Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

       

1.  „Kiirte” ajastu.

Aastasaja vahetusel õppis keskkoolides rohkesti eesti soost noor­mehi. Kõige rohkem leidus neid aga Tartus, Eesti vaimses tsentrumis. Tartu eesti soost keskkooliõpilaste arvu tõstis eriti Hugo Treffner oma gümnaasiumiga, kuhu oli maalt tulnud noormeestel hõlpsam sisse pääseda ja kus ka koolikuludega tuldi hõlpsamalt toime.

Tolleaegse keskkoolinoorsoo seas harrastati innukalt kirjandust. Harrastus oli seda huvitavam ja meelikõditavam, et see oli Vene ülemuste poolt keelatud. Kirjanduslikke koosolekuid ja vaidlusõhtuid korraldati salaja, kord ühe, kord teise kaasõpilase korteris.

Mida suurem surve ja salapärasus, seda suurem oli noorsoo kirjanduslik ja isamaaline vaimustus, seda agarama innuga maitsti keelatud vilja.

Sellisest salaja kooskäivast noorte ringist kogunes Gustav Suitsu juhatusel salgake „Kirjanduse Sõpru”, kes tahtsid „teiste suurte kõrval tasahiljukesi, oma parema tundmise ja taht­mise järele, Eesti paremuse kasuks töötada”. Eriti leidsid noored, et kodumaa kannatab „iseäranis vaimset nälga”, et „vaimuelu mõned põlluosad on üsna harimata ja seemendamata”. Seemendatud põldude harijad on noorte arvates peamiselt auahned „aineteenijad”, „kes sellest ei hooli, et nemad põllult viimase rammu võtavad, vaid ainult sellest küsivad, kas nad põllust midagi saavad” Tehes vastuvoolu nendele vaimuelu põllukurnajatele, hakkavadki noo­red „Kirjanduse Sõbrad” välja andma „kirjanduslikku-arvustuslist” kirjakogu „Kiired”, mille esimesele andele lisavad veel alatiitliks „Vihkude Eesti parema kirjanduse edendamiseks”.

Vihukeste toimetajaks on G. S., tolleaegne kroonukeskkooli õpi­lane Gustav Suits, ja kirjastajaks „ „Kirjanduse Sõprade” kirjastus Jurjevis”. Nende siht ja püüe on „Eesti paremat kirjandust eden­dada”. Nad tahavad „iseäranis ilukirjanduse edendamise peale rõhku panna”, esijoones harrastades ja avaldades või­malikult rohkesti algupärast ilukirjandust, aga nende soov on Eesti lugejaid ka „võõraste kirjanduste uuemate ja kaunimate toodetega tutvustada” ja seda alguskeelest „o t s e t e e 1″, „nii et ümberpanekud selle tõttu algupäralistele võimalikult lähedal seisavad”. Veel on nende „püüdeks Eesti arvustuse vaimu edendada… Ja et kirjanduse tundmist laiendada, tahame iga oma raamatus arvustusi ja arutlusi nende sihtide üle tuua, mis kas ilmakirjanduses või meie omas väikeses kirjanduses valitsevad”. Nii kõlab üldjoontes vihu kaanel avaldatud programm. Peale selle lubatakse avaldada veel Eesti elusse puutuvaid pilte ja „kodumaa minevikustki mõnda elustada”.

Peab tunnustama, kava on suur ja lai. Koostajad näivad teadvat, et selle teostamine käib neile üle jõu, kui nad kirjutavad: „Küll teame, et meie, noorte asutajate, annid ei või ju suured ega täielikud olla, kuid julgeme siiski isamaa altarile seda panna, mis meil on: nooruse vaimustust.”

Ometi on sellest vähe. See üksi ei või veel soovitud sihile viia. Sellepärast on ühise ettevõtte juures ka elus küpsenud meeste abi tarvis. Kui vanemate kaaluv, kuldne elutarkus ja nooremate tuline vaimustus endid ühendavad ja kui mõlemad ühiselt ühise aate poole püüavad, siis võib loota, et töö kasuta ei jää”.

Seega „ „Kiired” tahavad kirjanduslikuks ühendusepaigaks saada vanade ja noorte vahel”. Algatajad pöörduvadki üleskutsega laie­mate ringkondade poole ja paluvad töötama kaasa kõiki neid, „k e s Eesti rahvale põhjalikumaid teadusi soovivad kui ajalehed seda pakkuda suudavad”.

Noorte soe soov, ohverdada oma vaimustus „isamaa altarile”, hoovab meile vastu programmi üldisest vaimust ja esimese vihu alatiitlist. Soovitakse soetada eesti rahvale väärtuslikumat kirjandust, kui seda suutsid pakkuda läinud sajandi lõpul arvukate isamaalaulikute tühisõnalised „ööbikud” ja „lillekesed”.

Kuigi programmi isamaalikkus on selge, peavad noored veel vajalikuks esimeses vihus eraldi rasvase trükiga rõhutada: „Meie ettevõtet juhib tõsine isamaaline vaim”.

Teise vihu tiitlilt on küll alapealkiri kadunud, kuid seda asendab moto:

    „Ehitagem Eesti koda,

    Edendagem Eesti tööd!”

Ka sellest hoovab vastu esimeses vihus rõhutatud isamaaline vaim. Patriotism oli üldine kõigile tolleaegsetele kirjameestele. Iga kirja­oskaja pidas enda pühaks kohuseks teenida luuletajapärga isamaale sepitsetud salmikutega, küsimata sellest, kas neid vajati. Kuigi „Kiirte” isamaaline põhitoon on määratud juba tiitlimotos, peavad siiski „Kirjanduse Sõbrad” vajalikuks oma isamaalisust deklaree­rida järgmiselt: „Meie siht on isamaaline, täitsa vaba­meelne, puhas kõigist ebapüüetest. Meie hoiame endid igasugustest erakondlikest ja kiriklikest hõõrumistest eemal ning meie sõbrad ja kaastööli­sed teavad, et „Kiirtes” kõiges valgus, kõik auus ja selge peab olema”.

Järjest kasvas nooruse vaimustus, isamaa-armastus ja ohverdamisind. Kolmandale andele kirjutab G. Suits esimese poliitilise sisse­juhatuse pealkirjaga „Eesti elu või Eesti surm?”… Seal julgustab ta norutajaid ja kutsub kõiki käima julgelt ning püstipäi. Sest noorte südameis põlevad veel isamaa-armastuse tulukesed ja nende säilita­miseks ning õhutamiseks on noorus valmis kõik ohverdama. Suits kinnitab noorte nimel pateetiliselt: „Ta on minu kõige kallim varan­dus. Surmani peab ta minu eluteed valgustama — see minu väeti loit, mis mulle läbi põhjatute elukuristikkude käies paistab ja käreda­matel talvepakastel südant anguda ei lase.

Kuid taevas on väga vihmast nägu, ränk sadu on tulemas — juba piserdabki. Siiski ei või minu tuld misgi kustutada. Kui mul võimalik pole teda avalikult põletada, siis põletan ma teda oma südame sügavamates sügavustes edasi — ja seda ei saa mulle keegi keelata!”.

Selles tõotuses ning truudusvandes isamaale on küll rohkesti poositsemist ja suuresõnalisust, kuid, nagu öeldud, ka rohkesti noorus­tuld ja kaasakiskuvat vaimustust. Pole põhjust kahelda veidi üles­puhutud tunnete ehtsuses.

Suits ei rahuldu üksnes enese igavese truudusvandega isamaale, vaid lõpus kutsub ta ühinema kõiki väikesi ja üksikuid „võbisevaid tulukesi”. „Kandkem kokku aineid ja aateid ning süüdakem ühist ohvrituld isamaa-altarile! Kui see seal võimsalt lõõmamas, kui Eesti jõud teda alal hoidmast ei väsi, siis jääb valgus meie kotta, siis kaob surmahirm ja ei tarvitseks siis enam küsida, kas Eesti elu või Eesti surm?”

Suitsu artikli sisu saab alles siis täies ulatuses mõistetavaks, kui tuletame meelde läinud sajandi lõpul valitsenud üldist rahvuslaste meeleolu langust, mida oli põhjustanud keskvalitsuse poolt raudse järjekindluse ja äärmise valjusega Baltimail teostatud venestus­poliitika. Mitmedki rahvajuhid olid kaotanud usu ja lootuse Eesti paremale tulevikule. Mõningad kaalusid juba tõsiselt probleemi, milli­sesse suuremasse rahvusesse on eestlastel kõige kasulikum sulada. Julgeti lausa soovitada ümberrahvustumist. Noore Suitsu julge ja paatoslik artikkel oli kahtlematult mõjusaks vastumürgiks sellisele lootusetule olukorrale ja süütas nii mõnegi kahtleja südames isamaa­liku tulukese. Sellest seisukohast on see eriti hinnatav.

Oma noorusjõuga suutis Suits suruda „Kiirte” ühiste kaante vahele H. Pöögelmann’i, M. J. Eisen’i, O. Grossschmidt’i, H. Raud­sepa, E. Aun’i, A. Hansen’i, A. Kitzberg’i, J. Mandmets’a jpt., seega tolle aja ärksamaid noori ja vilkamaid vanu.

       

2.  „Noor-Eesti” esimene ajastu.

„Kiirte” kolmanda vihuga katkes paariks aastaks „Kirjanduse Sõprade” töö avalikkuse ette saatmine. Ent sisemine töö: enese­täiendamine ja kaastööliste organiseerimine kestis edasi. Neljas „Kiirte” vihk pidi ilmuma lubatud ajal, kuid mitmesugustel põhjustel jäi ta siiski avaldamata. Sajandi alguses tekkinud noorte salajased ringid aina kasvasid. Tähtsamaks neist osutus „Eesti Külvaja”, kuhu kuulusid nii gümnasiastid kui ka realistid. Põrandaaluse organi­satsiooni kooskäimiskohaks oli ühe kaasõpilase korter, Meltsiveski tänaval. Organisatsiooni paljastas ja viis hingusele Koidula auks kor­raldatud isamaaline pidu. Hulk liikmeid heideti koolist välja. Ka juht G. Suits kõrvaldati ajutiselt gümnaasiumist.

Ärevuse vaibudes tekkis uus koondis „Ü h i s u s” ning kooskäimiskohaks kujunes Jurgens’ite pansion Kitsas tänavas, mida liikmed omavahel nimetasid soomekeelse nimega „Kapean kadun osakunta”.

Ühes liikmeskonna juurdekasvuga tõusid järjest ka isamaaline vaimus­tus ja noorsoo rahutu ning kääriv meeleolu, mis kulmineerus 1905. aasta revolutsiooni ajal. „Vist harva on noorsugu niisuguse vaimus­tuse ja niisuguste ootustega elule vastu läinud, kui meie tookord… Iialgi ei ole meie noorsugu nii aateline olnud kui siis… See oli uute aimuste, uue elurütmi hääl, mida noorsugu veres tundis,” ütleb Fr.Tuglas, meenutades 1903. ja 1905. aasta vahepealseid sündmusi. Sellist arvamist võis aga avaldada ainult enne 1917. a. revolutsiooni ja Eesti Vabariigi sündi. Nüüd pole see enam maksev, sest meie koolinoorsugu näitas oma suurimat aatelisust kahtlemata vabadussõjas.

Salajasse ringi kogunenud tulihingelised koolinoored õhutasid üksteise õlul tule veel suuremaks. Kooskäimistel oma tööde ettekandmistega loodi ülev lüüriline meeleolu. Peamisteks arutus- ning vaidlusalusteks olid ilukirjanduse ja kirjandusteaduse probleemid. Hoolega tegid need „Kirjanduse Sõbrad” eeltööd „Kiirte” neljanda albumi avaldamiseks; vana traditsiooni jätkati laiemal alusel.

1904. aasta sügisel ühel koosolekul tõi Gustav Suits jällegi ener­giliselt kõne alla albumi avaldamise küsimuse ja kutsus ka eemal­seisjaid ühinema „Kirjanduse Sõpradega”. Üleskutse leidis rohkesti poolehoidjaid. „Kirjanduse Sõpradega” liitus rohkesti ärksamaid tege­lasi. 1904. aasta lõpul oli ettevõtet aineliselt toetavate liikmete arv juba üle 50 tõusnud. Kavatsetav album pidi esialgu kandma „Kiired IV” nime, kuid hiljem sai see endale Soome eeskujul nimeks „N o o r – E e s t i”. Gustav Suits jäi edasi teiste juhiks, kuigi Fr. Tuglase arvates „tal puudus alati selleks tarvisminev hakkavus, energia ja auahnus”, seega õige juhi ja algataja kalduvused. „Kuid tema mõju on olnud seda ülevam ja ilusam. Ta mõjus paljalt oma isiku, oma vaimu algupärasuse kaudu, mis isegi ilma mingi tegevuseta tegevusele äratas. See oli see hüpnoos, mis isikulistest ja originaalse­test hingedest ilma nende teadmata ja tahtmata ümbrusse voo­lab”. Need Tuglase sõnad saavad mõistetavaks siis, kui meelde tuletame, et G. Suits oli neli suve järjest Soomes oma silmaringi laiendanud ja teadmisi täiendanud, et tal oli eelmiste „Kiirte” vihkude toimetamisega selja taga juba kirjanduslik minevik. „Kiired” olid üheks suuremaks tõmbejõuks, mis viis kokku „Kirjanduse Sõbrad” üle riigi ja laskis sündida nendest „Noor-Eesti”.

Mis oli noori ühendavaks sidemeks ning viis neid ühiselt harras­tama kirjanduskultuuri? Sellele küsimusele vastab B. Linde: „See oli nooruse tuline tegevushimu, mis enesele väljenduse teid otsis ja, teist noort aadete inimest leides, oli ja tundus loomulikuna, et üheskoos edasi minnakse. See oli noorus, mis ennast oli kirjan­duse sõpruses leidnud. Eks tunnista seda juba küllalt iseloomustav nimi „Kirjanduse Sõbrad”, mille asemel alles hiljem „Noor-Eesti” rühma nimetusena ilmus.”

Fr. Tuglas lisab eelmisele, et aeg „Noor-Eesti” sündimiseks oli küps. See olevat selge sellest, et nende „ühinemine täiesti iseteadmatult, loomusunnil, ilma mingi kooliideeta või voolu programmita sündis. Meid ühendasid intuitiivsed aimdused, ainsad eksimatud kunstis”.

Tegelikult oli aga noorte ühendajaks G. Suitsu sütitav kõne, mille ta pidas 1904. aasta sügisel. Sellele kõnele järgnenud elavate läbirääkimiste tulemusena asuti samas otsekohe „Kirjanduse Sõp­radele” uusi liikmeid koguma 1-rublase sisseastumismaksu ja 5-rublase osamaksuga, et ühiselt välja anda „Noor-Eesti” nime­list albumit. Seega tuli „Kirjanduse Sõpradele” rohkesti juurde uut verd, kuna endistest jäid püsima Suitsu kõrvale ainult agaramad. See toiming oli nii vormiliselt kui sisuliselt „Kiirtega” alustatud tege­vuse uuenduslik jätkamine, mitte uue ürituse loomine, nagu püüavad väita B. Linde jt. „Noor-Eesti” tegelased.

Uuendatud ja täiendatud „Kirjanduse Sõbrad” saatsid avalikkuse ette „Noor-Eesti” esimese albumi 1905. aasta hiliskevadel. „Kiirtega” võrreldes tähendab album suurt edusammu meie raamatukultuu­ris. Kõigepealt tunnistab seda raamatu välimus, mille kaunistamise eest on hoolitsenud tolleaegsed nimekad ja tõusvad eesti kunstnikud: A. Laipman, N. Triik, K. Raud, M. Pukits. K. A. Hindrey jt. Ka sisu­line tase on tublisti tõusnud, kuigi see ilmumisel enam ei vastanud noorte eneste tõekspidamistele, sest käsikirja eeltsensuuris peetud üheksa kuu ja trükkimisaja jooksul olid kiiresti arenevad noored juba ise asjast üle kasvanud. Album algab G. Suitsu tuntud lauluga „Noor-Eesti”:

    „Las’ kasvame, me tõusev sugu,

    ja ootame, mil tuleb tund,

    kus nendele, kes näevad und,

    kord müristame kõrvu sõjalugu”,

mille tsiteeritud esimene salm on paigutatud mässava mere kohale, kus pillub välke mustendav piksepilv. Viimase salmi asemele aga on tsensor lubanud paigutada ainult mõttekriipsud, kuigi see salm oli juba varemini „Elu tules” ilmunud ja seega kõigile kättesaadav.

Toimetuse poolt Gustav Suitsu kirjutatud „Noored püüded, üksikuid mõtteid meie oleviku kohta”, avaldavad väga segaselt „Kirjanduse Sõprade” soove. Osa süüd segasuses langeb kahtlematult tsensorile, kes ei lasknud noori oma soove selgemalt väljendada.

Kirjutist läbib sama soe isamaaline põhitoon, mida tunneme juba „Kiirte” päevilt. Siin on aga nooruse vaimustusse tulnud õigustunud meelepaha ja nõrgunud sappi. Selles on süüdi erakondlikud riiud, lühi­nägelikud üksteise mustamised ja enese unustamised, mis aastasaja algu­ses, mil senistele tülitsejatele lisandusid veel uued ajalehed „Teataja” ja „Uudised”, eriti teravalt esile tulid ning meie avalikkuse õhkkonda mürgistasid. G. Suits kirjutab selle kohta: „Ühismeelt, ühis­tunnet— on meil nii väga tarvis. Selle puudus on meie rahva nee­dus, see on üks meie jõuetuse, kohutava võimetuse peapõhjustest… See on küll loomulik, et vaated ja arvamused kokku põrkavad, et kõik mitte üht ja sedasama laulu ei laula, vaid mõni hõiskab: „Mu isamaa!”, teine „Oh majandus!”, kolmas „Internationali”, — et üks vanaisa Kanti kumardab, teine isa Marxi ja Häckelit appi hüüab.

Aga sellegi pärast ei või üksteist veel kividega loopima, laimama ja kahtlustama hakata, nagu see meil Eestis armsaks moeks on.”

Et sellisest ebakultuurilisest olukorrast pääseda, selleks peavad G. Suitsu arvates kõik noored omandama iseseisvad vaated, kuid sal­lima ka teiste tõekspidamisi. Ta kinnitab: „Ärgem unustagem, et meie ühelegi erakonna dogmale ei ole truudust vandunud, vaid et meie veel nooruse kaunist vabadust maitseme — vabadust kõigist erakondadest kõrgemal olla.”

„Teaduse, kodumaa armastuse, kõrgete aadete juhil, mis meie meeli üle igapäevaste väiklaste nägelemiste ja riidude tõstavad, peame oma suurtele eluülesannetele vastu astuma”, kinnitab ta.

Südilt astub Suits vastu loidu­sele, käegalöömisele ja haiglasele lootusetuse meeleolule. Eriti piitsu­tab ta moehaiguseks saanud skep­titsismi.

Hävitava rahvavaenuliku skep­sise vastu astub Suits väga teravalt ja järsult. Ta kinnitab, et on sündi­nud ka see, muidu kuulmata asi, „et üks rahvajuht oma rahvale ava­likult kadu kuulutas ja ühtesula­mist ühe suurema rahvusega soovi­tas …”.

Suits kurdab veel, et ühistunde puudumine ja vastastikuse leppima­tuse ning koduste riidude tõttu pole kellelgi aega olnud eestlasi tutvustada teistele Euroopa rahvastele. „Mitte naljalehtedes, vaid tõsistes konversatsioni leksikoni­des   ja   geografia   õperaamatutes loeme meie tänapäevani, kuidas eestlane loomadega ühes ruumis elab, kust suits sealtsamast uksest välja käib, kust elanik ise, ja muud sellesarnast.”

   

Illustratsioon „Noor-Eesti” I

   

G. Suitsu kirjutise kritiseeriv osa on sihitud igasuguse loiduse ning ükskõiksuse vastu eesti veres ja iseloomus. Pikemalt neid sarja­tes jõuab ta lõpuks välja ka noorte püüeteni. Ta leiab, et noorus kohustab, ja käesoleval juhul „noorte ülesanne ja püüe olgu: kui aeg kitsas ja madal on, siis tuleb seda laiendada avaramaks, tarvituse kohasemaks teha!

See, mis olusid inimestele ja rahvastele aitab tarvituste kohase­maks teha, mis inimesi kannab ja tõstab, on haridus. Ja meie hüüe on: Enam kultuuri! See on kõigi vabastavate aadete ja püüete esimene tingimine. Enam europalikku kultuuri!

Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks!”.

See kuulsaks saanud hüüdlause on seega loogiline tuletus meie väik­laste olude, kisklemiste ja lühinägelikkuse lähemast vaatlemisest ning kriitilisemast hinnangust. Et kõiki Eesti elu väärnähtusi kõrvaldada, selleks on vaja eelkõige rahvale anda haridust, euroopalikku kultuuri, alles siis saab päevakorras edasi minna suuremate ning kaugemale­ ulatuvate küsimuste juurde. See hüüdlause on tulnud seega sügavast isamaalisest veendumusest ja soojast armastusest oma rahva ning tema parema tuleviku vastu.

Suits leiab, et meie eriti kirjanduses ja kunstis oleme maha jäänud. Et need aga just „meieaegseid inimesi tunnetes ja püüetes laiemalt äratada, ühendada, neile karastavat, ülendavat jõudu” võivad pakkuda, siis on noorte püüded sihitud just kirjanduse ja kunsti kätte­saadavaks tegemisele. Ka leitakse meil tarvilik olevat haritud lugejas­kond, kes suudab kanda paremat kirjandust.

„ „Noor-Eesti” püüded tahavad endile kõigepealt kirjanduse, kunsti ja arvustuse piirides avaldust otsida; siin on meie sihiks, noort, julget, algupäralist, edasipoole näitavat, vabastavat võimalust mööda avaldada ja edendada. Aga ka muid Eesti kultuuripüüdeid, iseäranis seltskondlikka küsimusi, tahame jõudu mööda käsitada.

Meie tahame otsida neid sihte ja vorme, millede juurde meid ühest küljest meie oma rahva vaim, meie rahva loomulikud omadused ja vajadused, teiselt poolt euroopalik kultuur juhatab”.

Esimese albumiga tahavad noored eespool-esitatud mõtteid ainult liikuma panna. „ „Noor-Eesti” püüete kindlam kujunemine aga on alles lähema tuleviku asi: kui endid need on ühendada võinud, keda vaimusugulus kannab”.

Seega on käesolev ajajärk samuti ettevalmistav kui „Kiirtegi” oma. Noorte sihid ja püüded pole veel kindlaks kujunenud. „Kirjanduse Sõbrad” pole suutnud veel tihedalt liituda ega oma mõtteid kristalliseerida. Üldised juhtmõtted aga leiduvad juba siin.

„Noor-Eesti” esimeses albumis püstitatakse juba ka erilisi põhi­lauseid. Seda teeb Johannes Aavik artiklis „Eesti kirjakeele täiendamise abinõudest”. Ta leiab, et meie keel on järjest arenenud, kuid siiski veel vaene sõnade poolest. „Tarvis teda selle­pärast uute sõnadega rikastada. Sõna tagavara rikastamine sünnib kahel teel: esiteks keele enese põhjal ja teiseks võõra ele­mendi varal”. Ta soovitab uusi sõnu soetada derivatsiooni läbi, laenata sõnu ja tüvesid omadest murretest, soome ja teistest kul­tuurkeeltest ning tarvitusele võtta rohkem rahvusvahelisi võõrsõnu.

Ta nõuab : „Meie keel ja kirjandus peab intelligentsi keeleks ja intelligentsi kirjanduseks saama; ainult intelligentlik publik võib suuri, anderikkaid kirjanikke sünnitada”.

Aavik saab sellest ajast peale keeleuuenduse eestvõitlejaks ja teda toetavad „Noor-Eesti” liikumisega kaasaminejad oma äranäge­mise ning keeleinstinkti järgi üksikult, mitte ühiselt rühmana. „Ta on meile sagedasti soovitanud vorme, mis kõik muud on olnud kui kau­nid ja otstarbekohased,” kirjutab B. Linde. „Sellepärast on arusaadav, et meil ei ole kaljukindlat usku Joh. Aaviku pöördelise keeleinstinkti kõikumatuse sisse. See asjaolu ongi meid mitmegi uuenduse juures külmaks ning skeptiliseks pealtvaatajaks jätnud… Oleme kaaludes vastu võtnud vastuvõetavaid uuendusi, kasutanud J. Aaviku alga­tatud keelerevolutsiooni võitusid, langemata J. Aaviku keeleenamlikesse äärmustesse.”

Seega on „noor-eestlased” Aaviku ühes ta keeleuuendusega endi seast osaliselt välja lülitanud ja jätnud tema enda hoolde, selles küsi­muses „Noor-Eestist” väljaspool seisvaks, küll on nad aga kasutanud ning ellu viinud Aaviku kõlbulikke keeleuuenduse ettepanekuid ning seega tegelikult aidanud keeleuuendust teostada.

Nagu nägime, on esimeses albumis avaldatud juhtmõtted alles üldlaadilised ja kohati üksteisele vastukäivad. G. Suits nõuab hari­dust ja euroopalikku kultuuri esijoones rahvale, et selle abil parandada rahva elujärge ja avardada tegutsemisvõimalusi. Mõjuvamaks hariduse ja kultuuri levitamise vahendiks on tema arvates kirjandus. Samas seab aga Johannes Aavik kirjanduse kohta üles sootuks teissugused nõuded. Meie kirjandus ei pea olema määratud rahva laiemale üld­susele, vaid äravalitud intelligentsile.

Seega väga suur lahkuminek kujunemise seisukorras olevates sih­tides ja soovides. On ju ka arusaadav, et kahekümnekahe-, -kolme-aastastel noortel, kes innukalt loevad kogu aja väliskirjandust, ammu­tavad mõjusid siit ja sealt, ei või olla veel täiesti väljakujunenud vaa­teid elule ja kirjandusele. Pole jõutud veel ära seedida siit-sealt loetud mõtteid ega kooskõlastada nendes leiduvaid vastuoksusi. Kogu aja kestab kujunemine.

Sama aasta jõuluks ilmunud revolutsioonivaimustusest kantud väljaanne „Võitluse päivil” teeb „Noor-Eesti” suunaliselt ning ideoloogiliselt veel segasemaks ja vasturääkivamaks. Sissejuhatavas kirjutises „Võitluse päevil” rõhutab Suits, vastavalt oma noorusevaimustusele, revolutsiooni vajadust ja suuri ülesandeid. Kirjan­duse ülesannetest revolutsiooni soodustamises kirjutab ta järgmist: „Elu on võitlus. Ka kirjandus on praegusel ajal võitlus, sest et see elu kujutab — võitlus vabaduse, hariduse, inimeseõiguste pärast. Ülekohus, alandus silmakirjateenistus, kilpkodanlik kõlblus, despotismi ja kiriku ilus ühendus, kõige selle peale langevad noorte seppade vasarad. Ilukirjandus oma paremate esitajate näol on nüüd niisamati vastupanevaks, oppositsioniliseks saanud, nagu ajakirjandus “

Suits kurdab, et senine eesti kirjandus on, samuti kui kogu rah­vas, eemal seisnud ühiskondlikest ja poliitilistest küsimustest. See pole sisaldanud „ei mehemeelt ega vap­rust, ei mingit võimsat igatsustki, vaid selguseta unistamine — peaasjalikult isamaa hiilguse üle. mida olemas ei olnud!”.

Juba „Noor-Eesti” I avaldatud nõuetele, mida ka käesolevas vihus korratakse, lisab Suits siin: „Aga meil, kes meie endid nüüd üles poole tungiva mitterahuloleva kihi liikmed tunneme olevat, meil on opositsionilust vere sees. Vaba ühiskonna korda ja vaba kodumaad tahame meie. Välja tahame meie pääseda väikekodanlikust kitsusest, lahti vaimuta klasside mõju alt. Elu tahame meie ja — võitlust. Sest me teame, et rahvas, kes vabaduseni ei jõua tungida, sureb …

Ka kirjandus võtab osa võitlusest ja rahvahulkade hüüdest: Va­badust ja leiba!… Peetagu siiski aga meeles: tõsine luuletaja ei pea kirjanduses ei sotsiaaldemokraat, ei kodanlane ega aristokrat olema, vaid kõigepealt ikka luuletaja. Tema on ju see, kes võitle­jatele ikka ja uuesti seda peab meelde tuletama, et inimene mitte üksi leivast ei ela”.

  

„Võitluse päevil” kaas.

   

Samas udutseb kirjanduse ülesannetest ka Fr. Mihkelson (Tug­las) kirjutises „Ühe luuletuste kogu puhul”. Proletariaadi kirjanduse nimel lööb ta maailmasuurusi surnuks kui kärbseid. „Eestis on vähe kirjanikke-kunstnikke: meil on kirjanikud-käsitöölised. Eesti kirjandus on alles järelaimamise ajajärgus… teile hoovab sealt väsi­nud, lodev, unistav vaim vastu… Töödes puudub reaalsus, tõsi­dus, nooruse jõud, vaimustus, tahtmise kindlus ja vaimu värskus — sellest hoolimata, et neid sõnu töödes üli­sagedasti tarvitatakse… Tööde jõuetu vaim on aga nähtavasti kir­jutajate kui ka lugejate hingetarvitustega kokkukõlas. Reaalse elu eest pigistatakse silmad kinni. Nende igapäevasus — see on kas müstiline — tume — saladuslik — hall tasandik või kärarikas, põhjuseta tormijooks kõrgete tühiste mägede peale… Harilik iga­päevane elu oma rõõmude ja muredega, lihtsuse ja mitmekülgsusega, otstarbeliste, iseteadlike võitluste ja püüetega — kõik see on kaugel.”

Selle väsinud, unise „kodanliku klassi” kirjanduse asemel tõuseb uus kirjandus, mis on elulähedane tuleviku laps. „Noored tõusevad teaduses selginud silmadega ja valivad omale rada. Noored otsivad, nendel on „elu tuli” südame sees, nemad püüavad millegi poole, igatsevad midagi. Aga kuhu ja kuidas?”

Sellele küsimusele ei tea ka Fr. Mihkelson ise vastata. Ta peab tunnustama, et need noored on kõik alles otsijad, et „enamasti nende kõikide ilmavaade ja erakondlus on alles kindlaks kujunemata” ning sellepärast ei tea keegi, mida nad igatsevad või kuhu nad suunduvad. Ka nemad ise ei tea seda. Öeldu on kõige rohkem maksev artikli kirjutaja enda kohta. Tolleaegsete nooreestlaste seas on temas endas kõige rohkem udusust ja segasust.

„Võitluse päivil” avaldatud mõtted ega põhilaused ei too selgust „Noor-Eesti” püüetesse, vaid kinnitavad omakorda, et „igal mehel oma soovid, igal peal oma mõtted”.

Teine album ei too sihtimääravaid kirjutisi, vaid pakub peamiselt ilukirjandust.

       

3. „Noor-Eesti” teine ajastu.

Järgmine aste „Noor-Eesti” arenemisloos algab ilma programmartiklita, kaastööliste tummal kokkuleppel. Selleks alguseks on peetud aastat 1909, mil ilmus „Noor-Eesti” ühisavaldusena album III, kus valitses uus, kindlailmeline suund, kus kaastöö valikus olid maksma pandud uued kirjanduskunstilised põhimõtted. Oli tehtud täielik pööre individualistlikku uusromantismi.

Ent me võime hakata otsima uue suuna algidusid ka varasema­test aegadest. Selle idusid leiame juba „Noor-Eesti” esimese albumi sissejuhatusest, kus G. Suits rõhutab üksiku isiku individuaalse arenemise tähtsust ja Joh. Aavik kõneleb intelligentsi kirjandusest.

Veel selgemini leiame aga uusi põhimõtteid Gustav Suitsu artiklist „Kaks ilmavaadet”, mis ilmus aastal 1906 artiklite kogus „Sihid ja vaated”. Seal nõudis ta esijoones poliitilist vabadust, mis on aluseks inimese vabale arenemisele ja tegutsemisele. Vanaaegsele kõlbe­lisusele „meie aja vabastuse aade seab vastu individualismi, isiku vabaduse. Usk olgu iga inimese eraasi. Mõte olgu kõigepealt vaba, niihästi vana korra ahelatest kui kõlbelise katekismuse käs­kudest. Ka „ühiskonna kasu” ei lase see enesele kõige kõrgema seadusena ette kirjutada, vaid teenib ühiskonda ainult siis, kui ta loomuliku sunni järele mitte teisiti, vaid ainult nii võib teha: „vabalt” nagu lind oma poegade jaoks pesa ehitab või nagu puu mullapinnast üles kasvab.” „Sest kõige inimlikult „hea, kasuliku ja kauni” alli­kad on kõigepealt isiku vabas avalduses, aga mitte ühe või teise dogma teenimises, ühe või teise lipu järel käimises näha. On tarvis elada, tegev olla — inimese pärast.”

Aga individualismi rõhutades läheb Gustav Suits siin oluliselt lahku Joh. Aavikust, kes nõudis: „Meie keel ja kirjandus peab intelli­gentsi keeleks ja intelligentsi kirjanduseks saama.” Suits rõhutab vastupidiselt: „Kes oma elu ülesandeks on teinud individualismi, kunstilise ja kirjandusliku hariduse kasuks jõudu mööda kaasa töö­tada, sellele on tähtis niihästi isiku sisemise elu vabaduse laienemine kui ka nende kihtide arenemine, kes oma majandusliku seisukorra tõttu kõigest „tõesti inimlikust” kaugel on. Mina ei taha kunsti mõningatele harvadele, nagu ma haridust ja vabadust mõningatele harvadele ei taha.”

Niipalju uue suuna varasematest teoreetilistest ideedest. Nende tõekspidamiste tegelikku tarvitamist võime aga osaliselt näha juba 1908. aastal ilmunud „Villem Grünthali lauludes”, kus on rakendatud põhimõte: „Stiili ilu on igavene”, mille sõnastas J. Oks „Noor-Eesti” kolmandas albumis oma „Kriitilistes tundmustes” ja mis sai uue suuna üheks tähtsamaks nurgakiviks.

Selle nurgakivi asetab tugevalt paigale Fr. Tuglas „Noor-Eesti” kolmandas albumis, -Eduard Vildet ja Ernst Petersoni arvustades. Seal tunnistab ta: „Vorm ei ole mitte esteetide asjata ajaviide, vaid temal on kunstis kõige suurem sotsiologiline tähendus. Mitte sisu, vaid vorm, mitte mis, vaid kuidas, — see on kunstis ainsam järjekindlalt edenev ühiskondlikust edenemise astmest väljakasvav realiteet. Ained muutuvad moodide ja päevaküsimuste järele. Ainet võib iseteadlikult võltsida. Tõsine kunstivorm tõuseb aga orgaaniliselt kunstniku hinge sügavamast pühapaigast. Vorm, mille muutmine järjekindlalt ja loogiliselt liigub, laseb kunstis midagi ühtlaselt edene­vat näha ning kunsti evolutsioni teadusliku määramise alla painu­tada. Ainult vormis võib loomusunnilikult ja iseteadmatalt see klass end peegeldada, kes tema loonud on. Vormis kujuneb ka siis klassi maitse, tema sümpaatiad, kui aines otsekoheselt midagi ühiselulist, poliitilist, filosoofilist ei ole.”

Vormi tähtsuse rõhutamine oli meie tolleaegseis kirjanduslikes oludes erilise tähtsusega. Siis ei pööratud üldse suurt tähelepanu kunstiteose vormile. Oli tähtis mis, mitte kuidas. Fr. Tuglase teispoolse äärmuse rõhutamine kahtlematult parandas asjaolu ning lõi tasakaalu sisu ja vormi vahele, kuigi üksikud langesid teispoolsesse äärmusse ja hakkasid kirjanduses nägema ning nõudma ainult vormi. A. Jürgenstein hindab seisukorda päris õieti, kui ta kirjutab: „See on üks „Noor-Eesti” jääda­vatest väärtustest, et tema stiili tähtsuse peale on näidanud ja selle lohakuse vastu võitlust alanud. See ei jää viljata. Kuid stiiliküsimusesse ärakadumine on liialdus, mis ei edenda, niisama nagu uus stiil ise mõne noor-eestlase käes veidru­sest kubiseb ja otse stiili rikku­mine on.”

Kirjanduse individualiseerimise tarvet rõhutab ka B. Linde „Noor-Eesti” III albumis „R a i e s m a a l”, kus ta avaldab segaseid ja konar­likke „mõtteid kirjanduse ja elu üle”. Ta kiidab, et „terve praeguse aja kunst kannab autori individuali­teedi jälgi”, ja „kriisist kannatasid kõik, kes objektiivset elu mõ­tet otsima hakkasid, ükskõik mis tee nad valisid.”

B. Linde arvab: „Kunsti üles­anne on õieti meie hinges peituvaid esteetilisi tundeid äratada ja neid ise kujude ja piltide loomisele ergu­tada. Tõeline kunstitöö õhutab meis loomise tungi, sunnib meid jäljendama (nachanmen), see on nagu elektrijuga, mis transformaatori abil siia ja sinna juhitakse ja igal pool mehanismi tegevusesse paneb. Tähtis ei ole mitte see, et siin kõik selge, précis, oleks.” Ta tunnistab ühes Richard Dehmel’iga: „See ongi just kõrgema kunsti tundemärk, et ta ühelegi päris arusaadav pole.”

  

„Noor-Eesti” III kaas.

  

B. Linde peab oma kirjutises täiesti endastmõistetavaks seda, et kunstil on omaette väärtus. Ta ütleb üleolevalt: „Ei maksagi nendega polemiseerima hakata, kes kunstile iseseisvat väärtust ei luba: ükski tõsisem kirjandusetundja ei ole selle metsiku arvamise kasuks midagi ümberlükkamatat ütelda teadnud.”

Noor-eestlased on vaikides omaks tunnistanud esimeses albumis Joh. Aaviku poolt „Charles Baudelaire ja dekadentismi” puhul väljendatud põhimõtted. Nad on hakanud ühes Baudelaire’iga Théo­phile Gautier’ õpilasteks ja võtavad omaks l’art pour l’art teooria, „mis ühtegi moraalset põhimõtet kunsti kohta maksvaks ei tun­nista … mis katsub mõtet selle kõige väljarääkimata peensuses ja vormi selle kõige udusemates kontuurides välja ütelda, mis nende sõnastamiseks närvihaige pihtimisi, vananeva ja koduneva kire tun­nistusi, hullustusele läheneva, idée fixe’i veidraid hallutsinatsioone kuulutab”.

Noor-eestlased seavad prantsuse dekadentsliku kunsti oma kõr­gemaks kunstiideaaliks. Neid on sinna viinud esijoones dekadentide „peenike, keeruline, teaduslik stiil, täis nüansse ja peensusi, alatasa keele piire kaugemale lükkav, igast tehnilisest sõnaraama­tust sõnu laenav, igalt baletilt värve, igalt mänguriistalt helisid võttev stiil”. Seda kinnitab enamik kolmanda albumi kirjutisi, esijoones aga B. Linde ja J. Oksa tööd, mis kubisevad oskamatult kokkukuhjatud uutest võõrsõnadest ja mõistetest.

„Noor-Eesti” uue ajajärgu programm tuli aga 1910 Gustav Suitsu poolt „Noor-Eesti” ajakirja sissejuhatusena. Pikema siia-sinna kõi­kumise kohta kirjutab Suits: „Kui „Noor-Eesti” — praegune ajakirja ringkond — alles iseenese eelkäija oli, kui ta ennast omades albu­mites alles sisse juhatas, siis sündis tema edasiliikumine veel tahes ehk tahtmata ilmavaateliste inkonsekventside ja stiililiste kompromis­side kaudu. Tema esimene arenemine langes ühte Eesti elu suure murrangu aastaga ja tema tegevus avaldas end keset järgneva kää­rimise ja reaktsiooni aja liikuvat kaost, millest veel ühelgi meie mõttevoolul siiamaani korda ei ole läinud ühiselulist või kunstilist kosmost üles ehitada.

Ei suutnud seda ka „Noor-Eesti”, ei pääsenud ka tema olukorra surve alt, niikaua kui tema väljaannetes veel „noored” „vanadega”, individualistid-esteedid ühiskondlaste-moralistidega ning impressio­nistlikud ja sümbolistlikud stiiliprintsiibid naturalistlike ja romantilistega „üleparteiliselt” läbisegi olid paisatud; sagedasti pealegi ühes ja sellessamas töös.

Aastate jooksul on „Noor-Eesti” ringkond elust ja kunstist väljavalikut tarvitama õppinud. Ühest küljest ikka kaugemale ja sügavamale kulturilisesse üleilmsusesse kasvades, teisest küljest ikka otsustavamalt ja võimsamalt omade läbielamiste individualsusesse süvenedes on ta Eesti kirjandusliku interregnumi ajajärgust nüüd igatahes juba välja jõudmas. Välja jõudmas uutele rütmilistele selgus­tele, modernide teadvusesisalduste eneseteadlikule formuleerimisele, mõistete lahutamisele ja ülesannete spetsialiseerimisele.

Ajakiri „Noor-Eesti” tahab enese ümber kõigepealt neid koguda, kes meil isiku printsiipi üle ühiskondlikkuse teooriate ja loova töö ees­õigust üle populariseerimise kalliks peavad.”

Nii ollakse siis täiesti loobunud kõigi kirjanduslike voolude, vanade ja noorte loomingu ühendamise ning koossammumise püüetest. Tõmmatakse teadlikult teravad vahed oleviku ja mineviku vahele. Tuntakse endid juba küllalt tugevate ning võimsatena, et iseseisvalt tiibu sirutada ja võitlusse astuda, moodsa individuaalse uusromantilise kunsti tõekspidamiste eest.

Ollakse kaljukindlad oma vaadete ainuõiguses ja nähakse nende suurt väärtuslikku ülekaalu teistest. „Nagu meil praegu karuäke vedruäkkega ja sirp viljaniidumasinaga, nii on ka Vana-Eesti kir­jandus Noor-Eesti kirjandusega võistlemas.”

Võidu kalduvus selle võrdluse järgi on enam kui kindel. Õieti ei saakski siin mingisugust võistlust olla, ja Gustav Suits ja ta kaasla­sed oleksid võinud tõesti muutuda inimesepõlgajaiks, sellepärast, et neile „ühekski tõsisemaks põhimõtteliseks võitluseks kirjandusliku hegemonia pärast Eestis põhjust ei ole antud”.

Tegelikult polnud asi sugugi nii lihtne ega võistlus nii kerge. Raske on öelda, kummas võrdlusepooles oli viga, kas olid karuäke ja sirp tegelikult moodsamad ning paremad, kui loodeti, või ei andnud vedruäke ja niidumasin täit mõõtu välja ega vastanud kõigüe tehni­listele nõuetele. Võistlus tuli aga rängem, kui noor-eestlased seda vahest oodata olid teadnud. Programmkirjutise lõpus on lipukirjana sõnatud: „Ikka edasi euroopalikult haritud intelligentsi ja omapäraselt väljatöötatava individualismi tähe all: in hoc signo vinces, selle tähe all võidad, „Noor-Eesti”!” See nõudis rohkem kaitsmist ja südimat võitlust enda maksmapanemiseks, kui oldi suuteline andma. Sellepärast on jäänud noor-eestlaste lõppsihid ülesseatud kujul saavu­tamata ja rohked lubadusvekslid välja lunastamata.

Ülesseatud eesmärkide taotlemist takistas esijoones puhkenud maailmasõda, mis paiskas elu välja normaalsetest rööbastest. Inimes­tel oli mõelda palju elulisematele ning olulisematele küsimustele kui kirjandus ja kunst.

Needki vähesed „Noor-Eesti” tegelased, kes seni olid viibinud kodumaal ja olnud ühendavaks lüliks rühmaliikmete-pagulaste vahel, tõmbas sõda järk-järgult oma keerisesse. 1915. a. ilmunud V album ja 1916. a. esimesel poolel ilmunud „Vaba Sõna” numbrid jäid „Noor-Eesti” rühmitise viimaseks eluavalduseks. Väliselt tõi seega sõda surma noorte julgele ning sõjakale üritusele, mille eesmärgiks oli eesti kir­jandus ja kultuur uueks luua.

Ka sisemiselt laostas sõda „Noor-Eesti” rühmitise. See tõi kõigile liikmeile pettumuse seni suurtena ning pühadena näginud eesmärkides, mida nii innukalt oli püstitatud ja kaitstud. See pettumus oleks hilje­m või varem saanud surmahoobi andjaks, kui mitte poleks ette jõudnud sõda oma vägivaldsusega. Meeltmasendavat pettumust kajas­tab parimini G. Suitsu „Noor-Eesti” viimases albumis avaldatud kümne aasta jooksul saavutatud tulemuste kokkuvõte. Seal kurdab ta:

„Ei lehvita „Noor-Eesti” lippu nüüd ühiskondliku muhenemise rõõmus läänetuul, seda lippu, millele kümne aasta eest nii lootus­rikkalt kirjutasime: enam euroopalikku kultuuri! Tulesse, veresse ja suitsusse näib hukkunud euroopaliku kultuuri aade.” Edasi imetleb ta oma naiivsust: „Kui lapselikult-romantiliselt kõlab nüüd, kümne aasta tagant, nii mõnigi hüüdsõna, mis siis kõlas julgelt ja mure­tult!.. Meie olime vaimustatud Lääne-Euroopa kultuurist, kuna Lääne-Euroopa röövrüütlite järeltulijad järjekindlalt praegust maailma prahvatust ette valmistasid. Me kõnelesime mingisugusest erakondadest kõrgemale tõusmisest, kuna kogu inimkond kaheks suureks erakon­naks oli jagatud, kurnajateks ja kumatavateks. Meie illusioonide kokkuvõtteks kujunes hüüdsõna: Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!

Saame nüüd eestlastena Euroopa mõrtsukalikust sõjast osa võtta

Kas võib kujutada veel suuremat pettumust oma püüete ja sihtide kokkuvarisemisel, kui on Suits läbi elanud neid ridu kirjutades?

Ainsaks lohutuseks jääb talle see, et „ „Noor-Eesti” on alati uue sugupõlve intelligentlike käärimise elementide koostis olnud. Kirjanikud ja kunstnikud on selles silmapaistvat osa etendanud. 1905. oli üks neist noorte kirjanike ja kunstnike purjusoleku silma­pilkudest, kus oleks tahtnud kaisutada kõiki Lääne-Euroopa aateid, kus end vennaks tundsid kõige noore, julge ja edasi näitavaga”.

See lohutus tundub liiga otsituna. Samuti ei vähenda see sõjavingus tekkinud kibestunud pettumustunnet. Masendava muljumisena asub see hinges ning on kammitsaks vaimsele tegevusele.

Nii võimegi „Noor-Eesti” tegevuse lugeda lõppenuks 1916. aas­taga, mil jällegi oldi üle kasvanud oma senistest aadetest ja vaade­test. Hilisemad üksikute noor-eestlaste poolt uuesti organiseeritud rüh­mitused on oma ilmelt juba erinevad ning ajanõuetele vastavalt ümberkohendatud programmiga.

P. Hamburg

Keelest ja Kirjandusest nr. 19 (1935)