Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

         

„Prantsusmaa on parasvöötme maa”, tä­hendab üks tänapäeva luuletajaist, kes paneb rõhku öeldud sõnade täpsusele. See lause tahab haarata kõike, mis on põhiline selle maa iseloomus: ta vaimu­laadi ja tingimusi, millest ta vaim on kasvanud. Ta osutab kliimale kui tõuomaduste peamisele määrajale.

Asetsedes Euroopa mandri läänepoolseimas nur­gas, vastu Atlandi ookeani ühelt poolt ja teisalt vastu sooja Vahemere kaldaid, omab Prantsusmaa kõik parasvöötme looduslikud hüved: tal on Itaalia lõunamaiseid võlusid Vahemere rannikul, Inglismaa rohelisi niite Normandias, Kesk-Euroopa lopsakad metsad idapiiril, ta ulatub Alpide kõrgeimate tippudeni ja jagab His­paaniaga Pürenee mäestiku tervisõhku. Ta kliima, mis ei tunne talve karmust ega kõrvetavaid suvepõudasid, on parim Euroopas. Nii on ta ka parimate põllusaaduste ja kuulsaimate veinide maa.

Sajandeid on võinud sel maal elavad inimesed õppida elust rõõmu tundma, küll mitte lõunamaade täieliku muretusega, vaid töö kaudu. Kuid siin ei nõudnud loodus üliinimlikke pingutusi, nagu põhja­mail, kus inimese tervest elutööst ei jätkunud põllu puhastamiseks kivirädist.   Tartarin de Tarascon, rõõmus ja seltslik kodanik, kel jätkub ülemäära jõudu elu veetluste jaoks, ja Vargamäe Andres, raskemeelne ja endassesulgunud talumees, kelle elu on neelanud põld, jättes ainult tarbe lohutuse järele Piiblist, — need põhikujud võiksid kumbki kõnelda ka Prant­suse ja Eesti nii erinevast loodusest, mille mõju alles uueaegne tehnika ja kultuuriareng on mõnevõrra ühtlustanud.

Maheda kliima võimaldatud suhteline e l u h õ l p s u s on kujundanud kõigi nende rahvaste iseloomu, kes praeguse Prantsuse riigi maa-alal sajandite jook­sul on üksteisesse sulanud. See on olnud püsivaks mõjuriks muutlike ajalooliste mõjude kõrval, soo­dustades neist ühtesid ja summutades teisi.

Elujaatuse kõrval on sellest järeldunud teatud kuldse kesktee armastus ja hoidumine äärmustest, olgu see siis püüd üliinimlike kõrguste või kalduvus metsluse poole. Selle maa elanikud pole kunagi osutanud erilist poolehoidu sünge salapära, meeletu joobumuse või ääretu meele­heite kohta, nagu neid vahel näeme germaani mail. Gallia keltidest, kes on selle maa esimesed ajaloolised elanikud, kõnelevad ürikud, et nad olnud lopsaka naeru ja lõbusa koosviibimise sõbrad. Vaimukas sõnakus on jäänud tänapäevani üheks prantsuse rahva põhiomaduseks. Gallo-keltide seltslikkus on aegade jooksul arenenud kõrge seltskonnakultuurini, mille juhiks Euroopas on olnud pea ainuõiguslikult Prantsusmaa.

Andmed gallialaste kohta on siiski liiga piiratud, et neist järeldada laiemat alust hilisemale prantsuse kultuurile. Võib oletada üldiselt, et võrdlemisi lähedates oludes elades nad moodustasid elurõõmsa rahva, kelle vaim oli küllalt liikuv, et osa võtta kreeka-rooma kõrgest kultuurist, mis Gallia rannikuile jõudis juba

   

 

Saint-Pierre’i kiriku läänefassaad Aulnay’s.

  

ammu enne Caesari vallutusretki. Kreeka väljarända­jad asutasid juba 600 a. e. Kr. Massalia linna (prae­gune Marseille), mis tõusis silmapaistvaks kaubanduse ja kultuurielu keskuseks. Ajaloo valgusesse astus Gallia täies ulatuses aga alles C. J. Caesari vallutusega 58.—51. a. e. Kr. Sealt­peale algas uue kultuurirahva kujunemine, kes võttis üle ladina vaimse pärandi, et sellele ehitada uut omapärast kultuuri.

Tõuliselt ei olnud Gallia roomlaste sissetungi ajal ühtlane rahvus. Keldi element valitses, kuid sellega liitus liguuride, ibeeride ja nende varasemate päris­elanike verd, kelle nimedki on ajaloole teadmata. Alles ladina kultuur andis ühtluse sellele poolmetsi­kule rahvastesegule.

On iseloomulik, et see võõras vaim ei jäänud mitte võitjate väikese vähemuse hooldada, vaid tungis läbi kõigi kihtide, vallutas võidetud maa täielikumalt, kui oleksid suutnud mistahes relvad, nii täielikult, et paari-kolme sajandi pärast oli keldi keelgi Galliast pea­aegu kadunud. Ühes kultuurse mõtlemislaadi ja tegut­semisviisiga omandasid gallialased ka ladina keele, mis neid kultuurivorme kandis ja väljendas.

See kõneleb gallialaste vaimlisest erksusest, mis võimaldas kiiresti omandada valmis vaimuvarasid, hü­pates üle tavalise arengu aeglastest vaheastmeist, see laseb aga oletada ka teatud sugulust uue ja endise vahel, eelduste ja aluste sarnasust. Igatahes sulanesid gallia suguharud võitjatega sel määral, et meie ajaarva­mise algusest peale võib kõnelda uue gallo-romaani kultuurkonna ja rahva tekkimisest, milles ladina tõu­line osa oli üsna väike, kultuuriline ülekaal aga täielik.

Rooma vallutajad tõid kõigepealt maale seadused ja riikliku korra, valitsusaparaadi ja sõjaväeasjanduse tundmise, nad õpetasid ehitama maanteid, sildu, vee­värke (veevarustusi), asutasid linnu ja lõid korra­pärase ühenduse keskkohtade vahel; roomlased tõid kaasa kaubanduse ja rahanduse, lõpuks selge, loogilise, mõisteterikka keele,   teadused   ja   kõrgelearenenud kunsti. Kõige selle asjalise ja tajutava kaudu tuli rooma maailmavaade, elutunne, mõtlemislaad — rooma vaim, mille peamiseks talletajaks jäigi läbi kogu hilisema arengu endine Gallia provints ja päras­tine Prantsusmaa.

Rooma oli teatavasti ise vana-kreeka kultuuri edasikandja. Nii ulatuvad prantsuse kultuuri pärimu­sed otsejoones Rooma kaudu kuni Ateenani. Kogu antiikaja vaim elab gallo-romaani pärandis edasi.

Selle vaimu tuumaks oli inimese iseseisvusetunne, usaldus inimese võimeisse ja inimesellu üldiselt. Miski polnud antiikvaimule võõram kui näit. indialik panteism, mis inimeses näeb ainult osa loodusest, üht jumalikkuse lugematuid avaldumisvorme, mis ei erine oluliselt loomadest, tai­medest või kividest. Antiikeluvaatele oli inimene kogu maailma sihiks ja krooniks, looduse pea ja valitseja. Looduse all mõistis ta kõike muud peale inimese ja see kõik oli talle hingetu, asjalik tõelus. Kui ta looduses tajus elu ja liikumist, siis kujutles ta inimesetaolisi olendeid, kes seda põhjustasid: nümfe, saatüreid, faune, triitoneid, jõe- ja metsajumalaid, mitmesuguseid pooljumalaid, kes pole sisuliselt muud kui samad inimesed, ainult omade asukoha ja olude­kohaste eriomadustega. Ilma inimeseta oli loodus kreeklastele surnud.

Ka kreeka-rooma jumalateriik, tema Olümpos, koosnes inimestest, kes sageli olid liigagi inimlike nõrkustega. Jumalate vanem, Jupiter, käis maapealsete naiste juures ehal, võttes endale kavalalt oodatud abielumehe kuju. Aphrodite, Diana ja Pallas Athena võistlesid ehtnaiselikult oma veetlu­sega maise karjase Parise ees. Bakchos oli suur joomar. Jumalate tülid ja tujukus olid Olümposel harilikud sündmu­sed. Kreeka-rooma mõttelend ei väsinud leiutamast ikka uusi inimlikke lugusid oma jumalate väga elurõõmsa tegutse­mise kohta.

Antiikkultuur oli põhiliselt maine ja inimlähedane. Ta teadvuses oli vähe ruumi müstilistele tondi- ja vaimulugudele. Hadest, surnute riiki, kujutles ta väga ebamääraselt ja nägi sealgi sama maist inimeselu, ainult maa-alustes tingimustes. Tõsi küll, antiikmaailmast on teada ka tumedat saatuseusku, salatarkusi ja tundelisi ekstaase, eriti Kreeka varasemast arengust, kuid need jäid kõrvale sellest klassilisest arengujoonest, milles antiikkultuur saavutas oma täiuse. Viimane eelistas sügavusele selgust ja tunde­listele äärmustele mõistuslikku korda.

Tähelepanu ainult inimesele osutades eelistas ta looduslikule olukorrale korraldatud ühiselu, maaelule linnaelu. Klassiline antiikkultuur oli niiviisi enne kõike linnakultuur.

Kui mõelda näit. india kultuurile, siis meenuvad otsekohe ürgmetsad ja džunglid, mis on täis salapärast elu. Hiina Tao manab esile ääretu üksinduse. Antiik­kultuuri sümboliteks on aga Akropolis (losside ja templitega linnamägi), Forum (avalik koosoleku paik, mis oli kogu linna- ja riigielu keskkoht), kõik inimese mõistuse ja töö saavutused. Antiikaja kunstki oli kõigepealt arhitektuur, elamukunst, ühiselukunst. Skulptuur ning maal, mis on enam üksik isiku eneseväljendused, seisid selle teenistuses. Viimasteski taotlesid kreeka kõrgklassika kunstnikud üldmaks­vaid, ideaalseid vorme, mida tuletasid mitte oma vabast kujutluslennust, vaid hoolikast inimeste vaatlusest ja täpsetest mõõtmistest. Inimene oli selle kunsti kujutusese, enne kõike tugev, korrapärane inimese keha, mille ideaalvormid on jäänud ka praeguse Euroopa kunsti normiks. Nüüdisaegne Euroopa kunstiõpetus peab inimese keha tundmist enesestmõistetavaks kunsti põhitingimuseks vastandina idamaade kunstikäsitusele. Pärast kõiki kõikumisi tuleb Euroopa kunst ikka jälle tagasi selle antiikaja ideaali juurde. Nii tugev on selle ammusündinud kultuuri pärand ja nii lähedane ühtlasi selle elutunne Euroopa kultuuriringile.

Samal ajal kui antiikaeg andis linnadele kunstilise vormi, lõi ta neis selle vaimse kultuuri, millest on ammutanud kogu järelmaailm. See linnakultuur viis kõigepealt ühiskondliku elukorralduse enneolematule kõrgusele. Mõisted kodanikkond, riik, poliitika, vabariik (res publica — rahva üldasi) on tema loodud. Ta lõi ühiskonna mehhanismi tänapäevases mõttes. Uueaegse demokraatia ajalugu ulatub kuni Ateena linnani. Siin tekkis ühiskonna­käsitlus, mis linnas nägi ühtlast tervikut, mille huvid, rõõmud ja kannatused on ühised. Linnaelanikud pol­nud enam ühe valitseja tööriistad ja alamad, vaid va­litsesid ise, otseselt või oma esindajate kaudu. Nad olid kodanikud ja vabad inimesed, kes määrasid ise oma saatuse. Ka preestritel polnud enam võimu selle rahva üle, kes ei tundnud end enam mingi taevase käskija orjadena, vaid iseseisvate ja täiskasvanud ini­mestena, kes olid õppinud usaldama oma mõistust.

Inimlik mõistus saavutas siin esimest korda selle küpsuse, mis kõrvaldas pimeda alistumise nähtavaile ja nägematuile võimudele ja andis relvad niihästi looduse vallutamiseks kui inimeste eneste kooselu määramiseks oma tahte järgi. Algas teaduste areng kõigis harudes, milles töötavad tänapäevagi teadlased: loodusnähtuste uurimine kivikillust kuni taevalaotuseni ja selle tulemuste rakendamine tehnikas ning inimolemuse selgitus inimese kehaehitusest kuni ta kõrgemate ja salapärasemate vaimuavaldusteni.

See vaimne kultuur oligi antiikühiskonnas kõrgeim saavutus ja suurim pärand järelmaailmale. Kõik ajaloolise arengu muutlikkused, barbarite vallutused, kiriku ja riigi surve pole kord ärganud mõistust suutnud enam jäädavalt lämmatada. Keskajale järg­nes antiikmõtte võit renessansis, monarhiaile järgnes vabariik. Ja iga mõistusevabastus oli ühtlasi pöördu­mine selguse ja tasakaalu ideaali poole, mis olid antiikaja mõistusliku kultuuri peaomadused. Selgus mõtlemises, tasakaal tegudes ja linna elukorral­duses — see oli Ateena ideaal. Sellele mõttele jäid üldiselt küll võõraks inimese hinge tumedad avaldused (kuigi üksikud kreeka filosoofid ja kirjanikud puudu­tasid ka neid), kuid selle osalise puuduse kattis mitmevõrra võit kõigil neil aladel, mis on kättesaadavad kainele vaatlusele ja loogilisele mõttele.

Kreeka linnriigid lõid selle kultuuri. Rooma võttis tulemused üle, et neid edasi arendada, kuid enam laiusse kui kõrgusse. Ta hakkas teostama, mida kreeklaste mõte oli ette valmistanud. Ta suuri­mad saavutsed olid poliitika, kohtupida­mise ja tehnika alal, nii siis praktilisemail tege­vusaladel.

Ajalooliseks suurteeneks jääb aga roomlaste kultuurilevituse töö. Nad vallutasid suure osa Euroopast, ei jätnud aga provintse mitte kümnist maksvaiks asumaiks, vaid viisid sinna üle kogu oma riikliku ja tehnilise organisatsiooni. Seniste barbarite maile tekkisid kõikjale rooma linnad templite, paleede, amfiteatritega. Suur maanteede võrk lõi ühenduse kõige kaugemate keskkohtade vahele ja arendas kau­bandust. Rooma seadused levitasid süsteemikindlaid õiglusemõisteid, kirjandus ja kujutav kunst harisid tundeelu, harjutasid silma, käe ja mõtte osavust, avasid kogu uue maailma. Veel tänapäev öeldakse endistel Rooma riigi aladel olevat haritumad kombed, parem maitse, tugevam mõistus, vähem „metslust” ja rohkem „Euroopat” kui neil aladel, mis jäid kreeka-rooma mõjust puutumata. Tõeline „Еurоора” ulatub õieti ainult Reini jõeni, väidavad mõned. Ja Maailmasõda ning viimaste aastate metsikused Saksamaal näivad seda arvamust tõendavat.

See „tõelise Euroopa” nimetus maksab eriti Prantsusmaa kohta, kus Rooma maailmariigi hukkumine tähendas vähem kui mujal kreeka-rooma kultuuri hävinemist. Gallo-keldid olid muutunud sama hea­deks roomlasteks, kui olid ladinlased ise. Nad teeni­sid juhtidena rooma leegionides, paljud omandasid juba varakult Rooma linna kodanikuõigused, ja Rooma riigi lagunemise ajal (IV saj. p. Kr.) oli valit­sevaks kõnekeeleks kogu Gallias saanud ladina keel. Galliasse tekkisid koolid, mille kuulsus võistles kreeka tolleaegsete ülikoolidega. Marseille linn tegi oma poliitilise võimukaotuse tasa haridusliku võiduga, muutudes ülikoolilinnaks, mida rooma patriitsid eelistasid koguni Ateenale. Sama kuulus oli oma õitseajal (I saj. p. Kr.) Autun’i kool. Kuulsa õpetlase ja kõnemehe Eumeniuse juhatusel elustus see kool uuesti III sajan­dil, kuna mujal elati languse tähe all.

Gallo-romaani kultuurile on iseloomulik, et seal arene­sid eriti silmapaistvalt administratiivsed õpetu­sed ja enne kõike ilukõne. Rooma kirjanikud viitavad korduvalt gallialaste sõnaosavusele. L. Plotius ja M. Antonius Gnipho, kes juba I sajandil e. Kr. asutasid Roomas esimesed kõnekunstikoolid, olid gallialased. Galliast olid pärit ka rooma advokatuuri mõlemad kuldsuud Augustuse ajal: Vibius Gallus ja Julius Florus. Veel IV sajandil p. Kr., kui mujal ei jätkunud enam vaimset loomingujõudu, märgivad ajaloolased Gallias teatud kirjandusliku elevuse tõusu. Sel sajandil elas muide Decimus Magnus Аusоnius, silmapaistvamaid rooma riigitegelasi ja gallia kirjanikke, kelle luule oma kunstlikest keerutusist hoolimata kajastas ladina kirjanduses otse ainulaadse soojusega luule­taja igapäevaseid elamusi ja kõige intiimsemaid tundeid.

Gallia jäi nii lõpuni ustavaks Rooma suuruse ideele ja ladina muusale. Ka ristiusu võit ei suutnud siin esialgu ladina ilmlikku kultuuriteadvust märgata­valt nõrgestada. Kuivõrd sügavale viimane oli juur­dunud Gallia haritlastesse, tõendab roomaaegse Gallia viimseid kirjanikke, Rutilius Claudius Namatianus, kes elas V sajandi alguses ja nägi pealt ger­maani rüüstajate sissetungi igavesse linna ja iseoma kodumaale Galliasse. See kõik ei suutnud kõigutada Namatianuse usku Rooma püsivusse ja tema kultuuri igavikku. Olgu toodud lühike näide sellest 416. a. kirjutatud pateetilisest tunnustusest, mis andis nii väärika lõpu gallo-romaani kirjandusele:

„Kuula mu palvet, Rooma, selle maailma üllas kuninga­tar, Rooma, kes oled võtnud koha tähistaevas, inimeste ja jumalate ema, kelle templid viivad Olümposele. Ma laulan sulle, ja niikaua kui saatus lubab, oled sina mu laulude ese. Kes võiks elada ja unustada, et võlgneb sulle oma õnne? Unustaksin pigem päikese, kui mu alatust hingest kustuks su kuju, sest su heateod kiirgavad nagu ta valgus piirideni, kus ookeani lained sulevad maa. Ta ise näib oma võlvil veerevat ainult sulle. Ta tõuseb sinu riigis, sinu riigis ta loojub. Nagu ühest poolusest teiseni ulatub looduse elustav jõud, niikaugelt on su voorused läbistanud maailma. Palju­dele rahvastele oled andnud ühise kodumaa. Nad võitlesid su võimu vastu ja su võim oli neile tuhande hüve allikas. Sa kutsusid võidetuid osa saama oma seadustest ja tänu sulle on maailm sest ajast olnud üksainus linn … Sa valitsed ja oled väärt valitsema ja su tegude suurus ületab koguni su saatuse määratuse. Tõsta oma võidutsev laup, halja palmikuga ehi oma pühitsetud pea vanadust . . . Seo oma haavad! Pyrrhus, kes oli nii võidukas, põgenes su eest, Hannibal jäi nutma oma võitude üle … Sa elad niikaua, kui püsib maa­ilm, niikaua, kui taevas kannab tähti. Mis hävitab teisi riike, see aina kindlustab sind. Sa tõused vastuoludes. Su õnnetus valmistab su uuestisündi.”

Hilisem ajaloo areng andis õigustuse neile ennustustele, kuid esialgu oli see ainult viimse gallo-roomlase hääl keset üldist hävingut.   Rooma keisririigis endas olid juba levinud antiikvaimule võõrad ollused:  idamaade    ainuvalitsusliku türannia ideed ja tööka keskkihi kadumine hävitasid

     

Sainte-Madeleine’i kiriku pealööv Vizelay’s.

   

selle demokraatliku tasakaalu, mis kind­lustas kreeka väikeriikide õitsengu ja Rooma sisemise tugevuse veel nende esimeste keisrite ajal, kes olid küllalt targad, et mitte hävitada ühendust enda ja rahva vahel. Diktatuuride vägivald tõi kaasa vägi­valdsed riigipöörded ja üldise rahutuse, mis järk-järgult nõrgestas riigi jõudu.

Selle kõrval kasvas ristiusu mõju, mis oli pä­rit samuti idamaadelt. Elurõõmsa antiikvaimu asemele istutas see maise elu halvastamist hauataguse elu heaks, mõistusliku eluvaate asemel õhutas müstilist osasaamist jumala vaimust ja fanatismi. III sajandil p. Kr. oli uus usk kogu riigis omandanud võrdse asendi paganliku riigiusuga: keisrid ise võtsid omaks uue usu. See kõik aina süvendas riigi lõhestust ja kui V sajandil germaanid peaaegu üheaegselt tungisid mitmes suunas Rooma riigi aladele, siis ei leidnud nad enam võrdseid tagasitõrjujaid. Rooma maailmariik oli lagunenud, kuid ta kultuuriline pärand elas endis­tel aladel edasi, kuigi ajutiselt varjusurmas.

Aleksander Aspel

Teosest „Prantsusmaa ja Euroopa“, 1935