Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

29 Oct

Kõlbeline kasvatus koolis.

 

    

VI üleriiklikuks õpetajate kongressiks määratud referaadi kokkuvõte.

  

Kõlbeline kasvatus koolis annab kasvatusteadlastele tähtsaid ja raskeid üles­andeid, mille lahendamisele püütakse jõuda mitmel teel. Ajalooliste ja osalt ka poliitiliste asjaoludega on seletatav teatavates ringkondades valitsev arvamus, et kõlbelise kasvatuse eesõigus on usuõpetusel. Maades ilmaliku kooliga, ilma usuõpetuseta (Prantsusmaa, Portugal, Jaapan ja t.) on kõlbelise kasvatuse eesmärgiga kooli õppeainete hulka võetud moraali õpetus. Samuti ka Inglismaal, kus sunduslik moraaliõpetus seisab usuõpetuse kõrval, ja Põhja-Ameerikas, Hel­veetsias ja Itaalias, kus kirik ja kool üks­teisest lahutatud.

Kuid uuema aja pedagoogikas leiab tõsist hindamist kolmas vool, mis kõlbeliseks kasvatuseks koolis moraaliõpetuse eritundide abi ei tarvita, vaid selleks iga õppeaine tunde ja kogu koolitöö kor­raldust. Peab tähendama, et ka Inglis­maal koolid sundusliku moraaliõpetuse teostamiseks selle aine süstemaatilise kä­situse asemel iga õppeaine tunde või­vad kasutada.

Käesolevas lühikeses kirjutuses tahame viimast seisukohta põhjendada. Selleks lubatagu esialgselt mõnel meie ainega seotud filosoofilisel küsimusel peatada.

Kõlbluse probleemiga on lerve rida filosoofilisi mõisteid seolud, nagu voorus, kõrgem headus, kuri ja pahe, ligimesearmastus, enesearmastus, kohusetunne, tasu heategude eest j. n. e. Need mõis­ted peavad inimese elusihtide määrami­sele viima, mida aga mõttetargad teevad väga mitmeti. Kõige populaarsem inimese elusihtidest on vist küll püüdmine kõrge­ma headuse poole, mis aga leiab mitmesugusid põhjendusi. Usulistest motiividest leiame meie Jumala tahtmise täit­mise ja tasu heategude eest seal ilmas. Kant kuulutab välja absoluutse kõlblu­se käsu, Hartmann arvab, et loodus ja ühes temaga ka inimene püüab kõr­gema headuse ja täielikkuse poole. Nen­de vaadete põhjal oleks voorus mingi­sugune trantsendente kohustus, mis ini­mesele iseenesest võõras, mida talle tuleb sisendada ja mille eest talle lu­batakse tasu. Teisiti vaatab asja peale Eugen. Ta leiab, et voorus pole midagi muud, kui elu funktsioon, ja kõrgem headus, kuhu püüab inimsugu, mis mõtte elutegevusele annab, ongi elu ise, intensiiv, mitmekesine, tegevusrikas elu. Elu ise on iga olevuse liigutuste põhjus.

Samuti peame ka kõlblustunde tunnistama  elu  funktsiooniks.   Kõlblustunne põhineb jõutundel (Ziegler). Jõutunne sünnitab loomulikult tegevustungi, mis sel korral, kui omale leiab soodsa tee, avaldub kas intellektuaalses, või emotsi­onaalses (peaasjalikult kunstnikes) või tahteviljakuses. Ühtlasi sellega saavu­tab inimene ka voorusliku viljakuse.

Kui õige on kõlblustunnef elu funktsioonina võtta, siis peaks ka olema õige, et lapsel tema sündimisel kõlbluistunnet pole veel olemas, tal pole kõlbelist ega kõlblusvastast iseloomu (vastand päris­patu ideele). Lapsed on ainult instinktid, tundmused ja affektid. Head ja kurja laps ei tunne, sest muidu poleks ju tar­vis teda neid tundma õpetada. Laps on kõlbeliselt indifferentne olevus (Kant).

Lapse kõlbeline arenemine käib ja võibki käia käsikäes kehalise ja vaimse arenemisega ja küpseb ainult pika kasvamise järele (Spencer). Ei või ka tähendamata jätta, et biogeneetiline printsiip on ka kõlbelises arenemises maksev, ja selletõttu avalduvad lapses meie kau­gemate esivanemate ürginstinktid. Nende sunnil lõhub ja purustab laps heameelega asju, teeb valu teistele, piinab loomakesi j. n. e. Iseäranis tihti võib seda poisikeste juures märgata, ja Lindsey tähendab sel puhul, et „poisikesed, kes midagi halba ei tee, ei suuda ka midagi hääd teha”.

Kõlbeline kasvatus on lahutamata kehalisest ja vaimsest kasvatusest. Tema lõpusihiks võtame meie väljaarenenud kõlbelise karakteri kasvatamise, mis vaba, iseseisva, teguvõimsa isiku loob.

Huvitav oleks siin mõne tähtsama pedagoogi mõtteid kõlbelise kasvatuse kohta meele tuletada. H e r b a r t omas „üldises kasvatusteaduses” kirjutab vaimse ja kõlbelise kasvatuse paralleelsusest. Lapses arendatagu mitmekülgselt tema huvisid, et ta headuse ja õiguse ideed nende puhtuses ja teravuses tunneks, et tal karakter täielikult välja kujuneks. Arenemist võimaldab aga ainult tegevus ja see mis sellele viib – tahtmine, püüd­mine. Selle vastu moraali jutlused ja nõuanded ei too mingit kasu. PestaI o z z i rõhutab, et selged mõisted are­nevad välja sisemised vaimsed ja kõlbelised jõud ja näitavad, mis on tõde ja ebatõde. Spencer, nagu juba tõendatud, ei saa kõlbelist arenemist kehalisest ja vaim­sest arenemisest lahutada. Töö ja tege­vus on arenemise alus, annab julgust raskustest üle saada, koondab tähelepanu, kasvatab kannatust ja kõiki teisi karak­teri omadusi, mis elus tähtsad ja väär­tuslikud. Rousseau on ägedam mo­raali õpetamise vastane. Ta leiab, et moraali jutlused teevad palju rohkem kurja, kui need pahed elus, mis lapsed näevad. Nagu näha, hindavad nimetatud pedagoogid kõlbelises kasvatuses ainult kõike, mis võimaldab lapse tahtevõimu ja sellega ühtlasi karakteri arenemist.

Kõlbelise kasvatuse ülesanne esimeses joones on tahtevõimu kasvatamine. Taht­mine on kasvatatav ja ainult harjutuste läbi. On midagi lapsele õnnestand, tekib tal tahtmine seda teadlikult korrata. Sel­leks on tarvilik, et käsitatav aine oleks meeldiv, arusaadav ja jõukohane. Töö­kooli põhimõtte teostamine on parem abinõu tahtevõimu kasvatamiseks. Töö­koolis õpib laps tegutsema, ennast valit­sema, tõelik olema. Karakter areneb kiiresti, sest laps teab, et ta midagi os­kab, suudab, mis loomulikult eneseusal­dust kasvatab ja rahuliku meeleolu loob. Karakter, ehk iseloom on inimese vaimsete ja intellektuaalsete jõudude tegevus teatavas, kindlas sihis. Lapse tegevuses on ülekaalus affektiivsed liigutused, kuid kasvatajal on võimalus neid pikkamisi iseloomu omadusteks ümber muuta. See sünnib siis, kui püsivad sidemed tunnete ja ettekujutuste vahel välja arenevad. Kas­vatuse kõrgem ülesanne on kõlbelise ise­loomu arendamine, mis inimese teod ja mõtted kõlbeliste ideedega ja seadustega kooskõlastab. Kuidas sellele jõuda, püü­ab näidata moraalipedagoogika.

Ekslik oleks moraali käskudega ja keeldudega õpetada, iseäranis asjade ja nähtuste kohta, mis lapsele võõrad ehk arusaamatud. Lapses on tugev vastupanemise võim, ja igasugused keelud ja kä­sud tihti toovad just vastupidiseid taga­järgi. Teadmised võib veel lapsele pähe tuupida, kõlbelisi võimeid aga mitte sugugi: nad kasvavad ainult isetegevuse läbi. Kõlbelisel kasvatusel tuleb nende madalate instinktide vastu võidelda, mis pärivuse tõttu kaugematelt esivanematelt jäänud lapsesse. Neid täiesti hävitada ei ole võimalik küll aga peab madalaid püüdeid lapses lämmatama heade püüete elustamisega.

Kasvatuslikult seisukohalt ei ole min­git väärtust moraalil, mis transtsendentsete tingimustega  seotud  (Jumala tahtmine, tasu seal ilmas j. m.) Moraalpedagoogika võib ainult neid kõlbelisusmõisteid tarvitada, mis psüühilistel jõududel põhinevad ja inimese ajaloolistest kogemus­test välja kasvanud (mõistus, kaastund­mus, ausus, südametunnistus, kohusetun­ne, aukartus, lugupidamine ligemise vastu j. n. e.)

Kui meil usulise ja ilmalikku moraalipedagoogika vahel tuleks valida, siis annaks meie eesõiguse kahtlemata viimasele. Siin pole tarvidust pikemalt peatada neil ajaloolistel põhjustel, mis usu ja kiriku moraalpedagoogika ees alaväärtuslikuks teinud. Järgmine pildike aitab ehk siiski selgitada, kui palju suu­dab kool kõlbelises kasvatuses usulisel alusel saavutada.

Angoulemes Prantsusmaal anti rahvakooli õpilastele nende kõlbelise küpsuse kindlaks määramiseks järgmine katsetöö. „Sa jalutad sõbraga turul. Sul pole pennigi (Sou) taskus, sest su vanemad on vaesed. Korraga leiad sa raha­koti 5 frangiga, ütle, mis sa sellega teha mõtled?” Ankeedi tagajärjed olid järg­mised: Vaimulikes koolides 62% lap­si tahtsid raha omale jätta ja 38% teadsid, et ei tohi leitud raha omale võtta. Ilmalikes koolides ilma usu­õpetuseta tahtsid leitud raha omale jätta ainult 20% ja tagasi anda 80% lapsi. Sama ankeet samasuguste tagajärgedega korrati hiljem Berliinis. Ei saa veel tä­hendamata jätta, et tagasiandmise motii­viks ei toonud ükski laps käsku: „Sa ei pea varastama”. (M. Lichtengerger. L’éducation morale dans les ecoles primaires).

Ilmalik moraalpedagoogika tarvitab aga kõiki abinõusid, mis lapses kindlat iseloomu, selget mõtlemisviisi ja sotsiaalselt arenend isikut kasvatavad. Kuid sel­leks pole sugugi tarvis erilisi moraali tunde koolis, vähemalt algastmel. Esime­ne rahvusvaheline kongress kõlalise kas­vatuse kohta 1908 a. Londonis võttis üsna selge seisukoha selles mõttes, et iga õppetund võib ja peabki kõlbelise kasvatuse eesmärkidele sihtima. Matemaatika tundidel annab selleks võimaluse kiire vaatlusvõime arendamine, kiire üldsustamise ja deduktsiooni nõudmine. Maa­teaduses näidatagu rahvaste olenevust üks teisest. Iseäranis rohkesti ainet kõlbeliseks arenemiseks annab ajalugu. Kir­janduse käsitusel õpib laps tundma teiste inimeste sisemusi ja väliseid olekuid. Loodusteadus ka aitab karakteri arene­misele tublisti kaasa. Lapsed õpivad vaatlema, näevad asjade ja nähtuste põhjusi ja tagajärgi, katsuvad oma jõu­du uurimises, eksperimentides. Omal jõul saavutatud tagajärjed kindlustavad eneseusaldust, kõlbelist püsivust, otsustus­võimet.

Peale selle on soovitav juhtumistel kõlbliste küsimuste induktiivne-empiiriline käsitus, et lastele näidata inimkonna elus olenevust põhjuse ja järelduse va­hel. Peab tarvitama ka juhust, et näidata, mis viha, vaen, vale j. n. e. inimese ise­loomuga võib teha. Algõpetusel on sel­leks rohkesti ainet koduloo ja emakeele tundidek

Last kasvatab sotsiaalseks olevuseks koolielu ja selle korraldus. Koolikorra nõudmised puhtuse, korralikkuse, kooliasjadega mõistliku ümberkäimise, kaas­õpilaste vastu lugupidamise avaldamise kohta j. n. e. on lastele küllalt arusaa­davad ja jõukohased, et tähtsate karak­terit arendavate teguritena teenida. Ise­äranis tõuseb koolikorra kasvatav mõju, kui õpilased ise ka kooli sisemisest elust võimalikult rohkem osa võtavad, nõud­mine, mis töökooli põhimõttest välja kasvanud.

Kui suur mõju kasvatuses on õpetaja-käsutaja isikul, on üldiselt tuttav. Kui puudub kooskõla õpetaja sõnades ja tegudes, ei ulata õpetaja kasvatav mõju kuigi kaugele. Just moraaliõpetuse juu­res eriainena võib kergemini vastolu sõnades ja tegudes juhtuda, kuna kõlbelise kasvatuse teostamine töökooli põhi­mõttel niisuguseks lahkuminekuks vähe põhjust annab. Kasvatus on seal töös ja tegevuses ja ilma selleta ei saa õpetaja olla õpetajaks.

Moraaliõpetus filosoofilise õppeainena võib aset leida keskkooli vanemates klassides, kus selle aine käsitamiseks võib leida tarvilikud eeldused õpilaste arenemises. Kõlbeline kasvatus tahtevõime ja iseloomu arendamise mõttes peab terves kooli kasvatussüsteemis leidma teostuse.

Joh. Käis

Kasvatusest nr. 1/1923

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share