Kooliuuendusest Daltoni kava alusel
Moodsatest kooliuuenduse katsetest on meil hoopis vähe tuntud n. n. Daltoni kava, mis on leidnud laialdast poolehoidu Briti ilmariigis, Ameerikas, Jaapanis, Venemaal ja ka mujal. Inglismaal üksi üle 1500 alg- ja keskkooli töötab selle kava alusel, Ameerikas ta on teostatud mitmesajas koolis. Juba need andmed näitavad, et Daltoni kava sisaldab suuri pedagoogilisi väärtusi ja et ta on läbiviidav tegelikult.
Daltoni kava peasihiks on vabastada kool nendest pahedest, mis takistavad kasvatuse ülesannete täitmist. Moodne kasvatus seab kooli peamiseks ülesandeks kujundada õpilast isiksuseks ja väärtuslikuks ühiskonna liikmeks. Praegu valitsev koolisüsteem ei võimalda aga seda. Tema peatunnuseks on ühetaolisus, kohanemine õpilase kesktüübile, ja töö killustus, terviku puudus. Kogu meie kooli struktuur väljendab neid jooni. Klass on üksikute, üksteise kõrval istuvate õpilaste summa; igaüks neist teeb üht ja sama tööd, lahendab üht ja sama ülesannet, õppematerjaliks on samuti üksteisest isoleeritud, looduse- ja kultuurtervikust lahtikistud ained; iga õppeaine püüab oma ulatust ikka rohkem ja rohkem laiendada. Ka klassi väline pilt on iseloomustav: ühetaoliste pinkide read, paljad seinad, mõnel pool ka õpilaste ühesugune riietus. Õpetaja töö ja tema eeskuju on ainukene üldine ja ühendav tegur klassis, aga ta seisab õpilastest väljaspool, on seepärast abstraktne ja ei seo mitte õpilasi üheks tervikuks.
Kõige selle all kannab õpilase isiksuse arenemine ja kasvatus ühiskondlikule elule. Valitsev on keskpärasus, tema huvidele ohverdatakse nii kõrge- kui nõrgaandelised. Esimesed ei leia klassi kesknivool tööd ja tegevust, mis rahuldaks nende individuaalseid huve; viimased ei jõua aga püsida sellel keskpinnal ja langevad varem või hiljem välja, õpilase individualiteedil pole väärtust, teda hinnatakse ainult nii palju, kuivõrd ta suudab ligineda võõrale eeskujule.
Kool ei ole ka noorte ühiskond, ta on vaid osadest liidetud agregaat. Õpilane on tema isikust väljaspool seisvate sihtide teostamise abinõu. Ta on nagu päevatööline, kellel puudub huvi oma tööst. Töö on temale ainult koormaks, mida kandes ta ajab päevast-päeva edasi. Puudub ühendav, siduv moment klassi elus; ühe ja sama ülesande täitmine tekitab konkurentsi, mis aga lahutab.
Ka õpetaja isiksus ei ole siin iseseisev, ta on võõra tahte täitja, mitte aga loov vaimukandja.
Need koolielu pahed peame kõrvaldama, kui tahame koolis võimaldada õpilasele vaba kasvamist ja arendada tema loovaid jõude; kui tahame luua koolis ühiskondlikku õhkkonda, kus valitseb töörõõm ja töötahe.
Daltoni kava püüabki nendele sihtidele.
Daltoni kava loojaks on Ameerika pedagoog miss Helen Parkhurst. Huvitav on tutvuda tema ideede arenemiskäiguga. Esimesi katseid teostada oma „laboratoorset” meetodit miss Parkhurst tegi 1905. a. Siis ta oli õpetajaks maakoolis, kus 8 õppeaastat töötas koos ühes ja samas klassiruumis. Oli vaja midagi leida, et võimaldada tööd seitsmele jaoskonnale sellal, kui õpetaja ise aitas kaheksandat. Miss Parkhurst tuli siis huvitavale mõttele — jaotada kaunis suur klassiruum neljaks „ainenurgaks” ja varustada iga ainenurk tarvilike õppeabinõudega. Nendes nurkades õpilased võivad töötada enam-vähem iseseisvalt või vanemate õpilaste kaasabil.
Nii leidis Miss Parkhurst tee, et rahuldada oma üheklassilises koolis kõikide õpilaste tegevustungi ja teadusehimu.
Nimetatud ajast möödus üle kümne aasta, enne kui see uuendus omandas enam-vähem kindla kuju. Miss Parkhurst leidis oma ideede edaspidisele arenemisele suurt tõuget Maria Montessori kasvatussüsteemis. 1914. a. ta reisis Itaaliasse, et Montessori kodumaal tutvuda kasvatusega „lastemajades”. Seal äratas miss Parkhursti iseäralist tähelepanu laste vabadus, nende iseseisev tegutsemine ja sotsiaalsete tunnete kasvatamine, algul vastastikusel aitamisel, hiljem koostöötamisel rühmades.
Miss Helen Parkhurst otsustas teostada samu ideid ka kooliealiste laste kasvatuses, pärast seda, kui ta kodumaale tagasi jõudnud, seal paar aastat tegelikult töötas „lastemajades”. 1919. aastal ta katsus oma kava ühes koolis nõrgaandeliste laste jaoks. Töö tulemused kihutasid teda edasi, ja 1920. a. koolivalitsuse loal miss Parkhurst teostas esimest kord oma „laboratoorse” kava Daltoni linna algkoolis (Massachuseti osariigis); sealt ka uue süsteemi nimetus „Daltoni kava”.
Sellest ajast peale miss Parkhursti ideed levivad haruldase kiirusega. Nendega tutvus 1920. a. inglise kasvatusteadlane miss Belle Rennie, kes tõi Parkhursti mõtted Inglismaale ja avaldas nad „Times’i” lisas. See kirjutis äratas üldist tähelepanu, ja juba samal aastal asuti Londonis üksikutes koolides Daltoni kava teostamisele. Aasta hiljem asutati Londonis „Daltoni selts” (The Dalton Association), mille eesmärgiks on levitada miss Parkhursti ideid ja püüda neid teostada. 1922. a. tuli Bristolis kokku esimene „Daltoni kongress”, kus üksmeelselt tunnustati uue süsteemi väärtusi ja tarvidust teda ellu viia. Miss Parkhurst ise avaldas oma mõtted kuulsas põhiteoses: „Education on the Dalton Plan”, mis paari aasta jooksul tõlgitud 15-sse keelde. Käesoleval ajal on miss Parkhursti ideed tuttavad kogu kultuurilmale ja jätkavad igalpool oma võidukäiku. Olulisemad nendest on järgmised:
- Õpetus peab arendama lapses tahet, iseloomu ja organiseerimisvõimet; selleks tuleb jätta lapsele suurem vabadus õppimises, võimaldada temale kõrgemat isetegevust ja vabastada ta klassi keskmise tasapinna takistavast mõjust.
- õpilane peab otsima teadmisi omal jõul, olles teadlik oma töö lõppsihis ja selle saavutamiseks tarvisminevas jõu- ja ajakulus.
- Võimaldades õpilasele vaba individuaalset arenemist, peab hoolitsema ka tema ühiskondlike tunnete kasvatamise eest.
Vaatleme ligemalt Daltoni kava olemust ja tema tegelikku läbiviimist.
Daltoni koolis astuvad harilike klasside asemele tööruumid — „laboratooriumid” üksikute õppeainete jaoks. Ruumide puudusel võib korraldada kaks-kolm „ainenurka” ühes ja samas ruumis, nagu seda tegigi miss Parkhurst oma esimestel katsetel. Nendesse laboratooriumidesse koondatakse kõik koolis leiduvad õppeabinõud, vastavalt õppeainele: katseriistad, mudelid, tabelid, kaardid; tähtsaim osa laboratooriumi sisseseadest on aga raamatukogu tarvilike õppe-, käsi-, lugemis- ja sõnaraamatutega j. m. Need väikesed raamatukogud seisavad kappides või isegi lahtistel riiulitel tarvitamiseks töötundide ajal.
„Laboratooriumi” mööbliks on harilikud lauad ja toolid; kapid, riiulid ja alused õppevahendite jaoks; seinu katavad, niipalju kui seal ruumi jääb, seinatahvlid.
Kooli välise sisseseade ümberkorraldus võimaldab võtta ette ka sügavamat sisemist uuendust. Kasvatuse tähtsamaks sihiks on Daltoni kavas vastutustunde arendamine, õpilane peab jõudma mõistmisele, et ta ise on vastutav oma töötagajärgedes, mitte aga õpetaja. See teadvus süvendab õpilase tööhuvi, arendab tema enesevalitsemist, töövõimet ja tahet. „Laboratoorse” tööviisi juures õpetatakse vähe, peamiselt aga õpitakse isetegevalt.
Õpilane ise valib teatava konkreetse ülesande või küsimuse iseseisvaks läbitöötamiseks. Need ülesanded ja küsimused on töötatud välja õpetaja poolt n. n. tööjuhatustena. Nooremate õpilaste jaoks on tööjuhatused harilikult nädalateemad, vanemate juures — kuutöö. Valitud töö siht peab olema õpilasele täiesti selge. Sama selge peab olema temale ülesande sisu täies ulatuses. Vanemad õpilased võivad isegi võtta osa kogu aasta töökava väljatöötamisest, mis selgitab neile nende töö kaugemat lõppsihti.
Iga õpetaja annab omas aines kolmeastmelised tööjuhatused minimaalsete, keskmiste ja maksimaalsete nõuetega, et võimaldada õpilastele töö valikut individuaalsete võimete järgi. Miss Parkhursti kõrgemaks ideaaliks ongi õppetöö kohandamine iga õpilase võimetele ja huvidele. Valides oma maitse järgi töökava ja siis iseseisvalt töötades, õpilane näeb ise, missugusel alal on temal tugevamad võimed, ja õpib õieti hindama vaeva ja aega, mida tuleb pühendada üksikutele ainetele.
Alal, kus õpilasel head võimed ja mille vastu tal ka huvi, ta valib maksimumkava, kuna aines, mis teeb temale raskusi, ta töötab miinimumkava järgi. Sellel on ülisuur tähtsus õpilase tööedu kohta: koolis kaob mahajäänud, nõrga õpilase mõiste. Nõrgemate annetega õpilane teatavas aines ei jää kellestki maha, sest tal pole kedagi taga ajada. Ta valib töömiinimumi ja töötab oma jõukohases tempos, ilma et oleks karta teiste õpilaste etterühkimist. Samuti ei tunne õpilane ennast teistest mahajäänud olevat pärast pikemat puudumist, näit. haiguse puhul, olgugi et tal siis tuleb rohkem töötada. Niisuguse töötamise tagajärjed on silmnähtavad; tööedu kasvab, samuti kasvab õpilases eneseusaldus ja töörõõm.
Kõik õpetajad, kes töötavad laboratoorse kava järgi, kinnitavad üksmeelselt, et nõrgemad õpilased võidavad sellega palju. Värske elu ja uus julgus hingestab neid, ja sageli juba esimeste tagajärjekate katsete järele miinimumkavas lähevad nad üle keskmisele või isegi maksimumkavale. õpetaja on neile siin ainult aitajaks ja juhtijaks.
Andekate õpilaste võimed samuti leiavad Daltoni-süsteemis täielikku arenemist. Nende kiirele mõtlemisele ja sügavamatele huvidele ei ole enam takistuseks nõrgemate õpilaste aeglane edasijõudmine. Ka nemad tunnevad rõõmu kiirest edasijõudmisest ja oma huvide rahuldamisest. Vabatahtlikult töötavad nad väljaspool kava — loevad, kirjutavad referaate, katsetavad koolis ja kodus, õpetajale valmistab niisugune vabatahtlik õpilase töö suurt rõõmu, sest ta väljendab kõrgemat ja sügavamat huvi.
Individuaalse töö kõrval tööjuhatuste järgi tarvitatakse ka rühmatööd, kus õpilased jaotavad endi vahel laiema teema üksikud osad ja aitavad üksteist töö läbiviimisel.
Tööjuhatused on Daltoni kavas olulise tähtsusega, ja miss Parkhurst ise arvab, et kogu töö edu olenebki sellest, kuivõrd juhatused on läbi mõeldud ja täpsalt välja töötatud, õpetajal tuleb tõsiselt arvestada töö määramisel õpilaste võimeid, andes õpilastele täiesti jõukohaseid ülesandeid. Kui õpilane vallutab asja, mis vastab tema jõule, ta tunneb sellest võitja rõõmu, ja kasvava töörõõmuga asub ta uuele ülesandele. Tekivad aga töös ülesaamatud raskused, ta väsib ja kaotab tööhimu.
Tööjuhatused peavad olema tingimata kirjalikud. Nad sisaldavad harilikult järgmisi punkte:
- Sissejuhatus huvi äratamiseks uue ülesande vastu.
- Teema ehk ülesande tuum.
- Juhatusi, kuidas tuleb töötada.
- Ülesanded lugemiseks, kirjutamiseks, päheõppimiseks jne.
- Tarvisminevad õppeabinõud, mis leiduvad laboratooriumis; kirjanduslikke allikaid.
- Jooniste, mudelite valmistamine ja teised tööd, mis seotud antud ülesandega.
- Töö arvestamine ülesande täitmisel.
Iga õppeaasta ja õppeaine kava jaguneb kümneks kuuülesandeks ja need oma kord neljaks nädalateemaks. Selgitame seda kõike mõne näitega miss Parkhursti tööst: „Kasvatus ja õpetus Daltoni kava järgi”.
Ajalugu.
7. õppeaasta. 1. nädal. 3. kuuülesanne.
Briti ilmariigist räägitakse, et ta päike kunagi ei looju. Siia kuuluvad suured asumaad: Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika. India ripub Briti valitsusest. Egiptus seisab tema protektoraadi all. Kuidas tekkis niisugune võimas riik? Ajaloo õpetus käesoleval aastal annab meile täieliku vastuse sellele küsimusele. Te loete suure huviga kuulsate leiutajate ja asutajate julgetest tegudest, nende võitlusest ja püsivusest, samuti loete hiilgavatest võitudest, merel ja maal, targast valitsemisest, — kõigest, mis aitas luua Briti ilmariigi.
Meie saare pindala on 50222 ruutmiili, kõpu riigi maad aga ületavad 14.000 000 ruutmiili. Briti riigi suurus on tema võimsus merel; meie ajaloo õpetus peabki seepärast algama ajast, millal Inglismaa otsis mereteid uutesse maadesse..
Sel nädalal loete: „Kolumbuse ajaloost” (lhk. 54—61 raamatus „Piers Plowman“ : „Kolumbus ja tema esimene sõit Ameerikasse” (lhk. 5—8).
Seda arvestatakse 2 päeva tööks — 2 tööüksuseks.
Vastake järgmistele küsimustele ja täitke ülesanded:
- Kujutada skemaatiliselt maakera nii nagu seda enne Kolumbust arvati.
- Kirjeldage Kolumbuse noorpõlve.
- Kes leiutas Hea Lootuse neeme?
- Kuidas tekkis see nimi?
See on 3 päeva töö — 3 tööüksust. (Inglismaa koolides töötatakse ainult 5 päeva nädalas.).
2. nädal.
Sel nädalal jätkame Kolumbuse ajalugu: „Kolm kuulust reisi” (lhk. 8—24). Lugemine — 2. päeva töö.
Küsimused ja ülesanded — 3. päeva töö.
- Joonistada kaardil Kolumbuse teekond.
- Kirjutage kokkuvõte Kolumbuse reisidest Ameerikasse.
3. nädal.
Tuudorite valitsuseaega nimetame leiutuste ajajärguks. Selle suguvõsa kuningad olid huvitatud uutest maadest. See oli meie Ilmariigi algus.
Lugeda: lhk. 30—34 raamatus ,,Ajalugu iseseisvaks õppimiseks”.
(1. päeva töö — 1 tööüksus).
Vastake küsimustele (4. päeva töö).
- Miks nimetatakse Tuudorite ajajärku
„leiutuste ajaks?” - Nimetada kaks maad, kust enne teisi otsiti mereteed Indiasse,
- Kuidas tahtsid nad jõuda sihile?
- Miks oli selle meretee otsimine tarvilik?
4. nädal.
Loeme sellest, kuidas portugaallased leidsid Hea Lootuse neeme ja meretee Indiasse. Allikas: ,,Vasco da Gama esimene reis Indiasse” (lhk, 25—27.).
Küsimused ja ülesanded:
1. Valmistada kaart-visand Vasco da Gama reisist.
2. Mis olid kolme laeva nimed? Kes oli Devon?
Miks oli tema teenistus tähtis Vasco da Gamale?
Lugemine arvestatakse kahe päeva tööks (2 tööüksust), ülesannete täitmine kolme päeva tööks (3 tööüksust:).
Maateadus.
7. õppeaasta. 10. kuuülesanne.
Briti saared (järg.)
1. nädal.
See on viimane tööjaotus käesoleval aastal. Jätkame kodumaa tundmaõppimist, kusjuures kõige pealt peame koguma mõningaid teadmisi nisust. Leib on tähtsaim toiduaine. Leidke kohad, kus nisu, kasvab, miks nimelt seal ja kui palju. Selleks teadke, et nisu vajab kolme asja heaks kasvuks. Need on a) kuiv, rammus muld, b) rohkesti päikest ja d) savipind. Seda võite kanda töövihkudesse.
Võtke kodumaa sademete kaart ja leidke kuivemad kohad meie saartel. Temperatuuride kaart näitab, et samad kohad on ka soojemad. Geoloogilisel kaardil pange tähele, et ka mullapind on seal savine. Saarte edelapoolses osas ongi nisupiirkond. Lugege raamatust „Leivamaad” lhk. 3—10 ja pange ka tähele, et Lutoni linnas, mis asub selle maa keskkohas, on ka arenenud õlepunumise tööstus (2 päeva töö).
Joonistada kaart nimetatud raamatust lhk. 41. Sellel kaardil näidata kohad, kus kasvab nisu. Märkida ka linnad: Luton, Norwich, Ipswich, Peterborough, Lincoln, kus valmistatakse põllutööriistu. (2 päeva töö).
Nüüd märkige kodumaa nisusaagi kohta, et see on vaevalt 1/5 nisuhulgast, mida tarvitame aastas, ja ta toidaks meid ainult 2% kuud. Seepärast peame suurema osa nisu sisse vedama teistest maadest — Ameerikast, Austraaliast, Indiast.
Vastata küsimustele: miks kasvab vähe nisu Iiri- ja Šotimaal (1 päeva töö).
2. nädal.
Nüüd juhin teie tähelepanu teisele toiduainele, mida saame merest — see on kala. Te mäletate veel eelmisest õppeaastast, et meie saarte ümber on madalmeri. Vaadelge Dogger-Banka Põhjamere keskel. See koht on haruldaselt kalarikas. Kalapüük annab tööd tuhandetele inimestele. Teid vist küll imestab, kui ütlen, et me tarvitame aastas 1 milj tonni kalu. Lugeda kaladest, mida me tarvitame toiduks, ja nende püügist raamatust „Briti saared” (lhk. 55—59). Leidke kaardil järgmised kalasadamad: Hull, Grimsby, Jarmonth, Lowestoft, Brixham, Stornoway, Dublin, Londonderry (1 päeva töö).
Leidke tulunduskaardil kalade nimed meie meredes ja kandke need oma kaardile (1 päeva töö).
Joonistage nimetatud raamatust (Ihk. 57) pilt: „Kalapüük võrguga.” (2 päeva töö).
3. nädal.
Meie ei või lõpetada ülevaadet kodumaast enne kui pole heitnud pilku loodusvarale, mis on meie rikkuse alus. See on kivisüsi.
Ülevaate saamiseks meie söetagavarade suurusest joonistada kaart ja märkida seal tähtsamad söekaevandused, mida leiate tööstuskaardil (2 päeva töö).
Kaarti joonistades tuletada meelde, et söe ligiduses ka rauda leitakse. Kaart lõpetatud, on vaja selgitada, milline tähendus on neil kahel mineraalil tööstuse arenemiseks söe kaevanduste ümbruses. Sellest lugeda raamatust: „Briti saared”, Ihk. 39—46. (2 päeva töö).
Veel üht asjaolu tuleb rõhutada söe ja raua käsitlusel. Vaadelge rahvastiku kaardil neid kohti, kus leitakse sütt. Mis märkate rahvastiku suhtes?
Võrrelge neid kohti teistega, kus nisu kasvab. Missugune vahe? Seletada põhjusi (1. päeva töö).
4. nädal.
Selle nädala tahame pühendada me raudteele. Kaardil võite näha, et raudtee võrk on meil küllaldane. Vaadelge tähtsamaid raudteid ja märkige linnad, kust nad läbi lähevad (1 päeva töö).
Lugeda: „Briti saared”, lhk. 141—154. Loetu põhjal selgitada endale, miks raudteele nimelt niisugused suunad antud (2 päeva töö).
Joonistada kaart ja näidata sellel parem tee: 1. Londonist Dublini, 2. Londonist Corki, 3. Londonist Edinburgi ja 4. Londonist Glasgowi (2 päeva töö).
Nendest näidetest leiame vast küllalt selgust selle kohta, missugune on õpetaja osa tööjuhatuse koostamisel. Tähelepandav on asjaolu, et õige palju ruumi on antud juht- ja kontrollküsimustele. Nad äratavad õpilase huvi, juhivad tema tähelepanu olulisele ja nõuavad küsimuse sügavamat analüüsi. Sageli tööjuhatused sisaldavad ka niisuguseid lauseid: „Ülesanne lahendatud, tulge minu juurde, ma seletan teile uue reegli” või: „Katsuge iseseisvalt selgusele jõuda ja kui see ei lähe, tulge minu juurde, ma aitan”.
Samalaadilisi suulisi seletusi annab õpetaja ka tööjuhatuse kätteandmisel. Siin on tähtis, et õpilane näeb õpetaja otsest huvi oma töö vastu ja tema valmisolekut abiks olla, mis loob tööruumides iseäraliku vastastikuse usalduse õhkkonna. See usaldus rahustab õpilast ka raskemas töös ja tõstab tema töövõimet.
Arusaadavalt, peab erinema tööjuhatuste toon ja stiil õpilaste vanaduse järgi, ja iseäranis sõbralik peab ta olema nooremate õpilaste jaoks.
Töökavad üksikutes ainetes on ühtlustatud. Selleks harutatakse neid õpetajate nõukogus, et kasutada täielikumalt keskustamise (kontsentratsiooni) võimalusi. Daltoni süsteem ei pea lubatavaks üksiku õpetaja töötamist oma aine alal, jätles arvestamata oma kaasvõitlejate töökavad. Paljudes koolides on õpetajate nõupidamised töö ühtlustamiseks nähtud ette igapäevases tunnikavas lõunavaheajal, 30 min. vältel.
Sageli leitakse seejuures, et tehtud tööd ühe aine alal võib arvestada ka teises sugulasaines. Nii, näiteks, leiame tööjuhatuses ajaloo aine kohta, mis nõuab kirjalikku kokkuvõtet, lisanduse: „see kirjatöö, kui ta rahuldavalt täidetud, võetakse arvesse nädala tööna ka emakeeles”. Joonistusi maateaduse või ajaloo alal võib arvestada ka joonistamise õpetaja jne. Veelgi ilusamat sidumist saavutatakse teisel teel. Kui teatav töö, näit., maateaduses nõuab täiendavaid teadmusi matemaatikast, siis maateaduse õpetaja saadab õpilase töötama oma kolleegi juurde vastavasse tööruumi. Nii saavutatakse sügav ühtlus töös sellele vaatamata, et õpetus sünnib eriainete õpetajate juhatusel.
Aine läbitöötamisel valitud tööjuhatuste järgi jäetakse õpilasele täielik vabadus seal näidatud aja piirides (nädal, kuu). Õpilane võib, näiteks, tervenädala töö maateaduses või ajaloos lõpetada ühe päevaga, et pühendada järgmine päev teisele ainele. Kuid ta võib ka päeva jooksul kahes-kolmes laboratooriumis töötada, õpetaja on omas tööruumis tunnikavas kindlaks määratud tundidel ja õpilane võib saada temalt sellal alati tarvilikke juhatusi.
Kuid individuaalse laboratoorse töö kõrval on Daltoni koolides igapäev ka harilikke „klassitunde”. Sel viisil sünnib usuõpetuse, laulmise, võimlemise ja võõrkeelte õpetamine, kus individuaalne tööviis ei ole otstarbekohane. Peale selle on ka ühiseid tunde selleks, et teha aine tervikulise osa läbitöötamise järele tarvilikke kokkuvõtteid ja harutada ühiselt töö kestel tekkinud küsimusi. Ka võib õpetaja üldisi juhatusi anda kogu klassile enne ülesande täitmist, näiteks matemaatikas põhivalemite tuletamine jne.
Tunnikava Daltoni koolides oleks siis järgmine:
9—9,30 Õpilaste registreerimine ja usuõpetus.
9,30—10,30 Töö laboratooriumides.
10,30—10,40 Vaheaeg.
10,40—11 Kehalised harjutused või laulmine.
11—1 Töö laboratooriumides.
12—2 Lõunavaheaeg.
2—3 Klassitund.
3,10—3,30 Laulmine või kehalised harjutused.
3,30—4,30 Töö laboratooriumides.
Üksikute ainete jaoks on aega nädalas :
Emakeel — 5 tundi, sellest laborat. tööks 5 t.; päeva kohta 60 m.
Kirjandus — 5 „ „ „ „ 4 t.; „ „ 48 m.
Matemaatika — 4 „ „ „ „ 3 t.; „ „ 36 m.
Maateadus — 2 „ „ „ „ 1 t.; „ „ 12 m.
Ajalugu — 2 „ „ „ „ 1 t; „ „ 12 m.
Loodusõpe-
tus ja joonist. — 2 „ ,, „ „ 1 t.; „ „ 12 m.
Kokku: 20 tundi; sellest laboratoorseks tööks 15 t.; päeva kohta 3 t.
Peale selle usuõpetuse, laulmise, võimlemise tunnid, kokku 1 t. 10 min. päevas.
Edukaks töötamiseks Daltoni kava järgi on tingimata tarvilik õige aja jaotamine ja selle kasutamine õpilase enda poolt, õpilase töö annab seda paremaid tagajärgi, mida paremini ta oskab arvestada tal tarvitada olevat aega, tarvisminevat jõukulu ja huvi asja vastu ning kõike seda tasakaalustada.
Selleks on võetud tarvitusele isesugused töölehed, mida õpilased ise täidavad.
Õpilase tööleht.
Tabel täidetakse järgmisel viisil, õpilane N. N. töötas oktoobrikuu esimese nädala esmaspäeval emakeele „laboratooriumis” ja täitis kolme tunni jooksul 4 tööüksust. Päeva lõppedes ta teeb oma tabelis emakeele lahtris neljal joonel ristikesed ja nende kõrval märgib number 1-ga, et töö tehtud esmaspäeval, s. o. esimesel nädala päeval. Järgmisel päeval ta töötab ühe tunni ajaloo ruumis, lõpetades nädala pensumi, milleks kulubki keskmiselt 1 töötund. See märgitakse tabelil ristikestega ajaloo lahtris ja number 2-ga.
Peale selle töötas ta samal päeval ka kirjanduse alal 2 tundi ja täitis kolm tööüksust jne. Töölehest on ka näha, et õpilane puudus neljapäeval, mille tõttu tal osa nädala tööst on jäänud tegemata. Seda puudujääki ta võib katta jõukohaselt järgmistel nädalatel. Töölehe järele õpetaja võib igal ajal kontrollida, mis õpilasel tehtud, ja ka katsuda, kas ta on ka ülesanded küllalt põhjalikult läbi töötanud.
Õpetajal endal on ka oma aine jaoks eriline tööleht, mida ta täidab õpilaste tabelite põhjal.
Õpetaja tööleht
Tabelil on näidatud, et õpilane А. A. on täitnud matemaatikas 3 nädala töö, õpilane B. ja D. aga 2 nädala pensumi jne.
Tabeli eesmärk on anda õpetajale ülevaade kõikide õpilaste tööst omas aines. Peale nende kahe tabeli tarvitatakse ka üldist klassi töölehte, kuhu kantakse kokkuvõtted kõikide õpilaste tööst kõigis õppeainetes.
Kuigi säärane hindamise viis paistab esimesel pilgul liiga kuiv ja tülikas õpetajale, ta on siiski elav tunnistaja õpilase tööedust, millest nii õpetaja kui õpilane ühiselt võtavad osa.
Vaatleme veelgi ligemalt õpetaja tööd Daltoni koolis. Kas piirduvad ta kohused ainult tööjuhatuste väljatöötamisega, õpilaste töö registreerimisega ja kontrollimisega ning korra järele valvamisega?
Ei ole raske tähele panna, et „laboratoorne” tööviis nõuab õpetajalt sügavat lapse psüühika tundmist, palju teadmusi ja suurt oskust lastega käitlemiseks, toetades nõrgemaid ja ergutades andekamaid. Miss Parkhurst ise arvab, et õpetaja kvalifikatsioon Daltoni koolis, võrreldes hariliku koolitüübiga, peaks tõusma 50%. Siin ei ole tähtis õpetaja ilus jutustus, ladus seletus ega osav teema läbiviimine ettekavatsetud mõtete järgi. Õpetaja peab jääma siin näivalt varju, et oma isiksusega mitte peale tikkuda ja laste üle valitseda. See ei tähenda siiski sugugi õpetaja kasvatusliku mõju vähenemist, vaid ennemini, selle süvenemist. Õpetaja töö muutub ühtlasi ka keerulisemaks ja raskemaks, sest kergem on „tundi anda”, kui arendada töös õpilaste isetegevust. Kergem on läbi töötada ainet tunnist tundi omal valikul, kui jälgida üksikute õpilaste ja rühmade vaba tööd. Samuti on kergem püstitada küsimusi, kui vastata õpilaste algatatud küsimustele. Kergem on ka oma tahet maksma panna, kui äratada ja kasvatada tahet lastes.
Daltoni koolide tegelik töö Inglismaal ja mujal on selgesti andnud, erakordselt häid tagajärgi, teostades laias ulatuses uuemaid pedagoogilisi põhimõtteid. Tõepoolest, ei ole kahtlust laboratoorse süsteemi suurtes väärtustes. Keskmise õpilase domineeriv mõju andekate ja nõrgemate edasijõudmisele on siin kõrvaldatud. Samuti õpilane ei ole sunnitud jälgima ühes teistega õpetust, millest ta vast ei saa küllalt arugi. Õpilaste individuaalsed võimed arenevad loomulikult, nende algatusvõime ei ole sugugi takistatud õpetaja ega kaasõpilaste poolt. Oma töös õpilane peab alati arvestama õiget aja jaotust, et saavutada suuremaid tagajärgi. Töörühmad kasvatavad ühiskondlikku tunnet, vanemad õpilased aitavad nooremaid, tugevamad nõrgemaid. Õpetaja kasvatav mõju õpilasse suureneb, kuna ta võtab osa iga õpilase tööst, toetades ja virgutades teda tööle.
Kuid ei või jätta tähele panemata ka raskusi ja kahtlasi külgi Daltoni süsteemis. Välisest küljest võib tekkida küsimus, kas õpilaste liikumine ei sega vahest vabal üleminekul ühest tööruumist teise kaasõpilaste tööd? Kas ei ole mitte segavad ka õpetaja seletused ja juhatused üksikute õpilaste küsimuste puhul? Kas õpetaja suudab tarvilisel määral juhtida õpilaste individuaalset tööd, ja kas ei lähe aega kaduma, kui õpilasel tuleb oodata järjekorda õpetaja juures? Kas üldse on võimalik hoida korda „laboratooriumis” ?
Kui see tööviis on õpilastele uus, ja kui nad pole veel harjunud uue korraga, siis on nendes asjaoludes teatav takistus tööle. Õpilased pöörduvad alguses õpetaja poole iga tühja asja pärast, sest nad pole kunagi katsunud väikesemastki raskusest saada üle iseseisvalt. Õpetaja laua juures tekivad niisugusel korral ootajate „sabad”, ja aega kaotatakse viljatult. Kuid tegelik töö on näidanud, et säärased nähtused kaovad kiiresti, ja õpilased harjuvad varsti iseseisvalt töötama, otsides õpetaja abi ainult raskemates küsimustes. Samuti ei tülita nad kaasõpilasi tühjade küsimustega, nii et ühe ja sama laua juures mitu õpilast võivad segamatult töötada. Õppeabinõude tarvitamisel, allikate otsimisel ei tule ka korrarikkumisi ette, sest igal õpilasel on selge oma töös eesmärk. Mis puutub üldisse distsipliini tööruumis, siis ei ole seda sugugi raskem hoida, kui harilikus klassis, ja ta oleneb, nagu sealgi, õpetaja isikust. Kui õpetaja oskab õpilaste tööd õieti juhtida, siis valitseb „laboratooriumis” ilus töö meeleolu, ja igasugused vallatused kaovad iseenesest, sest nad on ainult huvitu töö või tööta oleku tagajärg. Seepärast võib arvata, et distsipliini küsimus ei tekita erilisi raskusi Daltoni kava teostamisel.
Ka kooliruumide küsimus ei tee raskusi Daltoni süsteemis. Daltoni koolideks kõlbavad kõik harilikud koolimajad, nagu nad ehitatud, ilma suurema ümberehituseta. Kuid uute koolimajade ehitamisel Daltoni koolide jaoks on soovitav näha ette suurem üksikute tööruumide arv vastavalt õppeainetele, eriti keskkoolides.
Ka seniseid koolisisseseadeid ei ole tingimata tarvis muuta, kuid sobivam mööbel oleks Daltoni koolile siiski harilikud lauad ja toolid. Säärast koolimööblit võib leida tänapäev juba paljudes koolides ka meil. Õppeabinõude hoidmiseks on vaja kappe ja riiuleid; tabelite ja piltide jaoks aluseid ja hoidjaid. Seinatahvleid peaks olema samal määral kui harilikus klassiski. Ka õppeabinõude hulk ei tarvitse olla suurem kui harilikus koolis. Kuid selle asemel, et hoida neid kõiki ühes ruumis, nad on paigutatud vastavaisse tööruumidesse. Seega kaob õppeabinõude kandmine, mis rikubki asju kõige rohkem.
Raamatukogu samuti jaotatakse raamatute sisu järgi tööruumide vahel. Arusaadavalt peaks raamatuid olema küllaldasel arvul ja mitmekesise sisuga. Üht ja sama raamatut aga ei tarvitse muretseda üle 4—5 eks., kuna klassisüsteemi juures tõuseb see arv, näit. kirjandusteoste käsitlusel 15-ni. Meie oludes on kohaste käsiraamatute küsimus kooli nõrgem külg. Iseäranis puudulik on koolikirjandus niisugustel aladel, nagu loodusõpetus, maateadus, ajalugu j. t. Peale tavaliste õpperaamatute on meil nimetatud aladel väga vähe kirjandust, mis kõlbaks õpilasele iseseisvaks kasutamiseks. See puudus annab ennast küllalt valusasti tunda ka praeguses koolitöös. Daltoni süsteemi teostamisel oleks raamatute puudus aga suureks takistuseks: ei või ju tõsiselt rääkida ,,laboratoorsest” tööviisist naljalt kuiva, sisuvaese õpperaamatu järele.
Kooliruumide, õnpeabinõude ja raamatute kasutamisel on meil juba mitmes kohas osalt läbi viidud kord, mis sarnaneb Daltoni süsteemile.
Nimelt on üksikutes koolides kas kõik klassid või osa klasse korraldatud aineruumidena ehk -kabinettidena emakeele, matemaatika, loodusõpetuse, käsitöö jaoks jne. selleks, et paremini kasutada õppevahendeid, mis suuremalt jaolt kõik vastavasse ruumi koondatud. Ka võib paremini kohandada eriklasside sisseseadeid aine iseloomule, nagu seda juba varemgi tehti füüsika, keemia, käsitöö klassides. Seega luuakse aineklassis ühtlasi ka ümbrus, mis aitab äratada õpilases vastavat töömeeleolu ja seega tõsta tööviljakust.
Nende asjade hoidmiseks, mida õpilane ei vaja tunnil erilises aineruumis, tuleb muretseda kapikesed, kuhu viiakse ka tunnilt minnes vabanevad raamatud ja asjad. Õpilaste „rändamine” vahetundidel klassist klassi ei too mingit segadust, küll aga on soovitav, et õpilased vahetundidel rohkem liiguksid. Kui seejuures on ka ained tunnikavas koondatud järjest kahe tunni kaupa, siis sünnib tegelikult ümberkolimine ühest tööruumist teise õppepäeva jooksul ainult paar korda. Niisugune tunnikava ülesehitus on soovitav ka klassisüsteemis. Nimelt ühtlustatakse seega õpilase tööpäev: 5—6 üksiku tunni kirjust segust moodustub ainult 2—3 isesugust tööjärku. See võimaldab paremat süvenemist töösse ja annab kokkuhoidu ajas, kuna kaovad ära „sissejuhatused meeleolu loomiseks” tunni alul, mis on möödapääsmatud õpilaste mõtete koondamiseks üleminekul ühelt ainelt teisele, iseäranis kui tund tõotab mittehuvitav olla. Üldse võiksime soovitada säärast töökorraldust ka siis. kui ei mõeldagi täielikult üle minna Daltoni süsteemile, sest senine praktika on esile toonud nendes välistes muudatustes palju positiivseid külgi.
Algkoolis langeb tööruumide korraldamise küsimus ära nendes klassides, kus töö korraldatud üldõpetusena. Teistele klassidele aea ei jätku niisugusel korral ruume üksikute ainete jaoks. Siin tuleb üks ja sama ruum sugulasainete jaoks korraldada, nagu emakeel, ajalugu, kodanikuteadus: maateadus, loodusõpetus; käsitöö, joonistamine. Kuna nimetatud ainerühmad on ja peaksidki olema ühe ja sama õpetaja käes, siis tekib ka sisemine tarvidus koondada neid ühte tööruumi. Tuletame ka meelde, et miss Parkhurst algas oma reformi koolis, kus 8 õppeaasta jaoks oli ainult üks klassiruum ja ainult üks õpetaja, ja et sellest hädast sündiski mõte luua uus õpetussüsteem, mida nüüd tunneme Daltoni kavana.
Tunnikavva Daltoni süsteem ei tooks muudatusi. Individuaalset töötamist aineruumides ja ühiseid tunde terve ,,klassiga” võib korraldada aja suhtes mitmel viisil. Ülaltoodud näites on „laboratoorne” töö ja ühised tunnid üksteisega läbi põimitud. Kuid on ka mõeldav ühiste tundide paigutamine kas päeva algu või lõppu.
Seepärast võime arvata, et Daltoni süsteem on välisest küljest teostatav ilma suuremate kuludeta ja raskusteta. See asjaolu vast seletabki suurt edu, mille osaliseks sai miss Parkhursti kooliuuendus paljudel maadel ja isegi niisugusel tagasihoidlikul maal, nagu Inglismaa.
Pöördume Daltoni süsteemi sisemisele küljele. Tunnustades tema väärtusi, arvustajad juhivad tähelepanu siiski sellele, et siin võib kasvatus ja õpetus äärmiselt individuaalseks muutuda, tõrjudes hoopis välja ühiskondliku kasvatuse. Eriti rõhutavad seda puudust mitmed pedagoogid Venemaal. Et Daltoni kava ühekülgsel mõistmisel võib selles suhtes patustada, seda ei saa salata. Kuid see oleks miss Parkhursti põhimõtete juhtimine valele teele. Miss Parkhursti üks tähtis nõue on just selles, et võimaldades õpilasele vaba individuaalset arenemist, tuleb hoolitseda ka tema ühistunde kasvatamise eest. Kõige pealt teenivad selleks ühised töötunnid nendes ainetes, kus polegi tunde „laboratooriumides” (usuõpetus, laulmine, võimlemine, võõrkeel), teiseks kujuneb töö laboratooriumides osalt ka rühmatöödeks, kus õpilased ise üksteist aitavad, juhatavad. Arvame, et Daltoni kava on individuaalse ja kollektiivse töö õnnelik ühendus.
Edasi küsitakse, kas ei kannata Daltoni süsteemis suulise väljenduse arenemine, kuna suurem osa tööst sünnib „vaikselt” lueredes ja kirialikke kokkuvõtteid tehes? Seda ei peaks juhtuma õigel töökorraldusel. On ju ühised töötunnid selleks määratudki, et harutada õpilaste eneste poolt algatatud küsimusi nende eneste aktiivsel osavõtul. Kuna õpilastel nende individuaalse töökäigu tõttu on küllalt teadmusi mitmesugustest varem läbitöötatud küsimustest, siis on ühised tunnid Daltoni koolis haruldaselt elavad ja sisukad, kandes sageli tõsiste vaidluste ilmet. Seda ei saavuta meie praeguse korra juures, sest õpilastel, välja arvatud üksikud, ei ole midagi tõsist öelda õpetaja poolt tõstetud küsimuste puhul, ja kui tahaksime laiemalt kasutada õpilaste isetegevust vabal õppejutul, muutuksid harutlused sageli kahvatuiks, sisutuiks. Nii ei jää meil valitseva meetodi juures, kahjuks, midagi paremat, kui õpetaja enda jutustus, mille „ümberjutustus” ei või olla kuigi hea keelelise väljenduse arendamise abinõu. Daltoni koolis on see hoopis teisiti.
Peale selle tuleb õpilastel vastata suuliselt ka kontrollil, mida õpetaja teeb igapäev õpilastega, kui nad lõpetanud võetud teema.
Edasi juhitakse tähelepanu sellele, et Daltoni kava ei tunnusta sugugi õpilaste koduseid töid. Selle põhimõtte vastu ei saa vaielda. Tõesti oleks koolitöö ideaalselt korraldatud siis, kui õpilased lõpetaksid kõik sundusliku töö koolis. Kui seda meie koolides ei ole võimalik teostada, siis muidugi selle pahe tõttu, mille üle me kõik kurdame; see on aine üleküllus. Et ainete rohkus õpilaste ülekoormamisele viib ja väga halvasti mõjub töötagajärgedesse, on tulnud viimasel ajal täies selguses ilmsiks. Algkoolis, eriti tema alamates klassides, on seisukord hoopis parem, sest seal on kodused tööd kas täielikult kadunud või antakse neid minimaalselt, sageli õpilaste eneste soovil. Aga viimasel juhul muutub töö juba vabatahtlikuks, vabaks lugemiseks, kirjutamiseks jne. Ainult vabaks töötamiseks peakski jääma õnilase aeg pärast koolitunde. Selle poole peame püüdma kindlasti! Kui aga meil praegustes oludes on võimatu vabastada õpilasi sunduslikest kodutöödest, siis ei ole see sugugi takistuseks Daltoni kava teostamisel: kui Õpilane suudab iseseisvalt töötada tööruumis „laboratooriumis”, kasutades ainult üksikutel juhtudel õpetaja juhatust, siis ta võib samasugust tööd jätkata iseseisvalt ka kodus. Võime isegi arvata, et Daltoni süsteemiga harjunud õpilased oskaksid palju paremini töötada ka kodus iseseisvalt, kasutades seejuures otstarbekohaselt oma aega, mida meie õpilased sugugi ei oska teha.
Jääb veel üks asjaolu, see on õpetajate ettevalmistus. Kahtlemata peab õpetajate teaduslik ettevalmistus Daltoni koolis olema tüsedam, kui ta on tegelikult meie keskmisel õpetajal. Meie praeguses õpetuse süsteemis õpetaja valmistab igaks tunniks ette ainult ühe teema, mida ta ise valinud, ja töötab selle klassis läbi, nii et õpilaste algatusel rännakuid kaugemale arutusel olevast küsimusest ette ei tule. Ka piiratud teadmustega õpetaja on enam-vähem kindlustatud, et tunnis ei juhtu üllatusi õpilaste küsimuste näol, mida ta ei suuda vastata. Teine lugu on Daltoni koolis. Siin õpetaja peab olema mitmekülgse ja sügava haridusega, eriti aga oma aine alal, sest küsimusi võib kerkida kogu aine ulatuses ja väljaspoolgi seda, iseäranis andekate õpilaste poolt. Isegi tüseda ettevalmistusega õpetaja võib siin sattuda niisuguste asjade peale, mida ta otsekohe selgitada ei mõista. Siis ei jää temale mingit teist teed, kui kodus iärele uurida ja järgmisel töötunnil seletada. Juhtub see võrdlemisi harva, ei vähene selle läbi sugugi õpetaja autoriteet, kuid lihtsamate asiade iuures ei võiks säärane nähtus ette tulla. Metoodilisest küliest on õpetaja osa „laboratooriumis” lihtsam, kuna aine metoodiline läbitöötamine peab sündima juba tööjuhatuste koostamisel. On vaid nõuetav. et õoetaja oma seletustega ei läheks kaugele, mis riisuks õpilaselt isetegeva töövõimaluse, ja piirduks ainult tarvilike juhatustega iseseisva lahenduse leidmiseks. Selleks aga peab õpetajal endal olema täielik selgus esile kerkinud küsimustes.
Järelikult, suurimaks raskuseks Daltoni kava teostamisel võib olla õpetajate teadusliku ettevalmistuse madal tasapind. Ainult küllalt sügava ja mitmekülgse ettevalmistusega õpetaja suudab töötada „laboratoorse” süsteemi järgi, ja töötulemused on siis tõesti palju kõrgemad, kui see võimalik praegu valitseva õppesüsteemi juures. Daltoni koolide senine praktika on seda selgesti kinnitanud.
Lõpetades arvame, et ka meil võiksid leida teostamist miss Parkhursti põhimõtted, muidugi järkjärgult ja meie olude kohaselt, kuna sellest uuendusest võib kindlasti loota suuremat edu kasvatus- ja õppetöös. Esimesed sammud sel teel ongi juba tehtud nendes koolides, kus kooliruumid on korraldatud aineklassidena; kus kasutatakse õpilaste iseseisvat töötamist rühmades ühe ja sama põhiteema juures; kus on olemas klassi- ja aineraamatukogud jm.
Kirjandust:
H. Parkhurst. Education on the
Dalton Plan. London.1923.
M. Steinhaus.Neuere Pädagogik
im Ausland. I Heft. Beltz-Langensalza 1925.
S. V. Ivanov. Organisazia i planirovanie rabotõ v kompleksnoi sisteme. Leningrad 1926.
S. Hessen. Die Idee der Arbeitsschule und der Daltonplan. „Die Erziehunpr”, 1926. Nr. 10—11.
L. Huher. Der Daltonplan in der russischen Arbeitsschule. „Neue Bahnen” 1927, Nr. 6—8.
Joh. Käis
Kasvatusest nr. 5/1928
