Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

1

Tähendusrikas sekulaarne mälestus mineviku ja oleviku kohtumi­sega.

Sada aastat on tänavu veebruarikuu 10. päeval (29. jaanuaril v. k. j.) möödunud Aleksander Puškini õnnetust surmast. Sada aastat on ühtlasi täis saanud ta loojumatu posthuumse päikese kiirtemurdmisest. Noist kiirtest pole osatuks jäänud endise Vene impeeriumi piirimaadki.

Puškini pärandusega on ju kokku puutunud ka eestlaste hilise­mad sugupõlved. Need kokkupuuted algasid tunases balti saksa haridusprovintsis. Tollal kui saksa hariduse ainuvalitsust meie maal hakkasid hajutama lähemale Suur-Vene orbiiti suruvad mõjud.

Olime laiutava idaimpeeriumi alla heidetud pahemaosalised. Üheks paremaks tagajärjeks võõra riigikeele päälesundimisest muu­lastele osutus nende ligendamine vene kirjanduse allikaile, nende osanemine vene klassika aardeist. Ei meenuta koolide venestamise aja­järk meie maal üldiselt küll meeldivaid tundmusi. Mõnikord unustas väike vennike ometi venekeelsest krestomaatiast tülpimuse: tõmbas kaasa, kütkestas, rõõmustas Puškini luule.

Puškini luuletusi tuli tahes või tahtmata pähe õppida. Sellest on praeguste keskealiste ja vanemate mälukurdudesse jäänud mõnu­levaid muljeid. Ühe või teise puškinliku värsirea virgumine toob nagu midagi sundimatult tuttavlikku tagasi. Puškini värsi ja proosa koolilugemisele lisandage ta lavateoste nägemist teatris, ta meeleolulisi motiive ooperiaariais, ta sulava sõnailu sädelust kontserdilaulus – kõik see kuulub vene kirjanduse helgemate mõjude liiklemisse.

Neid võimu- ja vaimusuhteid vapustas maailmasõda. 1917-1918 stiihilises pöördes purunes tsaaride valitsuskepp, ei pidanud vastu ka ajaloolise vallutuse piirid. Eilsest vene provintsist Läänemere ja Peipsi vahel on saanud iseseisev rajariik. Eestlus, kerkinud „tšuudi-soo” alamusest, on üle läinud oma riigikeelele, mis kehib ametiasutistes ja vaimutoimeis, koolis, kõnes, kirjas. Uue noorpõlve kasvatus Eesti vabariigis on ilmselt suunatud läände, mitte itta. Päälesurutud sõltuvusest vabal eesti rahvustundmusel ja maailmalahtisuse tungil pole enam palju ühist selle päälinnaga, kus kord oma ärksamaid ja avaramaid vaateid omandasid „Peterburi patrioodid”.

Meie tänapäevane haritlane seisab välisservlasena vene kirjanduse suurte nimede ees.

Aleksander Sergejevitš Puškini mälestus pole sellegipärast meie lugupidamisest lahtunud, Peipsi taha kadunud. Üle elanud tsaaririigi katastroofi, kestab ta posthuumne au ja jätkub ta loomingu loetavus. Tõsi küll, praegusest noorpõlvest valmiv eesti intelligents ei oska üldi­selt enam vene keelt. Aga määratu naabermaa kirjanduslikkude suu­ruste ja liikumiste lähedus pole suletud maailmana mõeldav, üle keele­piiri käidav vähemalt kaudne tee, tõlketee.

Otsese ligipääsemise ebasoodsus on viimastel aastail märgatavalt soodustanud Puškini eestindamist. Nagu Aleksander Puškin meie ärkamisaegsete isade juurde tulekut tegi tõlgete kaudu, nii nõuab ta kulgemine eesti elementi jälle tõlkijate vahetalitust. Eesti keele nüüdne arenguaste ühes edenenud ja koolitatud kirjandusliku mait­sega osutub kahtlemata juba küllalt küündivaks vene esimese suur-luuletaja tasemele, et ületada varasema „eesti Puškini” algelist saabu­mist, lihtlabast laabumist.

Väärikat liginemist ja järgijõudmist vene võrratule värsimeistrile tunnistab eriti see valik Puškini luulet, mis möödunud aastal ilmus A. Orase, B. Alveri, H. Talviku, P. Viidingu tõlkes. Harrastuslik tunnismärk eesti Puškini ajakohasest põimimisest, juubelikingituseks.

Kogu Puškini omapärast täiust ei asenda muidugi ükski valik, mingi tõlge. Kui sada aastat tagasi loonud luuletaja originaalid veel elavad loomulikult, lõbusalt, nukralt, ülevalt, vaimukalt liikuva riimi ja rütmi närbumatuse võlus, on ta vanemad tõlketeisendid eri keeltes enamasti kõik aegunud. Puškini lüürika ja poeemide tänapäevane tõlgendamine ei seisa mitte vähem nõudliku ülesande ees: teise aja tingimustes elavale ja hingavale originaalile teises keeles ja ajas leida võimalikult võrduvat luulesõna. Segatakse nüüd Puškinile omast liiga neologistlikult, liiga sõnavabalt ta värsilaadile võõraste ebaomadustega, siis kutsub see õigustatud vaidlust välja – laitmatu omandamise ihumisprotsess. Puškini sekulaarne mälestusaasta on mit­mel maal päevakorrale kergitanud ta tõlgete uuendamise, täiendamise ja revideerimise küsimusi. Sel puhul on märgitud säärast suhet vene rahvusluuletaja geeniuse ja ta ümberkeelenduste vahel: Venemaal on ta armastatud enne kõike värsiluuletajana, Lääne-Euroopas loetud päämiselt proosajutustajana.

Päris Puškini maitsesse pääseb kõige paremini ikka see, kes teda võib vahetult lugeda.

2

Poleks Aleksander Puškini vaimu, kui ta mälestuse ülendamine kujuneks superlatiivsete sõnade kergeks kultuseks.

Poleks raske ühelt poolt korrutada, et Puškin on vene uueaegse kirjanduse ja kirjakeele päikeseks, vene rahvusvaimu haruldaseks kõikmahutavaks avaldajaks. Teiselt poolt lubavad saja-aastase mäles­tuse laialdased välisvirvendused hõlpsasti lausuda, et Puškini kuul­sus on jõudnud levida ümber maailma – maailmakirjanik. Tänavuste juubelipäevade kooris on pidulikumaks tooniks see ülim kiitus, et ta luulekujud püsivad igavesti. Seda oleme võinud lugeda eesti ajakir­janduse põgusaist mälestusvisandeistki.

Puškini järelelu nähteile liginemine viib tõeliselt üsna keerukasse problemaatikasse. Nagu ta loova isiksuse toimed on ajalis-kausaalselt tingitud, sõltuvuses ümbritsevaist oludest ja vastuoludest vaadelda­vad, nii peegeldub ka ta klassikuoreool ajalooliselt mõjuvate jõudude liikumises.

Ilmne on, et Puškini posthuumne hindamine ei tarvitse piirduda ainult ta tähtsa asendi allakriipsutamisega vene rahvusluuletajana, vaid tähelepanu teenib ka ta rahvusvahelise misjoni ulatusring.

Puškin oli kõrge ja avara kultuuriga luuletaja, lapsepõlvest saa­dik eriti prantsuse kultuuriga immutatud. Ise palju lugenud, on ta oma lähtekohtade võtmisel viljakalt väärtustanud lääne-euroopalisi eeskujusid. Ta on oma loomingus vahelduval määral assimileerinud maailmakirjanduse sugemeid, antiikseid, orientaalseid, uueaegseid. Üleminekul vana ja uue ajastu vahel on neid vaimukudesid mahlakalt elustanud ta seisuslikust kitsapiirsusest murdlev temperament ja rah­valik kasvupind. Puškiniga jõudis õuekondlik-aadlikust miljööst hargnev vene kirjandus omapärasele astmele välja, nii pseudoklassilise paatose kõmisevast jäljendamisest kui mahemagusast sentimentaalsu­sest ja romantilise nõiasabbati kirjanduslikest nakkustest (Deržavin-Žukovski). Vene maailmariigi vägevust ja isevalitsuse survet tundes, küündus Puškini erakordselt rikkalikkude loovate annete aktiivsus maailmakirjanduse tasemele. Ta loomingu tippsaavutiste enam või vähem avalikuks saladuseks on suurepärane süntees inimliku kul­tuuri osiste ja oma venemaalise juurdumise, pärimuste, elamuste läbi­töötamisest. Ta külgetõmbavuse imelikus seoses integreeruvad lääs, ida, lõuna – „aafrikalik veri”.

Aga mitte kogu oma mitmekülgse autorsuse mahuga pole Puš­kin üle läinud maailmakirjandusse. Nagu ta teosed mitte pole ühte­moodi võrratult omapärased ja tervikulised, nii pole ka ta toodang kõikjal tervikuliselt tuttav, tõlgitud, tõlgitav. Pole ka ta luulekujud piiramatult paikapidavad igas ruumilises ja ajalises vahekauguses.

Puškini muusa minek prantsuse, saksa, inglise, itaalia keelde algas küll juba luuletaja eluajal. Ta poeemidest eelistati siis tõlki­miseks „Kaukasuse vangi”, „Bachtši-sarai fontääni”; aga ta byroniseerivad lõunapoeemid kahvatusid läänes Byroni demoonilise maailma kangelaste ja lõkendava eksootika ees. Edenenud tunnetus Puškini tsivilisatsiooni tüdimuses ja vabadusjanus kulgevate kangelaste inim­likumast kaustast, suuremast sümpaatiast loodusinimeste kohta ei päästnud ta imeilusaid tšerkeslannasid, ta metsikuid üllasmustlannasid originaali sõnavõlule võrdumatus tõlkes aegumise eest. Pikalda­ses posthuumses protsessis võitis Puškin kuulsust ja populaarsust vä­lismaal. Näib, et ta lüürika varasemaid ja andlikumaid tõlkijaid on kohanud eriti čehhi keeles, samuti saksa keeles. Neil lääne keeleala­del on Puškinist lüürikuna märgata ka tunduvamaid mõjusid. Näi­teks võlgnevad čehhi luuletajaist Puškinile äratusi Havlicek, Vrchlicky. Saksa nimekamaist luuletajaist võib Puškini inspiratsiooni ja värsitehniliste võtete jälgi leida nii Chamisso kui Heine juures.

Slaavi sugulaskeeltes pole vene vaadeldava rahvusluuletaja vastu­võtt Poolas olnud lahkemaid. Kunagi ei jäeta küll mainimata Puš­kini ja Mickiewiczi sõbralikke kokkupuuteid 1828-29 aa.   Kui   ka seda, et kumbki vaimustus teineteise teoseid tõlkima. Aga varsti järgnes relvade rahu põlgavate poolakate vabadusvõitlus sihiga oma kuningriiki jalale seada endistes piirides kuni Dneprini. See kihu­tas üles võitlevate poolte patriootilisi kirgi, häälestas Euroopa ava­likku arvamust, Suur-Vene piiramatu vallutushimu vastu. Puškin, tasakaalust tõugatud, reageeris 1831 päevakajalise patriootilise luule­tusega „Venemaa solvajaile”, mis oli protes­tiks välise vahelesegamise vastu „Vene mere” ja „slaavi ojade” ühine­mist tumestavas tüliküsimuses. Võitluses mahasurutud ja maapakku paisatud poola rahvuslaste silmis oli see häbiplekiks Puškini luule­tajanimele. Mickiewicz kirjutas kibeda „Katkendi” (Ustep) oma vene sõpradest, mälestas vabadussõpradena seismist Peeter Suure ausamba ees (Pomnik Piotra Wielkiego), manas määratut, meeletut, despootlikku Vene riigimõtet kõledas ja udusünges päälinnas. Puš­kin vastas oma „Vaskratsanikuga”. Vastus mitmetoimne, mõistamisi kokkusurutud. Algab poeem rõõmsalt kõrgendatud meeleolus Peetrilinna rajamisega ja lõpeb kurva kaastundmusega nuriseva mehikese vastuhakkamise kohta. Teguvõimsa Peetri elav kuju on moondunud ei tea kuhu kihutavaks „kõrgiks istukaniks”, millele vaene Jevgeni elementide mässus mannetult näitab rusikat, et siis meeletus hirmus põgeneda. Oma varasema kõrge vabaduspaatose asemel andis Puškin siin ahistaval luulekujul märku ühest tolleaegse tõsielu kesksemast ja masendavamast konfliktist. Aga „Vaskratsaniku” tõlge poola keelde laskis end oodata.

Kaugemas reas autori enneaegsest manalasse varisemisest on üldi­selt järgnenud ta värssromaani Jevgeni Onegini tõlked, ühtegi teist Puškini teost pole vist raskem originaalist ümber veeretada, samuti tujuküllaselt, samuti kergejalgselt. Pole siin koht lähemalt peatuda romaani nimikangelase Onegini juures, kes on Byroni Don Juani elumehelikkude pooside ülisuurusest ümber teritatud vene aadliku peenemat tüüpi dandyks. Vähemalt ooperivormis tuttav on Tatjana liigutav armumine blaseerunud südamemurdjasse, austamise osade vahetus, kui see kummalegi on hilja. Need on irooniliste ja armastusväärsete käikudega värsid, vestlevalt proosahaardelised rii­mide sundimatult libisedes kombestikku ja mõttemõlgutustesse. Puškini luulekunsti omapärasemaid võtteid. Nii on Jevgeni Onegini tõlkesooritusi kõikjal tervitatud kui verstaposte Puškini tähistel. Pääle suurrahvuste keelte on Onegini-stroofe kaheksa laulu mõõt­kavas üle kantud čehhi, poola, serbia, taani, rootsi, madjari, soome keelde. Eesti keeles peab Jevgeni Onegini täielikku tõlgendamist alles ootama. Võrdlemisi õnnestunud katkendeid sellest vananematust värssromaanist on juba tõlkinud ja avaldanud A. Oras oma valimikus.

Ja on küllalt värskeid mõjujälgi osutatud originaalist meie iseseisvuseaegses omas värsiharrastuses, mida siin saab vaid mööda min­nes mainida (Kärner, Alver, Lesta).

Harva kellele Puškini kaasaegseist meeldis see, et ta õilitsevaks pühitsetud värsivormi alandas proosasarnaste panustega. Siis proosajutustused, jah, nende konkreetset laadi mõistsid Puškini nekroloo­gide kirjutajad veelgi vähem.   Üksikuid tunnustavaid märkmeid – emotsionaalse värvinguga – poetasid mõned järgnevail aastakümneil kuulsaks saanud vene prosaistid (Gogol, Dostojevski). Belinski puu­dutas Kapteni tütartki põgusalt, ülistas lüürikut ja poeemide luule­tajat. Seda tähelepandavam, et välismaalt Puškinile kui prosaistile osaks sai küllalt varajane hindamine Prantsuse romantikute klassi­kuks kutsutud Prosper Merimee vaimustus Puškini selgesõnalisest ja nobedast jutustusviisist, mis oli kiretuks talitsetud ka kõige kirglikumais pöördepunktides, mitmel plaanil mängivad keerdkäigud ka sala­pärast fantastikat sisse tuues loomulikult motiveeritud. Merimee võttis Puškini teoseid enesele eeskujuks, tõlkis ta Padaemanda prant­suse keelde (La dame pique). See meisternovell püsis prantsuse kir­janduslikus elus pidevalt ringkäigus, Maupassant üheks mõtisklevalt vastuvõtlikuks lugejaks.

Padaemanda kõrval tõusis läänes teiseks Puškini tähtteoseks ta Kapteni tütar. See tihedalt kokkusurutud tegevusega ajalooline romaan ei ilmunud Walter Scotti kodumaal ometi varemini eriraamatuna kui 1859. a. Waverley Novel laadist oli ta küll mõndagi õppi­nud. Oli õppinud minevikuolustikku kujutama koduseks, noort kan­gelast nihutama ajaloo ja armuloo keeristesse. Aga võõraste kujude romaneskseid jooni oli ta osanud omaks elustada, lihtsustada, Scotti sõnaohtruse asemel jutustada lakooniliste lausetega. Ta Grinevil, Marja Ivanovnal, Švabrinil, Pugatševil oli inglastele midagi uudist ütelda.

Siin on vaid paari etteküündivama näitega osutatud Puškini kui prosaisti välispopulaarsust. See on levinud laialdasemas ringis kui ta värsiluuletuste tõlkes lugemine. Siiski peab konstateerima, et Puš­kin väljas maailmas ei pääsenud samuti menukalt ringkäiku nagu sajandi lõpupoole Venemaal. Puškini napisõnalist klassitsiteeti kip­pusid varjama teised jutustajad, ta omad uuemad kaasmaalased: Turgenevi melanhoolsed romaanid, Tolstoi tugev ja avar eepiline plas­tika Dostojevski müstilisse hingehämarusse kaevav juurdlus, Tšehhov, Gorki.

Pärast maailmasõda ja revolutsiooni on välismaade huvi Vene kir­janduse kohta lisandunud märgatavalt. Tähelepandav, et Puškin selles huvisuundumises pole mitte kaotanud, vaid võitnud. Seda näi­tab muuseas ta teoste illustreerimise, kunstipärase ja meeleolulise graafika harrastus, mis enne revolutsiooni piirdus peaaegu täielikult Venemaal toiminud kunstnikkudega. Ühes sellega on käinud mõnel puhul ka tõlgete täiendamine (nii ilmus Pariisis Trianon nimelise kirjastuse väljaandena Puškini blasfeemilise nooruspoeemi Gavriliada prantsuskeelne väljaanne Ed. Wiiralti illustratsioonidega).

Kui 1899. a. kirjaniku sekulaarne sünnijuubel juhtis 50-keelse Puškini juurde, siis on ta nüüd loetav vähemalt 85 keeles, ja Puškinist osanevate keelte arv kasvab nüüd ja edaspidi liiatigi siiamaani ebakul­tuursete rahvahõimude mail. Samast Puškini teosest on mõnes ette­jõudnud keeles praegu enam kui 10 tõlget olemas, nii Kapteni tüt­rest, nii Padaemandast. Ka vene mineviku segasemas ajas mängiv Puškini tragöödia Boris Godunov pole välismaal käibimas mitte ainult ooperina, kus nimiosas on laulnud ja triumfeerinud Šaljapin oma ringseisidel.   Boris Godunov   on ilmunud  10-kordses saksakeelses tõlkes, prantsuse keeles 9 korda. Ka Godunovi kirjanduslik järelmõju on veel elav. See on isesugune dramaatiline maneer, kus shakespeareseerimine ühtib Racine’i teatri võtetega, Puškini noorust immutanud prantsuse kultuuriga.

Mis tänapäevased Puškini välisharrastajad hämmastunult või hämmastumata uuesti avastavad, see on: ta on suur vene rahvusluuletaja, ja võõrastab vähem, kui mõni teine paljuloetud venelane. Ta on enam rahvusvahelist mõõtutäitva klassiku sarnane. Ta ei esinda sääraseid „vene rahvuskarakteriks” või „slaavi voorusteks” arvatud iseärasusi, nagu korratus, ebamäärasus, apokalüptiline hämarus, hüperboolsus.

Puškini teostest uhkub küll uljastlevaid naudinguid, mõnevõrra metsikutki elurõõmu; aga see kõik on vormivaljusse talitsetud, lahk­helid kooskõlades võlutud. Ei bakhantliku elurõõmu karika tõst­mine, ei masendavale saatusele alistumine pole Puškinile selge aru alistamiseks: „Elagu aru, kadugu pimedus”.

3

Aga Peipsi taga, mitte väga kaugel Eesti piirist, Pihkva kuber­mangus, Svätogori kloostri künkal – sääl on Puškini põrmu viimne puhkepaik. Sääl kerkib ta valge hauasammas kokkulangemiseni lagu­neva kiriku ees. Tolle samba juurde pole rohtunud arvurikka rahva rada, kes ta värsi ja proosaga on vahetult kodunenud.

Möödunud aasta 6. juunil – luuletaja sünnidaatum u. k. j. – on sinna kokkunud üle 20-tuhandeline hulk, linlasi ja kolhoosnikke, haritlasi ja töölisi, vanu ja noori. On lausutud ta luuletusi ja lauldud ta laule.

Svätogori kloostri künkaid kutsutakse nüüd Puškini mägedeks.

Puškini kultus on sajandi kestes kitsapiirsest ülakihist laskunud järjest laialdamasse teadvusse. Päranduse hindamine on käinud läbi mitme ideoloogilise vaatenurga vahetuse, läbi vaimustatud pooldamiste ja eitavate vastuvaidluste.

Oktoobripööre pole Nõukogude-Vene ja Nõukogude Liidu rah­vast lahutanud sellest lemmikklassikust, kes oli jõudnud oma ajastu täielikumale kõrgusele, kel mitme sugupõlve rikastele ja vaestele on midagi omaks tuntavat ütelda olnud, palju huviäratavat täisealistele ja ligipääsetavat laste fantaasiale. Kus mujal oleks Puškini venepäraste muinasjuttude maailm paremini kodus! Kus mujal läheksid ta teoste väljaanded miljonite ja kümnete miljonite eksemplaride arvul massilise lugeja kätte! Kus mujal kui sel määratul maa-alal, mis laiub Läänemerest Vaikse ookeanini, Mustast merest Arktiseni, on Puškini sajanditaguse surma mälestust ja ta kaugele kiirgavat järel­du veedetud suuremas ja pidulikumas mõõtkavas!

Gustav Suits

Loomingust nr. 2/1937