16 Jun
A. S. Puškin – luuletusi
On talv
On talv. Mis teha maal? Veel laisalt voodis püsin. Kui tuuakse tass teed, ma toojalt kohe küsin: noh, kas on väljas soe? kas lõppend tuisumäng? kas värsket lund on maas? kumb parem on, kas säng või sadul? Või mis siis, kui enne lõunaoodet jään sirgu sirvima mõnd vana trükitoodet? On siiski tulnud lund. Me tõusemegi maast, me varsti ratsudel, kes kerged nagu laast. Meil ratsapiitsad peos ja kannul koertekari, silm aga terane, et vilksaks jälje vari. Nii ringi ajame, kuid, viimaks lõppend jaht, eestlipsand jäneseid me näinud kõigest kaht. Ent lõbu küll ja küll! On õhtu. Tuul nii vinge, tuhm küünal hingitseb, poeb miskit nukrat hinge. Joon mürgist igavust, kaob tilga järgi tilk. Vast loekski midagi, ei haara tähti pilk, ning kaugub mõttelend. Ja raamatu ma sulgen. Mu pihku satub sulg: ma muusat häiri julgen, kuid ta on unine, läeb sassi sõnalõim. Näib, heli heliga ei sobi. Kadund võim mul riimi ülegi, kes tõrksana must hoidub: värss udune ja külm jääb oimetuks ja loidub. Jutt katkeb lüüraga. Vist väsind, otsin muud. Salongi astudes, näen, jahvatavad suud: kas valimistest jutt või vabrik kõneaine? Ja tusane kui ilm on pahur perenaine, kes terasvarrastel välkvilkalt vahel koob ja vahel kaarte laob ning saatust mõttes loob. Kui palju igavust üksluises päevi kaos! Kui aga õhtu eel ses unustatud paos – mil kibe kabemäng meil toanurgas käis – säält eemalt äkitselt üks terve vankritäis me majja ilmus – memm ja õeksed, kaks neidu, blondiinid, saledad, kaks rõõmustavat leidu, kuis ärkas külanurk, mis äsja kõle näis, ah Issand, äkitselt kuis elu mõtet täis! Neid pilke, millega sind algul kõõrdi kaeti, neid sõnu, milliseid nii ettevaatvalt vaeti! Siis hargnes jutulõng ja mõnus naer ning rokk ja valsikeerutus ja helendama-lõkk ja sosin, kirglik pilk ja tuisupäised kõned, see kogemata trepp, need riivamised mõned. Öörüppe kadunud on äkki neitsi toast, eest lahti rind ja kael, ei hooli tuisujoast! Ei vene roosile too põhjatormid surma. Ah suudlus pakases, kuis hõõgub sellest hurma Mis värskust neidises, kel ümber lumetolm …
Oo kauge sõber
Oo kauge sõber kadund muinasloost, sa, kelle kaitsel leinas hing ja hullas: kui elu säras kevadkiirte kullas, siis olid sa mu tugi, rõõm ja troost! Sind ootasin. Kui algas videvik, su kortsund, prillis palg mu hällil huljus, käes kõlises sul lõbus lapsekuljus ning ümber voolav öökuub oli pikk. Mind tasa kiigutades laulsid siis mul vaikseid, lahkeid laule, säädes prilli, ning jätsid mähkmetesse võlupilli, kus värisema jäi su imeviis. Kuid lapsepõlve unelm kadus pea, aeg saabus muusa tõsise ja ülla, ent viis ei unund muistse imeea, ning tasa tulid mulle jälle külla. Kuis oli teine äkki rüht ja rüüd, kui võrgutavaks muutnud aeg su jume! Kuis paistis vaade tuline ja tume, kui tulised su naeratused nüüd! Pool-inimlik, pool-õhustloodud naine, su õlul tantsis tõrges loor kui laine ja põimit lilled pärjatasid sind, pääs kihardusid kaunid juuksed rõngas: kuis koldseid pärleid kandev valge rind sul punastades värises ja hõngas …
Kaja
(Th. Moore’ist)
Kas kuuldub möirgeid kiskja tõu, kas luikab sarv või kõmab kõu või rõkkab neiulaulust õu,- su hing see paik, kus vastu kajab loodusjõu ükskõik mis kaik. Sa kõigile, mis tormihoos või kõues tajud, vetevoos või karjapoisi lutuloos, kui lajatus. Kuid sul, poeet, su enda loos on – kajatus.
Tsaar Nikiita
Elas muiste tsaar Nikiita, kelle rikkust, au võis kiita. Ei teind kurja ega head, maa – see õitses omapead. Polnud tsaaril puudu vaevast, sõi ja jõi ta, palus taevast ning siis mitmest emandast soetas nelikümmend last, nelikümmend neitsit varmast, nelikümmend inglit armast, kõigil kaunis koor ja tuum. Ja need silmad – pilk kui kuum! Suuke verev, palmik tume, ja veel jalad! Hääl nii sume, et võis aru võtta pääst. Võlut ilusast ja hääst, tahtsid olla aina truudus, aga ühest näis sääl puudus. Millest ühest? Nii ja naa, tühjast-tähjast, arvan ma. Oli hoopis nipe-näpe. Aga – puudus, puudus täpe. Kuis nüüd nõnda öelda saaks, et ma vihale ei a’aks vagatsejaid tähtsalt suuri ega nipsakat tsensuuri …
Nõuanne
Kui päevast päeva aina sääsekiun sul kõrvades ja tüütu parmupirin, sa jäta mõistlik arutlus või siun, las vastuseta jääda kõik see virin : ei maitse ega selgitusetöö üht tõrksat tõugu taltsutada jaksa. Miks vihastuda? Käega sekka löö ja epigrammiga neil’ pihta plaksa.
Luuletused „On talv”, „Kaja”, „Tsaar Nikiita” ja „Nõuanne” on tõlkinud J. Semper, luuletuse „Oo kauge sõber” A. Oras.
Loomingust nr. 2/1937
