Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Juba ammu on käibel avaliku elu terminoloogias, nii meil kui mujal, sõna „rahvustervik” ja sellega rööbiti samas tähenduses „rahvusterviklus”. Eriti on rahvusterviku mõiste arendatud võimsaks ideoloogiliseks teljeks diktatuurliku Itaalia ja Saksa valitsevate par­teide programmis ja nende riikide ametlikus poliitilises doktriinis. Siit edasi on rahvustervikluse loosung viimaseil aastail tugevasti kajanud teisteski riikides, leides tihedamat kasutamist ka Balti mere idaranniku maades, nende hulgas meilgi. Sõja olukorda või võima­liku sõja ohtu sattumine on rahvusterviku ideed populariseerinud sealgi, kus ta varemini ei leidnud erilist rõhutamist. Nii on rahvusterviklus saanud tänapäeva populaarseimaks ja aktuaalseimaks loo­sungiks, mida kasutatakse suure pingega rahvaste ja riikide vahe­listes võitlustes, samuti sisepoliitilisel rindel.

Tulnud intensiivsemale rakendamisele pärast Maailmasõda ja tõusnud mõjukamaks ideoloogiliseks teguriks eriti viimase aasta­kümne rahvaliikumistega seoses, pole rahvustervikluse idee ometi mingi uudne nähtus. Fašistlikus ideoloogias esineva rahvus­terviku eelkäijaks oli juba enne Maailmasõda Itaalia „imperialistlike” rahvuslaste poolt propageeritud terviklik, absoluutne rahvus. Ja natsionaalsotsialismi rahvustervikluse vaimseiks isadeks olid juba XIX sajandi saksa marurahvuslikud tõuteoreetikud. Aga veelgi kau­gemale ulatuvad rahvusterviku idee juured. Need lähevad tagasi nendesse aegadesse, millal rahvast hakati tunnetama isiksusena, kellel on teatav inimliku kasvamise ja kujunemise taoline eluareng. Kui J. G. Herder juba XVIII sajandi lõpul esimesena vaimuteaduste aja­loos hakkas iga rahva kultuuri käsitama teatava orgaanilise tervikuna, olid ühtlasi antud eeldused ka rahvusterviku mõiste kujundamiseks. Siitpeale on rahvustervikluse idee olnud erinevais nüanssides, kord pingsamalt, kord lõdvemalt, ideoloogiliseks päevaprobleemiks ja lähtekohaks.

Eesti rahvusliku ärkamise ideoloogiale, mis oli tugevasti mõjustatud Herderi ajaloofilosoofilisest kontseptsioonist, oli põhiliselt omane ka rahvusterviku idee, mis leidis rakendamist nii lähtekohana kui ka rahvusliku elu taoteldava eesmärgina. Eriti ilmekalt avaldus see J. Hurda seisukohavõtus meie rahvuse sotsiaalse diferentseerumise nähtuste puhul, mis suhtes rahvusliku tervikluse huvides püüti väärtustada iga tema seisuse ja „ameti” kui rahvusliku erielundi funktsioone. Samast rahvusterviku vaimust oli kantud ka Hurda eesti rahvusliku kutsumuse idee arendus. Ja hiljemini on meie ühiskondliku mõtte pidevalt püsivaks sisustajaks olnud ikka ja jälle rahvustervikluse idee, kuigi seda ajutiselt mõrastas ja killustas ühis­konna mitmelaadilisest diferentseerumisest tekkinud sisevõitlused, milledel aga ka rahvusliku üldsuse seisukohalt oli suuri positiivseid tagajärgi.

Nii huvitavat ja õpetlikku kui rahvustervikluse idee arengu lähem jälgimine meie ühiskondliku mõtte ajaloos endamisi võiks pak­kudagi, ei saa see siinkohal siiski olla meie ülesandeks. Piirdume üksnes rahvusterviku puhul esilekerkivate üldküsimuste ja siit tule­nevate põhilisemate päevaülesannete põgusa vaatlemisega.

Rahvusterviku probleem viib meid kõigepealt rahvuse mõiste ja olemuse juurde. Mis on rahvus, mille terviklust käsitletakse ja taotletakse, ning mis on meie ühiskondliku mõtlemise ja teotsemise üheks põhiprintsiibiks? – See küsimus ja vastus sel­lele on ülisuure tähtsusega mitte üksnes sotsioloogidele, juristidele, poliitikuile ja teistele inimliku ühiselu probleemidega tegelejaile, vaid ka igale teadlikule kodanikule.

Küsimus, mis on rahvus, seisab Euroopa teadusliku mõtlemise päevakorras juba saja aasta ümber. Ja vastuseid sellele on antud, pikk rida. Kuid ometi pole tänaseni suudetud esitada siin kõigiti rahuldavat üldist, teoreetilist määratlust. Et selle puudumine soodus­tab segadusi ja häireid rahvuse probleemi käsitlemisel ja selle mõiste tegelikul rakendamisel, on ammugi ilmne. Ent edaspidigi tuleb meil kasutada seda mõistet omamata tema kõigiti vastuvõetavat tea­duslikku määratlust. Seejuures aga kogemused probleemi keerukuse ja siit järgnevate raskuste suhtes ajendavad meid suhtuma vajaliku ettevaatlikkusega rahvuse olemusse.

Jättes seetõttu kõrvale rahvuse määratluse, samuti rahvuse kui loodusnähtuse kõigi oma bioloogiliste tunnustega, mida käsitletakse rassist, verest, eluruumist, kliimast, maastikust jne. tingitud konsti­tutsiooniliste omadustena (mis näiteks natsistlikus doktriinis ja ka tegelikus poliitikas etendavad keskset osa, kuid mis teaduslikule uurimisele on tõusetanud rea seni veel täiesti lahendamata prob­leeme), huvitume siinkohal üksnes rahvusest kui vaimsest osadusest. Ses mõttes on rahvus temasse kuuluvate isikute suur sotsiaalne „meie”, mille põhisidemeks on nn. „meie”-hingeelu, mida viljastab eriti oma, põlvest põlve edasipärandatav, kuid ühtlasi ka alaliselt uuestisündiv ja täienev kultuur.

Rahvuse kui vaimse osaduse raames võimegi õieti kõnelda nn. rahvusterviklusest, ja kui see tuntakse häiritud olevat, siis selle taot­lemise vajadusest. Viimasel juhul tõusebki rahvusterviklus tähtsaks programmiliseks loosungiks. Tavalisemaks lähtekohaks siin on kartus häirete puhul, mida tekitavad rahvuslikus ühiskonnas mitmesugused antagonismid, mis ei jää mõjuta ka rahvusele kui ter­vikule. Selliste antagonismidena on arvestatavad eeskätt isikulised, ideoloogilised, sotsiaalsed, poliitilised, generatsioonide, oleviku ja tuleviku huvide vahelised ja veel mitmelaadilised muud vastuolud.

Juba üksikisiku suhtumises kõigisse teistesse ja kogu ühis­konda võib eriti ulatuslikult üles kerkida suuri ja keerukaid vastu­olusid, mida me tunneme paljukäsitletud antagonismina isiku ja ühis­konna vahel. See antagonism ei kuulu sõna erilisemas tähenduses sotsiaalsete rühmade vaheliste vastuolude liiki. Samuti ei tarvitse seda olla ka ideede võitlus. Sageli ju küll see on seotud tea­tavate sotsiaalsete rühmadega ja nende huvidega, mil puhul ideede konflikt on ainult eri rühmade vahelise antagonismi avaldusvorm. Kuid samal ajal võib ideoloogiline võitlus toimuda sõltumatult sotsi­aalsete rühmade erihuvidest. Nii tõusevad vaidlused teaduslike tõekspidamiste, maailmavaateliste veendumuste, kirjanduslike ja kunstiliste suundade jne. vahel. Samuti ei tarvitse sotsiaalsete rühmadega olla seotud antagonism oleviku ja tuleviku huvide vahel. Oleviku huvides teostuv röövmajanduslik maapinnase ja loodusvarade ekspluateerimine toimub tuleviku sugupõlvede, arvel. Võitlus sellise majandamise vastu võib tekitada ka rahvuslikus ühis­konnas olulisi konflikte, mida võime nii mõnigi kord tähele panna.

Eriti haaravate ja teravate konfliktide põhjustajaiks ühiskonnas on sotsiaalsed rühmad selle sõna otsemas tähenduses. Need rühmad, mis oma erinevate põhitunnuste ja huvide poolest kujunda­vad rea eritüüpe, seavad end vastamisi teiste, iseäranis aga samasse tüüpi kuuluvate rühmadega. Kui neil antagonismi vahekorras olevail rühmadel on küllaldaselt eneseavalduse ja -maksmapaneku võimeid, siis tekib nende vahel võitlus oma mitmesuguste eesmärkidega. Kord taotletakse ühe või mitme, vastasrühma kui eesoleva takistuse kõrval­damist või koguni hävitamist, kord teise rühma muutmist omale vahendiks, kord jällegi teisele rühmale oma tahte pealesurumist jne. Võitlus võib puhkeda ka kõigi nende eesmärkide saavutamise takis­tamiseks.

Sotsiaalsed antagonismid ja nende põhjustatud konfliktid on rahvusliku osaduse piires väga arvukad ja mitmepalgelised. Nad tekivad nii üldhuvide ja teiselt pool kohalike ja partikularistlike vahel, valitsevate ja valitsetavate rühmade vahel, samuti klasside, kih­tide, mitmesuguste majanduslike, usuliste, ideoloogiliste, poliitiliste gruppide, sugupoolte, generatsioonide jne. vahel. Siin peetakse võit­lusi olemasolu, eluhoiu, sõltumatuse, enesemaksmapaneku, aineliste hüviste, võimu, hiilguse, kuulsuse, seltskondliku edu, aga ka vaba­duse, tõe ja õiguse pärast. Ja selle võitluse vormid ja va­hendid on samuti mitmekesised ning sõltuvad antagonismi iseloo­must ja vaenulike poolte võimetest. Kord avaldub see võitlus toore vägivalla tarvitamises, hirmutamise või vastupidiselt meelitamise ja soosimise kasutamises, riikliku võimu ja mõjukate aineliste vahen­dite rakendamise kaudu, aga sealsamas ka propaganda, teaduslike ja mitmesuguste muude ideeliste vahendite abil mõjustamise teel.

Kõiki sotsiaalseid antagonisme kandvaiks nähtusiks on ühis­konnas võitlus, rõhumine ja sotsiaalne võrdsu­se t u s. Võistlus leiab aset meile kõigile tuntult kõige kaugemale ulatuvalt üksikisikute, rühmade, asutiste, ürituste jne. vahel. Sotsi­aalne rõhumine toimub olukorras, kus üks rühm, kasutades oma või­mete ja jõudude, organisatsiooni, tehnika jne. üleolekut, alistab endale ja oma huvidele teise rühma, seda kahjustavalt. Teatavates olukordades võib see võimete üleolek avalduda vähemas moraalsuses, vähemas üllameelsuses, ka hoolimatuses ja südametunnistuseta olekus. Sotsi­aalne rõhumine võib areneda vastaspoole materiaalseks ja vaimseks ekspluateerimiseks ja orjastuseks, põhjustades kestvaid ja pingsaid võitlusi poolt ja vastu.

Sotsiaalse ja poliitilise ilmega rõhumise vastu võitluses esineb inimeses eriti võimsalt tung vabadusele, vabadusele kui iseseis­vale väärtusele, kui isiksuse väärikuse eetilisele algelemendile. See võimas tung, mis kannab rahvaste ja riikide vahelisi võitlusi, esineb samas osas ka rahvuslikus ühiskonnas. Vabadus on üle aineliste hüviste ja väärtuslikum nendest. Inimesed, kes ainult nendega seo­ses hindavad vabadust, ei jõua kunagi tema tõelisele künnisele. „Kes otsib vabadusest midagi muud, aga mitte teda ennast, see on loodud orjuse jaoks,” ütleb Suure Prantsuse revolutsiooni ajaloolane Tocqueville. Ja et ühiskonnas on ikka omajagu selliselt vabadust hindavaid isikuid, siis on nende vastuolu sotsiaalse, poliitilise ja vaimse rõhu­misega ning võitlus selle vastu paratamatu.

Võistlusest ja rõhumisest, aga samuti inimeste isiksuse ja või­mete erinevusest ning pika rea mitmesuguste juhuslikkude kõrvaltegurite põhjustusel areneb sotsiaalne võrdsusetus, mis on ühiskon­nas paljude vastuolude ja konfliktide allikaks.

Nii näeme pinnaliseski vaatluses rahvuslikku ühiskonda otse kubisevat vastuoludest ja võitluste ning konfliktide võimalusist. Kui veel silmas pidada, et kõigist neist antagonismidest võib tekkida veel mitmesuguseid keerukaid ja ristlevaid kombinatsioone, siis tundub esimese pilgu järel kogu selle killustuse tagajärjel rahvustervik küll tõsiselt kahjustatud ja ohustatud olevat. Ja hinnates terviklust kui väärtust, mis aitab suurendada rahvusliku ühiskonna elu-, loome- ja kaitsevõimet, seisamegi kõigepealt küsimuse ees, kuidas suhtuda siin esinevaisse vastuoludesse. Vastus sellele on kardinaalse tähtsusega ka kogu meie rahvuslikule hoiakule.

Seda küsimust võidakse vastata mitmeti. Kõigepealt on siin või­malik minna kahte vastupidist teed ja jõuda siin õige kaugeisse äär­mustesse; nii vähemalt teoreetiliselt. Esimesel teel võiksime jääda koguni ükskõikseks rahvuslikus ühiskonnas toimuvate arenguprotsesside vastu, mis viivad vastuoludele ja nende süvene­misele ning teravnemisele. Asuksime siis siingi vanale laissez-passer põhimõttele, mis olnud nii kaua populaarne Euroopa libera­listlikus vaatestikus. Selle äärmisimas konsekventsis lülitaksime end täielikult välja igasugustest teadliku ja tahtliku vahelesegamise ülesannetest oma rahvusliku ühiskonna arenemise alal selle tervikluse huvide seisukohalt. Teises – vastupidises suunas või­dakse jõuda veelgi kardetavamasse äärmusesse. Taotledes kavakindla juhtimise teel absoluutset rahvuslikku terviklust, nõutakse rahvu­sesse kuuluvalt isikult loobumist kõigist Seda terviklust kahjustada võivaist vastuoludest. See nõudmine  püstitatakse muidugi seoses üldise poliitilise vaatega, mis nõuab isikult totaalset alistumist kol­lektiivile.

Selline n. ü. absoluutne rahvuslik terviklus ei iole üldse suuteline realiseeruma. Sest erinevused ja vastuolud ühiskonnas on niisama elu­lised kui rahvus ise. Nagu rahvus on inimühiskonna kaua kestnud diferentseerumise tulemus, nii on seda, tõsi küll, märksa ajutisemate nähtustena, rahvuses esinevad eri rühmad ja nendega seotud huvid ning vastuolud. Rahvuse elavale koostisele on omane sama diferent­seerumine, ürgse terviku esialgselt samakujuliste vormide mitmekujuliseks muutumine, mida H. Spenceri ajast peale tuntakse üldise eluarengu „seadusena”.

Diferentseerumisest tõusnud eri rühmad ja eri huvid ja nendest tulenevad vastuolud etendavad igaüks oma osa ka rahvusliku elu mitmekesistamisel ja rikastamisel uute väärtustega, mis on hinnata­vad ka rahvusterviku seisukohast. Kui teostuks kõigi nende eri huvide ja seega ka kõigi nende antagonismide absoluutne likvideeri­mine, saavutataks küll ka totaalne rahvuslik terviklus. Kuid sel­line „rahvustervik” oleks mitmeti sarnane kalmistule, kus liiguks küll rohkesti surnumatjaid, leinavaid omakseid ja sõpru. Ent elu- ja tööväli täis kihavaid otsinguid, elustavaid hõõrumisi loovate impulssidega ja saavutuste rõõmudega poleks see matusepaik mitte.

Et rahvusliku tervikluse taotlemine ei pea tähendama totaalse ter­vikluse nõudmist, seda toetab veel tugevasti ka asjaolu, et rõhuv ena­mik rahvuslikus ühiskonnas esinevaid antagonisme on relatiiv­sed, s. o. sellised, kus ei taotleta vastaspoole füüsilist hävingut, vaid püütakse saavutada eeskätt tema teatavate omaduste, huvide ja või­mete muutmist. Seda sotsiaalsete antagonismide relatiivsust suuren­dab oluliselt asjaolu, et vastuolulised rühmad on ühes või teises suh­tes seotud ikka ka teatava solidaarsusega.

Selline antagonismide relatiivsus ühiskondlikes vahekorris saab võimalikuks seetõttu, et indiviid võib üheaegselt kuuluda mitmesse eri tüüpi sotsiaalsesse rühma. Eesti ala tööstur, kes rahvuselt eestlane, usuliselt luterlane, võib oma poliiti­listelt vaadetelt kuuluda teatavasse parteisse või suunda, oma aka­deemiliselt päritolult teatavasse üliõpilasorganisatsiooni jne. Kõigile neile kuuluvustele vastavalt tekib tal rida erihuvisid, üheaegseid antagonismi ja solidaarsuse kallakuid. Samuti võib näiteks mõne maa despootliku valitsuse ja rahva vahel olla poliitiline, antagonism. Kuid niivõrd kui see despootilik valitsus teataval momendil tema käsutuses oleva riigivõimu abil teostab tõeliste või ka fiktiivsete rahvuslike huvide kaitset, tekib tema ja rahva vahel vähemalt osaline solidaarsus.

Eriliseks solidaarsuse allikaks ka rahvuslikus ühiskonnas on isiku võime tõusta üle kitsama rühma huvide oma moraalse ja ideelise teadvuse, oma avardatud „meie”-hingeelu kaudu. Siis ollakse hoolimata oma rühmalisest kuuluvusest valmis ohverdama oma erahuvisid üldsuse kasuks, momendi huvisid püsivamate väär­tuste heaks, isiklikke ja rühma huvisid ühiskonna ja ka inimkonna kasuks, oleviku huvisid tuleviku jaoks jne.

Sotsiaalsete rühmade vahel suhtelise solidaarsuse olemasolu ja ühiskondlike, antagonismide kõrvaldamise võimaluse idee on saanud nurgakivideks mitmevarjundilistele solidarismi doktriini­dele, mida on arendatud rea poliitikute, juristide, majandustead­laste ja mitmesuguste sotsiaalideoloogide poolt. Eriti võluvaks üri­tuseks on solidarismi doktriini arendamine ja propageerimine tavali­selt võimule pääsenud rühmadele ja tegelastele.

Tegelikult ei saa ühiskonnas diferentseerumisest tekkinud anta­gonisme kõrvaldada ei solidarismi doktriiniga ega mingi muu selle­taolise sõnalise õpetusega; vaid neid tuleb arvestada kui realiteete ja pealegi väärtuslikke, oma hõõrumistega uut elu sünnitavaid realiteete. Elada tahtva ja arenemisvõimelise rahvusliku tervikluse, huvi ei nõua milgi tingimusel amorfset, nivelleeritud ja seetõttu stagneerumisele kallutatud ühiskonda.

Meie rahvusliku tervikluse ideaal ei saa realiseeruda totalitaarse ühiskonna kaudu ja ei tule meil taotleda seda juba senigi küllaldaselt hoiatavaid kogemusi andnud tasalülitamise meetoditega. Just ümber­pöördult, rahvusterviklus peab teostuma oma diferentseerumisest tõusnud ja tõusvate osade aktiivsuse kaudu. Ja siit tulenebki rahvus­tervikluse saavutamiseks tähtsaim ülesanne – see on meie rahvusliku ühiskonna psühholoogiline integreerimine. See on rahvustervikluse probleemi olulisim tuum. Praktilises rakendu­ses tähendab see ülesannet viia meie ühiskonna liikmeid lähemale rahvuse kui igaühe reaalse ja vaimse elu­väärtuse tunnetusele ja mõistmisele, rahvus­liku osaduse kui meie kõigi ühise saatuse elamus­likule ja mõistuslikule tajumisele ja samal ajal nn. meie-hingeelu süvenemisele, tihenemisele ja aktiveerimisele.

See ülesanne on määratu ja oma loomult, võiks öelda, totaalne. Ta ei saa jätta haaramata ja mõjutamata ühtki meie rahvusliku ühiskonna eluala. Ta esitab oma nõudmisi riigikorra ja riigivalitsemise, kultuuriloomingu ja kultuuri levitamise, eriti rõhutatult kasvatusküsimuste lahendamise, meie kõikide eluhoiaku ja käitumise suhtes jne. jne. Ta ei lähe mööda ühestki ühiskonnaliikmest mõjutamata tema mentaliteeti, nõudmata temalt rahvuslikku vastutust, mida ta seni ei tundnud, panemata temale kohustusi, mida ta seni ei kandnud, aga ühtlasi andmata temale, ka suuri „meie-elu rõõmusid, uut karastust elamiseks ja üritlikkuseks, mida seni märgistas ja halvas vaevav norutunne. Selle ülesande lahendamine täiuslikus ja ideaalses ulatuses tundub oma raskuste tõttu vahest küll paljudelegi esialgu utoopiana.  Ent siingi jõudu teadmisest, et kultuuris ja inimühiskonna arengus on üldse suurt osa eten­danud tahe teostada utoopiaid. Nii on nad siis teostunudki ja teos­tuvad edaspidigi.

Seejuures pole rahvusterviklus meile mingi salapärasuses kirgav fetiš, pole mingi Moolok, kellele tahaksime ohverdada isiku, tema enesemääramise ja vabaduse. Rahvusterviklus esitatud mõttes on isi­kule ja ühiskonnale suur elu vahend ja organiseeriv printsiip. Selle omaks võttes lahkume puhtakujulise, laissez-passer põhimõttest ja püüame teadliku algatusega ja tahtliku vahele­segamisega muuta oma ühiskonna vaimsust ja elukorrastust suunas, mida näitab rahvustervikluse idee. Endastmõistetavalt ei tohi see va­helesegamine tähendada kroonulist suundamist, käsuga ja keeluga juh­timist, võimuga murdmist, samuti ka mitte õõnsat ja trafareetset kroonupropagandat. See on kõigepealt rahvusliku ühiskonna psühholoo­gilise kujundamise, tema psüühika, mõistuse, tundmuste ja tahte vastavasuunalise kasvatuse probleem kogu oma laiuses ja keeru­kuses.

Selle probleemi lahenduse edukaks edasiviimiseks on vaja teata­vate üldiste eelduste ja nõudmiste lakkamatut ja unustamatut silmas­pidamist. – Esimene, mis siin peab andma õhku, soojust ja valgust kasvamiseks ja kasvatamiseks, on vabaduse vaimsus ja õhk­kond. Siinkohal ei ole tarvis kõnelda pikemalt vabadusest kui inimhinge sügavaimast tungist ja igatsusest, kui inimese ja ühiskonna elukujundamise ja loomingu stiihilisest ajest, kui võimsast jõust, mis on viinud üksikisikuid ja terveid rahvaid suurtele ja heroilistele tegudele, jne. Tänapäeval, kus paljudes riikides rahva vabadus on ohus­tatud ja aheldatud, taotletakse ühiskondlikku ja rahvuslikku „terviklust” jõu ja võimu tahtega. Kuid ei ole midagi petlikumat ja eksliku­mat kui väide ja lootus, et jõu ja võimuga, käsu ja käänamisega suu­detakse luua mingit püsivat, eluvõimelist, loomingule ja kasvamisele hingestavat „terviklust”. Siin käsu ja kuulekuse najal saavutatud näi­line edu on ainult tervikluse pettepilt. Tõeline ja eluline rahvuslik terviklus tõuseb ja kasvab üksnes vabaduse õhkkonnas.

See ei ole paljas fraas, vaid loendamatute kogemustega põhjenda­tud elutõde. Sest vabaduse õhkkond on kõigepealt nii üksikisikule kui ühiskonnale ja selle osadele suurimaks isetegevust soodusta­vaks eelduseks. Isetegevus aga on inimesele loendamatute elamuste allikaks, mille kaudu ta seostub aktiivselt rahvusega. Suured tõusud rahvuslikus ühiskonnas on alati ka jõulise isetegevuse ajastud. Nii näiteks oleks eesti rahvuslik ärkamine ja teised tõusuperioodid meie ühiskonna minevikus täiesti kujuteldamatud ilma selle isetegevuseta, mis neid kandis. Isiku aktiivne seostumine rahvaga on aga rahvusliku tervikluse tähtsamaid eeldusi.

Vabaduse õhkkonnas ja vabaduse tungi realiseerimises saab kõige tulemuslikumalt eluandvat soojust ja valgust ka isiksuse, kohuse-ja vastutustunde kasvamine. Elementaarselt meelestatud ja võimuvahenditega kokkuhoitavas ühiskonnas ei ole soodsat pinda selle liikmeis siselättelise isikulise kohuse- ja vastutustunde üldisele tekki­misele ja arenemisele. Kohuse- ja vastutustunde kasvamine on suur kultuuriarengu probleem. Ja nende tunnetepaari arenematuse, nõr­kuse ja laostumise tagajärjel on rahvad maksnud sageli ränka hinda, õn maksnud seda ka oma vabaduse arvel. Kohuse- ja vastutustunne oma sisimas olemuses ei sünni aga käsust ja kuulekusest, vaid isiku vabast enesekasvatusest ja enesemääramisest. Sotsiaalselt kohuse- ja vastutus­tundeline isiksus aga on omakorda rahvusliku terviku algrakk.

Vabadus on lõpuks ka suurimaid otseväärtusi, mis on suu­teline seostama ühiskonda ja selle osi rahvuslikuks tervikuks. Seda vabadust aga ei mõista me sellisena, milles üksik tunneb end vaba ole­vat kõiges, mida ta teha tahab, vaid nii, et ta on vaba selles, mida ta kui kaasvastutaja tegema peab. Selline vabadustunne viib isiku ka sisemisele enesekitsendusele rahvusliku terviku huvides, samuti ka suurtele tegudele ja ohvritele, milledest suurim on oma elu andmine.

Edasi viib rahvustervikluse idee meid nn. meie-hingeelu ja selle     kujundamise    tähtsate     probleemide juurde, mida oleme üksikasjalisemalt käsitlenud oma kirjutises „Eesti rahva ajaloolise kutsumuse ideest” äsjailmunud EÜS-i XI al­bumis. Seal esitatud mõtted, mis on olulised ka kõnesoleva teema kä­sitluse seisukohalt, olles selle otseseks jätkuks, jätame aga siinkohal puudutamata.

Lühikeses käsitelus oleme võinud esitada ainult olulisemaid prob­leeme ja üldisemaid seisukohti seoses rahvustervikluse ideega. Lõ­puks rõhutame veel: Ärgem laskem meeli segada igast hüüdest, mis kaigub õhku rahvustervikluse nimel! Sulgegem kõrvad hüüetele, mis kutsuvad terviklusele surnuaia kaudu! Meie elame veel. Ka rahvus elab ja taotleb terviklust vaba vaimu ja vaba elukorrastuse kaudu. See terviklus tõuseb vabade südamete kandel nende hingestatud osasaamises rahvuse väärtusist, nende elamusis rahvusest kui ühisest saatusest, nende kohuse- ja vastutustundelises vaimsuses, töös ja loomingus, mis suunatud oma rahvuse väärtuse, elu- ja kaitsevõime tõst­misele. Nende südamelöökide sidemete ja harmoonia kaudu teostubki rahvuslik terviklus.

Hans Kruus

Akadeemiast nr. 3/1940