinatse intelligentsi „kujun­damisel”. Mis hakkame siis pääle sarnase nii sisu kui mahu poolest ebamäärase mõistega? Missugune on tema teoreetiline ja praktiline väärtus? Ta ei anna meile ka mingisugust juhtnööri sotsiaalsete rühmade ja sotsiaalsete koordinaatide rägastikus. Mitte teenäitajaks ei saa ta siin, vaid matab uttu meie ees oleva ühiskondliku ala.

Eitades intelligentsi kui „klasside vahelise klassi” mõiste määritluse väärtust, ei tähenda see sugugi «intelligentsuse vaimu” eitamist, kas või samas mõttes, nagu Anni seda mõistab. Sugugi mitte! Levinegu see! Ja jutlustatagu seda! Jutlustagu seda eriti need, kes usuvad jutluse võimusse! Kuid sel puhul pole kunagi küllalt rõhutada: ärgu arvatagu, et ainult jutlustamisega „tehakse põrgu paradiisiks”, levitatakse ja süven­datakse kultuuri.

Intelligentsile  praktilisi  ülesandeid  otsides,   et   kultuuri  arendada, rändab Anni pika rea mitmesuguseid  küsimusi läbi,  nipib siit ja  näpib säält.   Ainult mõnede juures neist on meil võimalik siin peatuda. – Isik võib kultuuri arendada ainult rahvuse kaudu, millesse autor usub ainult niipalju, kui ta on abinõuks viimase (kultuuri) arenguks  (lhk. 41).   On iseloomuline  ja  kokkukõlaline  autori ilmavaatelise   lähtekohaga,  millest juba kõneldud, et rahvust hinnatakse ainult abinõuna kultuuri, mitte aga isiku, kes olla „väärtus iseeneses”, mitte nende inimeste seisukohalt, kes moodustavad rahvuse.   Aga selle juures ei ole eelöeldu tõttu enam tarvis pikemalt peatuda.   Rahvus, rahvusaade omab  seega siis suure tähtsuse, mille  alal  intelligentsile  avanevad  laialised  ülesanded.    Seejuures  aga algab ja lõpetab autor toonitamisega, et meie oleme väikerahvas, „peame mõtlema enam väikerahvaliselt”.   Mida tähendab aga see  „enam väike­rahvaliselt mõtlemine” ? – Kõige päält:  „Meie ei tohi raisata liig palju jõudu sotsiaalküsimusile!”  Ka majanduslikele probleemidele mitte!  Sest „väikerahvad ei suuda üksi iial midagi uut kätte saada „sotsiaalfüsioloogilisel” alal, selleks on nad juba kord liig jõuetud!   Maailma polii­tika   ja   majanduse    probleemid    otsustatakse    mujal” (lhk. 24, 26).   Neis väidetes kõlab vana, väga tuttav noot Eesti ühiskond­liku  mõtte  ajaloo  mitte  väga  ammusest  järgust.   Eks  olnud  ju  Jaan Tõnisson see,  kes 1905. a.  soovitas  samuti  „väikerahvaliselt”   mõtelda, hoiatades „Eesti väikerahvast” poliitilises võitluses „küüsi kõrvetamast”, ja paar aastat hiljem toonitas, et „meie kohta otsustandev ei ole üleüldine poliitiline  seisukord  ega ka  rahva  tuleviku kõrge  poliitika,  vaid  see, kuidas meie oma rahva kultuurilist ja hariduslist jõudu suudame kasvatada” (Eduerakonna koosolekul 12. juunil 1907).   Kuid on  ometi suur erinevus siin Tõnissoni ja Anni seisukohtade vahel, pääle kõige muu juba selleski, et esimene keeldus osavõtmast teatava  konkreetse poliitilise probleemi lahendamisest (tsaarivalitsuse kukutamisest) teatavas poliitilises olukorras, Anni aga püstitab üldise printsiibina Eesti siseelu korraldamiseks: väike­rahvas võimalikult eemale majandusest ja poliitikast!   Kuid autor ei ole kindlasti mitte oma seisukohta küllalt   „süstemaatiliselt  ja  objektiivselt” läbi mõtelnud.   Mõningad hõredad võrdlused  on avatlenud  teda  fanta­seerima ja nii viinud ülaltoodud väidetele.  „Maailma majanduse ja poliitika probleemid” ei seisa ju inimkonna  ees  sugugi   mitte  kui  mingi  üldise rehkendusraamatu ülesanded, mida õppurid – üksikud  rahvad  ja riigid on kutsutud lahendama, et võistluseksamil hiilgada. Ei, mitte ühesugustena ja   üldistena,   ka  mitte  teoreetilistena ei seisa  majanduse  ja  poliitika probleemid rahvaste pere ees, vaid praktilistena ja konkreetsetena, erine­vama iga üksiku rahva suhtes.   Muidugi, majandus ja poliitika on rahvus­vaheliselt tihedalt seotud.   See paneb teatavad piirid neil aladel tegutse­misel väikerahvastele, kuid samuti ka suurrahvastele.   Ka   „sarnane”  on tõesti majanduslik kultuur, kuid kas ka see „sügavmõtteline”  konstateeri­mine peab kinnitama põhimõtet: väikerahvas võimalikult eemale majandusest! ? Nii järeldada tähendaks umbes sarnast absurdi: leib on paljudel rahvastel „sarnane”, väikerahvas, saa Laatsaruseks!   Ei, ükski „maailma majandus ja poliitika kõigi oma probleemidega” ei tule väikerahva juure ega lahenda tema elulisi hädasid, vaid ta peab seda ise tegema.   Ta  ei jäägi  seda „lahendajat” ootama, vaid paneb ise käed külge.   Kui  Tartus tulekahju on, siis püütakse seda kõige päält omal jõul kustutada, vaid ei jääda ootama Berliinist  tuletõrje  tehnika  viimast  sõna.   Eesti  maareform  algatati ja teostati mitte Pariisi, Londoni retseptide järele, vaid viidi läbi kohalikkude sotsiaalsete  ja majanduslikkude hädade  sunnil  ja,  mis ka  veel tähtis, agraarolud korraldati seejuures mitmeti radikaalsemalt kui see sündinud nii mõnegi suurrahva juures.   Väikerahva suuremast olenevusest „maailma (s. t. suurrahvaste) majandusest ja poliitikast”   ei järgne veel sugugi, et tal vaja ei ole, et ta „ei suuda üksi iial midagi uut kätte saada „sotsiaalfüsioloogilisel” alal” ja et ta peaks võimalikult hoiduma  majanduslikkude ja poliitiliste probleemide lahendamisest.   Tuleb silmas pidada, et prakti­liselt „poliitika ja  majanduse”   probleemid  on  igal  rahval  kõige  päält ainult omad probleemid.   Just vastupidiselt  Anni  seisukohale  tuleb ka sotsiaalseile, majanduse ja poliitika küsimusile nii ilmavaates kui praktikas anda neile vastav koht, sest meie organism ja seesinane kuri ilm on juba kord niisugune, et ükski inimene ja rahvas ei ela „ainult jumalasõnast, vaid ka leivast”.   Kõik need  mainitud   küsimused on küllalt elulised ja tähtsad, et neid ka selt ilmavaateliselt lähtekohalt,  mille  Anni  valinud, kultuuri seisukohalt püütaks  sisuliselt   „süstemaatiliselt ja  objektiivselt” vaadelda.   Autor aga on seda ignoreerinud.

Kuulutades väikerahva intelligentsi tähtsamaks alaks rahvuskultuuri loomise, uskudes „et Eesti rahvuse pääülesanne on praegu oma rahvus­pärase kultuuri loomine”, mõistes selle all esimeseks, kultuuri süvendamist ja rikastamist ja teiseks, selle levitamist, rõhutab Anni, et meie peame püüdlikult, tahtlikult olema eestlased. Kuna aga „siin võitlevas maailmas ei saa elada ainult vaikselt enese ette”, soovitab autor silmad lahti hoida ka oma ümbrusele. Seejuures harutab ta slaavlusest ja germaanlusest kui meie lähemast naabrusest ja meie soovitavast suhtumisest neisse. Kõik need küsimused on ju tähtsad, huvitavad nii teoreetiliselt ja praktiliselt. Nende üle on juba küllalt targutatud ja targutatakse edespidigi, paremini ja halvemini kui Anni seda teinud. Aga teatagu, et sarnane ajaleheline ja poolpidukõneline latvikus hakkab   meile juba   igavaks saama.   Oleme õigustatud ootama neilt, kes neid küsimusi käsitavad, juba süstemaatilisema ja teadlikuma süvenemise tulemusi.

Vene ja Saksa kultuurile soovitab Anni vastukaalu otsida kaugemalt Lääne-Euroopast. Vana, aga siiski veel mitte vananenud mõte, laiemate sihtide ja ülesannetega, kui see esineb kõnesoleva autori käsituses, „noor-eestlaste” püstitatud hüüdsõna. Kui aga meile „Euroopast” soovi­tatakse eriliselt Põhja orientatsiooni ja veel erilisemalt „kõigis asjus Soomega koos ühissoomelisele vaatekohale” asumist, kus „Eesti rahvus­tunne olgu ainult eriline osa ühissoomelisest rahvustundest, tõutundest” (lhk. 36), siis peaksime küll selle seisukoha, mis praegusel ajal tihti lihtsalt ebakriitiliseks moesõnaks saanud, veel mitmele korrale põhjaliku­male järelekaalumisele võtma. Kui mitte muil põhjuseil, siis küllalt juba oma kultuuriloomingu vaatekohalt.

Teatavale, ainult ühele väliskultuurile lähenemise mõte ei ole Eestis mitte ainult „Soome silla” mitmet liiki pooldajate arendatud, vaid ta on liikunud üldisema probleemina ka nähtavasti väljaspool neid ringkondi. Leides sihtide selguse ja ühtluse puuduse Eesti avalikus elus olevat mitmesugustelt kultuuridelt laenatud seisukohtade tingitud, soovitas Joh. Jans mõni aasta tagasi anduda pääasjalikult ühe kultuuri mõju alla, mille kui domineeriva kõrval esineks täiendavaina ka teised väliskultuurid. Eeldused, millest sel puhul välja mindi, olid küll teistsugused kui „ühissoomelise vaatekoha” arendajail, kuid põhimõtteliselt on nii siin kui sääl jõutud ometi ühele ja samale tulemusele. See, mis meil kultuuri loomingu „tegurite” seisukohalt oli öelda Jansi vastu (v. „Kultuuri loomas”, Vaba Sõna 1916, nr. 4/5) jääb üldiselt maksvaks ka nüüd. Erinevate kultuuriliste mõjude rohkus aitab kultuurilise initsiatiivi kandjat vabaneda ainuvalitsuslikkust taotleva traditsiooni surve alt, luues seega tähtsad eeldused kultuuriliseks loominguks üldse. Seega ei ole aga sugugi eitatud tradit­siooni tähtsust ühiskondlikus ja kultuurilises elus, kuid selle püsivuse eest pole meil tarvis eriliselt hoolitseda. Ümbrus ja meie endi sisemine konservatiivsus, mis „üleliigsete” uuendustega kardab meie ergukava keskkohti väsitada, on selle eest isegi küllalt valvel. Väliskultuuriliste mõjude probleemi konkreetselt käsitades, ei taha me ka sugugi eitada Eesti-Soome kultuurilise lähenemise suurt tähtsust nii minevikus, olevikus, kui ka tulevikus. Aga me peame püüdma siin hoiduda liialdusi põhjen­davate põhimõtete eest ja seda lähenemise vajadust hindama ainult meie kultuurilise loomingu tarvete vaatekohalt.

Rahvuskultuuri probleeme harutades puudutab Anni kahel, kolmel leheküljel ka kunsti ja kirjanduse ülesandeid sel alal. Avaldades kirjandusliku ja kunstilise loomingu kohta mõne üsna „korrapärase” mõtte, asub aga autor väga libedale teele, püstitades kunstile ja kirjandusele tahtlikult pedagoogilised ülesanded (v. lhk. 39, 45). Kuigi see nõudmine „ootamise” kujul esitatud, lehvib siin siiski vanema normatiivse ja spekulatiivse esteetika vaim. Kuid seda lähemalt harutada ei ole nende ridade ülesanne. Tahaks ainult märkida, et autor ka kirjandusliku loomingu küsimuste käsitamisel vaba ei ole oma harilikust nõrkusest, kalduvusest oma subjektiivseid „hinnanguid ja ihanguid” projekteerima välisilmas objektiivselt olevaina. Ta lausub: „Rahvas ootab oma kirjan­duselt, et see teeks temale elavaks ka tema ümbruse, oma maa looduse, ajaloo, praeguse olukorra, tuleviku sihid jne.” (lhk. 39). Nii on korutatud ja korutatakse meil mitte vähe. Aga… aga …  Nagu kõige päält märgata võime, „ootab rahvas” esialgu „Tarzane”, „Raudseid mereröövleid” ja „Kosjalehte”.   Kas ka selle ootamise vaimus edasi?

Ei ole kerge mõnekümne leheküljelises kirjutuses üldjoonteski esitada ilmavaatelist süsteemi. Kuid antudki kontuures oleme õigustatud nõudma süstemaatilikkust ja objektiivsust autorilt, kes nende omaduste vajadust mõtlemises eriliselt rõhutab. Kuid kumbagi pole selles kirjutuses vajalikul määral ja pettunult paneme selle käest. Ilma et kuuluksime neisse inimliikesse, kellelt autor oma kirjutuse lõpus ootab etteheiteid, peame siiski konstateerima, et midagi uut ütlemata on autor valinud keskpärasuse tee. Ta ise arvab selle küll olevat tõe, sünteesi ja edu tee. Kahtleme, sest kõige päält näeme siin mehaanilisi traageldusi, eklektismi ja just seda „eduerakondlikku” vaimu, millega autori fraseoloogia nii oppositsioonis püüab olla. Aga vahest hää seegi, et jälle avalikult on puudutatud ilmavaateliselt tähtsaid probleeme, mis meie praeguse vaimlise roostumise ja uinumise ajajärgul saanud otse haruldaseks nähtuseks.

Hans Kruus.

Loomingust nr. 5/1923