Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

19 Jun

Lönnrot’i ja Faehlmanni kokkupuuteid ja ühiseid harrastusi.

 

  

On, nagu oleks Soome ja Eesti vaheline kultuurkontakt alles meie päevil elustunud. Kaasaegsetena oleme kalduvad seda illusiooni meeleldi hellitama.   Unustame eelkäijad.

Aga lugedes iseäranis Elias Lönnroti kirju tema Eesti ret­kelt (aastalt 1844), lugedes Faehlmanni kirju riiginõunik Rein’ile Soome, lugedes Kreutzwaldi ja Faehlmanni kirjava­hetust, lugedes Õpetatud Eesti Seltsi protokolle võib kerkida küsimus vastupidises suunas. Kas ei ole 1830.-1850. aas­tail teaduslikkude, kirjanduslikkude, rahvuslikkude huvide kokkupuutumine Eesti ja Soome vahel olnud koguni lähem ja tunduvam kui praegu? Muidugi tuleb arvesse võtta neid piire, milles liikusid tolle aja peaharrastused.

Esimese ja teise „Kalevala” ilmutamise vahelisil aastail oli Elias Lönnrot küll see isik, kes kõige põhjalikumalt tun­dis soome ja eesti keelt, soome ja eesti rahvaluulet.

Eestis aastal 1844 nädalate kaupa maal rännates liitus ta eelmiste teadmistega veel eesti rahva vaimsete ja aineliste olude tundmaõppimine. Lönnrotis, kes oli Soome mandri jalgsi risti ja rästi läbi käinud, kes oli näinud, kuidas Soome talupojad elasid, ärkas siin loomulikult arvustav võrdlus. Ja tema Tartu kirjast „direktor Snellmanile”) (Juhana Vilhelm Snellman) võime näha, kui põrutatud oli soome rahvaluule korjaja eesti talupoegade seisukorda vaadeldes. Kannatlik, alaliselt tasakaalukas Lönnrot on sel puhul avaldanud ägedamat temperamenti ja sügavamat kahetsust kui harva ühelgi teisel juhul. Ainukest pääseteed eesti teorahva viletsusest näeb pahandaja maaomandamise siirdumises talupoegadele. Vali arvustus vaheldub Lönnrotil pilkega, kui ta kirjutab: „Siiski võivad aadlitiitlita isikud, kellel on hoovinõuniku kraad või kõrgem, enesele siin maad osta, mispärast valitsus – kes aegamööda heameelega ei või sallida, et talupojad jäävad nii rõhutud seisukorda – arvatavasti on sunnitud tõstma iga talupoja hoovinõuniku aukraadi.” Karakteristlik on ka see Lönnroti väljendus, et ta oleks kindlasti haigestu­nud meelepahast, nähes siinseid olusid, kui mitte keeleuuri­mine „õnneks” ei oleks nõudnud talt nii palju tööd.

Rännates kuus ja pool nädalat tartu murde piirkonnas oli Lönnrot külastanud nii mõndagi kirikumõisat. Ja ta kirjutab Soome: „Mind on väga külalislahkelt vastu võetud igal pool kirikumõisates, ainukestes härraskohtades, kus käisin.” Jah, tol ajal võtsid Läänemeremaade ja Põhja-Euroopa pas­toraadid üldse ka juhulisi haritlaskülalisi lahkelt vastu. Ko­halikkude pastorite jaoks oli Lönnrotil liiatigi veel väärtuslik soovitus kaasas. Soome Kirjanduse Seltsi arhiivis säilita­takse F. R. Faehlmanni poolt Lönnrotile antud soovitus: „Herr Dr. Lönnrot aus Finnland bereist Livland, urn die est­nische Sprache kennen zu lernen. Meine Freunde in Livland, namentlich die Herren Prediger, bitte ich, ihm mit Rath und That beizustehen.” Soovitus on dateeritud Tartus 16. aug. 1844.

Rüütlimõisates Lönnrot ei käinud. Ta ütleb ise selleks kaks põhjust olevat. Üks on see, et tal ei olevat mingisugust tarvet kohalikkude mõisnikkudega kontakti otsida. Teiseks motiiviks on uurija meelehärm aadlihärrade vastu rahva äär­mise allarõhumise pärast. „Tahaksin tuhanderublalise pal­gaga meelsamini olla pastoriks Soomes kui siin kümnetuhandelise palgaga, sest sureksin vist ennem, kui harjuksin hoolimatult vaatama mõisnikkude poolt rõhutud rahva seisu­korda.”

Tartus peatudes elas Lönnrot tolleaegse ülikooli joonis­tusõpetaja von Hagen’i perekonnas. 13. aug. 1844 dateeritud kirjas sõber Zitting’ile kirjeldab maakuulajadoktor Soo­mest, kui palju lihtsamini Tartus elati Soome vastavate harit­lasringkondadega võrreldes, kui spartalik oli söök, kui piira­tud oli kohvi ja tordi maitsmine. Üks ainuke kord mitme nä­dala kestes joodud õhtupoole-kohvi, ja seegi juhtunud erili­sest põhjusest: lapsed tulid maalt koju. Lönnrot kõrvutab veel teisigi jooni siinsete literaatide tagasihoidlikust elust võrreldult Soome omadega ja soovitab Eestist midagi õppida. „Kõik, kes meil kaebavad tulude piisamatust, võiksid siin õp­pida palju uut.”

Elias Lönnroti suurimaks sümpaatiaks kogu Eestis on siiski doktor F. R. Faehlmann. Soome teadusemehe vaimus­tus Faehlmannist väljendub nii tingimatuna, nii austavana, nagu see võib olla ainult ületamatu nähtuse ees. Olid ju neil kahel ka kõik eeldused teineteisest aru saada. Mõlemad ars­tid, mitte ainult rahateenimispraksisega, vaid inimeste aita­mise õilsa eesmärgiga. Mõlemad emakeele uurijad, kummagi sügavaimaks harrastuseks rahvavaimu toodete säilitamine, kirjapanek, kunstiteosteks kujundamine. Austus ning sõprus püsib, kuigi arvamused mõnes teoreetilises küsimuses lahku lähevad, nagu soome ja eesti keele ortograafia käsitluses. Ei saanud Lönnrot tõenäoliselt jagada ka Faehlmanni rahvuspessimismi. Soome rahvussaavutised aastal 1844 olid ju üldse teised kui Eestis, kus valitses veel estofiili vaatekohalt asjadesse suhtumine. „Enne aga kui rahvas kaob, peame tema mälestusest päästma, mis veel päästa on” (Faehlmann Nolckenile).

Juba Lönnroti mitmel puhul väljendatud vihast rõhujate vastu leiame rohkem demokraatlikku elu-usaldust. Sellest hoolimata ei mõistnud soome rahvuseepose koostaja ometi valesti Faehlmanni pessimismi. Ta kirjutab: „Fählmann on ise vali eestlane, sest eesti keel on olnud ainuke keel, mida ta kümneaastasena on osanud rääkida.”

Kibedat poolehoidu õnnetule rahvale avaldab Faehlmann igatahes oma deklinatsiooniõpetuse sissejuhatuses („Verhandlungen der Gelehrten Estnisehen Gesellschaft”). Lönn­roti kirjad kui ka Faehlmanni kirjutised tõendavad mõlemate rahvameelsust, rahvaarmastust. Faehlmanni väljendustes on ainult rohkem lootusetust.

Faehlmann oli Lönnroti eesti keele õpetaja selle Tartus viibides. Lönnrot sai siis nautida õpetust säärase isiku poolt, keda siis peeti parimaks eesti keele asjatundjaks. Ja soome õpetlasest õpilane oskas seda hinnata. Kõige pikemalt kir­jeldab Lönnrot Faehlmanni 16. aug. 1844 dateeritud kirjas dr. Rabbe’le Soome. Ta imestab oma kolleegi piiramatut tööjõudu. Faehlmann oli ju sel ajal dieteetika ja farmakoloogia professori kohustetäitja, eesti keele lektor ülikoolis, tegelik arst, kelle haigete arv võis tõusta päevas koguni 70-ni, Õpetatud Eesti Seltsi esimees. Õhtu hilja, ametikohustest va­banenud, õpetas ta Lönnrotile eesti keelt. Lönnrot seletab: „Kõige sellega saab ta imestusväärselt hakkama ning kirju­tab lisaks eestikeelseid kirjutisi „Marahva Kalendri” ja sak­sakeelseid seltsi toimetuste jaoks.” Seda haruldase tööinnu ja mitmekülgsuse pilti täiendab iseloomustis: „Ta on meie eas olev mees, rõõmus, otsekohene, heatahtlik ja abivalmis kõiges, mida vaid suudab teha.” õpetatud Eesti Seltsi koos­olekust 14. aug. jutustades lisab Lönnrot, et teised liikmed võisid kell 12 koju minna, välja arvatud Faehlmann, kes pidi veel haigeid külastama.

Elias Lönnrot viibis Eestis 1844. a. juunikuust kuni 1845. a. alguseni, elades suurima osa sest ajast Tartus. Tema ja Faehlmanni vahel arenes nähtavasti vastastikuse austuse ja sõpruse vahekord. Lönnroti kirjas 12. nov. dr. Rabbele lei­dub paar väikest märkust, millest võime järeldada, et Lönn­roti suhted Faehlmanni perekonnaga olid kodused. Ta rää­gib neist päevist, mil ta töö vaheajal „põgusalt külastab” (soome sõna „pistäytyä) Faehlmanni kodu. Samas kir­jas rahasaadetise eest tänades mainib Lönnrot, et Faehlmann juba suvel – külalise seda küsimata – oli käskinud pöörduda vaid tema poole, kui juhtuks rahapuudust. Aga Lönn­rot teatab sellest ainult kui Faehlmanni iseloomujoonest. „Seda tema abivalmis lahkust ei ole mul siiski tarvis olnud kasustada ega saagi vist olema, sest et Sina nüüd oled saat­nud mulle päris 100 hõberublat, niimoodi osutades paremini tundvat minu tarbeid kui mina ise.”

Teises Lönnroti kirjas mainitakse Faehlmannist, et ta teda sagedasti on külastanud ja õpetanud temale eesti keelt. Nagu kirjadest selgub, tehti külaskäike vastastikku.

Erilist huvi tohiks väärida Õpetatud Eesti Seltsi arhiivis säilinud Lönnroti saksakeelne kiri Faehlmannile, dateeritud Kajaanis 3./15. mail 1845. Näeme, et see on Lönnroti esi­mene kiri Faehlmannile pärast Eesti teekonnalt kodumaale jõudmist. Soome ametivend tänab dr. Faehlmanni osutatud lahkuse ja sõpruse eest Tartus. Samas kirjas ütleb Lönnrot: „Was ich diesmal Anderes über die finnische und vielleicht auch über die estnische Prosodie sagen könnte, verspare ich an die Zeit, da wir uns in Kajana wiedersehen.” Vaevalt oleks Lönnrot nalja pärast rääkinud Faehlmanni Soome sõi­dust, iseäranis keset tõsist juttu teaduslikust tööst. Arvata­vasti oli Lönnroti Tartus viibides suuniteldud sõprade jälle­nägemist Soomes, Faehlmanni külaskäiku Kajaanis. Teostumatu soovunistus! Kas on Tartu doktor sellele kirjale ka vastanud? Kahjuks ei ole leidunud vähemalt mitte Soome Kirjanduse Seltsi arhiivis Lönnrotile saadetud kirjade hulgas Faehlmanni omi. Seletatav on see vahest tolle ääretu töö­koormaga, mida Faehlmann kandis.

Aga Lönnroti ja Faehlmanni lähedat vahekorda kajastab ka see kiri, mille kirjutas Kajaani doktor 24. dets. 1850 arva­tavasti Õpetatud Eesti Seltsi sekretärile dr. Sachssen-dahrile. Kajaanis oli juba teada Faehlmanni surmasõ­num. Oma osavõttu väljendab Lönnrot järgmiste ilmekate ri­dadega: „Auch meine Theilnehmung an der Trauer über Faehlmanns Tod ist gross, denke ich an seine Persönlichkeit ais Mensch und Arzt, oder an den Verlust, den die estnische Litteratur dadurch erlitt. Sein Porträt hängt immer an der Wand meiner Schreibstube, und mein kleiner Sohn – dass ich im vorigen Jahre mich verheirathete, wissen sie vielleicht schon – betrachtet es manchmal, will es auch gern urn die Augen und die Nase befingern.”

Faehlmanni surmaga kaotas Lönnrot oma südame lähima kontakti Eestiga. Kirjade järele otsustades ei soojenenud „Kalevala” koostaja vahekord „Kalevipoja” autoriga kunagi nii tuttavlikuks, kui see oli olnud Faehlmanniga. Loomu­likult mitte! Oli ju Lönnroti ja Kreutzwaldi isiklik kokkusaaminegi Võrus lühike ja pinnalist laadi olnud.

Näib, nagu oleks Lönnroti tagakihutajaks sel retkel olnud eriliselt eesti keele õppimise tung. Kohe Eestisse tulles sõitis õpihimuline soome teadlane pastor Ahrens’i juurde Kuusa­lusse, Ahrensi hiljuti ilmunud eesti keele grammatika kaasas. Ahrensi tuntud eesti keele oskus oligi Lönnrotil Kuusalusse sõidu veetlevaks põhjuseks. Aga Ahrens pidi varsti minema Tallinna sinodile. Kaks korda mainib Lönnrot ka Rosenplänter’it: „Loomulikult oleksin pidanud külastama ka Pärnus Rosenplänterit, kes on 40 aastat eesti keelt uurinud ja kes vahest oleks võinud minulegi kasulik olla.” Ta lohu­tab ennast sellega, et „aeg veel selle aastaga ei lõpe”. Veel viimastki juhust tahtis Lönnrot kasustada eesti keele õppimi­seks, nimelt elava rahvakeele kuulamist, käies jala teed Tar­tust Peterburisse.

Faehlmanni kaudu astus Lönnrot otseühendusse Õpetatud Eesti Seltsiga. Soome uurija kavatses paar päeva enne seltsi esimest sügiskoosolekut alata oma rännakut Lõuna-Eestisse. Aga seltsi esimees palus teda tungivalt osa võtma augustikuu 27. päeval peetavast istungist. Lönnrot jäigi siis veel Tartu. Mõni päev hiljemini kirjeldab ta koosoleku käiku sõber Rabbele Soome. Tüüpiline iseloomujoon Lönnrotis, et ta oma kõige isiklikuma momendi unustab esiteks mainimata. Nimelt selle, et ta valiti samal koosolekul seltsi auliikmeks. Kui see kirja lõpul talle meelde tuleb, ütleb ta: „Palusin õigust kopeerida seltsi sõnastikukogusid, millega nõus oldi. Selleks sain hiljemini teisegi õiguse; olen ju siiamaani unustanud jutus­tada, et olen üks seltsi äsjavalitud uusi liikmeid.” Selgi puhul ei tarvita Lönnrot täpset sõna „auliige” – seltsi protokollis „Ehrenmitglied”. Protokollis on see märgitud lisandusega: „Diese Wahlen wurden einstimmig von der Gesellschaft an-genommen.” Tähendatud koosolek peeti V. Maydell’i juu­res. Peale peremehe, esimehe ja külalise olid seltsi liikmetest koos: pastor Körber sen., pastor Hollmann, pastor Boubrig, dr. Hansen, pastor C. Reinthal ja arhivaar Thraemer. Koos­oleku kavasse kuulus mitmesuguste teaduslikkude küsimuste eritlus. Mitmes ühenduses puudutati soome teateid. Seltsi sekretär dr. Sachssendahl oli reisul viibides käinud Laadoga rannal. Sealt oli ta esimehele saatnud kirja „enthaltend Bemerkungen über die finnische Sprache und die Perlfischerei”. Doktor Lönnrot ise on esitanud lõpuks võrdlusi soome ja eesti keele deklinatsiooni- ja kohjugatsioonivormidest, siis on ta seletust andnud neist küsimustest, mille kallal ta para­jasti Tartus töötas.

Eelmised näited tahavad vihjata Õpetatud Eesti Seltsi huvisid Soome kohta. Samale koosolekule esitas Lönnrot palve saada seltsi sõnastikukogusid kopeerimiseks. See lu­bati talle „mit besonderem Vergnügen”.

Lõuna-Eesti rännakute järele algab eesti keele õppimise kõrval Lönnrotile uus, suur ja usinust nõudev töö. See sun­dis sõnastikukopeerija jääma Eestisse palju kauemaks, kui oli kavatsetud. Selle töö lõpuleviimine on Lönnroti arvates tin­gimata tarvilik, sest „muidu peab mitu aastat ootama, enne kui jõutakse nii kaugele, et eesti uus sõnaraamat tehakse ja trükitakse”. Kuigi Lönnroti töökava oli kirjutada alates kella 5 hommikul kuni kella 10 õhtul, oli päevi, kus ta ei saa­nud ettenähtud määra valmis. Ta teatab jällegi Soome, et ainult praost Hellenius’e seltsile saadetud kogu sisaldab 800 poolepoognalist lehekülge. Selle töö kestes selgub soome sugukeelte uurijale, et mõlemad keeled võiksid anda teinetei­sele kaunis suure lisa sõnavarasse. Kirjas Snellmanile ütleb Lönnrot: „Eesti keele sõnavara näib andvat kaunis suure lisa meie emakeelele, nagu vastupidi soome keel võib tasuks anda veel suurema määra eesti keelele. Eesti keele lähem tund­mine on päris hädatarvilik soome sõnastiku koostamiseks, osalt sõna algupärase tähenduse leidmiseks, osalt sellepärast, et eesti keelest võib saada mitu algupärast sõna, mida soome keel tohiks vahetada hirmsalt väänatud rootsipäraste sõnade vastu. Mitme asjaolu põhjal tahaksin järeldada, et eesti keel oli muinasajal arenenum kui soome keel.” Sääraseid mõtteid avaldas soome tark juba aastal 1844. Sõnastikuline ja frase­oloogiline laenutamine on täide läinud alles viimaseil aasta­kümneil, ja siiski peaaegu ainult eesti keele rikastumise suh­tes soome keele varadest.

Elias Lönnroti kirju tema Eesti retkelt loed veel meiegi päevil haruldaselt suure rahuldustundega. Tema soomlus ei sega õiglast suhtumist Eestisse, ka mitte ta kodumaa arenenumad ainelised ja sotsiaalsed olud.

Aga pöördudes tagasi Õpetatud Eesti Seltsi protokollide juurde näeme, et Lönnrot 4. okt. peetud istungist jällegi osa võttis. Ta oli nii siis maalt tagasi jõudnud. C. Reinthali juurde olid kokku tulnud osalt Lönnroti tuttavad augustikuu istungilt, osalt oli teisi, nagu Gehewe, Schaeler, mag. v. Rummel, v. Stackelberg. Koosolek oli seekord lühema kavaga, otsustades protokolli järele. Soome külalist huvitab kõige rohkem, nagu tema kirjad seda tunnistavad, Faehlmanni ettekanne „Über die weiche Aussprache der Zungen-Consonanten im Estnischen”.

Seltsi protokolli on märgitud Lönnroti kink: 16 soome- ja: lapikeelset raamatut. Veel andis Lönnrot seltsile käsikirja: „Sammlung von Sprichwörten in finnischer, estnischer, lappischer u. tschudischer Sprache”.

Samal istungil kerkinud küsimus eestikeelse kalendri väljaandmisest huvitas uut soome liiget. Valiti toimkond, mille tööst Faehlmann hiljemini Lönnrotigi kutsus osa võtma. Paar päeva pärast seltsi koosolekut kirjutab Lönnrot kalendri as­jast. Selle väljaandmine meeldib talle, nagu ka see, et asi oli otsustatud „ilma tühise ja tarbetu formaalsuseta”. Ta kirju­tab: „Seesuguse kalendri võiks ka meie selts (Soome Kir­janduse Selts) iga aasta välja anda. Sealjuures ei oleks vist kahjuks meie seltsile, kui meie omandaksime natuke Tartu seltsi välist vormi.” Milline väline vorm oli mõeldud? Vastus peitub ehk varemas lauses: „Kui see oli otsustatud tee ja veinitordi juues, sigareid suitsetades, söödi põhjalik õhtusöök. (Kas meie selts ka ei saaks elavamaks nii vabas-vormis?).”

Kalendritoimkonna istungil paneb Lönnrot tähele, et rah­varaamatu koostamine võetakse käsile tõsiste ja kriitiliste kaalutlustega. Kirjutiste sisu ei tohiks olla pietistlik, aga ka mitte ebapietistlik. Pikalt kirjeldab Lönnrot Faehlmanni ju­tukest „Kribus Krabus” ja leiab sellele mingisuguseid vas­teid kodumaal Nervander’i toodangus.

Mida rohkem Lönnrot süveneb Eesti oludesse, seda rohkem leiab ta materjali õppimiseks ja korjamiseks. Õpetajatel peab olema maal veel suuremaid sõnavarakogusid kui õpeta­tud Eesti Seltsil! Mis siis muud, kui peab tulema paari aasta pärast uuesti siia tööd jätkama.

Eesti keele küsimustes orienteerumine nõudis veel küllalt lisaselgitust.  Kohe Eestisse saabudes ja eesti keelega tutvu­des põrkas Lönnrot raskuste vastu.    Kaks murret võistles kirjakeele eesõiguse pärast, kaks alles ilmunud grammatikat (Ahrensi ja Faehlmanni omad) ja enne kõike kaks vastas­tikku vaenulist kirjaviisi!   See viimane moodustus ka ainu­keseks komistuskiviks Faehlmanni ja Lönnroti sõpruses. Ainuke kord, kus „Kalevala” meister on ärritatud Tartu tutta­vate keskel, on siis, kui ta kirjutab Soome: „Õpetatud Seltsi esimehe dr. Fählmanni ja teistega on mul olnud tühja jagelemist ja vastamist soome ortograafia asjus.  Nad laida­vad selle kõlbmatuks ja arvavad eesti ortograafiat palju pa­remaks, ka soomele kohasemaks.” – Ärritatuna   kirjutab Lönnrot mõned read soome keelt eesti kirjaviisil, nii et sõbergi võiks veenduda selle võimatuses.  „Milliseks „sea-saksa kee­leks” soome keel sel viisil kirjutatuna muutuks, võib küll ker­gesti näha, ja sääraseks see (ortograafia) juba on muutnud eesti keelegi.”  Lönnrotit rahustab siiski kadunud praost Ma­singu suhtumine soome keele ortograafiasse („Estnische Originalblätter für Deutsche”).   Ka see, et on   Tallinnamaal neid, kes soovitavad soome kirjaviisi eesti keelde, nagu Ahrens.   Lönnrot otsustab rahuldust soetada:   ,,Oleks aega, tahaksin Õpetatud Seltsi järgmisele koosolekule heameelega midagi soome ortograafiast kirjutada, kuigi sellest ei oleks muud kasu,  kui et olen ennast kirjalikultki  vabastanud.” Selle mõtte teostas ta hiljemini, sest praegugi leidub veel Õpe­tatud Eesti Seltsi arhiivis Lönnroti käsikiri:   „Etwas   über die Finnische Orthographie”. Lönnrot puudutab selles kir­jutises iseäranis pikkade vokaalide ja geminaatkonsonantide kirjapanemist – küsimus, mille üle eesti ortograafia eri suun­dade vahel parajasti vaieldi.   Soomlase tagasihoidlikust de­likaatsusest hoolimata on kirjutise lõpupool omistatud mitte soome, vaid eesti ortograafiale: „Die estnische Orthographie hat man soviel möglich nach der deutschen eingerichtet. Aber wenn nun die gewöhnliche deutsche Orthographie auch für die  deutsche  Sprache nicht recht  gut und  vollkommen ist, so konnte sie der estnischen noch weniger genugthun.”   Veen­valt katsub Lönnrot näidetega seletada, kui asjata on lühi­kese vokaali märkimine järgneva konsonanthääliku kaksik­tallega.   Lapsest saadik omandatud saksakeelne haridus oli eesti ortograafia küsimustes tumestanud Faehlmannigi muidu nii selget instinkti.

Iseteadvust oli aga Faehlmanni! küllalt. Tulevad meelde Lönnroti ja Faehlmanni eri arvamused soome ja eesti orto­graafiast, kui lugeda Faehlmanni juba varemini (20. veebr. 1840) kirjutatud saksakeelset kirja Sommer’ile (Suve-Jaanile). Kiri tundub olevat väga iseloomustav Faehlmannile. See on stiliseeritud selgelt, hoogsalt, üleolevalt. Selles kõ­neleb Tartu doktori kriitiline suhtumine soome kultuurisse: „Immer bleibt es eine noch unbeantwortete Frage: welcher finnische Dialekt ist der vorzüglichste? Der Finne lobt seinen Dialekt – er ist der reichste, er hat eine Litteratur, er ist genau bestimmt in Formen und selbst der Ehste erkennt das an – denn die estnischen Volkslieder nähern sich dem finnischen Dialekt an.     Ich erlaube mir auch ein kleines Urtheil. Im Altertum waren die Ehsten gewiss der ausgezeichnetste finnische Stamm; die geographische Lage des Landes brachte sie in Verbindung mit dem übrigen civilisirten Europa und die uralte Geschichte erzählt viel von ihren Kämpfen und Zügen und von ausgezeichneten Menschen ehstnischer Herkunft.   Die Finnen dagegen blieben mehr in Ruhe. Die Cultur der Ehsten ging aber unter im barbarischen Druck der rohen Deutschen; der Finne wurde von Schweden abhängig, ohne unter seinem Druck zu verkümmern.”

Aga keeleküsimustesse tagasi! Ortograafia oli meie kahe suurvaimu ainukeseks tüliõunaks. Ala, kus nad jälle suhtu­sid teineteise vaadetesse leplikult, on eesti ja soome prosoo­dia. Selles küsimuses ühendas mõlemaid analoogiline huvi – rahvalaulu rõhu- ja välterakendust, rahvalaulu „silbimõõtu” võtta kõigi värsikatsete aluseks nende emakeeles. Faehlmann oli a. 1840 pidanud kõne: „Über die estnische Prosodie”. Siingi oli ta sõdinud nende eelarvamuste vastu,  nagu oleks eesti keel vaene ja eriti luuleliseks väärtustami­seks ikka mannetu olnud. Silbiõpetust, keelerütmi, alliterat­siooni ja riimi tarvitamist lühidalt ja katkendlikult karakteri­seerides oli ta püüdnud tabada eesti värsiehituse põhiseadusi. Selle visandi tulemused Faehlmanni siiski ei rahuldanud. Ta tahtis küsimust veel edasi uurida. Sellepärast lubas Lönnrot Tartus viibides Faehlmannile Soomest saata Renvall’i „Mnemosynes” ilmunud artikli soome prosoodiast.   Lönnrot täi­tiski oma lubaduse.  Tõlkis Renvalli kirjutise saksa keelde ja saatis Faehlmannile Tartu.

Tõlkele järgneb huvitav isiklik kiri, mida oma artikli al­gupoolel juba tsiteerisin. Muidu sisaldab Lönnroti kiri kau­nis valju arvustuse samast Renvalli katsest: „Die in derse-ben aufgestellten prosodischen Gründe können meines Erachtens für den Sprachgebrauch nahe bei Äbo sich einigermassen schicken, sind aber von geringem oder sogar keinem Werthe für die finnische Sprache überhaupt.” Renvalli artikli tõlke lõpul leidub veel Lönnroti oma vägisõnaline lause: „Das übrige bezieht sich auf unsre Psalmpoesie und ist, wie dieselbe Poesie, lauter Dreck.”

Lönnroti saadetisele liitus lisana saksa keelde tõlgitud võtteid Reinhold von Becker’i grammatikast: ,,Auszug aus „Finsk Grammatik”.”

Samas kirjas räägib Lönnrot ka oma kavatsustest kirju­tada soome prosoodiast. Selle mõtte ta teostaski varsti, aval­dades värsitõlgete näiteid ühes kommentaaridega: „Kokeita suomalaisessa laulannossa”, ajakirjas „Suomi” 1845. a.

Teadmata on, kuivõrt Faehlmann Lönnroti ees paljastas oma arusaamatust „Kalevala” prosoodiast. Vähemalt oma eesti prosoodia visandis otsis ta „Kalevalast” trohheilist rüt­mi ja leidis sealt «kõiksuguseid värsijalgu”. Lönnroti ja Faehlmanni vahelisest kokkupuutest rahvaluule küsimustes on meil üldse kõige vähem teada. Vaevalt saab aga arvata, et Faehlmanni eesti rahvaeepost koostades sellesuunalisi mõt­tevahetusi nende vahel ei oleks olnud.

Igatahes kirjutas Lönnrot Faehlmanni surma puhul Sachssendahlile: „Zu sehr zu bedauern ist, dass durch Fählmanns Tod die Redaction des Sagencyclus von Kallewe-Poeg unvollendet blieb. So viel man auch von Dir. Kreutzwald zur Vollendung derselben warten mag, und nach seinen bisherigen Leistungen wirklich warten kann, so glaube ich doch, dass manches, diesem Sagencyclus eigenes, nur in Gedächtnis des Verstorbenen aufbewahrt, mit ihm ins Grab versank.”

Lönnrot imestles nii siis Faehlmanni kui rahvaluule tundja andeid. Seda kuuleme ka ühest teisest kirjast, mis ta vare­malt oli Tartust Soome läkitanud. Selles räägib ta Faehlmannist kui „imeilusate muinasjuttude kirjutajast”. Tõsi küll, lähem tutvumine nende muistendite laadiga on põhjustanud ka arvustavat vasturääkimist Lönnroti poolt.

Faehlmanni muinasjuttude ümbertöötamise meetodit ei ole Lönnrot siiski mitte saanud heaks kiita. Ta mainib ühes 31. märtsil 1849 saadetud rootsikeelses kirjas: „Säärased moonutused („omskapningar”), mida dr. Fählmann on enesele lubanud eesti muinasjuttudega, ei kuulu minu arvates asjasse, kuigi need oleksid tehtud samasuguse vilumusega, milleks vähemalt minul ei oleks oskustki.” Teises kirjas sa­male adressaadile a. 1851 on Lönnrot veel kindlamini veen­dunud selles, et Faehlmanni muinasjutud ei ole rahvamuinas­jutud, vaid vabad ümbermoodustised (,,bearbetningar”). Seda ta ei poolda Soomes järeletegemiseks.

Lõpuks tahaksin veel tähelepanu pöörda Lönnroti Tartus viibimise ajal kombeks saanud raamatute kinkimisele ja vahe­tamisele soome ja eesti literaatide vahel. Lönnroti kirjad ku­bisevad raamatute tellimistest eesti sõpradele. Samuti jutus­tab ta sagedasti neist uutest raamatuist, mis talle enesele an­netatud.  Raamatutarkust austav sugupõlv!

Faehlmann valiti a. 1846 Soome Kirjanduse Seltsi auliik­meks. Lähedal on mõte Lönnroti mõjuavaldusest selles alga­tuses. Oli see ju otsekui vastuviisakuse väljenduseks Lönn­roti valimisele Õpetatud Eesti Seltsi auliikmeks.

30. nov. 1846 kirjutab Faehlmann professor G. Reinile tänukirja,  kus ta tõotab: „So viel in meinen geringen Kräften steht, verspreche ich die Zwecke der Gesellschaft zu fördern, und ich warte nur auf eine neue Aufforderung. Unsere estnische Gesellschaft steht den Zwecken und Bestre-bungen nach der finnischen sehr nahe; es wäre daher zu wünschen, dass beide sich einander mehr näherten – und wozu ich hiermit ernstlich auffordere.”

Faehlmanni tahteavaldus ei ole ka meie ajal veel vananenud.  Võime sellega täiesti ühineda. 

Aino Suits.

 

Allikaid.

Tarvitatud  trükkteosed:

Elias Lönnrotin matkat, II osa, Helsingis 1902.
F. R. Faehlmanni album, Tartus 1929.
Suomi, Tidskrift i fosterländska ämnen, Helsingis 1846.
Virittäjä.   Kolmas vuosikerta, Helsingis 1899.

Trükkimatud kirjad ja käsikirjad:

Faehlmanni soovitus Lönnrotile (Soome Kirj. Selts). 2 Faehlmanni kirja prof. G. Reinile   (Helsingi Ülikooli rmtk.). Faehlmanni kiri J. Sommerile (Õ. E. S.).
Faehlmanni käsikiri:   „Über die estnische Prosodie” (Õ. E. S.). Lönnroti kiri Faehlmannile (Õ. E. S.). Lönnroti kiri Sachssendahlile (Õ. E. S.). 2 Lönnroti kirja Elmgrenile (Soome Kirj. Selts). Lönnroti käsikiri:    „Etwas über die finnische Orthographie” (Õ. E. S.).
Protocolle der Gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat, Vol. II.

 

Eesti Kirjandusest nr. 2/1931

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share