Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

             

Suvel ajalehed tõid petit’ga telegrammi Londonist ühe kaasaja huvitavama mõtleja, individuaalpsühholoogia isa dr. Alfred Adleri surmast Siin ei ole koht Adleri vaimse päranduse ammutavaks hindamiseks, mis päälegi suurelt osalt kuulub arstiteadlaste, eriti neu­roloogide, siis karakteroloogide, psühholoogide, sotsioloogide ja peda­googide pädevusse, kuid et Adleri ideed on juba praegu otseselt või kaudselt ulatunud ka vaimuteadustesse, kirjandusse (meiegi omasse: Anvelti Eluhirm, Hinti Pidalitõbi jt.) ja kalduvad muutuma eriliseks maailmavaateks, siis poleks vist kasutu heita põgusat pilku selle nii produktiivse elu tulemustele.

Algatuslikkude süvapsühholoogide ristikheinalehes Freud-Adler-Jung pärib keskse koha küll Adler, ja seda vähem oma õpetuste erilise sügavuse ja algupärasuse kui nende kiire populariseerumise ja liht­suse tõttu. Adleri õpetus on mitmesuguste mõttekäikude elav prak­tiline süntees, mis küll range teaduse seisukohalt liialt lihtsustab kee­rukaid, veel vähe uuritud inimhinge käike ja tööhüpoteetiliselt kuu­lutab neid (Adleri juures eritähenduslikuks) „absoluutseks tõeks”, kuid on niivõrd rakendushõlpus, et see – moraali tervishoiuga peagu samastav – ümmarguste vormulatsioonidega Viini arst tõuseb min­giks õhtumaiseks Konfutsiuseks. Ta õpetuse kiireks läbilöömiseks mõjus kahtlemata kaasa ka Alfred Adleri tegevteoline produktiivsus ja ta elav ning sümpaatiat äratav isik.

Kes oli siis Alfred Adler? Pisut enam kui kolmekümne aasta eest oli ta ainult praktikat alustav arst Viinis, kellele oma närvide üle käisid kaebamas abikaasaga tülli läinud pürjeriemandad või keda leetrite puhul kutsuti lapse voodi juurde: algaja arst nagu paljud. Aga Viini arstid näivad olevat eriti õnnestatud kummaliste ideedega, mis kipuvad astuma üle keharavija ameti piiride ja maailma nakatama uute vaimupisilastega. Akadeemiad ja fakulteedid ei salli silma otsaski selliseid fantaste, sest sageli nimekad akadeemikudki on luba­matult jäänud niisuguste ketserite kuulsuse varju.   Aga kodulinnas peletatud Mesmeri ja akadeemiliselt ignoreeritud ja – kuni või­malik – surnuksvaigitud Sigmund Freudi traditsiooni – purus­tada ametliku teaduse pühitsetud raame – jätkas see noor arst, kes juba üliõpilasena polnud huvitatud ainult inimeste paratamatust laibastumisest ning teaduse objektiks saamisest lahkamissaalides, vaid nende võimalikust elustamisest julgemaks, sotsiaalsemaks ja intensiiv­semaks eluks. Ta esimene teos, 1907. a. ilmunud Studien über minder-wertigkeit der organe, püsis veel kliinilise meditsiini valdkonnas ega äratanud kuigi suurt tähelepanu, kuigi just see teos on Adleri õpe­tuste lähtekohaks ja bioloogiliseks vundamendiks. Autor ise oli tead­lik selle revolutsioonilisest tähtsusest, väites oma raamatu seisvat moodsa arstiteaduse alguses. Tõepoolest tõi Adleri uurimus medit­siini midagi algatuslikku, mis varstigi muutus endastmõistetavaks: nn. elundite alaväärsuse õpetuse. See käsitleb elundite või kudede ja nende süsteemide alaväärsust, mis nõuavad eluülesande sooritamiseks paratamatult nende vigade nn. kompenseerimist, mis sageli ulatub ülekompenseerumiseni.

Füsioloogilise kompenseerumise õpetus – kuidas alaväärtusliku elundi puudujääki peab tasa tegema teise elundi enamjõudlus (näiteks ühe neeru väljalõikamisele järgnev teise hüpertrofeerumine) – ei huvitaks võhikut, kui alaväärsuste psüühilisi ja sotsioloogilisi järel­dusi ei saaks tõlgendada vägagi analoogiliselt. Adleri arvates pole juhus, et kogelejast Demosthenesest sai suur kõnemees, vasakkäelisest Leonardo da Vincist kujutav kunstnik, kõrvadefektiivsest Beethove­nist ja Smetanast heliloojad, inetust Ifflandist, Bassermannist ja Garrickust suurnäitlejad – kõigil neil oli õnnestunud psüühilisel teel ülekompenseerida kehalisi defekte. Sääraste mõttekäikude jälgimisel Adler jõudis veendumusele, et ka suurem osa vaimuhaigusi ja neuroose on sõltuvad kohandumisraskustest indiviidi püüetes saavutada tasakaalu organismi ja ümbruse vahel, kohandumisraskustest, mis on tekkinud „isikuideaali” survel elundite alaväärsuste läbi. Seni sornatogeenilisteks peetud nähtuste psühhogeenilisteks seletamine pidi lähendama Adlerit tollele voolule arstiteaduses, mis oli arenenud Freudi viljakast koostööst Breueriga ja lõi parajasti laineid psühho­analüüsi nime all. Adleri siirdudes psühholoogilisele alale, sai tast Freudi õpilane, ja freudismi jälgi ei saa eitada pärastiseski individu­aalpsühholoogias. Adler ei salgagi seda, näiteks tunnistades veel a. 1929 nende ridade kirjutajale: „Ilma Freudita Adler polnuks üldse mõeldav.” Kuid juba 1912. a. paiku meistri ja õpilase teed lähevad lahku. Mida enam mõtlejana fanaatilise Freudi psühhoanalüüs tardus ortodoksaalseks dogmaks, osalt üle rõhutades libido-õpetust, osalt ka­dudes subtiilseisse spekulatsioonidesse, seda enam Adler otsis kon­takti pulbitseva eluga. Juurdudes hingeliste häirete samas süvapsüh­holoogilises uurimismeetodis, Adler erineb Freudist analüütiliste tõi­kade tõlgendamisel. Freud vastavalt oma „panseksualistlikule” elu­käsitusele rõhutab libidot kõikeliigutava jõuna, Adler aga seletab neu­rootilisi nähtusi kehtimispüüdlusega (geltungsstreben), mis tundub olevat peagu sama kui Nietzsche „wille zur macht”.

Siit algab Adleri enese – individuaalpsühholoogia nime all tun­tud – õpetus, mis aja jooksul haarab teadusmetoodilisi, ontoloogilisi, metafüüsilisi, kosmoloogilisi, tunnetusteoreetilisi ja laialt-elufilosoofilisi aspekte. Freudism ja adlerism, algust saades psühhoteraapiast, laienesid aja jooksul ikka uutele naaberaladele, kaldusid muutuma „õpetuseks” hiina Tao mõttes, adlerism isegi mingiks rahvusvaheli­seks liikumiseks, sest et individuaalpsühholoogia erimail organiseeru­vad ja hsolitsevad innukalt ka laiema massi, pedagoogide, lastevane­mate ja kasvava noorsoo   „läbiindividuaalpsühhologiseerimise” eest.

Kust selline algse närviarstimise laiendamine sotsiaalsesse? See individuaalpsühholoogia menule õnnelik pööre seletub Adleri veen­dumusega, et kõik hingelised häired on põhjustatud sotsiaalselt. 1912 ilmus Adleri ideoloogiale põhjapanev teos Ãœber den nervösen charakter, milles ikka veel närviarstina esinev autor tõuseb ühtlasi ka laiemaperspektiiviliseks mõtlejaks. Seda paiguti nietzscheliku hooga kirjutatud esseed pean ta säravamaks, huvitavamaks ja mõjuvamaks teoseks, kuigi individuaalpsühholoogilise doktriini arenemise seisu­kohalt on kahtlemata küpsem Praxis und théorie der individual-psychologie. Siit on veerenud kõige nelja ilmakaare poole nood arstimimaigulised lööksõnad, mida meil tänapäeval tunneb keskminegi õppur, rahvaülikooli kuulaja või sinisukk ja mida serveerib isegi juba ajakirjanduse hingeteaduseosakonnas väle ajalehepoiss, aimamatagi, kust ja mis on kõik need „alaväärsuskompleksid” (minderwertigkeits-komplex), „enesemaksmapanemistungid”, „neurootilised või kõhkle­vad hoiakud” (zögernde attitude), „eluhirmud”, „põgenemised naise eest”, „mehelikud protestid” jt. Siinkohal ei sobi refereerida neuroo­tilise psüühi struktuuri ja selle käitumisi, mis Adleri arvates kõik on ainult eluhirmu survel sündinud taandumused näivusmaailma. Adler tunnustab ainult positiivset treeningut elu üldkasu­likul poolel ja nõuab osaduskondlikku meelsust. Ta ideaaliks on „hää kaasmängija” (guter mitspieler).

1918. a. ilmunud teose Individuaalpsühholoogia teoorias ja prakti­kas uus õpetus on juba täitsa kindlaks kujunenud. Selle aineks on (kui kõrvale jätta esimene, arstiteaduslik osa) inimisiksus ühiskonnas. Et isoleeritud inimindiviid on fiktsioon, siis psühholoogia peab vaatlema inimest ainult ta suhtumises tema osaduskonnaga, ühiskonnaga. Har­moonilised inimestevahelised suhted on võimalikud ainult „kaasinimluse” (mitmenschlichkeit – vähem populaarne, kuid minu meelest tähtsaim adlerismi mõiste) põhjal. Ainult kaasinimlus võimaldab nor­maalseid suhteid üksikinimese ja ühiskonna vahel, samuti ka gruppide mõistlikku kooselu maailmatervikus. See uus, m e i e l i k suhtumine on ka võtmeks kasvatuse ja naisküsimuse lahendamisele kultuurisoodustavas sihis.

Võib-olla kõige tuntumaks Adleri teoseks on 1927. a. ilmunud Menschenkenntnis. Siin on käsitluse pääobjektiks õigupoolest laps, mis ju peitub meis kõigis ja on seepärast igaühele huvitav. Inimmaimu karakterikujunemist vaadeldakse siin lihtsalt, täitsa edvistusvabalt, peagu pürjerliku hubasusega. Kuid selle lepliku raamatu läbi­lugemisel kerkib valusalt ning hoiatavalt silmade ette, kuidas lähema mineviku ja osalt olevikugi kasvatus hingeliselt mürgitab ja vigastab inimest kogu eluajaks. Selles – populaarse loengutesarja üleskirju­tamisest tekkinud karakteriõpetuses Adler püüab panna individuaal­psühholoogia kõige laiemate ühiskonnakihtide teenistusse, aidates mõista inimest tema kujunemises ja andes üksikule ta isiksuse võtme.

Kuigi paljud Adleri õpetused on juba saanud laiematelegi ringi­dele tuttavaks, on tema loomingu hinnang seni olnud väga erinev: jüngrid näevad ta elutöös otse kopernikaanlikku pööret hingeteadu­ses, Freud seevastu ainult „analüütiliste tõikade vale interpretat­siooni”. Kui tahame lõpetada seda põgusat ülevaadet Adleri vaim­sest pärandusest väljavaatega õiglasele hinnangule, siis peame kõigepäält meenutama, et individuaalpsühholoogia ideed on esiteks arene­nud Freudi psühhoanalüüsi taustal teadlikust opositsioonist Freudi seisukohtadele, ja teiseks, et oma positiivses filosoofilises osas indi­viduaalpsühholoogia on endasse sulatanud väga palju võõrast mõttevara. Nietzsche, Darwin, Vaihinger, Benthem ja rida teisi, eriti ing­lise mõtlejaid kuni William of Ockham’ini seisid individuaalpsühho­loogia hälli juures. Kuid kuigi Adleri ideed ei ole eriti uudsed, tema poolt teostatud süntees on siiski nii plastiline, selge ja rakenduskõlblik, et talle ei saa keelata kaasaja ühe edukama mõtleja tiitlit. Tema ideed, kõnelemata puhtarstiteaduslikest, on viljakalt mõjunud väga paljudesse naaberaladesse ja kaasaja mentaliteedisse üldse. Avas­tades osadustunde hingelise protsessi realiteedina, ta võtab pinna jalge alt jäigal XIX sajandi individualismil, teiselt poolt paljastub ka eksklusiivselt kollektivistlik inimese mõistmine pääliskaudsusena, sest kes uurib tervikut, peab tundma selle rakkusid. Kaasinimlus kooselu eeldusena juhib üsna vajaduslikult demokraatiale, demokraatiale mitte parteipoliitilises mõttes, vaid inimeste edumeelse, soojema, inimli­kuma kooselamisvormina.

Inimpsüühi teleoloogiline tõlgendamine senise enamasti ainult-kausaalse asemel on juba mõjutanud ja kindlasti mõjutab veelgi õige viljastavalt edasiarenevat hingeteadust ja karakteroloogiat. Süvapsühholoogias Adler korrigeerib Freudi ühekülgset hingeliste häirete tuletust ainult tõrjutud seksuaalkompleksidest. 

Individuaalpsühholoogilise arguseteooria leiame in nuce juba Nietzsche aforismis: „eksimine pole sõgedus, eksimine on argus”, kuid individuaalpsühholoogias on see mõttetera peeneks jahvatatud ja toitva jahuna igaühele kättesaadav.

Adleril ei ole Freudi teaduslikku metoodilisust ega ka psühho­analüüsi isa metafüüsilisi sügavusi, ei tema teadusliku üldvaate raa­mides püsivat, peagu luuletajalikku traagiliste ja dramaatiliste ele­mentide tabamist inimsaatuse vaatlemises ega tema mõtete algupä­rasust, – kuid seda enam on Adler edasi viinud inimestevahelise aru­saamise kunsti. Senine abstraktne psühholoogia suubub tema juures sotsioloogia kaudu ühiskonna praktilisse ellu. Tuumahaaravalt võib öelda, et Adler on psühholoogia viinud rakenduskunstide hulka, sest individuaalpsühholoogia edukas rakendamine eeldab tugevasti inimpsüühi intuitiivset lahtimõistatamist.

Eriprobleemina jääb siiski püsima adlerismi rakendus loovisiku, kunstniku psühholoogiale. Individuaalpsühholoogia õpetus sellepä­rast ongi nii lihtne, et sääl ahistatakse kõiki ühe ja sama retsepti järgi, selle põhjal voolitakse kõik patsiendid ühe mudeli järgi tub­liks, kombekaks ja vähenõudlikuks „normaalinimeseks”, ühiskondli­kuks pailapseks. Selle läbi näiteks loov kunstnik surutakse tagasi keskpärasusse ja tehakse viljatuks. Nii kui ainult haavatud puu annab vaiku, nii kui ainult vigastatud merekarp sünnitab pärli, nii ka tõeliselt loova (mitte ainult järeleloova, summeeriva) kunstniku loomingu lätteks on peagu alati trauma, mittekinnikasvav haav. Adler teeb kunstniku terveks, kuid ühtlasi steriilseks. Aga võib-olla ühiskonnale ongi vajalikum nende joondunud rivi kui alati rivist ette­tükkivad, rahutud ja rahulolematud kunstnikud?

Valmar Adams

Loomingust nr. 7/1937