Võõrsõnad ja halb purism
Võõrsõnade (Fremdwörter, inostrannya slova) mõiste ja probleem on teravamalt omane Euroopa keeltest mitte-romaani keeltele, s. o. germaani (saksa, taani, norra, rootsi), slaavi (vene, poola jne.) ja soome-ugri keeltele, järelikult ka eesti keelele. See johtub sellest, et romaani keeltes ja samuti inglise keeles on nii rohkesti rahvusvahelise keele – ladina keele – sõnu, et need sääl enam ei tundu võõrsõnadena, vaid moodustavad juba keele hariliku, konstitutiivse elemendi. Teistes keeltes aga paistavad need sõnad keele omade sõnade kõrval silma kui võõrelement ja teataval määral ka kui võõrkeha ja on keele omadest sõnadest kergesti ära tuntavad.
Keeltest, mis teistele keeltele on annud rahvusvahelisi võõrsõnu, on esikohal kreeka, ladina ja prantsuse keel, sest et need on omal ajal olnud maailmkeeleks ja evind suure prestiiži ning kultuurilise mõju. Paitsi nendest on ka mitmeist muudest keeltest tulnud rahvusvahelisi võõrsõnu, kuigi üldiselt palju väiksemal määral.
Aga ka kreeka, ladina ja prantsuse sõnadest on ainult teatav piiratud hulk saanud rahvusvahelisteks, seega ka meie eesti keeles tarvitatavaiks võõrsõnuks.
Siiski kas on mõteldud, mis eesti keeles määrab nende rahvusvaheliste võõrsõnade valiku, s. o. need sõnad, mida võib meil lubatavate võõrsõnadena tarvitada? Võõrsõnade valikus on meile eeskujuks olnud saksa ja vene keel, eriti viimane. Jah, nii veidrana kui see tundub, näikse meil võõrsõna vastuvõetavust või mittevastuvõetavust alateadlikult otsustatavat vene keele seisukohalt. Kuigi vene aeg on meist varsti paarkümmend aastat kaugenend, on meie haritlaskonna vanem ja keskmine põlvkond, seega juhtiv element üha alles see, kes on saand vene hariduse. See element kaotab oma juhtiva seisukoha alles teise kahekümne aasta pärast (1960-nda aasta ümber), kuid osa oma vaateist on ta jõudnud sisse kasvatada ja üle anda nooremale generatsioonile. See praegune vanem generatsioon (40- kuni 70-aastased isikud) oskavad kõigist võõrkeeltest vene keelt kõige paremini ja mitmed neist teatavas mõttes isegi paremini kui eesti keelt; igatahes nad kirjutaksid vene keelt suurema korrektsusega õigekirjutuse ja õigekeelsuse suhtes. Mis ime siis, et neil otse alateadlikult kõik keelelised hinnangud toimuvad vene keele seisukohalt, järelikult ka suhtumine võõrsõnadele. Seetõttu on meie praegusele keskealisele ja vanemale haritlaskonnale – kirjanikele, teadlasile, õpetajaile, haridustegelasile – kõige vastuvõetavamad need võõrsõnad, mis vene keeles on tarvitusel. Sellega seletub ka see asjaolu, et kuna meil muidu vihatakse ja vaenustetakse saksa laensõnu, meil ometi sallitakse ja tarvitetakse niisuguseid ilmseid saksa sõnu kui loosung ja maastaap. Miks? Sest et vene keel neid sallib ja tarvitab. Omaenese maitset siin eestlane ei usalda, vaid toetub vene keelele. Oletame, et vene keeles oleksid tarvitusel niisugused saksa päritoluga sõnad kui leistung ja isegi verb leistovat, siis need saksa sõnad oleksid ka meil praegu tarvitusel olevat ja keegi ei protesteeriks nende vastu.
Ka rahvusvahelisist keelist – kreeka, ladina, prantsuse keelest päritolevate võõrsõnade tarvitamises on meil üldiselt jälgitud päämiselt vene eeskuju: eriti need võõrsõnad, mis on ka vene keeles käibel, leiavad ka eesti keeles tarvitamist, koguni mõned niisugused, mis ainuüksiselt on vene keelele omased, nagu näiteks sõna stiihiline (loodusjõuline), mida omal ajal valesti kirjuteti stüühiline, arvates, et igale vene i-le võõrsõnas peab eesti keeles vastama ü. Seda võõrsõna saksa keel ja üldse Lääne-Euroopa keeled ei tunne. Mõned kirjanikud on tarvitand koguni sõnu almaas, isumruud, jantaai pro vastavalt teemant, smaragd, beinstein ehk merevaik. Kivikal, mäletan, on esinend koguni barabaan pro trumm. Seevastu rahvusvahelisi võõrsõnu, mida vene keeles ei tarviteta, ollakse meil palju visam omaks võtma, kuigi mitmed muud Euroopa keeled neid tarvitavad. Sellega on muuseas seletetav, miks meie keeleõpikud ja õpetajad on nii tõrksad tarvitama rahvusvahelisi grammatilisi oskussõnu, vaid püütakse kõigiti kinni hoida eestikeelsest terminoloogiast ja vältida võõrkeelset isegi keskkoolile ja gümnaasiumile määratud keeleõpikuis. See on nähtavasti sel ühtsel põhjusel, et vene keeles on kogu grammatiline terminoloogia puht venekeelne. Nii tarvitatakse meil eelistavalt, näiteks sõnu sihitis, kesksõna, tegevusnimi, kuigi viimased on võrdlemisi kohmakad ja nende asemel sobiksid palju paremini objekt, partitsiip ja infinitiiv.
*
Võõr- ja isegi laensõnade puhul ilmub sageli purism (ladina sõnast „purus” – puhas), s. o. tung keelt puhastada võõrast elemendist. Meil Eestis on see puristlik tendents viimaseil aastail väga tugevasti maad võtnud niihästi filoloogide ringkonnis kui ka võhikute juures. Viimaste aastate rahvusluse tõus on selleks omalt poolt suurt hoogu annud.
Loomulik on, kui purism suundub rahvuspoliitiliselt ja rahvuskultuuriliselt kardetavate keelte vastu, nagu seda meil omal ajal olid saksa ja vene keel, millede poolt ähvardas meid ümberrahvustav mõju ja kust meie rahva keele hakkas valguma liig palju nende keelte sõnu ja väljendeid.
Kuid nüüd seda hädaohtu enam ei ole; neist keelist ei tule meile enam sõnu. Aga tagantjärele tahetakse nüüd varem tulnud sõnu välja ajada. Eriti saksa sõnu ei sallita.
Kuid säärase purismiga tuleb siiski olla väga ettevaatlik, muidu tehakse keelele rohkem kahju kui kasu; sest purism on nagu kaheterane mõõk.
Peetagu silmas järgmisi asjaolusid:
1) Kõik keeled on laenand sõnu teistest keeltest; ei ole ühtki võõraist elemendest absoluutselt puhast keelt.
2) Sõnade laenamine on sageli osutund koguni kasulikuks, sest nõnda on keeled rikastund ja üha rikastuvad uute tüvisõnadega. Omast keelest ei saa küllalt rohkesti uusi tüvisõnu ja tuletuslikul teel moodustet sõnad on sageli halvemad, olles vähem ilmekad ja rohken-dades lähikõlaliste sõnade või pikkade liitsõnade arvu.
3) Seepärast tuleb keelest välja ajada ainult neid võõrsõnu, mis tõesti on halvad ja vajavad asendamist parematega.
Milliseid sõnu aga tuleks pidada halbadeks? See on tähtis küsimus, mis kõigepäält vajab lahendamist. Nende ridade kirjutajale näib, et võõrsõnule tuleb läheneda kahelt seisukohalt ja nende järele otsustada sõna vastuvõetavus või tagasitõrjutavus. Need on:
1) kõla,
2) tähendus.
Kui võõrsõna on kõlalt täiesti eestilaadne, s. o. kui ta ei sisalda võõraid häälikuid (š, f) või ebaeestilisi häälikute ühtumeid (str-, sp- jne.) ja rõhku kaugemal esimest silpi, siis tuleb ta sirnata (pidada, lugeda) täiesti nagu päris eesti omaks sõnaks, nagu oleks ta saadud kusagilt eesti murdest või soome keelest. Niisugusel korral ei tohi alla ühtki põhjust tagasi lükata seesugust sõna ega püüda teda asendada mingi „oma” sõnaga, seda enam et viimane harilikult ei või muud olla kui halvem, olles tuletuslik või liitsõna.
Sellased täiesti eestikõlalised, eestifoneetilised võõrsõnad on näiteks müüt, tüüp, kurss, kurv, mass, norm, vorm, liin, närv, poor, paus (kreeka ja ladina keelest) ; poos, roll, sort, tort, tüll, paa (prant suse keelest); – ja samuti ka omadussõnad müstiline, lüüriline (kreeka k.). Siia kuuluvaks võib lugeda ka veel sellased kui akt, pakt, takt, punkt, tekst, hümn jne.
Koguni ei- ja er-lõpulisi nimisõnu tuleb pidada eestikõlalisiks ja seega eestilisiks, sest et sellelõpulisi sõnu on rahvakeeles üsna rohkesti, nii et see sõnatüüp on sääl kodunend ega tundu enam mingi juhusliku võõra elemendina. Seepärast on eestikõlalised ja eestilised ka järgmised: eeter, ampel, juubel, reegel, tiitel, muskel, veksel, mööbel, kohver, puuder. Seepärast oli tarbetu võtta muskli asemel lihas, mis päälegi annab mõned homonüümsed vormid sõnade „liha” ja „lihane” omadega („lihast, lihaste”).
Nüüd vaatleme võõrsõnu tähenduse seisukohalt, sest ka tähendus on tähtis võõrsõna vastuvõetavuse otsustamisel. On mõisteid ja asju, millede tähendamiseks ebaeestikõlaline võõrsõna tundub üsna kohasena, vähimalt mitte häirivana, mõnikord aga koguni veelgi kohasemana kui mõni eestikõlaline vaste; aga on ka teisi, millede tähenduses võõrafoneetiline sõna mõjub ebakõlana, stiililis-keelelise jume ühtlust rikkuva ainena, mingisuguse võõrkehana keeleorganismis.
Esimesed – võõrakõlalisve sallivad – on kõigepäält mitmesugused asjad ja esemed, nagu söögid, tualetitarbed, mööblid, tööriistad, masinad ja nende osad, üldse ainelise kultuuri esemed ja nähtused, sest see aineline kultuur pole nii rahvuslik nähtus, vaid enam rahvusvaheline. Siia kuuluvad sõnad on niisugused kui filee, šnitsel, karbonaad, šifoon, šleif, slepp, korsett, taburett, etažeer, auto, aerodroom, rotatsioonmasin, ventiil jne. Nende asemele püüda hankida omi, s. o. eestikõlalisi sõnu, on täitsa asjatu, sest võõrakõlalisv on ükskõikne nende tähenduse tõttu. Samuti kuuluvad siia ka kõiksugu rahvusvaheliste seltskonnalõbustuste, pidustuste, mängude, tantsude jne. nimetused, nagu bankett, skeeting, preferanss, bridž, masurka, fokstrot jne. Samuti võivad võõrakõlalised olla kõiksugu teaduslike süsteemide, teooriate, kunstivoolude nimetused, üldse igasuguste erialade oskussõnad, olgu need tarvitusel teadustes, kunstides, tööstuses, poliitikas, rahvamajanduses, põllu- ja käsitöös või spordis jne. Muidugi ka see ei ole hää, kui mingi eriala oskussõnad kõik oleksid võõrakõlalised. Suurem osa neist peavad olema eestikõlalised; ainult seda taheti siin ütelda, et kõigi nende asendamine eestikõlalistega pole nii hädapärane ega osalt tarvilinegi, sest üksikute oskussõnade võõrakõlalisv pole sugugi häiriv. Need on kui mingisugused pärisnimed, mida ei tõlgita, vaid mida rahvas omandab ja tarvitab niisuguseina.
Iseasi aga on sellased sõnad, mis mitte mõne eriala kohta ei käi, vaid üldmõisteid, nähtusi, omadusi, tegevusi kujutavad. Siia kuuluvad enamasti võõrsõnalised abstraktnimisõnad, omadussõnad, verbid, mis pole seotud ühegi erialaga, vaid mida võib tarvitada igasuguste olukordade, nähtuste, asjade puhul, ka ilukirjanduses, luuletustes. Nende suhtes on soovitav, et need oleksid eestikõlalised, vähemalt et neil oleksid eestikõlalised vasted. Sellased võõrsõnad on näiteks järgmised: konstateerima, (eestikeelne vaste nentima), pretendeerima, provotseerima, publitseerima, tsiteerima, defineerima, definitsioon, – diskreetne, spontaanne, – žest, fakt, (eestikeelne vaste tõik), ekstaas, reputatsioon, inerts jne.
Seejuures tähendetegu, et ainult tõesti hääd eestilised vasted võivad väärikalt täita võõrsõnade aset, siis tunduvad nad koguni suursugusemaina ja vähendavad suuresti vajadust võõrsõnade järele. Hääd ja õnnestund vasted on tulemus (=: resultaat), vaist, -u (= instinkt), vaistlik (= instinktiivne), tootma (= produtseerima), tootlik (= produktiivne), suhteline (- relatiivne), hetk (= moment), rühm (= grupp).
Seejuures toonitetagu, et sellega sugugi ei ole mõeldud võõrsõnade väljaajamist eesti keelest. Ainult nende tarvitamine on kohane teatavais stiililaadides – teaduslikus, eriti eriteaduslikus, teatavat üliteaduslikku või kosmopoliitlikku või rafineerit või ülivürtsit õhkkonda või meeleolu kujutavas või ka ülemeelses, vallatumas, humoristlikus või pretsioosses stiilis, kus haruldaste võõrsõnadega võib saavutada isesuguseid effekte. Sääl tarvitetagu neid nii palju kui tahes. Tõsise või luuleliselt üleva ja karskelt puhta meeleolu kujutamiseks aga on üldiselt kohasem võõrakõlalisist võõrsõnust vaba stiil.
Nagu öeldud, erilises stiilis võime tarvitada ka kõige haruldasemaid võõrsõnu, koguni niisuguseid, mida vene ja saksa keeles sugugi ei tunta ega tarviteta; sest miks peaksime võõrsõnade valikus nii orjalikult käima saksa ja vene keele järele? Sääl peaksime seepärast tohtima tarvitada ka niisuguseid kreeka, ladina või prantsuse keelest päritolevaid võõrsõnu, mil küll on eestikeelsed vasted. Me tarvitaksime neid võõrsõnu ainult mõnikord, teatava stiili pärast. Niisugused sõnad oleksid näiteks immediaatne, komplatsentne, evokeerima, refuteerima jne. Teatavas stiilis võiksid niisugused võõrsõnad olla üsna kohased. Äärmiselt tihedat kreeka-ladinakeelsete võõrsõnade tarvitamist, peagu nagu inglise keeles, võiks eesti keeles kujutella teaduslikes, eriti loodus- ja arstiteaduslikes kirjutusis, kus kõiksugu loomade, taimede, keemiliste ainete, haiguste ja arstimite nimetused juba isegi teevad stiili väga võõrsõnarikkaks.
Kokkuvõttes öeldud: tuleb ühtaegu toimida kahes vastupidises suunas:1) vähendada võõrsõnu, nende asemele soetades eestikõlalisi (niisugused võõrsõnad on enamasti üldtähenduselised); 2) rohkendada võõrsõnu (tarvitades neid siiski ainult teatavas stiilis; võõrsõnad, s. o. võõrakõlalised sõnad, on erialade sõnadena lubatavad isesuguses stiilis, üldsõnadena kohased ainult teatavas stiilis: kõlaliselt eestilaadseid laensõnu (olgu mis keelest tahes) ei tule üldse enam lugeda võõrsõnuks.
Öeldakse vahest, et kui nii palju võõrsõnu lasta eesti keele, siis keel muutub liig võõramaiguliseks ja kaotab oma omapärasuse. See kartus on siin täiesti asjatu. Kõigepäält keele omapärasus pole mitte nii üksikuis sõnus kui grammatikas, lauseehituses, stiilis, keele vaimus. Inglise keeles on rohkem kui pool osa sõnu võõrad, aga ometi on see nii omapärane inglise keel. Seepärast siin mõeldud laen- ja võõrsõnad (mida tõepoolest ei olegi suhteliselt nii palju kui näib) ei riku keele omapärasust, vaid ainult rikastavad ja mitmekülgistavad teda uute võimaluste ja varjunditega. Iga rahvas peabki toimima ja arendama keelt kahes vastupidises suunas (mis teineteist ei tühista): puhastama, süvendama ja edendama oma keele rahvuslikku omapärasust, sest selles on üks ta rahvusliku olemasolu õigustusi; teiselt poolt aga tuleb igal kultuurrahval oma keelt arendada selle eesmärgiga, nagu võiks või peaks see saama rahvusvaheliseks keeleks, kogu inimkunna kultuuri väljendusvahendiks. Kui oma rahvuslik omapärasus on küllalt tugev, siis teisest tendentsist pole karta mingit kahju. Meil Eestis see võõrsõnule vastukaaluline tegevus seisneks paariliselt süntaksi puhastamises, eestipärase fraseoloogia soetamises, soome ja murdesõnade ohtras kasutamises ja ka uute kunstlike eestikõlaliste tüvisõnade ja koguni vormide loomises, mis viimane annab eesti keelele täitsa uue, seni tarvitamata ja ammendamatu rikastumise ning arenemise vahendi ja võimaluse.
Need olid põhimõtted ja seisukohad, millede järele võõr- ja laensõnade küsimust nii üldiselt kui üksikjuhtumeis tuleks otsustada.
Siis kujuneks asi selles suhtes loomulikuks ja ratsionaalseks ja eesti keele arenemine ei saaks kahju.
Kuid mida me näeme praegu tegelikult? Otse vastupidist sellele, mis esitet põhimõtete järele peaks olema. Meil vaenustetakse praegu otse pimesi võõr- ja laensõnu, eriti just häid sõnu, ühtselt sellepärast et nad on võõrad. Ei olda teadlik sõna kõlalise külje põhimõttest, sellepärast püütakse keelest välja ajada kõige eestikõlalisemaid võõrsõnu, asendades neid halbade „omade” sõnadega.
Üks kõige eredam, eklatantsem ja veenvam juhtum esineb sõna närv puhul, mida nüüd on hakatud asendama sõnaga erk. Ent erk pole mitte ainult tarbetu eestipärastus, vaid on „närvi” tähenduses päälegi lausa keelerumalus! Ja mõtelda, et seda halba keelendit eelistab ja tarvitab kõige rohkem just Tartu ülikool: arsti- ja loodusteadlikes raamatuis ja ajakirjades peaaegu ei näegi enam närvi, vaid ainult erku: ergukava, erkkond; närv on pandud boikoti alla. Sõna erk aga ei sobi närvi tähenduses juba sellepärast mitte, et ta ei ole nimisõna, vaid omadussõna tähenduses „ärgas, tundeline”, ka „ere” (Wiedemanni järele: munter, lebhaft (auch von Farben), feurig, wachsam, aufmerksam, scheu; … ärgu unega). Närvi tähendus anti ergule hiljem, ärkamisajal, sest siis kardeti, et närvist tolleaegsed lugejad hästi aru ei saa. Seda mõistet taheti väljendada eesti sõnaga ja arvati, et kuna erk teatavas mõttes osutab närvi omadust („ärgas, tundeline”), see selleks parema puudusel kuidagi sobib, ilma arvestamata siiski, et erk on omadussõna ja seetõttu ei sobi, igatahes käesolevas juhtumis, nimisõnaks. Sest siis peaks võima ka ütelda: „tal on ergud ergud” (= ergud närvid).
Kelle pääajust on lähtund tahtmine seda ärkamisaja naiivsust elustada nüüd meie ajal, kus närv on eesti publikule, kogu eesti rahvale nii tuttav ja arusaadav? Sest keegi ei ütle: „ta on erguline, ta ergutab”, vaid ainult: „ta on närviline, ta närveerib” või õigemini „närvitseb”. See pidi olema isik, kellele selge ei olnud võõrsõnade probleem kogu selle ulatuses ja kes seepärast aru ei saand, et närv kui täiesti eestikõlaline sõna ei vajagi mingit eestistamist ja et iga tema asemele pandav sõna ei saa muud olla kui halvem.
Saab näha, kui kaua läheb aega, kuni arusaamine meil nii kaugele areneb, et tajutakse ergu kõlbmatus närvi tähenduses ja siis üldse loobutakse sellest sõnast selles valetähenduses. Kas kahekümnest aastast peaks jätkuma? Igatahes just teaduslikus kirjanduses oleks eriti põhjust eelistada rahvusvahelist närvi. Seepärast tahaks loota, et siin ülikool eeskuju annaks ja võimalikult kiiresti loobuks halvast ergust parema ja ainuõige närvi kasuks. Kui palju läheb selle arusaamiseni jõudmiseks aega?
Teistest säärastest halbadest puristlikest sõnadest mainitagu järgmised kaks: urve tähenduses poor; poor, olles ühtlasi täiesti eestikõlaline, on kindlasti parem, samuti kui sellest tuletetav omadussõna poorikas parem on kui urbne või urbeline; tõmbsoon kui liitsõna on kahtlemata halvem kui võõrsõna veen, seda enam et veen on täiesti eestikõlaline.
Eriline purismi alaliik esineb mõnede sõnade vaenustamises, mis teatakse või arvatakse olevat saksa päritoluga. Ja just selles teatavate saksa sõnade kartuses ja vaenustamises avaldub kõige selgemini see, mida võiks nimetada naiivseks purismiks. Naiivne purism esineb harilikult võhikute juures ja suundub enamasti mõne üksiku sõna pihta, mis neile eriti silmapaistvad on kui tõrjutava keele laensõnad.
Sellased saksa laensõnad, millede kallal võhikuline purism teeb oma vaenamis- ja laastamistööd, on näit. sõnad uur, klamber ja reegel. Nende asemel tarvitetakse nüüd vastavalt „eestipärasemaid” taskukella, sulgu ja juhist, ilma aru saamata, et kõik kolm viimast on kindlasti halvemad, juba sellepärast, et nad on naiivsed liitsõnad (taskukell) või mitmetähenduselised ja homonüümid mingi teise sõnaga (sulg) või tuletised (juhis). Päälegi uur ja reegel ei ole oma algpäritolult sugugi mitte puht saksa sõnad, vaid taastuvad kreeka ja ladina tüvedele. Kaudselt mõjub siin vahest omakorda kaasa ka vene keel, kus vastavad sõnad („tšassyi, skobki, pravilo”) ei ole laensõnad. Järelikult ei või ka eesti keeles vastavad sõnad olla laensõnad!
Puristlik atentaat taheti hiljuti toime panna ka niisuguse hää laensõna kallal kui kelner, mis aga õnneks näib olevat ebaõnnestund. Tõsisemas hädaohus on praegu sõna plats, mida tahetakse asendada sõnaga väljak, sest et plats on naiivsele puristile põlatav saksa sõna, kuigi see sõna on rahvusvaheline ja esineb peagu kõigis Lääne-Euroopa keelis. Platsi vastu ollakse nähtavasti vist päämiselt sellepärast, et teda vene keeles ei ole, mis jällegi tõendab meie väidet, et meil võõr- ja laensõnade vastuvõetavust alateadlikult otsustetakse vene keele järele. Nii ei kuulu keegi protesteerivat plaaži vastu, sest see esineb ju vene keeles, mille mõjul mitmed praegugi hääldavad valesti plääži. Oleks plats olemas ka vene keeles, siis oleks ta kindlasti eesti keeleski rahule jäetud. Saksa sõna platskaart on vene keeles, sellepärast selle asendamist ei nõua meil keegi.
Tagasi tulles väljaku juure tähendetagu, et väljak kui tuletussõna on juba sellepoolest halvem, et tekitab sama tüve lähedast järgnemist, mis on stiililiselt ebasoovitav: „nad jõudsid väljakust välja” (vrd.: „ … platsist välja”).
Lõppeks mainitagu ka mõningaid katseid asendada põlist ja igapidi keele juurdund hääd laensõna tisler puristliku ning halva lauduri või laudsepaga. Ka padjand pro polster ja valam pro trehter pole hääd.
See saksa sõnade pelgamine ja põlgamine saab teatavat lisahoogu meie haritlaskonna üldiselt eitavast suhtumisest praegusele Saksas valitsevale poliitilisele režiimile ja ideoloogiale, mis vene omaaegsest liberalismist läbiimbund inimestele on võõras ning vastumeelne. See eitav suhtumine on meil poliitikast levind kõigele saksapärasele üldse, järelikult ka keelele ning laensõnadele sellest keelest, ja on meil saand mingiks dogmaks, millele keegi ei julge enam vastu vaielda üheski punktis.
Seepärast näeb nende ridade kirjutaja ette, et kui asi peaks poleemikaks minema siin esitet mõtete ja käsiteldud sõnade puhul, siis sõnad uur, klamber, reegel, plats ei leia ühtki avalikku kaitsjat, vaid vastupidi, leidub mitu sõnavõtjat, kes uuri, klambri, reegli ja platsi maha teevad oma kirjutustes ja taskukella, juhist, sulgu ja väljakut soovitavad. See on lihtselt teatav psühhoos praegusel ajal, mis aga nagu iga psühhoos arvatavasti mõne aja pärast möödub.
Sel puhul märgitagu eraldi naiste suhtumist niisugustele sõnadele: nagu nad omal ajal, kui meil rahvuslus oli nõrk, kergemini kui mehed kaldusid võõra keele ja meele mõju alla, on nad nüüd, kus rahvuslus on moes, kõige agaramad võõrsõnade väljaajajad. Seepärast neil aladel, milledega päämiselt naised tegutsevad, nagu majapidamine, söökide valmistamine, riideõmblemine (rõivakeeles „rõiva-õmblemine”), püütakse läbi viia kõige ägedamat purismi. Nii tahetakse koguni nii tarviline ning täpne sõna praadima asendada ebatäpsema küpsetama’ga. Ka soust tundub täpsemana kui kaste ja gallert paremana kui tarrend.
Kõige selle purismi juures aga sünnib järgmine veider ja vastuoksuslik nähtus: vaenustetakse üksikuid saksa keelest tulnud laensõnu, sest et nende saksapärasus on võhikuile kõige kergemini silmapaistev, ja püütakse neid keelest kõrvaldada, kuigi need sõnad on iseenesest päris hääd ning kasulikud meie keelele ja nende asemele pandavad eestipärased vasted on halvemad; teiselt poolt aga ei märgata rohkearvulisi tõesti halbu või tarbetuid saksapärasusi või laiemas mõttes germaanipärasusi, vaid tarvitetakse neid kõiges rahus edasi. Näiteid: jõuvanker – tõlkelaen saksa sõna „Kraftwagen” järele – kohmakas ja naiivne sõna; parem oleks mootorsõiduk; – „kade tema pääle (saksa „neidisch aui ihn”), kuna eesti keeles peaks olema „kade temale”. Ja need, kes põlgavad ja väldivad uuri ja platsi kui saksapäraseid, kuigi need sõnad, nagu öeldud, taastuvad kreeka keelele, tarvitavad südamerahuga igal sammul eht germaani päritoluga sõna pruukima („te ei pruugi seda teha”, kuna just siin tuleks olla purist ja ütelda „te ei tarvitse seda teha”.
Naiivse purismi üks tunnus ongi see, et ta sageli talitab vastuoksuslikult.
Üldisem vastuoksuslikkus esineb veel selles, et kuna ühelt poolt ollakse äärmine purist teatavate täiesti eestikõlaliste laensõnade (närv, uur) suhtes või oma tähenduse tõttu lubatavate ning sobivate võõrakõlaliste sõnade suhtes (trikkel, mille asemele on tarbetumalt pandud pääste), teiselt poolt aga tarvitetakse nagu kiuste võõrakõlalisi üldtähenduslikke sõnu sääl, kus neile juba on olemas hääd eestikõlalised vasted. Niisugused võõrsõnad on moment (selle asemel sobib väga hästi eestikõlaline sõna hetk), grupp (rühm täidab täpselt selle aset), konstateerima (nentima väljendab täpselt sedasama ja on päälegi oma. lähemuse ning eestikõlalisve tõttu parem). Vastuoksus peab olema!
*
Purism on, nagu öeldud, tungind kahjuks ka meie teaduslikesse terminoloogiaisse, kus rahvusvaheliste võõrsõnade tarvitamine oleks õigupoolest kõige rohkem õigustet. Ja mis kõige halvem, võõrsõnade asemele pakutavad eestisõnalised vasted on enamasti halvad. Nii tahetakse tarbetumalt asendada sõnu reformatsioon ja reformeerima sõnadega uude ja uutma, mis on halvad tuletised. Samasuguseid halbu puristlikke neologisme leidub rohkesti loodusteaduse, arstiteaduse, majandusteaduse, õigusteaduse ja mõningaid isegi matemaatika oskussõnade hulgas. Millise äärmuseni ning maitselageduseni selles purismis võiakse minna, sellest pakub kohutava pildi Karlson-Veski „Õigusteaduse sõnastik” (a. 1934), kus antakse paljudele üldtarvitetavaile ning üldtuntuile võõrsõnule eestipärased vasted, milledest mõned on otse veidruseni halvad. Toodagu neist alljärgnevas mõned näiteina, läbisegi, ilma ühegi kindla järjekorrata, sest see ei ole siin tähtis:
fakultatiivne – selle eestisõnaliseks vasteks pannakse ette „võidav”; formuleerima – „valandama”; protsessima – „hagelema”; sekvester – „keeldus”; konkreetne – „meelendlik”; kompromiteerima – „varitama”; referaat – „kõnend”; interpellatsioon – „küsind”; propageerima – „levitlema” ja propaganda – „levitelu”; registreerima – „loostama”; register – „loostik”, registratuur – „loostu”; standard – „mõõtem” (seega mitte enam standardõpikud, vaid mõõtemõpikudl) ; skandaal – „mürgel”(!!) ; dividend – „osam”; passiivne – „sinkus” (eriti halb sõna!) ; rekvireerima – „võtustama”; ekspert – „oskur”; analoogia – „sarnus”; võltsima – „ebastama”; transporteerima. – „veostama”; intriig – „võrgend” (veider!) ; alarm – „virge” (sobimatu sõna sellele mõistele) ; firma – „ärinimi”; provotseerima – „äretama”; dekreet – „seadlus”; ideoloogia – „aatelu”; abort – „nurisünd”; bürokratism – „ametnikkus”; orienteeruma – „vaatuma”; aktuaalne – „nüüdiv”; primaarne – „esmasene” (halb ning veider tuletis).
Need on vaid näited. Pääle nende sisaldub raamatus veel kaks-kolm korda teisi samasuguseid. Neis esineb suur keelelise maitse puudus. Selle maitse iseloomustamiseks mainitagu, et samas sõnaraamatus leiduvad ka veiderkuulsad sõnad isam (vanaisa), isim (vanavanaisa) ; lapsem (lapselaps), lapsim (lapse-lapselaps).
Mitmed eriteaduste terminoloogiais puristlikul põhimõttel moodustet sõnust kuuluvad ühtlasi ka üldtähenduslike sõnade hulka. Ka nendena ei ole need sõnad hääd, kuigi üldtähenduslike sõnade alal sobiks rohkem asendada võõrsõnu eestikõlalistega, nagu ülemal seletet. Kuid seda tuleb teha esiteks nendega, mis esmajärjekorras vajavad asendamist (nagu pretendeerima, konstateerima jne.), ja teiseks, kui nende asemele saab panna tõesti hääd eestikõlalised sõnad. Halbade ja küsitavate vastete puhul on parem ja ettevaatlikum esialgu jääda võõrsõnade juure.
Niisuguseist juhtumeist toodagu alljärgnevas terve rida näiteid: redigeerima – „kujustama” (halb ja ilmetu sõna, parem jääda redigeerima juure); diskonteerima – „oodustama” (tarbetu sõna; võib väga hästi jääda rahvusvahelise võõrsõna juure); kontrollima – „taatlema” (halb sõna, ei kõlba!); tsiteerima – „osundama” (halb sõna!; tuleb leida parem eestikõlaline vaste); kvaliteet – „mihus” (veider ja inetu sõna; niikaua kui ei leita paremat, tuleb tarvitada kvaliteet; samuti siis ka mitte „mihustama”, vaid kvalifitseerima; hoopis võimatu on „mihustustama” tähenduses diskvalifitseerima); tendents – „sihind” (halb sõna!); protežeerima – „turbama” (ei kolba selles tähenduses) ; restaureerima – „taastama” (ei kõlba selles tähenduses, vaid ainult tähenduses „millelegi tagasi viima”, saksa „au£ etwas zurückführen”) ; deklareerima – „teastama”; komplitseerima – „tüsitama” (veider ja inetu sõna). Samuti siis mitte „tüsitus”, vaid pigem komplikatsioon. Tahetakse asendada eestikõlalisega, tuleb leida parem sõna; publik – „üllik” (väga halb sõna selles tähenduses) ; publitseerima – „üllitama” (sobib paremini tähenduses ussitama, instigeerima”) ; tseremoonia – „tavand” (maitsetu sõna) ; likvideerima – „lõppama” (halb ja veider tuletis) ; funktsioneerima – „talitlema” (ei ole kõige parem) ; komandeerima – „lähetama” (tarbetu asendus) ; pigment – „värvis” (halb sõna). Ka kaemus ei ole hää; parem selle asemel siiski tarvitada võõrsõna intuitsioon; mineraal – „kivis” (halb tuletis, mis suurendab ühekõlaliste sõnade arvu).
Ja ometi leidub küllalt inimesi – teadlasi, kirjanikke, ajakirjanikke, tõlkijaid, loengupidajaid – kes neid halbu uusi sõnu tarvitavad, ilma neile suhtumata arvustavalt, vaid neid hääks kiites ja omaks võttes pimesi. Ja mis ime: sõnad on vastavate oskussõnade komisjonide poolt vastu võetud; ülikooliõppejõud tarvitavad neid oma loenguil ja kirjutusis. Kõrvalseisjad, tahtes olla aja kõrgusel, muudkui tarvitavad järele. Pääsüüdlane on siin Tartu ülikool, kes on oma õppejõudude kaudu sanktsioneerind liig puristlikku tendentsi terminoloogiais ja nõnda oma autoriteediga on kaasa mõjund paljude halbade sõnade levitamisele.
*
Viimaseil aastail on rahvustunne Eestis rõõmustaval kombel tõusnud. Kuid nii kummalisena kui see paistab on just selle tõusu mõjul ühtlasi hakand maad võtma ja ennast maksma panema halb keeleline purism. Rahvuslus on hää ning õilis ja Eestile väga tarviline nähtus. See peaks meil saama veelgi tugevamaks ja selle ideoloogia tihedamaks ning selgunumaks. Kuid see ei peaks meid viima meie keele kahjustamisele, vaid selle meie tähtsaima rahvusliku aarde kõige mõistlikumale ja otstarbekamale viljelemisele ning väljaarendamisele.
Joh. Aavik
Loomingust nr. 9/1937