Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Kõlbelise kasvatuse eesmärgiks on arendada inimeses kõlbelist vabadust. Inimene muutub moraalseks, s. t. kõlbeliselt heaks, mõtleb, räägib ja tegutseb ausasti. Kasvataja peab püüdma taotleda seda, et õpilane täidaks vabatahtlikult oma kohuseid. Nii oleks kõlbelise kasvatuse üldine eesmärk õigluse ja kohusetunde emotsioonide kultuur ehk kõlbeline südametunnistus. See ülesanne on teostatav, kuna kõlbelisuse algidud pei­tuvad juba iga inimese hinges ja arene­vad pedagoogilise tegevuse tagajärjel.

„Kõik inimese head kalduvused, – ütleb Pestalozzi, – on lähedalt seotud üksteisega. Ühe kalduvuse täielik aren­damine kutsub ellu tegevuse ka teistes kalduvustes. On küllalt sellest, kui laps tunneb sisemist lõbu juba ühe oma kalduvuse tagajärgedest, ja terve ta hing sirutub valguse ja headuse poole. Kas­vataja võib valida oma tegevusväljaks ainult mõne üksiku külje lapse hingeelust, ja ühes sellega ärkavad ellu ning hak­kavad arenema ka kõik teised kaldu­vused”.

Mis puutub kõlbelise kasvatuse abinõudesse, siis neid on kolm: õpetus (teoreetiline), eeskuju ja isetegevus. Eeskuju on väga tähtis mõjutamistegur. Lap­sed kasvavad alalises kokkupuutumises teiste inimestega ja nende silmade ees käib läbi terve rida häid ja halbu ees kujusid.

Eeskujul on kasvatuses palju suu­rem tähtsus, kui sõnadel. Eeskuju mõ­jub ühteaegu inimese kahele tähtsa­male meelele – nägemisele ja kuul­misele. Edasi, sõnad mis lapsele öel­dakse, kutsuvad temas tahtmata ellu, olgugi nõrgal kujul, teatud vastupaneku; kui aga laps näeb oma ees „kujusid”, siis paistavad need temale mitmekülg­semad, lapse emotsioonid ei võitle enam omavahel, ja mõju sellest on palju sel­gem ja kindlam, kui ainult headest sõ­nadest.

„Mingi asi ei kasvata last rohkem, – ütleb Vagner, – kui tubli, tegeva ini­mese lähedus, kus vaja ei ole enam jutustada, et: „tema isik särab ja soen­dab nagu päike”.

Peab siiski tähendama, et selle ar­vamusega ei ole kõik peri. Näiteks ar­vas kreeka mõttetark Sokrates, et hea­tegevusele võib õpetada inimest sõna­dega: tarvitseb temale ainult rääkida sisse õiged mõisted heategevusest ja inimene hakkab tarvitama neid tegeli­kult. Samal vaatepunktil on seisnud ka kõik pedagoogid-usuteadlased, nende hulgas ka Martin Luther, kes ootas jumal teab kui suuri tagajärgi katekismuse õpetamisest.

Lähedal sellele vaatepunktile seisis ka mõtteteadlane Locke, ja sama arva­mus on kordunud veel hilisematel ae­gadel.

Isiklikult olen arvamusel, et teoreeti­list kõlbelisuse õpetamist ei saa jätta kõr­vale ega pole vajagi teha seda, kuna ilma nendeta ei saa varustada kõlbelisi emotsioone mõistete ja otsustega. Kõlbeliste mõistete arendamine on tarvilik selleks, et laps võiks teha kõlbelist head teadlikult ning iseseisvalt. – Muidugi ole­neb teoreetilise kõlbelisuse õpetamise kasu sellest, kuidas käsitatakse seda ainet. Kasvataja peab pidama kindlasti meeles, et laialivenitatud ja kuivad kõnelused toovad ennem kahju kui kasu. See esi­teks. Teiseks, kõnelemised peavad olema rajatud kujukaile näiteile tegelikust elust. Kui rumaluse ja ettevaatamatuse taga­järjel omale häda tuleb, ja kui selle häda pahad tagajärjed on temale kül­lalt tuntavad ja käegakatsutavad, siis on õpetus ning juhatus täiesti omal kohal ja leiab ka vastukaja õpilase sü­dames. Sarnaseid sündsaid juhuseid ei või sugugi jätta kasutamata. Selles si­his Pestalozzigi märkis ära kasvataja töö, nõudes kõlbelisuse õpetamise sidumist igapäevase töö ja talitamisega kodus, et lapsed töötaksid aja jooksul ise en­dis välja õigluse ja kõlbelisuse vaated elule ja tema vahekordadele.

Kõneledes kõlbelisest kasvatusest, ei saa jätta puudutamata ka usulise kas­vatuse küsimust. Ühtlasi pean aga tä­hendama, et selle küsimuse kohta on valitsemas suur mõtete lahkuminek usulise kasvatuse pooldajate ja vastaste vahel. See küsimus on olnud elavaks kõneaineks lastevanemate ja kooli- ning haridustegelaste ringkondades, nii välisriikides, kui ka meil Eestis. Eesti rahvas otsustas selle küsimuse 1923 a. rahvahääletuse teel. Selle hääletuse ta­gajärjed on teada kõigile.

Et olla erapooletu, toon mõlema poole, s. t. usulise kasvatuse pooldajate ja selle vastaste arvamused.

Kõigi usulise kasvatuse pooldajate arvamised võiks väljendada kokkuvõe­tult Dittes’i järgmiste sõnadega: „Kasvatuse ülesandeks  on sisemise ühtluse loomine usu ja kõlbelisuse vahel ning puhta ja tegeva ristiusu aluste istutamine noor­tesse hingedesse. Määratumat harivat mõju noorsoole avaldab teadmine, et Taevane Isa hoolitseb kõigi olevuste eest, kindel usuline meel, vahekord kõikide inimes­tega, kui ühe Isa lastega, elav ja puhas usuline vaim, – kõik see annab noorele mehisust rasketel elusilmapilkudel, kind­lustab ja kõvendab tema kõlbelist jõudu. Meie kõlbeline ilmavaade vajab täienda­mist ja valgustamist usulise ilmavaatega, mis annab meile kujutuse Kõrgemast Olevusest, targast ja armulisest, kes va­litseb inimeste üle, olgugi, et meie ei saa tema juhtivast käest tihti arugi oma inimeselise piiratud mõistusega.

Selle vaate vastased rajavad oma arvamuse kahele väitele: üks väide, puht-ateistlik, seisab selles, et usu õpetamine on sisuliselt põhjendamatu, kuna usuteaduse põhilaused jumalu­sest, hinge surematusest jne., lähevad teravalt lahku praegusaja teadusliku ilmavaate tulemustest. „aga”, ütlevad tema pooldajad: „kui terve universum või kogu ilm, eriti meie maakera, on ainult pimedate füüsilis-keemiliste jõu­dude mängu tulemus, siis on inimeses juba olemas sümpaatia ja sotsiaalsete emotsioonide rikkalikud idud. Kasva­tus peab nad muutma teadlikeks, kõlbelisteks, peab andma kätte neile sõjariista eetiliste mõistete ja arvamiste näol, mis põhjenevad sotsioloogilistel andmetel.

Teine, vähem radikaalne vaade nõuab usuõpetuse eemaldamist koolist sel põh­jusel, et kooli lapsed tulevad kokku väga mitmesugustest perekondadest, kus usulised vaated samuti mitmesugused, isegi ateistlikud; ja kuna sarnane usu­õpetus puudub, mis oleks nagu süntee­siks või ühendajaks kõikide teiste usu­õpetustega, siis on ainuke väljapääsutee selles, et usuõpetus tuleb jätta mitte kooli, vaid perekonna ülesandeks; kool, mõnede arvates, ei või võtta enda peale dogmaatilise usuõpetuse õpetamist, vaid ainult Kristuse kõlbelisuse õpetamist.

Nagu näha, toetuvad ühe kui teise vaate pooldajad samadele pedagoogi­listele mõtetele, millele toetuvad kõik kasvatusteadlased, s. o. eeskujule, õpe­tusele ning õpilaste isetegevusele. Kõlbelisuse kasvatamisel on eriti tähtis osa kirjandusel, loodusteadusel, ajalool, laulul ja muusikal, mida tõendavad ka nende õppeainete metoodikad. Nad kõik ühiselt süvendavad, harivad, vormivad noort hinge ja moodustavad seega en­dist materjali, mis jääb elama noortesse hingedesse headuse, iluduse ja tõe ide­aalidena. Väga väärtuslik ses suhtes on ka luule, usuliste kalduvustega laste juures eriti usuline luule.

Siin tulevad meele järgmised filosoof Kanti sõnad: „Ei ükski seni loetud raa­matutest pakkunud mulle sarnast troosti, kui järgmised sõnad Taaveti 23. laulust: „Ka siis, kui ma käin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest et Sina oled minuga”.

     

Klassi ühing.

Harilikult arvatakse, et kool, võrrel­des perekonnaga, on palju kehvem ma­terjali poolest kõlbelisteks elamusteks, kõlbeliseks tegevuseks ja kõlbeliste harju­muste omandamiseks. See vaade lan­geb aga täiesti ära, kui vaadata klassile kui ühingule ja kasutada teda sel­lelt seisukohalt.

Klassi ühing kujutab endast kõige pealt tööühingut. Kogu klass tervelt ja iga tema üksik liige eriti peavad püüdma saada kätte klassi üldist eesmärki väga mitmesuguse töö abil, millest võtavad osa kogu klassi õpilased.

Klassi üldise eesmärgina tuleb mõista intellektuaalseid, kõlbelisi, esteetilisi ja usulisi nähtusi, tundeid, kalduvusi ja püüdeid, mõtteid, tegutsemisi ja harju­musi, mille jaoks materjal valitakse ja töötatakse läbi, võttes seejuures arvesse õpilaste arenemistasapinda ja sil­mas pidades lõppeesmärki – kõlbelisuse süvendamist.

Lihtinimene rahva hulgast, kes on oma iseloomu arendanud välja terve mõistuse ja elukogemuste varal, olgugi ta koolitamata, kuid selle eest kõlbeliselt arenenud, võib julgesti kõrvu seista üks­kõik missuguse isikuga haritlaste hul­gast, kuigi need on temast ees oma teadmiste poolest.

Mida mitmekesisemad on õpilased oma vaimuannetelt, seda rikkam ja viljakam on kõlbelisuse mõttes klassi ühingu liikmete ühistegevus.

Mida rohkem õpetamine puudutab kõiki inimomadusi, seda enam on juhuseid vastastikuseks nõudmiseks ja pakkumiseks, seda selgemalt igaüks tunneb, mis puudub temal ja mille poo­lest on teine rikas, ning ümberpöördult.

Juba lihtne üheskoos viibimine, ühi­sed elamused, laiendatud ning süvendatud mängude, ekskursioonide ja sõitude abil, ühine tegevus laulu- ja võimlemistundidel, jutuajamisel, aktused, pi­dud, koolinäitused jne, – kõik nad nõuavad vastastikust austamist ning istutavad lastesse solidaarsuse ja ühiskondlikkuuse idud. Siia juure kuulub ka veel vastastikune toetus ning abiand­mine töödes, sel määral, et see ei too kahju iseseisvusele ja aususele, osavõt­mine teiste saatusest, kasvava jõu tunne enese juures ja klassiteadvuses, enam ehk vähem selgem arusaamine, et kõik peavad piirama oma vabadust ühingu huvides. Juba esimesest õppeaastast ala­tes peab õpilast läbistama teadmine, et klass on tööühing; ta peab tulema ot­susele, et see tööühing taotleb kõrge­mat eesmärki, nimelt – oma liikmete kehalist ja vaimlist täienemist, justnagu kogu inimkondki on ühing sama ees­märgi saavutamiseks.

Igasugune laiskuse ja kergemeele avaldus, igasugune lohakus ja laaberdamine, tähelepanematus ja korrarikku­mine tunni ajal tuleb lugeda õpetaja ja õpilaste poolt ühise töö rikkumiseks, kahjuks, mis tehtud kogu klassi edule ja neid arutatagu kui klassi üldist asja. Iga õpilane teadku, et tema ülespida­misest oleneb ühise asja õitseng või närbumine, ja et ka tema on vastutav kogu ühingu virkuse, elukommete, töö ja edu eest. Sel juhtumisel tekib vä­lise allumise järele ka sisemine, vaba­tahtlik allumine. Selle kõlbeliselt aren­dava vaatepunktiga võivad harjuda va­nemad õpilased. Kuid tulemused on ikkagi seda suuremad, mida varem te­hakse sellega algust.

Võib julgesti ütelda, et ühiselul koo­lis on kindlasti ka suur kõlbeline mõju õpilastele. Niiviisi istutatakse lastesse huvi ning arusaamine poliitilise ja selts­kondliku tegevuse vastu; võib ütelda, et õpetades koolis ühiskondlikule korrale, valimistele, seadusandlusele jne. harjutatakse last ühiskondlikus töös ja rajatakse seega kindel alus tulevasele korrali­kule riigikodanikule. Arvesse võttes en­disi juhtmõtteid, peab küll ühinema täielikult luuletaja Goethega üteluses: „Kui meie võtame inimesi niisugustena, nagu nad on, siis rikume nad; kui meie aga toimime nendega, nagu oleksid nad niisugused, nagu olema peaksid, siis viime nad sellase kõrguseni, milleni nad oleksid pidanud jõudma”.

 

Kõlbeline isetegevus.

Peatume nüüd ka laste isetegevuse juures nende kõlbelise arenemise vallas. Siin olgu laste töö juhitud harjutustele enesetaltsutamises. Kasvataja peab koon­dama kogu oma energia sellele, et kõ­vendada kasvandikes häid harjumusi ja kaotada halbu. Harjumustena tuleb mõista vaimlisi omadusi, mis põhine­vad lapse loomulikkudel kalduvustel ja pedagoogiliselt rajatud harjutustel. Sel­les mõttes on ka heategevus omadus teha head vabatahtlikult, sundimata. Kuna aga iga omadus saadakse harju­muse teel ja arendatakse harjutamistega, siis järeldatagu sellest, milline määratu tähtsus on kõlbelisel harjumu­sel kasvatuses.

Inimene hoiab vanaduseski alal need vaated ja aated, mis tekkisid temas noorpõlves, ja oma heade elukommete eest paljud võlgnevad tänu mitte nii väga oma mõistusele, kui just oma ammustele harjumustele. Seepärast on seegi juba suur võit, kui harjutakse enesetaltsutamisele, sõnakuulmisele, lah­kusele, armastusele korra vastu jne. Muidugi ei ole see veel tõsine kõlbelisuse kasvatus, kuid tema abil ja alalise har­jutamise teel inimene läheneb samm­sammult headusele: see, mis esialgu sündis koguni vastumeelt, mehaaniliselt, muutus vähehaaval täiesti teadlikuks kõlbeliseks tegevuseks. Edasi, arutihti, kui ei jätku meil kindlust ega jõudu, aitab meid harjumus. Sellepärast peab andma RousseauMe õiguse, kui ta ütleb, et „kasvatus on ainult harjumus”. Mida on siis vaja lapsele õpetada kõlbelisuse suhtes? Ei midagi muud, kui seda, et pookida temale külge sõnakuulmist, asjade õiget hindamist ja vähenõudlik­kust.

 

Mitmesugused kõlbelise kasvatuse abinõud.

Abinõudest, mis aitavad saavutada tagajärgi kõlbelise kasvatuse alal, võiks nimetada eeskätt nelja: armastust, tööd, järelvalvet ja ausust.

Kasvatustöös mängib armastus kaht­lemata peaosa: tema on ühel ajal kas­vatuse abinõu ja ka eesmärk. Pedagoo­gilised kogemused räägivad küllalt sel­get keelt sellest, et kasvatustöö peab tugema armastusele.

Lahkuseta, armastuseta ümberkäi­mine lastega muudab nad suuremalt osalt tuimadeks, pealiskaudseteks ja too­reteks inimesteks. Kuna ümberpöör­dult, väga sagedasti isegi käest äraläinud lapsed armastaja pedagoogi juha­tusel said kasulikeks seltskonna liik­meteks, kuna tee lapse tahtmise juure käib tema südame kaudu.

Kiirelt arenenud ühiskondliku ede­nemise tõttu ja ristiusu aadete levimise tagajärjel viimaste aastasadade jooksul on solidaarsuse tunde arene­mine teinud hiigla edusamme, ent palju aega kulub veel selleks, et iga inimene tunneks enese olevat liikme ühisest jaotamatust inimkonnast. Ka kasvatajal või­vad olla omad suured teened selles tähtsas töös. Ja sellepärast tulebki rõ­hutada esiteks seda, et lapsi peab püüdma viia niikaugele, et nad kantakse otsekui oma tunnete ja ettekujutustega teise inimese hinge, inimvahekordadesse ja teiseks – et lapses peab kasvatatama lugupidamist ini­meste seltskonna  ja tema elu vastu.

Tööl, nii kehalisel kui vaimsel, on suur pedagoogiline väärtus, sest et tema kisub lapse mõtted ja püüded eemale kõigest halvast, kindlustab tema tahet headuses ning kasvatab last tegeva ide­alismi vaimus. On aga tööl kord niisu­gune proovitud ja hoiatav väärtus kõlbelise kasvatuse alal, siis on selge, et kasvataja juba kõige varasemail eluaas­tail peab õpetama lapse õieti töötama. Kui lapsele antakse kätte töö, mis teda huvitab ja rõõmustab, samal ajal aga ühtlasi on kasulik, siis on päevaselge, et lapsele on kõige otsekohesemalt ja väga edukalt mõjutud kõlbelise arenemise suunas.

Järelvalve. Piiramata vabadus võib lapse viia hävinemisele; sellepärast peab kasvataja tema järele valvama ja pingu­tama ohjad seal, kus antud vabadust mõeldakse tarvitada kurjasti. Seejuures olgu ühtlasi tähendatud, et lapse elu­kommete hindamises ärgu oldagu väiklane pedant. Kasvatuse ideaal pole ka­sarm ega klooster. Hoopis selle vastu, askeetlik munga tee ei vii sugugi kõlbelise täienemise poole. Seda võib saa­vutada palju kergemini, kui mõistlikult kombineeritakse armuline ümberkäimine lastega ning kui organiseeritakse õigla­selt nende töö.

Ausus. Pestalozzi mõistis hinnata neid määratu suuri teeneid, mis on kõlbelise kasvatuse alal aususe kasvata­misel. Õpilasele, kelle süütegu oli teh­tud avalikuks, ta esitas küsimuse: „Kas tõesti mõtled sa aja jooksul saada hirmu ja põlguse asjaks oma naabritele ja kodustele?” Nii hakkab lapses vähe­haaval orienteeruma headuse algus, esiteks muidugi arvesse võttes ainult ümbruskonna arvamust, kuid hiljem ku­juneb sellest välja omaenda mõõdu­puu headuse ja aususe kohta.

      

Kõlbelise kasvatuse käik.

Kanti arvamise järele on kasvatus­teaduse keskpunktiks kohusetunde kasvatamine; kohusetäitmist kohusetunde enda pärast pidas tema kõrgemaks ees­märgiks, mille võib taotleda inimlik kõlbelisus. Kohusetäitmine peab saama ini­mesele omaduseks ja selles tuleb last harjutada juba kõige varasemates elu­aastates. Kui lapsed täidavad neile an­tud kohused korralikult, ükskõik kui väikesed need ka ei oleks – siis on kindel, et neisse istutatakse alus ikka suuremate ja keerulisemate kõlbeliste ülesannete lahendamiseks.

Meeldiv tunne, et kohustus on täide­tud, virgutab last kohusetäitmisele ka tulevikus ja teeb selle isegi meeldivaks. Kohusetäitmise eest võib anda tasu, kuid tuleb kindlasti hoiduda seda tasu eest ostmast. Selle põhimõtte teosta­mine oleneb kasvataja taktitundest.

      

Südametunnistuse kasvatamine.

Psüholoogia õpetuse järele võib südametunnistus areneda, järjelikult – teda on   võimalik   kasvatada.   Alguses   on kasvataja lapsele ise oma isikuga sü­dametunnistuseks, s. t. ta on lapsele kõlbelise elu kehastuseks. Aastate kes­tel juurdub kõlbeline seadus lapse hinge, muutub tema alaliseks osaks ja teatab oma olemasolust lapsele iga töö ja te­gevuse puhul.

Abinõusid, mille varal südametun­nistust võib kasvatada, oleks neli: 1) kõlbelise mõtlemise arendamine; 2) vastutusetunne, mis saadakse kätte siis, kui tarvitatakse karistusi õieti; 3) kõr­gema aate istutamine lapse hinge, mille ees ta tunneks olevat enese vastutava, nimelt – inimsuse ja jumaluse aate ees ja 4) põlguse äratamine lapse hin­ges kurjuse vastu ja tungi kõlbelise kõr­guse poole; see eesmärk saavutatakse sel teel, et laps jõuaks alati kindlale otsusele selle kohta, et on olemas kindel ja lähedane side heategevuse ja südametunnistuse rahu vahel, mida ta peab kalliks.

   

Vaimse vabaduse kasvatamine.

Vaimselt vaba inimese võib kasva­tada ainult ühe, kuid väga tähtsa tingi­muse juures, ja nimelt – kui juba kõige varasematest eluaastatest alates täide­takse ainult need lapse soovid, mis on kõlbeliselt õigustatud. Seda kergem on lapsel tulevikus reguleerida oma taht­mist kõlbeliste mõistete ja arvamuste abil. Viimaste tekitamiseks on aga kõige pealt vaja lapsele abiks olla õige mõõ­dupuu väljatöötamisel kõigi asjade hin­damiseks. Aastate jooksul koguneb talle rikkalik tagavara kõlbelisi ideid, mis aitavad teda võita omi halbu kaldu­vusi.

Nii nõuab kõlbeline täienemine (mui­dugi alaline täienemine) kolme vaimu­omaduse esialgset konsolideerimist, mille tekkimine on lähedas ühenduses ka kolme pedagoogilise meetodiga: ees­kujuga, juhatusega ja õpilase isetege­vusega, – ja kolme pedagoogilise põhijoonega: mõistuse, emotsioonide ja tahte kultuuriga; ma mõtlen siin: 1) mõõdupuu tekkimist lapsele asjade hin­damiseks; 2) rahuldustunde kasvata­mist ja 3) õpetamist sõnakuulmisele, ütlen mõne sõna veel esimesest ja vii­masest ülesandest (teisest – rahuldus­tunde   kasvatamisest – oli juba jutt)

Kõlbelise hindamise arendamine sei­sab selles, et last õpetatakse hindama õigest vaatekohast üldse kõiki asju, eriti aga just omaenda kalduvusi ja tunge, soove ja tegusid ja peale selle – õpetada last vahet tegema objektiivsete, absoluutsete ja subjektiivsete, vabalt tek­kinud väärtuste vahel. Ainult siis jäävad lapse hinges elama kõlbelised nor­mid ja saavad temale nendeks teenäi­tajateks tähtedeks, millest räägib Schil­ler, öeldes inimesele : „Sinu rinnas sä­ravad sinu saatuse tähed”.

Mis puutub sõnakuulmisse, siis on see kasvatuses kõige esimene ja kõige tarvilikum tingimus. Sõnakuulmist tu­leb õpetada lastele juba kõige varase­matel eluaastatel. Oma tahtmise painutamine vanema tahtmise alla, selle järele Jumala tahtmise alla – niisu­gune on sõnakuulmise loomulik evolut­sioon. Normaalsete laste juures on see ülesanne kerge teostada; palju suure­mat vaeva nõuab ta hingeliselt haigete laste juures. Ent nii ühede kui teiste juures on vaja silmas pidada seda kuldset määrust: „kõik sündigu omal ajal”.

    

Kokkuvõte.

Pestalozzi kirjatööde tundjad vist mäletavad tema sügavamõttelisi sõnu: „Kõlbeline kasvatus põhineb kolmel alusel: 1) kõlbelise ilmavaate kasvata­mine on võimalik ainult puhtate, rikkumata tunnete abil; 2) laps peab ala­lõpmata end harjutama enesetaltsutamises; 3) kõlbelise kasvatuse tulemused jäädvustatakse ümbruskonna õiguseliste ja kõlbeliste vahekordade vaatluse ja hindamise abil”.

Lisaks neile kolmele ülesandele, mille lahendamine algab juba perekon­nas, toob kool omalt poolt veel juure neljanda, nimelt: kõrgemate huvide loo­mine ja lapse hinge rikastamine ausa ilmavaatega. Ent peale selle peavad mõlemad, nii kodu kui kool, õhutama lapses armastust töö vastu.

Lõpptulemuena pärib inimene suurima õnne: tema saab kõlbeliselt vabaks ja tema hinge valdab leekiv armastus tõe, headuse ja ilu vastu. Armastus kõige vastu, mis ideaalne, ja vabadus üheskoos, loovad aga suure rahva ja suured inimesed, sest et ainult kõlbeline suurus loob suure inimese ja rahva suure (Jung)”.

Dr. Joh. Erni järele vabalt J. Humann

Kasvatusest nr. 9/1926