Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

„Mäletad, samal kohal, kus istume

praegu, unistasime poisikestena nii tihti

eesti rahvuse tulevikust. Me olime vai-

mustet, me lõkendasime, meie plaanidel

polnud piire, me vaatasime alla linna

peale ja tundsime: see on meie linn,

selle ümber laiub meie maa, kus elab

meie rahvas. Milline tundmus valdas

südame! Kuid me olime kui juudid Egiptuse

orjapõlves, võõra voli all, sest meil polnud

jõudu ja meil polnud ühendavat aadet.

Nüüd olen ma selle leidnud. Mõtle,

see on meie  kultuur”.

F r. Τ u g l a s :   Poeet ja idioot.

Inimene on jumal, kui ta uneleb ja loob, kerjus, kui ta laskub argipäeva pisiellu, selle üle mõtleb ja juurdleb!

Peaaegu sedasama võiks ütelda rahva kohta. Rahvas omab alles siis kõrgemat vaimset sisu, kui rahvuslus nõudleb ideaalse­maid ühisväärtusi ja uneleb millestki suuremast, kui on seda päe­vaküsimused ning argielu. Rahvuse jõud rakenduvad siis ping­saimalt ühisele loomingule, kui rahvuslus seab tähiseid ja tung­leb nende teostamisele. Rahvas on mass, inimhulk, vastukäivate huvide reaalne paljus, kui ta on kinni vaid päevaküsimusis ega tunneta küllalt sügavalt rahvuslikke ühisülesandeid, mille nimel toimuvad pingutused ja võitlused raskustega omandavad mõtte ning tähenduse kaugemas perspektiivis.

Uneldes Eesti iseseisvusest, Eesti riigist, ja selle eest väljas olles olime kui noored jumalad. Iseseisvuse saavutamine näis aga meid peatselt vaeseks tegevat – vaeseks ideist ja unelmaist. Saabus aeg, millal olime tõepoolest laskunud ülepea argipäeva pisiellu, millal olime liiga palju järele mõtlemas, oma ning peami­selt üksteise vigu ning vajakuid sõelumas. Tundsime end vae­sena, väikesena, peaaegu kerjusena. Ja vaesus teeb inimesed ning rahva õelaks – üksteise vastu, muudab kõik igapäevaseks. Kõneldi riigitüdimusest ja tuntigi tüdimust kestvast argipäevast. Unustati, et alles riigi kaudu rahvus saab kõrgema vaimse sisu, unustati, et riikliku oleluvormi saavutamine on alles rah­vuse igatsuste ning otsiskelude nurgakivipanek, millele peab järgnema rahvusriiklik ülesehitus ise ja etniline individualiseerumine ning täiustumine.

Praegune vaikiv olek peab tähistama selle ülesehituse algust, riigirahvuse endaleidu ja arengut täiustumise poole. Pigemini on see aeg, millal peavad sündima uued ideed, kangastuma uued unelmad, ühtlasi aeg, millal tuleb vajalikke jõudusid mobilisee­rida ning koondada uueks ülesehituseks, uueks jõudsaks loomin­guks. On juba kord nii, et vaikuses sünnivad ideed, püstitatakse värsked loomingutähised ning küpseb etniline individualiteet, mis paneb aluse uueks tõusuks. Ja vaikus on ka selleks, et välja puhata vahepeal olnud tapvalt väsitavast argielust, et hinge tagasi tõmmata väiklasest omavahelisest kisklemisest, ja nii jõudu ette valmistada tulevaks üldiseks mobiliseerimiseks ning rünnakuks.

Elame ajal, mis peab kristalliseerima riikliku teadvuse ja üri­tama rahvuslikku tõusu. Selle eeldusiks on kas ideaalsemate ühisväärtuste nõudlemine, kõvenev sisetung ühisloominguks või väline surve, ühine hädaoht ja mure, ka ühine häbi ja alandus.

Nende eelduste poolest erineb meie olevik ja minevik tundu­valt. Võõras surve ja ühine alandus, ühised hädad ja mured on olnud pikka aega tähtsaiks kokkuhoidmistegureiks ja sotsialiteedi ning rahvusliku meelsuse hiivajaiks. Maaküsimus, ema­keelne kool, sotsiaalseadused, need olid iseseisvuseta vähemus­rahvuse, natsionaliteedi, peamisi ühispüüdeid, millest viimati kris­talliseerus riikliku iseseisvuse unelm.

Nüüd on aga olund mitmeti teistsugune. Kes olevikust välja­kasvava ning hargneva tuleviku ülesandena näeb vaid iseseis­vuse säilitamist ja ühiskonna jooksvate küsimuste lahendamist, see minetab suurelt jaolt ülesanded, mis eelmistele peavad järg­nema: võõra surve mõjul kokkuhoidnud vähemusrahvusest ümberkujunenud iseseisvale riigirahvusele, natsioonile, selle ise­olemise ning kokkuhoiu sisemiste pidemete ja tulevase arengu mõtte, sisu ja vormi andmise.

Tõsi küll, väline hädaoht läänest ja idast oleleb ka praegu ja võõras surve püüab end ühel või teisel viisil mõjule upitada. Laiad hulgad märkavad ja taipavad seda, võib-olla, liigagi pealiskaud­selt. Kuid ta ei ole ka neile küllalt reljeefne, näib sageli isegi nii­võrd vähetõenäose võimalusena, et sellest kaugeltki ei piisa rah­vuslikule kokkuhoiule tarviliseks kitiks. Võõras hädaoht on ka vaid väline tegur rahvuse kokkuhoiul, mitte sisemine, orgaaniline. Rahvus moodustub ja elab tulevikule alles sisemiste pidemete läbi kokkujoodetud rahvahulkadest ning juhtkonnast, keda liidavad ning ergutavad hingesugulus, põhitoonis ühine rahvuslik meelsus, ühised unelmad ja ühise ohvri ning valmisoleku teadvus ühiseks eluks ning loominguks.

Erandatud iseseisvuse esimene aeg, millal ergutust tõi mingi vaistlik tung ja lootus iseseisvale rahvuslikule ülesehitusele ning elukorraldusele, on meie riigielus suuremaiks puudusiks olnud nii hulkade kui ka haritud ringide sisuline ja ka n.-ö. hingeline eemalolek oma enda riigi ülesehitusest. Erakondliku jagelemise ja ahtakeste horisontide tõttu tuhmusid rahvusliku ülesehituse sammasjooned, ilma et nad oleksid saanudki võtta monumentaal­semaid kontuure ja kaasa tõmmata kõiki kihte. Eriti on see puu­dus kaua aega inaktiveerinud meie vaimset eliiti ja paljugi vedel­danud selle töötahet ning muserdanud loovat tegutsemist.

Riigi näol organiseerunud rahvus on aga kõigepealt elu, elu riisiko, õiguste ja tungidega, tulevikunõuete ja -perspektiividega Ta vajab iseseisvale rahvusele väärilist ja ta eeldusile, eluruumile ning asendile kohaseid ülesehituse tähiseid, mis küllalt haaravalt ja selgesti viitaks, kuhu tahame ja igatseme liikuda oma riikliku iseseisvuse ja organisatsiooni abil. Rahvus ei ela ainult leivast ja naudingust, vaid kannab riigi mõtet, ülesandeid ja eesmärke. Kõigi, eriti riigimeeste, ülimaks kohustuseks on aimata ning mõista õieti neid ülesandeid ja eesmärke, kõigi jõududega roolida nende poole. Alles sel teel saavutab rahvus üha täiustuva iseduse ja suudab täita oma missiooni teiste seas. Riigirahvusel peab olema võime lisada väärtuslikku ja omapärast inimsoo kul­tuurile. Sellega leiab rahvusriik kui eluvorm oma loomuliku täien­duse kultuurvormina.   Viimases kulmineerib rahvusriigi mõte.

Sisemisi pidemeid omav rahvus on etniline isedus, nagu riik on suurel määral geograafiline. Rahvuse põhimõttes ilmneb et­niline individualiseerumise seadus, nagu moodne riikki peab kuu­lama geograafilise individualiseerumise sõna. Rahvusriigi iseduse areng tähendab ta maa-ala poliitilist ning kultuurilist korrastamist aina tihedama seondamise läbi rahvuseks liitunud ning kultuurprotsessis areneva rahvaga. Kasvab rahvaarv ning kvalifitseerub ta kultuuriline väärtus, siis paljunduvad ka maa ja rahva va­helised seosed, looduslikud eeldused arendatakse ning kasutatakse üha rohkem ja samal määral seostub rahvas oma maaga aina tihedamalt: etnilise individualiseerumisega käib käsikäes ka riigi geograafiline individualiseerumine ning mõlema aina ti­hedam seonduvus teineteisega.

Inimlik elu on ühelt poolt oleluvõitlus teiste inimestega, sa­mal ajal aga suurel määral võitlus loodusega. Samuti on rahvu­sega, etnilise indiviidiga. Ka see võitleb mitte ainult oma maa­ala omandamise, säilitamise ning avardamise rindel, vaid suurel määral ka oma maa-ala sisemise vallutamise ning vormimise rin­del. Rahvuse jõukatsumine oma maa-alaga etnilise iseduse kaudu tähendab geograafilist individualiseerimist, oma maa vormimist endale ja endapäraselt. Nii saab see, mida me kultuuriks nimetame, lõppeks mõõdupuuks seisundi üle, millise on rahvus saavutanud organiseeritud võitluses oma eluruumi looduse üle.

Inimene ei suhtu oma eluruumi mitte ainult aistiva ja kohanduva, vaid ka tegutseva olendina. Ta vormib teda ümbritsevat elu­ruumi mitte ainult praktiliselt, vaid ka ideeliselt. Seda kõike ei suuda ta kuigi palju üksikolendina, küll aga sotsiaalolendina. Ka seal, kus ta näib toimivat isendina, kasustab ta tõeliselt ühiskonna vaimset ja ainelist abi. On ilmne tõsiasi, et kõik, mida inimene teeb või loob, kannab ühiskondlikku pitserit. Mida rohkem on ühiskond rahvuslikult individualiseerunud, seda omapärasem, seda rahvuslikum on ka see pitser.

Mida me aga näeme kodumaises eluruumis? Kas see on juba meie maa ja m e i e linn, eesti maastik ja eesti ümbrus? Siin seisame meie, eestlased, veel suurte, tohutusuurte ülesannete ees, mille lahendamiseks on riiklik iseseisvus, meie etniline ja geo­graafiline individualiseerumine. Sest meie linlikud asulad ei ole esteetilised ega orgaanilised: vanad rahva hingele ja meeltele võõrapärased linnasüdamed, võõrsilt toodud ja väiketõusiku käes sageli muserdunud vormi- ja üürikaubana ehitatud välisosad, nii seisavad nad enamikult meie ees. Ja maal! Võõraste valitsuste ajal on meie kogukonna- ja pärisomanikutunde lõdvenemine ühes päevanõuete üle pea kasvamise ja kasu põhimõtte ainuõigustamisega olnud neiks peategureiks, mis loonud plaanitud ning näotud asulad.

Nüüd aga, kus meie pärisomanikutundel on enneaimatamatud süvenemisvõimalused, on meie endi teha, kuidas kujunevad meie asulad ja m e i e maastik. Mitte ainult produktiviteedi, tookide ja tööoskuse tõstmine, mitte ainult kuivendamine ja suur­vete vältimine, pinnaste melioreerimine ning kõrgvete kasutamine põua aegadel, mitte ainult sisekolonisatsioon ja teaduse, tehnika ning ettevõtlikkuse seondamine, vaid ka asustamise laad on rah­vale ühiskondlikult, kultuuriliselt ja vaimselt valdava tähendu­sega.  Sellal kui majandus taotleb vaid uusi hüviseid ja elab enamasti tänapäevale, vajab inimene ja rahvus vanade päruste säili­tamist ning õilistamist nii looduses kui ka asulais ja samal määral uute loomist, eluruumi ettevalmistamist tulevate aegade ning põlvede ühiskondlikuks ning kultuuriliseks eluks.

Eluruumi sotsifikatsioon toimub mitmel moel ja mitmeil teil, nimelt kas ümbruse selektiivse või tüpiseeriva ümbervormimise teel, ruumi- ja ajasuhete ümberkujunduse läbi või imaginatsiooni siirdumisel ja abstraktsiooni ülekandmisel tõelisusse. Mida roh­kem on rahvus saavutanud etnilise individualiseerumise alal, mida rohkem on rahva loovaist jõududest kujundatud isedus täiustunud, seda rohkem iseloomukalt selekteerivalt vormib rah­vus oma eluruumi, seda rohkem avaldub selles omapärane tüpi­seerimine, ruumi ja aja valitsemine, seda rohkem on ümbrusse siirdunud vaimse rahvuse imaginatsioon, seda rohkem on rahvus­riik natsionaliseerinud oma eluruumi.

Määratud ülesanded tõusevad, ideelised ja tehnilised, sot­siaalsed ja majanduslikud, kantud aina rohkem individualiseeruvast etnosest ja ta kultuurist. Kõik organiseeritud rahvuse orga­nid, vallad ja maad, alevid ja linnad tunglevad selle suure üles­ande kallal. Õigete meeste valikust, kel on kõrgeimal määral loovat asjatundmist ja vähimal määral isiklikku või ametlikku au­ahnust, neist oleneb tulemus otsustavalt.

Eluruumi sisemise vallutamise ja ülesehituse arengu põhi- ning üksikküsimusi on nii palju, et siin pole koht neisse sukel­duda. Õige tee näib see olevat, et omavalitsused, nii maalised kui linlikud, püüdlevad kohalisele ülesehitusele ja et alles seal, kus tarvis, nimelt ülekommunaalsete küsimuste juures, kogu elu­ruumi ja riigiterviku ülesehituse seisukohalt valitsus otsustavalt kaasa teeb.

Sel teel saavad meie majandus- ja ühiskonnastrateegid, meie ümbruse kunstnikud ja kodumaa uurimise esindajad kaasa töö­tada ühises rahvuslikus suurloomingus, mille ülesandeks on aren­dada ja kokku sulatada kultuuriliseks tervikuks meie etniline ise­dus ja meie geograafiline individualiteet. Siis ei unusta me enam, et alles riigi kaudu rahvus saab kõrgema vaimse sisu, et riikliku oleluvormi saavutamine on alles rahvuse igatsuste ning loomingu nurgakivipanek, millele järgneb rahvusriiklik ülesehitus ise, meie etniline individualiseerumine ja meie elu­ruumi natsionaliseerimine.

Mõtelge, see on meie kultuur!

Edg. Kant

Kogumikust „Tähiseid. Eestluse aastaraamat”, 1935