Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Iga kirjanduskriitik teab, kuivõrd raske on tüürida läbi kirjanduslike arvamuste rahutu mere. Ta peab olema valmis iga hetk põrkama vastu kirjanikkonna helluse või üldise maitse karisid. Iga kiitev, iga laitev sõna võib tema vastu esile kutsuda nördind poleemikaid. Kuigi ta oma vaated ja analüüsid on esitand täiesti bona fide, ei tarvitse ta ülla­tuda, kui teda süüdistetakse kildkondluses ja pahatahtlikus erapoolikuses. Seda enam peab ta olema teadlik sellest, mis ta teeb. Vaated arvustaja ülesannete kohta on meil – nagu muide ka mujal – täis vastukäivusi, mida üksteisega lepi­tada näib raske. Mõni ootab ainult juhiseid selle kohta, mida lugeda, teine tahab kirjaniku ideede analüüsi, kolmas soovib esteetiliste väärtuste detailset eritlust. Arvustajad ise on sagedasti abitud ega tea, mis teha, püüdes kord päämiselt „kaunilt kirjutada”, kord näidata oma eruditsiooni ning akadeemilise terminoloogia tundmist, kord leppides teose lihtsa sisureferaadiga, lisades juurde mõned lapidaarsed väär­tushinnangud. Paljud loobuvad kindlatest hinnangutest, tea­des, et need kuskil kindlasti äratavad vastuseisu. Meil on olemas teraseid ja teadlikke arvustajaid, kuid veelgi enam on neid, kes püüavad lühidalt anda pinnalist kujutlust teo­sest, laskumata lähemasse vaatlusse. Arvustuslikus tegevu­ses pole keskelt läbi ei hoogu ega subtiilsust. Alatised kir­janduslike ringkondade intriigid on teind meeled loiuks ja vahel ka araks. Ei osata mõnikord enam orienteeruda lihtsamaiski põhitõdedes. Võib-olla pole seetõttu liigne, kui järgnevas lühidalt puudutan mõningaid viimastest, ilma preten­sioonita avastada Ameerikaid, kuid lootusega meelde tule­tada mõnda, mis kirjandusliku elu kihinas-kahinas näib mitmeilgi olevat unund.

1.

Arvustajaks saab end ainult piirat määral kasvatada. Kõige esimeseks, vältimatuks eelduseks on arvustajatemperament, s. o. kõigepäält tung ja võime süveneda kirjandus­likku teosesse, seda võimalikult jäägitult, kõige selles lei­duva lihtsa ja komplitseerituga, emotsionaalse ja intellek­tuaalsega vastu võtta, ning teiseks endale oma elamustest aru anda. Ilma selle eeltingimuseta ei mõju ükski koolitus ega harjutus, ükski teaduslik kraad ega suleosavus, sest ilma selleta puudub kriitikul kritiseerimisobjekt, analüüsi mater­jal ja lähtekoht – kirjanduslik teos ise, mis on iga inimese jaoks olemas ainult isikliku elamusena. Senikaua kui vii­mane on olematu või puudulik, kui vaatleja hinge pole tekkind küllalt adekvaatset pilti sellest, mis autor pani oma teosesse, ei saa kriitilised võimed hakata kompetent­selt funktsioneerima. On ju olemas sulemehi, eriti följeloniste, kes on huvitet vaid sellest, et kirjutada midagi ela­vat või isegi vaimukat seoses mingi raamatuga, mida nad võib-olla on pisut lehitsend. Niisugusel puhul teos on ainult ettekäändeks, pooljuhuslikuks tõukeks suleekskurssidele, mis ei ole arvustus, kuigi võivad olla vägagi nauditavad. Nad võivad olla omaette väga tõsised ja arvestamisväärsedki. Võib ka juhtuda, et kirjutaja asja kergemalt võttes vaid näitab oma primadonnalikku nägu, tantsib mõned tuurid ja siis kaob, oodates aplausi. Hääl juhul niisugunegi vaimutoode võib kujuneda paeluvaks esseeks. Aga olgu see kui hurmav või tuumakas tahes, arvustuseks seda ei saa nimetada.   Pääasjaks on sellisel puhul autori loov tege­vus, mitte teos, millest lähtudes ta kirjutab. Hästikirjutamine on igal juhul voorus, kuid iga huvitavat kirjapala kirjanduse puhul ei saa pidada saavutuseks kriitika alal.

Arvustusliku tegevuse esimene järk, eeltöö, ilma mil­leta kõik muu jääb alusetuks, peab järelikult seisnema andumises teosele võimalikult täiesti, kogu oma olemusega. Selles järgus suhtumine teosesse peab olema võimalust mööda lahtine, häätahtlikult süvenev, vastuvõttev, ilma erilise pin­gutuseta aktiivseks analüüsiks. Enneaegne eritlemine ähvar­dab nimelt sageli mulje terviklust ja puhtust. Võidakse ker­gesti kinni jääda kõrvalseikadesse, ilma et küllalt selgesti nähtaks seda, milles peitub teose põhiolemus. Arvustajat varitseb selles faasis oht otsida teosest seda, mida autor pole sellesse kunagi tahtnud panna, ning ta võib mööda vaadata sellest, mis ses tõesti leidub. Õige kujutluse saab ta endale oma vaatlusesemest moodustada ainult siis, kui raputab otsustavalt maha kõik eelarvamused, valmistudes minema igale poole, kuhu autor ta viib. Ei tähenda midagi, kui see, mis ta leiab, on täiesti uus ja enneolematu ning näiliselt kõigile harjund kriitilistele mõõdupuudele vastu­käiv. Kui ses üldse tundub olevat midagi ilmekal ja indi­viduaalset, tuleb olla valmis seda lõpuni jälgima. Otsusetegemine tuleb jätta hiljemaks. Muidugi ei olda ehk võimeline maha suruma valuvõpatust, kui teoses esineb eriti ilmseid maotusi. Teatavast kriitikast pole võimalik hoiduda isegi esimesel lähenemisel. Kuid dispositsioon peab olema pigemini hääsoovlik kui pahatahtlik, vaim peab sarnanema fono­graafile, mis registreerib täpselt autori kõne. Alles kui see on lõplikult üles märgit, on õigust hakata seda lähemail analüüsima ning võtta kohtunikuhoiak. Seesugune suhtu­mine eeldab meeleherkust ning võimet targaks passiivsuseks.

Selle nõude vastu patustetakse ühtelugu. Seda ei pea silmas näiteks need teoreetikud, kellele kirjandus on väär­tuslik päämiselt materjalina mingi lemmikteooria tõestami­seks. Nad on tihti kärsitud ega viitsi näha seda, mis on, vaid kalduvad algusest pääle nägema seda, mida tahavad leida. Väga sarnased on ideoloogid, kes ainult intellektuaalselt formuleeritavates ideedes näevad kirjaniku olemust. Neile tundub kõik mitteideeline, mittemõtteline liiga sageli vaid ebameeldiva koorena, mille alt tuleb välja otsida abstraktne tuum. Nad rõõmustavad selle üle, kui leiavad tillukesegi idee – eriti kui see sobib nende eneste mõttesüsteemi -, kuid võivad sääljuures taipamatult mööda minna peenimast või intensiivseimastki lüürilisest meeleolust. Ning mis veelgi halvem – neil võib jääda tähele panemata selle „meeleolutsemise” taga peituv põhiimpulss, põhihoiak, mis ei ole ehk sulgund selgesse loogilisse valemisse, kuid mis iltmneb sellele, kes on imend endasse kogu teose. Mõn­dagi antakse kirjanduses vaid väga kergesti aimata otsekui vibratsioonide kaupa ning mõista saab seda ainult see, kes on neile värinaile vastuvõtlik. Autor ei tarvitsegi olla sest mõistuslikult teadlik, kuid see on olemas ning mõjutab oma peagu märkamatul viisil tähelepanelikku lugejat. Arvus­taja püüdeks peab olema seda tajuda, kuid seda tajuda ilma kannatliku, ennastsalgava süvenemiseta on sagedasti võimatu. See ei tähenda, et enesesalgus sääljuures tarvitseks olla askeetlik – pigemini vastuoksa, isegi mis puutub asen­disse, milles loed. Poolseljakil või selili lugedes saab teo­sele tihti lähemale kui ettepoole kummaras, pliiats käes tarkade ääremärkmete tegemiseks. Need, kes teevad kõige rohkem ääremärkmeid, on sagedasti tajujaina hoopis pinna­lisemad kui need, kes esialgu piirduvad sellega, et lasta teose vaimul endasse hoovata, selle asemel et tema lehe­külgede servale välja valada omaenda üllast vaimu. Viimane teguviis on etteruttav. Märkmete tegemiseks saabub õige aeg alles siis, kui vähemalt esimene üldmulje on juba saadud.

Kontemplatiivse, vastuvõtliku vaimse hoiaku saavutami­seks võib olla palju takistusi. Üheks sääraseks on see ühe­külgsus, mis sagedasti käib koos loova talendi originaal­susega. Paljud väga omapärased ja ilmekad autorid on tea­tavasti õige halvad arvustajad. Oma loova töö kasuks nad on arenend ning arvatavasti end ka teadlikult arendand teatud kindlas suunas. Neid huvitab eeskätt see, mis on vesi nende kirjanduslikule veskile – see, millest nad saavad otsest äratust, mis on kuidagi kooskõlas nende eneste taotlustega. Oma suunast kõrvale kalduda nad ei taha ja võib-­olla ei saagi ilma oma erilaadi kahjustamata. Kuigi sel­lane paindumatus ilmsesti tõendab vaimu piiratust, võib see teistpidi siiski olla suureks jõuallikaks. Kuid teiselaadsete mõistmist see ei soodusta.

Teiselt poolt on raske, peagu võimatu kunstnikku kül­laldaselt mõista ilma tema tehnikat tundmata. Inimene, kes kunagi pole käes hoidnud pintslit, suhtub enamasti pisut ebamääraselt maalikunsti peenematesse väärtustesse. Isik, kes pole elades kirjutand värsse või vähemalt loetavat proo­sat, ei tarvitse jääda ükskõikseks kirjanduse formaalsete kva­liteetide vastu, kuid ta saab neist vaevalt sama teadlikuks kui teine, loomult sama erk, kuid kirjutamiskunstis hoo­pis vilunum. Loova vaimu vormiandev tegevus on elu põne­vaimaid vaatepilte, kuid selle jälgimiseks on kasulik samuti omada pisut loovat annet ja tunda teid, mida mööda see liigub. Geenius, kelle esimeseks ülesandeks on ennast väl­jendada, kelle energia on kogu täiega sihit enese eksprimeerimisele, ei saa tavaliselt muuks palju aegagi; see, kelle tegevus põhineb impressioonidel ning kes on esmajoones vaatleja ja vaadeldu eritleja, ei tohi olla samal määral loova funktsiooni valduses, ent kui tal seda mõnevõrra on, saab ta geeniusest paremini aru kui see, kes on ainult passiivne. Goethe ja Coleridge olid neis suhteis erandlikud geeniused, kuid neil möödus suur osa elust ilma loova kunstilise ekstaasita. Suur inspiratsioon tuli näiteks Goethel vanemas eas, mil ta kriitiline võime süvenes, alles pärast pikemaid vaatle­mise ja elu ning kunsti mitmekesidusse süvenemise perioode. Temas liitusid hämmastaval määral avar kõigekülgsus ja võime kreatiivsuseks; ta võis olla ajuti täiesti vaatleja ja ajuti täiesti looja, kuid üldiselt jääb mulje, et ta pikad vaat­lused aegamööda mõjusid nõrgendavalt ta luulelisse inspiratsiooni: „Werther” ja „Fausti” esimene osa kuuluvad ta vähem vaatlevasse, impulsiivsemasse elujärku, „Wilhelm Meister” ja „Fausti” teine osa ta akadeemilise uurimise ja eritlemise aega. Ning kõigest hoolimata Sainte Beuve, loo­jana Goethest võrratult tähtsusetum, oli kriitikuna temast suurem. Ta loovad impulsid ei segand vaatluse täpsust ega mõtte erapooletut tasakaalu.

Muidugi ei loo kõik temperamendi ja vaimulaadi soodsaimadki eeldused veel pädevat kriitikut. Avar vastuvõtlikkus eeldab haridust ja kultuuri. Maailmas, ms. ka Eestis, on rohkel määral neid omaenese meelest geniaalseid kriitikuid, kelle silmis ajalugu algab nende endiga ja minevik on vaid muuseumlik kolikamber. Nad usaldavad ainuüksi omaenda õige kitsast instinkti ja maitset, püüdmata neid avardada ning suhtudes vaenlikult kõigesse sellesse, millest nad ei saa aru. Sellele tüübile ei ütle klassikud midagi. Need kuuluvad nende arvates „esteetika” ja kultuurisnoobide valdkonda. On muidugi mugav püsida oma kitsas, provintslikus maailmas, kuulutades seda universumiks, kuna kõik muu olevat sno­bism. Kuid sellase mugavuseharrastusega ei saavutata aru­saamisvõimet ega kompetentsust. Tundlikemgi vaim pole kül­lalt vastuvõtlik ega avar, kui ta end selleks pole koolitand, ning parimaks koolitamisvahendiks kirjanduse alal on suu­red kirjanduslikud elamused. Nende kaudu laieneb hing ja mitmekesistub sensitiivsus. Kogu minevik on  seesuguseid potentsiaalseid elamusi täis. Nende allikaid siin ei saa loetleda, kuigi võib kahelda, kas arvustaja, kes kunagi pole süvenend Homerosesse, Dantesse, Shakespeare’i, Moliere’i, Voltaire’i, Byronisse (vähemalt „Don Juan’i”), Goethesse, Baudelaire’i, Nietzschesse, Tolstoisse või vähemalt enamikusse neist ning lisaks veel üsna mitmessegi nendeväärilisse, suudab rahuldavalt orienteeruda praeguseski kirjanduslikus maailmas. Hulk nähteid jääb talle võõraks ja ta püüab nende puhul oma hämmastust ja taipamatust maha reageerida kur­justamisega „peenutsemise” ja „magistritekirjanduse” üle. Saab veel aru sellest, kui nende autoritega ei tegelda „teaduslikult”, kuid seda võib nõuda, et arvustaja nimele pre­tendeerija on pääsnud läbi nende koore ja omandand nende sisu, nende meeleolud, nende vaimse tuuma, et ta on osand jälgida nende vaimu funktsioneerimist ning suut­nud pisutki süttida nende sädemeist. Üks vaimustus võib sääljuures jahtuda ning anda maad teisele, kuid tõsiasi, et see on leidnud aset, tähendab rikastumist uue olulise koge­muse võrra ning seega hingelist kasvu ja vaimse mahu suu­renemist. See lisandab perspektiive ning lähtekohti uuteks tundelisteks (ja intellektuaalseteks) teekondadeks, teritades pilku nähete tajumiseks, mida vilumatu silm ei teaks aima­tagi. Niisugusel eneseharimisel (millel muide ehtsa kriitiku juures ei tohi üldse olla lõppu) tuleb mõnede kirjanike juurde ikka jälle tagasi tulla. Igal uuel arenemisastmel näed neis midagi uudset ja väärtuslikku, õppides neid aina põh­jalikumalt nautima ja õiglasemalt hindama. Niisugused on näiteks Shakespeare, Racine, Puškin, meil hilisem Suits, hili­sem Under, Soomes Otto Manninen ja pääle nende veel nii mitmedki teised. Nad on otsekui katsekivideks, mille kal­lal saab proovida omaenda arengut. On muidugi ka neid, kes küpsnud vaimule enam ei suuda pakkuda uudist, vaid kelle väärtus seisab tõugetes, mida nad annavad veel suhte­liselt arenemata meelele. Siia kuuluvad minu arvates ms. Schiller, Lamartine, Suits „Elu tules”, suur osa Eino Leinot, üsna suur osa Lermontovi ja Byroni toodangut, Under „Sonettides”. Ka Hugo Raudsepp on seda laadi autor. Kuid oma oluline ülesanne on täita ka sellel tüübil – ta äratab tunde ja vaimu funktsioone, mis pärastpoole võivad peeneneda ja diferentseeruda, kuid mille esimeseks ergutamiseks ta on eriti sobiv. Endastki mõista on kahju lugejaist, kelle vaimukuse ideaaliks jääbki „Mikumärdi”, kuna „Candide”, „Õpetet naised”, „Tristam Shandy” või Virginia Woolfi „Orlando” jäävad väljapoole nende maitseulatust. Sama kahju hakkab neist „Dorian Gray portree” austajaist, kes iialgi ei arene Walter Paterini. Neid inimesi on kindlasti palju ole­mas. Nende vastu ei olegi midagi öelda, senikaua kui nad ei pea end kutsutuks arvustuslikes küsimusis kaasa rää­kima, esinema näiteks Raamatufondi nõukogus või žüriides ning üldse kirjanduse puhul häält tegema. Kahjuks neil on Maarjamaa hariduslikus ja kultuurilises elus etendada üsna kaaluv osa, millega muidugi ongi seletetav nii mõnigi me kirjanduspoliitiline absurd. Ei ole mingit seadust, mis kõrvaldaks sel alal juhtivatelt kohtadelt need, kellele val­dav osa parimat kirjanduses jääb seitsme pitseriga raa­matuks.

Senini on olnud juttu päämiselt kriitiku vastuvõtlikkuse arenemisest mõttekujutuslikul ja emotsionaalsel pinnal. See on vältimatu eeldus, ilma milleta kõigel muul pole olulist väärtust. Kuid siiski pole see kaugeltki kõik isegi praegu käsiteldava passiivse „endasseimemisfaasi” vaatekohalt. Sama nõtkelt ja elavalt reageerivaks nagu tunded ja fantaasia peab arenema ka intellekt. Keegi ei saa täielikult nautida Shakespeare’i, Goethet, Rilket, Heinet, Robert Browningit, Shelleyt, Baudelaire’i, Leopardit, Mannineni, Underit, Suitsu ega Alverit, kui ta mõistus pole kiire, painduv ja erk. Platon, Nietzsche, enamik suuri esseiste jäävad ilma selle eelduseta täiesti ligipääsmatuks, uuem inglise, ameerika, prantsuse romaan ja draama pakuvad oma parimikus ületamatuid takistusi. Hää nn. üldine haridus on samuti paratamatult tarvilik igal kultuurilisel alal vajatava algnõudena. Nn. „loov” kirjandus saab ehk vahel läbi ilma selleta, arvustaja mitte iialgi, kui ta ei taha jääda diletandiks, võib-olla arrogantseks, kuid ebapädevaks. Asju huvitavalt näha võib ehk vahel ka ilma nende eeldusteta, kuid kirjandusliku objekti adekvaatseks nägemiseks need kvalifikatsioonid on möödapääsmatud.

2.

Ent retseptiivne tegevus, teose sisemine omandamine adekvaatse tervikmuljena, elamuse, vaimse pildi saamine meile esinevast tähtede, sõnade ja lausete kogumist ei ole veel arvustamine. See on alles materjali hankimine arvustuse jaoks, kuigi kogu hilisem töö võib ses juba olla embrüooniliselt ette visandet. On äärmiselt oluline, et see esimene faas oleks intensiivne ja toimuks häirimatult, sest ükski kriitiku mõis­tuslik kalkulatsioon ega vaimukas konstrueerimisvõime ei suuda seda hiljem asendada, kuid see on ikkagi ainult eel­aste. Teose algupärast, ehtsat ilmutumist ei tohi pärastpoole unustada, vaid peab sisemiselt ikka jälle tulema selle juurde tagasi, kui ei taheta selle pilti endas tagantjärele sel määral võltsida, et sellest saab pigemini oma uus fantaasiasünnitis kui esialgse vaatluse ese. Selles asjas arvustaja peab end järjest valvama, et mitte kaotada kindlat pinda jalge alt. Ometigi peab ta astuma veel üsna mitu sammu edasi. Ta peab endale sellest aru andma, mis ta on läbi eland, peab suutma seda elamust igakülgselt vaadelda otsekui konkreetset objekti, seda võrdlema teistest teostest saadud elamustega, sellele koha leidma kõigi oma seniste kirjanduslike muljete keskel, pannes tähele selle sarnasusi viimastega ning erine­vusi neist; veelgi kaugemale minnes peab ta mõnikord endale selgitama kirjandusliku elamuse suhet kogu oma maailma­pildiga. Mõningatel puhkudel, näiteks uurides teose mõnd eri­külge, kas või teatavaid selle stiili aspekte, peab kriitik võib­olla tegema otse filoloogilist detailtööd, kuid kogu aeg peab tal elavana ees kangastuma teose kogupilt, nii nagu see ta teadvuses kujunend, sest et iga detail saab oma õige tähen­duse alles seoses kõige muuga, samuti nagu teos saab oma õige koha alles asetatuna vastu avaramat kirjanduse ja elu tausta. Selles arvustusliku tegevuse järgus tuleb opereerida erilise mäluga kirjanduslike kvaliteetide, s. o. teiste sõna­dega puht-psüühiliste realiteetide jaoks, mida peab oskama analüüsida, ilma nende terviklust ja sidevust rikkumata. Para­tamatult tuleb sääljuures vahel appi võtta abstraktsioone, kuid tuleb piinlikult silmas pidada, et kriitilist hoonet ei ehiteta paljaist abstraktseist ebarealiteetidest, vaid et abst­raktse formulatsiooni puhul alati oldaks teadlik selle taga peituvate elamuste reaalsusest.

Nii meil kui mujal on sageli nähtud, et mingi lööksõnaline mõiste – näiteks ebamäärane „eluläheduse” idee – hakkab arvustaja pääs kummitama ja elab nii iseseisvat elu, et kirjanduslikud reaalsused, teosed ise, nende tõeline olemus, selle kõrval kahvatuvad kaugeks viirastuseks. Luuakse endale teoretiseerides mõõdupuud ja klišeed, mida hiljem poolmehhaaniliselt rakendetakse igale poole, olgu koht õige või väär. Kirjandusteooria on õigustet ja tarvilik, kuid tal pole mingit primaati kirjanduse enda ees; temagi peab olema empiiriline, kogemuspärane, elamusest ja vaatlusest võrsuv, sellega pidevalt kontaktis püsiv ning tarbe korral selle mõjul modifitseeruv. Kuid pahatihti teoreetiku ja kriitiku tempera­ment, kuigi vägagi filosoofilis-süstemaatne, omab vaid puudu­likul määral võimet kunstiliseks sisseelamiseks või respekti selle andmete ees. Siis kriitika võib kergesti muutuda skolasti­liseks mänguks abstraktsete õhupallidega. Meie realistlikul maal on seda esiotsa harrastet võrdlemisi harva, kuid palju­lubavaid katseid selles suunas on juba üritet. Rohkem tuska ja tüdimust on tänini tekitand see tasemelt primitiivsem arvus­tajate liik, kes akadeemilise hariduse pärandina on kaasa toond rea poeetika mõisteid, mille abil nii hästi-halvasti nagu oskab, püüab jagu saada ülesandest kirjandusteost kuidagi kirjeldada ja „teaduslikult” ära defineerida. Pika rea aastaid lugesime näiteks graviteetseid seisukohavõtte teoste kompo­sitsiooni” kohta. „Kompositsioon” oli midagi mõõdetavat, apteekrikaaluga kaalutavat, ametlikult tunnustet kriteeriu­mide varal tähtsa näoga käsiteldavat, mille põhjal teose kohta langeteti otsused „korralik”, „puudulik”, „peagu rahuldav” jne. Koolmeisterlus triumfeeris suure endarahuldusega. See, mida liiga harva märgati, oli tõsiasi, et struktuur – mis ju on identne kompositsiooniga – võib olla sama mitmepalgne ja ettenägematu nagu kirjaniku inspiratsioon, et mõnikord on ehk kõige sobivam alustada lõpust ja lõpetada algusega, et vahel pole tarvis õiget algust ega õiget lõppu, et iga kompositsioon – ka näiliselt kõige tujukam – on hää, kui see suurendab teose mõjuvust – sõnaga, et kirjanduses otstarve pühendab abinõusid. Isegi visandlikkusel ja katkendlikkusel võivad teinekord olla oma asendamatud voorused. Samasuguse intelligentsi puudusega on vahel kasutet niisuguseid mõisteid nagu dünaamiline ja staatiline, realistlik ja romantiline stiil. Niipea kui on tunda, et arvus­taja töötab vaimse kaardistiku ja mitte elava kogumulje põhjal, muutub ta kompetentsus küsitavaks.

Teiselt poolt on juba ammu muutund tüütuks päämiselt sentimentaalsetest üldkohtadest koosnevad arvutuslikud ,,hinnangud”, ebamäärased meeleoluvalangud, mis sünteesi asemel pakuvad tundelist udu. Viga võib seesugusel juhul peituda kas teose ebamäärases tajumises kriitiku poolt, nii­siis vastuvõtva tegevuse puudulikkuses ja pinnalisuses, või ta analüüsiva ja formuleeriva aparaadi küündimatuses, või lõppeks tungis väljendada eeskätt oma tundeid, pigemini lüüritseda kui vaadelda teosest kujunend sisepilti ja seda luge­jale täpsalt edasi anda. Kui midagi pole selgelt nähtud või kui nähtu käsitlemisest ollakse vähem huvitet kui iseenda ärareageerimisest, võib arvustuslik tulemus sama vähe osu­tuda rahuldavaks nagu siis, kui osatakse küll näha, kuid mitte nähtut kirjeldada. Meie arvustus kannatabki veel üsna tuge­vasti tõelise kirjutamisoskuse vähesuse all. Seda viga püütakse varjata ühelt poolt pseudoteadusliku terminoloogia ohtra rakenduse, teiselt poolt odava meeleolutsemise abil. Suhte­liselt harva näeb asjalikku täpsust koos selle haarava ela­vusega, mis suudab tekitada tõelist huvi arvustuse objekti vastu. Eelpool öeldust peaks olema selge, et ma ei ole nõus nendega, kes arvustuse kaalu näevad päämiselt selle kunstiväärtuslikkuses, kuid on ilmne, et kirjanduse eritlemise delikaatset tööd on võimatu rahuldavalt teha tuima sulega. Teosest saadud muljete ja elamuste käsitlemises on tegemist nii paljude imponderabiiliatega, et nende tajutavaks tegemine vajab eri­list sõnastuse nõtkust ja tundlikkust – vajab seda koguni sel määral, et selle ülesande rahuldav sooritamine eo ipso osutub kunstiliseks toiminguks. Selles mõttes võib tõesti väita, et arvustaja peab olema mitte ainult võimeline kunsti­liseks sissetundmiseks, vaid ka ise aktiivne sõnakunstnik. Nagu ilukirjanik elu kogu tema ulatuses, nõnda peab kriitik suutma sõnastada kirjanduslikke elamusi. Kuid see taide­liselt loov funktsioon moodustab alles ta tegevuse ühe vii­mase, kuigi hädavajaliku astme.

Kirjanduskriitika esimeseks ülesandeks on seletada, silmi avada, olla vahemeheks teose ja lugeja vahel. Oleneb sääljuures kriitikust, millise tasemega lugejat ta silmas peab. Alles teises järjekorras tuleb arvesse kohtumõistmine selle üle, kuivõrra teoses miski on hää või halb, kuigi alaväärse ja ka keskpärase puhul vahel tuleb langetada väga kiireid ja resoluutseid otsuseid. Ei saa ju kujutleda, et enesest lugu pidav arvustaja pikalt peatub tööl, millest ta on saand kindla mulje, et see kirjandusele ei anna mingeid lisaväärtusi.

Kuid sääl, kus on tegemist tõeliste kvaliteetidega, on kind­lasti viljakam ja kasulikum neid selgitada kui neile ainult kiitust laulda. Analüüs, kui see on tehtud oskuslikult, annab intelligentsele lugejale tavaliselt ise kätte mõõdupuud ning andmestiku seisukohavõtuks teose väärtuse suhtes. Täiesti hukkamõistetav, otse naeruväärne on sääljuures küll vaate­koht (meil korduvalt väljendet), mida mööda kriitik ei toh­tivat kirjanikke üksteisega võrrelda, kuna see võivat kuju­neda ühe autori surnukslöömiseks teise abil. Arvustaja peab lõppude lõpuks ikkagi tohtima opereerida tuntud suurustega, selleks et arusaadavaks teha tundmatuid. Et mõistetavaks teha teatud kvaliteedi intensiivsuskraadi või selle individu­aalseid varjundeid vaatlusesemes, selleks on sageli otstarbe­kohane seda kõrvutada sama või samataolise kvaliteediga kuskil mujal. Kui tulemused mõnede arvates osutuvad kahju­likuks ühele või teisele autorile, siis ei ole selles midagi imeks­pandavat, veel vähem midagi laidetavat. Kriitiku ülesandeks pole esineda akrobaadina, kes laveerib kaasaegsete repu­tatsioonide vahelt läbi ilma neid puudutamata. Aga ka puh­tad väärtusotsustused, eriti kui nad esinevad seoses asjaliku analüüsiga, peavad olema lubatavad – ning mitte ainult luba­tavad! Vahel on nende järele karjuvat tarvidust, sest kahjuks mitte kõik lugejad pole nii taibukad, et nad märkaksid i-d, kui sellele pole punkti pääle pandud. Kirjutamine on avalik tege­vus, seevõrd kui see trüki kaudu pääseb lugejaskonna ette, ning selle tulemustesse peab olema õigust avalikult reagee­rida. Kas autori enesetunne selle all kannatab või mitte, on ta isikliku helluse küsimus, mida normaalselt ei saa arves­tada. Sama vähe saab arvesse võtta kirjaniku populaarsust. Mõnigi populaarse kirjanduskauba tootja on rahva vaimu ja maitse mürgitaja, kelle vastu iga aus kriitik peaks protes­teerima. Kui teatud lohemaoline, vabadussõjaaineline poeem mõne aasta eest sai kirjandusliku auhinna ja selle taga­järjel võib-olla isegi teatud prestiiži, oli see allakirjutanu ja mitmegi teise arvates oht, mille vastu tuli välja astuda. Et suurte minevikuteenetega, kuid hiljem enesekriitikalagedaks muutund poeedi säärast kirjanduslikku allakäiku ei karistet, vaid koguni auhinnati – päälegi mööda minnes žürii seisukohtadest – oli skandaal, mis nõudis energilist ja väga selget reageeringut. Ka arvustajal peab olema kodanikutunnet!

3.

Ütlesime, et arvustus peab seletama ja silmi avama. Kuid mille suhtes? Kirjandus on äärmiselt komplitseerit ala ja vaatekohti sellele lähenemiseks on vähemalt sama palju kui selle loomiseks. Seda luuakse väga mitmesuguste impulsside tõukel. Üht huvitavad inimiseloomude nüansid ja ta süüvib nende psühholoogiasse, sukeldub nende alateadvusse, kirju­tab sisemonolooge nagu Joyce. Teist inspireerib isik sotsiaalse olendina, ümbruse ja olude produktina, teatud kihi esinda­jana, rattakesena suures ühiskondlikus aparaadis. Kolmas on kiindund inimesse kui toimijasse, kui enda saatuse vaekaussi panijasse ja teiste saatuste mõjutajasse: ta teosed võta­vad paratamatult dramaatilise värvingu. Neljas näeb isikus vaid mingit üldinimlike ürgjõudude ja põhiimpulsside esin­dajat, sümbolit, tüüpi, nagu keskaegsete moraliteetide auto­rid, ekspressionistid ja noorimad inglise luuletajad. Viies huvitub päämiselt iseendast, oma meeleoludest, reageerin­gutest, nende tundlikust, stiilsest edasiandest sugestiivses vär­sis või proosas. Kuuendat inspireerib mingi idee, sügavalt läbielat filosoofiline tõde, maailmavaateline ideaal, mis annab jõudu ja tuld kõigele, mis ta kirjutab, isegi kui selles psühho­loogia pole asjatundlik ega vaatlus täpne: ta loomingut kan­nab ta veendumuste paatos. Seitsmes tahab kõigepäält täpselt, detailselt, meeltega tajutavalt kujutada mingit keskkonda, tabada lokaalset koloriiti, liites realistlikke peensusi veenvaks kogupildiks. Kaheksas tahab elu traagikale või tüü­tusele heita huumori pehmet sära, näidates inimhinge lepi­tavaid külgi ja viies ennast ja meid välja umbsest masendu­sest. Üheksas isub eel kõige anda voli oma välkuvale vai­mukusele, valides sellekohaselt isikud, situatsioonid ja kesk­konna. Kümnes tahab piitsutada, satiiriliselt nuhelda, pal­jastada, naeruvääristada. Üheteistkümnes joobub lausete rüt­mist, sõnade väärtusest ja kõlast, avastades keeles enneaimamatuid vahendeid. Kaheteistkümnes …

Kuid võimalusi on nii lõpmata palju, et neid siin täie­likumalt loetlema hakata oleks mõttetus. Nad võivad ristuda, liituda, põimuda, teisenduda. Vaevalt saab teoreetik neid kõiki ette näha: tõelisus on temast osavam ja mitmekülgsem. Veelgi kardetavam oleks juba ette kindlaid norme määrata. Igal taotlusel võivad olla omad pahed ja paremused. Kui kirjanikus on küllalt loovat tuld, kui tal on piisavalt kujutamis- ja väljendamisvõimet ja kui tal on midagi väljen­dada, kui tal on materjali vormimiseks, siis võib oletada, et ta teeb midagi tegemisväärset, millest aus kriitika ei saa mööda minna. Arvustaja peab tabama ta inspiratsiooni tuik­soont, ta loomingu päämist tõukejõudu, selle intiimset kes­kust, vitaalset organiseerivat printsiipi teoses, olgu teadlikku või ebateadlikku, ning katsuma endale ja teistele selgitada, kuivõrd kasvamis- ja organiseerumisprotsess on teostund, kuivõrd see on porgand häirivaile tegureile, kuivõrd sattund ebaorgaaniliste, dissonantsete sugemete mõju alla. Kas on saavutet antud lähtekohast mõeldav maksimaalne mõju, ja kui mitte, siis mille tõttu? Otsuse selle kohta, kas teos on õnnestund või ei, võib moodustada vaid koguefekti põh­jal, milles etendab osa kõik, mis esineb teoses – selle põhitunde intensiivsus või nõrkus, selle psühholoogilised problee­mid ja nende käsitlus, selle tegelaste laad ja nende kujuta­mise veenvus, selle struktuur, kontrapunktiline ehitus, põnevustehnika või selle puudumine, stiil… Kindlasti ka stiil, ühes arvat sõnastusstiil, kuigi sellega tegelemine praegu on peagu küllaldane selleks, et kriitikut lugeda kirjandusliku peenkäsitöö harrastajaks. Stiil on kujundava, loova printsiibi kõige nähtavam väljendus. Üksi, omaette see on vähene, on õieti null, sest vorm ilma sisuta on tühjus. Kuid sisu ilma vormita on kaos, mis pole palju parem. Ent nagu teistegi sugemete, nii ei saa stiiligi kohta esitada kind­lasti kuigi palju üldkehtivaid nõudeid. Ka stiil peab olema orgaaniline nähe, sõltudes organismi laadist. Täiuslikul vaim­sel organismil on täiuslik stiil, kuid nagu ei saa ette määrata organismi kasvuseadusi, nõnda ei saa ette kirjutada stiili. Mõeldav on isegi see, et grammatika on halb, värss „vigane”, aga stiil siiski hää. Kes kujutleks Verhaereni mõnikord nii koredaid hümne tertsiini vormis? Kes salliks trioletis Verhae­reni jõulist konarlust? Kes sooviks rahvalaulult „Tolmu ja tule” teadlikku rafinemaani? Kellele meeldiks poeemis „Koit – quasi una fantasia” Juhan Liivi ilmekas kidakeelsus? Kes nõuaks harimata inimese mõttekäiku jälgivast sise­monoloogist, et selle süntaks peaks olema korrektne või selle loogika laitmatu? Kes taluks teiselt poolt elegantsejoonelises sonetis keelelist lapsust? Kuid stiilsust saab nõuda – vahendite kooskõlastamist kavatsusega, väljenduse vasta­vust sisule, orgaanilist ühtlust.

Meil on juba mõnda aega mitmel pool toonitet, et vajatakse sisu, mitte vormi kriitikat. Nimetus „formalistlik kriitika” on mõningate suus saand halva kõla. Kuid, nagu öeldud, vorm on sisust lahutamatu. Soojimgi tundeimpulss, siiraimgi armastus muutub kirjanduses banaalseks, kui selle sõnastus on banaalne. Ei tarvitse kujutleda, et need isikud, kes oma mõrsjaile kirjutavad kirju tuntud šabloo­nide järgi või maalivad neile albumisse kalendri värsse, on tunnetelt vähem siirad kui seda oli Petrarca. Võib-olla on nende kiindumus hoopis ehtsam. Ebaehtne on ainult väljen­dus, sest tunne ei ole suutnud seda vastavalt organiseerida, seetõttu kasutetakse klišeid. Ebaorgaanilisi klišeid on kirjan­duses peagu alati ülikülluses, ning neid lahutada orgaanili­sest ja ehtsast on üks arvustaja ülesandeid. Kirjandusliku inspiratsiooni olemus ei peitu välimuses, s. o. sõnas, kuid see kehastub sõnas. Kindlaks teha, milles seisab olemuse ja välimuse vaheline side, milline on nende suhe, miks see võte ja see rütm tiivustab ühes kontekstis ja häirib teises, on vähimagi kahtluseta arvustaja vääriline ülesanne. Ja kuna inspiratsioon alles sõna ja vormi abil saab areneda ja teos­tuda, siis vormi analüüs sageli alles viibki olemuse täieliku­male mõistmisele.

Eriti proosa alal, kuid sagedasti üldiselt silmapaistvategi luuletajate värssides on meil vormitunne veel nõrk. Sisu ei leia endale kaugeltki alati sobivat keha, mille tõttu muu­tub raskeks isegi sisu – vaimu, põhiinspiratsiooni – õige tajumine ja hindamine. Teos on siis nagu halb tõlge, mille puudused kriitik peab välja selgitama, aga kuna origi­naali pole olemas mujal kui võib-olla kuski autori hinge­sopis – kus see arvatavasti ka juba on ähmund -, siis see töö ei ole kerge. Arvustaja peab siis ära aimama, märki­dest ja tähtedest rekonstrueerima kaduma läind algupärase nägemuse, katsudes näidata, miks see kunagi pole realiseerund või on realiseerund puudulikult. Hääl puhul ta võib mitte ainult juhtida autori õigele teele, tal aidata ennast leida, vaid valgustada kogu kirjandusliku loomingu protsessi. Nii on mõnikord toimind Tuglas eriti Maailmasõja aastakümnel.

Eelnevast peaks olema selge, et ,,formalism”, stiilikrii­tika õieti mõistetuna ja käsitelduna on kõike muud kui ebaoluline pedantsus. Meil on ta hääd nime vähendand mõned saamatud katsetajad sel alal, aga kuna neid leidub ka kõigil muudel aladel, siis sellest põhjusest üksi ei jätku nn. „formalistide” vastu aeg-ajalt tõusvate tormide seletami­seks. Hoopis enam näib siin mõju avaldavat nende lohakate või andetute autorite vastuseis, kes oma tööde puudusi püüa­vad vabandada sisuliste väärtustega, millele kriitika ei pühen­davat küllaldast tähelepanu. Et mitmeil neist kirjanikest on olnud oma kaaluv sõna kaasa rääkida ka me kirjanduslike ajakirjade toimetamise kohta, siis mõnel pool oli pikemat aega peagu keelat tähelepanelikum tegelemine vormiga. Selle vastu nõuti „ideede” käsitlemist – ideede, mis ühek­sal juhul kümnest olid ebaoriginaalsed või triviaalsed ega suutnud pääseda mõjule kunstilise kujundamisvõime vähe­suse tõttu. Sisuliselt see oli võrdne nõudega, et kriitik peaks ülistama häid kavatsusi, jättes arvestamata nende teostamis­viisi. Kuid teatavasti tee põrgu on sillutet hääde kavatsus­tega – muu seas ka kirjanduses.

Kuivõrd peab kriitikut huvitama autori isiksus? Tavali­ses elus kuipalju tahes, kuid arvustuses eeskätt seevõrd, kui see annab ilmet ta loomingule. Meil on viimasel ajal kordu­valt tehtud juttu otse kameeleonlikest muutustest, mida mitme kirjaniku meelsus näib olevat läbi teind. Kodanikuna ja aumehena võib neid metamorfoose hukka mõista kui sel­laseid, arvustajana päämiselt niivõrd, kui need kahjustavad kirjandusliku töö väärtust. Mõnikord see kahju näib ole­vat ilmne. Kui hoogne, julge protestija äkki muutub talt­saks, lauldes ettekirjutet ametlikke loosungeid, kuid sääl­juures kaotades oma endise elaani ja värskuse, siis sunnib end pääle oletus, et ta kodanliku selgroo pehmus on teind taltsaks ka ta luule. See tähelepanek võib sisendada mõlgutlusi ehtsa veendumuse tähtsusest kirjanduslikulgi alal ja tuulelipumeelsuse küsitavusest kunstiliseltki vaatekohalt. Niisugune konstateering võiks osutuda väärtuslikuks teoree­tiliseks tõeks, kuigi tuleb hoiatada, et see veel ei ole aksi­oom, vaid vajab teatud kontrolli. Võib ju näiteks juhtuda, et tuulelipp on säärasena siiras, et ta suurima veendumusega lipendab iga puhanguga kaasa, – koguni seda, et ta sel­lest kaasalipendamisest satub ekstaasi ning teeb ürgselt vaimustet häält. Sel määral kui sel kõigel on mõju kirjan­dusliku toodangu väärtusse ja laadi, peab arvustaja tundma selle vastu huvi ja kuulub see ta valdkonda.

Sellesse valdkonda kuulub õieti kõik inimlik ja liiginimlik, sest kõik võib jätta loomingule oma kunstiliselt olulised jäljed. Ei ole seetõttu just hämmastav, kui inime­sena ebaküps või kitsas arvustaja ei osutu võimeliseks aru saama paljudest meistriteostest. Kirjandus on maailma isiku­pärane interpretatsioon, mille väärtus suurel määral sõltub ta ulatuslikkusest, sügavusest ja inimlikust küpsusest. Järe­likult tuleb ka arvustajale esitada nõue, et ta mõnevõrra eviks neidsamu omadusi. Ideaalne arvustaja peaks olema kõikemõistev (kuid sellegipärast vist mitte kõikeandestav) ka inimesena.

Kui ta seda on, siis ta kindlasti oskab teost asetada vastu laiemat tausta, nähes seda osana kogu maa, kogu kul­tuurkonna kirjandusest ja vaimuelust üldse, mõistes selle funktsiooni inimolemasolus veel avaramaski mõttes, lülitades ta oma laia, subtiilsesse maailmapilti. Teda ei rahulda siis enam ainult täiuslikkus: mitmeti nii puudulik „Hamlet” on ju kahtlemata midagi palju suuremat ja olulisemat kui Pope’i omas laadis nii laitmatu „Lokirööv”. Ta väärtuskriteeriumid süvenevad ja avarduvad. Kuid siin jõuame pii­rini, kus tuleks juba tegelda filosoofiliste väärtusskaaladega. See viiks lõpmatuile, kuigi põhilise tähtsusega arutlustele. Iga oma nime vääriv kriitik peab teatud määral olema ka filosoof, kuid käesoleval korral peame leppima sellega, et oleme saabund põhiprobleemide lävele.

Ants Oras

Koguteosest „Võim ja vaim”, 1940