Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Lääne-Euroopa romantilise kirjanduse üheks olulisemaks omaduseks oli teatavasti  põgenemine olevikust ja tõelisusest uniellu, taandumine ruumilisse ja ajalisse kaugusse. Kui neid romantilise kirjanduse  tähtsamaid loomuomadusi täiel määral omistada ka eesti romantikale ΧΙΧ-nda sajandi teisel poolel, kas siis üldse palju oleks põhjust kõnelda selle ajastu ilukirjan­duse suhetest tõelisusega? Kas ei jää sel juhul üle muud kui ainult konstateerida nende suhete lõtvust või puudumist ja lõpetada sellega küsimuse arutlus? Tõeliselt teame aga siiski sei­sundi olevat teissuguse juba pealiskaudse eesti kirjandusarengu tundmise järgi. Peaaegu ilma kirjanduslike traditsioonideta rahval mingi kirjanduslik nähtus, kui ta põhiolemuselt sarnanebki vastava nähtusega suure kirjanduskultuuriga rahva juu­res, pole erinevate eelduste tõttu sisuliselt ometi seesama. Tun­neme küll ka eesti romantilise kirjanduse kaugenemist olevikust ja tõelisusest rahvausundiliste kujutelmade hämarusse, ajaloolistesse pärimustesse jne., kuid teame neilgi juhtudel seda ena­masti sündinud olevat väga elulähedaste tendentside ajel ja nimel. Selle kõrval aga oli eesti romantiline kirjanik tihti otse päevakajaliselt elulähedane, kui ta ära ei põlanud ja kirjaniku ülesandeks madalaks ei lugenud õhutada oma teoses kas või ta­lude päriseksostu. See eesti romantika erilaad peaks igatahes lubama teha juba ette järelduse, et meie romantilise luule ja tõsielu suhete vaatlemine ei võiks olla hoopis ilma positiivsete tulemusteta, kuigi vaadeldava kirjandusliigi, nimelt luule olemus ka väljaspool muid tingimusi on kõigil aegadel olnud vähem elulähedane kui proosa või draama oma.

Aga kui tulemusrikas ei tõotakski olla eesti romantilise isa­maaluule ja tõelisuse suhete uurimine, pole selle teostamine tegelikult siiski mitte nii kerge. Kirjandusajalugu, mis ühelt poolt vaatleks kirjanduse võrsumist tihedas seoses sotsiaalsete tingimustega ja teiselt poolt jälgiks kirjanduse tagasimõju rah­vasse sotsiaalsest vaatevinklist, on meil esialgu veel kirjutamata. Samuti puuduvad meid huvitava ajajärgu kirjanduslike esindajate kohta põhjalikumad üksikuurimused, mille najal saaks selgeks teha üksikute teoste sünniajalugu. Lõppeks puudub ka vastava ajajärgu poliitiline ajalugu, milles kõik olulised sündmused oleksid valgustatud detailselt ühes kõigi põhjuste ja tagajärgedega. Mingi idee tekkimine, selle jõudmine kirjan­dusliku väljenduseni, kirjandusliku teose mõju lugejaskonnasse ja lõppeks mõtte teokssaamine, sõnaga, kogu tee mõtte tekkimishämarusest kuni ühiskondliku teoni – kas see praeguses uurimispimeduses esialgu üldse veel on jälgitav? Mida isamaa­luule ja tõelisuse suhete vaatlemisel siiski juba praegu võib teha, see on vähemalt laiguti kindlaks määrata, milline kujutlussisu on antud üksikute luuletajate poolt üksikuis luuletustes mõisteile „isamaa”, „kodumaa”, „Eesti” ja seda kujutlussisu võrrelda selle reaalse sisuga, mida neile mõisteile on andnud poliitiline arengukäik.

Üks varasemaid eesti romantilise värsikirjanduse kujutelmi isamaast esineb Juhan Weitzenberg’i luuletuses „Tönnis Laks ehk Eestlase issama”, mis on ilmunud „Perno Postimehes” sü­gisel 1862 kuid luuletatud juba kaks aastat varem, sügisel 1860, nagu selgub pealkirja alusest märkusest sealsamas (arva­tavasti osaliselt, sest Laksi Tõnis suri 24. veebruaril 1861 vana kalendri järgi, nii siis umbes poolteist aastat enne Weitzenbergi luuletuse ilmumist, ja laulu lõpus kõneldakse tema surmast; võimalik ka, et eksib kas luuletaja ise või on vea läbi lasknud korrektuurilugeja ning tõeliselt on tahetud märkida nende värs­side sünnidaatumiks: sügis 1861). Õieti ei ole Weitzenbergi luuletuse peamiseks käsitlusaineks otseselt mitte isamaa, vaid tolleaegsed sotsiaalsed olud.

    Olli vanna Laksi Tönnis                      Raskes ellus õhkas temma:

    Talloperremees,                                 „Millal saab kül ka

    Elloaeg ta mõisat tenis                       Meie luggu parranema,

    Palle higgi sees.                                 Saab meil pärrisma?!”

Raskest mõisaorjusest, väljarändamistuhina tekkimisest selle tõukel, kergemeelsest kohtade käestandmisest, väljavaadete nur­jumisest ja tagasipööramisest mittemillegi juurde – sellest on sõnastanud Weitzenberg oma „Laksi Tonnise”. Aga pakkudes väga tüüpilisi illustratsioone 60-ndate aastate alguse agraarolude kohta, avardab luuletaja paaris kohas väljavaadet veel kaugemale ning valgustab – tõsi küll, väga kergelt ja mõndagi pidi lahtiseksjätvalt – üksiku isiku hingemaaküsimuse kõrval ka kogu rahva hingemaaprobleemi. Weitzenberg’i „Venemaale virutajad” ja „Samarasse sirutajad” ei looda Venemaalt leida mitte ainult hingemaad, vaid ka isamaad:

    Vennemale vörutagem,                           Samarale sirrutagem,

    Seal meil issama!                                   Seal saab hingemai

Nii sisendab Weitzenberg sotsiaalselt allasurutud rahvasse talupoegliku ja puhtpraktilise arusaamise isamaast: seal isa­maa, kus hingemaa. Teiselt poolt aga kajastub siin selle tol ajal tõelisuseski nähtavasti üldiselt maksvusel olnud vaate kõr­val kaudselt veel teinegi kaua enne seda ja veel kaua hiljeminigi rahvast ja rahvajuhte iseloomustav veendumus, mille järgi olu­kordade paranemine pidi sündima Venemaa abil.

„Laksi Tonnises” tõlgitseb Weitzenberg rahva poolt Vene­maale rajatud lootused lõppeks siiski petlikuks. Sündmustik oma lõpukäänakuis ei anna väljarännata ihaldajaile Venemaalt ei hinge- ega isamaad. Alatskivi surnuaial kustusid viimaks Laksi Tõnise vastavad igatsused:

    Siin on, armas Laksi Tönnis,
    Sinno hingemai
    Agga taevas meil on õnnis,
    Pärris Issa-ma! – –

Sõnamänguliselt annab Weitzenberg oma kangelasele maise isamaa asemel „Isa-maa” taevas ja lahendab küsimuse isamaa olemasolu eitamisega eestlase jaoks. Seejuures ei jäta luuletuse meelekibedust õhkuv toon aga ka kõige lihtsamat lugejat kahe­vahele selle suhtes, kas peab autor kujutatud olukorda normaal­seks või mitte.

Selle Weitzenbergi luuletuse – nagu muide enamiku tema teisigi luuletusi – teame oma käsitlusainelt võrsunud olevat tõelisuse vahenditust lähedusest. See asjaolu muutis Weit­zenbergi tööd eriti aktuaalseks ja soodustas ühes rahvapärase käsitlusviisiga nende levimist rahva keskel haruldase kiirusega ja erakordses ulatuses. Loomulikult ei saanud siis massi­desse hoopis mõjuta jääda ka Weitzenbergi luuletuse ideeline sisu, juhatamine parajasti päevakorras olevate sotsiaalsete küsimuste juurest rahvuslike juurde, teoorjuse, talude päriseksostu, hingemaa jms. probleemide arutluselt järelemõtlemisele isamaa üle.

Palvekirjade aktsioonide ajajärgus, mille haripunkt langes 1864. a., tegigi meie ühiskond läbi vastava arengu. Muidugi ei saa mingil kombel ajajärgu sotsiaalse liikumise jumestumist rahvuslikuks panna Weitzenbergi arvele, kuid tema mõttekäik sattus ajatendentsidega kokku ja kahtlemata toetas nende süve­nemist.

See ei ole ajaliselt kuigi suur vahemaa, mis lahutab Weit­zenbergi „Laksi Tönnist”, Koidula Vaino-Lilledest ja Emmajöe Öpikust, aga kui suurelt erinevad nende luuletajate kujutelmad isamaast! Kui Weitzenbergi isamaapilt võrsub vahenditust rahvalähedusest, siis aimame sellevastu Koidulat oma kujutelmi isamaast harinud olevat eeskätt raamatulikel eeskujudel; kui Weitzenberg mõlgutleb skeptiliselt ja kibestunult, siis ilutseb Koidula juba Vaino-Lilledes hümnilise paatosega:

    Eestima, Eestima –

    Kes mind võtnud ülleskasvata’!

    Eesti leib, mull’ üksi maggus maitsed –

    Eesti piir, mind üksi kindlast’ kaitsed –

Aga kuidas võiski teada linnas üles kasvanud ja linna kodanlikes oludes eksistentsi algelisematest muredest ülejõudnud Koidula, milliselt meie tolleaegsetele Laksi Tõnistele maitses tõeliselt eesti leib ja kui kindlalt tundsid nad end kaitstud ole­vat eesti piiridega oma rendimaal. Siiski mitte ainult selle, vaid ka veel muuga dokumenteerib Koidula Vaino-Lilledes oma teadmatust tõeliste olude kohta sellel maal, millega ta sidus oma kujutelmad isamaast. Ei olnud Koidulal kindlasti kuigi palju aimu rahva reaalsest sotsiaalsest viletsusest, kui ta luuletuses „Öppetus” isamaa käekäigu paremuse poole teeb olenevaks kõigepealt hariduse tõstmisest ning „rummalusse orjapaelad” arvab raskemad kanda olevat kui ihulise orjuse. „Öppetuses” väljenduv mõttekäik saab raamatuinimest karakteriseeriva lisa-jätku ka kolmandas Vaino-Lillede isamaalaulus „Neid auusta” :

    Mo rahvas, et so keskel’                          Ep olle siis jo unnund

    Suur Jummal mehhi pann’d,                    Sa teiste huikas veel!

    Kes illo, au ja ehtet                                 Siis kostab jo ja kollab

    So Eestinimmel’ ann’d –                          Mailmas veel so keel!

Selle kujutlusega suurtest meestest, kes Eesti nimele on toonud ilu ning au ja sellega meie nime on säilitanud, lõpevadki Vaino- Lillede unistused isamaast, et seda ulatuslikumalt ja jõurikkamalt puhkeda Emmajöe Öpikus. Aga orienteerumatus tõelistest oludest tungib siingi esile. Linlik ja raamatulik kir­janeitsi kujutleb oma isamaal valitsevat lausa idülli:

    Kuis, maa, nii ellast’ kannad

    So lapsi käte peal,

    Neil annad leiba, katet,

    Ja viimast aset veel!

Ajalooliste tõsiasjadega kõrvutades osutuvad Koidula kuju­telmad mitmeti ekslikeks, kuid neid kujutelmi kand­vad tunded on luuletajas siiski ehtsad. Ei ole põhjust kahelda Koidula otsekohesuses, kui ta oma suhtumisest isamaale tunnustab:

    Mo issama on minno arm,

    Ei tedda jätta ma,

    Ja peaks sadda surma ma

    Sepärrast surrema!

Niisama teesklematu kui tsiteeritud värsiridades on Koi­dula terves reas teisteski Emmajöe Öpiku isamaalauludes.

    Sind surmani kül tahan,                    Mo Eesti vainud, jõed

    Ma kalliks pidada,                            Ja minu emakeel,

    Mo õitsev Eestirada,                        Teid kõrgeks kiita tahan

    Mo lehkav isamaa!                            Ma surmatunnil veel!

Loogiliselt võttes peaks olema paistnud see andumine isa­maale üsna naiivsena sellele, kes isamaa vigadest oli paremini teadlik kui Koidula. Tegelikult on aga luuletaja tunnete eht­susest tekkiv sugestiivsus nii suur, et taotletav mõju ilmneb ka tõsieluga hästi kontaktis olijas, ja nõnda ei jookse Koidula isa­maaline ilutsemine reaalsete aluste puudumisest hoolimata ometi mitte tühja.

Teiselt poolt on aga Koidula raamatulisus tulnud ta isa­maaluulele ka kasuks, avardades nimelt isamaa mõistet ajalises perspektiivis. Ainult oleviku seisundist teadlikule lihtlugejale näitas Koidula, et mitte alati sellel maal pole olnud eestlane ori:

    Kuid immelikkult kõndis, tassa

    Üks muistne jut veel ülle ma:

    Kuis enne pri so rahvas olnud,

    Kord Kalevide vapper kond,

    Ja kuida ο m m a põhja pinnal

    Kord Eestirahvas pessitand.

Ilma ajalooliste teadmisteta lugejale, kelle isiklikud kogemu­sed kõnelesid olude stabiilsusest ja muutmiskatsete äpardumi­sest, sai selgeks, et olud siiski võivad olla ka teistsugused ja peaksidki hea tahtmise juures olema muudetavad. Isamaa mõiste ajaloolisse perspektiivi asetamisest võrsuvaid propagandaväärtusi ei asunud Koidula siiski mitte küllalt efektselt kasustama. Ta kirjeldab küll eredais värves muistset priiuspõlve, kirjeldab ka vabaduse kaotust ja osutab ka neile, kes on süüdi selles kao­tuses, kuid neist kirjeldusist ei võrsu mitte sõjakust, vaid need sisendavad üksnes nukrust. Aga pole tarviski, et nukra passiiv­suse asemele astuks sõjakas aktiviteet, tahaks nagu Koidula öelda, kui ta väljavaadete avardamisel tulevikku rahvale pikkade kannatuste järel jälle osaks laseb langeda hüvesid otsekui tae­vast:

    Vaat – ellokoide tõuseb –                 Ja surmakivvi vereb,
    So haua ärele                                     Koit särrab, naeratab –

    Üks ingel astub äkkilt:                        Noor prius valges rides,
    „Nüüd tõuse üllesse!”                          Mailm, sind terretab!

Aeg parandab haavad, lepitab minevikuga ja jumal saadab ingli, kes jagab neile, kes seda oma kannatustega on teeninud, rikkalikult tasu. Aga taevase abi kõrval leiab Koidula ka maisi abimehi ja läheb nende otsimises traditsioonilist teed: idasse! Vene tsaar on rahuldanud rahva senised igatsused ja temale tuleb toetuda edaspidigi:

    Pri omma pinnalt jälle leiad

    Nüüd Eestirahva pessakest

    Ja õitsev Eestima, sa hüad:

    „Au Aleksandril’ iggavest!”

Koidula nagu ei märkakski seda olulist vahet, mis on muistse vabaduse ja Vene tsaari annetatud priiuse vahel; ta kujutleb kunagi kaotatud vabaduse olevat jälle tagasi jõudnud ja leiab, et sellega on saabunud alus rahva uueks õnnepõlveks. Tarvis on vaid meie eneste keskel üksmeelt, et tsaari kaitse all seda õnnepõlve lõplikult kujundada. Aga paiguti tundub siiski ka Koidula isamaaluules ähmaseid igatsusi ühe parema isamaa järgi, kui on see, mis Vene tsaari kaitse all hariks eetilisi ja vaimseid väärtusi. Kas ei tuleks vene orientatsioonist ärapöördumiseks tõlgitseda „Soome silla” tsüklis esineva luuletuse „Unenägu” kujutelma sillast, mis seob Eesti ja Soome üheks isamaaks? Kas pole siin luuletaja lubanud endale vabadust hüljata reaal­poliitilised veendumused ja andunud unistustele isamaast, kus hõimurahvad teistest sõltumatult otsustavad ise oma saatuse üle? Kahjuks on Koidulal liiga vähe materjali mingi kindlama järelduse tegemiseks selles suhtes.

Teatavasti jättis Koidula isamaaluule tugevaid jälgi teis­tegi ärkamisaegsete lüürikute toodangusse. Ilutsemine Eesti kaugemas minevikus, kurtmine vahepealse orjapõlve üle, rõõm uue priiuse saavutamise pärast ja tänu priiuseandja Aleksandri vastu karakteriseerivad ka Koidula kaasaegsete luulet. Siiski on ühelt poolt Koidula ja teiselt poolt Kuhlbars’i, Reinwald’i jt. isamaalüürika vahel olulised erivused. Ärkamisaegsete meesluuletajate andumine oma isamaale pole kõigepealt mitte enam nii passiivne ja valulev kui Koidulal, vaid selles on sõjakust ja selles on optimismi, nagu näeme kas või Kuhlbarsi juures:

    Eestimaa, su mehemeel

    põle mitte surnud veel:

    peab surm ka rohket leikust

    suure sõa käraga,

    truuiks jääme isamaale

    viimse veretilgaga,

    viimse veretilgaga.

Ja sõjakamate ning aktiivsematena ei jätka nad enam seda Koidula, või õieti Jannseni rahvuslikku poliitikat, mis tsaari armust tulnud uue priiuse saabumises nägi meie õigusliku korra õnnelikku ja enamvähem lõplikku lahendust, vaid igatsevad roh­kemat. Nendele igatsustele vormi leidmine polnud siiski mitte just kerge ajal, millal algatused õigusliku korra muutmise alal olid õiged siis, kui need tulid kas kohalike saksa ringkon­dade või Vene keskvalitsuse poolt, ja hädaohtlikud siis, kui võrsusid otse rahva keskelt. Tegelik poliitik ei saanud tol ajal oma radikaalsemaid soove üldse mitte väljendada ja pidi oma taht­miste teostamisega peale hakkama kõige algelisemate asjade juurest. Tegeliku poliitikuga võrreldes oli luuletajal oma po­liitiliste soovide ja unistuste väljendamiseks mõnes suhtes siiski rohkem võimalusi. Kus polnud edasi enam otseteed, seal võis kasustada sümboolikat. Ja nõnda just talitataksegi.

Oma sisimast pakitsusest mõistu märguandmises ei ole ärkamisaegsed lüürikud siiski kuigi leidlikud ega algupärased ja seepärast kasutatakse üksteise võidu oma varjatumate isamaakujutelmade väljendamiseks üht ja sedasama sümboolset pilti. See, mille on valinud suur hulk romantilisi isamaalaulikuid oma sügavamate rahvuslike veendumuste väljenduseks, on Kreutzwaldi Kalevipoja lõpuridade sümboolika Kalevi kojutulekust:

    Aga ükskord algab aega,

    Kus kõik piirud kahelotsal

    Lausa lähvad lõkendama;

    Lausa tuleleeki leikab

    Käte kaljukammitsasta:

    Kül siis Kalev jõuab koeu

    Oma lastel’ õnne tooma,

    Eestipõlve ueks looma.

Koidula veendumuse järgi oli muistne priius kauem kui kuussada aastat kestnud orjaöö järel jälle tagasi jõudnud, ja nii oleks, kui kõnealust sümboolikat rakendada tema suhtes, Kalev juba tagasi jõudnudki. F. Kuhlbars ja A. Reinwald ei näe seda ometi veel mitte sündinud olevat. Esimese arvates viibib Kalev ikka veel „Kalmu kambris” ning laseb Lindat lei­nata, ja teinegi palub seni ikka veel tulematut:

    Jõua põrgu väravalta –                            Sinu armsat õnne aega

    Kallis Kalev, koeu sa!                               Leinab suur ja veikene!

    Ammu sind ju vangi maalta                       Aeg, kus sind sai viidud taeva,
    Ootab ohkel isamaa.                                Lõpetas meil priiuse.

                                    Vana isa, ise tarka,

                                    Taara, taevast kuule sa!

                                    Anna Manal seda märka:

                                   „Peasta Kalev kütkesta.”

Mida aga õieti oodati ja loodeti Kalevit koju jõudes kaasa toovat? Millise konkreetse kuju pidi andma isamaale unistus­lik Kalevi kojutulek? Kui Kalev sümboliseerib muistset Eestit, siis laheneb eespoolasetatud küsimus selle selgitamisega, milli­sed olid kõnealuste autorite kujutlused muistsest Eestist nende luuletuste loomise silmapilgul. Kahjuks pole selle kohta mitte mingisuguseid lähemaid andmeid, aga meie ei eksi vist, kui ole­tame Kuhlbarsi ja Reinwaldi ajaloolised kujutelmad muistsest Eestist üldjoontes kokku langevat selle pildiga, mille on pakkunud C. R. Jakobson esimeses kolmest kuulsast isamaakõnest a. 1868 „Vanemuises”:

Mis meie teame, on siis lühidelt see, et vanad eestlased kui üks prii rahvas hoolsaste põldu harisid, mere peal palju kauplesid ja vahva sõameeste nime al kõigis põhjapoolseis maades kuulsad ja kardetud olid. Naad pidasid töiste kuulsa rahvaga sõbrust, ja nende saadikud käisid künni Itaalia maale. Neil oli üks korraline valitsus, sest nende vanemad käisid iga aasta koos nõuu pidamas, kelle ai naad ka sõdisid. Neil ei olnud aga mite üksi seadusi sõa ja rahu-aea kohta, vaid ka pee­nemaid eluviisisi ja harjutusi, mis kõrgemast vaimuharimise korrast tunnistust annavad. Naad mõistsid võeraid keelesi . . . Neil oli ehk ka jo oma kiri. .. Naad ehitasid kindlaid lossisi ja kõrgeid kantsisi, ning nende templid olid kulla ja kalli kividega ehitud.

Kui Kalevi kunagine kojutulek pidi tähendama neis Jakob­soni sõnades kirjeldatud õiguste ja vabaduste saavutamist, siis küündisid Kuhlbarsi ja Reinwaldi isamaalised unistused ei mil­legi muu vähema kui Eesti iseseisvuse mõtteni. Kahtlemata ei toetunud need unistused möödunud sajandi teise poole reaalse­tele poliitilistele olukordadele, sest sellelt aluselt lähtudes võis mõte isamaast kui Eesti riigist paista täiesti absurdsena. Need unistused on eeskätt ikkagi kirjanduslikud ja sellistena poliitili­selt lähemalt konkretiseerimata.

Vene orientatsiooni süvenedes kaob aga siiski Kalevi koju­tuleku sümboolikast see kõrge mõtteline sisu, millise andsid Kuhlbars ja Reinwald. Juhan Kunder laseb Kalevil tõusta, tulla tagasi oma rahva keskele, kuid heita siis uuesti hauda ja hingata „rahulist und”, sest Eestimaa õitsevat ja kasvavat niigi. Päriselt ära labastab selle sümboolika aga 60-ndate aastate palvekirjade aktsiooni tähtsam tegelane Adam Peterson, kellele Kalev personifitseerub Vene keisris:

    See on su uhke Olev

    Mis ammu ootad sa;

    Su kallis kange Kalev,

    Su püha Päästija.

Kalevi kojutuleku sümboolika kõrval ärkamisaegsete lüüri­kute mõtted isamaast palju enam ei vallandugi julgemaiks len­dudeks. Siiski leidub Reinwaldil erandlikult üks luuletus, mil­les ta võimaluse leiab eespoolkäsitletud mõtet eestlaste iseseis­vast teerajamisest tulevikku väljendada unenäo kujul koguni julgemalt ja selgemalt kui Kalevi tagasitulekut käsitlevas luuletuses.

  

 

 Albumi Võitluse Päivil (1905) kaas. Valmistanud K. A. Hindrey

(Suurus 3:4.)

   

„Unenägu” – nii selle Reinwald on pealkirjastanudki_:

    Ma seisin unes kõrgel mäel,

    Sealt vaatsin taeva piiredel;

    Seal paistis meres kaareke,

    Kui roheline saareke.

    Seal saarel ‘polnud sarvikuid,

    Ei mingi kisk’jaid elajaid.

Edasi ülistab autor saare õnnelikku elu ja jätkab siis:

    Kes on siin saarel kuningas,

    Sell’ ilusal maal isandaks?

    Mul anti nõnda seletus:

    „Meil Kalevala valitsus.”

    Seal mäe peal seisin kaua ma

    Ja nutsin raskest salaja:

    Et selle armsa riigi a’al

    Ju olen unustuse maal.

Meile ei ole küll mitte päris selge, mida täpsalt on mõelnud Reinwald „Kalevala valitsuse” all, kuid see ongi ainult varjun­dite küsimus ega ole siinkohal eriti oluline, kas Reinwaldi näge­muses kangastus talle ainult Eesti riik, Eesti-Soome unioon või veel laiem hõimurahvaste riiklik korraldus. Kõige huvitavam käesolevas luuletuses on aga see nähtus, et siin luuletajale rahva vabanemine ei ole enam ebamääraseks igatsuseks, mis võib täi­tuda või mitte täituda, vaid kindlaks usuks. „Armas riik” „Kalevala valitsuse” all saabub luuletaja veendumuse järgi kindlasti, ainult tema ise ei looda selle ajani elada.

See tulevikukujutlus isamaast arenes otseselt ilutsevast minevikukäsitlusest ja on sellisena oma olemuselt eluvõõras; ning me ei imestaks, kui tegelikes poliitilistes võitlustes mõte võimalikust eesti iseseisvusest üldse üles ei oleks kerkinudki. Tõepoolest tuli aga meie tegelikel poliitikameestelgi pide­valt teha tegemist selle küsimusega 70-ndate aastate algusest peale.

Kirjas Koidulale 22. veebruarist 1870 teatab C. R. Jakobson ühe Flerovski teose ilmumisest ja kirjutab selle raamatu puhul:

Kahju aga, et see kiri nii vara välja on tulnud. Nüüd võib ta meile ka veel palju kahju teha. Sest see on Sakste ülem riist nüüd, kellega naad Venelasi hirmutavad, et Eesti ehk Soome seltsid üht ise riiki tahta asutada, n. n. e. Sellepärast ka mõned asjad meie juures nii pikkamisi edasi lähevad. Saksad teevad, aga meie arvame Venelaste süüks. Nõnda pidin ma veel hilja aea eest tagasi oma kirja pärast Posti­mehes, keda Kreutzwaldile vastuseks kirjutasin, ühe ülema ametniku ees aru andma. Teie sõber Dr. S. on siin zensor, kes kõik Balti aealehed veel üle vaatab, ühtlasi aga ka Sakste lahke abimees. See oli minu kirja nõnda ära seletanud, nagu oleks ma seal jo ühest tulevast eesti riigist rääkinud n. n. e. Sellepärast ei ole praegu sugugi sünnis, palju „Soome sugulastest” rääkida, sest igal korral, kui seda teeme, anname Sakstele ühe uue võitlemise riista kätte.

Nagu siit selgub, pole Eesti iseseisvuse mõte avalikumal kujul üles kergitatud mitte eestlaste poolt. Jakobsoni artikkel, mis andis dr. Schultz-Bertram’ile aluse Jakobsoni süüdistami­seks, on viimase poolt kirjutatud vastuseks Kreutzwaldile Tea­dus ja Seadus põllul arvustuse puhul ning sisaldab peamiselt keelelisi selgitusi. Selles võrreldakse meie keele ja kirjanduse arenemist saksa keelelise ja kirjandusliku arenemisega ning avaldatakse lootust, et ka eesti keel tõuseb kultuurkeeleks. See võrdlemine ja see Jakobsoni lootus ilmsesti viiski Schultz-Bertrami arvamusele, et Jakobsoni rahvuskultuuriliste tulevikukujutluste taga peitub ka poliitilise iseseisvuse mõte. Antud materjali najal on Jakobsoni süüdistamine selles muidugi alusetu, kuid seejuures on vägagi huvitav, et Jakobson Koidula ees ei asu eitama iseseisva riigi mõtte omamist, vaid ainult juhib tähelepanu sellele, kui hädaohtlikuks relvaks meie vastu võiks saada see mõte.

Seekordne lainetus Eesti iseseisvuse ümber vaibus avalik­kuse ette ulatumata kantseleiaktidesse ja erakirjavahetusse. Pisut üle kümne aasta hiljem tekkis sellega võrreldes sama küsimuse ümber juba lausa torm, kiskudes oma keerisesse nii eesti, saksa kui ka vene Baltimail ilmuva ajakirjanduse. Alguse sai asi sedapuhku Riia saksa ajalehest „Zeitung für Stadt und Land”, kus Jakobsoni surma puhul tema poliitilist tegevust ja sihte „Eesti Postimehe” tõlke järgi järgmiselt kirjeldati:

Tõeste, see oli aruldane mees, keda nad siin hauda kandsivad. Ε t üks seminari-õpilane, kes oma kitsast õpeasja-hariduse piiri enam ajalehtede kui teadusliste tööde uurimise läbi on laiendanud, tööle hakkab ühest seisusest ühte rahvast looma, Eesti talu­poegadest Eesti rahvast Soome rahvaga ühte eulatama, sellega ühes suguvendasid kuni Moskva linna väravate alla ja kuni Urali mägedeni otsima ja kokku heitma, et terve põhja-Vene maa Volga jõest Valge mereni, Urali mägedest Soome laheni jälle vabade Soomlaste päralt oleks ja Soome zaari (keisri) käsu järele: ,Hakka pääle’ Peeterburi talvepaleest kõlaks – see on tõeste ettevõtmine,    mis    hullumeeleline ehk  naeruline peaks näima, kui ettevõtja seda mitte suure külma verega ja  imekspanemise väärt õige ar­vamisega ei oleks täita püüdnud. Aga nõnda on see kõrge vaimu annete märk. Jakobson mõistis pulka pulga pääle valmis­tada, millel tema politika unenägu jalg jala ette tõeks saamisele võis ligineda. Esite ajaloo tarvitamine isetundmuse äratuseks, siis Kirja­meeste seltsi asutamine sekssamaks tarbeks, siis põllumeeste seltside loomine politikalisteks seltsideks, siis tema olek Vene vaimulike vasta, keda ta nähtava abi sillaks ja alati valmis olevaks advokatiks Peeterburis pruukis, siis Slaavimeelelistega kokkulöömine, kes agaramad ja mõjuvamad lepinglased olivad, aga mitte Vene vabameeleliste poole – kõik see tunnistab üli teravat silma kõige mõnusamaid abinõuusid leida ja niisama suurt osavust õigeid tööriistu tarvitada. Selle juu­res ei ole ta Sakslast milgi kombel ära tahtnud lükata ses õiges tund­mises, et tema plaan ilma Sakslaseta mitte täide ei lähe, Sakslane aga pidi üksnes Soomlaste rahva ja tema politika läbi ära lõpma ja kuluma. Ei lükanud ta ialgi Sakslasi tagasi, alati püüdis ta nende häätegusid kiita ja neid selle läbi enese poole saada. Kirjandus ja põllutöö, kasvatamise-teadus ja kirik, talupojad, kodanikud, preestrid, Venelased, kõik Olivad tema käes üksnes abinõuuks suurele eesmärgile saada.

Polemiseerides vastab „Eesti Postimees” „Zeitung für Stadt und Land’ile”, et eesti rahva ajalugu on õpitud tundma ainult tungist teadmisi omandada, Eesti Kirjameeste Seltsis ja teistes seltsides ei aetavat poliitikat, Jakobson polevat kuski väljendanud mõtet iseseisva riigi asutamisest, ning lõppeks öel­dakse: „ei ole meil tarvis selle üle pikemalt rääkida, sest meie oleme juba enne näidanud kuda Eesti rahvas õnnelik ja rahul on Vene valitsuse all ja kuda see väiksele rahvale mitte kasulik ei ole, kui tal oma riik on.” Teiselt poolt aga tekkis „Zeitung für Stadt und Land’il” poleemika „Rižski Vestnik’uga” 28) j_a sel puhul toob esimene oma väidete kaitseks ka tõendisi. Esi­teks olevat igal iseteadvusele tõusval rahval loomulikuks ide­aaliks tulevikus endale iseseisvalt teed rajada ja teiseks olevat eestlaste ja soomlaste suhtlemine nii elav, „soome silla” prob­leem nii teravalt aktuaalne, et kahtlust polevat nende rahvaste Tsavatsetavas ühisaktsioonis.

„Zeitung für Stadt und Land’i” ataak oli poliitiliselt väga demagoogiline ja liialdustega mitmes suunas üle ja üle pipar­datud, kuid vähemalt see rahvastepsühholoogiale toetuv väide, et iga rahva eneseteadvusele äratamisel kau­gemaks eesmärgiks lõppeks paratamatult peab olema selle rahva poliitiline iseseis­vus, on igatahes väga tabav. Seevastu teame „Eesti Posti­mehe” vastuväiteid seltside apoliitilisusest ja ajaloo tundma­õppimisest ainult teadmishimust aetuna olevat vähemalt ühe­külgsed, kui mitte hoopis ekslikud.   Aga et „Eesti Postimees” ainult nii vastata võis, see on tolleaegseid olusid arvestades täiesti arusaadav.

Kui need kaks teadaolevat kallaletungi tulid sakslaste poolt ja venelased ainult vahelt sekka kisti, siis kolmanda algatavad juba venelased ise. Alguse see sai hoopis tühisest asjast. 1888. a. lõpul ilmus „Oleviku Lisas” Helmi (J. W. Ederberg’i) luuletus „Aeg annab arutust”, mille moraal on lühidalt see, et meie rahvuslikud püüdmused on ainult siis kindlal alu­sel, kui selleks aluseks on Jumal. Riia vene leht tõlkis sellest laulust poole, nii hästi-halvasti kui osati, luuletusest tervikuna ei saadud aga kuigi palju aru ja loeti seetõttu sealt välja ten­dents, et eestlased püüdlevat Eesti autonoomiat saavutada. Riia lehest ulatus kõmu ka teistesse vene lehtedesse, muu seas Tal­linna vene lehte ja Katkov’i „Moskovskija Vedomosti’sse” Mosk­vas. Lõppeks pidas „Olevik” vajaliseks sellele reageerida ja tegi seda igatahes palju drastilisemalt kui omal ajal „Eesti Postimees”:

Meie tunneme oma suguvendade nõrkusi küll, aga niisugust meele­segadust ei ole meie üleüldse ühegi Eestlase suust ega sulest leidnud, et kellegi pääs Eesti ülikooli või koguni „avtonomia” tont liiguks.

Seda laadi süüdistusi kerkib hiljeminigi ühel või teisel põh­jusel ikka ja jälle üles ning nagu esimenegi kord 1870. a. ei ole selle algatajaks mõnel juhul mitte saksa või vene ajakirjandus, vaid riigiametnikud. Eriti kohavaks paisus süüdistustelaine pärast 1905. a. rahutusi, mil saksa ajakirjandus oma poliitilistes huvides äärmiselt tähtsaks pidas võidelda 1905. a. sündmuste agraarrahutusteks tõlgitsemise vastu ja teiselt poolt kogu sündmustekäiku püüdis seletada eestlaste puhtpoliitiliste kavatsustega. Sel korral süüdistustel näib olevatki teataval määral ka reaalpoliitilist alust, muidu aga olid põhjused enamasti väga otsitud. 1908. a. näit. jätkus järjekordseks kallaletungiks juba sellestki, et Viljandi kirjastaja Leoke oma piltpostkaartide aadressiküljel oli tarvitanud eesti keelt ja kaardi päritolupaigana märkinud: Eesti. Sellest Leokese demonstratsioonist haavus nimelt Tallinna saksa leht ja võttis sel puhul korduvalt sõna. kirjutades muu seas:

Ganz ungehörig aber finden wir auf der Adressenseite unter der Ueberschrift „Carte postale”, breit gedruckt die Worte: „l ah tine kiri” und dabei „Eesti” ais Staat, angegeben. Man sollte glauben, dass die estnische Republik, die von dem in Grössenwahn verfallenen Volke aus der Revolution erhofft wurde, bereits besteht, denn auf den Postkarten werden an der bezeichneten Stelle sonst nur souveräne S t a a t e n genannt und so weit ist man einstweilen noch nicht gelangt. Da diese Postkarten grösstenteils aus Fellin, der Hochburg des Estentums, herstammen, so ist das bisher unbekannt gebliebene Estenreich offenbar ais aus Estland und Nordlivland zusammengesetzt gedacht. Die Sache ist zwar im ailgemeinen harmlos, aber immerhin ein Beweis dafür, dass der Grössenwahn nicht aufgegeben ist und noch so manches unter der Asche der vermeintlichen „A g r a r u n r u h e n” glimmt, das nur günstigen Luftzuges harrt.

Seoses selle atakiga võttis pikemalt sõna „Postimehe” aju­tine asemik „Elu” ja, lähemalt kirjeldades mitmeid eelmistest kallaletungidest, arvas, et sel alal võimalik oleks pühitseda juba omamoodi juubelitki:

„EESTI VABARIIGI” AJALUGU võiks juba lahedasti veerandsaja-aastast juubelit pidada. Juubeldajad aga ei ole mitte eestlased, vaid Eesti rahvuse vastased, mis nime nad muidu ka kannavad. Asjast ene­sest ei ole meie pool küll rihku ega rähku kuulda olnud, vaid meie oleme pidanud aegajalt paha meelega kuulma, mida kõik vastased meile kaela ei luuleta. Meil on siin nähtusega tegemist, et asja ajalugu juba paar­kümmend aastat vanaks saab, kuna asi ise ikka alles sündimata on. Ja ta jääb kestvalt meie rahvuse vastaste pääluusse keerlema. Meie tunneme ainult matsusid, mis vastaste tegevusel meie pihta sajavad, kui keerlevad hullustused päevavalgele kipuvad. „Eesti vabariiki” ei ole ial veel ühegi terve mõistusega eestlase mõttest läbi sähvanud, veel vähem südamesse asunud. Eestlased ei ole mitte nii tölbi aruga, et nad mitte aru ei saaks, et nende iseolemise aluseks kõikumata riiklik ustavus jääb. Meie vastased maalivad lahkpüüete tonti võimalikult kohutavalt seina pääle ja juhivad kõrge riigivalitsuse silmi tema pääle, kui muud abinõuud enam ei aita. Eestlased olevat lahkriiklased ja separatistid ja tahtvat koguni „Eesti vabariiki” asutada, kuna nemad ainsad riigi toed olevat.

Nagu ülaltoodud materjalist nähtub, on riikliku iseseisvuse mõte tegelike poliitiliste võitluste platvormile kistud eran­ditult meie rahvuslike vastaste poolt. Niisama eranditult on meie tegelikud poliitikud selle mõtte olemasolu eesti rahvuspo­liitilises programmis eitanud.

Samast materjalist selgub ka see, miks talitas üks ja teine pool just nii ja mitte teisiti.   Sakslastel ja venelastel oli taktikalistel põhjustel ilmsesti kasulik eestlasi süüdistada separatismis, eestlastel samadel põhjustel omakorda kasulik separatismi ei­tada. Ses olukorras ei saa täiesti puhta rahana võtta ei vastaste süüdistusi ega eestlaste tagasitõrjumisi või, teiste sõnadega, antud materjali najal ei saa iseseisvusmõtte esinemist eestlaste keskel lugeda tõestatuks, kuid ei saa kaugeltki pidada ka selle mõtte hellitamist hoopis võimatuks. Aga nii või teisiti, oluline on juba seegi, et mõte niisugusena – olgugi see tegelikus poliitikas kasutamatu – korduva poleemika tõttu pidi tuttavaks saama laiemateski  hulkades  juba  80-n dail   aastail.

Aga kui taktilistel põhjustel eestlastel tark ei olnud iseseisvusmõtet avalikult väljendada, kui otse selle vastu mõistlik oli seda mõtet lausa hullumeelseks tembeldada, kuidas oli siis lugu eesti avaliku elu juhtidega nende sisimas olemuses? Kas ei leidu unistusi riiklikust iseseisvusest nende erakirjavahetuses või muudes paberites, mille varjujäämine avalikkuse ees näis olevat kindlustatud?

Meie suurim seni trükis avaldatud ärkamisaegne eradokumentide kogu Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus ei paku ses suhtes õieti kuigi palju. Kreutzwaldile oli eesti rahvas „kiduraks võsukeseks”, kelle suhtes ta oma skeptitsismis ei lubanud mingeid illusioone. Siiski unistas ka Kreutzwald koos Koidulaga sellest, et meil saksa ja vene ohust pääsedes „enda lätekene pea, pea! … selgelt voolamas oleks”, kui tarvitada Koidula sõnu. Suurema ja edasijõudnuma hõimurahva esin­dajalt Paul Hunfalvy’lt oma igatsustes kinnitust leidnud, aval­dab Koidula Kreutzwaldile teisal seda enda lättekese mõtet veel selgemini ja julgemini: „Ich, liebster Papa, glaube mit ihm an die Möglichkeit unserer nationalen Selbständigkeit, wofern unsere Annäherung an Finnland durch Verlängerung des Kampfes zwischen Deutsch- und Slaventhum gedeckt und beför-dert werden kann, so fest, wie noch eine ganze Anzahl tüchtiger und brauchbarer Kräfte daran glaubt!” Mida aga siingi „rahvusliku iseseisvuse” all täpsalt just mõista, see pole mitte täiesti väljaspool kahtlust. Koidula teiste mõtteavalduste taga­põhjal peab aga siiski kalduma vist sinnapoole, et ta nende sõna­dega taotles tähistada kultuurilist, mitte poliitilist iseseisvust. Kuid teiselt poolt, kui Koidula pisutki sügavamalt järele mõtles kultuurilise iseseisvuse võimaluste üle, siis pidi ta kahtlematult veendumusele jõudma, et kultuuriline iseseisvus pole kujutle­tav ilma poliitiliste õiguste avardamiseta vähemalt autonoomia ulatuses. Kui aga Koidula seda tegi, siis oleme õigustatud laien­dama temagi kohta seda hinnangut, mille on andnud F. Tuglas Kreutzwaldi suhtes üksi: „Kreutzwald oli see, kes ajajärgul, mis praegusest lõpmata erines, ometi seda soovi usaldas aval­dada, et Eesti rahvas mitte Saksa laias jões või Vene ääretus vetekogus ei upuks, vaid meie oma rahvuslik allikas kord sulisema hakkaks. See oli esimese Eesti autonomisti ja iseseisvuslase hääl.”

Eesti iseseisvuse või vähemalt autonoomia mõtte hellitamise kohta meie avalike tegelaste keskel juba 80-ndate aastate paiku on siiski ka üsna kindlaid teateid. H. Prants, kelle mälu haruldane tugevus ja täpsus on laiemaltki tuttav, on ühes oma artiklis puudutanud Tartu ajakirjanike meeleolusid läinud sajandi 80-ndate aastate keskel ja toonud mõningaid meidki huvitavaid andmeid. „Usaldasime arvata”, nii kirjutab H. Prants, „et ega see Eesti enam nii vilets polegi, kui teda peetakse. Meil on ju tegelasi, kes võiksid vääriliselt seista muu­laste kõrval, võiksime endale luua tarbekoral kas või oma valit­suse. Kuna mina ja Undi olime tuttavad Soome oludega, mõlgutasimegi mõtteid Soome senatitaolisest valitsuse koosseisust. Muidugi enam nalja kui tõe poolest, kuid selles olime veendu­nud, et kord aeg tuleb – kus Eesti küps on enda valitsemiseks.”

H. Prantsu kirjeldatud mõtteavaldused leidsid aset noore­mate ja mitte just eriti laialt tuntud ajakirjanike vahel, kuid samas teab Prants kinnitada, et ka tolleaegsed kaalukamad tege­lased nagu Hermann ja Grenzstein kindlasti uskusid, et „Eesti asi ei kao”.

Et neid unistusi ei pretsiseeritud vastavalt mõisteile auto­noomia, vabariik või kuningriik, see on arusaadav ses karmis realiteetide maailmas, milles tavalilt peab liikuma ajakirjanik. Arusaadav on ka see, et unistajad oma unistuste täideminekut ei lootnud kohe homseks või ülehomseks. Kuid seejuures on olu­line see asjaolu, et sellest üldse unistati ja oma igatsuste teos­tumisse kaugemas tulevikus siiski usuti.

Umbes samal ajal, millal H. Prantsu sõpruskond mõtteid mõl­gutas tuleviku Eestist, või õieti veel varem, on mõnes teiseski ringkonnas seesama poliitiline unistus pannud kihama noori päid. Kui sügisel 1882 ametivõimud said Ernst Bark’i ja Andres Dido suhete jälile, viimase vahistasid ning tema juures läbiotsi­mise korraldasid, siis leiti muude paberite hulgas käsikirjaline luuletus „Eesti sõalaul”, milles ei kõnelda enam Eesti iseseisvu­sest ainult üldiselt, vaid lähemalt ette ära määratakse ka riigi­vorm. Ühes olulisemate paranduste ja paralleelvormidega käib see vanemaid Eesti iseseisvusmõtte dokumente järgmiselt:

    Eesti sõalaul [pliiatsiga peale kirjutatud: Eesti sule sõda].

    Nüid üles Eesti mehed kõik

    Sest Sakslased meid piinavad;

    Kes Eesti pinnal elavad,

    Need antku vahvast’ vemmalt nüid!

    Sest igal Eesti alamal

    Kuis teada igal kaugel maal,

    Ei ole hirmsam [peale kirjutatud: raskem] olnud veel

    Kui Saksa raska piitsa [peale kirjutatud: piina] all.

    : Priius, auu ja Eestimaa,

    Need [kustutatud:

    Kui] kutsuvad meid sõdima

    Sest [esialgselt kirjutatud: Siis] astkem ette [need kaks sõna esialgu kustutatud, siis aga punktiiriga jälle endistesse õigustesse seatud; peale kirjutatud, aga siis kustutatud: tõuskem üles; äärele selle rea kohale kirjutatud: vehklegem kõik] rõõmuga

    Hurraa, hurra, hurraa.

    Ehk Jakobson meil surnud küll,

    Siis Dr. Veske elab veel.

    Ei [kustutatud:

    Kui] pease keegi meie käest

    Sest Kalev ärkand [peale kirjutatud: tõusnud] surma väest.

    Kõik Eesti riigi vanlased [kustutatud: alama]

    On haganate sarnased,

    Kui põllul tuli põletab

    Ja meie nui neid uinutab.

    Priius, auu ja Eestimaa! ete.

    Käib Veel ja näitab teed,

    Siis julgest’ järel’ Eesti väed.

Kõik peastma [see sõna esialgu kustutatud, siis aga punktjoonega jälle jalule seatud; peale kirjutatud: maksma nende] oma isa maad [selle kohal ülal: vere suid’]

    Sest Eestimaa on meie hüid

    Nüid orja unest ärkame

    Ja ühes sõtta tõttame

    Sest priius läigib meie eel

    Ja Eesti vabatriigi peal.

    Priius, auu ja Eestimaa

    Need kutsuvad meid sõdima,

    Sest astkem ette rõõmuga

    Hurraah, hurraa, hurraa.

Ülekuulamisel võttis A. Dido omaks, et „Eesti sõalaul” on kirjutatud tema käega, kuid ta ei olevat seda mitte ise luuleta­nud, vaid kirjutanud selle kas kustki maha või kellegi etteütluse järgi, mida aga täpsalt ei mäletavat. A. Dido areteeriti augusti­kuu alguses 1882, C. R. Jakobsoni surm, mida „Eesti sõalaulus” on mainitud, leidis aset sama aasta märtsi alguses, järelikult ei võinud „Eesti sõalaul” Dido areteerimisel olla kuidagi vanem kui ainult viis kuud ja loomulikult pidi siis Dido nii lühikese ajalise vahemaa takka mäletama kõiki laulu tekkimise üksikasju. Ilmsesti ta salgab oma autorsust ainult selleks, et karistust ker­gendada. Lisaks kõigele muule räägib Dido kui autori poolt ka käsikirja mustandlik iseloom paljude paranduste ja paralleel­vormidega, mis kopeerimisel või etteütluse järgi kirjutamisel vaevalt oleksid võinud tekkida. Need poliitilised tendentsid, mis leiduvad selles laulus, kuuluvad kindlasti Didole, kuid puht­kirjanduslikult võttes on tema sõdimisel autorsuse vastu oma­jagu alust, sest „Eesti sõalaul” pole midagi muud kui J. V. Jannseni populaarse sõjalaulu „Nüüd üles, vene alamad” para­fraas.

Iseseisvusmõtte puhkemine 1905. a. paiku ja selle avaldumine eriti Juhan Liivi luules peaks olema laiemaltki tuttav. Haige luuletaja, kelle kauaseks kinnismõtteks oli see, et teda politsei poolt jälitatakse mingi tühise jänesejahi pärast, ei kartnud siiski paberile panna selgesti ja kindlalt formuleeritud mõtet Eesti tulevasest iseseisvusest:

    Kui Tiituse tööd ei tehta                     Ja nõnda on lugu ka Eestis

    just iga rahvaga,                                ja nõnda on elu kiik:

    saab aeg tulema, näete,                      ükskord – kui terve mõte –

    et vabad on nemad ka.                        ükskord on Eesti riik!

Kui pärast seda üldjoonelist vaatlust tagasi pöörduda Ado Reinwaldi „Unenäo” juurde, siis ei heida toodud materjal kül­lalt heledat valgust mitte ainult sellele luuletusele üksi, vaid mitmeti sihikindlam ja selgem peaks tunduma sel tagapõhjal ka muu Reinwaldi ja teiste hämaram isamaaline igatsusluule. Sel­lele värsisõbrale, kelle pähe ükskõik millisel teel oli jõudnud mõte Eesti võimalikust iseseisvusest, võis paista üsna konkreet­sena kas või sellinegi salapärane muistsuse tuulekahin, nagu näeme näiteks C. R. Jakobsonil luuletuses „Veel pole kadund kõik”;

    Sest Taara tammikutes

    Veel kuulen kanget healt;

    Kõik ennemuistsed tuuled

    Ei ole kadund sealt!

Hilisemate luuletajate käes kipuvad õhkamised isamaa poole muutuma enamasti klišeelisiks, aga kui patriootilised hüüatu­sed, nagu „Eestlane olen ja Eestlaseks jäen”, „Oh Eesti isamaa! Mul kõige kallim oled sa”, „Mu isamaa! Ma mõtlen sinu peale”_; ,_;Eesti, Eesti, ela sa!” jne. jne., ei kätkegi endas nii tugevat ja ehtsat tundepinget ning ideelist avastuslusti kui Koidula, Kuhlbarsi, Reinwaldi jt. vanemate luuletajate värsid, ei ole nad siiski ka mitte vastuolus sellega, mis öeldud varem. Nad on kirjanduslikult vähekaaluvamad, kuid ühis­kondlikult soodustasid siiski kindlasti nende mõtteidude edas­pidist arenemist, mis olid võrsunud eelkäijate poolt külvatud seemnest.

Tehkem kokkuvõtteid. Kõrgelennuline isamaaluule ses laa­dis, nagu see esineb Koidulal ja tema eeskujul ka tervel real teistel ärkamisaegseil luuletajail, tekkis tutvumisest eesti aja­looga, osalt ka välismaise isamaalüürikaga, sõnaga puhtraamatulikest huvidest. Sellisena see luule oli suhteliselt nõrgas seoses kaasaegse tegeliku eluga. Aga kui ärkamisaegne isamaa­line värsilooming ajalisi realiteete lihtsalt kas ei tundnud või neid teadlikult ignoreeris, siis sisaldas ta teiselt poolt vaatlevate võimete asemel üsna suurel määral konstruktiivseid jõude, mis tegelikule elule lõppeks ometi kätte näitasid õige arengutee tulevikku. Võib koguni väita, nii paradoksaalsena kui see esi­mesel pilgul ka kõlaks, et ärkamisaegse isamaalüürika suurim eluline väärtus selles just seisabki, et ta kaasaegset elu arves­tamata julgesti sööstus unistustesse. Sest ΧΙΧ-nda sajandi kol­mandal ja neljandalgi veerandil armetus seisundis virelevast reaalsest isamaast inspireeritud, ja ainult sellest inspiree­ritud luuletaja iialgi poleks julgenud kujutleda seda isamaad iseseisva riigina oma saatust juhtimas.

Hilisema ärkamisaegse isamaalüürika jälgimisel näemegi, et mida tugevamaks kasvavad luule sidemed reaalse eluga, mida suuremaks muutub värsi elulähedus selle sõna kitsamas tähen­duses, seda vähemaks muutuvad ta tulevikku juhtivad, elu ehi­tavad väärtused. Umbes 1878. aastast ja eriti veel 80-ndate aastate algusest peale saavad isamaalüürika üheks kõige sageda­maks teemaks tülid erakondade vahel. Selleteemaline luule on tõepoolest küll väga elulähedane, kuid samal ajal ka väga pes­simistlik, ilma igasuguste heledamate väljavaadeteta tulevikku. Kalevi kojutuleku motiivile lühikese pilgu heitmisel juba nägime, kuidas selle käsitlejad hilisemast ärkamisajast jooksid ummikusse. Kalevi samastamine Vene tsaariga tähendas tege­liku lühinägeliku poliitilise mõtlemise sissetoomist luulesse ja tähendas samal ajal ka kaugemale sihtiva patriootliku mõtte­lennu hävitamist. Realiteetide keskele laskumise ja heledamate väljavaadete kustumisega kängub isamaaluule lõppeks täiesti. J. Bergmannil, J. Tammel, Κ. E. Söödil, A. Haaval ja mõnel tei­sel vähem nimekal läinud sajandi neljanda veerandi luuletajal esinevad patriootilised motiivid suhteliselt harva. Jakob Tam­mel, niivõrd kui tal isamaaluulet on, konkretiseerub see peami­selt mõisa ja talu suhete vaatlemiseks ja käändub nõnda sotsiaalseks. Κ. E. Sööt aga tõmbub isamaa üldiste küsimuste käsitlemiselt tagasi lähema koduümbruse kirjeldamisele. Igal juhul pole 90-ndate aastate kirjanduslikus uusloomingus isamaalüüri­kal mingit olulisemat osa ning alles uue sajandi uued romanti­lised puhangud annavad värsket  verd sellele  kirjandusliigile.

Ärkamisaegse isamaalise lüürika ja tõelisuse suhete vaatle­misel siin on pisut ulatuslikumat valgustust püütud langetada päris teadlikult peamiselt üheleainsale laigule: isamaaluule osale rahvusliku mõtte õhutamise alal ses punktis, kus see mõte läheneb kujutlusele Eesti riiklikust iseseisvusest. Aga koguni sellisest probleemi kitsendamisest hoolimata ei ole antud piiri­des võimalik olnud käepärastki olevat materjali tühjendavalt esitada. On püütud tõmmata peajooni ja osutada mõningaile probleemele, mille lähem teaduslik käsitlus võiks olla väga tulemusrikas. Nii võiks siin keskseks asetatud probleemi suhtes pakkuda palju huvitavat selliste isamaaluule motiivide lähem analüüs, nagu Kalevi kojutulek, Soome sild, eesti lipp, terri­toorium, piirid, eesti keel, rahvas jne. Iseseisvusmõtte arene­mise poliitilise tagapõhja suhtes aga peaksid lähemad arhiivuurimused andma rohkesti lisa siin esitatud materjalile. Kui eespoolesitatuga pisutki on tõstetud uurimisindu kõnealuse küsi­mustekompleksi vastu, siis on esialgne ladvikki vaatlus õigus­tatud.

O. Urgart

Koguteosest „Raamatu osa Eesti arengus”, 1935