Stefan Žeromski puhul
oola on ennast juba sajandi vältel nimetanud rahvaste Kristuseks. Kui see nii oleks, siis nimetaksime selle Kristuse evangelistiks Žeromskit, kelle 75 a. sünnipäeva pühitsemine möödunud aasta lõpul ära langes „Kristuse” varjusurma tõttu.
Tänapäeval aga on sellele nimele nii palju pretendeerijaid, et kõik nad osutuvad valeprohveteiks. Seepärast oleks sobivam Žeromskit nimetada poola Dostojevskiks, kas või sellegipärast, et ta armastas oma kuulsa hõimlase Idiooti nagu pietist Ilmutusraamatut. Dostojevski inimesed on vaevatud ja koormatud enamasti oma kinnismõtteist ja mitmesugustest kihudest. Žeromski juures aga ägab kogu loodus: iga loom, iga oksake igatseb tal lunastust maisusest. Suure venelase tegelased tunduvad sageli rändtrupina, kes hoolimata grimmist ja maskist on äratuntavad igas repertuaaris. Tema sangarid näivad vahel marionettidena, kelle tegevuse kausaalsust ei määra igakord faatum, vaid mingi muu jumalus – ex machina: see on autori närviline käsi, milles kõik niidid tõmblevad liiga ägedasti.
Žeromski tegevuslava ei kubise tegelastest. Tal on ainult üks sangar, keda igas olukorras, igas romaanis tunneme maailmaparandajana. Et maailmaparandustöö on seni teadupärast viljatuks jäänud, siis ka Žeromski ise ei usu oma ideaalide teostumist: tema individualistid-sangarid on kõik varustatud Budha prillidega. Loodus on karm ning halastamatu; loodus ei tunne moraali ega eetost. Valitsevad ranged mateeria seadused, Ariman; seepärast on Ormuzdi võitlus lootusetu. Inimene on otse mängukannina nende tumedate jõudude pilduda. Ühiskonnas on hea ainult kelmidel ja noil, kel „südameks on tükk pekki”, nagu sõnab Dostojevski. Sotsiaalne kord on vaesele ja väetile ülekohtune, seda tingib looduse enese julmus. Lunastust võiks oodata ainult üliinimene. Temagi peab kaua heitlema oma tungidega, kuid lõpuks salgab ta enese mina ning täidab kalgilt oma kohust – eetilist imperatiivi: „austa ligimest!”
Niisugune on üldjoontes Žeromski elukäsitus, ja see väljendub kogu ta loomingus. Aga kordagi ei muutu ta igavaks, kunagi pole ta naturalistlik jõhkrus ja kaastunne labane. Žeromski on eelkõige suur lüürik, kelle sõnastus on muusikaline, uudne. See armastus, mida tsensor ei lasknud nähtavale tulla inimese vastu, peegeldub imekaunites looduskirjeldustes. Tema kompositsioon on lükitud, lapitud reast pisilugudest, kuid alati on Žeromski romaanid põnevad, ning haaravad meid mitte vähem kui Dostojevski painajalikkus.
Žeromski alustas tegevust 90-ndate aastate algul – siis kui vene surve ei võimaldanud Tšehhovilgi avalduda teisiti, kui argipäeva viletsuse mõnitamises. Žeromski oli šlahtavaenulik. Tema, kingsepa poeg, pidi vaesuse pärast õpingud katkestama, ja kannatas eluaeg kopsuhaiguse all. See on teinud teda hellaks ning ülitundlikuks, nagu langetõbi Dostojevski. Poola aadlite kastivaimu ja väiklast omakasu piitsutab Žeromski kuni iseseisvuse saabumiseni. Siis nagu kaoks tal korraks jalgealune, kuid 1925. a. avaldab ta oma Eelkevade, milles koputab jälle kord valitsejate moraalile. Selle teosega tahtis autor hoiatada enamluse eest, kuid äratas ainult määratut pahameelt. Talle avaldati survet leplikuma Kevade kirjutamiseks, kuid surm takistas Žeromskit oma kriitikat pehmendamast. Temaga varises hauda viimane „Noor-Poola” suurmeister, tema traditsioone jätkasid A. Strug, J. Kaden-Bandrowski jt.
Žeromski teostel on tunnuslikud pealkirjad, olgu siin toodud mõned tähtsamad: Pihastavad meid hakid, varesed (1895), Süüsüfose tööd (1898); Kodutud inimesed (1900), Tuhk (1904); Ustav jõgi (1913), Heitlus Saatanaga (1919) ja Tuul merelt (1922). Žeromski on huvitav süntees naturalismist, romantismist, individualismist ja sotsialismist. Ta draamad pole õnnestunud, kuid ta romaanid ja novellid jäävad maailmakirjanduse ülevamaks inimarmastuse eeskujuks.
A. Raid
Loomingust nr. 3/1940