Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

03 Sep

Ed. Vilde „Mäeküla piimamehe” genees.

 

  

Eduard Vilde meistriteos, psühholoogiline romaan „Mäeküla piimamees” ilmus maailmasõja päevil, 1916. a. kevadel Tallinnas „Mõtte” kirjastusel 3000 eksemplaris. Raamat oli varustatud O. Kall’ise kaaneilustusega. Teose välisele küljele osutus ühtlasi plussiks kirjaniku käekirja näide tekstieelsel leheküljel.

Arvustajad tervitasid „Mäeküla piimameest” eranditult kiitvalt. „Ma pean seda romaani meie esimeseks romaaniks. Ta on seda, mida õige tubliks tööks nimetatakse”, lausus K. A. Hindrey romaani ilmumisel. Sama hindavat seisukohta jagas Fr. Tuglas, rõhutades: „Vilde viimane romaan ei anna põhjust avalikeks vaidlusteks ega üldse suuremaks mõtete erivuseks. „Selle kunstilised väärtused on pärit mingi rahvusliku uusklassika maalt, mis meile kõigile ühteviisi on vastuvõetav”.

Publikul, eriti selle haritumal ja kirjandussõbralikumal osal, ei puudunud huvi „Mäeküla piimamehe” vastu. Kuue aasta kestel oli 3000 eksemplari läbi müüdud. Arvestades seda, et noil aastail (1916-22) oli raamatute levimine raskete ja ärevate aegade tõttu kitsendatud, tuleb „Mäeküla piimameest” pidada küllalt loetavaks romaaniks. Praegusel hetkel on ka „Rahvaülikooli” kirjastusel ilmunud II trükk (3000 eks.) lõpukorral, nõnda et varsti võib „Mäeküla piimamees” astuda lugeja ette kolmandas trükis.

Vilde kirjutas oma psühholoogilise romaani viiekümneaastasena, mil tema kirjanikuanne oli välja kujunenud. Ta viibis tol ajal maapagulasena Taani suurlinnas Kopenhaagenis. A. Roose on arvamist avaldanud, et „Mäeküla piimamehe” valmistamine tarvitanud kirjanikul mitu aastat”. Kuid tõeliselt on kulunud selle romaani kirjutamiseks, nagu Vilde ise teatab, kolmveerand kuni üks aasta. Samuti polevat ta varemini ka romaani ainestiku üle järele mõelnud. Seepärast näib tõenäoline olevat, et mõte „Mäeküla piimamehe” loomiseks tekkis tal alles 1915. a. algul.

Realistina valis romaanikirjanik Ed. Vilde oma teoste ainestiku kodumaisest elust-olust, mille vastu ta harukordset huvi tundis. „Mind huvitab elu, sellepärast püüan teda kujutada”, sõnab Vilde veenvalt oma autobiograafias. Kasutades romaanide koostamisel Zola töömeetodit kogus Vilde ainestiku tegelikust elust. Näiteks romaani ,,Raudsed käed” jaoks hankis ta materjali ja muljeid Narva Kreenholmi vabrikust. Kui tal õnnestus sissepääs vabrikusse, oli ta üliõnnelik. „Nõnda võisin oludele isiklikult silma vaadata nii tööruumes ja korterites”. Sellest nähtub, kui kõrgesti hindas Vilde isiklikke tähelepanekuid ning muljeid. Ainestiku ja sugemete saamiseks „Mahtra sõja” ja „Prohvet Maltsveti” jaoks korraldas ta koguni pikemaid uurimisretki Harju- ja Järvamaale, isegi Krimmi väljarännanute keskele.

Kopenhaagenis uue romaani loomisele asudes oli kirjanik veendunud, et ta teose jaoks kodumaalt vastset ainestikku ei saa hankida. Sest Eesti piirid olid temale siis suletud. Seetõttu tuli leppida ja piirduda nende mälestuste ja muljetega, mis tal kodumaalt veel meeles püsisid. Kavatsuseks, kirjutada romaani maaelust, oli ainevaldkond liiga kitsas, sest ta oli veetnud oma tegevusaastad Eestis peamiselt linnades – ajalehetoimetustes. Pikemat aega oli Vilde elanud maal vaid kahes kohas: Simuna kihelkonnas Muuga mõisas ja Keila lähedases Karjakülas. Lapsepõlvekodust Muuga mõisast, kus ta oli lahkunud kümneaastase poisikesena, olid säilinud liiga juhuslikud mälestused. Neid pinnalisi lapsepõlve tähelepanekuid ei piisanud kavatsetavaks psühholoogiliseks romaaniks. Sügavamad muljed olid talle jäänud Keila Karjakülast; ses karjamõisas oli ta veetnud oma vanemate juures ühe aasta pärast kreiskooli õpinguid ja nii mõnedki kuud ning poolaastad oma ajakirjandusliku tegevuse vaheaegadel. Kuigi tema viimasest Karjakülas elamisest oli tol ajal möödunud üle 20 aasta, olid tal 1915. a. veel elavalt meeles sealsed väljapaistvamad kujud, nagu: mõisnik, piimamehed, kutsarid, mõned moonamehed, nende naised jt., ning nendega seoses olnud lood. Üksikasjus kaalutlenud Karjakülast meenutatud materjali, jõudis kirjanik selgusele, et sellest jätkub romaani tüübistiku kujutamiseks. Seepärast jäigi ta peatuma Karjaküla ainestiku juurde.

Romaani aine leiutamisele järgnenud teose loomisprotsessi selgitavad Vilde enda kirjalikud märkmed tema töötamisviisist. „Kui mul aine käes, põhjusidee leitud, siis töötan toode „luukere” kallal peaga niikaua, kui see mul kujukalt silma ees seisab. Minu vaimne-fantaasialine kavatsus saab nii täielik, et ma omale paberi peale ainult vähe ülestähendusi teen, ja needki käivad ainult töö üksikosade, liigete kohta… Sulega hakkan alles töösse, kui karakterid ja tegevustik mul rahuldava selgusega peas valmis on, milleks mul aga kaunis rohkesti aega kulub”.

Meil puuduvad lähemad teated „Mäeküla piimamehe” põhiidee püstitamisest ja romaani loomisest. Vilde mäletab, et ta kirjutanud päevas poole kuni terve lehekülje trükivalmis käsikirja tihedas kirjas. Et tal teisi suuremaid töid tol ajal käsil polnud, võis ta pidevalt luua „Mäeküla piimameest”.

Pärast käsikirja valmimist 1916. a. algul ei tarvitsenud Vilde kirjastajat otsida. Vilde kui kõigi poolt tunnustatud kirjaniku poole pöördusid aeg-ajalt eesti kirjastajad tööde saamise ettepanekutega. Kui „Mõtte” kirjastuse juht J. Lilienbach Tallinnas oli teada saanud, et Vildel on valmimas pikem teos, oli ta viimaselt aegsasti palunud teost oma kirjastusele, lubades tasuks, nagu Vilde tähendab, „kuldseid mägesid”. Ainelise kitsikuse tõttu ei saanud ,,Mäeküla piimamehe” autor külmaks jääda neile suurtele lubadustele; ta saatis käsikirja „Mõtte” kirjastusele trükki toimetamiseks. Nagu see on traditsiooniks kujunenud, ei õnnestanud kirjastus kirjanikku tõotatud „kuldsete mägedega”. ,,Mõtte” kirjastus maksnud Vildele honorari 10 kop. reast. Sedagi summat olnud väga raske kätte saada. Teise trüki honorarina maksnud „Rahvaülikool” autorile 25 protsenti brošeeritud raamatu müügihinnast.

*

Oleme saabunud oma peaprobleemi juurde, mis on seotud rea küsimustega. Missuguses vahekorras on „MäeküIa piimamees” tõelisusega? Mida on kirjanik kopeerinud tõsielust, mida on ta kirjanik-kunstnikuna fantaasia abil juurde loonud? Kus esineb reaalne maailm, kus algab looja kujutluste valdkond?

Esitatud küsimuste lahendamiskatsetuseks on allakirjutanu käinud mitmel korral sugemeid kogumas Keila Karjakülas. Tähelepandavaks kasuks tööle on olnud Vilde õelt pr. Auguste Landberg’ilt ja kirjanikult endalt saadud teated.

Romaanis kujutatud sündmustiku võrdlemist tõelisest elust hangitud ainestikuga soodustab see asjaolu, et „Mäeküla piimamehes” on antud tegevustiku aeg. Nimelt mainitakse II peatüki algul: „Sea1 sündis ühel kevadel üheksakümnendate aastate alguses midagi” (lk. 21).

Kuivõrd tundis Vilde tolleaegset Karjaküla elu-olu? Tema eluloost nähtub, et kirjanik on viibinud sealses karjamõisas mitut puhku 1882.-94. a. vahemail. Rohkem kui aasta pidas ta priipõlve vanemate juures 1882. a. juunist kuni 1883. a. sügiseni, mil ta pääses juhtumisi „Virulase” toimetusse õpipoisi kohale. Teist korda oli Vilde pikemat aega Karjakülas peale lahkumist „Virulase” juurest – 1886. a. teisel poolel ja 1887. a. algul, enne siirdumist Tartu „Postimehe” toimetusse. Viimast korda viibis ta Karjaküla mõisas 1892. ja 1893. a. vahetusel. Pärast 1894. a. polnud Vildel enam võimalust peatuda Karjakülas, sest ta vanemad olid kolinud Viti mõisa. Mainitud aastaarvud on ilmseks tõenduseks, et kirjanik on kujutanud „Mäeküla piimamehes” sama ajastut, millega ta oli isiklike tähelepanekute varal hästi tuttav.

Veetes oma oleskelud Karjakülas polnud Vilde tegevuseta. Vahet pidamata kirjutas ta seal teoseid. Loomisvaheaegadel nähtud teda mõisa sarapikus jalutamas. Nagu kohapealsed elanikud kinnitavad, piirdunud kirjaniku tegutsemisring mõisa häärberi ja sarapikuga. Esimene olnud talle töötamiskohaks ja viimane puhke- ning uute mõtete leiutamispaigaks. Rohtunud sarapikus tekkinud Vilde sagedate jalutuskäikude tagajärjel kitsad kõnniteed. Harva viibinud kirjanik oma isa seltsis mõisaväljal tööde juures. Vildele endale on meelde jäänud, kuidas ta isaga kaasa teinud mõned teekonnad Karjakülast maanteed kaudu Tallinnasse. Neil retkedel olnud nad ööd Harku mäepealses kõrtsis, kus ta lähemalt tutvunud lihunikutüüpidega.

„Autor on asetanud oma romaani sündmustiku küll minevase aastasaja lõppu kuhugi Tallinnamaa nurka,” väidab Tuglas oma detailses artiklis. Ka teoses endas leidub tõendusi selle kohta, et romaani peategevuspaika tuleb otsida Põhja-Eestist. Näiteks seletas Tõnu Prillup Marile: „Aga Laiksalu ja Mudriku – eks need ole koa mõisad, ja veelgi teisi on siin- ja sealpool linna, meie moal ja Riia-moal ja Venemoal” (lk. 92). Pole kahtlust, et „meie moa” all mõtles ta endist Eestimaa kubermangu, s. o. Tallinnamaad ehk Põhja-Eestit. Veel kindlamaks tõenduseks on tegelaste murdeline kõnekeel, mis on nii häälikuliselt kui leksikaalselt põhja-eestiline. Näit: woatama, koa, oastas, soaparaha; reakida, peaseb; käast, pääwa, nääb; mol, solle; oostega, ää, ärra, apu, arki; wallia, aissa, pällu; nähjes; külleti; wajaka; Paldeski; ollender ‘piimamees’, tüma ‘pehme’, paburitsid ‘kukerpuud’, krannim. ‘puhtam’, soota ‘põhjuseta’, järi ‘iste’, ebeldama ‘edvistama’ jt. „Mäeküla piimamees” ei sisalda küll teatud ühe kihelkonna murret, aga selles kohtame peamiselt keelendeid, mis on pärit Põhja-Eesti murdealalt. Vildel pole kavatsustki olnud kasutada mõnd kolkamurret, ta on vaid rahvapärasuse taotlemiseks lasknud oma tegelasi kõnelda murdekeelt. Oma romaani rikkaliku sõnavara on ta ammutanud oma vanemate varjundirikkast murdelisest kõnekeelest ja Wiedemanni sõnaraamatust, mis oli tal Kopenhaagenis kaasas.

Vilde pole jätnud täpsamalt tähistamata Mäeküla mõisa geograafilist asendit. Mäekülast oli Tallinna „napilt kolmkümmend verstakest” (lk. 47). Tõeliselt on Tallinnast Karjakülla piki maanteed, nagu kilomeetritulbad osutavad, veidi üle 31 kilomeetri. Samuti selgub romaanist, et Mäeküla asetseb raudteejaama ligiduses. Et koha peal tuntakse Paldiski linna, võib juba teose põhjal väita, et Mäeküla mõisat tuleb otsida Keila lähedusest. Omakorda kinnitab kirjanik seda arvamust suuliselt, sõnades veenvalt: „Romaanis „Mäeküla piimamees” kirjeldan ma Karjaküla mõisat, kus veetsin osa oma noorusajast.”

Karjaküla on Vilde ümber nimetanud M ä e k ü l a k s, et lugeja ees varjata romaani tegevustiku tõelist asupaika. Ometi pole see siiski saladuseks jäänud. Karjakülas on üldiselt kõigile teada, et „Mäeküla piimamehes” on kujutatud sealset ümbrust ning inimesi. Sellest võib järeldada, kui palju sarnasust omab Vilde Mäeküla tõelise Karjakülaga. Mäeküla olekski Karjaküla mõisale sobivamaks nimetuseks, sest ta asetseb mäeseljandikul, mis on poolsaarekujulisena ümbritsetud kolmest küljest sooheinamaadega. Mõisaelamust ida pool lookleb soomadalikus Keila jõgi ja lõuna poolt paistab üle võsastiku Karjakülla Keila kirikutorn. Karjaküla mõisa häärber, mis on aastate eest pärast tulekahju ümber ehitatud, olnud 40 aastat tagasi samas „kurblikus koru-seisukorras”, nagu teda kirjeldatakse romaanis (vt. lk. 11). Härrastemaja alumine kord olnud kivist, väljastpoolt valgeks lubjatud ja väikesevõitu. Elamu palkidest ehitatud ülemine kord seisnud aastate kaupa pooleli, aknad ja uksed olnud laudadega kinni löödud. Pilbaskatusega maja ülemise korra aluspalgi alt ulatunud kaugele välja kavatsetud galerii talapuud. Mõisa omanud ka „haigutavat esiust”, mille kaudu ainult mõisnik ja tema külalised on sisse ning välja käinud. Valitseja perekond ja teenijaskond kasutanud tagaust, mis olnud elumaja otsas. Mõisniku eluruume eraldanud valitseja korterist elamut pikuti läbiv kitsas paaspõrandaga koridor. Öises vaikuses kostnud selgesti üle koridori mõisniku eluruumidesse valitseja Vilde Schwarzwaldi käokella kukkumised, kuulutades kogu majale tundide vahetust (vrd. lk. 44).

Sama fotograafiline pilt on esitatud „Mäeküla piimamehes” Karjaküla mõisa kõrvalhooneist, korraldamatust õunaaiast, sarapikust, tammehiiest, kukerpuist jne. Eriti täpsalt on kopeeritud piimamehe töökoda ja teenijate ühiskorter, nn. alt-tuba. Viiks kaugele, kui üksikasjus võrdleksime Mäe- ja Karjaküla alt-tube üksteisega. Mõlemal oli 4 suuremat ruumi, neist 2 hollendri käsutuses piima hapendamiseks ja või valmistamiseks; üks tuba teomeeste korteriks ja teine mõisakarjuse eluasemeks.

Üldmuljena tuleb tähendada, et Karjaküla mõisat on Vilde oma „Mäeküla piimamehes” kirjeldanud täpsalt, detailselt – realistliku kirjaniku sulega. Ta tundis hästi Karjaküla mõisa sisemust ja välimust, selle parke, puiesteid, kõrvalhooneid ja teid, sest seal ta oli veetnud palju päevi, puhates ja kirjutades proosatöid.

Hoopis üldsõnalisemalt on romaanis kujutatud teised tegevuskohad, nagu Kruusimäe saunahütid, Särgvere mõisa, Tallinna, Tapu küla, kõrtsid jm. Ka nimetatud paigad on võetud reaalsest ümbrusest.

Kõigepealt leiduvad Karjaküla mõisast lõuna pool sarapiku taga veel tänapäev Kruusimäe saunad. Kruusimäe kõrgendikku nimetatakse rahvasuus sõimunimega Konnassaareks, sest seal olevat niiskete sooheinamaade läheduse tõttu palju konni. Varemini olnud Kruusimäel kolm sauna – Mäe, Kruusiaugu ja Pikk-Jaagupi saun. Viimane neist „mustavaist kandimeeste urtsikuist” (lk. 22), kus Kremer nägi laisklejat noorikut keskpäeval õues magamas, kuulunud mõisamoonakale Jakob Uusoja’le. Pikk-Jaagup, nagu teda rahvas nimetas, ehitanud oma saunahüti sinna karjamaa künkale ja kadakapõõsastiku keskele, et tal oleks lähem mõisas teol käia. Seda sauna hakatud hiljemini nimetama Sillaotsaks, lühendatult Sillaks, sest sauna juurest algas nn. sillatee, mis läbis turbasood sillana ja ühendas Karjaküla Kellaga. Seda otsest ühendust, mida kasutasid suviti ainult jalakäijad, mainitakse paaril puhul „Mäeküla piimamehes”. Nii sõnab Kuru Jaan Tõnule V peatükis: „Käite jo muidugi Mädakaelast paljajalu läbi” (lk. 77). Sama teed kasutas nii mõnigi kord Mari linnasõitudel. „Talle oli tuju tulnud õhtuse rongiga linna sõita; raudteejaama – Mädakaela kaudu versta neli – mõtles jala minna” (lk. 191). Läbipäästamatu vesise soomülka nimetamine kirjaniku poolt Mädakaelaks on tabav ja iseloomustav. Nagu romaanist nähtub, kirjeldatakse Tõnu Prillupi sauna kaugusest. „Mõisa poolt vaataja võis temast ainult katuseharja näha” (lk. 22). Samast vaatekohast nägi ka Vilde Pikk-Jaagupi sauna, jalutades mõisa sarapikus. Seetõttu on võrdlus „kui roomaks seal kohas suur pikk päevakoer mööda põllupeenart” pärit kirjaniku konkreetsest kujutlusteringist.

Sealpool soomadalikku, üle jõe asetsev Tapu küla, kust kuuldus õhtuses vaikuses jutukominat ja kus Tõnu Prillup käis targa juures, meenutab Humala-Kütke küla. Nagu sõitis Tõnu Prillup „talveteed Tapu kaudu üle jõe ja soo” (lk. 189), nii kasutasid sama talvist teed Kütke küla kaudu Karjaküla elanikud, kui nad hobusegaTallinna läksid. Mäeküla piimamehe eluasemele Kuru talule vastab lääne pool Karjaküla mõisast mäeveerul kükitav Aru talu. Seal on omal ajal elanud Karjaküla hollender.

Tallinna on tähtsamaid tegevuspaiku, mida „Mäeküla piimamehes” otseselt nimetatakse. Samuti mainitakse tõetruult muid kohti pealinnast. „Herra von Kremer viitis Tallinnas mõnusa pühapäeva ära, käis Kadriorus jalutamas, kuulas Badesalon’is muusikat, sõi Hotel du Nord’is õhtust… ning magas mõlemad ööd kuninglikult vaikses sissesõidukorteris, mis tal… Laiale uulitsale oli üüritud” (lk. 51). Teatavasti omanud „sissesõidukorterit” Tallinnas tol ajal pea kõik mõisnikud Harjumaalt, nende hulgas ka Karjaküla mõisahärra.

Kui sootagust Mäeküla mõisat on teoses detailselt kirjeldatud, siis lepitakse Kremeri päriskodu metsataguse Särgvere, s. o. Klooga mõisa nimetamisega. Mida kaugemal asetseb mõni kõrvaltegevuspaik Mäeküla mõisast, seda vähem laskutakse selle kirjeldamisel üksikasjusse. See väide peab paika ka Tallinna ja Mäeküla vahelise maantee ääres asetsevate kõrtside kohta, millest Tõnu enamasti mööda sõidab, aga nii mõneski neist puhkab ja ööbib. Kõrtsidele – Mustjõe, Habersti, Harku mäepealne, Tuisu, Kultsaru, Ridali jt. – on autor uued nimed andnud, nagu: Kallaku, Aleti, Nabraste jm.

*

Peatähelepanu on „Mäeküla piimamehes” omistatud tegelastele. Vilde on inimlikult suhtunud oma romaani tüüpidesse, ta on olnud meister neid lugejaskonnale plastiliselt kujutades. „Siin on inimene ilmsi elavana, oma välimuse, mõtteviisi ja keelega,” sõnas Tuglas oma kõnes Vilde 60. sünnipäeva puhul.

Kui allakirjutanu käesoleva aasta algul küsitles Vildelt lähemaid teateid tema noorpõlve peatuskohast Karjakülast, siis vastas kirjanik, et Karjaküla kohta leiduvat rohkesti andmeid „Mäeküla piimamehes”. Sellele teatele ei saanud usuteldavat arvamust esitamata jätta: „Võib-olla on ka Ulrich von Kremer j,a Tõnu Prillup omal ajal seal elanud?” – „Jah, Kremer oligi seal,” vastas Vilde, „tema õige nimi oli von Klugen. Kandimees Tõnu Prillup on kujutatud mitme mehe eeskujul, üks nendest kandimeestest oli Pikk-Jaagup. Prillupi eelkäijaks oli Karjaküla piimamees Aru Juhan, kelle lapsed praegu veel elavat.” Nimetatud veenev lühiseletus andiski tõuke „Mäeküla piimamehe” algkujude tundmaõppimiseks.

Ulrich von Kremeri algkujuks on järelikult Otto von Klugen – Karjaküla mõisa pärishärra, nagu ta ennast armastanud nimetada. Temale ostnud õnnis isa Gustav von Klugen, Klooga mõisa omanik, Vana-Karjaküla mõisa, makstes selle eest 13 500 rbl. Ühes Vana-Karjakülaga oli ta poeg Ottole kinkinud Uue-Karjaküla mõisa Klooga mõisa küljest. Uude-Karjakülla ehitatud poolelivalmis eluhoone, millega tutvusime eespool, ja Vana-Karjaküla saanud karjamõisa nime, „mäherduse kogunime all mõisa rehte, kivist heinaküüni ja kahte turbakuuri” mõisteti (lk. 16). Karjakülas viibinud Otto von Klugen varakevadest hilissügiseni, ehk – nagu romaanis nimetatakse – „jüripäevast mihklipäevani” (lk. 9). Talvel elanud ta oma vendade-õdede pool Klooga mõisas, sõites Karjakülla vaid raha kasseerima.

Romaanis rõhutatakse Kremente visa elu ja pikka iga. „Nad vananevad pikka ja surevad hilja” (lk. 241). Tõeliselt on Klugeni perekonnaliikmed vanaks elanud: nende iga ulatub 70-ndaisse ja 80-ndaisse eluaastaisse. Nagu Keila kiriku külje all olevailt Klugeni matusepaiga mälestustahvlitelt loeme, elas Kremeri teisik Otto von Klugen 76 a. vanaks („geb. den 6-ten Mai 1827; gest. den 22-ten October 1903″), keskmine vend Konstantin Alexander Kasimir sai koguni 86-aastaseks („sünd. 27. jaanuaril 1830; surn. 13. märtsil 1916″) ja noorem vend Peter Otto M o r i t z suri 69-ndal eluaastal („geb. den 2. September 1838; gest. den 21-ten Februar 1908″).

Nagu pr. Landberg jutustab, elanud Klooga mõisas Otto v. Klugeni kolm õde – Minethe, Cäcilie, Pauline ja vend Moritz, kes pidanud mõisat. Õed olnud vagad neitsid, kõik vanatüdrukud. Keskmine vend Konstantin olnud ametis Tallinnas krediitkassas. Võrdluseks meenutatagu „Mäeküla piimamehest” Kremerite perekonda, „et kõik kuus Kremerit, kellel mõisatest aineliselt osa – kolm õde ja kolm venda – vallalist põlve elavad. Peale Ulrichi, keda Mäeküla imetab, on kõik teised Särgvere udaral, kuigi kõige vanem vend Adalbert nimeliselt selle mõisa omanikku esitab… et Heinrich von Kremer, vendadest ealiselt viimane,… töötab ametnikuna laenuühisuses linnas” (lk. 13/14). Sellest nähtub, et tegelaste nimed on muudetud, aga olukord on tõetruult esitatud.

Karjaküla mõisa vanapoisist pärishärra omanud hallide juustega piiratud paljast pealage, mis öösiti „paistis kuukesele kahvatult vastu ja avatles öiseid lendajaid ligi” (lk. 41). Tal olnud hallikas-sinised silmad, mis olnud kavalad, kuid mitte tigedad. Loomu poolest olnud Otto v. Klugen hea inimene. Eriti iseloomustavad olnud Klugenile bismarck’likult pikad vurrud, mida mööda nii mõnigi kord vedel munakollane on söögilauas pükstele pudenenud.

Hommikuti maganud O. v. Klugen kaua. Ta ärganud alles keskhommiku ajal, kella kaheksa-üheksa paiku. Võtnud siis einet ja läinud oma igapäevasele jalutuskäigule Vana-Karjaküla mõisa poole, nagu seda romaanis detailselt kirjeldatakse (vt. lk. 9-17). Tavaliselt hoidnud Klugen jalutamisel pahemat kätt kepiga selja peal, paremaga pistnud vahetevahel kuiva saia suhu ja närinud seda ajaveeteks. Tal olnud kõhurike, seepärast pole ta tohtinud haput leiba süüa. Kui Klugenil saiaisu puudunud, siis ümisenud ta omaette mõnd saksa lauluviisi. Aastate kaupa kandnud ta sama rõivastut: pikka musta sabakuube, triibulisi pükse ja nokaga mütsi. Oma jalutuskäikudel peatunud mõisnik siin-seal, liigutanud oma rn allarippuvaid vurre, istunud kivile või mättale, marjaajal otsinud ja söönud „mäenõlvadel ajaviiteks maasikaid ja muulukaid” (lk. 16). Kui ta märganud jalgraja läheduses lapsi, läinud ta nende juurde ning sõnanud sõbralikult: „Võtke mütsid peast ära ja ütelge: „Tere, härra!” Kui teinekord näete, et ma tulen, ütelge ikka: „Tere, härra!” ja võtke mütsid peast ära!”. Lapsed täitnud sõna lausumata oma isaliku nõuandja soovi.

Mõisaväljal töötajaist teoliste möödunud Klugen suurelt kauguselt. Ta hoidnud üldse moonameestest eemale, et ennast mitte ärritada ja vihastada. Südamehaiguse tõttu oli ta nooruses arstide soovitusel pidanud loobuma suitsetamisest ning sigari asendama kuivanud saiaga, samuti oli ta sunnitud vältima igasugust närvide vapustust. Kui tal Karjakülas tekkinud mõned sekeldused teenijaskonnaga, püüdnud ta arusaamatusi ja tülisid leplikult lahendada. Kohtuskäimist on Klugen väga kartnud. „Ei ma seda taha, et kohtusse minna, katsume ikka omavahel rääkida,” ütelnud mõisnik kandimeestele. Kord kaevanud õel ja tige sauniku naine Mäe-Truutu Klugeni siiski kohtusse ja viimane pidanud, kuigi ta peaaegu süüta olnud, trahvi maksma. Pärast hoiatanud Klugen valitseja Wilet, et ta püüaks Mäe-Truutuga hästi läbi saada.

Õhtuti lugenud Otto v. Klugen, näpitsprillid ninal, „Revalsche Zeitung’it” ja leidnud usukinnitust piiblist. Tema usklikkus avaldunud pühapäeva pühitsemises ja kirikus käimises. Pühapäeviti pole ta talunikke ega teenijaid jutule võtnud. Siiski olnud ta täiesti ilmlik inimene. Kord tahtnud kokapiiga Anna teda „õigele taevateele” pöörata. Klugen vastanud virtina manitsustele põriseva mõminaga: „Mh, mh!” ja jäänud truuks oma endisele eluviisile.

Lisaks esitatud vihjeile osutavad alljärgnevad lood, mis esinevad episoodidena ka „Mäeküla piimamehes”, et Otto von Klugen on väga lähedane Ulrich von Kremer’ile. Kord sõitnud Klugen Kloogalt talvel Karjaküla ja peatunud rebasenahksete käistega sõidukasukas karjalauda juures. Parajasti lastud loomad kaevu juurde jooma. Noor pull läinud teistest loomadest eemale mõisa poole. Mõisnik tõrjunud teda tagasi. Härg seisatanud, vaadanud härra poole, põrnitsenud, löönud järsku sarved Klugenile kubemesse, tõstnud ta üles ja visanud prantsti jää peale. Juurderutanud mõisateenijad kandnud mõisniku häärberisse. Valitseja Vilde kihutanud Paldiskisse arsti tooma ja kutsar läinud Kloogale pärishärra õdesid kutsuma. Seni hoolitsenud valudes oigaja vigastatu eest valitsejaemand. Haavatu hoiatanud Vilde emandat, et ta ei laseks virtinat sinna tulla. Vaatamata sellele, et emand palunud teda rahulikult voodis lamada, käinud ta mööda tuba, kusjuures veri põrandale tilkunud, ja hädaldanud: „Nüüd ma suren! Ütelge, et tüdruk teeks munakooki. Ma tahaksin enne surma veel munakooki maitsta.” Arsti saabumisel on haavatu rahunenud. Ta olnud kuu aega Karjakülas haige. Kaevaja härg müüdud kohe ära. See õnnetu juhtum on osavasti põimitud romaani sündmustikku (vt. lk. 177-182). „Mäeküla piimamehes” esineb Mari vihase pulli taltsutajana, mispärast Tõnu teda hurjutab: „Mis see loom sinule tegi! Mis sinul asja oli teda lüia” (lk. 179). Prillup oleks meelsamini näinud, kui tema naise võrgutaja oleks surmavalt haavata saanud.

Lõdvalt liitub üldtegevustikuga episood karjatüdruk Tiiust, „kes silmaveega omale mehe võitis” (vt. lk. 162-167). Sellele vaheloole vastab juhtum Karjakülast, nimelt karjatüdruku Leenu ja teopoisi Jakob Kato naitumisest. 1888. a. algul jäänud karjatüdruk Leenu Migur rasedaks ja kaevanud oma õnnetust valitseja Vildele. See teinud süüdlasele teopoisile Jakob Katole ettepaneku, et ta naiks laia näoga Leenu. Teopoiss pole sellega nõustunud. Siis võtnud O. v. Klugen ise noormehe pintide vahele, ähvardades teda teenistusest lahti lasta. Küll puigelnud Kato vastu, väites, et Leenu olevat temast vanem, aga ta pidi siiski härra sõna kuulama, sest tal oli raske ametist lahkuda. Klugeni soov täidus: 21. veebr. 1888. a. laulatati Jakob Kato (sünd. 1864) Leenu Miguriga (sünd. 1856). Romaani järgi sai Mihkel Ketas vastutasuks Kruusimäe sauna, kuna Jakob Kato võis oma naise ja lapsega ainult ulualust leida sugulaste pool Kruusiaugu saunas.

Kas O v. Klugen, kes õigesse rööpasse juhtis oma teenijaskonna armusuhteid, on ihaldanud ja armastanud oma piimamehe naist? Ei, sellest vaikib rahvasuu. Teatakse vaid kõnelda, et Klugen olevat sõbrutsenud oma kokapiiga Annaga. Üldiselt aga püüdnud Karjaküla mõisnik naistest eemale hoiduda, nagu igast muust välisest ärritusest, et oma haiget südant mitte riivata, tasakaalust välja lüüa.

Mäeküla pärishärra ja Mari armuloosse heidab helki üleaedse Radeck’i algkuju, mõisnik Gernet’I vahekord talunaistega. Kui Kremeril pakitseb südamel, kuidas Marit enda juurde meelitada ja Tõnuga kokkulepet saavutada, meenub talle korduvalt Suurpalu Radeck, kes kinkinud oma armukese mehele vastutasuks täistalu rendi (lk. 54). Nagu Kremer sõlmis lepingu Prillupiga Radecki eeskujul, nii hankis Vilde ,,Mäeküla piimamehe” situatsioonide kujutamisel motiive von Gerneti armuseiklustest.

Klugenite naaberkarjamõisa Lehola ehk Kulna omanik Alexander von Gernet sarnleb mitmeti meile juba tuntud Karjaküla mõisnikuga. Mõlemad olid kasvult pikavõitu, vara poolest kehvad vanapoisist mõisasaksad. Liikuvam ja temperamentsem olnud Lehola mõisahärra. Noorpõlves armastanud A. v. Gernet nägusat mõisa toatüdrukut, kes olnud rõõmsaloomuline, ilusate silmadega ja kuldsete blondjuustega. Tahtes teda kosida kinkinud mõisnik talle kallihinnalise kihlasõrmuse. Kuid vanemad pole oma tütart mõisa noorhärrale lubanud. Seepeale vihastunud noor Gernet ja ütelnud ähvardavalt oma mõrsja vanemaile: „Kui teie oma tütart mulle naiseks ei luba, siis ma ei näitu kellegagi. Käin külameeste naiste juures ja minu tehtud patt langeb teie südamele.” Vanemad pannud tütre Muraste mõisa aednikule mehele. Kuna Gernet oli lubanud teda välismaal koolitada, oli tütrele abielu kärneriga vastumeelt. Ta hakanud põdema ja surnud varakult. Teisalt teatakse kõnelda, et Gerneti suguselts pole omakorda lubanud noorele Gernetile naituda talupojaseisusest pärit oleva neiuga.

A. v. Gernet, pärinud isalt Lehola mõisa, hakanud armusuhteid looma mõisameeste naistega, olles veendunud, et tema patud kanduvad kaotatud pruudi neetud vanemaile. Kestvamaks armukeseks valinud ta endale oma rehepapi Mihkel Lilleprom’i naise Mari. Vastutasuks kinkinud ta Lillepromidele Pikasöödi (rahvasuus Pikaste) talu, peale selle andnud mõisas kasvatatud hobuseid ja mitmesuguseid tarbeasju. Mari mees Mihkel olnud täiesti teadlik sellest vahekorrast, ta tundnud sellest rõõmu ja olnud koguni uhke. Kui peremees märganud v. Gerneti tulekut, soovitanud ta Marile tuppa minna: „Kuule, Mari, juba saks tuleb, mine pane puhas särk selga!” Gernet käinud kui tiine konn nii päeval kui õhtuhämaruses Pikasöödil. Tige Krants pole tahtnud teda tallu sisse lasta. Saks visanud koerale vaigistamiseks sepiku tükke. Kunagi pole ta teelt tagasi läinud. Neljapäeviti sõitnud Gernet ja Mari Keila kaudu rongiga Tallinna mõisniku erakorterisse. Mõisnik sõitnud seisusekohaselt esimese klassi vagunis, Mari aga kolmandas klassis.

Seda vahekorda teadnud kõik ümberkaudsed elanikud Keila kihelkonnast. Koguni kirikuõpetaja Fick’i kõrvu ulatusid jutud Gerneti ja Mari Lillepromi armuloost, õpetaja käis Lehola mõisas Gernetit abielurikkumise pärast noomimas ja märkis pliiatsiga kirikuraamatusse Pikasöödi Mari nime juurde: „In Ehebruch mil Alex. v. Gernet.” Sugulased osalt põlastanud, osalt kadestanud Pikasöödi peret. Kord sõnanud rehepapp Mihklile tema õde: „Sulle tehakse mõisas uued kangaspuud. Mui on vanad kangaspuud, tarvis ka uued teha lasta.” Vanamees rääkinud sellest Marile ja viimane härrale. Gernet kutsunud rehepapi õe mõisa ja ütelnud pahaselt: „Mis sina Pikaste rahvast tahad? Kui sina neid rahule ei jäta, siis nean sind maapõhja.” Samuti söandanud Mari vend oma õele öelda: „Kuidas see läheb, et sa mõisnikuga nõnda elad?” Mari vastanud: „Ma ei salli, et sa minu vend oled.” Sellest ajast alates pole Pikasöödi perenaine üldse oma vennaga läbi käinud. Alles enne surma (1901. a.) kutsunud Mari oma venna enda juurde, palunud kõik andeks ja nad leppinud teineteisega ära.

Mainitud juhud osutavad ilmsesti, et A. v. Gernet ja Pikasöödi Mari olid mõlemad teineteisesse kiindunud. Mis neid teineteisega sidus, on pealtvaatajaile jäänud mõistmatuks. Armastajate vanadusvahe küündis aastakümneisse, nimelt elas A. v. Gernet 1821- 1901 ja Mari Lilleprom 1842.-1901. a. Tähelepandav on see, et mõlemad on surnud samal aastal, Gernet küll paar kuud hiljem. Väliselt olnud mõlemad antipaatsed kujud: nii mõisasaks oma katkise sabakuuega (rahva seas tuntud Kalts-Järnati nime all) kui paks Pikasöödi prostoi perenaine. Gernet olnud Marile nii teenistusvalmis, et pole sugugi pahandunud, kui Mari ta tõlla peatanud ja talle ülesandeks teinud linnast Metsise poest kaupa tuua, ehk nagu romaanis täpsamalt mainitakse: „Ole va hea mees ja too mulle: Karu poest õite kolm naela muste villu!” (lk. 43).

Gerneti ja Pikasöödi Mari armusuhted olid kirjanikule hästi tuttavad, sest Vilde täditütar elanud Pikasöödi talu läheduses. Sageli külastanud ta Karjakülas Vildesid ja jutustanud neile lugusid Lehola mõisahärrast. Gerneti ühendamist Klugeniga hõlbustas Vildel see asjaolu, et mõlemad omasid rohkesti ühtivaid jooni.

Järelikult on Ulrich von Kremer võrdlemisi detailselt kujutatud Karjaküla mõisniku Otto von Klugeni eeskujul. Kremeri ja Mari vahekord põhineb aga Alexander v. Gerneti ja Mari Lillepromi armusuhteil. Lehola mõisnikku Gernetit nimetatakse teoses Suurpalu Radeck’iks ja tema armukest esitatakse paksu perenaisena teatud maanteetalust, s. o. Pikasöödilt, mis asetseb Keila-Haapsalu maantee läheduses.

   

I osa Eesti Kirjandusest nr. 9/1933

    

Enne siirdumist peategelaste Tõnu ja Mari algkujude vaatlemisele peatugem „Mäeküla piimamehe” kõrvalkujudel. Eeskätt pälvib tähelepanu Mäeküla mõisa perekas personal. Kõigepealt jälgigem valitsejapaari Reemet’eid, kes esinesid vahetalitajaina mõisniku ja teenijaskonna vahel. Pole kahtlust, et kirjanik on kujutanud Reemetitena iseenese vanemaid. Et von Klugen vähe hoolinud mõisatöist, lasunud kogu töökoorem Vilde isa õlgadel. Osava põllumehena juhtinud ta põllutöid ja mõisa majapidamist. Mõisnikul pole tarvitsenud millalgi nuriseda valitseja üle, sest tööd tehtud alati õigel ajal ja põllud andnud head saaki. Pehmeloomulise valitsejana on kirjaniku isa heatahtlikult ja inimlikult käidelnud mõisateenijaid ja kandimehi. Seda joont iseloomustatakse romaanis järgnevate Reemeti emanda sõnadega: „Ja ärra teab – Reemet põle ka mees inimest tümaks tegema” (lk. 163). Emand Reemet, Vilde ema, olnud oma mehele tööde juures alati abiks. Teda nähtud kartuleid võtmas ja rukkiväljal viljalõikusel. Rohkem tegutsenud valitsejaemand majapidamise alal, eriti viibinud ta lüpsi juures ja mõõtnud piima üleandmisel mõisa hollendrile. Klugenile olnud Vilde ema kõige usaldatavamaks ja hoolitsevamaks isikuks mõisas. Seepärast kõnetanud mõisnik sageli emandat ja andnud end kriitilisemail momentidel emanda hoolitsusse. Näitena tuletagem meelde kaevamislugu, mil Vilde ema toimib halastajaõena, ja lauset III peatüki algusest: „Pikemalt peatama jääb ta [= Kremer] viimaks toobri juure, kus Reemeti emand sukavarrastega järikesel istub, lüpsi käiku silmas peab ning valmis on peremehe pärimiste peale kõige laialisemat vastust andma” (lk. 37). Kirjanik pole oma vanemaid romaanis idealiseerinud, vaid ta on nad esitanud objektiivses valguses.

Aga kes on Kremeri ainuteenija, fäega fiksi firtina Fillemine Fahtriku algkujuks (vt. lk. 27)? Karjaküla talurahva seletuste järgi näib, nagu puuduks kokapiiga Fahtriku prototüüp. Ometi teab pr. A. Landberg jutustada Klugeni lühiajalisest teenijast Mai Orav’ast, kes olnud nende emaga kaugelt sugulane ja põlvnenud Järvamaalt. Mai Orav teeninud ühe suve kokapiigana Karjaküla mõisas. Ta olnud üle 40 aasta vana, aga igatsenud endale alla 20-aastast noormeest. Oma peenutsemistuhinas ristinud ta enda Maia Oranne’ks ja nõudnud, et teised teda nõnda „natüürlih” nimetaksid. Mai Orav, ütleme parem tema meeleheaks Maia Oranne, poetanud oma kõnekeelde ikka saksakeelseid sõnu lihtsustatud kujul. Tema tavalisemaid küsimusi olnud: „Miks teie nii ,,neierih” (-neugierig) ja „ehversühtik” ( = eifersüchtig) olete?” Talle pole hästi imponeerinud mõisa rahvalik personaal ja ta liitunud sügise saabudes Keila saksastunud hantvärkidega.

Edasi kohtame „Mäeküla piimamehes” kaht tegelast, keda on kirjanik otseselt nimetanud. Need on karjane Toomas ja kutsar Peeter. Karja-Toomas – „see väike nässakas rähksilm” on omal ajal olnud Karjaküla karjuseks. Veel praegu mäletab Vilde seda vesiste rähmaste silmadega küürakat mehikest Toomas Angerjat, kellel olnud suur, pikk naine Juula, kaks tütart ja väike poeg, kes elanud mõisa alltoas ja kes valmis olnud iga käsku truualamliku mõisateenrina täitma, seejuures sõnades: „Oiäh, eks pia ikke!” Niisama reaalne mulje jääb kutsar Peetrist, kellel on ,,kõhn habetu poisinägu pika kaela otsas” (lk. 48). Kui Vilde esmakordselt Karjaküla kutsaiit Peeter Mass’i (sünd. 1. aug. 1864) näinud, olnud see alles poisikeseohtu nooruk. Peeter Mass olnud väga pika kasvuga ning peenike. Flegmaatsus avaldunud nii kutsari tegevuses kui mõtlemises. Kui Peetrile öeldud: „Ma annan Sulle raha, too mulle linnast kaupa”, siis vastanud kutsar aeglaselt: „Ah molle?” ja tükk aega kulunud, kui ta raha vastu võtnud ja taipama hakanud, mida ta peab tooma. Peeter Massi pikaldast teguviisi on kirjanik meisterlikult kujutanud III peatüki lõpul, Kremeri kärsitusele vastu seades Peetri flegmaatsuse (vt. lk. 48). Esimese küsimusena esitanud Karjaküla kutsar tüdrukuile soovi: „Millal me hakkame pulmi tegema?”. Et sellele vastatud muigega, pidanud Peeter põliseks poissmeheks jääma. .

Vaadelgem lähemalt „Mäeküla piimamehe” keskseid kujusid – mõisa hollendreid. Esiteks selgitagem Tõnu Prillupi eelkäija algkuju, et siis asuda Mäeküla piimamehe enda käsitlusele.

Piimamees Kuru Jaan pole keegi muu kui omaaegne Karjaküla hollender Aru Juhan, perekonnanimega Vagur. Nii on romaanis saanud Aru talust Kuru ja selle peremehest Juhanist Kuru Jaan. Teoses on eeskätt rõhutatud Jaani hooplemist ja uhkustamist, näiteks: „Kuru tõstab nina ja silmi” (lk. 71), kui ta ülistab Mäeküla roosiga võid ja haput piima. Samuti uhkustanud ka Aru Juhan, seades kõnelemisel käed tasku, hoides pead püsti ja tarvitades sõnu ,,tereks” (pro tere, vt. lk. 71) ja „va mädand”. Oma olemisega andnud Aru Juhan mõista, et ta on jõukas ja tal ei puudu raha. Rikkuse omandanud ta ihnusega, mistõttu tema lapsed pidanud hingeliselt kannatama. Vaatamata sellele, et ta vanem tütar küürinud piimapütte ja vedanud käsivankriga piimanõusid allatuppa, pole isa Juhan talle raatsinud korralikke jalatseid ega rõivaid muretseda.

Kuru Jaani järglane, Mäeküla piimamees Tõnu Prillup „on sündinud mitme elava kuju joontest moodustatuna”. Esmajärgulist tähtsust omab Tõnu Prillupi isiku kujunemisel Karjaküla mõisa kandimees Jakob Uusoja, keda rahvas nimetanud Pikk-Jaagupiks, sest ta olnud maailmatu suur mehemürakas, pikim mees kogu Keila kihelkonnas. Eespool oleme tutvunud Pikk-Jaagupi elamuga, temanimelise saunahütiga Kruusimäel. Sellest saunast käis Pikk-Jaagup nagu Tõnu Prillupki mõisas tööl. Pikk-Jaagupi eeskujul joonistas kirjanik Tõnu välise kuju, mida iseloomustatakse romaanis järgnevalt: „pikad koivad pugeval kõnnil” (lk. 64), ,,ajab aga lõunaks oma suured kondid jalule” (lk. 137) jne. Samuti on jäljendatud Pikk-Jaagupit kujutades Prillupit künnimehena ja heinategijana. Pikk-Jaagupil olnud viisiks päevatöös olla aeglane, teha võimalikult vähe, kuna hoopkaupa, tükiviisi töötades olnud ta kõigist ees, keegi pole temale järele saanud!). Seda motiivi on tabatud romaanis heinategemisel. „Prillup lõi laia kaare, sest käevarred polnud tal koivadest palju lühemad, ning jõudu jätkus ja tuju kah. Oli ju mõnus tunne jaoga varemalt valmis saada, kui mõni teine ja koju minna päevatera veel soojalt seljas” (lk. 69).

Tõnut on „Mäeküla piimamehes” kujutatud üleni rõhmaselt karvasena. Ta peab ise tunnustama: „Ja, ma olen karvane – pealaest varbaotsteni ja igast kullest ja kandist” (lk. 84). „Aga Pikk-Jaagup põlnd karune, oli puhas,” kinnitab Karjaküla pops Väljamäe Kaarel, kes on Jaagupiga omal ajal ühes ujunud. Karvased mehed pole Karjakülale siiski tundmatud. Otto von Klugenil olnud kutsar Jaan Abel ja Reinu talus olnud sulane Jaan, kes olnud üleni kaetud karvatihnikuga, esimene mustjate ja teine pruunikate karvadega. Kord kalal võtnud mõlemad poissmehed end alasti, läinud paati ja sõitnud Keila jõel nagu kaks metsmeest. Nähtavasti ei jäänud Vildele teadmatuks Klugeni kutsari Jaan Abeli karvane välimus. Eesavi taolisi mehi olevat ta näinud, nagu ta ise väidab.

Kirjeldades Tõnu Prillupi saatust piimamehe ametis on seisnud kirjaniku silmade ees meile tuntud kutsari Peeter Massi kuju, kes mõne aasta oli katsetanud hollendri ametis. Nagu Tõnu Prillup, hakanud piimamees Peeter oma nõrga iseloomu tõttu sõprade mõjutusel jooma. Kauplemine pole tal hästi õnnestunud. Seepärast sattunud ta melanhooliasse ja laulnud piimamehena sentimentaalseid laule. Unisena sõitnud ta linnast tagasi. Koduteel jäänud ta tavaliselt magama, tema pea vajunud püstiseatud piimaankrute vahele ja ankru vitsaäär hõõrunud ta kõrvad katki. Säärasena kujunes ka Tõnu kojusõit linnast. Temagi kõrvad olid verised, marraskil, näit: „ta teine verele hõõrutud kõrv tuli tagast nähtavale” (lk. 183). Kuna hollender ise maganud, tulnud tema kõrb hobune omapead, kusjuures Peeter Mass olnud paar korda surma suus. Kord päästnud möödasõitjad ta Keila jõest, kuhu hobune läinud jooma. Järsul pöörangul kaldunud vanker ümber, ankrud ja piimamees libisenud poolenisti jõkke. Teinekord leitud Peeter Mass ühes piimavankriga Keila mõisa karjaaia virtsaaugust. Mõneaastase katsetamise järele loobunud Peeter hollendri ametist ja asunud Tallinna elama. Seal ta saanud õnnetult surma, jäädes rongi alla. Sellest nähtub, et Tõnu Prillupi käsi ei käinud piimamehena paremini kui Peeter Massil. Mõlemad kiratsesid ja nukrutsesid hollendri ametis ning mõlemaid päästis maisest murekoormast saatuslik surm.

Sümpaatseim tegelane „Mäeküla piimamehes” on Tõnu Prillupi noor naine, looduselaps Mari, kelle „silm säras, ja harvad hambad tulid nähtavale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu” (lk. 59). Ei saa nõustuda A. Roose arvamisega, et Mari tugineb vabal fantaasial, sest Marilgi on oma prototüübid. Tõnu naine Mari on suurel määral loodud Karjaküla mõisa kutsari naise Miina Rondiku eeskujul, nagu Vilde ise mainib. Kirjanikule imponeerinud kutsari nooriku spontaanselt avalduv hing. Miina olnud kinnine, tema sisemine ilmutus jäänud peitu; kui ta midagi väljendanud, siis tulnud see poolkogemata, tahtmatult. Oma kirjandusliku algkujuga võis Vilde tutvuda juba 17-aastase noormehena. Teatavasti asus Miina Karjaküla alttuppa elama pärast oma pulmi (13. juunil 1882. a.) kaheksateistkümneaastase noorikuna. Kutsar Rondiku noor naine äratanud oma iluduse ja harukordse olemisega kogu mõisarahva seas tähelepanu. Miinal olnud käharad blondikad juuksed ja kelmikas vaade. Tema teises silmas sädelnud midagi iseäralikku, veetlevat. Nägu olnud tal priskusest õhetav, ümarik, hambad ilusad kui pärlid; nad olnud küll harvavõitu, kuid suud nad inetuks pole teinud. Miina armastanud edvistada, ta püüdnud ekstravagantne olla, kandes kirjavaid rõivaid ja roosilist pearätikut. Noorikumütsi kandnud Miina vaid ühe aasta, siis pannud endale tanu pähe, mis teda veel kenamaks teinud. Romaanis on Miina välimust siinseal omistatud Marile. „Ta nägi Mari esimest korda paremas riides … Midagi perutavat pidi ka värvides olema, mis noorik peas ja ihul kandis … Selgemalt teatavaks sai talle üksnes tumepunane tanututt” (lk. 58). „Noorik seisis pidupäises riides, kotikmüts juba peas, minevikuärevusest kerge puna põskil, oma nooruse priskuses lambi valgusel” (lk. 191). Üldse on nii Mari välimuses kui iseloomus kopeeritud Miina omapärast kuju.

Lisajooni Mari tüübi kujundamiseks on kirjanikule pakkunud nähtavasti Kruusiaugu sauniku teine naine Mari Koks, kes olnud oma mehest üle kolmekümne aasta noorem, nõnda et mees teda oma tütreks pidanud, nagu Tõnu Prillup Maritki. Säärast märgatavat vanadusevahet polnud kutsari Miina ja tema mehe vahel; viimane oli oma naisest vanem vaid kuue aasta võrra. Teiseks tuletab Prillupi Mari meelde Kruusiaugu Marit, kui ta keskpäeval magab ja hiljem lastega tööajal kurni mängib. Koksi Mari, kes olnud välimuselt kena inimene, roosade paletega, laiselnud sageli ja teinud tööd võrdlemisi vähe, mistõttu jäänud kogu pere nälga ja sattunud lõpuks vaestemajja.

Tõnu Prillupi esimese naise Leenu algkujuks on Koksi Mardi samanimeline esimene teinepool. Vastandina Marile olnud kõhetu Koksi Leenu väljapaistvalt hoolas ja kärmas, töötanud ööd ja päevad läbi. Võrrelgem teda romaanis iseloomustatuga: „Seal seisab Leenu – igerik, luine, kuiv kui tael, alati siputavalt liikvel nagu kõvakoorik” (lk. 94).

Kõrvaltegelase Tapu targa, Sutsu Triinu on kirjanik kujutanud Haukamäe saunanaise Triinu Teimann’i eeskujul, kes elanud Humala-Kütke külas. Keskmist kasvu priske Haukamäe Triinu armastanud „naljalöri” rääkida. Ta tundnud hästi nõidumiskunsti. Piima ta osanud kergesti halvaks muuta, selleks andes järgneva õpetuse: „Viska oma sitta piimanõude küürimiskünasse, siis tulevad piimasse ussid”. Sama kunsti tundis ka Tapu tark. Romaanis kõneldakse, et ta andnud Tõnule pulbrit kaasa piimale sekka riputamiseks.

Eespool toodud võrdlus selgitab, et Mäeküla ja Karjaküla tegelased omavad palju sarnasust ning ühist. Teoses on tõetruult kopeeritud eeskätt mõisa personaal: mõisnik Otto von Klugen, tema üleaedne Alexander v. Gernet, valitseja Vilde ühes abikaasaga, kokapiiga Mai Orav, karjane Toomas, kutsar Peeter, piimamehed jt; Mitme isiku eeskujul on loodud Tõnu Prillupi ja tema naise Mari kuju.

*

Jääb veel jälgida, kuivõrt põhineb tõelisusel „Mäeküla piimamehe” sündmustiku ja intriigi areng. Kõige enam vastab tõsielule I peatükk, milles kirjeldatakse Mäeküla mõisat, Ulrich von Kremeri välimust, tema jalutuskäike ja toiminguid ärkamishetkest kuni uinumiseni. Järgnevais peatükkides pääsevad esikohale kirjaniku enda poolt loodud situatsioonid ja sündmustikukäik, mille hulgas vilksatavad üksikud tõelised juhtumid ja olukorrad. Vilde pole välja mõelnud Kremeri juhuslikku jalutustiiru Kruusimäe vainule. Karjaküla mõisnik Klugen on mitut puhku viibinud sarapiku taga Kruusimäel. Samuti on künnistseen tõetruult esitatud. Karjaküla mõisal oli viis paari suuri künnihärgi, nendega küntud veel käesoleva sajandi algul, ja kündjate hulgas pole puudunud pea kunagi Pikk-Jaagup, Tõnu Prillupi algkuju, Faabula algus – tutvumine Mariga – on kirjaniku poolt kunstikavatsuslikult arendatud. Aknapesemismotiiv on pärit tegelikust elust. Nimelt käinud Rondiku Miina sügiseti mõisas aknaid pesemas. Sama võib väita ka Tõnu Prillupi kiire teiskordse naitumise kohta (vt. lk. 29), sest Koksi Märt, kelle isa oli valge hobuse vastu Karjaküla mõisasse vahetatud, naitus, nagu Tõnu, mõni nädal pärast Leenil surma noorusliku Mariga.

III peatükis on kopeeritud elust lüpsistseen ja Kremeri sõit hobustega Tallinna. Ka pole põhjuseta kujutatud Kuru Jaani pahandumine ettemaksmise pärast: „ „Ette ja ette, ette ja ette – ega muud olegi!”” (lk. 39). Klugen kui vaene mõisahärra nõudnud hollendrilt piimaraha ettemaksmist tarviduse korral.

Lepingu sõlmimise idee, mis tärkas Kremeril, kui ta õhtuti mõtiskles veetlevast Marist (vt. IV ptk.), on laenatud Lehola mõisnikult Gernet’ilt. Viimane kinkis Lillepromidele Pikasöödi talu, hobused, kangaspuud jm., Kremer aga andis Tõnule vastutasuks vaid piimamehe koha, võttes temaltki, nagu endiselt hollendrilt, piimaraha. Nii näeme, et Gernet oli märksa ohvrimeelsem Kremerist. Mäeküla mõisnik ületas teda küll aususelt, sõlmides lepingu enne, mitte pärast (lk. 53). Lepingu tegelik sõlmimine (lk. 63-130) on Vilde fantaasia saadus. Tõelisusel põhinevad sellesse vahekorra kujunemisse põimitud üksikpildid ja episoodid. Näiteks tunduvad reaalsetena V peatüki motiivid: Mari õhtu eel lastega Tapu rahva juttu kuulamas (lk. 65/66)); Prillup soos heina niitmas (lk. 69); piimamehe teeleminek (lk. 70) jm. Sest tõeliselt kostvat Humala-Kütke külast vaiksel õhtul kaunis selgesti jutukõmin Kruusimäe kõrgendikule. Samuti olnud Karjaküla piimamehel peale hapu piima ankrute ja võikasti vankris tihti vasikad linna viimiseks.

X peatükis jutustatud piimamehe koha ülesütlemine Kuru Jaanile on tõelist algupära. Aru Juhan armastanud mõisa teenijaskonna ees alati hoobelda, et tema maksvat Klugenile suured summad ette, mille varal vanahärra hingitsevatki. Need jutud ulatunud lõpuks Klugeni kõrvu ja mõisnik, unustades hetkeks oma panetunud südameklapi, vihastunud tõsiselt. Ta kutsunud hollendri enda juurde, sõimanud uhket Aru Juhanit ja lasknud ta ametist lahti. Nagu eespool Kremeri algkuju käsitlusel viidatud, küünivad tegelikku ellu tagasi ka episoodid karjatudruku Tiiu naitumisest (XI ptk. lõpp) ja Kremeri kaevamisest XII peatükis. Mari sõidud linna lepingut täitma (vt. lk. 191/193) on laenatud Gerneti ja Pikasöödi Mari Tallinna matkadest.

Tõnu Prillupi traagika kujutus on peamiselt Vilde enda loodud. Lisamotiividena võis ta kasutada üksikuid jooni Karjaküla piimamehe Peeter Massi eluloost.

*

Vilde on eeskätt laenanud „Mäeküla piimamehe” tüübistiku, kuna romaani faabula on ta ise loonud, kasutades viimase arendamisel tugipunktidena üksikjuhtumeid ja episoode tõsielust.

Peame imestama Vilde suurt tähelepanu- ja meelespidamisvõimet. Sest nii detailselt elu, maastikku ja inimesi jälgida ning seda üle 30 aasta elavalt mälus säilitada, on antud ainult üksikuile.

„Mäeküla piimamehe” suureks puuduseks on peetud tektoonilist ebaproportsionaalsust. „Kremer on karakteriseeritud mitmekülgselt ja kaunis teravate piirjoontega”, kuna Prillupit ja Marit iseloomustatavat napilt. Selle puuduse selgitamisel rõhutab mag. Palgi kahte peapõhjust: 1) kirjutamise erksuse kahanemist ja 2) vaeste inimeste rõivastuse lihtsust ja konventsionaalsust.

Kuid kas ei tule romaani ebaühtluse peapõhjust otsida siiski mujalt, nimelt ainestikust? Karjaküla mõisaga ja selle pärishärraga oli kirjanik hästi tuttav, seepärast võis ta Mäeküla mõisat ja Kremerit üksikasjaliselt kirjeldada ning iseloomustada. Teisi tegevuspaiku nägi ta aga kaugusest ja mõnedega neist oli ta tuttav ainult juttude kaudu. Samuti oli tal vähe kokkupuuteid suurema hulga oma romaani tegelaste algkujudega. Täiesti loomulik on, et nende välimus ja tegumood tal aastakümnete pärast täpsalt ja selgelt meeles polnud. Pealegi kujundas ta Tõnu ja Mari tüübid mitmest prototüübist.

Nähtavasti on „Mäeküla piimamehe” tektoonika ja tüübistik tihedas seoses oma ainestikuga. Seepärast ei tarvitse meil kahetseda, kui Vilde väärtteose mõistmiseks oleme osaliselt tutvunud teose põhiainega, nn. saviga.

K. Mihkla

II osa Eesti Kirjandusest nr. 10/1933

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share