Kr. J. Peterson ja O. W. Masing
1
Ei ole meelevaldne ühendada need mõlemad nimed. Aeg seob nende kandjad: umbes saja-aastases kauguses näeme nende tähti, küll isevärviiisi, ometi oma helendust heitvaid tulevikku, meie aegade poole.
Kummaski elas armastus omale rahvaile, keelele ja maale. Selle kõrval aga peitus neis vastolu, igivana omalt laadilt, ikkakorduv omalt ajalt.
Kui üks neist, luuletaja, noor, elurõõmus, täis julgust ja sädelevat vaimukust, saatis mõned omad laulud lugemiseks teisele, elutõsisele vanamehele, teoloogist rahva-, keele- ja kirjamehele, kirjutas see arvustuseks järgmised rasked read:
„Waat! nenda on nende jamsimissed, nendaks wanna Holz, Frei, Wilmann j. n. t. omma luggu laulawad. Kui innimenne nüüd ütleb, et se ma keel ep olle, waid otsekohhe sõnnaga üttelda, tühja paska jut, siis nemmd kui Wenne hobbone hulluks ja perrokaks lähhewad.
„Wõtku neid Jummal! need keik on aga keelemurdjad.”
Nende mõlemate töid lugenud olles, mõistame seda vahekorda ja veel enam, kui kuuleme hiljemini O. W. Masingu ütlevat K. J. Petersoni tööde kohta:
„Kõik tervelt on vaevalise keele inetuse juures ei kala, ei liha – kus on sääl midagi luulelist? Mina ei näe midagi, ainult kõige labasem proosa, halvas ja rikut keeles ära öeld.”
On iseenesest huvitav arutleda nende kaugete kujude iseloomu ja ilmakujutlust ning põhjendada nende vahekorda, lähtekohana eeltsiteerit valimatud sõnad.
See ongi mu käesolev ülesanne.
2
Pime, sädelusteta, virvatulukestetagi on eesti aastasadadekaugune minevik. Sellele lootuseta tagapõhjale ilmub alles mineva aastasaja esimesil kümneil tõsist elu. Mis seni oli tehtud, kaldus leivahuvilis-platoonilistesse harrastustesse. Korraldati keelt ja selle mõistmist, tõlgiti vormita kirikulaule, palveraamatuid, katekismus ja piibel. Ajaviiteks õnnitleti pidudel eestikeelsete vemmalvärssidega, kirjutati jutukesi, laule, isegi laulukogusid ja toimeteti kalendreid. Ilmalikuma maiguga raamatud peaasjalikult tõlgitsesid, kommenteerisid piiblisalme, moraliseerisid, hurjutasid rahva teadmatust ja tooreid kombeid. Nende kirjutajad, peaaegu erandita papid, kes vaevalt-vaevalt olid õppinud eesti keelt, suuremalt jaolt sündindki väljaspool selle keele piirkonda, ei püüdnudki asetada endale suuremaid nõudeid ei sisu ega vormi poolest, keelest rääkimata. Küll pidi olema sellest, et orjarahvas mõistis piiblist leida ja endale seletada lasta jumalast seatud ülemate ja alamate vahekorda, elu tarbetust ja igavest lunastust peale surma.
Siiski esines heatahtlikke, ratsionalismi mõjutet katseid, nagu sentimentaalsed Holtzi „Luggemissed” (a. 1817), Wahli „Monned laulud” (a. 1806) ja tõepärane Luce „Sarema jutto raamat” (I. a. 1807, II. a. 1812).
Ratsionalism, romantism, suured leiud, loodusteaduse ja muude teaduste hoogne edasijõudmine Lääne-Euroopas, kus õppis suurem hulk siin mõjutanud isikuid, ei jäänud vastukajata ka nende tegudes ja mõtteviisis. Ühes sellega tuli eestlaste vabastamine pärisorjusest a. 1819. Need olidki aluseandjad 1820-ndate aastate ümber puhkenud puhtamale luulele ja „rahvahariduspoliitikale”.
Need olid esimesed oma rahvust enam-vähem tunnistavad eestlased, kelle pärast näeme erilises silmapaistvas valguses seda lühikest mõneaastalist ajajärku meie avalikust minevikust. Nad andsid mis neil oli, ja uuesti on aastaid kestev pimedus maal, kuni nende tööd jätkab eestlane Fählmann.
3
Peatume seekord lähemalt selle ajajärgu, esimese ärkamisaja, sünnitanud isikute Otto Willem Masingu ja Kristjan Jaak Petersoni juures.
Nende isikute iseloomud, kalduvused, võimed ja mõjutuspiirkonnad on niivõrd lahknevad, et neid paralleelselt käsitleda on õige ebasoodne. Kumbki moodustab endast niisuguse terviku, mille äärjooned vaevalt segunevad ehk heiastuvad teineteises. Üks neist oli luuletaja iseloomult, kunstilisi nõudeid tunnustav ja neid ootav omalt kuulajaskonnalt, teine täisvereline rahvamees, rahvahariduse edendaja, kuid selle kõrval ka laia silmaringiga, elutundev ja ladus kirjamees.
Ajajärgu vaimne mõju oli kummaski tunduv. Masing õppis koguni Saksamaal, omades nii võimaluse kõige lähemini suhtuda tolleaegse eluga seal. Mõlemad mõistsid palju keeli ja see võimaldas raamatute kaudu seda omandada, mis puudus lähemas ümbruskonnas. Ja mõlemad näivad tarvitanud ohtrasti seda abinõu, eriti Peterson, kes juba enne kahekümnendat eluaastat näitas suurt varaküpsust ja teadmiste rohkust.
Peterson oli täisloomus. Tal oli jõudu teisiti tunda ja aru saada, kui õpeteti tolle aja Tartu ülikoolis valitseva pietismi mõjul. Vaadete lahkumineku pärast lahkub ta usuteadusest ja ülikoolist. Läbematu loomistung valdab ta juba noortel aastatel: sellepärast on nii palju jõudu, spontaanset hoogu, isegi tungi klassilisuse ja titaansuse poole selle poisiohtu luuletaja ridades.
Kaine Masing alustas oma ülirohke, vahetpidamatu avaldumise ja mõjutamise alles vanamehe põlves, sest aeg oli tulnud oma nõuete ja tarvidustega.
Kui siin on kõne elavast noormehest ja auväärt ealisest mehest, teame juba ette, et kummagi, siin eriti kindlasti kujunenud, ilmakujutlus peab baseeruma eriaegade erisuguseil sünnitusil. Võib olla, et kummagi tegutsemine olenes käesolevast ühest ajast, siiski oli nende noorpõlv, vastuvõtlikulm eluiga möödunud tugevasti eraldet ajajärkudel, kummagi veened olid sündind isesuguses ümbruskonnas ja, mis ka tähtis, erilises sotsiaalses olukorras. See kõik jättis omad jäljed nende vaimu. Ja meeles pidades, et aeg omas kiires liikumises sünnitab ajajärke, mille kandjad inimesed, avalikud ja vaikivad ideoloogid, ei keeldu nii kergesti oma kujunenud arvamistest, tõekspidedest, ei saa ega taha aru saada uutest ideedest, – on loomulik vana- ja noorpõlve, isade ja poegade kriitiline vahekord ja võitlus veenete pärast. Käesolevad isikud eestavad iseloomulikke ja siiski harilikke tüüpe.
Kui Peterson avalikult ei astu vana arvustusse, seda sügavamalt omades mõtetes tundes, ütleb Masing oma vihkava arvamuse, arvustades Petersoni luuletusi.
See ajast põhjustet lahkuminek on esimese tähtsusega nende vahekorras. Ega meil tulegi siis imestada, kui kummagi maitsed täiesti erinevad, kui kunstist arusaamine on hoopis isesugune kummalgi poolel. Mitte üksi kunstis, hoopis kaugetele aladele ulatub see vastolu ilmavaateis, saades kummagi avalduste, mõtete ja tegude määrajaks.
On kahju, et Masing ei jätnud tulevatele põlvedele mingisugust otsekohest, intiimsüdamlikku pihtimist, oma vaateid tõlgitsevat, mitte rahvaile, vaid omale kirjutet mälestust. See, mis ta avaldas siin ja seal, on vaevaga kokkukorjatav ja vähevalgustav ta salajamate mõtete kohta. See kirjutati ju peaasjalikult harimata rahvaile, kus ei olnud hea olla avalik.
Petersoniga on lugu siiski palju parem. Me võime usaldada ta päevaraamatu selgesõnalist ridu, kus polnud tarvidust ennast varjata.
Vaatleme üksikuid väljapaistvamaid K. J. Petersoni ja O. W. Masingu vaateid, tegusid ja omadusi lähemalt, neid kõrvutades ja sellelt seisukohalt hinnates.
4
Aeg sundis ja aeg nõudis oma; rahvas ootas uut, inimlikumat ja täismehelikumat oma esimesilt harit poegadelt.
Seda kutsumust tundis omas veres O. W. Masing, kui ta kirjutas:
„Eestlast hurjutetakse ja laidetakse kibedasti, et ta hää meelega ei lugevat ja pakut raamatut halvaks pidavat . . . Aga mida peab ta lugema?… Meie peame olema õiglased ja vabandama eestlast, kui ta tänini pakut kirjatöist, mis küll tulevad hääst südamest, õiget maitset ei tunne. Meie kirjamehed ei saanud eestlasest ega ta keelest aru, ja mis nad talle kirjutasid, polnud mõeld eestlase vaimus ega tähendet tema keeles . . . talupoeg arvati liiga madalal vaimuarenemise järgul seisvat ja sellepärast tarviteti niisugust keelt, milles ta arvas põlgust avaldetavat enese vastu, ja arvas tarvilikuks need põlgusega tagasi lükata. . .” (Beiträge IV).
Siin avaldas Masing kaudselt oma programmi, mille teostamine siit alates sai ta südameasjaks.
Masingu elutöö jääb ilusaks sambaks meie kultuurajalukku. Ta töösklusala oli nii mitmekesine kui vähegi oli võimalik tol ajal. Igal pool tuli aga alustada, astuda peaaegu esimesi samme.
Salgamata teeneid on tal meie keele arendamisloos. Ennekuulmata kõrgusele selle aja kohta tõstis Masing eesti keele, ehk küll ta isegi ei pääse tunnistamast: „ . . . sellepärast wõime ka julgeste Jummala ees tunnistada, et kõik muud keeled ja asjad, mis ilmas oleme õppind, sedda waewa meile polle teinud, mis makeelt õppides meil on olnud” (Mar. Nädd. 1825. a. k. sissejuh.). Ta ise oli küll lapsest saadik eesti keelt kuulnud ja kõnelnud, ometi puudusid sel keelel kirjanduslik-abstraktsed traditsioonid ja terminoloogia. Siin asub Masing tööle, loob terminoloogiaid „Lihwl. Tall. Seadust” ja riigi kuulutusi tõlkides, rehkendusraamatut, aabitsat ja lugemislehti kirjutades. Veel rohkem arendas ta õigekeelsust, rahvapärasust ja ladusust „Mar. Nädd.”, „Pühhap. Wahheluggemistes” ja teoksil olnud sõnastikus. Siis püüab ta eesti keelt ka esseeks tarvitada (E. Originalblätter f. Deut). Masingult on pärit õ häälik. Palju lahinguid tuli tal lüüa igasuguste puristidega keele pärast.
Keele korraldusküsimused olid rasked, ehkki Masingu ei puudunud keeleteaduslik haridus ja paljude keelte tundmine. Soome kirjaviisist ta abi ei looda, kuid küsib, kas mitte ungari keel, „als eine leibliche Schwester des ehstnischen”, ei annaks meile toetust (Originalbl. sissejuhatus).
Keele õigusi nõuab ta ägedasti: avalikke ameteid pidavad sakslased õppigu eesti keel. Ainult eesti keel avalikes asutustes jõuab kindlustada maa heakäekäigu (E. Originalbl. sissej.)
Masingu enda keel oli võrdlemisi puhas, painduv ja „E. Original-blätterites” peaaegu meie kaasaegset keelt meeldetuletav. Selle keele abil suutis ta sügavale rahva südamesse rajada oma kultuuristavat tööd, peaasjalikult „Mar. Nädd.” kaudu, mille 1825. a. k. sissejuhatuses ta ise annab iseloomustuse sellest tööst:
„. . . Et meie ommas Näddala-lehhes muud polle õppetand, muud kui sedda, mis tallopoja rahwale ommane ja mis temmal häddast tarwis teada ja mõista, kui ommas põlloharija seisuses Jummala ja innimeste ees kõlblikuks tahhab sada, äbbausso paelust lahtipeäseda ja kõige selle kahjo ja hädda eest, mis wanuast perritud rummalus toob ja teeb, warjul olla . . . “
Niisiis ristiusuõpetuse kõrval ka ratsionalistlik maailmaparandus, mille ta lähemalt defineerib (M. Nädd. 1821. a. k. lõpus) sakslaste poole pöördes: „Sie werden mit mir der Ueberzeugung seyn, dass unser gutmüthiges und überaus fähiges Landvolk, in der, seinem Stande zu wünschenden Cultur, unter allen protestantischen Landleuten am weitesten zurück ist . . .”
Masingu püüetel oli kahtlemata tagajärgi. Ta ladusus, rahvapärasus ja mitmekesidus olid tagatiseks, et ta õpetus, hästivalit, rahvavaimule vastavas kujus, sai omaseks ja otsitavaks lugemiseks.
Senikäsiteldud ala, otsekohene suhtumine rahvaga, on peaaegu võõras K. J. Petersonile.
5
Masingu tegevus oli sihit enam praktiliste, eluliste küsimuste lähendamisele, otse asja juurde asudes. Ka tööd, millel võis olla teaduslikku otstarvet, nagu eesti keele grammatika- ja sõnaseletused, sõnaraamat, arutlused „Originalblätter’ites”, olid põhjustet praktilisist rahva heaolu tagavaist motiividest. Teaduse vastu Masingul muidugi midagi ei ole, ta peab selle koguni ülitähtsaks. Näit. ta vaidleb selle vastu, et inimesed ainult oma spetsiaalala hästi tunnevad: „Kirjaoskajad õppigu kõik, mis aeg ja jõud annab, kui targad teda ei pea rumalaks põlgama.” Laita tulevat ainult silmakirjalist paljumõistmist. „Seda enam inimene teab, tunneb ja mõistab, seda enam temal enesel ja teistel sest hinda ja hääd.” Ja selles me ei kahtle, et Masing ise eluea kestes oli jõudnud koguda palju teadmisi. Asudes alles elupäevade lõpul rahvavalgustustööle, ei jõuagi ta enam selle kõrval esineda puhtteaduslike üritustega.
Sellevastu Peterson ei ole teatavasti teinud, resp. jõudnud teha, midagi otsekohese praktilise põhimõttega. Tema Chr. Gananderi „Mythologia Fennica” tõlge ja selle lisandused on enam teadusliku sihiga, nagu ta muudki arutlused siin ja seal. Ta on veel noor ja võib olla on tal veel palju teha sellest, mis Masingu oli juba selja taga, kui ta arvab, „et mul tühjade kommete õppimiseks aega ei ole, kui ma tarkust tahan õppida”. Tema nõuab aga ka teadmise sügavust: „Mõni usub, et ta ühe asja teab, . . . aga küsi tema käest: „Mispärast peab see nõnda ja mitte teisiti olema?” – siis tema ei tea midagi. See tuleb sellest, et nad puud ilma juureta säävad.”
Kui Masingu teened on ajajärku sünnitavad eesti keele arendamise alal, seda siiski otsekohese töövahendi hankimise mõttes enesele ja teistele, ei näi Peterson olevat osa saanud sellest tööst. Petersoni keel polnud rajav ega kannata võrdlust Masingu omaga. Ja huvitav, tema hoopis võõrapärane ja vigane eesti keel, mille põhjus küll arusaadav, lubab teda ometi etteheiteid teha, ehkki oma õpilastele sakslastele: „. . . Parem oleks, et nad enne oma emakeele ära õpiksid ja siis teise maa keele ette võtaksid…”
Siiski tunneb Peterson eesti keele väärtust ehk paremini oma luuletajainstinktiga:
Kas siis selle maa keel Laulutules ei või Taevani tõusta üles, Igavikku omale otsida?Masing oli tunnistanud enese surmavoodil isamaa sõbraks ja seda ta oli ka kahtlemata. Tema tegutsemine polnud siiski mõjutet niivõrd rahvustunde aktiivsusest, palju oli võimalik selle aja kohta, kui nimelt valitsevast ratsionistlikust ilmavaatest ja, võib olla, pastorlikust heatahtlikkusest. Ta eraldab enese alati „meiega” tituleerudes teravasti rahvast, kellele kirjutab. Sakslaste poole pöördes ütleb ta ikka „wir Deutsche” (Originalbl. lk. 40 j. m.), soovitab „meie” (- saksa) tähestikust lisi eesti keelele, räägib „unser gutmüthiges Landvolk’ist” jne. (Sellesse võib olla peidet ka teat diplomaatia).
Sakslaste ümberrahvustuslike mõtete puhul arvab Masing, et eestlane saksa keele suhu saades pole enam kumbki: sakslaste hulgas teda omaväärtuseks ei tunnisteta, eestlane ei tee temast välja. Õigem on, et avalikke ameteid pidavad sakslased eesti keele õpiksid, niiviisi rahva seisukorda kergendades, kuna eestlastele pole rohkem tarvis kui lugeda ja kirjutada mõista.
Me teame aga ka, et Masingul tuli palju võidelda oma tahtmise läbiviimiseks. Teisest rahvusest „rahvasõbrad” ja „mitte-rahvasõbrad” püüavad tihi veeretella kive ta tegude teele. Neist ta loeb siiski enese üleolevaks, targemaks, nagu on ta valmi „Vändra metsas Pärnumaal” peamõte:
Sedda jubba ammo nähtud, Et sel ikka liga tehtud, Kes kui targem tõega Rahvast püab valgusta.Rahvustunne on Petersoni juures, kes ainult paar aastat sai liikuda omal kodumaal, vaistlikult tugevam, isegi määravam ja puhtsüdamlik. Ta kannab kiuslikult, ennast naeruvääristades, eesti rahvariideid: „Mul oli palju sõpru, aga talupojakuuega tõde võttis nad ära minu käest.” Huvitav on ka tunnustus, et ta „Meiemaa” tubakat ainult pühapäeviti suitsetas.
„Meiemaa” kerkib ta lauludes esile ühes „hella vanematega”; „surmavarjole” minnes nimetab ta ennast „maarahva lauljaks”, kellest
Järele jäävad tema Laulud armsale rahvale.Juba see, et Peterson omad intiimsed mõtteavaldused päevaraamatus kirjutas eesti keeli ja samuti omad laulud, mis siiski selleaegsele rahvale ei jõudnud kätte, osutab ta tõutunde esiletõusvat spontaani tugevust ja usku oma keele ning rahva tulevikku.
Kui palju rahvas siiski oli lähedal kummagi südamelle, näitavad nende rõõmuhüüded rahva pärisorjusest vabastamise puhul. Petersonilt kuuldus paatoslik, tuleviku ihaldetavaile maile viitav hõiske:
„Au Aleksandrile! ta viib eestlased kõrgema hariduse koidukuma poole. Oma terve rahva nimel hüüan ma: Au Aleksandrile! Tema eest valab iga aus eestlane oma vere!”
Selle otsekohesuse kõrval leiame Masingu sama tunnet tõlgitseva laulu, millel ei puudu aga oma kõrvalmaik, usuline põhi:
Nüüd võtkem rõõmsa lauloga Kõik Aleksandrile Se hea eest tänno üttelda: Mis ammo mõtlime. Ta valitsego kaua meid! Sest Temma on ni hea : Keik rahvast hoiab Ta, e t Ei ükski hukka lä!… (M. Nädd. 1821, lk. 169).Kujutavaks jääb ometi Masingu tolleaja üldist sakslaste mõtteviisi pooldav arvamine eesti rahva priikslaskmisest, mis sündinud mõisavanemate heatahtlikkuse ja eestkostmise läbi.
Silmas pidades meie lähtekohta, on huvitav kõrvutada käsiteldavate autorite laule ja proosat.
Öeldagu kohe: ainult Peterson võib kanda luuletaja nime, kuna Masingule see oleks üleliigne.
Veel nüüdki võime ihaleda Petersoni jõurikkaid, tihti algupäraseid oode ja tolle aja kohta iseloomulikke, tihtigi meeleolu ehtsust tõlgitsevaid karjaseidülle. Kuigi Petersoni oli mõjutanud neil alul antiik- ja kaasaja meistrid, leidub neis väga palju individuaalset, luuletaja täisloomu osutavaid jooni.
Peterson oli omades lauludes tarvitanud ta enese tunnistuse järgi vaba värssi, õigemini taotles ta küll rahvalaulu vormi, mis rohkem õnnestus karjaselaules, vähem oodides. Ometi on oodide ehitus kogu oma meisterlikkuses läbi viidud, kontamineerides rahvalaulutaolist vormi paatosliku sisuga.
Siinkohal mainitagu ka erilise toonitusega Petersoni huvi rahvalaulu enda vastu, mis teda sundis neid koguma, kahtlemata mõistes nende kunstilist väärtust.
Masingu luuletegevusest on meil vähe rääkida. Ta andis küll, oma maitset paljastades, banaalse-autoriteetliku, põlastav-ironiseeriva otsuse Petersoni kohta, mis oleks lubanud talt endalt oodata selle väärilist korvamist. Seda aga ei ole. Masingu lauludest on tuttavaks saanud ja isegi rahvalauluks muutunud ta valm „Vändra metsas Pärnumaal”, milles iseenesest ei peitu midagi väärtuslikku. Sama on ka lugu tema sõna tõsises mõttes vemmalvärsiliste katsetega, nagu „Impromtu lauljale F”, „Leikuse laul” (M. N. 1821, lk. 232), pühendus ühele tohtrile, rääkimata laulust „Padi Hinnole” (Orig., 1. 29-34). Vormiliseks eeskujuks on kunstluule, mille ehitus ka mõnikord saavutet, küll vägivalda tarvitades mõtte ja keele kallal.
Rahvalaulust Masing nähtavasti ei hoolinud, ehkki ta seda kahtlemata oli kuulnud. Selles asjas käis ta kindlasti ammu tallat rada, kartes rahvalaulu elustamisest kahju kirikulaulule ja ristiusule.
Teine asi on muidugi proosa. Vähestes Petersoni katkeis saavutatakse küll püsiv, kuigi raskepärane, stiil ja labasusteta ühtlusviis, kuid see ometi ei jõua üle kaaluda nende keelelisi, eriti süntaktilisi ebakorrapärasusi ja vigu. Võiks kindlasti arvata, et Peterson, keelt täitsa valitsedes, oleks kirjutanud väärtuslikku proosat, küll peaasjalikult arutleva sisuga. Palju nõrgemad on katsed jutukeste kirjutamiseks, nagu „Üks jutt” j. m.
Siin on ka Masing kodus. Tema ülisuure kirjutuste hulga keeleline ja stiililine ladusus ja lihtsus olid paremaks abinõuks selle levimisele rahvasse. Ometi peab ütlema, nõudlikumateski katseis ei saa Masing lahti sellest, mõnikord maotusteni ja labasusteni ulatuvast „ladususest”. Keel on küll puhas, peale meie ajalgi harilike objekti ja muude vigade, ometi mõtlemisviis juba surub omad jäljed kirjutuste kompositsiooni. Ei tohi muidugi unustada siinjuures kirjutuste otstarvet, rahvast valgustavat, harivat ehk pedagoogilist. Siiski kunstilist väärtust ei saa salata Masingu proosa tööde juures.
6
Eelpool kõrvutades ja põhjustades käsitlenud silmapaistvamaid küsimusi Masingu ja Petersoni tegevusest ja ilmakujutlusest, tuldagu nüüd nende teenete kokkuvõtlikule hindamisele, vastates küsimust: millele toetub O. W. Masingu alguses tsiteerit raske otsus K. J. Petersoni kohta?
Masing- oli ratsionalistlik-romantiline ilmaparandaja, mitte juhit niipalju aktiivsest rahvuslikust tundest, kui tahtmisest rahva olukorda parandada, sellele võimalusi hankida väljapääsemiseks vaimsest pimedusest ja raskest seisukorrast võõrkeelsete isandate all. Kiriklik-kristlik vaim pidi olema paremaks abinõuks selle suure töö tegemisel. Praktiline kinnihaaramine kõigist võimalustest ja abinõude loomine oli töö, mille Masing algatas ja osalt sooritaski.
Keele traditsioonid olid nõrgad – Masing nõudis selle õigusi, puhastas, haris, kohendas seda keelt ja lõi sellele terminoloogiad; avaldusvahendid puudusid – Masing teeb teise katse eestikeelset aegkirja välja anda; õpiraamatuid ei olnud – Masing kirjutab aabitsa ja rehkendusraamatu; kiriku- ja kirjakeel olid kaugele läinud rahvakeelest – Masing lähendab seda rahvakeelele, kõnekeelele; puudus eestikeelne õpetlik lugemine – hea jutustusanniga Masing kirjutab hulgana igasugusid teateid ja rahvapäraseid kunstinõueteta jutte ilmaimedest, aegloost, maadeteadusest jne., kirjutab mõne vemmalvärsilise laulugi.
Tema teened olid seega teedrajavad, praktilised, õpetavalt-kristlikud, vahendeid loovad, niisiis rahvamehe, publitsisti, aegkirjaniku teened, kellel oli tahtmist, oskust ja innukat armastust rahva vastu.
Kui selle Masingu katte sattusid lehed luuletustega, mille keel küll vilets ja parandustnõudev, mille sisul ja vormil polnud midagi ühist Masingu vaadetega, siis kirjutab ta alla: need on jampsimised.
Nende kirjutaja oli aga noormees, uuemate vaadetega kunsti kohta, enesele ja ideeliselt ka rahvale elav, tulise luuletaja hingega K.J.Peterson, oma lauludes võõras ajale ja O. W. Masingule. Ta lühikese eluea tulemus, laulud, annavad talle unustamatuse Masingu rahvameheliku tegevuse kõrval. Teda mälestame kui eesti esimest luuletajat, varaaegset ja varaküpset. Petersoni teene on kunstinõudliku kirjanduse algatus. Ta asetas enesele isikulise kunsti printsiibid ja sai meie esimeseks loodusromantikuks spontaani vaimustusega. Ta isiklikus elus näeb Fr. Tuglas „selle maailma värskete rõõmude ja ilude epikuurlust tunnustamist, kuid karsket ning stoilist, otse diogeneselist vastuvõtmist” (Kriitika IV).
7
On kurb, et Petersoni jõuküllased tööd ei jõudnud rahva kätte, kes neid oleks ehk mõistnud hinnata, vaatamata Maasingi j.t. eitavaile retsensioonidele. Ta laulud jäid peitu kauaks ja sellepärast pole ka tunda nende mõju järgnevas eesti kirjanduses.
Masing aga oma suure produktsiooniga sai heaks eeskujuks mõnelegi temataolisele tegelasele. Kirjanduslikku mõju otsekoheses mõttes ta vist ei annud, sest „kirjandust” tegi ta ise kogunisti vähe.
8
Veel on huvitav jälgida Petersoni ja Masingu avaliku hindamise arengut meie kirjandusaegloolaste ja arvustajate juures, eriti Petersoni hindamist, milles vastolud on õige suured.
Petersoni kohta kirjutas tuttava eitamise esimeseks O. W. Masing ja sellele kriipsutas alla veel a. 1901 V. Reiman, avaldades mõned Petersoni laulud E. Ü. S. Albumis VI (lk. 1-17). Reiman arvab Petersoni laulude kohta, et „ kõik need on poisikese tööd …. ja kannavad poisikese töö puudusi otsa ees: sisu poolest magedad, kuju poolest karedad”. Suurem jagu Petersoni laulest olevat karjastelaulud ja Peterson seisvat tugevasti saksa vanemate laulikute mõju all: ta laulud olevat samuti maotud ja magedad nagu ta eeskujudelgi.
Enne V. Reimani kõneleb Petersonist K. A. Hermann omas „Eesti kirjanduse ajaloos” (a. 1898), kiites teda ainult „Myth. Fen.” tõlke eest ja selle eest, et Peterson oli esimene oma rahvust tunnustav eesti kirjamees.
Õiglane hindamine saab Petersonile osaks alles Gustav Suitsu kirjutuses „Meie esimene luuletaja” (Võitluse päivil, lk. 35-40) a. 1905. G. Suitsule jääbki Petersoni tutvustamise teene. Selles kirjutuses, nagu ka G. Sultsi kogus ,,Sihid ja vaated” (a. 1906. „Eesti kirjanduse algul”), tunnistatakse Peterson esimeseks eesti luuletajaks selle sõna otsekoheses mõttes ja nõutakse ta tööde avaldamist.
A. 1907 avaldabki G. Suits „Noor-Eesti” II albumis 3 Petersoni laulu ja katked päevaraamatust, a. 1909 „Noor-Eesti III albumis 7 laulu, samuti a. 1910 ühes K. E. Sööt’iga kogus „Eesti luule” 7 laulu; a. 1911 trükib G. Suits „Noor-Eesti” aegkirjas kolm laulu parandet kujul ja a. 1916 „E. lugemiseraamatus” I mõned laulud. Oma otsust Petersoni kohta kordab G. Suits ka kokkuvõtlikus kirjutuses „Die estnische Literatur” G. Hinnebergi kogus „Die Kultur der Gegenwart” I, 9. (lk. 342), öeldes, Peterson olevat olnud „moderne Seele”, „gewissermassen einzig dastehende Erscheinung” ja „er wurde zum ersten wahren Dichter der Esten”.
Niisugune asi ei võinud ometi meeldida V. Reimanile. Omas arvustuses eelmainit G. Suitsu kirjutuse üle „E. K. S. Aastaraamat I” (1909, lk. 197) nimetab ta need arvamised autori luuletet aegloolisteks legendideks, „mida „N.-E.” igal võimalikul ja võimatumal puhul korrutab”. Tema poolt avaldet katkeist olevat küllalt Petersoni tundmiseks.
Hilisemates kirjandusaeglugudes pääseb siiski G. Suitsu vaatekoht maksvusele. Nii refereerib M. Kampmann „E. vanemas ilukirjanduses” (a. 1908, lk. 44 jj.) ja „E. kirjandusloo peajoontes I” (a. 1912, lk. 273 jj.) G. Suitsu kirjutust. V. Ridala omas „E. kirj. ajaloos kool.” (a. 1922, lk. 26 jj.) hindab Petersoni õiglaselt. Samuti on Pr. Tuglas ja mõned teised nooremad arvustajad tunnistanud Petersoni väärtust.
O. W. Masingu hindamises on vähe lahkuminekuid. Esimeses eesti kirjanduse ülevaates: Jürgenson: Kurze Geschichte der ehstnischen Literatur (Verh. d. G. E. G. I, 2 ja 3 vihk, a. 1843-1844) öeldakse: „Otto Wilhelm Masing ist und bleibt, ungeachten mancher Einseitigkeiten und Fehler, immer ein ächter Maccabäus in der ehstnischen Literatur.” Samasuguse kiitva otsuse annab ka soomlane Aug. Ahlqvist (Oksanen) a. 1855 esimeses pikemas eesti kirjanduse aegloos „Viron nykyisemmästä kirjallisuudesta” (Suomi, 1855, lk. 40-69). Hilisemad arvustajad ja kirjandusaegloolased kirjutavad Masingist samuti kiitvalt, ainult üksikasjus vähe lahku minnes, nii E. Ahrens a. 1843 (Grammatik), Rud. Kallas a. 1883 (Tähtsad mehed), J. Hurt a. 1863 (Lüh. juh. õigekirjutusest), K. A. Hermann (E. k. ajal.), M. Kampmann (E. vanem iluk. ja E. kirj. ajal.) j. t. Nooremad, nagu F. Tuglas (Kriitika I, IV), G. Suits (Sihid ja vaated, E. lugemiser. I), V. Ridala (E. kirj. ajal.) j. t. tunnistavad arvustades Masingu teeneid.
Nii näeme, et puritaansus ei lepi isegi aeglooliste faktidega ega suuda neid hinnata küllalt objektiivselt. K. J. Petersoni mahategemine algas O. W. Masingiga ja kestis seni, kui G. Suits näitas õige tee. Ometi pole veel tänasenigi vaikinud nende hääled, kes ei ulatu nägema midagi head ajast üleolevas, uues, olgu see olevikus ehk minevikus.
Huugo Brindfeldt
Loomingust nr. 2/1923