Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

16 Jul

Eesti-Skandinaavia kultuurilisest lähenemisest

 

    

Balto-Skandia nimetus on muutumas üha populaarsemaks niihästi Läänemere ida- kui ka läänerannikuil asuvais riiges. Ta on geograafilise terminina veel vähe tarvitusel ja isegi ühe osa geograafide poolt tunnustamata, koguni vastuseisu leidev; kuid tegelikus elus, nii kultuurilisis kui majanduslikes suhtlemisis, on Balto-Skandia ühisidee juba teostumas. On tihenemas isiklik kontakt ühe osa teadlaste, päämiselt ajaloolaste, etnograafide jt. vahel, kuid veelgi suuremal mää­ral väljaspool akadeemilisi ringkondi asuvate tegelaste ja kodanike vahel, olgu siis osavõtu kaudu vastastikuseist kongressest või ka tava­liste külaskäikude ja matkade teel; on suurenemas ka vaimne koostöö, üksteise eluavalduste jälgimine, kultuuri-, majandusliku ja ühiskond­liku elu arengu vaatlemine ja mõjutamine.

On ekslik ja võhiklik pidada Eesti-Skandinaavia kultuurilise lä­henemise tähtsaimaks põhjuseks meie ajaloolisi kokkupuuteid Skandinaaviaga.

Ajaloolased on juba teinud ümberhinnanguid rootsi-aja kohta Eestis, olles korduvalt rõhutanud, et too „vana hää rootsi-aeg” ei olnudki nii ülistamisväärselt hää. Üksikuil valitsejail on olnud küll häid püüdeid, kuid need on põrganud vastu kohalike mõisnike kaljukindlat vastupanumüüri ega ole jõudnud sellest läbi murda. Kaarel XII, kelle aupaistet on viimaseil aastail püütud veelgi suurendada ausammaste püstitamisega ja vanade vallutusretkede elustamise kaudu, on tegelikult tekitanud eesti rahvale suuremaid kannatusi kui ükski teine maavalitsejaist: juba varemgi suurt katku ja nälga läbi­elanud eesti talupoeg pidi toitma ja varustama üle 10.000-mehelist sõjaväge, kuna ju raudse halastamatusega rekvireeriti siit sõjaväele vajalist moona. Kui aga rahvapärimustes korduvalt kõneldakse „vanast hääst rootsi-ajast”, siis küll päämiselt seepärast, et Põhjasõjale järgnenud venelaste valitsusaja esimene järk oli veelgi raskem ja masendavam. Ja – teame ju väga hästi, kuidas paljudele kaasaeglasilegi ikka ja alati näib, et „vanasti oli ikka parem”!

Ükskõik missugusele hinnangule me ka ei jõuaks rootsi-ajal Ees­tis valitsenud poliitilise, sotsiaalse ja õigusliku olukorra suhtes, jääb siiski ümberlükkamatuks tõigaks mitmete veel kaasajalgi funktsionee­rivate kultuurifaktorite rajamine rootsi ajal ja rootslaste poolt. Gus­tav II Adolfi asutatud ülikool, kus, nagu tõendatakse, olevat asutaja soovinud näha õpilasi ka „maarahva” hulgast, Forseliuse seminar ja rahvakoolid ja lõpuks – üleriiklik postikorraldus, mis omakorda tõi kaasa teede- ja liiklemisolude parandamise, need on jäänud Eestisse püsima rootslaste kultuuri kaunimate mälestusmärkidena.

Kui meil viimaseil aastail on aeg-ajalt pühendatud erakordset tähelepanu rootslaste poolt Eestis rajatud kloostrikultuurile, siis on seegi teatav ühekülgsus. Pirita kloostri juures toimetatavate kaevamistööde, külaliste vastuvõttude, juubelite pühitsemiste ja sellega seo­ses olevate ajaleheartiklite, koguteoste väljaandmise j. m. puhul jääb tõsine tunne, et siin on kaldutud mainitud kloostri tähtsuse ülehindamisse. Pigem peaksime suuremal määral tõstma esile rootslaste poolt rajatud postikorralduse, uurima selle arengut ja kujunemist. Birgitlaste liikumisel on ju Rootsis olnud kaunis kaaluv kultuuraja­looline tähtsus, kuid meil Eestis ei ole Pirita kloostri mõju ulatunud kuigi kaugele üle kloostrimüüride. Kloostri 500. aasta juubelialbumis, kus ju arvatavasti on püütud võimalikult hästi ja väärikalt esile tuua Pirita tähtsus, ei leidu ainustki lauset kloostri raamatukogust, käsi­kirjade olemasolust ega muust säärasest, millega põhjendatult uhkus­tavad paljud teised vanad kloostrid. Pirita kloostri vaimsest mõjust oma ümbruskonnale kirjutab samas juubelialbumis O. Liiv:

„Pirita kloostrit külastasid rohkesti ka aadlikud ja talupojad lähemast ning kaugemast ümbrusest. Eriti suurel arvul kogunes talupoegi koos naiste ja lastega Piritale jaanipäevaks ja paaril muul kirikupühal, mil siis peale kato­liku usu kommete kohast palvetamist ning ebausugi harrastamist pidutseti ja joodi (minu sõrendus, N. R.). See komme kestis veel aastakümneid pä­rast seda, kui maal oli pääsnud võidule reformatsioon, ja meile on arusaadav valju luterlase kronist Balthasar Russow’i pahandamine, kui ta juba suure sõjaajastu keerises kurdab vana kombe järele Piritale kogunevate talupoegade eba­usu ja liiderlikkuse üle.”

Ka nunnade ja munkade koguarv kloostris olevat olnud kaunis väike – vaevalt üle poolesaja.

Kaasaegsete Eesti-Rootsi kultuurisuhete tekkimiseks ja tugevdamiseks on teatavat, kuigi kaunis vähest osa etendanud rootsi vähe­musrahvus Eestis. Need, oma emamaalt 600-1000 aastat tagasi Eesti saartele ja looderannikule asunud kalurid, merimehed ja väikepõllu­pidajad, kes on läbi teinud samasuguse ajaloolise arengutee kui eest­lasedki, elades looduslikult väga karmides tingimustes, on oma kul­tuurilises arengus siiski jäänud tublisti taha niihästi riigirootslasist kui ka kohalikust enamusrahvusest – eestlasist. Päälegi ei saanud ju ka eesti ärkamisaja tuulepuhangud kuigi palju puudutada rannarootslasi. Ajal, mil eestlased kogusid jõudu selleks, et ehitada koolimaju ja palgata ametisse õpetajaid seltside poolt ülalpeetavaisse ema­keelse õppekeelega koolidesse, oli rannarootslaste man sellelaadseid püüdeid alles üpris vähe. On ilmne, et sääraste eelduste juures ei ole rannarootslased kõige vähemalgi määral oma initsiatiivil kaasa aidanud, ei teadlikult ega ka ebateadlikult, Eesti ja Skandinaavia lä­hendamisele. Alles Eesti iseseisvuse ajal hakkas tekkima teadlik koostöö rannarootslaste ja nende muistse kodumaa vahel.

Eestirootslaste abistamise ja kultuuritaseme tõstmise tarbele on Rootsi ajakirjandus pühendanud väga ohtralt tähelepanu. Tegelikku­ses aga on küsimust tõsiselt võtnud ainult kiriklikud ringkonnad, kelle hõimutöö algul piirdus rannarootslasile vaim. kirjanduse saatmi­sega ja pastorite palkade tasumisega. Kuna aga Rootsi avalik arva­mine, eriti aga mõjuvõimsaim poliitiline rühmitus – sotsiaaldemo­kraadid – suhtusid välishõimutöösse kaunis ükskõikselt, siis juhtus alles käesoleva aastakümne algul õige omapäraseid vastuoksusi: Rootsi ajakirjandus kirjutas eestirootslaste abistamistarbest, hõimutöötegijad varustasid pidevalt rannarootslasi piiblite, palve- ja laulu­raamatutega, kuid parlament pani maksma eesti kartulite sisseveokeelu, mis tegelikult tähendas rannarootslaste ühe tähtsaima tulu­allika kadumist, kuna nemad ju päämiselt olidki kartulite eksportijaiks Eestist Rootsi. Võime kujutleda rannarootslaste kibestumist, kuna ju tegelikult majandusliku olukorra halvenemine tähendas ka nende kultuurielu tõusu pidurdumist.

Viimaseil aastail on eestirootslaste abistamine emamaa poolt siiski võtnud tublisti mitmekesisema ja reaalsema ilme. Pääle kiri­kute ja pastoraatide võivad nautida meretagust toetust ka mõned rannarootslaste noorsoo-, karskus- ja haridusseltsid; lisaks pastoreile on läkitatud Eestisse ka kaks gümnaasiumiõpetajat, kes töötavad Haapsalus asuva rootsi gümnaasiumi juures ja saavad palka Rootsist. Samuti peetakse ülal päämiselt Rootsist tulevate toetustega Pürksi põllutöökool, rootsi algkool Tallinnas ja rootsi keele ja kirjanduse professuur Tartu ülikooli juures. Ei ole unustatud ka rannaroots­laste sotsiaalolude parandamist: Vormsi saarele asutati ajanõudeile vastav haigla ja peatselt saab selle ka Ruhnu. Kui rannarootslaste kultuuritaseme tõus jätkub samas suunas, siis võime küll peatselt loota, et see meile kõigiti sümpaatne ja lojaalne vähemusrahvus edas­pidi muutub võimeliseks kaasa aitama tugeva vaimse silla ehitamisel Eesti ja Rootsi vahele. Kultuurivahendajate tarve, mõlemate maade keeli põhjalikult tundvate isikute vajadus on otse karjuv. Praegu leidub küll rootsi keele selgeks õppinud eestlasi, kes tõlgivad skandinaaviakeelseid teoseid eesti keelde, kuid eesti kirjanduse rootsindajaid pole veel tekkinud. Ka suulisteks tõlkimisteks on Tallinnas, Pärnus, Narvas – ja isegi Tartus – raske leida eestirootslasi; ena­masti tuleb olla vahendaja osas rootsi keelt valdajail eestlasil või siis üskikuil juhuslikult Eestis elutsevail riigirootslasil. Meie rannarootslaste haritlaskonna sirgumine kõrvaldaks kiiresti selle lünga.

*

Pääle rannarootslaste kaudu ja tõttu toimuva Eesti-Rootsi kultuurilise koostöö on kultuurisuhted vastastikused ja eriti tihedad eesti ja skandinaavia ajaloolaste ringkonnis. See on ka täiesti mõistetav, sest sel alal on koostöö paratamatu. Suur hulk Eesti minevikku puutuvaid materjale asub Rootsis ja Taanis, need maad aga oma minevikunähtuste üksikasjaliseks analüüsimiseks vajavad omakorda para­tamatult eesti ajaloolaste ja Eestis leiduvate ürikute kaasabi.   Meie ajaloolasilt, eriti aga Põhjamaade ja Eesti ajaloo uurijailt kui ka arhi­vaaridelt nõutakse koguni rootsi keele õppimist ülikoolis.

Lähemat vastastikust koostööd on olnud ka kunsti- ja ehitus­ajaloo alal, seda enam, et Tartu ülikooli kunstiajaloo professor on praegu rootslane ja et Rootsist on otseselt toetatud Eestis leiduvate rootsiaegsete ehituskunsti mälestusmärkide uurimist. Ka on Stokhol-mis asuv ja rootslaste poolt ülalpeetav puhtakadeemiline Baltimaade Instituut võimaldanud mitmel eestlasel töötada stipendiaadina Rootsis.

Kui ajaloolaste ringides valitseb tõeliselt vastastikune koostöö, kuna esinetakse vastastikuselt ettekannetega kongressidel, arves­tatakse üksteise töötulemusi jne., siis teistel aladel on Eesti päämiselt võtja ja Skandinaavia andja osas. Agronoomid sõidavad Taani ja Lõuna-Rootsi sooritama oma nõutavat praktikumi, majandusteadla­sile korraldasid rootslased möödunud talvel kursuse. Üksikuil juhtu­meil on kutsutud meie teadlasi ka väljaspoolt ajaloolaste ringkondi skandinaavia ehk põhjamaade kongressidele, kuid sääl on eestlased ikkagi tavaliselt olnud päältvaatajate osas, harva referentideks-lektoriteks.

Raske olekski praegu kujutada tihedamat, vastastikkusele raja­tud kontakti eesti ja skandinaavia teadusemeeste ja vaimutegelaste kõigi ringkondade vahel.

Meil on kogu teadusliku töö ja vaimse kultuuri loomingu pääraskus veel endiselt humanitaaraladel. Meie aktiivsemad ja andeka­mad jõud teadusliku töö alal on siirdunud ajaloo, etnograafia, keele­teaduse ja selle kõrvalharude, nagu rahvaluule, murdeuurimiste jms. valdkonda.

Skandinaavia kaasaegsete keelemeeste, ajaloolaste, folkloristide, etnograafide, kirjanike, heli- ja näitekunstnike osatähtsus sääises vaimuelus ei ole suhteliselt kaugeltki nii suur, kui Eesti vas­tava ala viljelejail. Kui meil avalikkus on hästi informeeritud uute ajalooliste avastuste üksikasjust, kui meil keeleteadlased on populaarseimaiks teadlasiks, olgu siis oma uute keelendite propageerimise või omavaheliste kokkupõrgete tõttu, kui meil ajakirjandus pühendab ohtralt ruumi näitlejate viieteistkümne ja kahekümne aasta tegevusjuubelitele ja ringhääling avaldab terve talve kestel seerialoenguid muuseumide esindajailt, siis Skandinaavias on kandunud avalik tähe­lepanu majandusteadlastele, arhitektidele, inseneridele ja teistele reaalteaduste esindajatele. Skandinaavias pole sugugi harulduseks lugeda ajalehist pikki piltidega illustreeritud intervjuusid näit. arhi­tektidega korteriprobleemidest, majandusteadustega rahva elustan­dardi tõusust, postiasjanduse juhtidega telefoni kättesaadavamaks muutmisest laiadele hulkadele samal ajal, kui näidendi esietendusele on reserveeritud õige tagasihoidlik koht.

Meil on mõnikord uhkustatud sellega, et me omavat maailma parimini korraldatud rahvaluule arhiivi, eeskujulikumad rahvaluule ko­gud, ja et meil korraldatakse maailma mõjuvamaid laulupidusid. Skan­dinaavlased seavad sellele kõrvale korteri- ja elamukultuuri, mis on eeskujulikumaid Euroopas, sotsiaalse hoolekande, mis oma täiusliku haiguse-, tööpuuduse-, vanaduse- ja invaliidsusekindlustusega tagab muretu tuleviku kõigile rahvakihtidele ja lõpuks – tervishoiu olud, mis teevad arstiabi saamise võimalikuks vaesemalegi. Ajal, mil meie andekamad jõud veel näevad vaeva ja teevad pingutusi selleks, et hoolikalt koguda ja korraldada mineviku jäänuseid ja vanavara pisiasju, mil meil igal suvel kümnete kaupa saadetakse maale üliõpilasi-stipendiaate murdeerinevusi uurima, kuna korteri- ja tervishoiuolude ja rahva sotsiaalse taseme uurijad peavad töötama tööbörside hädaabi-krediitide arvel, mil meil ajakirjanduski hoolikalt jälgib eriteadlaste piikidemurdmisi ja mõteteerinevusi folkloristlike terminite üle, on skandinaavia kaasaegse intelligentsi eliit pühendunud tööle selleks, et teaduste saavutusi rakendada rahva sotsiaalse olukorra parandamiseks ja üldise hüvangu kindlustamiseks.

Väga hästi on meile tuntud ka skandinaavlaste erakordselt suur huvi puhttehniliste küsimuste vastu. Teame ju, et näit. kõik suure­mad eesti sildade ehitustöödki on taanlastest ettevõtjate käes, roots­lasist ja taanlasist insenere on ametis ka siin ja seal suuremates käi­tistes. Rootsi suhtes väidetaksegi, et üheks nende suure jõukuse ja kõrge elustandardi põhjuseks on nende erakordselt suur huvi tehnika vastu.  Maapõuevarasid osatakse hästi ära kasutada ja realiseerida.

Skandinaavlaste kaasaegses kultuuriekspordiski on suur tähtsus tehniliste alade esindajail. Juba paar-kolm aastakümmet tagasi olid taani, rootsi ja norra insenerid väärilisteks skandinaavia kultuuri ja intelligentsi esindajaiks niihästi suuril Sarmaatia lagendikel kui ka Aafrika ja Aasia kaugemateski osades, olgu siis raudteede rajajatena, jõevoolude ohjeldajatena või muudel aladel. Varem olid skandinaavia insenerid koos kirjanduse ja kunsti esindajatega – Ibseni, Strindbergi, Griegi, Brandese, Thorvaldseniga Skandinaavia nime maailma kandjaks, neile lisandusid polaarmaadeuurijad Nansen ja Amundsen. Nüüd on kirjanike ja kunstnike osatähtsus vähenenud – Hamsun, Undset ja Lagerlöf kuuluvad juba vanema generatsiooni hulka, kellel väärilisi järglasi ei näi olevat, Sven Hedini ekspeditsioonidki ei oma enam sama tähtsust mis varem ega ole ka võrreldavad Nanseni ja Amundseni ettevõtetega, kuid skandinaavia inseneride osatähtsus maa­ilmas on endiselt suur. Need on küll mehed, kelle nimesid ei raiuta maailmakultuuriajaloosse, kuid skandinaavia insenerkond tervikuna väärib ometi hindamist. Lõpuks märkigem veel sedagi, et skandi­naavia vähemusrahvustel on väga suur osatähtsus ka kaasaegses Amee­rikas – tollest terasest ja semendist läbiimbunud uudse kultuuriga „Uues Maailmas” on niihästi tehnilistel kui ka muudel aladel skandi­naavlastel õige suur osatähtsus.

Seega siis on teadusliku ja vaimse töö tähtsaimad alad siin- ja sealpool Läänemerd põhiliselt erinevad ega ole seepärast selles ka midagi erilist, et eesti ja skandinaavia teadlaste vahel, välja arvatud ajaloolased, ei ole tekkinud kuigi mainimisväärset vastastikust koostööd.

See, mis on jäänud võlgu Eesti-Skandinaavia vastastikuses koostöös akadeemilistel rinnetel, on tehtud tasa teistel, vähem akadeemi­listel ja ka mitteakadeemilistel aladel.   Mõtlen siinkohal üha suure­nevat Eesti-Skandinaavia koostööd kodukultuuri, vabaharidustöö, turismi ja muudel aladel.

Skandinaavlaste kodu, too mugav, mõnus kultuuripesa, on paljusid innustanud järeleaimamisele. Väikesepalgalise ametniku ja lihttöölise korteriski raamatukogu, telefon, raadioaparaat, seintel maale, laudadel kodukäsitöö ja tarbekunsti tooteid, loobutud sakslaste kaudu meienigi ulatunud pisiasjade ja tühja-tähja kuhjamisest, kuid ometi loodud kõikjale maitseküllast, rahustavat mugavust – säärane on skandinaav­lase kodu. Ja kui teame, et meilgi naisseltsid, naiskutsekoolid, kodukäsitöötegelased ja rakenduskunstnikud taotlevad samu püüdeid, siis on täiesti mõistetav, et just kodukäsitöö ja tarbekunsti aladel on Eesti vastavate alade viljelejad liitunud täielikku vastastikusesse koostöösse skandinaavia maadega, võttes osa täisõiguslike liikmetena vastavaist kongressest ja nõupidamisist.

Koostöö eesti ja skandinaavia vabaharidustöötegelaste ringkon­dades on samuti omandamas üha konkreetsemat ilmet. Kui kodu- ja elamukultuur pakub pildi kodaniku välisest kultuursusest, mille all sageli võib peituda kaunis tühine ja väärtusetu isiksus, siis vabahari­dustöö ulatus näitab, mil määral kodanikud oma vabal tahtel, aetuna sisemisest endatäiendamise ja teadmisterikastamise innust, võtavad osa üldisest kultuuri arengust. Meile on sageli rahvakoosolekuil ja hariduse propagandaettekandeil toodud eeskujuks skandinaavlaste suuri ja nägusaid isiklikke raamatukogusid, kuid nende järele ei võiks me veel hinnata skandinaavlaste kultuursust ja raamatusõbralikkust.

Skandinaavias juhuslikult õpireisil viibiv eesti kultuurihuviline ametnik, tööline või põllumees, kel endal on kodus vahest ainult mõni üksik lemmikraamat, mille ostuks tehtud kulu arvel on võib-olla pere­kond pidanud leppima vähendatud majapidamiskuludega või loobuma mingist ammuoodatud tarbeesemest, võib küll üllatuda, nähes oma skandinaavlasest korteriperemehe elutoas nägusaid raamaturiiuleid ja -kappe tulvil kauneist nahkköitelisist entsüklopeediaist ja seeriaväljaandeist, kuid ta ei tarvitse sugugi häbeneda, kuna tema võib-olla on süstemaatiliselt läbi lugenud kogu oma huvialalise kirjanduse koha­likust avalikust raamatukogust, kuna aga skandinaavlasest isikliku raamatukogu omanikul ta entsüklopeediad ja kallihinnalised seeriaväljaanded sageli kuuluvad korterisisustuse, ilumööbli hulka. See, kes on kauemat aega Skandinaavias viibinud ja sealseid kodusid tundma õppinud, peab küll tunnistama, et skandinaaviagi keskkihi perekondades leidub küllaldaselt sääraseid korterisisustusbiblioteeke.

Ent Skandinaavias on siiski üldiselt maksvusele pääsenud vaba­haridustöö osatähtsuse hindamine üldises haridustöös ja rohkem kui sealseid koduraamatukogusid peaksime vaatlema skandinaavia vaba­haridustööd selleks, et teha hinnanguid sealse rahvahariduse taseme üle. Skandinaavlased tõendavad praegu: „Oleme juba nii kaugel, et võime väita: õnneks pole kool ainuke koht, kus omandatakse haridust.” On ju tõepoolest Skandinaavias olukord selline, et suhteliselt on seal vähem gümnasiaste ja üliõpilasi kui Eestis, kuid üldine rahvaharidus on siiski tublisti kõrgem. Millest see siis on tingitud? Esmajoones sellest, et vabaharidustöö   on   tunnustatud   riiklikult   vajaliseks   ja teiseks sellest, et laiad hulgad võtavad osa mitmekesistest intellek­tuaalse vabaharidustöö avaldusist. Nii Taanis, Rootsis kui Norras on võetud omaks põhimõtted, mis tunnustavad parimaks hariduse omandamise eaks mitte lapsepõlve ja kooluga, vaid nn. „küpset noo­rusaega”, 17-25 eluaast., mil noor hakkab tundma huvi elunähtuste, nii isikliku kui ka ühiskondliku elukorralduse vastu ja missugusel ajajärgul omandatud teadmised säilitatakse ka hilisemaiks eluaastaiks. Ka tunnustatakse täiskasvanud kodanike hariduse täiendamise vaja­dust sama tähtsaks kui lastele koolide korraldamist. Seepärast siis määrataksegi näit. Rootsis avalikkude populaarteaduslikkude loen­gute korraldamiseks 200.000 kr. toetust aastas, 25.000-kroonine summa õpiringide toetuseks ja ligi miljon kr. aastas avalikkude raamatu­kogude täiendamiseks. Parimad teadlased, kuulsaimad kirjanikud, andekaimad arhitektid lähevad rahva hulka, niihästi Lõuna-Rootsi linnadesse kui ka Lapimaa küladesse ja tutvustavad rahvalegi oma töötulemusi. Üle 100.000 noore ja täiskasvanu koguneb talvekuudel õpiringi-ruumidesse ja püüab avastada niihästi filosoofia tõdesid kui ka majandusliku elu nähtuste põhjusi või siis otsida parimaid vahen­deid ühiskondliku elu korraldamiseks.

Eestis domineerib vabaharidustööski tundeeluline moment, koda­nike ilu- ja lõbutundeid rahuldav tegevus, olgu siis asjaarmastajate teatritegevuse, laulu ja muusika või siis muude maapidudele omaste alade kaudu. Pidevat riiklikku toetust naudib meil intellektuaalsete vabaharidustöö tegurite hulka kuuluvaist aladest ainult raamatu­kogundus, kuid sedagi palju väiksemal määral kui muusika- ja teatri­tegevus. Loengute ja õpiringide korraldamiseks kulutatav riiklik toetus on üliväike.

Kuid just selle tõttu, et eesti ja skandinaavia vabaharidustöö on sisuliselt nii diametraalselt erinevad, ongi võimalik tugev vastastikune lähenemine. Meie püüdeks Eestis on kõvendada intellektuaalset külge vabaharidustöös, leida uusi vorme, kuidas noori ja täiskasvanuid kaasa tõmmata näitemängu mängimiselt ja laulukooris laulmiselt ka sääras­tele aladele, kus nad võiksid tõeliselt ennast arendada ja teadmisi täiendada küsimustes, mis arendaksid nende mõtlemisoskust, avar­daks silmaringi ja õpetaks elunähtusi iseseisvalt vaatlema ja hin­dama. Meie õpiringide liikumine on sel alal juba teatava murrangu toonud, ja seda tänu soome ja rootsi eeskujudele.

Skandinaavlased aga kurdavad, et nende vabaharidustöö on nii mõneski osas muutunud liiga intellektuaalseks. Neil vääriks jälgida meie asjaarmastajate teatritegevust ja laulukooride tööd. Skandi­naavlaste asjaarmastajate teatritegevus ei seisa kuigi kõrgel tasemel. Niihästi ettekantavate näidendite kui ka näitlemise tase jätab, meie mõõdupuuga võrreldes, veel väga palju soovida. Sääraseid jandikesi, mida seal asjaarmastajad mängivad linnades, ei tihata meil enam kau­gemates metsakolgasteski ette kanda. Veelgi madalamal üldisest skandinaavia kultuuritasemest seisavad ka sealsete suviste avalikkude ja linnakodanikele armastatuimate meelelahutuspaikade – rahvaparkide – avalikud vabaõhuettekanded.

Vabaharidustöötegelaste Balto-Skandia koostöö on jõudnud juba sellesse järku, kus eesti tegelastega vastavail koostöökonverentsidel arvestatakse kui skandinaavlastega üheväärsetega, võimaldatakse neil osavõttu mitte ainult päältkuulajate ridades, vaid ka juhatuse laua taga ja lektoritena. Koostööd kroonib 1938. a. juulis Eestis korral­datav Põhjamaade haridusnädal, mille toimumisega Eestis on auto­maatselt tulnud ka Eesti kuuluvus ja tunnustamine skandinaavlaste poolt senini ainult Islandi, Norra, Rootsi, Soome ja Taani kohta maks­vaks tunnistatud koostöö ringi.

*

Skandinaavlasile omane rahuarmastus, äärmine sallivus, tugev demokraatlik mõtlemisviis ja püüd koostööd luua ka teisitimõtleja­tega on meile olnud kõigiti sümpaatne ja vastuvõetav. Võib-olla just nende skandinaavlaste sümpaatsete iseloomujoonte ja avaliku elu aval­duste tõttu ongi skandinaavia orientatsioon omandanud üha tugevama mõju meie mõõduandvamas haritlaskonnas ja ka tööliskonna juhtides. Päälegi teame, et skandinaavlaste patriotism, mis on küll äärmiselt tu­gev ja mis on omane mitte ainult kõrgematele ja keskkihtidele, vaid ka tööliskonnale, ei kaldu šovinismi ega ole ka agressiivne. See on ka teiste rahvuste õigusi tunnustav, kuid oma rahvust tugevdav ja edasi­viiv loov isamaalsus, millist kaasajal harva kohtame teiste rahvuste juures.

Seda võõrastavamana aga tunduvad nähtused, kui rootslased viima­seil aastail on hakanud korduvalt nõudma rootsi kultuuri levitamisele veelgi suuremat ulatust ja kui nad isegi etteheiteid teevad eestlasile rootsi mõju vähese levitamise kohta Eestis (Vt. näit. Stokholmi Üli­kooli Balti Sektsiooni sekretäri dr. A. Schück’i intervjuu ajakirjale Akadeemia nr. 2 – lk. 123). Pigem oleme küll meie õigustatud tege­ma vastupidiseid etteheiteid: meie oleme kõik võimaliku teinud, et skandinaavia kultuuri viljadest noppida parimat ja seda kasutada oma kultuuri ülesehitamiseks, meie oleme ka Skandinaavia tutvustamiseks suure töö teinud, meil on juba sadu eestlasi, kes rootsi keelt on õppi­nud, kuid mida on tehtud Skandinaavias Eesti kultuuri tutvustami­seks ja eesti keele õppimiseks? Reisibüroode ja turismikeskuste poolt ajalehtedes avaldatud kuulutusi-artikleid ei saa ju veel ometi lugeda eesti kultuuri tutvustamiseks! On tõsi, et Eestit külas­tab suuremal arvul rootsi turiste kui eesti turistid Rootsit, kuid tõe­liste õpireislaste arv on vastupidine: rootslased peatuvad Eestis ainult kuurortides või siis käivad ka imetlemas vormsirootslasi ja Petseri kloostrit, kuid eestlased Rootsis korraldavad kaunis korralikke õpireise ja sõidavad sinna õige sageli erialaliste organisatsioonide poolt korraldatud ühisreiside korras. Olen kindel selles, et kui ka rootslastest keegi võtaks vaevaks selgeks õppida eesti keelt sel määral, et suudaks tõlkida eestikeelset kirjandust, siis need tõlked ei jääks rootsi lugejaskonna poolt tähelepanuta. Olen ka veendunud, et eesti algkoolides laialdaselt praktiseeritav uuenduspedagoogika võiks olla eeskujuks mitte ainult soomlastele, nagu ta seda on praegu, vaid rootslasilegi.

Koostöö peab toimuma pariteedi alusel. Oleme küllalt kaua pidanud leppima ühekülgse mõjualuse osaga, nüüd tahame näha, et meid arvestataks üheväärse kaasvõitlejana põhjamaade ühisel kultuuri­arengu teel; ärgu nõutagu meilt, et ainult meie peame teistelt õppima ja olema mõjutatava osas samal ajal kui teisel pool merd üpris vähe selleks tehakse, et meid tundma õppida ja ka meilt midagi omandada.

Eestit külastanud rootslasil on õigus: teised rahvused, näit. ingla­sed, prantslased, sakslased, ja isegi poolakad, ungarlased ja tšehhid teostavad Eestis palju tugevamat propagandat oma kultuuri levita­miseks kui skandinaavlased. Aga seda ei tarvitseks skandinaavlasil sugugi kadestada. Meie omandame teistelt seda, mida vajaliseks peame. Me seisame tihedas seoses lääneslaavlastega, kuid teame, et nende hulgas leidub ka eesti keele mõistjaid ja eesti elu ja kirjanduse jälgijaid. Poolakad ja tšehhid ei nõua, nii nagu teeb seda dr. Schück, et ainult eestlased peaksid ühekülgselt olema pidevalt ühenduses nende maa teaduste ja kultuuri arenguga, vaid nad on ka ise samas ühenduses meie teadustega. Ja isegi vene kultuuri mõju ei lange sugugi kõrvale, kuigi rootslased seda arvavad; me ei kavatsegi loo­buda vene näidendite tõlkimisest ega tule näit. meie sordiparandajail mõttessegi sellepärast loobuma hakata Mitšurini töövilja kasutamisest, et too kuulus sordiparandaja on venelane. Teaduste ja kultuuri lae­nude alal on meie sallivus kaunis kaugele ulatuv – soovitame sama skandinaavlasilegi.

Tuleb eitada ühepoolselt teostatava kultuuripropaganda moodust ja peab taotlema vastastikuse koostöö süvendamist ja hoogsustamist, eriti mentaliteedilt lähedaste ja vastastikuselt sümpaatsete kultuuri­piirkondade vahel. Teame ju kõik, kuivõrd agressiivsed on oma ideo­loogia pealesurumisega mitmed suurrahvaste poolt propageeritavad demokraatia vastased ja meile vastuvõtmatud voolud. Teame, kuidas need ei küsi agitatsiooniotstarbeks kulutatavate summade suurusest ega propagandavahendite õilsusest.

Põhjamaade koostöö tähtsaimaks ülesandeks peakski olema võitlus vaba kultuuriarengut ja põhjamaade rahvaste iseseisvust ähvardavate voolude ja mõtteviisi vastu. Tunnustades selleks koostöö vajadust Skandinaaviaga, ei taotle me mitte säältki mingi ühe rahvuse või keelterühma ühekülgse kultuurimõju matkimist, vaid taotleme koos­tööd selleks, et ühiselt püüda Põhja-Euroopa täiuslikuma ühiskultuuri poole, vastastikuselt üksteist täiendada ja süvendada demokraatlikku mõtlemisviisi.

Neeme Ruus

Loomingust nr. 7/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share