Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

30 Jun

Ühest huvitavast nähtusest meie kirjanduslikus elus

 

            

alo39.JPGmmuks see oli, kui meil pikisilmi oodati, et maa- ning agulielu kujutavate ilukirjanduslike teoste kõrval tootma hakatakse linnaharitlaste elu käsitlevaid romaane ja novelle. Vaevalt olid aga esimesed seda laadi teosed ilmunud, kui tekkis üsna ootamatu nähtus: peaaegu sama tugevaks kui täitsa loomulik ning arusaadav rahuldustunne osutus uudishimu selle vastu, keda üks või teine autor selle või tolle tegelasega kujutas, – missuguseid tõelisi isikuid oli kirjanduslike kujude all mõeldud.

Avalikes arvustustes vihjamisi, kirjandushuviliste ringide omavahelistes vestlustes aga üsna varjamatult sõeluti iga uue haritlaseni kujutava teose puhul küsimust, milliste mudelite järgi autor oli töötanud, kust ta oma raamatus kirjeldatavad kujud oli võtnud, kes keegi neist oli. Ning igakord leidus vastajaid, kes ühes või teises kirjanduslikus kujus ära tundsid kas iseennast või mõnd oma tuttavaist; nende kirjanduslike kujude kohta aga, keda kellelgi parima tahtmise juures ei õnnestunud „ära tunda”, tehti nii või teisiti põhjendatud oletusi. Mida vähem pidet andis oletustele see või teine teos ise, seda rohkem ruumi jäi iga asjasthuvitatu kujutlusvõimele. Leidliku kujutlusvõime varal jõuti paiguti lausa fantastiliste tulemusteni, millede kohta mõnikord arvamused võisid vägagi lahku minna, ilma et mõttelahkuminekud oleksid märgatavalt kahandanud usku elavate prototüüpide olemasolusse.

Tõsiselt arvestatavaid, soliidseid, mittekarikeerivaid intelligentsiromaane hakkas meil ilmuma üsna hiljuti, umbes viie aasta eest. Selle lühikese aja jooksul on kirjanduslike kujude prototüüpide küsimusest saanud silmapaistev kirjanduslik probleem, mis ajuti on kandunud koguni kõmulehtede veergudele, kus muidu harva huvi tuntakse kirjanduslike päevaküsimuste vastu. Asi arenes vähehaaval nii kaugele, et elust võetud eeskujude otsimine ei piirdunud enam intelligentsiromaaniga ega piirdunud ka tegelaskujudega, – üha sagedamini leidus lugejaid-arvustajaid, kes ühes või teises romaanis ära tundsid kirjeldatava keskuse: linna või alevi, üksiku maja, üksiku toa. Alles hiljuti uskus tuntud arvustaja ühes väikelinna elu kirjeldavas romaanis mõningate väheoluliste üksikasjade põhjal ära tundvat just teatava temale isiklikult südamelähedase linnakese ja hindas romaani sellest lähtekohast (Eesti Kirjandus 1937, lk. 567), nii et autor oli sunnitud arvustaja omavolilise tõlgitsuse vastu protesteerima (Eesti Kirjandus 1938, lk. 63). Suuliste arvustuste puhul on protesteerimine muidugi enamasti võimatu; peamiselt suuline arvustus aga harrastabki uusimat kirjanduskriitilist sporti, ning suurim osa suulisi arvustajaid kuulub haritlaskonda.

Ei mäleta, et maa- või agulielu kirjeldava romaani puhul haritlaslugejaid oleks huvitanud, kas üks või teine autor oma kujud oli tõsielust laenanud. Ka lähedase mineviku linnakeskust kirjeldavate teoste puhul ei olnud aastat kümme tagasi veel tegelaste prototüüpide küsimust praegusel kujul olemas; Tammsaare direktor Mauruse identsust tuntud Tartu koolimehega näiteks käsitles arvustus küll usutavuse, kunstililise mõjuvuse ja veel mõnest muustki vaatekohast, kuid ilma sensatsioonilise kõrvalmaiguta. Tänapäeva intelligentsiromaani vaatlusel aga seisab just sensatsioonijanune uudishimu esikohal, isegi sel määral, et mõne ideelise romaani suur levik polevat seletatav niivõrd huviga käsiteldava probleemi vastu kui huviga tegelaskujude vastu, kelledes nähakse tõeliselt olemasolevate isikute teisikuid.

Millega seletada meie haritud lugejaskonnas viimasel ajal tekkinud ülisuurt huvi küsimuse vastu, mis kunstilisest vaatekohast on täiesti kõrvalise tähtsusega? Milline põhjus ajab haritlaslugejaid nii suure innuga realiteeti otsima kirjandusliku fiktsiooni tagant? Kas peab üks osa haritlaskonda kuuluvaist lugejaist iseennast ja omasuguseid nii ülitähtsaks, et ta haritlasi kirjeldavate teoste tegelastes kipub a priori nägema iseenda ja omasuguste portreesid? Või on meie haritlaskond nii hellik, et vähimagi sarnasuse, kaudsemagi vihje korral usutakse nägevat just ennast ja endale lähedal seisvaid inimesi? Või aga ilmneb siingi eestlast üldiselt iseloomustav kalduvus oma eraelu ainult endale kuuluvaks pidada, oma isiku ja kodu puutumatust kaitsta?

Väga võimalik, et meie haritlaslugejaskonna enamikule alles esimeste intelligentsiromaanide ilmumisel selgus, mil määral ja mäherduses ulatuses iga ilukirjanduslik teos on tõsielu peegelpilt (ilma et see tarvitsekski tõsielu kõigis üksikasjus jäljendada); väga võimalik, et alles esimeste intelligentsiromaanide mõjul nii ütelda omal kulul taibati, mil määral iga peegelpilt paljastab, sundides teadlikuks saama iluvigades, mida ise ei nähta või ei taheta näha. See avastus tegi lugejad ettevaatlikuks: ammuoodatud intelligentsiromaan osutus iga üksikut haritlast isiklikult ähvardavaks paheks, mida pidi kartma, kirjanduslike kujude prototüüpide otsingu põhjuseks võis olla sel juhul lihtsalt hirm.

Näib, et intelligentsiromaan purustas meie haritlaslugejate võime naiivselt suhtuda ilukirjandusse; intelligentsiromaani olemasolu tõttu läheneb haritlaslugeja nüüd ilukirjandusele umbusu ning eelarvamusega. Vähemharitud lugeja suhtub ilukirjandusse teisiti kui meie praegusesse haritlaskonda kuuluvate lugejate suur enamik. Vähemharitud lugeja vaatab ikka veel ilukirjanduslikule teosele kui väljamõeldisele, kui „jutule”, mida võib vägagi siiralt nautida, kuid ei tarvitse tõsiselt võtta sel viisil nagu tõsiselt võetakse näiteks piiblit, kalendrit, ajalehte või populaarteaduslikku teost; haritlaslugeja kipub algupärast ilukirjandust samastama igasuguse muu reportaažiga (mõistes reportaaži all kõmulise kõrvalmaiguga referaati) ega otsi sealt esijoones mitte naudingut, vaid vapustusi. Suur hulk haritlasi eeldab juba enne lugema hakkamist, et intelligentsiromaani sündmustik ja tegelaskond nii või teisiti on ühenduses temaga isiklikult, kuna kirjeldatav keskus on sama, milles elab temagi. Olles kord avastanud, et ilukirjandus peegeldab elu ennast, ei oska ta enam vahet teha elu ja kirjanduse vahel. Kõrgema haridusega daam loeb novelli, mille autorit ta juhtub isiklikult tundma, eeldab enesestmõistetavalt, et novelli sündmustik ja tegelased on võetud otse tõsielust, ja hakkab autorile parajal juhul esitama küsimusi selle kohta, kas tegelasteks tõesti on need, keda tema arvab, kas nad oma koduses elus tõesti on täpselt niisugused nagu novellis kirjeldatakse, kas nende riietuse ja kodusisustuse kirjeldus vastab täpselt toele ja kas nad ise teavad, et autor on nendest novelli kirjutanud… Teine kõrgema haridusega kirjandussõber eeldab, et äsjaloetud romaani autor on peategelaseks valinud iseenda, ja esitab autorile kümneid küsimusi tema isikliku elu kohta, et kindlaks teha, kas romaani sündmustik tõesti igas üksikasjas vastab autori enda elukäigule… On täitsa tavaliseks nähtuseks saanud, et tuntud keskust kirjeldavaist romaanidest oma eelduste ja neist tuletatud oletuste põhjal otsitakse tuntud kujusid, – avaliku elu tegelasi kujutavast teosest tuntud avaliku elu tegelasi, vaimulikke kujutavast teosest tuntud vaimulikke, rahandustegelase või arste kujutavast teosest tuntud rahandustegelasi või arste.

Omajagu õigustust annab kirjanduslike prototüüpide otsinguile seegi, et kirjandusloolased viimaseil aastail on üksikasjaliselt selgitanud, kui suurel määral mõni meie kirjanikest on maaelu kirjeldades lasknud end tõsielust inspireerida (K. Mihkla: „Ed. Vilde Mäeküla piimamehe genees”, Eesti Kirjandus 1933, lk. 425-436 ja 493-499: K. Mihkla: „Võitlus Vargamäe ja Tammsaare taludes”, Eesti Kirjandus 1936, lk. 489-502; K. Mihkla: „Tõsielulisi tüüpe ja motiive A. H. Tammsaare teoseis”, Eesti Kirjandus 1938, lk. 33-44; Bernard Sööt: „Tõsielulisi elemente Pedro Krusteni romaanis Vehklemõisa aednik”, Eesti Kirjandus 1938, lk. 333-336); mitmesuguste tähtpäevade puhul on osa neist selgitusist teed leidnud ajalehtedesse, pannes kirjandushuvilisi mõtlema ning järeldusi tegema, – muidugi eeskätt intelligentsiromaani suhtes.

Seni pole keegi asjalike ning erapooletute uurimuste varal vastuvaidlematult kindlaks teinud, mil määral ühes või teises intelligentsiromaanis või -novellis on opereeritud otse tegelikust elust laenatud kujude ja olukordadega, üks või teine kirjanik on siin-seal vist küll natuke kaugele läinud, – aga kas on mindud meil tõsielust laenamisega nii kaugele, nagu näiteks Thomas Mann omal ajal Buddenbrookides või Võlumäes? Sootuks väljapoole reaalsust ei saa ju realistlik romaan siirduda; tõsioludes peab see juurduma ja tõsielu psab see kujutama, et üldse usutav olla. Tõenäosus ei tähenda kopeerimist; tuttavama tunduvad tegelaskujud ei tarvitse olla elavate inimeste jäljendused. Hea romaan võib olla tõepärasem kui tõsielu ise, kuigi see on väljamõeldis; otse tõsielustki laenatud kuju aga ei kuulu enam tõsiellu, kui autor selle on rakendanud hea romaani kunstiliste sihtide teenistusesse. Tähtis on see, kuivõrd hea on teos, mitte see, kust see oma sisu ja kujud on laenanud.

Liialt agar prototüüpide otsimine võib intelligentsiromaani edasist arengut üsna tõsiselt pidurdada. Mis saab meie romaanist, kui kirjanikkond end heidutada laseb ja südamesse võtab mõnede arvustajate heatahtlikud manitsused võimalikult suurele ettevaatusele, et keegi lugejaist ei tunneks end kuidagi riivatud olevat? Mis saab meie romaanist, kui kirjanikkond ei julge sündmustikukandjaiks valida enam ühegi kutse esindajaid, et mitte solvata ühe või teise kutse alal teotsevaid tõelisi isikuid? Kirjandus ei saa edeneda, kui talle kammitsad jalgu seotakse ükskõik millistel väljaspool kunstilisi vaatekohti seisvail kaalutlusil, – ainsaks kammitsaks olgu iga kirjaniku enda kultuurilises ja kõlbelises tasemes juurduv taktitunne: sellest peaks piisama isegi meie „kitsais” oludes, kus igaüks igaüht tunneb või arvab tundvat.

Marta Sillaots

Loomingust nr. 3/1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share