Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Iga inimene elab läbi muud ja muu maailma saa­tust enese kaudu ja enda seisukohalt. Põllule laskuvat tuviparve vaatleb maaomanik teise pilguga kui loodusvaatleja. Talupoeg näeb oma pojas enda järglast, oma talu pärijat, ohvitser aga sõdurit. Napoleon nägi keisrina asju teisiti kui leitnandina. Kui asetada ini­mene teise olukorda, kui teha revolutsionäär minist­riks, sõdur kindraliks, siis muutub ka tema ajalugu teiseks. Talleyrand nägi oma aja inimest läbi, sest ta kuulus nende hulka. Kuid ta ei oleks mõistnud Crassust, Caesari, Catilinat ja Cicerot, kui ta juhuslikult oleks nende hulka sattunud. Sakslane näeb Maailma­sõda teisiti kui inglane, tööline majandusajalugu tei­siti kui ettevõtja. Kuigi iga inimese pilt ajaloost on erinev teise omast, ometi niivõrd kui ta kuulub tea­tud klassi, aega, rahvusse ja kultuuri, omab ta üld­joontes selle klassi, aja, rahvuse ning kultuuri ajaloopilti. Iga kõrgkultuur omab oma erilist ürgmaailmapilti ajaloo näol. Mis aga antiikset ja india ajaloopilti põhjalikult lahutab hiina, araabia ja liiati veel Õhtumaa ajaloopildist, see on horisondi kitsus. Thukididese jaoks ei olnud enam Pärsia sõdadel ning Cae­sari jaoks Puunia sõdadel mingit elulist tähendust, rääkimata Egiptuse sündmustest. Lääne-euroopliku faustiline tung lõpmatusse on ajaloo horisonti laiendanud piiritult. Inimkonna ajalugu on temale vaid väike episood maakera ajaloost ning maakera on vaid tilluke teiste taevakehade hulgas. Astronoomia, geo­loogia, antropoloogia, bioloogia jälgivad maakera saa­tuse kujunemist ja alles siis algab kultuuride ajalugu, millele seltsivad üksikute kultuurelementide ajalood.

Esialgset inimkonna arengu ajastut, seda, mis eel­nes kõrgetele kultuuridele, nimetame primitiiv­seks kultuuriks. Tänapäeval võime seda leida enam-vähem puhtal kujul säilinuna vaid Loode-Aafrikas. Selle selgitamise teene kuulub L. Frobeniusele. Mitte iga rahva juures, kes elab keset kõrgeid kul­tuure neist sisemiselt osa saamata, me ei saa sedastada primitiivset kultuuri. Tihti on siin tegemist alaväärsete ja mandunud suguharudega. Primitiivne kultuur oli aga jõuline, tugev, suurimal määral eluline, kuigi täiesti erinev kõigest sellest, mida pakub kõrge kul­tuur. Primitiivse kultuuri „kosmiline” element on nii­võrd tugev, et „mikrokosmilised” avaldused müütose, kombe, tehnika, ornamendi alal alluvad ainult silma­pilgutungile. Primitiivse kultuuri avaldused — sõjad, sõjariistade kasutamine, tätoveerimine, tehnika, abieluvormid, usulised kombed jne. — pole omavahel paratamatult seotud. Kui me leiame kahes kohas ühe­suguse keraamika, siis ei tähenda see, et rahvad peak­sid omama ühesuguseid kombeid ning religioone. Kui üks või teine nähtus kord koos esineb, siis ei kattu nende levikualad ometi mitte. Neist ei saa teha mingi­suguseid järeldusi kultuuri kui terviku kohta. Selles mõttes võib neid kultuure nimetada kaootilisteks. Primitiivne kultuur ei ole veel orga­nism ega ka organismide summa.

Kõrgkultuur erineb primitiivsest täiesti oma arengu viisi ja eesmärgiga, kõikide avalduste sisemise terviklusega ning kogu elu suunatusega teatava ees­märgi poole. Ta kannab eneses ühtlast tendentsi, olles sügavalt hingestatud. Kõrgkultuur on tohutu orga­nismi ärkvelolek, tema teadlikkus. Et inimlikus ajaloos teataval ajal ja kohal tekib kõrgkultuur, see on vaid juhus, mille sügavamad põhjused meile igavesti teadmatuks jäävad. Kindel on aga, et inimlikus ajaloos on tekkinud kaheksa kõrgkul­tuuri, millest seitse on surnud, kuna praegune ainus elav Õhtumaa kultuur on täitumas. Kõik need kultuurid on samasuguse arengu, kestuse ja sisemise struktuuriga, mis lubab võrdlevat uurimust ning annab võimaluse luua pildi ka praeguse Õhtu­maa kultuuri edasiarenemise kohta. Õiguse selleks annab kogemus iga orgaanilise elu kohta. Nagu me ei või ette näha uute liikide tekkimist röövlindude ajaloos, samuti ei või me ette näha uute kultuuride tekkimist. Kuid momendist, mil uus olend on eostatud emaihus või seeme mulda lastud, võime ette näha uue elukäigu sisemist vormi, mida teised jõud võivad küll segada, kuid muutmata tema olemust. Iga elus­olend kannab eneses ka teatavat vormienergiat.

Keset primitiivset kultuuri tekib umb. 3000 aas­tat e. K r. peale pikaajalist omasugust „Merovingide ajastut” väikestel maa-aladel kaks kõrget kul­tuuri: Alam-Niiluse jõgikonnas egiptuse ning Eufrati jõgikonnas b a b ü l o n i   kultuur. Egiptu­ses kultuuri vara- ning hilisaeg kannab juba ammugi Vana- ning Keskriigi ja Babülonis Sumeri ning Akkadi nimetust. Egiptuse feodaalaja lõpposa kuuen­dast dünastiast alates sarnaneb oma pärusaadli tekki­misega ja sellest tingitud varase kuningriikluse lan­gusega imestustäratavalt Hiina varasele ajastule, ala­tes I-Vangist (934—909), ning Õhtumaa arengule, ala­tes keiser Heinrich IV.  Tsivilisatsioon algas Egiptuses umbes 1800 (e. Kr.) ja Babülonis veidi varem; neist oli eriti babüloni tsivilisatsioonil tugev ekspansioonijõud, saates oma tehnilisi, s. o. „mõõdetavaid, arvutatavaid, loendatavaid tsivilisatsiooni saavutusi” võib-olla isegi Kollase ja Põhjamereni.   See oli ajal, kui Babüloni maailm käis ühe võitja käest teise kätte, olles tugevaist isikuist juhitud assüürlaste, kaldea­laste, medealaste, pärslaste ja makedoonlaste hulkade vallutusobjektiks,  ilma et  elanikkond end tõsiselt oleks kaitsnud. See kõik meenutab elavalt Rooma keis­rite ajastut. Mitte teisiti ei kujunenud olukord Egip­tuses.

Poolteist tuhat aastat e. Kr. tärkavad peaaegu ühel ajal kolm kultuuri: india kultuur (umb. a. 1500) Ülem-Pandžabis, hiina kultuur (a. 1400) Huangho keskjooksul ja antiikkultuur (a. 1100) Egeuse mere ääres.   Veda (Indias), Hiina varaaeg ning homeeriline Kreeka oma linnuste, losside rüütel­konna ning feodaalkorraga meenutavad täiuslikult Õhtumaa gootikat, kuna Hiina suurte protektorite aeg vastab Cromwelli, Wallensteini, Richelieu’ ajale ning türannia ajale antiikmaailmas. Hiina tsivilisat­siooni (480—230 vahel) nimetavad hiina ajaloolased „võitlevate riikide ajaks”. Seda iseloomustavad suu­red sotsiaalsed vapustused sisemiselt ning määratud riikidevahelised imperialistlikud sõjad väliselt. Hiina „võitlevate riikide aeg” vastab Egiptuse ajaloole 1780—1580 vahel, antiikajale 133—31 vahel e. Kr. Sel­line on ka Õhtumaa saatus 19, ja 20. sajandil p. Kr.

Umbes 300 a. paiku e. Kr. sünnib Siinai ja Zagrose vahel aramea keelt kõnelevate rahvaste seas suur ärkamine. Tekib nn. araabia ehk maagiline kultuur. Kultuurid on sellel alal olnud tihedalt üksteise kõrval, levinud tsivilisatsioonid on katnud üksteist kihtidena ning on sellepärast selle kultuuri terviklust Õhtumaa ajaloolaste eest varjanud. Selle kultuuri hing on ilmestunud mitmesugustes religioo­nides, millest kultuuri varaajal oli üks tähtsamaid maagiliselt mõistetud ristiusk, hilisajal muha­me e d l u s.

Umbes mõnisada aastat p. Kr. on Kesk-Ameerikas, Mehhikos, omapärase kultuuri varaaeg. See kultuur asus niivõrd kaugel ja isoleeritult kõikidest teistest kultuuridest, et sealt mujale ja vastupidi ükski teade ei võinud sattuda. Seda masendavam on selle arengu sarnasus antiikkultuuri omale. See väide peaks kohkumisega täitma klassilisi filolooge, kui nad suurte teokallide (templite) juures mõtlevad doo­ria templitele. Ja ometi võimaldas selle kultuuri katastroofi antiikmaailmalegi  omane nähtus, nimelt vähene võimutahe tehnikas, mis määras relvastuse ise­loomu, ja seetõttu tegi kergeks enda alistamise võõraste poolt. Mehhiko kultuur on ainuke näide vägi­valdsest surmast, kuna ta hävitati oma täieliku arengu juures nagu päevalill, kelle pea möödamineja maha lööb. Seda on hävitanud käputäis hispaanlastest ban­diite suurema sõjatehnika kasutamisel niivõrd täieli­kult, et rahvaste jäänustest isegi mälestusi ei jäänud. Tenochtitlani hiiglalinnast ei jäänud kivi kivi peale. Maya riikide ürgmetsades langesid tihedalt seisvad suurlinnad vegetatsiooni ohvriks niivõrd täielikult, et isegi nende nimesid ei teata. Literatuurist on järele jäänud vaid kolm raamatut, mida keegi ei oska lugeda. Ja selle juures olid ometi need riigid, nende hulgas üks suurriik, kõrge poliitikaga, hoolsalt korrastatud finantsidega, hästi arenenud seadusandlusega, rikka­liku literatuuriga paljudes keeltes, suurlinnades suur­suguse seltskonnaga, millist tolleaegses Lääne-Euroopas kuskil ei leidunud. Kindlamat ülevaadet mehhiko kultuuri kohta on võimata anda, kuid niipalju, kui viimase aja uurimused on kindlaks teinud, võime konsta­teerida haruldast sarnasust teiste kultuuride aren­guga. Võime tähele panna Maya riikide varaaega kunstis, oma „hilisgootikat”, oma „renessanssi”, oma „roomlust” nahua rahvaste vallutamises, tsivilisat­siooni tüüpilist ajastut nahua ühe hilisema suguvõsa — asteekide imperialistliku ekspansiooniga, hiiglalinnadega jne. Asteekide riigi pealinn Tenochtitlan kasvas hiiglaslikuks oma internatsionaalse elanikkon­naga, kelle hulgas ei puudunud maailmariigi ühegi rahva keel.

Õhtumaa kultuur oli sel ajal tasemel, mille meh­hiko kultuur oli ületanud juba 700. a. ümber. Mida asteegid juba a. 1500 paiku organiseerisid, see oli meil Õhtumaal veel kauge tuleviku asi. Mis aga Õhtu­maa kultuuri juba sel ajal mehhiko kultuurist lahu­tas, see oli õhtumaalase kustumatu tung kaugusse, mis viis tema lõpuks ka mehhiko ja peruu kultuuri hävitamisele. Mehhiko kultuuri hukkumist soodus­tas ka asjaolu, et ta oli sügavalt tsivilisatsiooni jõud­nud ja kandis tugevaid laostumise tunnuseid.

Õhtumaa ehk faustiline kultuur tek­kis 1000. aasta ümber p. Kr. Põhja-Euroopa lagendi­kul Elbe ja Tajo vahel romaani stiili tekkimisega. 19. sajandiga astus temagi tsivilisatsiooni ajastusse ja kandis oma tsivilisatsiooni saavutusi üle maailma. See õhtumaine tung oma saavutusi levitada on täiesti ainu­laadne. Ta avaldub kõigil aladel ja ulatub kõigile maile. Muidugi on ka Kartaagos matkitud joonia stiili, hellenistliku maitse mõju leidub india gandhara kunstiski, mošeede stiil valitses Taga-Indiast Põhja-Venemaani ja Lääne-Aafrikas ning Hispaanias. Aga kõik see kahvatub õhtumaiste stiilide ja eluvormide ekspansiooni ees, mille all aegamööda kaovad vanad omapärased vormid.

Siin tekib veel kord küsimus, mis on ajalugu. Ranke ütles, et ajalugu algab seal, kus monumendid muutuvad aru­saadavateks ning järele on jäänud usaldusväärseid kirjalikke mälestusi. Sellega aga ei saa nõus olla, sest siin on kindlasti ära vahetatud see, mis on sündinud, sellega, mis on kunagi sattunud ajaloouurimise vaateväljale. Kas elu on siis vaid tõsiasjaks, kui sellest on kirjutatud raamatus? Spengleri järgi on aga ajalooline vaatlus vereotsustus, minevikku ning tule­vikku laiendatud inimestetundmine, sündinud pilk inimes­tele ja oludele, sellele, mis on sündinud, mis oli paratamatu ja mis peab olema, mitte aga ainult teaduslik kriitika ja daa­tumite teadmine. Just seepärast, et õhtumaine faustiline eksistents on andnud sellises ulatuses sisemisi kogemusi, kui neid ei võinud omandada ükski teine inimene ega teine aeg, on meie jaoks muutunud paljugi ajalooks, mis seda sada aas­tat tagasi veel polnud. On muutunud ajalooks, nimelt eluks kooskõlas meie eluga. Isegi Hiina ning Mehhiko ajalugu uurides õpime me seal teise elukäigu varal tundma iseennast, mis me oleme, olema peame ja olema saame. Meie, kes me veel ajalugu omame ja teeme, kogeme ajaloolise inimkonna piiril, mis on ajalugu. Kui Sudaanis neegrisuguvõsad lahinguid löövad, siis on see vaid elava looduse näitemäng, samuti kui sipelgate sõda, mitte ajalooline sündmus. Kui heruskid a. 9 p. Kr. roomlasi lõid või asteegid tlaskalaanlasi, siis on see ajalugu, sest siin on tegemist ühe idee are­nemise ning kehastumisega, ühe suure elukäigu liikumi­sega, milles iga otsustav sündmus tähendab epohhi. Kogu sündmuste käik viib siin ühele ainsale eesmärgile: olemuse ülesande täidumisele. Siin on tegu orgaanilise kestusega, mitte sündmuste reeglitu edasi-tagasi võnkumisega, nagu primitiivrahvaste sõdades, kus sündmustel on ainult sama­sugune zooloogiline tähendus kui võitlusel kobraste koloo­nias. Primitiivsel inimesel on ajalugu vaid bioloogilises mõttes.

Kogu inimsool vahest ei ole lõppsihti, kuid sellega ei saa veel eitada lõppsihti üldse. Elul on siht, oma idee, mis peitub selle täitumises, mis on enamvähem kindlaks määratud juba vast­sündinu dispositsioonides. Iga inimene kuulub juba sün­dimisega kas ühesse kõrgkultuuri või ainult inimlikku tüüpi üldse. Sellega kuulub inimese saatus kas maailma ajalukku või zooloogia raamidesse. Ajalooline inimene, nagu seda väi­davad ka suured ajalooteadlased, on kõrgkultuuri valdkonda kuuluv inimene. Enne seda ja pärast seda ning väljaspool seda on inimene ajaloota. Siin on rahva saatus tähenduseta samuti kui maakera saatus, kui seda vaadelda mitte geoloogia, vaid astronoomia pildis. Inimene muutub ajalootuks ka siis, kui tsivilisatsioon on oma täielikus kujus välja arenenud, kui on lõppenud kultuuri elav areng ning teostatud tema mõtteka olemasolu kõik võimalused. Mida näeme Egiptuses, alates Sethos I (1300 e. Kr.) ajast, ning hiina, india ja araabia tsi­vilisatsioonis veel täna, see on primitiivse ajastu üles-alla lainetus, kus aga puudub primitiivse kultuuri suur elujõud (vitaliteet). Kas Babülonis metsikud kassiidid rüüstasid või mõned teised rahvad, kas Hiinas toimub mõni vallutus või revolutsioon, missugused germaani rahvad Rooma riigi pii­ridesse tungisid, see ei kuulu tõelisse ajalukku, vaid ainult maastiku ajalukku nagu muutus loomastikus. Inimliku muga­vuse seisukohalt ei ole see mitte ükskõik, kuid asjaolu, et kultuuri hing on kustunud, omab sügavat tähendust. Kõrg­kultuuri aegadel on kõigi loomalikkude võimuküsimuste tagagi mingi idee teostamine, kuigi selle teostajad vahel vähi­matki ei tea oma tegude sümboolsusest. Hilistes tsivilisat­sioonides aga on kõige veenvamgi idee paiste ainult zooloogiliste võimuküsimuste maskiks.

L. Vahter

O. Spengleri „Õhtumaa allakäigust”, 1940