Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kunsti tooted ja kunsti maitsmine sünnib silmapilkudel, mil kõige vähem on tegemist prak­tilise eluga. See on tõus üle argipäeva talituste õhku, vabamasse, ilusamasse ja ülevasse, iseene­sest kasutumasse, vahel kahjulikkugi. Sel on oma maastikud ja veestikud ning horisondid, vahel nii sarnased nendega, milles me igapäev liigume, vahel uimastavad oma ootamata ja enne­nägemata väljavaadetega, joovastavad värvide ja joonte sillerdusega, vahel igatsema panevad oma udude ebamäärasusega. Igaüks teab, et neil kunsti kapriislikuil silmapilkudel me vabaneme ohelikuist, millega oleme oma kohustuste karjamaale kinni tikutatud, ja üleneme iseäralikku unenäkku, kus tundmused võivad vabalt ümber joosta ja mõtted veereda, nagu pallid, millel pole mingi sihti peale mängimise. Iga sõna, iga heli, iga värv ja joon, iga liigutus on siis kaks korda ilusam.

Ei ole vaja seletada, et see vabanemine mitte üksi kunstniku esidus pole, vaid igaüks, kes juba kunsti maitseb, loob omale fantaasia ilma, unenägude maastiku, värviderikka või vär­vide kehva, elust lokkava või verevaese, see on ta oma asi. Kõige suurem utilitarist on juba kunst­nik, kui ta oma vaateid tuliselt ja andunult kaitseb.

Mida enam vabanemist elu ainelisest küljest, mida võimalikum tõus vabasse ilma, ebapraktiliste väärtuste loomisele, seda kõrgem on kultuur, seda sisukam ja mõttelisem on elu. Ja tõesti, kõik meie elu alalhoiu eest muretsevad töötamised, teadmised, kõik väline kultuur, majanduslik, ärilik, tööstuslik, tehniline kultuur on ainult selleks olemas, et inimkonnale anda võimalikult enam tunde, mis ta võib pühendada fantaasiale. Ja nii ei ole sugugi paradoks väide, et teadus on ainult seks olemas, et inimesed saaks enam unis­tada. Mida kõrgemal kunst, seda väärtuslikum on kultuur. Kuigi näib, et kunst oma ebamäära­susega ja fantaasia ülekaaluga hädaohtlik on aine­lisele kultuurile, mis kõigepealt korda nõuab, taltsutatud tundmusi ja tasakaalu ning mõistlikkust igal sammul; siiski ühiskondlikult vaada­tuna, nõuab kunsti edenemine just tasakaalu vä­limise kultuuri ja kunsti kultuuri vahel, sest kui seltskond ainult kunstnikuist koos seisaks, siis sureks ta juba teisel päeval don-quijotismi tõppe, ümberpöördult, kunst sureks nii pea kui kõik ärimeesteks hakkaks. Ja kas on siis mõnda kõrge­mat väärtust kui kunst?

Tõesti, ei maksaks ilmale sündida säherduse rahva pojana, mis iial ei saa looma ühtki kunstiväärilist toodet ega ka neid maitsma. Saan aru, et see uhkus, omas rahvas kord kõiki neid kunsti kõrgusi sätendamas näha, mis muil mail säravad, iha meile, Eestisse, tuua kõige kõrgema, kõige peenema kunstiõie lõhna, ka kui see mõte nurja aetaks, et see julge ettevõtu vaim üheks ajeks oli, mis Noor-Eestit aitas sellena püsida, mis ta kümne aasta jooksul on olnud. Oli tarvis kõigepealt üle saada oma rahvusest ja tunnistada, et iga kultuur ikkagi enne muud on rahvusvaheline. See avaldus kord lendsõnas: saagem eurooplasteks! Algas ajajärk, mille täht­sust, tarvet küllalt alla ei jõua kriipsutada, isegi praegu veel. See on lahtirahvustamise ajajärk. On tarvis igal silmapilgul end lahti koorida rahvuslikust kõntsast, nii pea kui see takistuseks saab kõrge­mate, üleüldisinimliste väärtuste loomisel. Peab veel kaua edasi kestma see eitamise ja traditsioo­nide väiksustest vabanemise protsess, ei millegi muu nimel, kui Eesti kultuuri omapärasuse nimel. Sirge tee viiks siin sohu. Enesesalgamise tee toob väärilisele sünteesile.

See on üks suuremist rahvuslikuist teenus­test Noor-Eestil, et ta selja pööris Eesti minevi­kule ja Prantsuse daamiga abiellu astus.

Kunst oli see, mis teiste rahvaste juurde mee­litas. Mäherdused kalliskivid seal särasid, milli­sed lilled seal lõhnasid! Ja kes võiks keelda neid sealt noppimast, buketti punumast ja kallisse vaasi panemast, lauale, oma kesalille ja kanarpiku kõrvale, millel ainult see väärtus oli, et nad oma kodunurmelt ja nõmmelt olid nopitud.   Sest vii­masest on aga vähe. Koduküla nurm ei tee lõhnata lille lõhnavaks. Need sentimentaalsused tulid ja tulevad ära võita, muidu ei sugene ükski kunst! Teadlikult tuleb eneses maha murda rahvuslik tardumus ja rahvuslikku uhkust ainult tulevikus aimata, millal Eesti küllalt painduvaks saab, väl­jendama kõige sügavamid ja peenemid mõtteid ja tundmusi. Kunst on selleks küllalt üleüldis-inimlik ja väherahvuslik, et seda teiste juurest üle tuua, eeskujuks võtta. Võõramaa kultus ja võõraste keelte harrastus on kasutoovam kui mõni teine abinõu, et võitu saada kodumaalisest kohmakusest, ja seda mitte üksi keele alal, kus võimatu oleks pretsisioon, täpipealne, peen väl­jendusviis, elegants ja nõtkus stiilis, sel korral kui sulge mitte ei juhiks teiste keelte eeskujulik ilu, vaid ka kunstis. Peab ikka ja alati euroop­lane olema – ja kas üksi eurooplane? – kaa­sas käima saavutustele muusika ja maalikunsti, arkitektuuri ning teaatri, proosa ja luule alal ja nendega koordineerima Eestis loodavat kunsti. Nii siis, loodagu kunstitöö mitte võrdlevalt Eesti traditsioonidega, vaid teiste maade kõige kõrgemate kunsti tippudega! On Noor-Eesti teenus, et ta on õpetanud kaasa elama teiste maade saavutustele ja neid hindamiseks võtma ühe või teise kunstitoote juures.

Ilma vägivaldse teistelt maadelt toodud okste pookimiseta ei oleks meie kaugemale saanud omapärasuse otsas istumisest. Meil ei oleks olnud Suitsi mehelikke luuletusi,   Ridala kõige raskemat ja peenemat stiili, Aaviku eleganti ja kerget vestetooni. Isegi Wilde oleks pidanud endiseid radu käima omas keeles ja stiilis. Kuid kõigest sellest on alles vähe. Veel peab Eestisse too­dama Mallarmé ekstrakt-stiili, Gautier’ ja Flaubert’i selgust ja kujukust, d’Annunzio analüütilisust ja sahvtikust ühtlasi jne. jne., ja kui kõik juba esi­tatud, kui kõik kuivad, rasked, niisked, kerged stiilid koos, siis võib alles juttu olla Eesti oma­pärasest stiilist.   Eksam on alles ees.

Ärgu siis valesti mõistetagu! Noor-Eesti ei ole omapärasuse tarvet iial salanud, ümber­pöördult, see on tal olnud ideaaliks, mille heaks ta isegi ajutiselt oma rahvuse traditsioonid oli valmis ohverdama. Ja sellepärast on kohatud olnud need 1001 etteheidet: miks te ahvite, miks ei ole te omapärased! Kuid väiklane on see Eesti omapärasus, mis senini ainult selles ahvimise etteheites on avaldunud!

Need etteheited, vastutöötamised on ikka olnud vihmaks taimelavale. Seda trotsivamalt sirutatakse käsi kunstikõrguste poole, seda kau­gemale minnakse traditsioonide tagurlikust hingest, seda innukamalt andutakse algupäraste väärtuste loomisele.

Samuti on Noor-Eesti, kunstivaime hoolikalt kasvatades, tagasi löönud ka kõik etteheited, mis kirjanikele ja kunstnikele tehti, et nad mitte meile tuttavid ja tarvilisi olusid ei kujuta, mis argipäeva elus ka kuidagi juhatuseks võiksid olla, et nad arusaamata kirjutavad ja kujutavad, et nad mõlema käega välja ei jaga moraalireeglid. Kunst on kõigepealt kunst ja siis alles muud. Raamat on enne muud lugemiseks, pärast võib temast küll ka pakkimise paberit saada. Ei teh­tud mingi kompromissi publikuga, sest see peab ise kunstikõrgusteni tõusma, mitte kunst tema tasapinnani vajuma. Tendentsita novellid, moraalita romaanid, ilma kindla sisuta pildid – kas ei olnud see küllalt mõjuv vastukaal senistele petersonismidele? Tendentsi puudumine pidi sel­geks tegema, et kunst kõigepealt vaba tahab olla, vaba kõigist ettekirjutusist peale selle kitsen­duse, mis autori meelevallast tuleb, ja et kunst teisest valdkonnast on kui need väärtused, millega iga päev kasulikkuse turul opereeritakse. See on vähemalt selle võrra mõjunud, et viimasil ajul enam kuulda ei ole etteheiteid tendentsipuududusest ja oludele vastamatusest. Suudetakse ja mõistetakse juba kunstis iseseisvat, väärtuslikku kultuuri avaldust hinnata. Kuid seda mitte kõigil aladel. Nii näit. ei ole veel katseid tehtudki teatrit kirjanduslikust koormast vabastada ja kõigist tendentsidest, mida näitelavalt rahvale õpetatakse. Teater pole veel puhastatud, pole veel iseseisvaks teatraalsuse kultuseks muutunud. Ja kui ajalehtedest seda vaadelda, mis arvustajad rahvale teatris kõige väärtuslikumaks loevad, siis on see draama sisu. Selle väärtuse järele hin­natakse teaatri väärtust. On tuleviku ülesanne, teatrit kõigest mitteteatraalsest vabastada. Muudel aladel on sellega juba toime saadud.

Kangelastegu paistab olevat seesuguse aja­kirja väljaandmine kui Noor – Eesti. Kes ei teaks, et ajakirjad, mis rahva maitsetega ei reh­kenda, vaid ainult kunsti väärtusi silme ees hoia­vad, ühepäeva liblikad on? Nii venelastel Золотое Руно, Аполлонь, prantslastel Les Bandeaux d’Or, La Poesie ja mitu kümmet teist, sakslastel Blätter für die Kunst, endistel aegadel Pan jne. Nagu oaasid kõrbes näivad need ole­vat, ja kes tahaks ümber lükata, et säherdused väikesed rühmad mõnesaja eksemplari minekuga ajakirja ümber seda annavad, mis kõrgeks kuns­tiks jääb ja mida ajahammas katki ei suuda nä­rida? Kui seesugune ajakiri, nagu Noor-Eesti, siiski ühe aastakäigu suutis üle elada, siis võib seda küll ainult uhkusega meele tuletada.

See oli nooreestlaste poolt pingutus, mis nii kergesti kahjuks ei või korduda. Nagu need teosed, mis N.-E. on ilmutanud, seda vähema minekuga on, mida kõrgem kunst seal avaldub, nii on üleüldse kõige puhtam, kõige kõrgem kunst alati kaasaegsete eest lukus. Ainult aasta­kümned või sajad hakkavad seda hindama, mis enne unarusse jäetud. Nii on kunst ikkagi aris­tokraatne olnud. Seda väidet allakriipsutades on N.-E. õigel teel olnud. Seni kui kunsti popu­lariseerimise lähtekohaks on publikule niisuguse kõrge kunsti kättesaadavaks tegemine, seni on vastolu kunsti ja publiku vahel ainult ajutine. Aga niipea kui populariseerimine muutub rahva maitsete   ülevõimu   austuseks,   kui  kunsti  tööd ilmuvad, mis on sihiks seadnud muu seas ka rahvale arusaadavad olla, siis ollakse vale teel.

Laienenud ühiskondlike huvidega käsi­käes on N.-E. viimasel ajal ka hakanud vähe­haaval viimast rada käima, mis hädaohuks võib laieneda. Kuid sellest pärastpoole.

Eliiti, väljavalituid nõuab kunst juba tund­muste poolest, sest ta nõuab enam vastuvõt­likkust, sügavust ja painduvust. Peale selle on igas kunstis tähtis moment – vorm, mis jälle ainult teatud ringile täies ulatuses kättesaadav neile, kes pole lasknud argipäeva askeldusi maha pühkida ega ära ummistuda vormi tundmust, vaid kes alatasa ärkvel hoiavad tundmuse, mille annab värvide kokkukõla, sõnade vibutav mäng, üksik akkord või meloodia, lause nõtke vool, ühe sõ­naga, vorm, kui seesugune. Arusaadav, et N.-E.-le on etteheidetud vormi liialdusi: sest seda ei saaks sel mõõdul ette heita need, kes vormist enesest juba lõbu tunnevad. Pealegi on Eestis kõik avaldused nii vormitumad olnud, et jällegi ainult vastakane äärmus aitab tasakaalu luua. Kus see ilmsiks ei tuleks, et meil vormi, seda kunsti kõige olulisemat joont, veel õieti ei mõis­teta ega maitseta? Võtke kunstinäitused! Pildist otsitakse sisu enne muud. Kui selles nägu või maakoht midagi tuttavat meelde tuletab, siis arva­takse, pilt on ilus. Romaanis, novellis otsitakse jälle kõige enne sündmuste kinematograafilist va­heldust. Ja ilusaks loetakse lauluviis, mis kerge järele laulda. Ka sel alal tuleb N.-E.-le võlgu olla, kes vormi nii kõrgeks on asetanud.

Kõik eelnimetud teenused näitavad, et Noor-Eesti töö on võrdlemisi suur revolutsiooni­line liikumine kunsti alal olnud, kuid siiski ka ainult ettevalmistuse töö. Need on esimesed vaod, mis Euroopa sahaga on küntud. Sarnane harimise periood peab veel aega võtma.

Mis Noor-Eesti kunsti absoluutväärtustesse puutub, siis peab seda muidugi kergemalt hin­dama. Ettevalmistuse ajajärgus ilmunud tööd ei või igaviku peale pretendeerida, kuigi neist pal­jud uhkusega võivad väljamaa paremate töödega kõrvu seista.

Kümne aasta jooksul ettevõetud katsed, kordaminekud ja õnnetused on lõpuks Noor-Eestile tunnustuse toonud. See rühm ei ole mitte üksi omale eluõiguse saanud, vaid veel enam – ta näib valitsevaks saanud. Kuigi see uhkusetunnet võib äratada, minus ei ärata see muud kui kahjutunnet. Ei mõista iial halvemat ette kujutada kui ühe asutuse lugupeetavaks ja auvääriliseks tunnistamist, mille sihiks on olnud alati ärkvel, alati revolutsiooniline, alati vastu­võtlik olla kõigile uuendusile. Ja kui korraga see asutus on tunnustuse võitnud ametlikkude isikute poolt, kui oppositsioon ta vastu nõrgaks on jäänud, siis paneb säherdune akadeemumine mõtlema. Hädaoht ära panetada, tarduda – on kõige suurem hädaoht.

Kõige ilusamaks N.-E. edenemises tuleb just esimesi romantilisi päevi pidada, täis opositsioonilist terast ja vaimustustule leeke. Iga toode, mis sel ajal ilmus, oli säde, mis ühesid põlema süütas, teisi vihale äritas. Iga sõna, iga avaldus oli ilmutus. Iga raamat oli oodatav, igatsetav. Iga album, mis ilmus, tõi käärimisi ja uusi mõtteid.

Ja nüüd ollakse juba nii kaugel, et iga ilmuv raamat mahub ettevalmistatud sahtlisse, mil silt peal. See on muidugi paratamata. Aga seks on peale muu veel kaasa mõjunud just see, et N.-E. viimasel ajal ei näi enam sedavõrd kunstiüllatustele anduvat, seda võrd ennast – salgavalt kunsti kumardada tahtvat kui enne. On juurde tulnud produktiivsele, loovale tööle populariseeriv, hariv ja ühtlasi otsekoheselt tasuv töö. Ja tundub, et hulkade lugupidamise võitmine, demokraatlikumaks muutumine kunsti alal mitte enam puhaskunstilise produktsiooni kõrval ei püsi, vaid et see juba võistlejaks kipub.

Ma ei eksi vist, et sellele viimasele kaldu­vusele alus pandi sel päeval, mil kirjanike seltsi kõrvale osaühisus asus. Ei saa Noor-Eestit ärilikkuses süüdistada, sest dividende pole sealt kellelgi loota, aga siiski teatavat, kaudset mõju ei või see ka avaldamata olla. Äri on tilk kihvti, mis nägemata mõjub. Sest ta ei taha iialgi heameelega kõrgete väärtustega opereerida, vaid turuhindadega. Siin on hädaoht varitsemas, mille peale ei tohi silmi pöörmata olla!

Akadeemumine ning alistumine – need on kaks ähvardavat hädaohtu kõigi teenuste kõrval, mis N.-E.-l on.

Kes võiks ütelda, et aeg on kunstil juba klassiliseks tarduda? Ei iial kao tarve noore, värskendava kunstivoolu järele. Ei iial kao tarve kunstnikuil, kirjanikel ühineda, et oma julgeid, enneolemata teoseid ja vaateid seltskonda viia. On arusaadav tarve rühma järele, kes ainult loo­vat kunsti austab ja kõik oma jõu selle läbivii­misesse asetab, ja võib aeg tulla – seda ärgu lasku silmist – mil niisugused rühmad, rahulolemata N.-E. juba tardunud ja klassikaliseks kujune­nud rahuga ja populariseerimise printsiibiga, kord N.-E.-le omale opositsiooni teevad, nagu seda hiljuti momentlased tegid, kuigi õnnetult.

Kunsti kitsas ring ja ta tule igavene loit võib ikkagi ligidamale ja koomale ahvatleda. Iial ei tule puudust otsekohesist kunsti ülesandeist. Ja sellepärast olgu siinkohal rõhutatud uuesti kunsti salajane printsiip, nimelt ta individualism ning aristokratism. Selle mõtte otsekoheseks, hooli­mata läbiviimiseks on Noor-Eesti omal ajal kõik teinud. Viimasel ajal on aga sellele juure lisandunud, nagu juba seletasin, populariseerimise tendents. Kui see veel võistlejaks pole saanud, on kõik hea, aga see silmapilk võib varem või hiljem tulla, ja kumb siis võidab, kas produktsioon või reproduktsioon, loomine või popularisatsioon, ei ole raske mõista. Lõhenemine näib siis tahtmatagi tulevat.

Ja nii, kui üleüldse võimalik on soovimistega kuidagi kaasa mõjuda paratamata edenemiskäi­gule, siis pean tunnistama, et kunst, mida kummardamast iial ei tohi väsida, nõuab noorust, ja nooruse hulljulgeid katseid ja uhkeid liigutusi ei ole iialgi küllalt palju. Mitte üksi kirjanduses pole tarvis värskendavate vooludega verd puhas­tada ja tardunud vormidest läbi tungida, ka teater nõuab enese vabastamist literatuurist, Eesti lava ootab veel tantsjannat, muusika sünfooniameistrid ja Eesti arhitektuur – ehitajat.

Ma olen rahuldatud, kui selle kõnega olen vähegi saanud ära ütelda sellest mõttest, et uusi kõrge kunsti väärtusi luua ja neid maksma panna – selles on kõik, ka Noor-Eestil.

Moskvas, 1915.        Johannes Semper

Kogumikust „Kümme aastat. Noor-Eesti 1905-1915″, 1918