Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

      

Niisama vana kui eesti iseseisvusaegne romaan ise, on arvustajate ning lugejaskonna nõudmine „positiivse” romaani järele. Ligi kaks­kümmend aastat on romaani positiivsuse probleem peaaegu lakkama­tult nii või teisiti päevakorral olnud, viimasel ajal uues valgustuses uut tähtsust omandades, – miks siis mitte katsuda selle, ajajooksul väga mitmeharuliseks kasvanud probleemi arengut kord jälgida lihtsa­koelisest algastmest kuni praeguse staadiumini?

Iseseisvusaja alul piirdus probleem „positiivsete tüüpide” nõud­misega, ilma et pikemalt oleks mallatud või osatud peatuda selle juu­res, mida õieti mõista positiivsete tüüpide all. Üsna varsti aga kerkis positiivsuse-mõistet täiendavalt, laiendavalt ja selgitavalt esile monumentaalsuse-mõiste: hiigeljõupingutustega omariikluse saavu­tanud rahvas tahtis näha kirjanduslikke suursangareid, otsis raama­tuist vaimustavaid, sütitavaid, õilsaid, suurejoonelisi ja raskekaalulisi, otsis mõjukaid kujusid. Ent pakkumine ei rahuldanud nõud­misi. Veel 1925. aastal oldi sunnitud nentima (Looming 1925, lk. 157), et „eesti jutukirjandus on seni vähe pakkunud suurejoonelist elukuju­tust ja monumentaalseid tüüpe”. Alles siis, kui 1926. aastal ilmus Tammsaare Tõde ja õigus I, leiti peaaegu üksmeelselt, et nüüd oli loodud esimene iseseisvusaegne suurteos, kuigi selles käsiteldud kujude positiivsuse- või negatiivsuseküsimuses ei oldud kaugeltki ühesugusel arvamisel…

Miks õieti oldi sunnitud nii kaua ootama esimest vähemalt monumentaalsusegi mõttes positiivseks tunnistatud ning avalikku arva­mist üldiselt rahuldavat iseseisvusaegset romaani? Põhjus on käega­katsutav, kui silmas pidada, et iseseisvusaja algaastad olid ebahari­likud ja erakorralised aastad. Need, kes kirjanduslikke suurteoseid ja suurejoonelisi kirjanduslikke kujusid nõudsid kohe omariikluse alul, – need ei arvestanud tõika, et iialgi pole ükski rahvas suutnud suurt luua mitmel rindel korraga; nad ei arvestanud ega tahtnud arvestada seda, et sõjaliste vägitegude ning poliitiliste suursaavutiste ajad pole iialgi olnud soodsad kunstiloomingule. Pateetiliselt deklareerib Tuglas küll juba 10. novembril 1917: „Nüüd on küllalt! Mõõt on täis! Meie tahame jälle… luua. Meile on tähtis oma loova vaimu avaldamise võimaldus, ja kõik muu on kõrvalise tähtsu­sega…   Loomise rõõm, – see olgu me ainus tõukejõud!”   (Aja kaja, lk. 92). Kuid aeg ei soodustanud kirjanduslikku loomingut, hoopiski mitte ilukirjandusliku proosa alal. Lokkama lõi küll pul­bitsev lüürika; proosa ala huvitavamas ja värskemas osas ei saadud palju kaugemale omavahelisist vaidlusist, katsetusist (Ohverdet konn; Lendavad sead) või teoreetilisist seisukohavõttudest (Maha lüüriline šokolaad!). Kõik kobrutas ja kääris, kõik vahutas ja voogas; suuri ning haaravaid romaane luua, monumentaalseina mõjuvaid kirjandus­likke kujusid joonistada aga saab vaid rahulikult töötava mõtte ning tasakaalukalt valiva, korraldava ja keskendava mõistuse kaasabil, siis, kui väline olukord on stabiliseerunud ja elukäik igapäevaseks muutunud või kui on saadud vähemalt selge ülevaade olukorrast ja sellega seotud nähtusist.

Selgust olukorra, oma isiklike vaadete ja kogu rahva kultuuri­liste sihtide kohta asus esimesena taotlema Tarapita rühm 1921. aasta sügisel ilmuma hakanud ajakirjaga Tarapita, mille eesmärgiks  oli vastuastumine kääriva ja kobrutava vetelagunemisaja jooksul pealis­pinnale kerkinud väärtusetu ja kerge, kuid rahva organismi mürgi­tama kippuva tõusikluse vastu.  Ei rühmal ega selle häälekandjal olnud üksikasjaliselt väljakujunenud kava; siiski aitas Tarapita nii otseselt kui ka enda ümber tekkinud ägedate vaidluste varal kindlaks määrata, mille poole meie kirjandus pidi püüdma, mida tahtma. Kir­jandusliku positiivsuse probleemi arengut valgustavalt on tähtsad peamiselt Tarapita rühma vastaste arvukad kirjutised, milledes esmakordselt esile kerkis positiivsuse-nõuet veelgi täpsustav ja lähemalt määratlev nõudmine rahvusliku omapära järele (A. Gailiti ja H. Visnapuu poleemilised artiklid Päevalehes 1922). Veel väike sammuke,  –  ja  oldigi „terve ning positiivse  maaorientatsiooni” nõudmise juures, mis vastas niihästi poliitilisele olukor­rale, lugejaskonna enamiku maitsele ning arusaamisele kui ka kirja­nike enamiku päritolu- ning arengutingimusis juurduvaile kogemu­sile ja võimeile.  Saabusid asunikuromantika päevad, algas iseseisvusaegse külarealismi õitseaeg.

Suurejooneliste kirjanduslike kujude loomise katseid on meil tehtud iseseisvusaja varaseimast algusest peale. Esimeseks sää­raseks katseks on peategelane Martens okupatsiooniaegse suve kestes valminud ja 1918. aasta jõuluks ilmunud romaanis Ennäe inimestl, milles Metsanurk püüdis kujutada kaaskodanike ideaali kehastavat meest: jõulist tegudeinimest, keda üldiselt imetleti (lk. 13). Martensit romaani sissejuhatavail lehekülgedel üksikasjaliselt lugejale tut­vustades rõhutab autor igati tema rõivastuse, käitumise, eluviiside, kommete ja harjumuste suurt soliidsust, mõõdukust, väärikust ja tub­lidust; esialgu tekibki lugejal mulje, et on tegemist mõjuka ning imponeeriva ärimehekujuga, jõulise ja võimsa tööinimesega. Kuid see mulje muutub rabedaks juba Martensi esimesi mõtisklusi (lk. 14- *5) jälgides, ja lugeja veendub varsti, et ta ees ei seisa kaugeltki mitte erandlikult tubli ja teovõimeline mees, vaid kartlik ja kõhklev, (lk. 1-18), otsustusvõimetu ja liialt kaasinimeste arvamistest sõltuv (lk. 29), arg (lk. 33), seesmise ebakindluse mõjul poseeriv (lk. 40; 43), abitu (lk. 84), naiivne (lk. 142-143) ja igapäevases elus täiesti saa­matu olend, kellele näilise suurejoonelisuse etikett on ainult külge kleebitud, ilma et see teda millekski kohustaks, – niisama kui romaa­nile Ennäe inimest! endale on külge kleebitud mittemillekski kohus­tav võltspositiivne moraal viimasel poolteisel leheküljel.

Suurejoonelisust küll mitte taotlevaks, kuid omal viisil tõesti jõuliseks kujuks on Tammsaare Kõrboja peremehe (1922) peatege­lane Katku Villu: mitte just eeskujulik, sugugi mitte paleuslik, aga iseteadlik ja enda maksmapanekust rõõmu tundev kuju, – värvikül­lane ja meeldejääv ning seejuures ka rahvuslikult omapärane tüüp, mis aga laiemaid hulki siiski veel ei rahuldanud. Sooviti aktuaal­semaid, sooviti optimistlikumalt käsitletud kujusid, soo­viti „edasiviivaid”, eeskuju-andvaid tänapäeva töö-sangareid: sooviti Kriuka Kustat ja Kooraste Tõnist.

Kes on Kriuka Kusta?.. „See on Kurgsoo päälik oma abikaa­saga. Tema ja ta naise ajud töötavad, otsad veavad kipra, tahtevõim paneb südame vintskelt lööma. Mitte Haabjärve äärest lossist ei tule maale ja rahvale uusi jõude, vaid siit, Kurgsoo äärest,” nii ütleb R. Roht oma Kurgsoo (1924) viimasel leheküljel. Kriuka Kusta – nuti­kas, ettevõtlik, heatujuliselt rahmeldav asunik – on uue ühiskond­liku kihi ning uue ellusuhtumisviisi mõnus ja muhe kehastaja. Kriuka Kusta ja Kooraste Tõnis (Kivika Jaanipäev, 1924; Mihklipäev, 1925) esindavad uut poliitilist, majanduslikku ja kõlbelist tegurit, – tõus­vat uuspõllumeeste väge. Neid käsiteldakse rõõmsalt-idealiseeriva optimismiga, nende varal näidatakse, mis kogu rahvast edasi aitab ja üles mäkke viib: töö, – reibas, vastseid väärtusi tootev töö. Põhi­mõtte nimel, positiivse tendentsi nimel lastakse Kriuka Kustadel ja Kooraste Tõnistel iga ettevõte õnnestuda, mõnigi kord arvestamata jättes tegeliku elu võimalusi, sest Tõniste ja Kustade või Kusta kombel edasi rühkivate „Krõstjaanide” (Rohu Maa, 1927) päralt on tulevik.

Üks viimaseid hakkajaid ning ettevõtlikke, igati eeskujulikke töö- ja tulevikuinimesi positiivse maaorientatsiooniga romaanikirjan­duses on Altvälja Agnes M. Mõtslase romaanis Mu kodu (1927), mis praktilises rakenduspositiivsuses läheb paiguti juba nii kaugele, et meenutab ennemini põllutöö- ja karjakasvatuse-käsiraamatut kui ilukirjanduslikku kunstiteost. Altvälja Agnes pole küll asunik, vaid põlise (laostuva) talu jaluleupitaja, kuid õieti on temagi sama põhi­lise idee kandja kui asunike-elu käsitlevate romaanide peakujud, ja mulje temast jääb autori sihilikest liialdusist hoolimata samasugune kui Kustadest-Krõstjaanidest-Tõnistest: Agnes tahab midagi ja suudab midagi. Kurgsoo ja Maa, Jaanipäev ja Mihklipäev, Mu kodu ja üldse suur enamik sihiliku maaorientatsiooniga romaane – olgu nende kunstiline väärtus ükskõik missugune – näitab tahte- ja teojõulisi inimesi, mõjudes ses suhtes tõesti ergutavalt, kaasatõmba­valt. Nende jaatavad tegelased on tillukesed energiaallikad kümne aasta eest lõppenud esimesel kirjandusliku positiivsuse perioodil.

Kummaliseks erandiks nende elutahet ergutavate teoste seas on Metsanurga Valge pilv (1925): suurejoonelisele sissejuhatusele järgneb väikeasjade korrutamine peategelase ümber, kelle iseloomuks on täieline iseloomutus, – edevuse (lk. 22, 38, 112) kõrval domineerib temas alamustunne ja seesmine ebakindlus (lk. 6, 44, 65), enesesüüdistus (lk. 70) ja enesele etteheidete tegemine (lk. 113, 200, 214), kõhklus (lk. 34, 159) ning loomupärane võimetus „valida ja otsus­tada” (lk. 35, 45, 97, 116, 117, 123, 127, 134, 136 jne.); see on inimene, kes nagu Martenski tunneb „hirmu tuleviku ees” (lk. 5), kes seesmise kindluse puudusel räägib poolikut tõtt (lk. 76) ja vägisi pingutab end „uhke” olema (lk. 195, 203, 225). Kõige paremini selgub selle omal ajal sageli väga „positiivseks” kiidetud kuju vaimse selgroo nõrkus, kui seda kõrvutada Kõrboja Annaga Tammsaare Kõrboja peremehes: Anna teab, mis ta tahab, ning julgeb oma tahtmist teostada püüda raskusist hoolimata, – Metsanurga Alma ei tea iialgi, m i d a ta õieti tahab ja k a s seda tahta maksab; mis tema elus teostub, see teostub juhuslikult. Ometi pole Kõrboja Anna kirjandusliku positiivsuse nõudjate silmis kunagi leidnud seda tähelepanu, mis Verihurma Alma, üldse näib, et tõesti püstipäisi ja iseteadlikke kujusid pole meie kir­janduses seni kuigi kõrgelt hinnatud.

*

Mida ägedamalt iseseisvusaja esimese aastakümne lõpule lähene­des nõuti rahvuslikku omapära, seda teravamalt eitavale seisukohale asuti linnakultuuri ja üldse linna vastu. Linna identifitseerisid „läänlusse uppumise” vastu sõdijad võõraga, linnasse suhtuti vae­nulikult, linnas nähti pahede pesa, maalt tulnud terve ja puhta olluse rikkujat. „Meie kirjandus saab olemasolu õigustuse omapära­sest vaimust, omapärasest laadist. Nõndapalju kui oleme omapärased, nõndapalju on mõtet meie olemasolul… Aeg on loobuda võõraste klaaspärlite imetlemisest ja nende levitamisest,” kirjutas 1927. aasta alul üks tolleaegseid rahvusliku omapära eestvõit­lejaid, Hubel-Metsanurk (Looming 1927 I, lk. 43), kes juba Valges pilves (1925) oli püüdnud linna esindajaid maha teha, jämedalt liial­dades ja moonutades.

Talupoeglik – kitsarinnalises, talupoeglik – ühekülgses suunas pidi maaorientatsiooni käredate pooldajate arvates arenema kogu rahvas kõigi oma kultuuritaotlustega. Tarapita-aegsest hüüd­lausest : võitlusesse ebakultuurilise tõusikluse vastu! oli saanud hüüd­lause : võitlusesse Linna vastu! maha Linn!… Üks huvitavamaid sellesuunalise positiivsuse teenistusse rakendatud romaane on A. Mälgu Hukkumine (1928), mille keskkujuks on maalt, kustki „sooveerest” tulnud edasipüüdlik noormees, kelle kohta autor ise teose järelsõnas ütleb: „ristatasin ta… linna olukordadega, millistes ta paratamatult hukkub”. Autor ei näita, miks maalt tulnud noor edasipüüdja „paratamatult” peab linna-oludes hukkuma; ta ei katsugi oletatavat paratamatust põhjendada, vaid võtab seda kui iseenesest­mõistetavat tõsiasja. Autor ei arvesta seda, et suurem hulk meie riigi- ning avaliku elu tegelasi ja vaimuinimesi on sündinud maal, kuid pole linna tulles mitte hukkunud, vaid on alles linnas arenenud selleks, mis nad on; autor ei arvesta ka romaani peategelase esialgset iseloomukindlust, otsustusvõimet ja mõistust, vaid teeb temast linnas otsekohe mingi saamatu pappkuju, mis on kõrvaliste mõjude lükata ja tõmmata. Võlts ja kahepaikne psühholoogia, vildak järelduste­tegemine oma eelarvamuse kasuks ja põhjendamatu üldistamine linna kahjuks, – need on tegurid, milledega ei opereerita mitte ainult Huk­kumises, vaid peaaegu kõigis linna vastu suunatud „positiivse” kalla­kuga eitavais ajaromaanes, olgu nende autoreiks Mälk, Roht, Mõtslane või mõni turu nõudeid rahuldada katsuv nooruk.

Kujukaks näiteks selle kohta, mil viisil maaorientatsiooniga spe­kuleerivalt linnapahesid „paljastav” kirjandus positiivsust taotles, on Rohu Nauding (1929): üks tüüpilisemaid naiivselt-positiivse ten­dentsi sidumise katseid kõditava pahedekirjelduse (lk. 77!) sappa. Kui Roht Naudingu viimasel leheküljel suure paatosega deklareerib: „Kõo kuninganna olla on siiski väärikam, vabam, kaunim ja kindlam kui mõne võltsunistuste kuninga armukene”, siis on see vastuvaidle­matu tõde vääral kohal, – see on puuduliku loogikaga käsiteldud tõde. Ühekülgselt-sihilikule linnaelu pahede kirjeldusele järgneb ühekülgselt-sihilik maaelu hüvede rõhutamine; linnaelu käsitlev romaan ise jätab ütlemata, miks „Kõo kuninganna” linnas sattus just mülkasse, miks tal puudus võimalus linnas vähesel määralgi kasutada oma iseloomu ja linnakeskuse jaatavaid külgi; maaelu riivav posi­tiivne lõpp aga jätab mainimata need raskused, milledega on seotud tegelik „Kõo kuningannaks” saamine. Nii linna kui maad käsitledes ei arvestata praktilist tõelisust, nii siin kui seal minnakse sihilikult äärmustesse; mõlemal juhul ollakse vildakalt ebasiiras. Moraal on vaid odavaks lisandiks teosele, mis oma olemuselt mõjub ehk enne­mini ebamoraalselt.

Nii odavate vahenditega on kerge moraalne ja positiivne olla, – kuhu säärase pseudopositiivsusega välja jõutakse, näitab Kirsimäe Puhastustuli (1929), see suure trummipõrinaga positiivseks prokla­meeritud teos, oma kergeltvõetud optimismiga ja pealiskaudse eeti­kaga, mis on läbi ja läbi võlts, teesklev ja ebausutav. Demoraliseeriva odava „positiivsuse” õisi on lõpuks A. Raag’i Mässu vaim (1932): raa­mat, kus pojad oma noore võõrasemaga lastakse astuda armuvahekorda, mille tagajärjeks on rasedus ja tõtt juhuslikult teada saanud isa surm südamerabandusse. Sellest hoolimata lõpetab autor teose idülliliselt-roosilise meeleolupildiga, leides, et peategelasel pole mingit vajadust oma mitmekordset süüd lunastada, kuna „seda, kelle vastu ta patusta­nud ja kellel õigus nõuda talt oma teo lunastamist, pole enam. Sellele on nüüd täiesti ükskõik, kas Hinno talitab nii või teisiti. Tema ei tea enam millestki midagi. Mis mõte on siis täita vastu­tasu andmise kommet seltskonna lõbuks…” (lk. 300). Kõlbelise hüvituse kohustuses, kõrgema eetika nõuete rahuldamises näha vaid kombetäitmist „seltskonna lõbuks”, – see on kõlblusemõiste nürinemise tipp, ülim korruptsioon ajavaimulise rakenduspositiivsuse omapärase kilbi varjul.

*

1924. aastal ilmus Rohu rõõmus-optimistlik Kurgsoo, neli aastat hiljem Mälgu Hukkumine; nelja aastaga mandus värskelt-jõuline maaorientatsioon halisevaks linnavaenulisuseks. Nelja järgneva aasta kestes arenes maaorientatsiooni lipu all alustatud linnavastane sõja­käik ideelagedaks arvustamiseks arvustamise pärast, paljastamiseks paljastamise pärast, mahategemiseks mahategemise pärast, piitsutami­seks piitsutamise pärast. Kui oligi arvustavais-paljastavais-piitsutavais romaanes midagi positiivsust-taotleva idee sarnast, siis väga eba­määraselt, vildakalt, üsna juhuslikult, – esikohal seisis eitavate näh­tuste kirjeldus nii lopsakais värves, et paljastavaid-piitsutavaid romaane võib lugeda kui pahede-käsiraamatuid, ebavooruste õpikuid (Mõtslase Mäng, 1930; Rohu See, millest avalikult ei räägita, 1930).

Teatava määrani muidugi tohib tugevasti rõvetsemisesse kalduvat kirjanduslikku paljastusetaudi seletada vahepeal valitsema pääsenud ajavaimuga; ei saa ju salata, et paljastav ajaromaan väga sobivalt vas­tab „sellele üldisele pohmeluse- ja saunapäevade meeleolule, mis meie ühiskondlikus ning poliitilises elus maad võttis pärast iseseisvuse iiigtormiseid mesinädalaid”, nagu ütleb Jaan Kärner (Mõtteid meie tänapäeva romaanist, Looming 1933 I, lk. 90), kurvalt nentides, et „allasurutud teopoisiinstinktid” on kirjanduses täiel määral maksvu­sele pääsenud. Ei olnud iseseisvuse teise aastakümne alul vist ühtki nähtust ega ala, ühtki linna- (ja isegi maa-) elanikekihti, mida kirjan­duses poleks valgustatud kõige mustemast küljest. Haridustegelased ja kooliõpilased (Rohu See, millest…, Kindluste Rändlinnud) ning üliõpilaskond (Kirsimäe Puhastustuli), ärimehed (E. Krusteni Mine­viku jälil; O. Lutsu Pankrot; Metsanurga Fr. Arraste ja Pojad), ametnikud (Krusteni õilis vale; Metsanurga Taaniel heitleb), avaliku korra kaitsjad (Uibopuu Suletud ring), kirjanikud ja kunstnikud (Kivika Vekslivõltsija), igasugused muud kultuurtegelased (Janno Metsmees), intelligentsi esindajad üldse (Anvelti Viirastusi valges öös; Reed Morni Andekas parasiit ja Kastreerit elu) – kõik on tolle­aegse romaani kujutusel läbi ja läbi pehastunud, kõdunenud, mädad. Kõige ulatuslikumaks linnavastaseks mahategemisrünnakuks on Tammsaare Tõde ja õigus IV (1932): masendav, aga ka protestileäratav teos oma sihiliku liialdusega.

Tõde ja õigus IV (ühes Kivika Vekslivõltsijaga) on siiski neid väheseid ajaromaane, mis liialdavast pessimismist hoolimata mõjuvad positiivselt oma eetilisi sihte taotleva julgusega; siin on paljastusel-piitsutusel kõlbelise parandamise siht silme ees. Suurt enamikku 1928.-1932. aasta vahel ilmunud romaanitoodangust aga iseloomustab tugev kalduvus luua turu jaoks, pakkuda seda, mil oleks enam menu, ilma sündsuse- või maitsenõudeid arvestamata. Eeskätt turu nõudel muutubki eetilisi sihte taotlenud arvustav ja paljastav romaan lihtsaks mahategemiseks või protokollivaks pahedekirjeldamiseks.

Peamiselt turu nõuete mõjul toimub tervendavast maaorientatsioonist lähtunud positiivse tagamõttega arvustavas romaanikirjandu­ses veel teinegi metamorfoos: romaani „linnastumine”. Linnavaenuliste, rahvuslikult häälestatud positivistide kiuste kandub romaanide tegevus üha sagedamini linna ka siis, kui neid ei inspireeri enam mingi tervendav tendents. 1928. aasta alul ilmunud album Dünamis I läheb mitterahvuslikult-linliku „tahethävitava voolu” põhjamises õige kaugele, ajakirjanduses käib kibe sõnasõda „euroopa moevoolude jäl­jendajate” ning „suurlinna tsivilisatsiooni kummardajate” vastaste (Vaba Maa nr. 73, 1928) ja „külarealismi diktatuuri” vastaste (Rahva Sõna nr. 55, 1928) vahel; uut elevust, aga ka uusi teravusi toob Kirjan­dusliku Orbiidi ilmuma hakkamine 1929. aasta jaanuaris, – tagantjärel vaadates peab siiski nentima, et ägedad teoreetilised sõnavõtud linna ja maa või „vurle ja matsi” vahelises võitluses pole kirjandust ennast ja selle arengut kuigi palju mõjutanud. Linnavaenuliste teoretiseerijate kiuste olid maaelu käsitlevad romaanid lugejaskonna ära tüüdanud; sooviti näha linnaelu kirjeldusi, uut olustikku, – ja kirjanikud ruttasid seda tellimust täitma.

*

Maal sündinud ja kasvanud kirjanike linnavaenulisuse üheks põh­juseks oli linna mittetundmine, – linna sügavama ja varjatuma ole­muse mittetundmine. Kui maa oludesse suhtuti arvustavalt (Kivikas, Roht), siis osati näha ja taheti näha ülesehitavat tööd, edasivii­vaid tõukejõude; linna elu käsitledes seda ei osatud ega tahetudki: siin nähti ainult pahesid, mida ju alati kergem on märgata: kõnts kerkib ikka pinnale, torkab silma ja levitab halba lehka … Ajaromaanide linnapahede kirjeldused jätavad põlisesse linlasesse mulje, nagu oleks kirjeldatud läbi akna, väljaspoolt sisse vaadates, mitte ise sees olles: ei Mälk oma Hukkumise ajastul, ei Mõtslane ega Roht oma tendentslikes ajaromaanes, ei Metsanurk linnaelu käsitlevais teoseis ega Tammsaare Tõe ja õiguse IV jaos mõju nii usutavalt, kui samad autorid maaelu kirjeldavais raamatuis. Lausa jaburatena kujutatakse Tõe ja õiguse IV köites linnainimesi (lk. 106, 177); mingite pentsi­kute veidrikkudena (lk. 120, 125-126), õlgukehitamapanevate põru­nud peadena (lk. 262-263), kerglaste ja lapsikute nullidena (lk. 319-320) joonistatakse neid ses suurteoses. Liiga hõlpus on linlasi sel viisil karikeerides olla linlase kulul maainimese kasuks positiivne.

Võrreldes asunikeromaanide hakkajate ning ettevõtlike tegelas­tega, on ajaromaanide tegelased loiud ja passiivsed, algatusvõimeta ja tahtejõuta olendid (Mälgu Hukkumine; Rohu Nauding; Kärneri Unustatud Emajõgi; Uibopuu Suletud ring; Jakobsoni Kolme vaeva tee; Morni Andekas parasiit), kelledest väga suur protsent lõpetab enesetapmisega. Passiivsed on isegi ajaromaanide positiivseina mõel­dud kujud: Anna Mõtslase romaanis Mõrane hing (1930), Joosep Metsanurga romaanis Fr. Arraste ja Pojad (1930). Kui vahel katsu­taksegi kujutada aktiivseid, tegevushimulisi ja -võimelisi inimesi, siis eitavate ja kõige oma rühmamise-askeldamise juures ebaproduktiiv­sete kujudena, keda lähemas või kaugemas tulevikus ootab laostu­mine. Säärased on Metsanurga Max Arraste, tulesüütamisega lõpetav ärimees Mõtslase romaanis Mäng, Krusteni Õilsa vale kohtusekre­tär: enese ja naise näljutaja „aateliste” sihtide nimel; ka Mõtslase Mõrase hinge ettevõtlik (linna mõju alla sattunud) taluperemees Kristjan kuulub sellesse liiki. Miks ei suudeta iseseisvusaja teise aastakümne algul aktiivseid kujusid käsitleda positiivseina (või posi­tiivseid aktiivseina) nagu esimeste asunike-romaanide ajastul?.. Kas mõjus siingi kaasa majanduslik ja vaimne depressioon, kõnes ja kir­jas üha sagedamini tarvitatav lendsõna riigitüdimusest? Kindlasti; kui hulkade seas „riigitüdimuse” näol pettumus tekkis iseseisvusest ja omariiklusest, mis ei täitnud omakasupüüdlikke lootusi, küll aga kaasa tõi rohkesti kohustusi, – kui hulkade seas tõeline või arvatav aineline kitsikus esile kutsus ebamääraseid igatsusi millegi parema, vabama, suurejoonelisema järele, sundides halvustavalt suhtuma kõige käesoleva viletsusse, kitsusse ja närususse, – kui hulkade seas algas mingi kobav ümberhinnang ning arvepidamine, siis loomulikult puu­dutas see nii või teisiti ka kirjanikke, mõjutas ka neid ja nende meele­olu, ei lasknud neidki näha seda suurt, mis oli korda saadetud, seda jõuhulka, mis kehastus seniseis saavutusis, seda positiivset aktiiv­sust, mis väärtusi oli loond, vaid sundis neid oma pilku pöörama sinna­poole, kus valitses passiivne seisak või laiutav pankroti poole tüürimine. Seda enam, et laiutamises osalt ise oldi kaasa teinud, et osalt ka ise oldi laostumise äärele jõudnud ja seisti vajaduse ees kohut mõista enda ja omasuguste üle (vt. Kivika Vekslivõltsija, 1931).

Väheütlevad, loiud ja passiivsed on ajaromaanide kujud aga veel teisel põhjusel: kirjanikul pole enam küllalt huvi oma teoste pea­tegelaste vastu!.. Nagu eespool nägime, võrsus ajaromaan Naudingu tüüpi tendentsromaanest, millede eesmärgiks oli pahede kirjeldamine õpetliku tagamõttega. Lugejate seas muidugi oli vähe neid, kes paljastavaid teoseid lugesid paarileheküljelise või mõnerealise õpetliku lõpu pärast; ajaromaani loojad ise võisid alul ausalt veendunud olla, et jutt on see kooruke ja õpetus see sisu, – lugejaid huvitas eeskätt maitsev kooruke: s e d a nauditi, selle sarnast nõuti. Sensatsiooni­himulise lugejaskonna mõjul nõudis sensatsioonilist romaanikirjan­dust raamatuga äritsev kapital, reklaami osava kapitali mõjul nõudis aina uusi sensatsioonilisi romaane lugeja: nii tekkis lausa võidujooks sensatsioone-pakkuva olustiku-romaani alal. Esikohale kerkis järjest suuremal määral romaani väline, kirjeldav külg, kadus ainesse sü­venemine, mandus psühholoogiline kujundamistahe. Kuna tähtis oli esmajoones olustik, siis ei läbetud vaeva näha sündmustikugi leidmisega, tegelaste plastilisest kujundamisest rääkimata, teose teljeks sai autori omavoli, tegelasi ei juhtinud nende tõelisest iseloomust võrsunud ajed, – tahtetute nukkudena käsitlesid neid autorid olustiku-kirjelduse huvides.

Loomulikult ei saanud olustikuga spekuleerimine kesta igavesti; kui kirjeldatud oli kõike, mis vähegi kirjeldada oli, siis pidi parata­matult tulema reaktsioon. Majanduslik surutis aitas seda omaltpoolt mõnel määral kiirendada; lugejate huvi pöördus mujale, hakati kir­jandusest otsima jälle inimest. Uuesti tekkis nõudmine suurejoone­liste kujude järele, töötavate, väärtusi loovate romaanitegelaste järele.

Kui suur oli lugejaskonna igatsus olustiku rüpest märgatavalt esile kerkiva, olustiku taustast silmnähtavalt eralduva sündmustiku-keskkuju järele, seda näitab Metsanurga Fr. Arraste ja Poegade (1930) peategelasele osaks saanud võrdlemisi laialdane ja heatahtlik tähele­panu ; kui suur oli igatsus töötava ja töödarmastava sündmustikukandja järele, seda näitab H. Ranna Keha ja vaim (1930) haruldane menu ajal, mil paljastav olustikuromaan käis alles näilist tõusuteed. Nii Metsanurga Joosep Arrastel kui ka Ranna Ilma Marrasel on positiivsuse-mõiste arengukäigus tähtis koht.   Mõlema ümber on põimitud positiivsuse-mõistest lahutamatut optimismi, mõlemad tahavad olla positiivsed ka oma ideedepagasiga.

Nagu Metsanurga teoste kujud harilikult, nii on Joosep Arrastegi nõrgaloomuline, ebaproduktiivsele unistamisele kalduv ja tugeva alaväärtusetunde all kannatav inimene. Nagu juba Orjades, nii tahab autor Fr. Arraste ja Poegades lugejat uskuma panna, et alaväärtuse-tunne on rahvuslik iseloomujoon (lk. 285) ; kuna aga Orjades propageeriti selja sirguajamise vajadust ja loomupärasest alamustundest võitu saamist, siis Fr. Arraste ja Poegades tahetakse häbista­vast nõrkusest teha voorus: Ole teadlikult ja sangarlikult väike, kui sa pole loodud suureks, õpetab romaani resonöör Pikksaar. Järelikult passiivsuse tõstmine aukohale aktiivsuse ergutamise asemel. Joosep Arraste jõuabki teose lõpul haljale oksale passiivse vastupanu, pas­siivse Taaveti lauluraamatu tarkuse varal, – muidugi tänu õnnelike juhuste reale ning autoripoolsele heasoovlikule olukorralahendusele. Romaani optimistlik lõpp on seega seesmises vastuolus reaalelu kogemustega ja igapäevase usutavusega; see on vildak optimism, – posi­tiivsuse taotlus mittesobiva objekti abil.

Helene Ranna Ilma Marras on teissugune inimene: aktiivsem, praktilisem, tahte- ja teojõulisem. Ilma on loomult töötaja; romaani sündmustiku kestes jutustatakse seepärast palju tegelikust tööst, – sellest jätkuski omaaegseile auhinnamõistjaile ja nende kannul ka laiemaile hulkadele, et liialdavalt ülistada romaani positiivsust, ilma sügavamalt romaani tuumasse tungimata. Ometi on Keha ja vaim väärt, et selle juures peatudes mitte piirduda lööksõnadega, vaid las­kuda tööprobleemi sügavustesse: Keha ja vaimu võib nimetada positiivseks eriti sel juhul, kui seda võtta esimese romaanina, mis katsub näidata, et töö iseenesest pole veel mingi positiivne väärtus, vaid et positiivset väärtust on alles mõtestatud tööl.

Ilma Marrast tutvustatakse isikuna, keda töö huvitab rohkem kui abielu, kes mehele minnes kohe õhinaga asub tööle, et endale kodu luua. Isikliku loova töö võimalus lõbustab ja huvitab teda; see on talle „puhas rõõm ja puhas Õnnistus”. Aga kui esialgul siht on saavu­tatud, kodu loodud ja muud eesmärki ega mõtet tööl enam ei ole, siis kaob Ilma huvi töö vastu; kerkib esile küsimus: milleks? kellele? Selles küsimuses ja selle juurest optimistliku lõppakordi juurde vii­vas mõtetereas peituvat positiivset vaatekohta täiel määral hindamast keelab kahjuks teosesse toodud lääge „pühapäeva- ja argipäevamehe” motiiv ning eluvõõras ja puine ideaalkuju Toivo Saat, kellele teoreeti­liselt on püütud anda palju positiivset ausära, kes aga praktiliselt on mitteusutav ja seepärast väheütlev kuju.

Märksa tõenäolisem ja seepärast vastuvõetavam on positiivseina mõeldud kujude seas Jakobsoni Töö alguse peategelane Toomas Andrukson, hiiglaslik tööenergia ning produktiivse ürgjõu kehastus. Ja­kobsonile on Töö alguse puhul ette heidetud, et ta ei arvesta reaalolusid ega inimese võimete piire; samuti on laidetud sündmustiku tüütavat monotoonsust: „Aastaajad vahelduvad, kordamööda kallab vihma või tuiskab lund, maa mustab porist või haljendab rohust, – Toomas aga murrab tööd” (Eesti Kirjandus 1933, lk. 56, Fr. Tuglas). Ei saa siiski salata, et Andruksoni kuju on teiste samalaadilistega võrreldes meeldejäävalt võimas ja oma tahumatu jõuga imponeeriv; autor kirjeldab teda mehena, kel tavalisi olusid ja hariliku inimese võimete piire ei tarvitsegi arvestada, kuna tal on mitme mehe jõud: ta lõhub tööd teha nagu härg (lk. 55), märatseb tööd teha nagu hiiglane (lk. 78); kui ta hüüab, siis „möirates” (lk. 297); kui ta hoogu satub, siis „lajatab mets” (lk. 58). Tal on peale puhtkehalise jõu aga ka omajagu vaimset jõudu; küll on seegi jõud toores ja viimistlemata, aga ses on siiski ennastusaldavat püstipäisust (lk. 27, 69), ses on pain­dumatut tahet ja sihikindlust, – võitleja tahet, sihikindlust ja visadust (lk. 10, 172), mis võimaldab tööst tunda rõõmu: võitja-tigedusega segatud rõõmu (lk. 77). Seetõttu on Tooma näiliselt ühe­toonilisel töörühmamisel mõtetki, mis võib lugejat haarata ja panna kaasa tundma tahumatule mehemürakale, kes magadeski und näeb tööst. Toomas pole tuim tööori, vaid loov töötaja omal alal, – val­lutaja ning alistaja, vallutaja ning valitseja. Toomas Andrukson on ….. härra. Suurem härra ehk kui mõni, kes ennast paruniks peab” (lk. 301).

*

Paljastav ajaromaan võõrutas tõsisemad lugejad raamatust, tegi raamatu peamiselt sensatsioonihimulise kõmu- või nilbuseküti huviesemeks. Pessimismist ja mannetult-passiivseist kujudest tüdinenud lugejaskond igatses optimistlikumat ellusuhtumist, aktiivsemaid kuju­sid ükskõik kui väikeste huvide ringis. Kas teadlikult või vaistuliselt hakkaski osa kirjanikke lugejaskonna igatsust rahuldavaid romaane pakkuma; väärib märkimist, et Tammsaare Tõe ja õiguse IV köitega üheaegselt (1932) ilmus Jakobsoni Töö algus, Mälgu Kivine pesa, Kibuvitsa Soomustüdruk; järgmine aasta andis Kibuvitsa Rahusõidu, Rohu Vastsed rajad, 1934. aastal lisandusid Jakobsoni Vallutajad, Mäelo Vallaslaps jne., – kõik teosed, milledes tegelasi ei juhita enam enesetapmiseni, vaid lastakse neil saavutada oma väikesed sihid, jagu saades kõigist (olgugi väikesist) takistusist. Otse üksteise võidu püüdsid kirjanikud äkki rahuldada lugejaskonna „kisendavat nälga” a k t i i v s e l t-positiivsete kujude järele; üha kõrgemale aujärjele tõsteti töötahe ja teotsemine suuremas või väiksemas ulatuses: opti­mistlikku töömeelsust kajastavad Tammsaare Tõde ja õigus V (1933), Jakobsoni Vallutajad (1934), Rohu Vastsed rajad (1933) ja Esimene armastus (1935), Raua Kirves ja kuu (1935), Mälgu Õitsev meri (1935), Metsanurga Soosaare (1936), osalt Lintropi Muiste (1936) jne.

Väärtuselt kõige kaaluvam on neist optimistlikest romaanest Tõde ja õigus V, nagu pessimistlikest romaanest üks kaaluvamaid oli Tõde ja õigus IV. Rohkem kui ükski teine tööga seotud probleeme positiivses mõttes käsitlev romaan on Tõde ja õigus V rajatud kõrge­male ideelisele alusele; rohkem kui üheski teises tegelikku tööd kir­jeldavas ja tööinimesi kujutavas romaanis on siin tööküsimusi m õ testatud. Elujaatuse ja ülesehitava põhimõtte suunas areneb siin sündmustik, näidates väljapääsu kitsalt-isikliku juurest ülevamasse vaimsesse õhkkonda, lastes tegelasi iseendist üle kasvada, aidates vahekordi lahendada puhastavate ja edasiviivate printsiipide abil. Tõde ja õigus V on parimas mõttes elulähedane, kui eluläheduse all mõista „läbituntud aja- ja maailmapilti, sünteesi, elumõistmist”, nagu nõuab üks omaaegseid orbiitlasi, Joh. Schütz, Loomingus ilmunud artiklis Tänasest kirjandusest ja kirjanikust (Looming 1932 I, lk. 569) ; Tõde ja õigus V täidab täiel määral ka positiivse eluläheduse eest­võitlejate teist nõuet: „et kirjanik …peab olema üle oma kujutata­vast ainest ja miljööst niihästi esteetiliselt kui ka eetiliselt”, peab suutma „eksalteerida maksimumini meie inimlikku ja rahvuslikku töö- ja loomistahet” (Aug. Anni, Kirj. Orbiit nr. 2).

Tööd, töötahet, tööjõudu ja töörõõmu propageeriva ajastu (1932- 1936) viimaseks, juba ülepingutatud tooteks on Metsanurga Soosaare, milles puudub Tammsaare ideeline jõulisus ja südamesoojus, puudub ka Jakobsoni Töö alguse lahmakas dünaamika. Metsanurk paraku ei suuda joonistada loomupäraselt-energilist, iseenesestmõistetavalt-teovõimsat, hakkajat inimest; kui ta romaanide kujud teotsevad, siis mannetu inimese trotslikust vimmast. Ka Soosaare töökangelane Ju­han on nõrk ja vaimlise selgroota (lk. 14-15; 24, 30, 37), ennast ikka kammitsas hoidev (lk. 40) kõhkleja (lk. 50, 66), kes mürtsutab ja uksi kinni virutab (lk. 99) vaid abitusest (lk. 284). Juhan pole loomuldasa härrastüüp ega käskija nagu Jakobsoni Toomas Andrukson, pole val­lutaja ega valitseja, vaid on sunnitult-rahmeldav, kuid seejuures haliseja, kes üha omast nahast välja ihkab, kes endale osaks langenud tege­vusega rahul pole, vaid tahaks olla midagi muud. „Miks ei ole mina sündinud mõisaomaniku pojana! Miks ei ole mu õed sündinud mõisa­preilidena !..” (lk. 293) Toomas tahab teha, mis ta teeb; Juhan peab tegema: „Soosaare oli tal nüüd kaelas, vaevas teda uneajalgi ega lasknud hommikuni magada” (lk. 123). Hoopis ebameeldivaks teeb selle kuju ta armetu kibelemine ja kõhklemine mitme naise vahel; ses mõttes on Soosaare Juhan Valge pilve Alma täpne teisik, – ei puudu isegi Jumala kiskumine armuasjadesse, mida omal jõul ei suudeta lahendada (V. p., lk. 45; S., lk. 389). Lõplikult maotuks saab Soosaare nigel kangelane lääges armustseenis Maaliga (lk. 334-335), kus mõle­mad asjaosalised autori sõnu tarvitades „ulusid kui metsloomad teine­teist kallistades”. Andrukson samalaadilises, ka mitte just väga estee­tilises stseenis (Töö algus, lk. 91) jätab võrratult jõulisema mulje.

Mis puutub Soosaare tegelikku tööd kirjeldavaisse osadesse, siis on need kaugelt monotoonsemad kui Töö alguse samasisulised kirjel­dused ja nendest märksa kuivemad. Üksikasjadesse ja igavaisse pee­nustesse laskumisega meenutab Soosaare Mõtslase romaani Mu kodu; oma õpetlikkuse poolest tähendab Soosaare praktilise programmpositiivsuse ülimat tippu.

*

Rahvuslikku omapära ja optimismi taotleva positiivse kallakuga romaaniliigi üheks eriharuks on Mälgu Surnud majade ja Metsanurga Ümera jõega 1934. aastal esile kerkinud ajalooline romaan. 1935.-1936. aastal ilmunud 26 romaanist kirjeldab 12 romaani lähemat või kaugemat minevikku, – oleks nagu tekkinud massiline põgene­mine olevikust ja tänapäeva-elust selle juurde, mis on möödunud ning muutunud kas eilseks, toonaseks või muistseks.

Kuna meie minevik sisaldab vähe meeltülendavaid momente, siis ei saa ajalooline romaangi pakkuda palju vaimustavaid, kaasakisku­vaid või meeltülendavaid elamusi. Võrdlemisi kauakestva sajanditerea jooksul polnud meie esiisadel oma kodumaal kuigi palju ütlemist, nii et ajaloolised romaanid on sunnitud kodumaal toimunud sündmusi kunstlikult siduma eestlastega (Kippeli Suure nutu ajal; Saksa Hannibali rahvas), kui nad tahavad oma teoseis opereerida eestlasist k a n-gelastega, aktiivsete teotsejatega, mitte vaid passiivsete kannata­jatega. Loomulikult ei saa ka muistse iseseisvuse kaotamisega seotud sündmused sisendada kuigi rõõmustavaid elamusi, ehk olgu siis, kui üldisest sündmustekäigust eraldatakse üksik, ajutiseks võiduks jää­nud episood (Ümera jõel); sääraselt saavutatud optimism jääb aga teadlikuma lugeja silmis illusoorseks. Sügavamas mõttes jaata­vaid, seesmiselt vabastavaid ning avardavaid tulemusi võimaldavad ikkagi vaid lähema mineviku kajastused romaanides, nagu Kärneri Tõusev rahvas või Vabadussõda käsitlevais teoseis, milledest eriti Kivika Nimed marmortahvlil oma tugeva ideelise küljega on palju­ütlev nõudlikumalegi lugejale. Meie uuemat ajalugu käsitlevail romaanikirjanikel ei tarvitse rahvuslikku iseteadvust õhutavat posi­tiivsust taotleda illusoorsete võitude kirjeldusega ega mõne kultuur­selt kõrgemal tasemel seisnud linna hävitamise üksikasjalise kujuta­misega; Vabadussõjas saadud võidud (ühes oma tagajärgedega) iga­tahes polnud mitte illusoorsed ja viimase kolmekümne aasta kestes löödud veretute lahingute kroonika on vaimselt ülesraputavam ning edasiviivam kui kauge mineviku röövretkede ükskõik kui värviküllane kirjeldus.

Kirjeldaval momendil on ajaloolises romaanis paratamatult väga tähtis koht; kus kirjeldavale küljele väärilist hoolt ja tähelepanu on pühendatud, seal võivad tulemused olla üsna tähelepanuväärsed; kõrgele tasemele on meil ses suhtes jõudnud näiteks Enn Kippel, kelle viimased teosed püüavad rahvusliku uhkuse sihiliku ergutamise ase­mel maalidagi just suurekaustalisi ajaloolisi pilte. Laiajoonelisi maalinguid annab ajaloolise romaani alal ka Hindrey, kes aga mitte ainult ei kirjelda, vaid hästi-komponeeritud kirjeldused rakendab läbimõeldud ja mõtlemapanevate arengulooliste probleemide teenis­tusesse; seetõttu on tema ajaloolised romaanid (Urmas ja Merike I ja II) teiste samalaadiliste teostega võrreldes hulga sisukamad. Hindrey huvitav katse kujutada ajaloolises raamis ja perspektiivis jõulist valitsejatüüpi, juhiks sündinud ja vähehaaval juhiks arenevat isiksust, – see positiivse rahvuslikkuse seisukohalt õigupoolest hinnatav katse on aga just rahvuslike põhihelide tarmukailt nõudjailt seni leidnud kummalisel kombel täielist võõritimõistmist.

Veenva sugestiivsuse poolest seisavad Hindrey ajaloolised romaanid erandlikult väljapaistval kohal. Kui suur enamik meie kau­gemat minevikku käsitlevaist romaanest asetseb vähenõudlikumat lugejat eeldava hea rahvaraamatu tasemel, siis rahuldab Hindrey oma teostega suuremaidki nõudmisi just oma paeluva ja kütkestava suges­tiivsuse ja kaugeleulatuva usutavusega. „Hindrey kirjeldab kauget minevikku ja selle inimesi nagu oleks ta neid ise näinud,” see naiivse lugeja suust kuuldud otsus on autorile ülimaks kiituseks: Hindrey muinas-Eesti on omapärane reaalne maailm tänu autori intensiiv­sele kaemusvõimele.   Kauget minevikkugi vormides talitab Hindrey loovkunstnikuna; tema ajaloolised romaanid on kunsti toote märksa suuremal määral kui mõnigi teine, vormiliselt ühtlasem ja terviklikum samalaadiline teos.

*

Oleme jõudnud kunstipärase usutavuse küsimuseni. Enne oma ülevaate lõpetamist tuleb meil hetkeks peatuda selle juures, kuidas suhtub positiivsuse probleemisse kunstipärasuse mõiste.

Meil on eriti viimasel ajal positiivsust liialt identifitseeritud õpetlikkusega, on kiputud positiivseks kirjanduseks pidama säärast kirjandust, mis peab lugejat ühes või teises sihis kasulikult mõjutama. On unustatud, et kunstiteose ülesandeks polegi õpetamine; kes õppida tahab, see valib õpperaamatu, – vaevalt hakkab keegi tegelikku põllu­pidamist õppima Mõtslase romaanidest või Metsanurga Soosaarest.

Kunstitoode peab esmajoones andma elamusi, kunstilisi, õilistavaid elamusi; kõige avaramas mõttes positiivne on s e e teos, mis neid elamusi annab ülimal määral.   Meil on käredalt nõutud, et romaan propageeriks näiteks töötahet ja töörõõmu; ei usu aga, et ükski lugeja tunneks endas töötahet tõusvat või töörõõmu siginevat, kui ta ilukir­janduslikust teosest loeb kuivi, lehekülgedepikkusi töödekirjeldusi või õpetlik-kasvatava maiguga targutusi.   Et sütitada, peab tuld omama; et positiivses, jaatavas, meeltülendavas ja edasiviivas mõttes sütitada, peab suutma tuld kätkeda oma teoseisse.   See tuli ei tar­vitse alati olla ühesugune; ka elu eitavaid külgi kirjeldav romaan võib olla positiivne, kui autoris põleb ausa arvetegemise  puhastustuli (Kivika Vekslivõltsija).   Leigeks jääb positiivsus seal, kus kirjuta­takse omasuguseile hallist igapäevsusest, ilma seda mõtestamata või hingestamata; niipea, kui kirjanik loob südamega ja mõistusega, saab ka negatiivsete tegelastega või sündmustikuga raamatust kõrgeväär­tuslik positiivne teos.   Eks ole Tõe ja õiguse I köite „vänged vana­mehed” nii oma isiksuselt kui teotsemiselt suurel määral negatiiv­sed, – ometi on neid kujutav romaan kõrgemas mõttes positiivne esi­teks oma käsitlusviisiga, teiseks aga sügavaleulatuva juurdlemisega meie rahvuslikku olemasolu ja laadi puudutavate probleemide kallal. Vargamäe on kogu Põhja-Eesti sümbol, Vargamäe inimesed Põhja-Eesti inimeste võrdkujud.   Vargamäe elanikud on pidanud tahes või tahtmata „olema kui tuhat pajupõõsast, kui hall kivikari, kui vedelas maas kraav”; nad on pidanud paratamatult „seisma kõigega silm-silma vastu”, oma lastegagi „hammas hamba vastu”, – see paratamatus on neid vorminud ja kujundanud.   Ei ole ükski teine raamat lasknud vaadata nii sügavale kõigesse sellesse, mida meile on pärandanud meie „Vargamäe”-minevik; ei ole ükski teine raamat meid säärase masen­dava, aga ka karastava selgusega sundinud nägema, kust võrsub meie vimm ja tusameelsus, kibedus  ja jonn,  kius  ja tigedus …  Tõde ja õigus I selgitab parimini, miks me veel praegugi peame oma õlgadel lohistama mineviku koormat, esiisade pärandust.   Seda selgust on meil rohkem tarvis kui võltsuhkust ja kergatslikku kelkimist; alles selle selguse juurest viib tee õige tööinnu ja töörõõmu juurde. Selle selguse juurest viib töö Tõde ja õigus V juurde, läbituntud ja seesmiselt vabaks saanud õilsa positiivsuse juurde.

Ei töötahet ja -rõõmu, ei muid soovitud positiivseid väärtusi saa propageerida inimesest lahusolevaina, paberlik-abstraktsete võõrustena. Positiivselt mõjuda tahtvad romaanitegelased peavad enne kõike olema elavad inimesed, et kütkestada lugejat, et panna lugejat kaasa elama. Kujutada elavat, tõelist inimest, – see pole mitte ainult kirjanduse õilsamaid ülesandeid, vaid on ka kirjanduse tänuli­kumaid ülesandeid. Mida tugevam on kirjanik kuski teoses inimeste kujundajana, seda positiivsem on ta teos; ses mõttes on Mälgu Õitsev meri positiivsem sama autori Läänemere isandatest ja Tõde ja õigus I ning V positiivsem IV osast. Programmiline positiivsus toodab ühepäevasuurusi; südame-positiivsus ühes kriitilise mõistuse ja tugeva loomisvõimega kujundab unustamatuid väärtusi, millede puhul ei tar­vitse muret tunda rahvuslikugi omapära pärast: see saab neile osaks iseenesest, üsna loomulikel põhjustel.

M. Sillaots

Loomingust nr. 9/1937