Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

19 Feb

Eesti kujutava kunsti arengujooni rahvusliku omapära seisukohalt

 

        

Iga rahva vaimne pale kajastub kõige selgemini tema kunstide alal. Siin ajab kultuur õisi ja õitseb sel määral iluliselt, kui tugevasti ta juured ulatuvad rahvuslike ürgläteteni.

Eesti kujutava kunsti arenguteed ei saa võrrelda paralleelselt are­neva kirjanduse omaga, kuigi varakult tõuseb esile andelisi kunstnikke-eestlasi. Võime isegi lausuda, et eesti esteetilise kultuuri algusel me leiame kõige väljapaistvamaid andeid kujutava kunsti alal. Kuid vii­mane ala, seal valitsevate eriliste võimaluste ja olukordade tõttu, on samal ajal jäänud kõige kauem meile võõraks, võõrailmeliseks. Kirjan­duses saksa pastoridki üksteise võidu asuvad soetama maarahvale õpet­likke jutte, – kirjandus tungib massidesse, – samal ajal eestlased-kunstnikud leiavad kaitset ja kodu võõrasrahvaste kunstikeskusis ja lähevad kaduma oma rahvale, samuti nende looming. Aga see on ka mõistetav: kirjandust viljeldati utilitaarseil sihtidel, rahva harimiseks, kuid pärisorjal – või siis äsja vabanenul – eestlasel ei olnud mingeid eeldusi oma kunstilise loomingu hindamiseks ja kandmiseks.

Ja nii pole meil midagi pahaks panna, et esimene generatsioon eestlasi-kunstnikke on seni elanud edasi võõrasrahvaste kunstiajalugudes. Me teame, et Orest Kiprenski (1783-?) mitte üksi vene vaid Euroopa kunsti omaaegne tunnustatuim portretist, kes on tootnud ka kompositsioone, kelle loomingut auhinnatud paljude kuld- ja hõbeme­dalitega – on pärit Narva alt, kohaliku pärisorja poeg, õige nimega Schwalbe. On enam kui küsitav, et Narva all oleks võinud elada Schwalbe

nimelisi venelasi. On aga juba täiesti kindlaid andmeid, et Karl Huhn (õun?) (1831-1877) on eestlane, kuigi ta elab edasi läti kunsti ajaloos. Huhni vanemad on Lätti sisserännanud eestlased. Kunstniku isa oli Madliena kiriku köstriks. Kahekümne-aastasena leiame Huhni Peterburis kunstiõpilasena ja 1852. a. kunstiakadeemias. Viimases õppi­des Huhn omandab isegi neli hõbemedalit. 1861. a. ta esineb lõputööga: „Vitauti tütar Sofia vürst Vassili pulmas”, mille eest omandab kunstniku kutse, suure kuldmedali ja välismaa stipendiumi kuueks aastaks. Ta sõidab välismaale, äratab 1868. a. tähelepanu Pariisis Salooni näitusel oma ajaloolise maaliga „Pärtliöö õhtul”. Ta on juba kuulsus. Peter­buri akadeemia annab talle viimatimainitud töö eest akadeemiku au­nime. Kahe aasta pärast ta kutsutakse isegi akadeemia professoriks. Kuid ootamatult nüüd konstateeritakse tal kurgutiisikus – ja ta sõidab välismaale tervist parandama, sureb aga Šveitsis varsti. Nii graafi­kuna kui ka maalijana Huhnil on laialdaselt tuntud nimi kunstimaa­ilmas. Need on paar üksikut näidet, milliselt tunnustatud kunstnikke-eestlasi on elanud juba õige ammu. On andmeid, et ka A. G r e g ο r von Bochmann (1850), sündinud Nehatus ja kes õppinud Düssel­dorfi akadeemias ning kuhu ta professoriks jäi, on eestlane. Bochmann pealegi kogu aeg on otsinud sidet kodumaaga, on loonud arvukalt kodu­maiseid ranna- ja maastikumaale: „Kirik Eestis”, „Kõrts Eestis”, „Kalaturg Tallinnas”, „Laevad saabuvad” jne.

Kindlaks tegemata on seniseni maalija Oskar G. A. Hoffmanni (1851-1911) rahvuslik päritolu. Ei ole aga kahtlust, et ta on eestlane. H. on sündinud Tartus, õppinud Düsseldorfi akadeemias ning tegutses hiljem Peterburis, kus ta valiti 1884. a. kunstide akadeemia va­baks auliikmeks. Nagu v. Bochmanngi, Hoffmann oma loomingus jäi eestlaseks, kasutades oma maale aineks eesti talupoja elu ja eesti maas­tikku. „Kartulivõtmine Eestis”, „Turg Tartus”, „Maakõrtsi saksatuba”, ja paljudes teistes maales otseselt kajastub eesti talurahva elu möödu­nud sajandi lõpult. Võime isegi lausuda, et Hoffmann on suurim kodu­rahva elu kujutaja meie kunstis. Kuid ta on loonud ka maale Kalevi­poja aineil, nagu „Kalevipoeg põrgu väravas.”

Võiksime lisaks eelmisile tuua rea tuntud balti kunstnikke, näiteks Klewerit, kelle päritolu kindlaks tegemata ja kellest võimalik mitmed võivad põlveneda eestlastest.

Esimesed eestlased-kunstnikud, nagu varem märgitud, on läinud meile kaduma, nad on sulanud võõrastesse kultuuridesse, kuna puudus veel oma kunstiline rahvuskultuur. Kuid nende kui isikute uuestileidmine tohiks olla meile küllalt tänulikuks ülesandeks. Neid ei tule vaa­delda kui oma rahvuse ärasalgajaid, ei, endi teada nad võisid olla ja jääda eestlasteks, kuid neil tuli paratamatult kaasa minna võõrastega, kuna puudusid omad. Rahvuskultuuri mõistetki kui säärast polnud veel olemas. Ja kahjuks sellele algab meie kunstiajalugu ebamääraselt. Möödub aastaid ja aastakümneid, kuni lõplikult saab selgeks, milliseid ülesandeid on kanda ka kunstilisel loomingul, et omada elulist mõtet rahva omakultuuris.

Kirjanduslik ärkamisaeg on pöördelise tähtsusega ka meie kunsti­elus.  Siitpeale ka kunstis omandatakse ideeline rahvuslik baas ja kunst­nikel, et kultuuripüüdlikku rahvusse kuuluda, ei tarvitsenud võõrduda oma päritolust. Meie kunstipõllul kerkib isegi erksa närvi ja põleva rahvustundega isikuid, kes võimelised mõjutama rahvusideaalide aren­gut ja nende süvendamist. Kunstiliselt, kunstistiililt aga samal ajal kõik veel jääb endiseks: kunstiline haridus omandatakse võõrsil, kunstnikud jäävad elama võõrastesse kunstikeskustesse ja nende looming seetõttu jääb oma rahvale paratamatult võõraks.

  

KLASSITSISTID.

Rahvusliku mentaliteedi esimesiks kandjaiks meie kunstnike seas on maalija Johann Köler ja skulptor August Weizenberg – aga kum­magi looming veel ei osutu põhiliseks, seoses meie kunsti arenguga. Suurimate patriootidena nende looming ometi jäi rahvakaugeks.

Johann Köler (1826-1899) sündis Viljandi lähedal kehvas lasterikkas peres. Vastsemõisa valitseja leiutab ta noorepõlve joonis­tuslikes katseis annet ja saadab noormehe oma venna, maalermeister Faberi juure Võnnu õpipoisiks. Nii algab meie suurima maalija kunstikäik. K. õpib Võnnus 6 aastat – kuni tutvub maalikunsti toodetega ja tas küpseb tahe pääseda õppima kunsti. Ta saabub Peterburi ja 1848. a. alustab õpinguid kunstiakadeemias. 1853. a. ta omandab juba joonistuste eest ühe suure ja kaks väikest hõbeauraha. Saab stipendiumi. 1885. a. omandab suure hõbe- ning väikese kuldauraha („Herkules toob Kerberuse põrgust”). Siis Köler veedab aastaid välismail: Pariisis, Saksa­maal, Hollandis, Belgias – eriti aga Roomas. Viimases ta lõpetab va­rem alatud kompositsiooni „Kristus ristil”, mille eest saab 1860. a. Pe­terburi akadeemia akadeemiku aunime. Tuleb tagasi Peterburi, kus alustab tegevust loovkunstnikuna kui ka pedagoogina. Käib aegajalt kodumaal maalimas eesti tüüpe. Talurahva viletsus äratab tas haara­vat kaastunnet, ta maalib „Ärkamine nõidusunest”, mis allegooriliselt kujutab eesti rahva rasket olukorda. Tunnustatud portretistina, telli­vad keiserliku sugukonna liikmed temalt oma portreemaale. Märgime neist välisminister vürst A. Gorčakovi oma, mille puhul ta 1867. a. tun­nustatakse professoriks. Järgneb hoogne ja produktiivne tegevus: pro­fessorina akadeemias, portreteerijana – kompositsioonide maalijana seltskonna teenistuses, aga samal ajal ka eestlaste rahvuslike püüete võimsa eestkostjana keisri ja Peterburis valitsusvõimude ees. Veetes puhkepäevi Krimmis, on ta seal maalinud hulga töid, kompositsioone: „Truu valvur”, „Eva enne patulangemist”, ,,Lorelei needmine munkade poolt” ja teisi. Ta on maalinud ka mitu altarimaali, milledest kõneldavaim „Õnnistav Kristus” (1879) Tallinna Kaarli kiriku apsisel.

Tugev vormis, akadeemik-klassitsistina ta koloriit tundub tihtigi monotoonsena, kuid ta on oma aja jõulisi isikuid ja andelisi kunstitalente, nagu seda, või veel suuremal määral, oli Orest Kiprenski.

Klassitsistliku stiili esindajana tuleb vaadelda ka Karl Ludvig Maibachi (1833-1886), kes õppis Peterburi kunstiakadeemias 1853-59 ning hiljem võttis ette õppereise Euroopat mööda. Tunnus­tatud ja auhinnatud maastikumaalijana, milledest loetleme: akvarellis „Vaade Tallinna Niguliste kirikust”, vaateid: Lõuna-Tiroolist, Krestovski saarelt, Karlsbadist, „Hiietamm Pühajärve kaldal”,  „Pühajärve kallas” ja nii edasi. Maibach maalis akadeemilises stiilis, jäi sellele truuks surmani ning oma toodanguga täiendab meie kunstis klassitsist­likku esindust.

Samasse klassitsistlikku kooli kuulub väljapaistva kujuna skulptor August Weizenberg (1837-1921). Sündinud Võrumaal asu­niku pojana tal tuleb varakult asuda tisler Hektori õpipoisiks (1853). Siis ta on tislerina teenistuses Erastvere mõisas ning alles ligi kolme­kümne aastase noormehena sõidab Saksamaale, kus asub õppima kunsti (1862), pääsedes Berliini kunstiakadeemiasse 1864. a. Kuid kahe aasta pärast ainelistel põhjustel ta siirdub Peterburi akadeemiasse. 1869-70. a. sõidab uuesti Saksamaale, Müncheni akadeemiasse. Siin loob ta oma esimesed kõneldavad teosed: „Tütarlapse kaebus”, „Noormees oja ääres” ja „Hamlet”. 1874. a. ta sõidab aga üle Viini Rooma, kuhu jääb 17 aastaks. Esialgu ta täidab siin üksikuid tellimisi kuni 1878. a. Parii­sis üleilmlikul näitusel müüb oma „Hamleti”, mistõttu leiab laialdase­mat tähelepanu ning milline asjaolu otseselt julgustab skulptorit asuda suuremate ülesannete ette. Nüüd ta palkab enesele abilisi ja loob kiire ajaga rea oma parimaid töid: „Ophelia”, „Romeo ja Julietta”, „Lady Macbeth”, „Agripina”, „Eva”, „Kristus”, „Barrabas”, „Koit”, „Ämarik'”, „Kalev”, „Linda”, „Ideaal”, „Reaal”. V. asub korraldama ühtlasi oma tööde näitusi kodumaal ja välismaid mööda, kuni 1890. a. siirdub Peter­buri, kuhu jääb 24 aastaks. Ta elu ja loomingu kõrguspunkt on ületa­tud. Siin ta täidab eeskätt tellimisi: portreesid ja haudmonumente ning lisaks üksikuid kompositsioone. 1914. a. ta asus vanakesena elu lõpul Tallinna. Klassitsistina, nagu Kölergi, tuli tal valusasti kannatada uue kunstnike generatsiooni ja uute kunstiliste tõdede pealetungi all. Hili­nenud klassitsistina korduvalt ta leidis enese suletud uste eest. Kuid ta on ometi kõneldavaid Baltimaade klassitsismi esindajaid.

Ülemineku klassitsismist realismi märgib skulptor Α m a n d u s Adamsoni (1855-1929) looming. Ta sündis Paldiskis meremehe pojana ja varakult asus omapäi ette valmistuma kunstnikukutsele. 1874. a., peale mitmeid ebaõnnestunud katseid, ta pääseb Peterburi ja astub kunstiakadeemiasse, mille lõpetab 1878. a. lõputööga „Ristija Jo­hannes”, saades selle eest hõbeauraha. Ta töötab Peterburis esiti kunsti­pedagoogina, siis käib õppeülesandel Pariisis (1886-91), mis ajal val­mivad ta kuulsad nikerdusskulptuurid „Aamor ja Psüühhe”, „Armastus, teadus ja surm”, „Laine”, „Lüürika ja muusika” – millest kolm viimast auhinnatud Pariisi kunstinäitusil. Järgnevad aastad A. töötab jälle Peterburis. Töö valmib töö järgi: monument „Russalka” Tallinnas, edasi „Kalevipoeg ja Sarvik”, „Laeva viimne ohe”, „Merehelinate kuu­laja”, „Äreval ootusel” ja rida teisi töid, mis eriti populaarsed repro­duktsioonide kaudu. 1907. a. Adamson omandab akadeemiku aunime. 1918. a. asudes kodumaale ta toodab endiselt spontaanselt, püstitades mälestussambaid langenud sõdurite haudadele. Eriliselt tuleb aga mär­kida ta altarikujusid Tartu Pauluse kirikus.

Adamson pole enam klassitsist, aga ta pole ka realist. Ta looming moodustab ülemineku esimesest teise.

  

REALISTID.

Tunduvalt lahedamas sidemes kui klassitsistid oma rahvaga on rea­listid. Neist peale algab oma rahvusliku stiili otsimine – selles juba nähaksegi kujutava kunsti mõtet. Ka on meie kunstnike pere kasvanud arvuliselt. Esimeste realistidena leiame Kristjan ja Paul Raua, Tõnis Grenzsteini, O. Hoffmanni (kellest jutt olnud varem) ja vahest ka A. Laipmani, kes küll alustas realistina, kuid kujunes uue kunstistiili, impressionismi, rajajaks.

Kaksikvennad Kristjan ja Paul Raud on sündinud 1865. a. Viru-Jakobis. Keskkooli lõpetamise järgi Tartus vendade teed hargne­vad: Paul asub 1888. a. Düsseldorfi akadeemiasse, kuna Kristjanil, siirdunud Peterburi, õnnestus pääseda siin akadeemiasse 1892. a. 1899. a. aga ta sõidab järele vennale Saksamaale, õpib samuti väheke aega Düs­seldorfi, siis aga Müncheni akadeemias. Kr. Raud 1904. a. saabub Tartu, lööb sekka rahvuslikel üritustel, avaldab arvukalt oma joonistusi ja graa­filisi töid ajakirjus, kuid alustab ka õppetegevust kunstipedagoogina – sama teeb Tallinnas A. Laipman – ja alus oma kunstikultuurile koha­peal on pandud. See on pöördelisem moment eesti kunstiajaloos. Meie esimese suurema graafikuna, taluelu kujutajana, rahvusliku stiili taot­lejana ning väsimatu etnograafiliste kogude kogujana on Krist. Raual asendamatu koht meie kultuuriajaloos.

Paul Raud spetsialiseerus portree alale, portreteerides eeskätt balti sakslasi. Kuid ta on maalinud arvukalt ka eesti talutüüpe, maastiku­pilte, isegi rahvaluule aineil kompositsioone. Nõudlikuna vormis ja virtuoosina tehnikas – Düsseldorfi akadeemia lõpetamise (1894) järgi ta hiljem näiteks täiendas end veel Peterburi akadeemias – Paul Raud omandab tunnustuskauni koha meie kunstnike peres oma maalikultuurilise küpsuse ja nõudlikkusega enese vastu.

Tõnis Grenzstein (1863-1916) õppis vaheaegade järgi Düs­seldorfi akadeemias 1886-1900, mis järele elas peamiselt välismaal, täi­tes tellimisi kiriku- ja portreemaali aladel. Ta kodumaal säilunud töö­dest, realistlikest portreedest ja kompositsioonest, väärib erilisena mai­nimist Nõo kiriku altaripilt 1895. a., mis ainuüksigi kaunis näide Grenz­steini tüsedast andest ja küllalt küpsest tehnikast. Ta suri Düsseldorfi haiglas, ruineeritud kunstnikulise korratu elu viletsusist.

Realistidena oleks loetleda rida enam-vähem kunstiliste teenetega nimesid, nagu: vene kooliga Paul Sepp, graafik G. Mootse; maalija, graafik ning kunstiteoreetik M. Pukits, A. Kivi, O. Jungberg jt.

     

ÜLEMINEK REALISMIST IMPRESSIONISMI.

Meie kunstilise realismi kannab impressionismi Ants Laipman. Ta algab – nagu enamik meie realiste – oma kunstilist õppimist Düs­seldorfi akadeemias, kuhu ta kodumaalt läks jala. Viimane asjaolu ise­loomustab kujukalt toda sisemist põlemist ja ka toda tõkestamatust, mis omane Laipmanile ta kunstiteel.

Töötades Düsseldorfis realistide äratuste mõjutusel, ta ka ise küp­seb oma töis realistiks. Rännanud palju mööda erimaid, ta lõpuks asub 1903. a. Tallinna, kus avab ateljeekooli, milles oma esimese  hariduse omandab meie uus kunstnike generatsioon. Neilt ajult on pärit ta „Autoportree”, „Abessiinlane”, „Koit ja Ämarik”, populaarsemaid meie kunstitöid: „Kaugelt näen kodu kasvamas”, „Vana Aitsam” ja selts­konnategelaste portreesid – enamjaolt kõik pastellis.

L. omab värske, elava kujutusvõime. Apolliinilise, elurõõmsa ja ja elujaatava temperamendina on ta kaasa haaranud, õhutanud kogu aeg noori andeid.   Kuid ka ta enda looming on päikeseküllane, karakteri-

    

daggi.JPG

Α. LAIPMAN.                              DAGGI (pastell).

  

kindel ja ideesisuline. Portreede kõrval, kuigi nendega ta on võitnud oma populaarsuse, L. on maalinud ka impressionistlikke värvitihedaid maastikke ja õrnu, elavaid lilli.

Ulja rahvuslasena Laipmanil tuli kanda ka 1905. a. revolutsiooni järele pagulaspõlve. Kuid pääsnud tagasi kodumaale, ta jätkab oma kunstipedagoogilist tegevust kuni viimase ajani. Tema teeneid kunst­nikuna ja kunstipedagoogina alla kriipsutades Tartu ülikooli annetas temale 1930. aastal doctor honoris causa diplomi.

Sesse ülemineku aega kuulub nähtavasti ka Aleksander Prom e t, kes omandas oma kunstilise hariduse küll juba realistidele järg­nenud   generatsioonilt  –  parun   Stieglitzi  kunstikoolis   Peterburis 1894.-1901. a., kus läbi löönud oli juba impressionism. Promet aga, vastandlikult Laipmanile, kes realismi ületas impressionismi kasuks, toimib vastupidiselt. Promet esindab tahtlikku rahvuslikkust kunstis, viljeldades „Krattide”, „Marduste” literatuurlikku müstikat ühes muinaskujude kultusega – kuni ta andest narmad järele jäänud. Oma lüüriliste maastikupildega ta on ometi jälgi jätnud meie kunstiaren­gusse.

Klassitsistid, nii suuri esindajaid kui ka pole nende seas, ei loonud kooli, ei pärandanud oma loomingulisi saavutusi uuele generatsioonile – neil pole õpilasi. Realistidel tuli alata kõiges algusest peale, samuti võõrasrahvusest meistrite juhatuse all. Kuid realistidest alates olukord muutub. Kui meil pole Kr. Raua õpilasist eriti kedagi mainida, siis A. Laipmani ateljee kaudu on saabunud meile arvukalt noori kunstnikke Laipmanile omase kooliga.

Realistidest alates side kunstniku ja kodu, kunstniku ja kohaliku seltskonna ning kodumaa teiste vaimuelu avaldustega on loodud. Kunst­nik siitpeale on oma rahva liige, saab oma esimesed äratused kodumaal ja kodumaa asub jälgima ning hindama oma maitse ja nõuete kohaselt loomingut. Siit alates kunstikultuur on muutumas oma rahva kultuu­riks ning algab rahvuskultuuri ideaali tegelik sisustamine, milline prot­sess kestub paarkümmend või enamgi aastat, ennekui siin jõutakse ühiseile veendumusile esiletõstetud ideaali kasuks.

     

IMPRESSIONISTID.

Realistid kujutasid elu. Seejuures nende koloriit, tingitud seni­seist harjumusist ja rutiinist, oli erevuseta, monotoonne, tumeda­tooniline.

Kuid impressionistid asusid maalima natuuri m u l j e l i s i peegel­dusi. Nad loobusid realistide tumedatoonilisist värvest ja kasutasid lõõ­mavat sooja koloriiti.

Meie impressionismi ja impressionistide generatsiooni isadeks on A. Laipman ja Kr. Raud oma stuudiote kaudu, kuna mõlemad oma rea­lismi imbutasid uue kunsti sadestustega. Ennenägemata ilu ja värs­kusega rõkkab kunstielu. Kui möödunud sajandil vaid A. Weizenberg kodumaal korraldas paar oma tööde näitust, siis nüüd olukord muutub täiesti: Laipmani tööde näitus 1901. a., viimase uus näitus koos õpi­laste töödega 1903./04. a., esimene eesti üldnäitus Tartus 1906. a., „Νοοr-Eesti” ja „E. Kunstiseltsi” näitused paralleelselt 1910. a. ümber; näeme, kuis kunstielu tiheneb, aga ka arvukalt uusi andeid on peale kasvamas.

Uue generatsiooni, meie impressionistide eesotsas – kes esile ker­kisid 1910. a. paigu – leiame Nikolai Triigi, Konrad Mäe (1878. a. – 1925. a.), August Janseni ja Jaan Koorti.

Ν. Τ r i i k saab oma kunstilise äratuse Laipmani juures, õpib siis Peterburis ja Pariisis – õppekäik viimaste kunstikeskuste kaudu on ligikaudu üldine sama generatsioonile. Triik matkab, skitseerib, otsib – kuni leiab enese värviereda ja -sooja impressionistina. Hodler ja Cezanne – need moodsad suurmeistrid on mõjutanud Triiki. Kuid tugeva, ürgse talendina Triik on võtnud võõrastelt vaid talle omast. Tugev ja karakteerne joonistusis – ta on tootnud huvitavaid portreejoonistusi; julgekoloriitne, laiguline portreemaales, mis alal ta parim töö on E. Villmeri portree 1913. a.; tehniliselt ka meie parim akvarel­list; lisaks on T. tootnud joonistusi-kompositsioone: „Märter”, „Jaht”, „Suurlinn”; temperas „Orjad” ja värskekoloriidseid maastikke – sää­raselt mitmekesine ja mitmepalgeline on N. Triik, kes kahtlematult mõjutanud kaasaegseid ja noori enam kui ükski teine.

  

kirikulised.JPG

Α. JANSEN.                                     KIRIKULISED. (õli).

 

Konrad Mägi, meie lopsaka, sooja, lõõmava koloriidi märgi­tavama meistri kunstitee: Peterburi, Pariis, hiljem Itaalia – ning mat­kad põhja ning lõunasse. Murdunud noorelt, omataolise kibeda saatuse ohvrina, on omataoline kitsamas mõttes ka Mäe looming. Maastikud mosaiiklikus värvikäsituses, koloriidilopsakad ja dekoratiivsed samal ajal. Ainekäsitus sünge ja värvirõõmus vaheldumisi. Teda oleme pida­nud oma parimaks koloristiks. Aga ta on ka tootnud õhulisi-lillelisi maastikke, mille vastu meil samas žanris on panna vähe teoseid.

August Jansen, keskseid kujusid meie viimaseaja kunsti­elus, saab kunstilise hariduse Peterburis, alul Kunste Edendamisseltsi kunstikoolis, siis akadeemias (1904-1913),  mille lõpetab kodumaiseil aineil suurmaaliga „Muhu saarel”. Ta õpetajaks on vene impressio­nismi värvirõõmus esindaja A. Kardovski, kelle juhatuse all töötanud palju teisigi meie impressioniste – küllap vist on sel õpetajal teeneid, et Jansen on jäänud värvirikkaks koloristiks nii maastikumaales kui ka portreedes. J. seikleb kodumaa linnade ja Peterburi vahet, kuni 1917. a. jõuab surmani haigena Narva ja siitpeale rakendub kodumaa kunstielu juhtimisele. Viljaka maastikumaalijana ta on andnud ka häid portreesid: „Autoportree”, mis on meie viimaseaja parimaid portreemaale, „Ema” (Narva linna muuseumis) ja kõneldavaid kompositsioone: „Kirikusõit”, „Perekondlik parnass”, mosaiik; kõrgel tasemel natüürmorte ja kirevuskoloriidis kevadmaastikke. J. taotleb oma loomingus tagajärjekalt rahvuslikku joont.

J. on akadeemia haridusega, seega haritumaid kaasaegseid kunst­nikke, kes on jäänud nooreks, produktiivseks otsijaks, kes maalib kord tagasitõmbunult, töösse süvenenult kunstilise kultuuriga, samas jälle andub värvirõõmule, dekoratiivsusele, suutmata pidurdada end ja kon­tsentreeruda.

Skulptor Jaan Koorti on peetud uue generatsiooni tõotavamaks esindajaks, kes on ka ta peale pandud lootusist palju täitnud. Õppi­nud Peterburis ja Pariisis, võtab ta osa viimases Salooni näitusist, ning nagu see meie skulptuuriga sagedane, leiab tunnustuse, millist me maali puhul nii kergesti pole juhtunud. K. on modelleerinud suurema või vähema õnnestumisega värskes ilmes portreesid, on tootnud ka üksi­kuid kompositsioone („Palvetaja”), kuni viimastel aastatel asus kujutama loomi: kitsi, sigu, linde – ja seda suure virtuositeediga. Ka on katsetanud K. maalida, mis alal ta aga pole jõudnud kaugeltki lähe­dale oma skulptuuri tasemele.

Samasse generatsiooni kuuluvad vennad Karl ja Paul Burm a n i d.

Karl B. (1882) on esimesi meie arhitekte, kes 1910. a. ümber asub arendama arhitektuuri. Karl B. on jällegi Peterburi akadeemia hari­dusega. Ta on tugev ka maalijana akvarellis. Kui võib loetleda vaid üksikuid ehitusi, mida ta püstitanud (Buschi maja Tallinnas, „Kalevi” maja Pirital), siis akvarellis on ta eriti produktiivne. Matkates võõrsil ta on skitseerinud ja maalinud kõikjal värskeid, õrnu vaateid, eriti linnapilte. Ta vend Paul Burman, õppinud Peterburis, Riias ja Pariisis, esindab meil kõige tüübilisemalt impressionismi. Samal ajal on ta meie andelisem loomademaalija ja värskete natüürmortide ning loodusvisandite autor.

Andrei Jegorov on akadeemia haridusega kunstnikke, mis avaldub ka ta küpses tehnikaoskuses; ta on tootnud maastikke, linna­pilte, portreesid. Tähelepandavamad on ta linnapildid: „Kuresaare raekoda”, „Toompea”, „Niguliste kirik” – kui ta vaid maaliks sama­võrra läbituntult kui oskuslikult! Dekoratiivmaali, eriti teatridekorat­siooni alalt kuulub siia Roman Nyman, parun Stieglitzi kunstikooli haridusega (lõpetas 1906), kes on matkanud õppereisil Saksamaal, Põhjamaadel, Pariisis ja Itaalias. 1912. a. ta asus Tallinna ning seejärele kutsuti „Estonia” dekoraatoriks, mis ametis märgatavalt tõstis meie teatridekoratsiooni taset. Ta on maalinud ka maastikke ja portreesid – vähema õnnestumisega. Kõneledes teatridekoratsioonist, tuleb märkida ka Α. Τ u u r a n d i t ja V. Η a a s i.

    

NEOIMPRESSIONISTID.

Impressionismi viimaseid õisi oli puantellism või neoimpressionism. Ka meil on see vool esindatud. Kandva nimena on siin märkida vara­surnud Herbert Lukk, kellega samasse generatsiooni kuulusid vara-

 

tallinna_reakoja_plats.JPG
A. JEGOROV                          TALLINNA RAEKOJA PLATS. (Õli)

  

surnud andelised O. Kallis ja B. Tomasberg. Nagu mööda min­nes 1920. a. ümber neoimpr. maneeris töid on tootnud ka teisi kunstnikke (August Janseni „Kaksikportree”). Saabus rahva elus saatuslikum murrang – iseseisvus, mida lunastada tuli vabadussõjas. Kannatused ja entusiasm koos tiivustasid kunstnikke. Uus ajajärk algas. Uued võimalused avanesid.   Meie kunstielu piirid avardusid ennenägematult.

     

FUTURISTID JA EKSPRESSIONISTID.

Võrdlemisi suuri jälgi meie kunsti on jätnud eriti Saksamaal või­mul olnud ekspressionism. Uue kunstikäsitluse ja uue vormi esimesi pioneere oli Ado Vabbe, kes õppis Münchenis Aibe kunstikoolis (1909-1913) ning täiendas end Itaalias (1913-1914),  siis Peterburis, Moskvas, Dresdenis ja Pariisis. Ta viljeldas esimesena meil futurismi, mille näiteina mainime suurmaalid „Mina” ja „Itaalia”. Üllatanud kõiki, äratanud 1920. a. ümber lootusi küpseva suurvaimuna, Vabbe illustreeris virtuooslikult ka raamatuid – ta siirdub futurismist absoluutsesse maali (Kandinski stiilis), siit edasi ekspressionismi. Tema „Enesetapja”, pannoo „Komejandid” ja rida teisi ekspressionistlikke teoseid märgivad parema selles kunstilises põlemises ja otsimises, mis meil kää­ris 1920. a. ümber. Kuid hiljem – A. Vabbe taganes seniselt teelt, ületas enese, tuli tagasi natuuri juure, ning viimasel ajal ei ole võimal­danud ligipääsu oma loomingule üldse.

Ekspressionism leidis meil arvukalt kaasajooksikuid. Kes värvi­dega alustas katsetamist, oli ilma pikemata ekspressionist – psüühiliste lainetuste tõlgitseja. Rida kunstnikke, kes polnud jõudnud küp­seda lõplikult, sünnivad ümber nüüd ekspressionistideks, kelle eesotsas kõneldavateks nimedeks on Peet Aren ja Aleksander Kulkoff.

       

kortsis.JPG 

 P. AREN                               KÕRTSIS

        

Ρ. Α r e n õppis Peterburi Kunsti Edendamisseltsi kunstikoolis (1908-13). Maailmasõja puhkemisel viibis Saksamaal ja paigutati vangilaagrisse. Jõudnud kodumaale, ta valmistab teatridekoratsioone ning avaldab viljakat loomingut maalijana ning graafikuna, mõjusta­tuna silmapilgu saksa kunstiideaalidest. Tema ekspressionistlikest töist on märkida: „Toompea”, „Aguli kõrts”, „Pietä” – kõik hõõguvais-põlevais toonides, kusjuures ka vorm on deformeeritud. 1925. a. ümber Aren on päälegi hinnatavamaid meie graafikuid – raamatukaante ilus­tuste valmistajana, kelle maitse annud ilme kogu tolleaegsele raamatu­kultuurile.

Α. Ku l k ο f f, küll sünnipäralt venelane, kuid asudes 1918. a. Ees­tisse, ta on kokku kasvanud siin kohaliku kunstieluga ning teda saab vaadelda ikkagi seoses eesti kunstiga, kuna ta loomingu ilme tingitud eesti kunsti üldilmest ja arengust. Kulkoffi suggestiivsed ekspressio­nistlikud tööd: „Pietä”, „Ülestõusmine” ja rida teisi kompositsioone, tõid kunstnikule mitte üksi kodumaise, vaid ka piiritaguse tunnustuse. Tugev kompositsioonis ja portrees on Kulkoffil märgitav koht meie kunstielus.

Ekspressionismist lähtusid ka meie kaks silmapilgu väljapaistvamat skulptorit, Voldemar Melnik ja Anton Starkopf.

  

tantsita.jpg

H. KULKOFF.                           TANTSITA.  (õli).

   

V. Μ e l n i k sai oma kunstilise hariduse Peterburis Stieglitzi kunstikoolis ja hiljem akadeemias (1908-18). Praegu töötab realistli­kus ja impressionistlikus väljendusstiilis, tootes peamiselt naisfiguraalseid kompositsioone, mis alal parimate töödena märgime „Ekstaas” ja „Lamav naine”. Melnik on ka tootnud rea sõdurite mälestussambaid – Narvas, Tudulinnas, Põltsamaal ja mujal. Meie skulptoreist on temale neid usaldatud püstitada teistest rohkem – tema looming nähtavasti on olnud rahvale arusaadavam ja vastuvõetavam.

Anton Starkopf on õppinud Münchenis, Pariisis ja Dresdenis. Kodumaale asudes tegutseb ta kunstipedagoogina, on praegu k. k. „Pallase” direktor. Oma loomingus harrastab eriti kompositsioonilisi töid, mis alal on vahelduva õnnestumisega loonud suuremaid ja vähemaid kompositsioone: „Võitleja”, „Leeda”, „Armastajapaar”, „Lott” j. t.  Ta on modelleerinud ka avalikelu tegelaste büste ning püstitanud sõdurite mälestussambaid: Amblas, Laiusel.

Kui Melnik lähtub natuurist, siis Starkopf vastupidiselt jälle vor­mist. Mõlemad on eesti silmapilgu kõrgetasemelise skulptuuri kõnelda­vad esindajad.

Vahest poleks liigne märkida ka meie karikaturiste, kes omandanud rahvusvahelise kuulsuse, nagu Georg Tõnisson-Gori, O. Krust e n, Κ. Α. Η i n d r e y, R ο m ulus Τ i i t u s j. t.

     

KUBISTID-KONSTRUKTIVISTID.

Enne veel, kui kaks eelmist kunstnike geneartsiooni jõudsid anda oma võimetest parema, oma kunstitõdede kvintessentsi, tõuseb esile uus generatsioon kubiste-konstruktiviste, kes, võisteldes kuhjuvate uute sündmustega, asuvad kuulutama uut kunstitõde. Meie kunstiline rea­lism küpses Müncheni ja Düsseldorfi kunstiakadeemiate mõjutusel, impressionism Peterburi ja Pariisi eeskujul, ekspressionism tuli Itaalia ja Berliini kaudu, kubism aga arenes uuesti Pariisi orientatsioonil. Kubismi esimesiks harrastajaiks, või siis kubistide rühmituse organiseerijaiks on Jaan Vahtra, Eduard Ole ja Fr. Hist, kellega siis otsekohe liituvad Juhan Raudsepp, Henrik Olvi, Märt Laarman, Aleksander Krims ja teisi.

J. Vahtra õpib kunsti Riias ja Peterburis ning kodumaale asu­des 1918. a. tegutseb Võrus õpetajana, mis ajal algabki E. Kunstnike Rühma organiseerimine. Rühm annab elumärke 1923. a., mil korralda­takse kunstinäitus. Kubistid vastandlikult impressionistidele eitavad maalilist lüüritsemist ja loodust kopeerivat käsitlust. Nad deformeerivad loodusvormi, eelistavad konkreetse asemel abstraktset, eitavad jutus­tuslikkust ainekäsitluses. Kuid säärases abstraktsuse taotluses peitub ka kohe selle voolu nõrkus: looming muutub ajutööks; konstrueeriv käsitlus võimaldab tehnilist abitust peita, mistõttu siia kergesti võib koonduda andevaest, kunstilise kultuurita elementi. Need selle voolu nõrkused avaldusid pea ka meie kubistide juures. J. Vahtra ise loobus kõneldavast voolust – nii pea kui vormiliselt tugevnes. Samuti toi­misid Rühma andelisemad liikmed, skulptor J. Raudsepp ja maalija Ed. Ole.

Ε d. Ole, meie silmapilgu kõneldavaid portretiste, kes tähelepanu äratas „Juhan Simmi”, „A. Gailiti” ja „H. Visnapuu” portreedega, mis moodustavad ta loomingust parima, on loonud ka isikupärases žanris kompositsioone nagu: „Vagunis” ja „Seltskond”. Piiratud koloriidiskaalaga – hallpruun viimasel ajal – on Ole erilisema tunnustuse leid­nud omapärase ainekäsitluse, -tõlgitsuse tõttu, mis mõjub küll effekti taotlusena, ent milles palju julgust ja jõudu.

Henrik Olvi on oma parema annud lavadekoratsioonide alal; ta on valmistanud „Töölisteatri” ja „Draamastuudio” revolutsioonilise ea moodsatele lavastustele maitsekalt uususlikke dekoratsioone.

Andeline skulptor Juhan Raudsepp, kes õppinud Pensa kuns­tikoolis (1914-18), siis siirdunud kodumaale, on viimastel aastatel saa­vutanud järjekindlalt aina uusi kunstilisi võite.   „N. Merjanski” büsti (1927) R. toodab tehniliselt suurtes pindades, konstruktivistlikuna. Kuid sealtpeale R. läheneb natuurile, kuni 1930. a. loob õrnailmelisi realistlikke portreesid („Miss Estonia”), eriti ilmerikka „Tütre büsti” jne. Ka on R. püstitanud mälestussambaid, millest mainime ta ,,1905″, mis asetatud Tallinna turule.

     

NOORIM GENERATSIOON.

Uue ja viimase, noorima kunstnike generatsiooni moodustavad kk. „Pallase” lõpetajad ühes nende ealistega. Need on meie kunstilise tuleviku sisustajad ning kandjad, kes aga juba olevikuski jõudnud osa­liselt meie kunstiloomingu etteotsa.

      

lents-barbarus.JPG 

 ADAMSON-ERIC         PR. LENTS-BARBARUSE PORTREE. (Õli)

      

Kaugele ja kõrgele jõudsid meie esimesed kunstnikud, kes kaasa läksid võõrasrahvaste kunstieluga. Nad ei kulutanud endid muuks kui vaid loomingule. Kuid üleminekuaegsed kunstnike generatsioonid, kes rahvuslikku ümbersündi kuulutanud vene valitsuse ajal ja oma energiast osa ohverdanud omariikluse alul kunstielu korraldamisele – need on jäänud ise kunstiliselt poolele teele, või siis on võinud edasi jõuda aeglaselt ja vaevaliselt. Hoopis paremas olukorras on noorim generat­sioon, kellele tee ees oli tasandatud.

Ja me leiamegi viimase eesotsas nii andelisi, produktiivseid ja edasi­jõudnud noori, kui seda on grafik Eduard Viiralt, kes tunnus­tuse võitnud Pariisiski ning kes eesti graafika tõstnud seninägematule kõrgusele; edasi Adamson-Eric, spontaanne, eruditsiooniga mit­mekülgne maalija (portretist, peisažist), kes võtnud Pariisilt, mida see talle anda suutnud  ning siis läinud oma teed.   Need kaks sammuvad

   

joonistus.JPG 

H. LEPIK               JOONISTUS.

    

uue generatsiooni eesotsas, kellega ühtlasi tuleks nimetada F e r d i Sannameest, meie kõige tugevamat portreteerijat-skulptorit, kes juba jõudnud läbi modelleerida meie tähtsamaid seltskonna- ja kunstitegelasi.

Ka noorim generatsioon on juba pidanud kaotama oma ridadest töö­tavaid nimesid: suureandelise maalija Kuno Veeberi (1899-1925) ja pallaslase Voldemar Rosenbergi.

Nooremaist pallaslasist väljapaistvama meie kunstielus on loetleda: temperamendikas ja koloriidipõlev Aleksander Bergmann, kelle suur naisfiguraalne kompositsioon tekitas omal ajal sensatsiooni ning kes on annud meie parimad natüürmordid ja on samal ajal huvitav portreejoonistajana; Juhan Püttsepp, välja paistnud kirevas, tihe­das koloriidis ajaloomaalijana; robustselt, kuid eriti jõuliselt maaliv K. L i i m a n, viljakas E. Leps, kõrgekultuurne akvarellist L. Μ e y Starkopf, andekas žaržeerija ja kostümeerija Ν. Μ e y j. t.

   

naise_pea.JPG 

 H. HALLISTE.     NAISE PEA (puu).

      

Kõige nooremaist pallaslasist on tähelepanu äratanud A. Johani oma uhkete, jõuliste kompositsiooniliste joonistustega, samuti graafik H. Mugasto ja kunsttööstuskooli haridusega Hugo Lepik, kes maalib lootustäratavalt.

Noorimate skulptoritena on saavutanud tunnustuse viljakas ja kogu aeg arenev Herman Halliste ja J. Hirsch, kelle viimisteldud, realistlik kompositsioon ,.Maadlejad” äratas üldist tähelepanu.

Kuigi meil tegutseb juba kümmekond arhitekti, on meie arhitektuur seni ilma oma ilmeta ja meil sel ei tarvitse siin pikemalt peatuda.

Meie kunst on arenenud suurte sammudega. Aastasaja vahetusel oli meil paar üksikut kunstnikku kümnekonna kunstiõpilasega. Kui 1919. a. tuleb kokku meie esimene kunstnike kongress, võtab osa sellest juba kolmekümne kunstniku ümber. Kuid 10 aastat hiljem, järjekord­sel uuel kunstnike kongressil tunnistatakse kunstnikeks üle saja nime. Peale selle on juure tulnud veelgi noori kunstnikke.

Hoogsa kunstiarengu, mida võime jälgida viimase 15 aasta jooksul, on võimaldanud iseseisvus. Kõik on põhjalikult muutunud: tegutsevad oma kunstikoolid Tallinnas ja Tartus, kunstnikud on organiseerunud mitmesse ühingusse, mis õhutavad ja soodustavad võimalust mööda loo­mingut („Pallas” 1918, EKKKÜ 1922, Ε. K. Liit 1922, Ε. K. Rühm 1923, Uus Kunstnike Koondus 1928); funktsioneerib kultuurkapital, mis edendab antud piires kunstikultuuri; tegutsevad kunstimuuseumid ja Tartu ülikool kunstiajaloo Õppetooli kaudu jälgib meie kunstikäiku. Kuigi olud praegu kitsad ja rasked, on need ometi kümnekordselt sood­samad meie kunstile, kui seda olnud kümmekond aastat tagasi. Ja me võime vaadata julgesti oma kunsti tulevikku, mis igal juhul kaunim ja sisukam minevikust.

Kunstielu tihenemisega, nooremate kunstnike juurekasvuga, kunstitaseme tõusu kõrval paralleelselt on sisustunud kunstiloomingu mõte ja ideaal.

On asutud küsima, milleks luua, kellele luua, kuidas luua? On läbi löönud rahvuslik ideoloogia ka kunstis, mida võetakse kui rahvus­kultuurilise eneseteostuse üht ala. Kunst peab olema rahvuskultuuri kandja – või tal pole kodu ses maailmas. Ja iga rahva eneseteostus kaunimal määral sünnib esteetilise kultuuri alal. Neid tõsiasju tuleb silmas pidada nii kunstnikel kui ka kunstitoodete nautijail. Mida suurem nende tõdede respekteerimine nii kunstnike kui kunstipubliku poolt, seda õnnelikumas olukorras osutub rahvuskultuur.

Ajal, mil pääsu ja lunastust usutakse suurte isikute, indiviidide läbi, kellele valmis ollakse ohvriks tooma humanitaarseid aateid – sää­rasel ajal ei ole teist teed ega teist ideaali rahvuskultuuri kõrval.

Jaan Pert

Koguteosest “Eesti rahvuskultuur”, 1933

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share