Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kas rahvakultuuris on midagi omapärast, mis teda teiste rahvaste kultuurist esile tõstab, on küsimus, mis väliselt näib olevat rinnastatav tõuküsimusega. Võime asetada üheltpoolt küsimuse, kas leidub prae­gusel ajal enam tõupuhast rahvast, ütleme Euroopas; teisalt taas, kas võime samal maa-alal eraldada selgelt piiriteldavaid rahvakultuuri piir­kondi, ja millisel määral need nähted üksteist kataksid ruumilises ulatavuses. Nende küsimuste rinnastamine on rahvakultuuri jälgimisele metoodiliselt tähtis, kuna meil ja mujalgi on räägitud sageli massipsüühest, siis loomulikult ka sellele toenevast rassipärasest kultuurist.

Tõuküsimus on olnud Euroopas eriti viimastel aegadel teatavaks päevaprobleemiks, mille teooriate ja üksikute tõekspidete ümber on pee­tud ägedaid vaidlusi. Küsimus on keerelnud peamiselt üksikute rah­vaste tõu „puhtuse” või „mittepuhtuse” ümber. Eriti kuulsad on sel alal sakslased, kes endas tahavad näha tingimata mingit segamatut „põhjamaa tõugu”. Lähemal analüüsil osutub aga rahva (rahvuse) ja tõu ühtelangevus (vähemalt Euroopa kontinendil) ekslikuks. Rahvapsühholoogia uurimise objektiks jääb seega ikkagi ainuüksi rahvus, keda juba sellepärast ühegi puhta rassiga identifitseerida ei saa, et üksikute rahvuste rassiline segunemine on tõsiasi, mida moodne rassiuurimine eitada ei saa.

Loomulikult saame siis rassipsüühest, rassikultuurist rääkida ai­nult seevõrra, kuivõrd see kuulub kaugesse minevikku, teoreetiliselt ajastusse, kus mingi tõug tõesti kujutas endast samal ajal homogeenset tervikut – rahvust. Sellega pole aga veel öeldud, et tõul kui seesugu­sel puuduks absoluutselt mõju üksikute rahvaste hingelaadi kujunda­misel, kuid tõugude segunemine ja killunemine erisugustele geograafi­listele aladele, seega erisugustesse looduslikesse tingimustesse üldse, on selle võimaliku algelemendi surunud teistsugustele arenguteedele. Kui võtame näiteks Soome-Ugri rahvad, kes kunagi suurelt osalt siiski on võrsunud samast kännust, ja võrdleme nende praegusi rahvakultuure üksteisega, siis näeme, kuivõrd erinevad need on. Mis on ühist ungari ehitistel eesti taluehitistega, või kummagi rahvakunstil teineteisega; kas võime eesti ja mordvalaste rahvakultuuris leida mingeid siduvaid jooni, mis ulatuksid tagasi muistsesse ühiselu aega? Vähe küll! Ehk võtame sarnased lähedased naabrid, nagu on soomlased, keda isegi seob eesti hõimudega võrdlemisi hiline kooselu enne siirdumist üle Soome lahe; kuivõrd eriteid on käinud nendegi rahvakultuuri arenemine võr­reldes meie rahvaga! Veel rooma raua-ajal (1-400 p. Kr.) kohtame soome muinaskultuuris ühiseid jooni eesti kultuuriga. See on aeg, kus nende rahvaste omavaheline kontakt oli veel tihe. Hilisematel ajastutel võime aga konstateerida üha pidevat arengut kummagi maa kultuuris eraldi, milline nähe ulatub veel tänapäev eksisteerivasse rahvakultuuri. Seal kus leiamegi tänapäev soome ja eesti rahvakultuuride vahel üksi­kuid selgemaid ühiseid jooni, seal on mõjutamas olnud kas pikaajali­sem kontakt siirdasunike näol, või siis on tegemist üsna noorte laennähetega.

Nii siis jääb tõu osa rahva kultuuri arengus koguni teisele pinnale ja määravaks saab rahvus, keda seovad ühine asustusala, looduslikud tingimused, ühine saatus ja keel. Asustusala geograafilisel asendil (ja sest tingitud klimaatilistel ning maastikulistel eeltingimustel) on rah­vaste arengule õige kaugeleulatuslikult määrav mõju. Me teame, et kli­maatilised vööd ei haara mitte üksikuid rahvaid, vaid mitmeid, mille tõttu neist tingitud ühiseid jooni ei leidu üksi üksikute rahvaste kul­tuuris, vaid samas kliimavöös asuvate kultuurkondade ilmes üldse. Nii räägime polaarrahvastest, troopika rahvastest ja parasvöötme rahvastest. Suurtes joontes, kaugelt vaadatuna, paistab meile, et iga kliimavöötme rah­vaste kultuuris on ühiseid, tüüpilisi, iseloomustavaid jooni, mis teda teise vöö rahvaste kultuuri kogutervikust iseloomukalt eraldab. Nii­viisi suurtes joontes jagades me saame küll üksikutest kliimavöötmetest üldpildi, kuid lähemal vaatlusel eralduvad neist siiski üksikud rahvu­sed oma kultuuridega. See eraldumine ja jagunemine üksikuisse kultuurkondadesse on seda variatsioonirikkam, mida mitmekesisem on maa­pinna liigendus (saared, poolsaared, jõed, mäeahelikud jne.) ja mida soodsamad on klimaatilised tingimused inimesele enda võime mitmekülg­semaks rakendamiseks. Tüüpilist pilti ses suhtes pakub just Euroopa oma rahvaste ja rahvakeste hulgaga. Tunneme siin kalurrahvaid, meresõitjaid, karjasrahvaid, põllumehi jne. Sama mitmekesine on üksikute keelkondade ja rahvuslikkude kultuurkondade hulk selle jaotuse piires.

Isegi ühe rahvuse piirides kostub see eristumistendents, juhul, kui rah­vas pole suutnud endast veel kujundada homogeenset tervikut, või kus tema asustusala on lõhkumas looduslikud takistused. See nähe ilmneb ka eesti rahvakultuuris. Võtame kõige silmapaistvama, eesti rahvariietuse – kuivõrd variatsioonirikas see on. Selle põhjuseks on suurelt osalt Eesti asustusala killunemine väikesteks kultuurüksusteks. Teame ju, et eestlased enne võõra võimu alla sattumist, muistse iseseisvuse aja lõpul, ei olnud veel õieti koondunud täiesti tervikrahvaks. Kogu-Eesti mõiste oli veel kujunemisel, ja peamisteks territoraalseteks üksusteks olid kihelkonnad ja teataval määral ka muistsed maakonnad. Edasi tea­me, et võõras võim rahva loomulikku liitumise tungi üheks rahvuseks mitte ei soodustanud, vaid vastupidi, asetas selle mitmeks aastasajaks samasse olukorda, omaltpoolt päris- ja teoorjuse aja siirdumiskeeluga seda veel süvendades. Sellest siis on tingitud, et me ei saa seevõrd rääkida terviklikust eesti rahvakultuurist kui üksikute kihelkondade ja teataval määral ka maakondade kultuurist. Kihelkond jäi peamiselt, tänu kirikule ja kirikuskäimisele, selleks alaks, kus rahval oli võimalus pidevamalt kokku puutuda, oma maitseid ja kalduvusi ühtlustada.

Niipalju neist eristavaist tegureist, mis kaasa mõjuvad rahva hinge kujundamisel. Rahvast võime võrrelda siis indiviidiga, kes omas sisi­mas arengus püüab iseseisvusele teatava omapära taotluse kaudu. Eristavaiks tegureiks olid siis, nagu nägime, erinev looduslik ümbrus, ühine asuala, ühine saatus ja keel. Need on eeltingimusiks ühtlase rahva hinge – rahvapsüühe – kujunemisele.

Puhtal kujul seesugune arenemine oleks kujuteldav täiesti eralda­tud maa-alal, ilma kõrvalmõjutusteta. Tegelikult me seda aga pea kusagil maailmas ei tunne, kui välja arvata juhud, kus rahvas end tead­likult on sulgenud välismaailmale (Tiibet, Hiina). Kuid ka viimasel juhul on siiski omad erandid, mis teda üldise inimkultuuriga seovad. Tegurid, mis rahvaste kultuurile tasandavalt mõjuvad nende üldilmet tasakaalustades, on esiteks kultuurinähtele omane levimistung ja üksi­kute kultuurkondade otsene vastastikune mõju.

Kultuuri levimistung pole omane üksi moodsale tehnika ajajärgu kultuurile, vaid see ilmneb juba kõige vanemais inimkultuuri ajastuis. Kiviaja kultuuris näiteks võime kohata sama rahvusvahelise ilmega kultuurnähteid kui tänapäeva moodsas kultuuris. Vahe konservatiivse rah­vakultuuri ja moodsa kultuuri levimise vahel seisab peamiselt levimisintensiivsuses ja kiiruses. Kui me kultuurnähteid ja nende kogumikke võrdleme organismidega, kellele omane teatavasti paljunemise ja levi­mise tung, siis võiksime etnograafilist kultuuri võrrelda ses skeemis samblaga, mis omad harud levitab üle maapinna igale poole, kus leidub ainult soodsat arenemispinda, kuna moodsa kultuuri arenemiskiirus ja intensiivsus oleks võrreldav pärmiseenega, mis lühikese aja jooksul pal­juneb miljardeis eksemplarides.

See levimistung ongi teinud osa primitiivse kultuuri nähteid rah­vaste vaheliseks ühisvaraks, ilma et neid oleks põhjust lugeda ühe või teise maailmajao omapäraks, seda vähem mõnele rahvakultuurile iseloo­mustavaks. Tüüpiliseks näiteks selt alalt oleks tule hõõrumine kahe puutüki abil, mis on tuntud peaaegu kõigi maailma rahvaste juu­res, ühes arvatud eestlased ja soomlased. Edasi sama laia levinguga on lihtne vibupüss, osa algelisi jahi- ja kalastusriistu (oda, ahingas, õng) ja mitmed tehnilised oskused.

Need ja mitmed teised kultuurnähted esinevad üksteisest niivõrd kaugete vahemaade ja suurte takistustega (maailmamered) eraldatud aladel, et on põhjust kahelda nende ühises päritolus ja geneetilises arengus. Sarnased nähted asetavad meid küsimuse ette, et kas loov inimvaim ei jõua iseseisvalt mitmel pool oma üritustes ja otsingutes samale tulemusele. Kas ei ole siin tegu mingi elementaarideega, mis algelise inimese sunnib kujundama oma ümbrust samadel põhimõtetel mitmel pool!?

Sel teoorial on pooldajaid ja vastaseid. Meil ei tarvitsegi siin­kohal hakata juurdlema selle tõepärasuses, kuna teiseltpoolt on ometi ka tõenäolik kultuurnähete levimistendents läbi üsna uskumata raskete takistuste. Konstateerime ainult selle tasandava teguri olemasolu. Teine, meile palju lähedasem tegur ses suunas on üksikute rahvakul­tuuride vastastikune mõju. Selle mõju piirkonda loeksime need muu­datused, mis toimuvad üksikute rahvaste, juba eriilmelistes kultuurnähetes. Kultuuride vastastikune mõju on kõigepealt märgatav kahe kul­tuurala kokkupuute piiril. Sellest juhtubki see tõsiasi, et teravaid piire üksikute alade vahel on sageli võimatu määrata. Need piirid on seda ähmasemad, mida tihedamalt kaks rahvast elavad koos, s. t. mida vähem neil on looduslikke või administratiivseid takistusi üksteisega läbikäi­mises. Üksikud kultuurnähted pääsevad siis hõlpsasti ristlema (vrd. näit. Eestit ja Lätit, keda pole lahutamas mingid erilised looduse takis­tused ja kes pikka aega administratiivselt kuulusid samasse kuber­mangu). Ümberpöördult on lugu, kui kahe rahva eraldajaks on mingi looduslik või administratiivne piir (vrd. Soomet ja Eestit, kes lähe­dastele keeltele vaatamata on oma rahvakultuuri arengus käinud palju erinevamaid teid kui Eesti ja Läti). Selgejoonelisi piire pole õieti enam ühelgi Euroopa kontinendil asetseval rahvakultuuril, ikka on üks või teine nähe või nähete kompleks ristiemas üksikute kultuuralade vahel.

Kaugemate, koguilmet määravate vastastikuste mõjutuste ulatavus sõltub sellest, millises suhtes on üks või teine kultuur mingi kolman­daga oma arengu või intensiivsuse astmes. On tavaline nähe, et täius­likum, enamarenenud (milline aste on küll endast kaunis suhteline) kul­tuur püüab domineerivusele pääseda madalama, vähemtäiusliku üle. Kui mõjutataval alal pole veel oma traditsionaalset omapärast kultuuripalet, siis see võib kogu rahvakultuuri arengu juhtida hoopis uutele radadele ja kui selle ala rahvas isegi sulab võõrasse, siis ei jää kogu kultuurist muid mälestisi järelilmale, kui üksikud motiivid vaadeldava ala kultuuris.

Eesti ala on üsna huvitavaks tungide väljaks sarnaste vastastikuste mõjutuste vaatlusel. Jätame kõrvale muinasaja, kus eesti kultuur küll oma arengus läbi elab huvitavaid tõusu- ja mõõnaaegu, ja vaatleksime hilisema aja taustal mõningaid võitlusenähteid oma kultuurala ääremail.

Kui võtame esiteks võrdlusele eesti ja läti rahvakultuuri suhted, siis näeme siin küll üksikuid ristlevaid nähteid, kuid mitte kummagi rahvakultuuri domineerivat maksvuselepääsu kogu kultuurala ulatuses. Eriti Lõuna-Eestis tabame küll rea läti kultuurlaene, kuid on siiski küsi­tav, millisel määral need on puhtlätilised, kuna teame, et kogu Põhja-Lätimaa rahvastikku on segunenud sajandite jooksul palju eesti ele­menti. Hilisema etnograafilise kultuuri põhjal otsustades ei ulatu Läti-Eesti kultuurmõjutused igatahes kaugemale võrdsest vastastiku­sest mõjust.

Idapiiri äärsetest aladest on tugevamaks Vene mõjualuseks piir­konnaks ainult Setumaa. See on seletatav selle maakonna kuulumisega ajalooliselt Venemaa külge. Imestama paneb siiski Setu rahva vitaal­sus, kes otsese vene kultuuri mõju all on säilitanud nii palju omapärast oma rahvuslikus kultuuris. See näitab, kui immuunne on algupärane eesti rahvakultuur siiski slaavi mõju suhtes. Teistel idapiiri äärsetel aladel piirdub vene mõju peamiselt ainult kalastuskultuuriga ja mõnede motiividega rahvakunstis (tekstiilornamentika). Tõsi, eesti rahvakul­tuuris ilmneb küll üldse vanemaid idapoolseid kultuurmõjutusi, kuid need on sedalaadi nähted, mis pole seotavad üksi vene rahvusega, vaid on üldisteks kogu Ida-Euroopas, nii siis teataval määral rahvaste vahe­list ühisvara, mis ei paendu tavalise kultuurlaenu mõiste alla.

Eesti lääne- ja loodepiiril kohtame asustusalu, kus lääne (Skandi­naavia) kultuuri killukesed sõna otsekoheses mõtte on sulanud koha­liku eesti rahvakultuuriga. Nendeks aladeks, kus enne olnud puht ran­narootsi asustused, on Sõrve poolsaar ja Kihelkonna-Rootsi küla Saare­maal, Rootsivere küla Muhu saarel, Kihnu saar ja mitmed vähemad asustusalad Lääne-Eesti rannikul. Kõigil neil aladel on kohalik rootsi element kogu oma kultuuriga sulanud eesti omasse. Aladeks, kus roots­laste eestistumisprotsess on lõpujärgul, on Rõigi rootsi asustus Hiiu­maal ja Risti rootslaste asustus Harjumaal. Mälestused, mis kohaliku rootsi asustuse rahvakultuurist neil alul üldse on jäänud järgi, on üksi­kud motiivid ja ümbersulatatud vormid kohalikus eesti rahvakultuuris. Ka muudel, praegu eksisteerivatel rannarootsi asustusaladel (välja arva­tud isoleeritud Ruhnu), nagu Vormsis, Pakri saartel, Noarootsis jne., leiame kõige silmapaistvama eraldumise vast ainult traditsionaalsetes rahvariietustes. Muidu on tunda kaunis tugevat eesti kultuuri kujunda­vat mõju. Rannarootsi alad olid õieti selleks vahelüliks, mis eesti kul­tuuriala viis orgaanilisse kontakti Skandinaaviaga. Ühenduse katke­mine emamaaga tõi aga enesega kaasa paratamatu alistumise kohalikele kultuurmõjutustele. Kahtlemata on mainitud alade kaudu eesti kul­tuuri tunginud ka Skandinaavia kultuuri sugemeid, kuid need on koha­liku kultuuriga siiski tugevasti assimileerunud.

Lääne kultuurmõjudest juttu olles ei saa mööda ka neist otsekohestest mõjutustest, mis on olnud Skandinaavial ja Lääne-Euroopal meie rahva kultuuri arengule. Kuigi ei saa eitada puhtakujuliste laenude olemasolu, enamjuhtudel on siiski kindel, et needki nähted on sulanud orgaaniliseks tervikuks kogu eesti rahvakultuuriga, ega moodusta siis mingit üldilmest põikuvat erandit. Oleks täiesti loogiline küsida, mil­lisel määral on kohalik balti-saksa kultuur mõjutanud eesti rahvakul­tuuri, kuna sakslased maa peremeestena on elanud sajandeid rahvaga teatavas kontaktis. Huvitaval kombel see mõju pole ometi seevõrra märgatav, kuivõrd seda ootaks. See on ka täiesti arusaadav, kui võtame arvesse mõisniku ja talupoja sotsiaalsed suhted. Esimene elas aristok­raadina oma isoleeritud kultuurelu, mis juba talupojale oli ta majandus­like eelduste tõttu kättesaamatu ja mis talle oli loomultki võõras. Talu­poja kultuur eksisteeris külas segamatult edasi, ning päris- ja teoorjuse ajal see tungis isegi talupoja töö- ja tarberiistade näol mõisa põllule, niitudele, rehtedesse jne. Enne moodsate põllutööriistade tarvitusele tulekut mõisatesse oli tavaliseks nähteks, et maad hariti ja rehed peksti igas mõisas samade riistadega, mis olid tarvitusel ümberkaudses vallaski.

Oma vaatlust eestlastega lõpetades võime kokkuvõttes konstatee­rida, et eesti rahvakultuur, kuigi omalt geograafiliselt asetuselt mitmete võõrasmõjude ristlemiskohas, on suutnud säilitada siiski tugeva oma­pärase joone. Mitte üksi vitaalset vastupanu ta pole avaldanud võõ­raste mõjude maksvuselepääsuks, vaid samal ajal on ise olnud aktiiv­seks pooleks võõraste elementide sulatamisel ja tõrjumisel. Ja lõpuks, nagu nägime, pole ta võõrmõjud ja laenudki veel mingi vaimse pank­roti tunnuseks. Need rändavad sageli rahvalt rahvale ja kultuuralalt teise ning saavad ainult rikastuseks nende rahvaste kultuurile, kellel on küllalt vaimu nende kohandamiseks ja sulatamiseks oma rahvakultuuri koetisse.

Mag. phil. Gustav Ränk

Koguteosest „Eesti rahvuskultuur”, 1933