Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

1.   Vaimutervishoid ja ühiskond

Lääne-euroopalik kultuur on suutnud tõsta, tänu loodusteaduse ja seega ühtlasi tehnika jõudsale arengule, materiaalsete hüviste produkt­siooni etteaimamatult kõrgele tasemele. Kuid sellega ühenduses olevat probleemi – nende hüviste jaotamine sotsiaalse õigluse alusel – pole tal teatavasti seni õnnestunud lahendada. Teaduse abil, mis Lääne­euroopa kultuurkonnas välja kujundatud, on suudetud inimkonda päästa väga paljudest haigustest ja tõvedest. Statistika näitab, et inimese kesk­mine eluiga viimase sajandi jooksul on tunduvalt tõusnud. See tõus on tingitud peamiselt lapse- ja noorusealiste suremuse tugevast vähenemi­sest. Seega näib, et meie kultuuris on häid eeldusi inimeste kehalise hüveolu rahuldamiseks ja korraldamiseks. Kuid kehaline tervis moodus­tab ainult ühe osa inimese kui kehalis-hingelise organismi hügieenist. Inimene vajab niihästi kehalist kui ka hingelist hügieeni. Ja kuidas on siis lugu inimese hingelise olukorraga?

Selle küsimuse vastamine viib meid asjaolude avastamisele, mis häm­mastavad niihästi arste kui ka psühholooge ja sotsiolooge. Ameerikas levib juba mõningaid aastaid liikumine, mis haarab ikka laiemaid ringkondi ja on levimas ka Euroopa maades. Ma mõtlen siin C. W. B e e r s’i poolt algatatud Mental Hygiene’i, mis seab endale järjest rohkem üles­andeid sotsiaalpoliitika, sotsiaaltervishoiu, moraali ja teistel aladel ja hõl­mab praegu kogu vaimse elu tervishoidu. Alljärgnevates ridades ei taotleta anda ülevaadet selle liikumise alustest ja püüdmustest. Samuti ei taheta puudutada küsimust, kas ja kuipalju on õigustatud lootused sot­siaalse elu uuendamisel selle liikumise alustel. Meid huvitavad siinkohal ainult need eeldused, millede tõttu see vaimutervishoiu liikumine väärib tõsist tähelepanu. Need eeldused ilmnevad järgmistest asjaoludest.

Hoolimata tõhusast võitlusest kehaliste haiguste vastu, rahvast ja riiki kurnab rängalt närvi- ja vaimuhaiguste kohutavalt suur arv. Tuberku­loosile, difteeriale, tüüfusele jne. on suudetud võidukalt vastu astuda, kuid näib, et nende haiguste asemele on astumas mitmesugused hinge- ja vaimuhaigused. Ameerika ühendriikide vaimuhaiguste kliinikuis on 300.000 patsienti, millele lisandub 75.000 iga-aastastest külastajatest 10.000 püsiva ravi vajajat. Nende haigete ravi ja hoolekanne nõuab aastas 80 miljonit dollarit. 500.000 nõrgamõistuslikust on 50.000 avalikes ravi­asutistes. 400.000 last vajavad erilist abikooli, ühendriikides toimub aasias keskmiselt 150.000 enesetappu; arvatavasti on pool neist enese­tapjaist anormaalses vaimuseisundis. Tegelikult on vaimselt ja hingeliselt haigestunute arv veelgi suurem. See statistika ei hõlma neurooside ali kannatavaid isikuid, kellede arvu üksi võib arvata mitmele sajatuhandeie. Ei saa jätta arvestamata ka vanglate, kasvatusmajade kodanikke ja kohtu laua ette sattunuid, kelledest umbes 60% on psühhopaate. Kuigi need arvud vajavad võibolla mõnevõrra korrigeerimist ja täpsustamist, ometi väljendavad nad küllalt selgesti seda koormust, mis Ameerika ühend­riikide ühiskond peab kandma. Tohutuid rahasummasid tuleb ebaproduktiivselt kulutada hinge- ja vaimuhaigete ülalpidamiseks sellal, kui neid summasid hädaliselt vajatakse tervete inimeste kasvatamiseks ja jõudluste suurendamiseks ühiskonna hüveolu huvides. C. W. Beers’i and­meil on iga kahekümne teine inimene New Yorgi osariigis vaimuhaigete ravilas ja kogu Ameerika ühendriikides on haiglates ravimisel kaheksa korda rohkem nõdrameelseid ja vaimuhaigeid kui tiisikushaigeid. Palju­des osariikides ületab närvihaiglate patsientide arv kõigi teiste haiglate patsientide koguarvu.

Peab küll möönma, et statistilised andmed vaimu- ja närvihaiguste leviku kohta jätavad palju soovida. Puuduvad nimelt usaldatavad suhte­arvud eri riikidest ja võrdluseks vajalikud andmed eri ajavahemikkude kohta. Kuid üldiselt näib olevat põhjendatud väide vaimu- ja närvi­haiguste suhtelise tõusu kohta ja oletused selle asjaoluga ühenduses olevate ühiskondlike ja kultuuriliste ohtude kohta. Paljud on avaldanud arvamust, et neurooside all kannatamine kuulub peaaegu samal määral endastmõistetavalt elu juurde, nagu kunagi varem mitmesuguste para­sitaarsete nahahaiguste all kannatamine. Viimastest vabastas inimkonna õige etioloogiline teadmine, mis võimaldas tõhusat kaitset. Ent mis puutub neuroosidesse ja vaimuhaigustesse, siis peab küll ütlema, et etioloo­giline teadmine neil aladel on veel kaugel sellest arenguastmest, mis võimaldaks tõhusat kaitset. Arstiteaduslikud tunnetused neurooside ja vaimuhaiguste (välja arvatud vahest ainult eksogeensed vaimuhaigused) põhjuste ja olemuse kohta on vägagi kasinad. Vaimuhaiguste anatoo­miline uurimine pole andnud selliseid tulemusi, mida algul loodeti. Mis puutub hingeliste häirete seletusel pärilike tegurite kaudu, siis on küll kindel nende suur osatähtsus, kuid samuti on kindel, et hingelistel häiretel on veel teisigi põhjuseid.

Vaimutervishoid, seistes vastutusrikka ülesande ees, ei saa oodata, kuni arstiteadusel on õnnestunud tuua lõplikku selgust hingeliste häirete ja vaimuhaiguste loomusse. Seejuures on küsitav, kas arstiteadus üksinda üldse suudab seda teha. Arvatavasti on nende haiguste põhjuste ja loo­muse selgitamisel öelda oma sõna ka psühholoogial. Arvestades asjaolude tõsidust, tuleb ülesande lahendusel rakendada kõiki võimalikke vahendeid, kasutada väga mitmesuguste teaduste koostööd ja avardada perspektiivi nähtuste uurimusel.

Sellises olukorras on arusaadav, kui vaimutervishoid hingeliste häi­rete ja kannatuste vaatlusel avardab oma perspektiivi nii, et ta küsib, kas nende hingeliste kannatuste üheks tähtsaks ja otseseks põhjuseks ei tule pidada üldist kultuurilist ja ühiskondlikku olukorda. Võibolla on tõesti õigus neil, kes väidavad, et hingelised häired ja vaimuhaigused on selleks hinnaks, mida inimkond maksab kultuuri ja tsivilisatsiooni eest. Vaimu­tervishoid kujuneb sellise küsimusseadega paratamatult kultuurikriitikaks, püüdes jälgida ühiskondlike vahekordade ja kultuuriliste ideoloogiate mõju inimeste hingelisele olukorrale. Seejuures on tal kasutada psühho­loogilised (resp. sotsiaalpsühholoogilised), antropoloogilised ja sotsio­loogilised uurimused.

Alljärgnevad read seavad endale ülesandeks lühidalt puudutada üldise vaimutervishoiu alalt üht võrdlemisi tähtsat sektorit, ja nimelt kul­tuuri ja neuroosi vahekorda. Kuid ka selle sektori käsitlus saab sündida ainult piiratud ulatuses, kusjuures vaatluse alla on võetud valik eri küsi­musi. Lühidalt peatunud hingelise konflikti ja neuroosi mõistel (pt. 2), puudutame veidi pikemalt psühhoanalüüsi käsitust kultuuri ja neuroosi vahekorrast (pt. 3). Võib kahelda, kas psühhoanalüüsi seisukohtade tähtsustamine käesolevas seoses on küllaldaselt põhjendatud. See kaht­lus on teataval määral täiesti õigustatud. Freud’i psühholoogia asemel oleks võinud sama hästi mõne teise psühholoogi, näit. P, J a n e t’ vasta­vaid uurimusi käsitleda. Kuid näib, et psühhoanalüüsi käsitlemine on õigustatud eeskätt just probleemiseadete aktuaalsuse tõttu, kuigi tema seisukohtadega ei saa kaugeltki täielikult nõustuda. Erinevused psühho­analüüsi seisukohtadest peaksid ilmnema, kui jälgida inimkäitumise „tsiviliseerumise” protsessi (pt. 4) ja aktuaalseid vastuolusid kultuurilistes ideo­loogiates (pt. 5).

 

2.   Konflikt ja neuroos

Kui kaks võistlevat aktsioonidesüsteemi on asetatud valmisolekusse ja kumbki neist ei suuda teist võimalust välja suruda või keelata, siis on tulemuseks hingeline olukord, mida nimetame konfliktiks. Me ei saa siin peatuda selle konflikti füsioloogilisel küljel; see annaks kindlasti väga huvitavaid lisandeid hingelise konflikti olemuse mõistmiseks, kuid nõuaks ühtlasi hoopis avaramat ruumi, kui siinkohal ette nähtud. Ka konflikti mõistel peatume ainult niipalju, kui seda on vaja neuroosi ole­muse mõistmiseks.

Võistlevate aktsioonidesüsteemi taga seisab kas teadvuslik või ala­teadvuslik soov või tung. Hingelise konflikti puhul on erinevad soovid sattunud vastuollu või võistlusse, mille tagajärjeks on eriline hingeline erutus ja pinge. Seda konflikti mõistet võiks vahest avardada veel ses mõttes, et konflikt võib tekkida ka vastuoluna ühelt poolt teostatava soovi ja teiselt poolt nende ümbruse või ühiskonna poolt seatud restriktsioonide vahel, mis seotud selle soovi teostamisega. Sellise mõiste avardamise juures on meil siis tegemist konfliktiga ka juhul, kui inimeses on sattunud vastuollu ühelt poolt tema sisemad soovid ja teiselt poolt need soovid ja keelud, mida ta endast väljaspool peab tunnustama kehtivaks. Ka sel korral oleks tegemist võistlevate aktsioonidesüsteemiga. Ja kui ei õnnestu üht süsteemi võita, siis on selle tagajärjeks ebamugav hingeline pinge. Kui meie ei saa oma soove täita, või kui nad teostuvad ainult osaliselt või kitsendatud viisil, ka siis on meil tegemist sellise ebamugava hingelise pingega.

Kultuuriliselt arenenud ühiskonnas, kus paratamatult tuleb arvestada üksikisiku suurt sõltuvust ühiskonnast ja ühtlasi üksikisiku paljude soovide nurjumist ja kohaldamist, on konfliktide esinemine peaaegu enesestmõis­tetav, ühiskond reegeldab inimese käitumist nii seksuaalalal kui ka pal­judel teistel aladel mitmesuguste tabudega. Inimene peab neid arves­tama juba varasest lapsepõlvest alates. Paljud psühholoogid ning psühhiaatrid on arvamusel, et varase lapsepõlve konfliktid ja nende õnnestunud või ebaõnnestunud lahendused on määrava tähendusega ini­mese hingeelu arenemisel. Konfliktide esinemine on hingeelus loomulik nähtus ja isiksuse arenemisel moodustavad nad tarvilikud ja välditamatud tõukejõud. Oleks väär arvata, et konfliktid on igal juhul kahjulikud ja et neid tuleb vältida. Konfliktid võivad olla ka kasulikud ja ühiskonna arengut soodustavad, kui nad ergutavad inimest üha suurematele pingu­tustele ja loovatele tegevustele. Kuid teiselt poolt on muidugi tõsi, et hingelised konfliktid on ka aluseks inimese emotsionaalsuse desorganiseerumisele, mille tulemuseks võivad olla enam või vähem raskekujulised neuroosid.

Hingeline konfliktsituatsioon võib viia neurootiliste sümptomite kujunemisele ja närvilikule kokkuvarisemisele. Kuid see sünnib erilistel tingimustel ja eeskätt siis, kui ei suudeta jõuda kaalutletud valikule võima­like aktsioonide vahel. Sellises olukorras on näiteks naine, kel on parandamatult abielurikkuja mees, ja kes oma ahastuses katsetab korra nutmise, anumise ja lahutuse ähvardusega, siis püüdega mehele meeldida enam kui mehe armuke, siis jälle kadeduse äratamisega jne. Sellised katsetused hädaolukorrast väljapääsemiseks ähvardavad veelgi olukorra tõsidust hingelise tasakaalu kaotusega ja viivad lõppeks kokkuvarise­misele.

Kas ja kuivõrd suudetakse sooritada kaalutletud valikut võimalike aktsioonide vahel, see on sõltuv paljudest asjaoludest. Kaalutluse ja kavastuse võimet halvavad tugevad emotsionaalsuse hood. Need sun­nivad inimest vahetusse ja plaanitusse toimingusse, kuna kaalutletud vali­kuks on vajalik just võimaluste vaba vaagimine ja vaba motivatsiooni loomine. Õige lahenduse leidmine nurjub, kui emotsionaalsuse puhan­gud kahjustavad situatsiooni läbimõtlemist.   Ent ta võib ka nurjuda see­tõttu, et emotsionaalne erutus pole küllalt tugev, et põhjustada endiste ja uues situatsioonis ebakohaseks osutunud harjumuste murdmist ning uuele situatsioonile vastava käitumise kujunemist. See viimane võimalus on kohaldatav ka eespool mainitud näitele naisest. Mehe käitumine põh­justab naises ahastust, kuid ei tekita temas niisugust ägestust, mis viiks lõppeks mingile kindlale otsustusele.

Kui tundmusaluse kehutatavus, mis on vajalik igale otsustusele ja aktsioonile, on puudulik, siis võib selle põhjuseks olla füsioloogilised asjaolud, nagu väsimus jm. Kuid selle põhjused võivad peituda ka psühholoogilises situatsioonis. Selleks, et seda mõista, olgu esitatud näide ühest eksperimendist koertega, mille korraldas Anrep (Londo­nis). Anrep treenis koeri sisse astuma uksest, mille kohale oli asetatud sõõri kuju. Kui koerad sisenesid uksest, leidsid nad ukse tagant toitu. Kuid samas ligidal oli teine uks, mille kohal oli ellipsi kuju, ja kui koerad katsusid astuda selle ukse kaudu, siis said nad tugeva elektrilöögi. Koerad õppisid lävima ust sõõri märgiga ja vältima ust, millel oli ellipsi kujutis. Anrep tegi siis ellipsi enam ja enam ümmarguseks ja varsti koerad leidsid end olukorras, kus nad ei suutnud otsustada. Peen vahe­tegemine osutus neile ülejõukäivaks; toidule liginemine ja löögi vältimine assotsieerusid sõõri kujutisega. Koerad muutusid erutatuiks, nõutuiks ja tujukaiks, ühe sõnaga osutasid ilmseid neurootilise käitumise sümptomeid.

Nagu mainitud, hingelised konfliktid on paratamatud ja ei tarvitse viia emotsionaalsuse desorganiseerumisele. Neurootilised sümptomid inimeses, mis järelduvad hingelistest konfliktidest, olenevad nende kon­fliktide sagedustest ja intensiivsusest ja mitmesugustest ümbruse olu­kordadest. Ka üldiselt terveteks peetavatel inimestel võime leida mitme­suguseid neurootilisi sümptomeid. Kuid need sümptomid üksikuina ei tarvitse kahjustada isiksuse integriteeti ja kohanemisvõimet; nad ei tar­vitse kahjustada emotsionaalset tasakaalu ega põhjustada käitumist, mis märgatavalt erineks normaalsest käitumisest. Mis puutub viimasesse asja­olusse, siis osutub see neurooside mõiste määratlusel küllalt tähtsaks.

Neurootilise iseloomu mõiste on ürgselt arstiteaduslik mõiste. Kuid selle olemuse määramisel ei saa mööda asjaoludest, mis on ligidalt ühen­duses antropoloogiliste ja kultuuriliste nähtustega. India poissi me ei tarvitse veel iseenesest neurootiliseks või psühhootiliseks pidada, kui ta ütleb, et tal on olnud nägemusi, milledesse ta usub. India kultuuris pee­takse visioonide ja hallutsinatsioonide nägemist eriliseks andeks, mis inimesele annab teiste silmis palju prestiiži ja seal peetakse läbikäimist esivanemate vaimudega tunnustatud võimaluseks.

Ameerikas on veel indiaanlaste eri suguharusid, kelledel on kombeks enam-vähem tähtsate otsustuste eel magada. Magamisel ilmunud une­nägude sisude põhjal tehakse siis otsus kas ühe või teise toimingu kasuks. Kellelgi ei tule mõttessegi sellist käitumist neurootiliseks lugeda. Kuid selle üliõpilase käitumine meie ühiskonnas, kes peab tarvilikuks lukusta­tud toas laskuda sügavasse meditatsiooni küsimuse puhul, kas minna kinno või mitte, viitab neurootilisele iseloomule.

Iga mõtlev inimene teab, et vaadetes selle kohta, mida tuleb pidadanormaalseks, on suuri erinevusi. See, mis on normaalne, muutub selle järgi, millise kultuuriga meil tegemist; ta muutub ka samas kultuuris aja vältel. Iga kultuur kaldub arvamusele, et tema piirkonnas esinevad tundmused ja tungid on „inimloomuse” normaalseks väljenduseks. Neurooside uurijad, nagu S. Freud ja teised, on teinud vea, et nad on võtnud aluseks käsituse mingist „üldisest inimloomusest” ja pole seejuures arvestanud asjaolu, et selles on võimalik leida palju elemente, mis osutuvad tingituiks teatud kultuuri eri olukordadest. Antropoloogiliste uurimuste põhjal selgub üha, et hämmastavalt palju mitmesuguseid tundmusi ja atitüüde inimese hingeelus on kujundatud eri kultuurilistel ja ühiskond­likel tingimustel ja et väiteid nn. üldise inimloomuse kohta tuleb võtta suure ettevaatusega. Me ei saa väita, et võistlustung, laste rivaliteet perekon­nas, ligidane suhe poolehoiu ja seksuaalsuse vahel jne. moodustaksid universaalselt kehtivad jooned inimloomuses.

Psühholoogia ja arstiteaduse praegusel tasemel on raske lühidalt ja selgesti väljendada, mis on konstitutiivne ja oluline neuroosile. See­juures me ei tarvitse sugugi salata, et psühhopatoloogiline uurimistöö on teinud suuri edusamme eri psüühiliste häirete geneesi, struktuuri ja väl­jenduste alal. Ent niikaua, kui peame silmas nende häirete manifestset pilti, on raske leida tunnuseid, mis oleksid ühised kõigile neuroosidele. Foobiad, depressioonid näiteks ei saa olla kriteeriumiks neurooside tun­netamisel, sest nad võivad ka puududa. Igal juhul võime eeldada kon­flikte, kuid neile võib olla peale ehitatud läbitungimatult tihe elamuste­kiht. Ilma isiksuse struktuuri põhjalikuma tundmiseta võiks vahest kaht eriti silmatorkavat tunnust mainida: 1) isiku reaktsioonide paindumatus ja 2) diskrepants isiku võimete ja isiku jõudluste vahel. Kuid nii esimese kui ka teise puhul tuleb teravasti uurida objektiivset olukorda ja silmas pidada normaalsusest erinevust.

Mis puutub esimesse tunnusesse, siis olgu lisatud, et neurootiline isiksus on kaotanud võime erinevaile situatsioonidele erinevalt reagee­rida. Kui psüühiliselt terve inimene kahtlustab, siis võib ta esitada sellise käitumise objektiivselt arusaadavaid põhjusi, kuid neurootik kahtlustab, nägemata situatsiooni erinevusi.

Neurooside olemust mainitud tunnused muidugi veel ei haara. Psüh­holoogiliste analüüside enam-vähem usaldatavate tulemuste põhjal võib öelda, et neurooside tuuma moodustab hirm, mis on siginud konfliktide alusel ja pesitseb teadvusetuse regioonis. See alateadvuslik hirm, mille mõju aegamööda laiub kogu hingelisele aparaadile, pole mitte hirm mingi konkreetse nähtuse või sündmuse ees. Mõisteliselt tuleb neuroo­tilist hirmu eraldada kartusest. Kartus on hingeline reaktsioon, mille tuge­vus on proportsionaalne hädaohu suurusele. Neurootiline hirm on aga ilmselt ebaproportsionaalne hädaohule ja tal ei tarvitse vastata üldse mingit hädaohtu. Selline hirm põhjustab isiksuses väga mitmesuguseid kaitsereaktsioone, millede üksikasjad pole praeguse uurimistöö tasemel veel mitte täiesti läbinähtavad.

 

3.   Psühhoanalüüsi käsitus neuroosist ja kultuurist

Hiljuti surnud S. Freud’i poolt põhjendatud psühhoanalüüsi põhi­mõisted on tuttavad võrdlemisi laiades ringkondades. Vastavalt käes­oleva kirjutise teemale ma puudutan ainult väga kokkuvõtlikult mõnin­gaid neist. See käsitluse piiramine on seda enam lubatud, et meil eesti keeleski on ilmunud artikleid ja teoseid, mis võimaldavad omandada sellest küllaldaselt täielikku ülevaadet. Meie ei saa siin ka kuigi üksik­asjalikult süveneda psühhoanalüüsi käsitlusse neuroosist. Meil on vaid tähtis näidata, mis laadi on see seos ja suhe, mida Freud leiab neuroosi ja kultuuri vahel. Ja et see suhe on omapärane, see ilmneb üsna selgesti psühhoanalüüsi neist teoreetilistest eeldustest, milledele on üles ehitatud tema käsitus inimloomusest.

Freud’i psühhoanalüüsi üheks aluseks on käsitus, et hingelised näh­tused on väga ligidalt seotud tungidega. Ta püüab seega psühholoogiat ligindada bioloogiale. Meie hingeelu sisaldab endas hoopis rohkem kui ainult seda, mida temas tajume või millest oleme teadvuslikud. Teadvus­likkusest suurem ja bioloogiliselt tähtsam on teadvusetuse osa. Geneeti­liselt primaarne on meie hinges tungielu kiht, millest meie mitte teadvus­likud pole. Nii käsitletud laia hingelisuse ala on võimalik Freud’i järgi liigestada: 1) ebaisikuline „Tema” (sks. Es, lad. id), 2) mina (Ich, ego) ja 3) üle-mina (vt. E. Blum, „Akadeemia” 1938, lk. 238 jj.). „Tema” hõl­mab niihästi teadvusetuse tungilisi erutusi kui ka seda, mis teadvusest välja tõrjutud. „Tema” vastandina võib eraldada „mina”, mis regu­leerib teadvusetuse (tema) tungierutusi ja kohaldab hingeelu kohanemist välismaailma reaalsusele. Inimene on nii seest kui ka väljastpoolt alistatud ärritustele, mis võivad põhjustada tasakaaluhäireid. „Mina” üles­andeks on vältida neid tasakaaluhäireid. Kui see õnnestub, siis jääb ini­mene hingeliselt terveks.

Kuid „minast” tuleb eraldada iseseisva instantsina nn. „üle-mina” (über-lch, super-ego). See on see osa meie teadvusest, milles asetseb meie sisetunne. Tema ülesandeks on juhtida eemale tungierutusi nende ürgelisist eesmärkidest ja suunata neid kõrgemaile väärtusile (- protsess, mida me nimetame sublimeerimiseks -) või jälle põhjustada väljatõrjeid. Sisetundes elutsevad edasi vanemate, kasvatajate ja kogu inimkonna ide­aalid, nõudlused, keelud ja käsklused. Reaalsuse nõudlused representeeruvad „üle-mina” kaudu „minale”. Hingelise tervise seisukohalt on täh­tis, et see ,,üle-mina” oleks moodustatud normaalselt ja funktsioneeriks normaalselt. Kui ta on liialt range, siis võivad tekkida süütunded ja enda karistuse tendentsid. On aga „üle-mina” nõrgalt arenenud, siis inimene ei hooli reaalsuse ja ühiskonna nõudlusist ja andub kriitikata oma tungilisusele.

Lähtudes selliselt hingelisuse struktuuri käsituselt Freud jõuab järg­mistele seisukohtadele konfliktides ja neuroosides peituva hirmu kohta. Konfliktid võivad olla kolme liiki: 1) konfliktid inimese ja ümbruse vahel – kuigi need konfliktid on aluseks teistele konfliktidele, ometigi nad pole neurooside suhtes spetsiifilised -, 2) konfliktid „mina” ja „fema” vahel – nende konfliktide tulemuseks on, et „mina” tunneb end hädaohustatud tungierutuste ülevõimu poolt; 3) konfliktid „mina” ja „üle-mina” vahel – mille tulemuseks on „mina” hirm „üle-mina” ees.

Lihtsustatud viisil võiks Freud’i käsitust neurootilistest konfliktidest väljendada järgmiselt: inimene satub oma tungielu pärandi tõttu parata­matult vastuollu oma ümbrusega; see konflikt inimese ja ümbruse vahel kandub inimesesse endasse ja jätkub siin konfliktina inimese ohjeldama­tute tungide ja tema moraalsete arusaamade vahel.

Seega tuleb neuroosi käsitada konfliktina „mina” ja teadvusetute tungierutuste vahel. Psühhoanalüütikute arvates näit. nn. ülekande neuroos (übertragungsneurose) tekib seetõttu, et „mina”, kes seisab reaalsuse ja „üle-mina” teenistuses, ei taha ,,temas” olemasolevaid tuge­vaid tungierutusi tunnustada ja motoorselt rahuldada või ei lase neid saavutada objekte, millele nad on sihitud. Sel korral „mina” võtab tar­vitusele väljatõrjemehhanismi. Väljatõrjutu, mis sellise saatusega ei saa rahulduda, loob endale aseesituse – sümptomi – teid mööda, millede valitsemine ei allu „minale”. ,,Mina” leiab oma tervikluse selle sissetungija poolt ohustatud ja kahjustatud olevat ja hakkab võitlema sümptomi vastu, nagu ta enne võitles tungierutuse vastu. Kuid toimunud väljatõrje tõttu on ta kaotanud võimu selle häirettekitava sümptomi üle.

Ei ole siinkohal tarvidust loetlema hakata neid teeneid, mis on Freud’i teoorial nii üldise psühholoogia kui ka psühhopatoloogia alal. Neid teeneid on küllaldaselt selleks, et Freudi lugeda viimaste sajandite geni­aalsemate psühholoogide hulka. Ta on avastanud teadvusetute protses­side tähtsust niihästi karakteri kui ka neurooside kujunemisel; ta on aga ka meid tõhusalt õpetanud nende protsesside dünaamikat mõistma; ta on õieti rõhutanud, et inimeste atitüüdide ja käitumiste motivatsioone tuleb otsida emotsionaalsetes jõududes ja et kui tahame mõista isiksuse struk­tuuri, siis peame tunnetama nende jõudude vastuolusid, konflikte.

Kuid kõigi nende teenete kõrval ei tohi muidugi salata, et Freud’i psühhoanalüüsil on mõningaid väga silmapaistvaid eeldusi, mis nii mit­meski küsimuses ei lase Freud’i näha tõsiasju nende täies ulatuses. Ka paljudele Freud’i truudele õpilastele pole need eeldused jäänud tähele panemata ja nad on osutanud püüdmist neist teadlikumaks saada ja neist vabaneda. Kuna need eeldused mõjutavad eriti seda küsimuste­kompleksi, mis meid siinkohal huvitab, ja nimelt suhet kultuuri ja neuroosi vahel, siis olgu lubatud neid eeldusi lühidalt puudutada.

Esimeseks väärib mainimist asjaolu, et Freud’i mõtlemises ilmneb kõikjal tendents käsitada psüühilisi tegureid vastandite paaridena. Kõik instinktide teooriad, milliseid ta seni esitanud, püüavad hingelisi nähtusi mõistetavaks teha kahe teravalt eraldatava tungiderühma abil. Mõtle­mine vastandites nähtub ka „tema” vastuseadmises „minale”. See dua­listlik mõtlemisviis, nii näib mulle, on mitmeti ebasobiv väljendama Freud’i enda poolt loodud käsitust inimloomusest.

Freudi inimloomuse käsitust, mis ju psüühiliselt dünaamiline, võib väljendada dialektilise mõtlemisviisiga kindlasti paremini kui selles, mis meelsasti opereerib dualismiga. Freud püüab hingeliste tegurite rühmi eraldada, üksteisest võõrutada ja üksteisele vastu seada, ühes rühmas ei tohi olla midagi, mis on teises. „Tema” sisaldab rahuldust nõudvaid emotsioone, „minal” on ülesandeks tsenseerida ja tõkestada, – kuigi tegelikult ka „mina” sisaldab endas jõudusid teatud eesmärkide poole. Dualistlik mõtlemine on kohane mehaanilistele süsteemidele. Kui on kaks teineteisega seostatud mehhanistlikku süsteemi, siis energia kulutamine ühes süsteemis vähendab energiat ka teises süsteemis. Kuid kas teiste inimeste armastamine tarvitseb kahjustada või vähendada enda­armastust?

Teise eeldusena mainime Freud’i bioloogilist orientatsiooni. Selle orientatsiooniga on Freud muu seas tahtnud oma psühhoanalüüsile anda rohkem teaduslikku ilmet ja Freud on seda orientatsiooni pidanud üht­lasi tähtsamaks erinevuseks oma psühhoanalüüsi ja teiste poolt arendatud psühholoogia vahel. See orientatsioon põhjustab eeskätt asjaolu, et psühhoanalüüsis on määrava tähtsusega nn. instinktide ja nende arene­mise küsimus. Instinktid on sisemised somaatilised stiimulid ja nad on ühendavaks lüliks orgaanilisuse ja hingelisuse vahel. Instinktide tähtsuse rõhutamine koos konstitutsiooniliste ja pärivuslike tegurite tähtsusta­misega tekitavad paratamatult küsimuse, kas inimlik hingeelu ei kaota oma relatiivset iseseisvust ja omapära. See küsimus omandab veelgi rohkem teravust ja tähtsust ühenduses kolmanda eeldusega.

Kolmandaks eelduseks tuleb pidada tema mehhanistlik-evolutsionistlikku mõtlemisviisi. Evolutsiooniline mõtlemine lähtub eeldusest, et see, mis eksisteerib tänapäeval, pole sellisena eksisteerinud algusest peale, vaid on arenenud eelmistest vormidest. Need viimased võivad kuitahes palju erineda praegustest, kuid praeguste vormide olemasolu on mõelda­matu ilma eelmisteta. Selline evolutsionistlik mõtlemine teatavasti levis kõigile teadusaladele läinud sajandil ja ta haaras ka psühholoogiat.

Kuid see mõtlemisviis, mida nimetame mehhanistlik-evolutsionistlikuks ja mida kohtame Freud’il, on isepärane selle poolest, et siin praegu­seid vorme peetakse arenenuiks eelmistest vormidest, kuid nad ei sisalda midagi reaalselt uut võrreldes sellega, mis olemas eelmistes staadiumides. Järgnevaid vorme tuleb käsitada ürgse ja muutumatu instinktide mater­jali redistributsioonidena. Kui vesi on muutunud auruks, siis sellest meh­hanistlikust vaatekohast öeldakse, et aur pole muud, kui vesi teises vor­mis. Kuid näib, et selle vaatekoha kõrval osutub õigemaks teine vaatekoht, mille järgi aur on kvalitatiivselt erinev, mis alistub omapärastele seadustele. Kui juba anorgaanilise mateeria vormide alal seda vaate­kohta rakendada võib, siis veel enam peaks olema võimalik seda teha hingeliste nähtuste juures, sest just siin näivad kvantiteedivahekorrad ilmselt muutuvat kvalitatiivseiks – just siin oleks raske kujutleda lihtsat nähtuste kordamist ja eelmiste staadiumide regressiooni.

Freud’i psühhoanalüüsis on rakendatud evolutsionistlikke vaate­kohti, kuid seda on tehtud mehhanistlikul kujul. See avaldub kas või selleski, et Freud’i arvates peale viiendat eluaastat ei toimu inimese aren­gus enam midagi uut, ja et hilisemaid reaktsioone ja kogemusi tuleb pidada varase lapseea elamuste kordamiseks. Ta püüab leida (näit.) esi­mesi hirmuavaldusi: sündimisel elatavat läbi esimene hirmu manifestatsioon ja järgmisi hirmuavaldusi tulevat pidada originaalse (ürgse) sünni­hirmu kordamiseks jne.

Need kolm eeldust üksikult ja üheskoos näivad tingivat asjaolu, et Freud suudab arvestada hingeliste nähtuste ja ka neurooside selgitamisel ainult piiratud ulatuses kultuurilise ja sotsiaalse ümbruse tähtsust. Tema psühhoanalüüsis bioloogiline orientatsioon kahjustab sotsioloogilist ana­lüüsi. Ta püüab sotsiaalseid nähtusi tuletada psüühilistest teguritest ja neid omakorda bioloogilisist teooriaist (libido teooriast). Selle menet­luse puhul võib näiteks öelda, et sõjad on determineeritud inimloomuses peituva destruktsiooni instinkti poolt; et meie praegune majanduslik süs­teem (kapitalism) on põhjendatud anaal-erootilistele tungidele ja et meie masina-ajastu ei saanud alata kakstuhat aastat tagasi, kuna see ajastu oli nartsistlik.

Kuna inimlik loomus olevat bioloogiliselt determineeritud, siis nad usuvad, et oraalsed, anaalsed, genitaalsed ja agressiivsed tungid eksisteerivad igas inimlikus olendis ligikaudu ühesuguses kvantiteedis. Inimeste karakteri erinevused, samuti nagu kultuuride erinevused on seletatavad ühel või teisel juhul nõutud surve intensiivsusega, kusjuures tuleb arvestada veel asjaolu, et surve võib osaks saada eri tungierutuste liikidele eri määral. Kultuuri tuleb käsitada bioloogiliste tungierutuste repressioonina või sublimatsioonina reaktsioonimoodustistena nende tungierutuste vastu. Mida täielikum nende allasurumine, seda kõrgem kultuuriline areng. Kuna sublimatsioonivõime on piiratud ja kuna primi­tiivsete tungierutuste allasurumine ilma sublimatsioonita viib neuroosile, siis kultuuri tõus paratamatult viib neuroosi juhtude suurenemisele. Neu­roosid on hind mida inimkond maksab kultuuri eest. Nii umbes tuleb iseloomustada Freud’i psühhoanalüüsi käsitust suhtest kultuuri ja neu­roosi vahel, mis on väljendatud tema paljudes teostes kaasa arvatud teo­sed, nagu ,,Das Unbehagen in der Kultur” ja Die Zukunft einer lllusion”.

Freud’i käsitust inimloomusest võib õigusega pidada geneetiliseks. See geneetiline vaatlus võtab tal erilise kuju. Inimese hingeelu ise­ärasused hilisemal eluaastal loeb ta infantiilsete tungide ja reaktsioonide kordamiseks. Kuid see vahekord varajaste kogemuste ja hilisemate ise­ärasuste vahel näib siiski olevat keerulisem kui Freud seda kujutab. Ei saa ju olla isoleeritud kogemuste isoleeritud kordamist. Infantiilsete kogemuste terviklus loob teatud karakteri struktuuri ja selle struktuuri alusel kujunevad hilisemad raskused. Kuigi me ei taha eitada varase lapseea elamuste tähtsust karaktri struktuuri kujunemisel, ometi peab ütlema, et see infantiilsete kogemuste hulk on tarvilikuks eeldu­seks, aga mitte küllaldaseks eelduseks hilisemate raskuste tekki­misel. Kui Freud nii palju möönas, siis oleks küllalt sellest, et aktuaalset karaktri struktuuri teha tähelepanu keskuseks. Sel korral bioloogiline vaatlusviis leiaks omale tasakaalu sotsioloogilises vaatlusviisis ja inimeste sotsiaalsed vahekorrad leiaksid rohkem tähelepanu ka neurooside tekke­loo jälgimisel.

Senisest psühhoanalüütilisest uurimistööst peame küll ütlema, et isik­suse loomuse selgitamine pole küllaldasel määral arvestanud sotsiaalseid mõjusid. Seda võib öelda paljude psühhoanalüütilise teooria põhiliste osade kohta. Nii ei saa nõustuda Freud’iga, kui ta oidipuse kompleksi esinemist peab üldiseks inimloomuse omaduseks. B. Malinowski, kes euroopaliku perekonnaelu kõrval on asjatundlikult uurinud ka matrilineaarseid perekondi (melaneeslasi), on leidnud, et oidipuse kompleks vastab oluliselt ainult indo-euroopalikule perekonnale, mis on patrilineaarne koos patria potestase traditsiooniga, ja mida toetavad rooma õigus ja kristlik moraal, ja mis on kindlustatud moodsa euroopaliku industrialismi jõuka kodanlusega. Nagu oidipuse kompleksi, nii ka teiste küsimuste puhul oleks tarvilik rohkem süstemaatiliselt uurida bioloogiliste ja sot­siaalsete nähtuste vastastikust mõju.

Sellelt seisukohalt vajavad selgitust näit. Freud’i vaated naiste psüh­holoogiale, eriti naiste masohistlike kalduvuste kohta, mis näivad olevat hoopis suuremas sõltuvuses kultuurilisest ja sotsiaalsetest teguritest, kui Freud tahab tunnustada. Sama maksab ka nartsismi ja destruktsiooni­tungi kohta. Niihästi psühhoanalüütikud ise (nagu E. Fromm, W. Reich j. t.) kui ka psühhiaatrid ning sotsioloogid on toonitanud tarvidust bio­loogilisi ja sotsiaalseid mõjusid süstemaatiliselt uurida.

 

4.   Tsiviliseerumise protsessist

Me võisime märkida, et Freud käsitab suhet kultuuri ja neuroosi vahel kvantitatiivselt. Mida kõrgem kultuur, seda rohkem väljatõrjeid ja seega neuroose. Ent selle Freudi seisukohaga saab vaevalt nõustuda. Freud näeb siin asju ühekülgselt. Just hingeelu on ala, kus kvantitatiiv­sed erinevused märgistavad ühtlasi kvalitatiivseid erinevusi. Psühhoanalüüsi teoreetilisi eeldusi meenutades on Freudi seisukoht selles küsi­muses täiesti arusaadav. Freud ei käsita kultuuri mitte keerukate sotsi­aalsete protsesside tulemusena, vaid eeskätt bioloogiliste tungierutuste protsesside väljendusena. Psühhoanalüüsi võib teatud määrani tarvitada näiteks nende psühholoogiate kohta, kus mõeldakse ebaajalooliselt, kus ollakse sihitud inimese psüühilise loomuse kindlaksmääramisele, mööda minnes ajaloost. Psühhoanalüüsist jääb kõigele vaatamata mulje, et siin põhjendamatult kaldutakse inimloomuse vaatlusel hingelisuse struktuurist kõige tähtsama osana esile tõstma ajalootuna (ajatuna) mõeldud ,,tema”. Seda muljet ei paranda ka asjaolu, et psühhoanalüütilises teraapias on tähtsaks peetud varase lapseea elamusi, sest neile ei saa üldise hingeelu, bioloogiliselt determineeritud, struktuuri seisukohalt vaadates ikkagi omis­tada olulist tähendust. Teadvusetutel tungierutustel on oma kuju ja struk­tuur, mis on sõltumatu sotsiaalsetest suheteseostest, nende kujust ja struk­tuurist. Psühhoanalüüs ei arvesta hingeloo alal küllaldasel määral aja­loolisi ja kultuurilisi implikatsioone. Olles sihitud inimloomuse üldiste struktuuride kindlaksmääramisele, ta ignoreerib inimkäitumise kujunemise konkreetseid seoseid.

Psühhoanalüüsis peituvaist teoreetilistest konstruktsioonidest vabastab meid ainult selline psühholoogia, mis inimkäitumise psühhogeneesi jälgi­des arvestab ühtlasi selle sotsiogeneesi. Muutuste uurimine inimkäitu­mises teatud ajavahemiku jooksul nii psühhogeneetiliselt kui ka sotsiogeneetiliselt seisukohalt suudaksid heita eredat valgust ka kultuuri ja neuroosi probleemile.

Inimkäitumise kujunemise kirjeldus on raskendatud juba keelelise aparatuuri puudulikkuse tõttu. Kui võrrelda inimeste käitumise kujunda­mistegureid, näit. ühelt poolt 9. ja 10. sajandil ja teiselt poolt 16. ja 17. sa­jandil, siis on muidugi teatud mõttes õige öelda: inimeste käitumiste integratsioon on muutunud „täielikumaks”, tungiväljenduste seotus suu­remaks”, inferdependents ,,tugevamaks”. Ent mis see tähendab: Me tar­vitame kvantitatiivseid mõisteid, mis ainult materiaalse substantsi käsitlu­sele sobivad, nagu „suurem, tugevam” jne. Asjaolude õigeks käsitami­seks on vaja märkida, et iga inimestevaheliste seoste ja interdependentside „tugevamaks” muutumine tähendab õieti seda, et inimeste seosed üksteisega, nende sõltuvused üksteisest muutuvad teistsugusteks, kvalita­tiivselt teistsugusteks. Me võime öelda seda, et tsivilisatsiooni protsess, kui teda käsitada inimeste käitumise ja inimeste tungide elu seisukohalt, seisneb kestvas seostumisprotsessis, ühiskondlike funktsioonide kest­vas diferentseerumises, haaravamate (ulatuslikumate) interdependentside ja suuremate integratsiooniühikute moodustamises. Kõik need seosed muutuvad kindlasti kvantitatiivselt, aga ka kvalitatiivselt ja inimene on nendest sõltuv, vaatamata sellele, kas ta seda ise teab või mitte, ühis­konna struktuuri muutumine ja inimeste käitumiste ja tungide elu muutu­mine – need kaks asja on ainult ühe ja sama protsessi eri küljed. Meie teame, et Lääne-Euroopa ajaloo vanemaist algetest kuni tänapäevani ühiskondlikud funktsioonid on järjest enam diferentseerunud tugeva kon­kurentsi surve all. Ja mida enam nad diferentseeruvad, seda suuremaks kasvab nende funktsioonide ja nende inimeste arv, millest iga üksik ini­mene on sõltuv oma toiminguis, niihästi kõige argipäevasemates ja lihtsa­mates kui ka kõige keerulisemates ja harukordsemates. Järjest rohkem inimesi peab oma käitumist vastastikku kohaldama, aktsioonide põimendit peab täpsemalt ja rangemalt läbi organiseerima selleks, et iga üksik toiming võiks täita oma ühiskondlikku funktsiooni. Iga inimene on sunni­tud oma käitumist diferentseerima, ühetasasemaks ja stabiilsemaks muutma. See reguleerimine ei tarvitse sündida teadlikult. Teadlikkuse tegur väheneb sedamööda, mida enam jätkuvas tsivilisatsiooni protsessis inimese käitumise diferentsimine ja reegeldamine muutub kasvatuse asjaks, mis inimestes võib kujundada peaaegu loendamatu hulga käitumise automatisme. See, mis esialgu tundub välispidise sunnina tungielu ja afekti väljenduste pidurdamisel, muutub aja jooksul endasunniks. Jär­jest suuremate inimrühmade interdependents ja võimumonopoli kujune­mine teevad füüsilise vägivalla võimatuks ja sunnivad inimesi paratama­tult hetkelisest endaväljendusest loobuma ja tegusid korraldama kauge ettenägelikkusega. See on objektiivsete, ebaisikuliste olukordade sund, mis mõjustab inimest kestvale ette- ja tagasivaatele ja mis viib inimest hingelise endakontrolli (osalt teadvusliku, osalt mitteteadvusliku) apara­tuuri väljaarendamisele.

Tsivilisatsiooni areng pidurdab suuri võnfkumisi käitumises, üleminekuid tugevalt lõbult tugevale norule. Afektide väljendused ei kao, vaid leevenduvad, ühiskonnas, kus puudub tsentraliseeritud võimumonopol, on see mõistetavaks ja loomulikuks nähtuseks, et afektiivsed väljendused võtavad äärmusliku kuju. Keskaegsel rüütliajastul, tsentraliseeritud võimumonopoli puudumise tõttu kohtame ühelt poolt suuremat tungide vabadust ja teiselt poolt suurt hirmu kehaliste ähvarduste ees. Rüütlite elu, samuti nagu kõigi teistegi elu sellises ühiskonnas, on kestvalt ähvardatud vahetutest rünnakutest ja vägivalla aktidest. Siin on julgel, vapral ja sõjakal rüütlil erakorraliselt suur vabadus oma tundmuste ja kirgede väljenduseks ja hävitus- ja piinamistungide rahuldamiseks. Kuid sama sõjakas rüütel ise on ähvardatud teiste temast tugevamate võimu ja kirgede poolt – täieliku orjastamise ja piinamisega. On siis ka arusaadav, et inimeste hingeelu sellises ühiskonnas omandab erilise struktuuri. Hingelised avaldused liiguvad siin samaks jääva ja pidurdamatu intensiivsusega ühest äärmusest teise ja on vaja vaid väikesi muljeid, kontrollimatuid assotsiatsioone, et äratada kord hirmu ja kord selle vastandit – suurt lõbu, agressioonitungi rahuldust. Hollandi kultuuriajaloolane J. Hui­zingaon huvitavalt kirjeldanud keskaegset inimest tema äärmuslikes hingelistes situatsioonides. Huizinga näitab, kuivõrd tugevad ja inten­siivsed olid selleaegsete inimeste tungi- ja afektiväljendused lõbu suunas. Kuid ka keelud olid tugevad, intensiivsed ja väga ranged ja hilisemail tsi­vilisatsiooniprotsessi astmeil me ei kohta enam sel määral tugevaid ten­dentse endapiinamisele ja askeesile, kui siin keskaja inimese juures. Näib just nagu oleks siin inimene samal ajal ohjeldamatult patune ja süga­valt jumalakartlik. Meil on siin tegemist pingega vastuoluliste äärmuste vahel, mis uue aja inimesele on vaevalt veel mõistetav.

Me teame, et juba mõne sajandi jooksul, mil rüütlid muutusid õu­kondlasteks ja mil tsentraliseeritud võimumonopol ja ühtlasi seega ini­meste interdependents tugevneb, aggressiooni avaldused pannakse järjekindlalt üha tugevama keelu alla. Need keelud ulatuvad aegamööda käitumiste väiksematesse peenustesse ja lauakommetesse. Kahvlit ja nuga tohib teisele laudkondlasele ulatada ainult nii, et pärapool ees on. Vastupidine toiming võiks patsifitseeritud ühiskonnale ebamugavalt mee­nutada vahetut agressioonitungi – sest nuga oli veel hiljuti relv.

Ühiskondliku interdependentsi tugevnedes kujuneb ka sotsiogeenne psüühiline endakontrollaparatuur rohkem diferentseerituks ja stabiilseks. Tsentraliseeritud riiklik võimumonopol vabastab inimese igal hetkel varit­sevast hädaohust, kuid sunnib inimest allutama ka oma tunde- ja tungi­puhangud kontrollile, üksteisest sõltuvate aktsiooniahelate pikenemine tingib ette- ja tagasivaatavat reflektsiooni.

ühiskondliku struktuuri ja ühes sellega individuaalse hingestruktuuri muutus ei puuduta kunagi ainult üksikut käitumisviisi, vaid see haarab alati kogu hingelist struktuuri ja hoiakut, üleminek keskajast (9.-10. saj.) uude aega (16. ja 17. saj.) on märgistatud vahetute tungi- ja tundmus­puhangute leevendamise ja mahasurumisega. See on aga võimalik, kui hingelises struktuuris kujuneb instants, mis arvestab ühiskondlikke olu­kordi ning sundusi ja vormib ja allutab afekte ja tunge. Nii nagu ühis­konnas kujuneb tsentraliseeritud kontrollaparatuur, mis kindlustab järjest rohkem ühiskonna liikmete rahuliku elu alused, nii tugevneb ka hingelises struktuuris kontrollaparatuur, mis vastavalt esimesele kujuneb järjest dife­rentseeritumaks, mitmekülgsemaks ja stabiilsemaks. Nn. „üle-mina” funktsioneerimine, tema vahekorra kujunemine tungide tsentrumiga, ei toimu kaugeltki mitte alati valudeta ja sisemiste pingetega. On ilmne, et võib tekkida hingelisi häireid ja pingeid, mis põhjustavad kauakestvat rahutust ja rahulolematust. Tsivilisatsiooniprotsessis lüüakse inimesele haavu, millede armid kaovad alles aeglaselt või ei kao üldse. Osa tunge ja tungilisi kalduvusi tuleb paratamatult rahuldada kaudsel teel (fantaasias, päeva- ja ööunelmais).

Ei tarvitse eitada asjaolu, et tsiviliseerumisprotsessi jooksul hinge­lisi häireid võib tekkida üha suuremal määral. Mis siiski ei tähenda veel, et seega ühtlasi osutub õigeks Freud’i poolt esitatud ja paljude teiste poolt omaksvõetud kvantitatiivne suhe kultuuri ja neuroosi vahel. Hingeliste häirete tekkimist võib põhjustada see kvantitatiivne suhe, kuid neid võib põhjustada ka teised, kvalitatiivset laadi tegurid, näiteks individuaalsete konfliktide ja kultuuriliste raskuste erilaad. Kvantita­tiivset suhet ei saa muidugi täielikult ignoreerida, kuid igal juhul fema osatähtsus ilmneb alles kogu ühiskondliku kultuurilise struktuuri taustal. Ja ei saa kuidagi juba ette kindel olla, kas häired ja konfliktid, mis algul arvati tekkinud olevat kvantitatiivse suhte põhjal, ei osutu hiljem põhjalikumal analüüsil tingituiks kultuuriliste olukordade erilaadist. Kuna ühiskondlik-kultuurilisel struktuuril on eriti suur tähtsus inimese „üle-mina” kujunemisel, siis võib põhjendatult väita, et „üle-mina” kui psüühilise kontrollinstantsi kvalitatiivne struktuur etendab vähemasti sama tähtsat osa kui mahasurutud tungierutuste kvantiteet. Inimeste teadlik ja mitteteadlik endakontroll võib jääda difuusseks, nii et ta laseb läbi isikule ja ühiskonnale mitte küllalt otstarbekohaselt vormitud tungi­energiat. Või jälle „üle-mina” jääb lünklikuks ja tema funktsioneeri­mine võib kujuneda korratuks, nii et tungienergiad hakkavad häirima isiksuse hingelist tasakaalu. On olukordi, kus „üle-mina” ei saa kuju­neda niivõrd ühtlaseks ja stabiilseks, et ta laitmatult korrespondeeruks ühiskonna struktuurile. Ja veel halvem on lugu, kui ühiskondlik-kultuuriline struktuur ise on hoogsalt muutumas. Ei saa nõuda käitumisvormide stabiilsust ajal, mil sotsiaalne elu on kaotanud selgepiirdelise struktuuri ja vaimne elu -kontuurid. Just sellised kriisiajad on hingeliste häirete ja neurooside taimelavadeks. Vanad käitumis- ja reaktsioonivormid, mil­listest vanade harjumuste põhjal kinni hoitakse, osutuvad puudulikeks ja uusi pole veel olemas.   Ei ole siis ime, kui pika tsiviliseerumisprot­sessi tagajärjel kujunenud ratsionaalne, ja pikemaajalisele ettenägelikku­sele rajatud, käitumistraditsioon järsku näib asenduvat irratsionaalse käi­tumisega.

Lõppeks olgu tähelepanu juhitud veel ühele asjaolule. Sagedasti võib kohata arvamust, et hingeliste häirete, konfliktide ja isegi neuroo­side tekkimise üheks tähtsaks põhjuseks on traditsioonide rangus ja nende välditamatus. Sellist traditsioonide rangust võib endale selgi­tada, kui meenutada olukorda 17. ja 18. sajandil, kus inimeste elu oli relatiivselt kindlakujuliselt reguleeritud selle ühiskondliku rühmituse perekondlikest, kõlbelistest ja usulistest traditsioonidest, kuhu ta oma päritolult kuulus. Vastupidiselt mainitud arvamusele, võib väita, et just traditsioonide rangus ja välditamatus oli põhjuseks, et selles ühiskonnas esines võrdlemisi vähe neuroose. „Komplekse” oli muidugi väga mitme­suguseid ja väga palju, ja nad olid küllalt piinarikkad. Kuid nendega saadi hingeliselt ja kehaliselt hakkama. Nende pärast ei kujunenud veel haigustusi ja nimelt seetõttu, et eksistents oli kujutlematu traditsioo­nidest erineval kujul. Abielu on uues ühiskonnas just seetõttu saanud paljude neurooside tekkimiskohaks, et seda võib lahutada – see võima­lus on kindlustatud seadustega ja ka ühiskonna moraal ei pane seda väga pahaks. Ja millal oli seksuaalalaga seotud neuroose rohkem, kas prae­gusel labiilse seksuaalmoraali ajastul või kuninganna Victoria ajastul?

 

5.  Kultuur ja neuroos

Näib olevat küllaldaselt põhjust arvata, et kultuuri ja neuroosi suhe pole mitte niipalju kvantitatiivset, kui just kvalitatiivset laadi, nii et neu­rooside tekkimisel tuleks eeskätt arvestada individuaalsete konfliktide ja kultuuriliste eluraskuste erilaadi. Kuid sellise suhte üksikasjalik uuri­mine on raske eriti seetõttu, et probleemi mitmepalgelisus nõuab kom­petentsust aladel, mis üksteisest väga erinevad. Sotsioloog annab and­meid ainult ühiskonna struktuuri kohta; ta ei tunne aga neuroosi struk­tuuri. Hingeliste häirete ravija ei tunne jälle ühiskonna struktuuri. Ainult paljude eriteadlaste koostöö võib nii siin kui ka paljude teiste eluliselt tähtsate probleemide asjaoludesse selgust tuua. Näib, et juba praegugi on küllalt häid eeldusi selliseks koostööks.

Mis puutub psühhiaatriasse, siis sotsioloogidele selt alalt pakub huvi küsimus, kas on olnud võimalik leida ühiseid jooni eri neuroose põhjustavais tingimusis ja neurootiliste konfliktide sisalduses. Seda küsi­must on huvitavalt ja ühtlasi usaldavalt käsitlenud mitmes teoses K. H o r n e y. K. Horney kuulub nende psühhoanalüütikute hulka, kes pika­ajalisel praktiseerimisel ja teoreetilisel süvenemisel on jõudnud veen­dumusele, et need teoreetilised eeldused, milledele on ehitatud psühho­analüüs, ei osutu paikapidavaiks. Ta kuulub ühtlasi sotsioloogiliselt huvitatud psühhoanalüütikute hulka.

Horney arvab, et kui pidurdada neurooside tundmaõppimisel Freud’i poolt esikohale tõstetud lapseea geneetilist analüüsi ja fiksee­rida enam aktuaalselt eksisteeruvaid alateadvuslikke tendentse, nende funktsioone ja nende interaktsioone teiste olemasolevate tendentsidega, nagu impulsid, hirmud ja kaitsemehhanismid, siis võivat tõepoolest neurooside diferentside kõrval leida silmatorkavaid ühiseid jooni. Neid ühiseid jooni neurootiliste isikute dünaamiliselt tsentraalseis konfliktides ja nende interrelatsioonides võidavat tema arvates tagasi viia sotsiaal­sele ja kultuurilisele olustikule. Neurootiliste inimeste probleemid eri­nevad ainult kvantitatiivselt nendest probleemidest, milledega tuleb igaühel tegemist teha meie kultuurühiskonnas. Meie ühiskonna valdavam osa peab võitlema pidevalt ja karmilt äparduse kartusega, emotsionaalse isoleerimise, teiste usaldamatuse kartusega jne.

Millised on siis need ühiskondlikud ja kultuurilised tingimused, mis soodustavad neurooside arengut ja milliseid saab vastutavaiks pidada neurootiliste konfliktide tekkimisel?

Inimese neurootiline areng on tagasi jälgitav endast võõrdumise, vaenulikkuse, hirmu ja vähendatud enda usalduse tundmustesse. Nende tundmuste põhjal tekkinud atitüüdid muidugi veel ei moodusta neu­roose, kuid nad moodustavad soodsa pinna, millest võib neuroos are­neda. Sest nende atitüüdide mitmekesine haardumine võib luua põhilise abituse tundmise ühiskonna suhtes, kusjuures ühiskonda käsitatakse potentsiaalselt vaenulikuna. Põhiline (basic) hirm (ligikaudselt sama, mida Freud nimetab „reaalseks” hirmuks – Freud viib selle õigustamata ühendusse hirmuga kastratsiooni eest) ja põhiline ebakindlus põhjus­tavad toonitatud püüdlusi kindluse ja rahulduse järele, millede vastu­oluline loomus moodustabki neurooside tuuma. Me võiksime siis öelda, et neurooside suhtes tuleb tähtsaiks ja mõõduandvaiks pidada neid olu­kordi, mis põhjustavad emotsionaalset isolatsiooni, potentsiaalselt vae­nulikku pinget inimeste vahel, ebakindlust ja kartust, individuaalse või­metuse tundmust jne.

Meie ühiskonna ja kultuuri sotsioloogilisel analüüsil omalt poolt ei peaks olema raske viidata vähemasti üldjoonteski teguritele, mis para­tamatult tingivad potentsiaalset vaenulikkust. Neist kõige tähtsamaks tuleb pidada kindlasti individuaalse võistluse printsiipi. Viimane läbib kõiki inimlikke vahekordi, põhjustades indiviidi võitlust teise vastu ja ergutades üht indiviidi ületama teist ja sagedasti on seejuures nõnda, et ühe edu tähendab teise ebaedu ja kahjustust. Sellise olukorra psüühi­liseks resultaadiks on enam või vähem selge vaenulik pinge üksikute ühiskonna liikmete vahel, üks on teise reaalne või potentsiaalne võist­leja. Võistlus esineb indiviidide vahel nii elukutsete alal kui ka teistel inimlikel aladel. Ta tungib vahekordadesse nii naiste vahel kui ka meeste ja naiste vahel. Olgu selle eesmärgiks kas populaarsus, või kuulsus, ta ometi kahjustab usaldatava sõpruse võimalusi. Võistlus etendab tähtsat osa laste hingelise hoiaku kujunemisel koolis. Kuid ta on tunginud ka perekonda ja lastesse istutatakse varakult kõik võistlusega kaasaskäivad atitüüdid. Võistlus isa ja poja, tütre ja ema, laste võistlus üksteisega, nagu see asjaolu väljendatud Freud’i poolt ka oidipuse kompleksi puhul ja tema teistes hüpoteesides, ei kuulu üldisse inimlikku loomusesse, vaid tekib ja püsib salgamatute kultuuriliste tegurite põhjal. Potent­siaalset vaenulikkust inimeste vahel põhjustavad omalt poolt ka suured ebavõrdsused omanduse alal ja võimaluste alal hariduse omandamisel ja tervise alalhoidmisel.

Potentsiaalne vaenulikkus inimeste vahel loob arusaadaval viisil ebakindluse tunde, mida omalt poolt suurendab majanduslik ebastabiilsus. Edu puhul tekib kartus teiste kadestuse pärast. Kartust ja ängistust sisendab aga veel suuremal määral ebaedu, sest üldiselt on ebaedu šansid hoopis suuremad kui edu omad ja võistlevas ühiskonnas ebaeduga käivad kaasas väga reaalsed loobumised ja soovide nurjumised. Peale selle peab arvestama, et ebaedu halvab ohtlikul viisil meie enese­hinnangut ja eneseusaldust. Maavärisemine, mille puhul tunneme või­metust, ei kahanda meie eneseusaldust. Kuid meie ebaedud ja ürituste nurjumised, olgu kutseelu või armastuse või ühiskondlikul alal, mida inimene paneb oma puuduste arvele, kahjustab meie eneseusaldust. Ja inimene peab paratamatult kõigi oma ebaedude ja nurjumiste põhju­seks isiklikke puudusi, eriti seetõttu, et ühiskonnas olemasoleva ideoloo­gia põhjal edu olevat sõltuv ainuüksi isiklikest võimetest. Tegelikult on aga edu sõltuv tervest reast tegureist, mis on väljaspool inimest, nagu olud, milledes inimene areneb, hoolimatus teiste vastu jne.

Mainitud kultuurilised olukorrad kahtlematult moodustavad soodsa pinna neurooside tekkimisel ja on tõenäoline, et suhe neurooside ja kultuuriliste olukordade vahel on hoopis ligidasem ja mitmekülgsem kui Freud ja paljud teised seda näha tahavad. Kui usaldada K. Horney jt. andmeid neurootiliste iseloomude kirjeldusel, on ka see pilt, mille neurootikud endist teistele ja endale esitavad, tagasiviidav olemsaolevatele kultuurilistele teguritele. Selles piltkujundis on domineeriv hirm teiste ees ja ihkamine väljapaistvuse järele. Me näeme selles siis kvaliteete, mis meie kultuuris väärivad erilist heakskiitu ja erilist esiletõstmist, nagu ebaisekus, altruism, ausus, endakontroll jne. Kui poleks näiteks kul­tuurilist ideoloogiat ebaisekusest, siis neurootiline iseloom ei tunneks end sunnitud olema näitama, et ta ei vaja midagi enda jaoks, ta ei näeks vajadust katta oma egotsentrilisust ja maha suruda oma loomulikke soove ja püüdlusi.

Mis puutub aktuaalsete konfliktide sisusse, siis vastav analüüs näi­tab, et vaatamata mitmekesistele erinevustele võime igas neuroosis leida vastuolulisi tendentse, mille ühendamisega heitleb neurootiline iseloom. Me leiame siin konflikte ühelt poolt hoolimata auahnuse ja teiselt poolt toonitatud kiindumuse vahel, me leiame ühelt poolt liialdatud nõudmist ja teisalt hirmu, et neid kunagi ei saa rahuldada; ühelt poolt sundi tagasi­hoidlik olla ja teiselt poolt soovi olla kangelane, või geenius jne. Kui neid keeldusid, soove ja püüdlusi, mis konstitueerivad neurootilisi konf­likte, ligemalt vaadelda, siis tekib paratamatult küsimus, kas siin poletegemist samade vastuoluliste tendentsidega, milledega tuleb igal ini­mesel heidelda meie kultuuris. Normaalne inimene on võimeline nen­dega toime tulema, ilma oma isiksust kahjustamata, kuna neurootikule on need vastuolud muutunud nii intensiivseks, et pole enam võimalik mingi rahuldav lahendus. Millised on siis meie kultuuris peituvad vastuolud?

Esimesena olgu mainitud vastuolu ühelt poolt võistluse ja edu ideo­loogia ja teiselt poolt (kristlusest pärineva) ligemisarmastuse, humaan­suse ja alandlikkuse ideoloogia vahel, ühelt poolt tehakse kõik, et ergutada edule, mis tegelikult võib kujuneda hoolimatuseks teiste vastu. Siis aga nõutakse alandlikkust ja järeleandlikkust – ja me pidavat pöö­rama teise põse, kui meid ühele on juba löödud.

Vastuoludega on meil tegemist ka seal, kus ühelt poolt järjekind­lalt soodustatakse vajaduste kasvamist, kuid teiselt poolt ei hoolitseta nende vajaduste rahuldamisvõimaluste eest. Ühiskonna suuremale osale vajaduste tegelik rahuldamine on äärmiselt piiratud. Ja tulemuseks on kestev diskrepants soovide ja nende rahuldamise vahel.

Kolmanda vastuoluna olgu mainitud vastuolu inimese vabaduse kuulutuse ja selle vabaduse tegelike piiride vahel. Inimesele olevat antud vabadus, ta olevat sõltumata, elu olevat tema ees lahti ja ta võivat saavutada kõik, kui tal on selleks võimeid ja energiat. Kuid tegelikult on kõik. need võimalused suuremale ühiskonna osale väga piiratud.

Need võimalused on inimesel sama vähe vabad, kui võimalus endale ise vanemaid valida. Nagu me vanemaid endale valida ei saa, nii ei saa me valida endale ka elukutset, vaba aja veetmist, sõpra jne. Ja ini­mese suhtes on sel vastuolul ainult see tagajärg, et ta jääb hõljuma piiritu endamääramise vabaduse kujutelma ja täieliku võimetuse tundmuse vahel.

A. Koort

Akadeemiast nr. 2/1940