Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Iga ajajärgu majanduslikud, poliitilised, moraalsed ja puht­vaimsed tendentsid loovad erilise atmosfääri, mis oma pitseri vajutab enam-vähem kõigile eluavaldusile. Oma aja ühiskonnas domineerivaist üldtendentsidest on sõltuvad eeskätt ka vaimse kultuuri alad, mille saavutused endast õieti kujutavadki ühis­konna isikulises loominguprotsessis kristalliseerunud elu­mahla. Kui tuksub ühiskonna elupulss jõuliselt ja vabalt, siis arenevad ka teadused ja kunstid jõudsas rütmis, kui aga esineb häireid eelmises, siis tekib võnkeid ka järgmiste arengukurvis.

Eestis tähendas „vaikiva oleku” ajajärk oma võimu keskendamise põhimõtte teostusega ning opositsiooniliselt häälestatud kriitika mahasurumisega poliitilist stagneerumist ning rahva vaimse energia suunamist peam. majanduslikule tegevusalale. Soodsa konjunktuuri sõiduvees ongi viimasel alal saavutatud tõesti märkimisväärset, millele meie ühiskond võib tulevikus tänulik olla. Ent rahva loovate kihtide kaasaotsustamise ja kontrollimisvõimaluse puudumine riigi haldusaparatuuri tegevuse üle on mitmel alal lasknud tekkida ka väärnähteid ja esile kerkida tegureid, mis häirivalt mõjuvad vastavate alade otstarbekale arengule. Üheks selliseks väärnähteks võib meil pidada eeskätt võimu keskendamise print­siibi rakendamist ka vaimse kultuuri alasid edendavate organi­satsioonide ning asutuste tegevuse suunamisel ja juhtimisel. Eriti häirivaid momente kutsub seesugune tendents esile siis, kui suunajaiks ja juhtideks kipuvad isikud, kelle vaimne

dispositsioon ei vasta tasemele, millel asetseb selle ala viljele­jate paremik, keda neil juhtida tuleb. Siis on väärarusaamised ja vastuolud juhtkonna ja juhitavate vahel paratamatud, eriti kui eelmisel puudub avar vaim opositsiooni meeleolu ja taotluste sisuliseks mõistmiseks ning tahe nendega arves­tamiseks.

Seesugune hooldamis- ja suunamistendents on kõrvaltvaatlejale eriti silmatorkav muuseas ka eesti kunstipoliitikas, kus see viimasel ajal on esile kutsunud avaliku protestitormi. Kuna meie ühiskond ei ole veel võimeline puht eraalgatuse teel oma majanduslike ressurssidega küllaldasel määral tagama vaimse kultuuri alade viljelust, siis nende alade kand­jad nii üksikisikute kui ka organisatsioonide ja asutuste näol on aineliselt eriti sõltuvad nii riiklikust toetusest kui ka haldusaparatuuri poolt kontrollitavast Kultuurkapitalist, Raamatufondist jne. Et aga eriti Kultuurkapitali valitsemine ei toimu demokraatlikul alusel, nii et vastavate alade vali­tavad parimad esindajad ei saa otsustavalt kaasa kõnelda kapitali valitsemisel ja selle sihtkapitalidest jagatavate sum­made ratsionaalsel suunamisel, siis on arusaadav, et sellel pinnal on võinud tekkida väga teravaid lahkarvamisi ning isiklikke saamataotlusi „tagatrepi taktika” tarvitamise näol. Loodetavasti nüüd, kus meie riigielus toimub väliste sünd­muste tagapõhjal aeglane ümberorienteerumine ja nihkumine demokraatlikumale alusele, kus vähemalt rahvaesinduse opositsioonitiival on võimalik avalikkuse ja valitsuse tähelepanu juhtida haldusaparatuuri vigadele, on võimalik kõrvaldada ka vaimse kultuuri alade ametlikus juhtimises esinevaid häirivaid tegureid ja üldse enam omistada tähelepanu teaduste ja kunstide viljelemisele, nende senisest tõhusama riikliku ja ühiskondliku toetamise kaudu.

Asudes vaatlema eesti kunstielu konkreetseid mureküsimusi, kohtame siin rohkesti vastuoksusi, mis on tingitud meie kultuurielu noorusest ja osalt neist poliitilisist voolu­dest, mis meie viimase aja elu on juhtinud.

Esmajärjekorras vaadelgem kujutatavate kunstnike järel­kasvu küsimust. Kui vabariigi algaastail meie loovkunstnike kaadrit võis loendada umbes kolmekümne nimega, välja arvatud vaid tingliku tähtsusega joonistusõpetajad ja algajad kunstiõpilased, siis käesoleval ajal neid võib arvestada üle kahesaja, kaasa arvatud teatridekoraatorid ja näitustel esine­nud aktiivsed rakenduskunstnikud. Arvesse võttes meie ühis­konna väga piiratud ja vaimse kultuuri alade toetamise suhtes organiseerimatut majanduslikku kandepinda ning vähe kunstisõbralikku vaimsust, osutab see meie ülestungleva noo­ruse väga suurt püüdlikkust ja oma petlike illusioonide usaldamist. Tung kunstilisist väärtusist osasaamisele ning nende juurdeloomisele on olnud ilmselt suurem, kui seda tegelikult antud oludes on suudetud realiseerida. Täiesti kokkukõlaline nähtus meie noorema haritlaskonna üldisele kurbloolusele! Siit siis tuleb, et nii paljud kunstikooli lõpeta­jad, kes mõnigi kord on näidanud päris ilmekat loomingu palet, pärast lõpetajatenäitust ja paari üldist kunstinäitust on kadunud meie kunstielust jäljetult. Ning väga paljud lahku­vad õpinguist kooli lõpetamata kas majanduslikel põhjusil või ka lihtsalt vaimsete jõuvarude läbikulumisel liiga suuris pingu­tusis. Pettumus oma valitud kutseala majanduslikus viljeldavuses sunnib paljusid loobuma oma taotlusist juba õppeajal, teisi mõned aastad pärast kooli lõppu, kolmandad rabelevad eestlasele omase kangekaelsuse ja visadusega oma loomis­tungi eluõiguste eest, aga nende kunstiline eneseteostus ei saa meie umbses õhkkonnas kunagi õiget rühti, vaid jääb ilme­tuks kobamiseks ja seetõttu meie kunstikultuuri seisukohast tarbetuks. Edasi pääsevad vaid väga andekad ning väga kindla karakteriga natuurid, keda majanduslikud raskused ega terviseohud ei suuda murda ega oheldada, vaid kes kõige kiuste suudavad end kontakti viia välismaa kunstikeskustega ja väljakujunenud isiksustena endale kodumaa kunstielus tun­nustust võita. Ei saa muidugi loota, et kõigist kunstikooli lõpetajaist saaksid täisväärtuslikud loovkunstnikud, aga ilm­sesti on meil loovast kunstielust väljalangenute protsent liiga suur, et seda rahva vaimsete ressursside rakendamise seisu­kohast pidada ratsionaalseks. Kuna pole mingit reaalset välja­vaadet, et meie ühiskonna kunstikäsituses võiks tekkida kar­dinaalseid muudatusi, kuigi seda majandusliku kandepinna avardudes kõigi abinõudega tuleb taotleda, siis seda hämmas­tavam on, et alles paar aastat tagasi Tallinnas sealse Riigi Kunsttööstuskooli ülemastmena asutati teine kunstikool, Riigi Kõrgem Kunstikool, mis nüüd „Pallasega” võidu hakkab välja laskma aina uusi diplomeeritud kunstnike lende. Selle asemel et riigi niigi piiratud summasid varuda loovate kultuuriliste ülesannete toetamiseks ja teostamiseks või ka seni oma kunstipedagoogiliste teenete tõttu täit tunnustust pälviva „Pallase” kõrgema kunstikooli tegutsemisvõimaluste avardamiseks, on loodud uus kindel pretendent iga-aastastele riigi eelarve summadele. Aga mõistame – oli vaja asutust, kes juba oma asutamisaastal rahuldas tiitli järele janunevaid õpe­tajaid ja juhte professoriks või auprofessoriks valimisega. Või oli siingi jälle peamiseks ajendiks tuntud antagonism Tartu ja Tallinna „vaimu” vahel, mis nüüd Vestmanni üle olles tahtis Piibelehel kanda käänata. Kah printsiip kultuuri­elu juhtimisel! Igatahes, niikaua kui Vabariigi Valitsus summasid ei leia kujutava kunsti loovülesannete tõhusamaks toetamiseks, tuleb küll uue kõrgema kunstikooli ülalpida­mist pidada täiesti kasutuks raha matmiseks ettevõttesse, mis ei kanna kultuuriliselt loodetud protsente. Tartu ei ole Tal­linnast nii kaugel, et meie vähesed kunstiõpilased, kes majan­duslike raskuste kiuste tahavad proovida oma talenti ja iseloomu vastupidavust küllaltki nõudlikus koolifiltris, ei võiks õppida oma õppemeetodilt tulemusrikkaks osutunud kunstikoolis „Pallas”.

Kui kunstiõpilasel kool lõpetatud, lõpetajate tööde näitus kiitva või laitva kriitikaga seljataga, siis algab enamikule raskeim ja enamasti otsustav periood kunstniku karjääris. Seni olid moraalseks toeks kool, kaasõpilased ja õpetaja valvas pilk, tööle innustas kooli lõpetamise eesmärk. Lõpetamise hetkest alates aga lakkab olemast see kõik. Kunstnik jääb üksi oma oskuste ja loomistungiga. Kui tal on enam-vähem jõukas kodu või võimalus oma perekonnas töötada, siis on ta esialgu vähemalt ainelistest muredest vaba. Suur hulk meie kunstiõpilasi on aga pärit perekondadest, kus ei leidu ei ainelisi võimalusi iseseisvunud kunstniku toetamiseks ega üldse arusaamistki tema kunstipüüdlusist. Noorur peab ise hakkama endale elatist hankima. Puudub ateljee, kus töö­tada, puuduvad tutvused tööde müütamiseks ning paljudel julguski seda pealekäivalt teha, ning lõppeks – väga paljudel puudub võimalus Eestis oma töid publikule demonstreeridagi. Sihtkapitali üldistel kunstinäitustel kõrvaldab žürii vii­masel ajal ruumi puudusel ligi pooled väljapanemiseks esitatud töist, ühes sellega jääb näituselt ukse taha enamasti ka kümneid kunstnikke. Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valit­suse 1938. a. sügisnäitusele pääses 92 kunstnikku 250 tööga, kuna esinema ei pääsenud u. 40 kunstnikku ja 200 tööd. Noor­telt on välja pandud tavaliselt ainult 1-2 tööd, kahe näi­tuse kohta aastas 2-4 tööd. Seejuures ei teostata eksponaa­tide valikul mitte ainult väärtuskriitilist hinnangut, vaid val­vatakse ka organisatsiooni kuuluvuse järele, mis muidugi pole õige. Silmapaistvamad noored pääsevad kunstiühinguisse, kes võrdlemisi suure isikliku koosseisu juures igalt liikmelt samuti suudavad järjekordsel näitusel välja panna ainult 3-4 tööd. On selge, et eranäitussalongide puududes suurel osal meie maalijaist ja skulptoreist lihtsalt puudub võimalus oma loomingut tutvustada, ja kunsti alal tööta­mine peab jääma nende eralõbuks. Millist mõju see avaldab kunstniku loomisvõimele ja tööinnule, on teada. Enam-vähem otstarbele vastavad näituseruumid leiduvad ainult Tallinnas ja Tartus, teistes provintsilinnades on võimalik kasutada vaid kooliruume või seltsimaju nende vaba olles. Et aga kunstinäitusteks ruumide hankimine on küllaltki kallis lõbu, siis vähemnimekail ja noortel kunstnikel või nende gruppi­del on välise toetuseta majanduslikult täiesti ebatasuv korral­dada erinäitusi. Toome näiteks kujur Sannamehe tööde eri­näituse 1937. a. Tallinna Kunstihoones, mis lõppes talle majanduslikult fiaskoga.

Asja nii olles tuleb küll esmajoones ja kiiresti soetada suuremaisse linnadesse vastuvõetavad näituseruumid, mille kasutamise eest ei tarvitseks kunstnikelt võtta hingehinda, et meie praegusele küllalt arvukale kunstnikekaadrile luua võimalus vähemalt oma loomingut publikule esitada. Arvan, et meie linnade omavalitsustel ei puudu võimalusi ja kohus­tus reserveerida selleks otstarbeks mõningaid ruume, mida loomulikult võidakse kasutada ka muudeks ülesanneteks. See on meie kunstipropaganda laiemale alusele seadmise esi­mesi ja olulisemaid eeltingimusi. Alles vastavate ruumide soetamine peale Tallinna ja Tartu ka meie väiksemaisse pro­vintsilinnadesse võimaldab pidevalt korraldada gruppide rändnäitusi ja kunstnike üksikesinemisi. Ilma laiema kandepinna loomiseta kunsti tarbijaskonna aktiviseerimise näol aga ei pääse kunstielu oma senisest majanduslikust ummikust. Kunstiteos on vaja viia ateljeevaikusest rahva hulka, asutustesse ja kodudesse.

Samuti tuleks linnavalitsustel Tallinnas ja Tartus, kuhu on koondunud enamik meie loovkunstnikke, hankida võima­lusi ateljeede ehitamiseks kunstnikele. Iga tavaline tuba ei kõlba maalimiseks ega modelleerimiseks; kunstniku töö­ruum vajab küllalt avarusi distantsi võtmiseks ja erilist ülaltlangevat valgustust. Usun, et kui mõni vastne majaehitaja oma ehitusel oleva maja katusekorrale laseks ehitada korra­likud ateljeeruumid, siis see oleks praegu talle majanduslikult vägagi tasuv. Meil on küllalt rohkesti vastavaid ruume ihkavaid kunstnikke. Et aga eraalgatusele ses küsimuses esialgu ei saa palju loota, siis on Vabariigi Valitsusel ning linna­valitsustel küll moraalne kohustus oma ehituspoliitikaga vastu tulla ka meie kunstnikkonnale töö- ja näituseruumide hanki­misel. Kui meil praegu tarvilikuks peetakse füüsilise löö tegijaile teha mitmesuguseid soodustusi odavate korterite soe­tamisel, siis mitu korda enam on õigustatud nõuda suuremat tähelepanu ka vaimse töö tegijaile, nende hulgas kujutavaile kunstnikele. Tegelikult ei ole Eestis elutingimused ja tuleviku väljavaated kellelgi ebasoodsamad kui neil, eeskätt noortel.

Kunstnike avalik esinemine ning oma kutsehuvide kaitse on seni toimunud suurelt osalt kunstiorganisalsioonide kaudu, kelle esindajad peavad kontakti Haridusministeeriumiga ja Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsusega ning selle näituste ja ostude korraldusega. Eriti noortele kunst­nikele on oluline kuuluda mõnda organisatsiooni, et nende kaudu leida võimalust oma töid näitustel välja panna ja ka Sihtkapitali Valitsuse ostukomisjoni ees tähelepanu pälvida või õnne korral isegi kodumaist või välismaist tööstipendiumi hankida. Kunstiorganisatsioonide kujunemine Eestis on tõtt-öelda toimunud kaunis ebamäärasel alusel. Siin on puudunud kindlam ideoloogiline ning kunstivooluline lähtekoht ning määravaks teguriks on olnud peamiselt isiku- ja rühmapoliitilised taotlused. Seejuures on organisatsioonidevaheline koos­töö üldiste sihtide taotlemisel tugevasti kannatanud ning vastuolud sageli arenenud terava ja ebalojaalse võitluseni.

Vanimaks, ühtlasi loomingu põhjal tugevaimat selekt­siooni teostavaks organisatsiooniks on kunstiühing „Palla s” (asut. 1918), kes oma liikmeskonna komplekteerib pea­miselt kunstikool „Pallase” lõpetajaist. See võimaldab lal valida oma liikmeks parimaid ja omapärasemaid jõude noorte kunstnike hulgast, mistõttu ta näituste ilme on ikka olnud eesti kunsti paremikku esindav. „Pallas” oli seni eksklusiiv­selt meeskunstnike koondis; alles möödunud sügisel valiti esimesteks naisliikmeteks Karin Luts, Aino Bach ja Salome Trei. Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühing asutati 1922. a. eesti kunstnike keskse kutseorganisatsioonina, kuhu pidid kuuluma kõik loominguli­selt kvalifitseeritud kunstnikud või nende koondised voolu­lisele erinevusele vaatamata. Asutamisajal liitusidki temaga peaaegu kõik tolleaegsed nimekad kunstnikud. Aga juba vara­kult tekkisid ühingus lahkhelid juhtivale positsioonile pääsemise küsimuses ning rühm alalhoidlike kunstisuundade diplomeeritud esindajaid eesotsas P. Sepaga eraldus juba samal 1922. a. Eesti Kunstnike Liitu. EKKKÜ oma alg­aastail arendas väga intensiivset tegevust iga-aastaste kunsti­näituste kaudu peamiselt Tallinnas ning ka kunsti popu­lariseerimise alal. Et aga Tallinnaski 1934. a-ni puudusid näitusteruumid, mistõttu kunstnike nobeda juurdekasvu tõttu esinemisvõimalused EKKKÜ näitustel jäid napiks, ja kuna ka loodetud kutsehuvide kaitse tema kaudu ei andnud loodetud tagajärgi, siis on ühingus toimunud korduvaid pereheitmisi. Viimasel ajal kuulus Keskühingusse vaid u. 35 kunstnikku. Eelmainitud Eesti Kunstnike Liitu kuulusid enamikus meie akadeemilise koolitusega vanemad kunstnikud A. Adamson, P. Sepp, O. Jungberg, P. Kuusik, mõnda aega J. Koort ja rida vene emigrante ning saksa rahvusest kunstnikke, moodustades ilmelt ja tasemelt väga erineva kogu, kes aga sellele vaatamata on nõudnud vää­rikat positsiooni meie kunstipoliitika juhtimises. Pereheitmiste järel a-il 1930 ja 1935 on Liidu avalik tegevus täiesti vaibunud. Selgeimal ideoloogilisel alusel tekkis 1923.,a. Eesti Kunstnike Rühm, kuhu kuulusid moodsa konst­ruktivistliku suuna esindajad J. Vahtra, M. Laarman, A. Ak-berg, Ε. A. Blumenfeldt, H. Olvi, Fr. Hist, J. Raudsepp jt. See alul võrdlemisi aktiivne organisatsioon ei leidnud meie kunstipublikus aga püsivamalt huvi ega vastukaja, mistõttu mitmed ta liikmeist on oma kunstilist ilmet muutnud, teised on hoopis lahkunud aktiivsest kunstielust ja ühing püsis varjusurmas. 1930. a. eraldus Eesti Kunstnike Liidust rühm kunstnikke, kes asutasid Uue Kunstnike Koondise. Sellesse kuulus ka rida saksa ning vene rahvu­sest kunstnikke, kes esindasid alalhoidlikku suunda. Hoopis kaalukamat positsiooni omab 1932. a. asutatud rakenduskunst­nike ühing „RaKü”, kelle iga-aastane näitus Tallinnas on toonud elustava momendi meie kunstiellu. Laialdase raken-duskunstnike kaadri kutseorganisatsioonina on tal kindel positsioon ja tähtsus Eesti kunstielus väga mitmekülgse töö­ala edendajana ja keskendajana. Kunstnike kutseõiguste seaduse kehtimapanemisel 1935. a. nov. asutati Tallinnas Kujutavate Kunstnike Kutseühing, mille liikmeiks astus arvukas hulk loominguliselt kvalifitseeritud kunstnikke kõigist kunstiühinguist. Aga et seni olemasolevad organisatsioonid jäid endistel alustel edasi tegutsema, loobu­mata oma õigustest Kultuurkapitali Kujutava Kunsli Siht­kapitali esinduskogusse esindajaid saata ja teisiti kaitseda oma liikmete kutsehuve, siis ei kujunenud uus kutseühing tege­likult oma eesmärgile vastavalt elujõuliseks. Samal 1935. a. asutati veel Eesti Akadeemiliste Kutseõiguseliste Kunstnike Koondis, kelle kunstilist pro­grammi iseloomustab juba ta nimi küllalt selgesti. Eesti Kunstnike Liidu ja Uue Kunstnike Koondise isikliku koosseisu pärijana püüab ta oma kõhetut kunstilist staaži hoida diplomite varal ning vanameistrite tööde näitusi korral­dades, kuid tänapäeva edenevale kunstiloomingule on tal omalt poolt olnud vähe lisandada. Uusima organisatsioonina väärib mainimist veel asutamisjärgus olev Eesti Skulp­torite Kutseühing.

Sellest lühikesest ülevaatest selgub meie kunstnikkonna senise grupeerumise võrdlemisi kaootiline pale. Esineb paar-kolm tüviorganisatsiooni, mille ümber oli koondunud enamik meie loovjõude, nende kõrval tegeles aga rida oma liikmete prestiiži ja positsiooni eest valvelseisvaid koondisi. On selge, et selline lõhestatus ja organisatsioonide vaheline vägikaika­vedamine ei ole lasknud meie kunstnikkonnal teostada kül­lalt tõhusalt kunstnikkonna kutsehuvide kaitset ega arendada aktiivsemat kunstipropagandat laiemais rahvakihtides. Tei­salt ei ole need võrdlemisi arvuka liikmeskonnaga organi­satsioonid suutnud pakkuda ka noortele kunstnikele kuigi­võrd ainelist ega moraalset tuge peale kunstikooli lõpetamist, ei stipendiumide hankimise ega müügiorganisatsiooni loo­mise teel. Akadeemiliste Kunstnike Koondise algatus Tallin­nas oma müügiäri asutamiseks komisjoni alusel nurjus kiiresti.

Käesoleval aastal on tehtud uus katse kõiki Eestis aktiiv­selt tegutsevaid maalikunstnikke, graafikuid ja skulptoreid koondada ülemaalisse kutseorganisatsiooni. Vastava kokku­leppe põhjal 4. veebruarist 1940 Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühingu, Eesti Kunstnike Rühma ja Kujutavate Kunstnike Kutseühingu vahel likvideeruvad kaks viimast organisatsiooni ning EKKKÜ, mille põhikiri muudetakse kutseühingule vastavaks, võtab vastu kõik nende liikmed, kes vastavad uue kutseühingu põhikirja nõuetele. Ühinemis­ettepanek on tehtud ka kunstiühing „Pallasele” Tartus ning ülejäänud kunstiorganisatsioonidele Tallinnas. Kavatsuse kohaselt pidanuks „Pallas” jääma kunstnike ja kirjanike kohaliku intiimorganisatsioonina püsima, seejuures aga loovutama kõik oma kunstipoliitilised ja üldtähtsusega esin­dused (näit. Kujutava Kunsti Sihtkapitali Esinduskogus) ja ülesanded EKKKÜ-le. „Pallas” kui vanim ja teenekaim kunstiühing mõningail põhjustel ja tingimustel, kus uue ühingu kolmeks aastaks valitavas seitsmeliikmelises juhatuses langenuks „Pallasele” ainult kaks kohta, ei pidanud võimalikuks ühinemisleppele alla kirjutada ja jäi esialgu äraoota­vale seisukohale. Samuti pole selgunud veel „akadeemilisle” kunstnike seisukoht liitumisküsimuses. Rakenduskunstnikud aga jäävad endiselt omaette organisatsiooni „RaKü’sse”.

Eesti kunstikultuuri tuleviku seisukohalt peab aga küll tarvilikuks tunnustama õiglase ja lojaalselt heakskiidetava kujutavate kunstnike ühinemismooduse leidmise juba lähemal ajal. Loomulikult ei jõuta selleni domineerimise ega tingimuste dikteerimiskatsete teel ühelt ega teiselt poolt, vaid ikkagi ühiste sihtide ja taotluste kohta ühiselt selgusele jõudes nirig seejuures isikute ja organisatsioonide loomingu­list erikaalu arvestades. Antagu uue kutseühingu põhikaadri selekteerimine kas või Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetooli, tuntumate kunstiarvustajate ja kõrgemate kunstikoolide esin­dajaist koosneva kolleegiumi otsustada, kui teisiti ei saa.

Elujõulisel kunstnike kutseorganisatsioonil on teos­tada kaaluvaid ülesandeid eesti kunstikultuuri edendamise, kunstnike edaspidise selekteerimise, näituste korralda­mise, kunstipropaganda intensiivistamise ning riigi ja era­algatuse poolt selleks loodud toetusfondide valitsemisest osa­võtu alal. Kui kogu kunstnikkonna esindajal peaksid tema vastavad soovid ja algatused ka ametlikult poolt mõistvat aktsepteerimist leidma. Eeskätt tuleks kutseühingul leida õig­lane ja otstarbekas kunstinäituste korraldamise moodus. Et Sihtkapitali Valitsuse ja ka uue Keskühingu kavatsetavad ülevaatenäitused vastavate ruumide puudumise tõttu ei paku enam võimalust viljakamate kunstnike aastaloomingu tõhu­samaks demonstreerimiseks ning et neil tavaliselt nooremad jõud surutakse tagaplaanile, siis on küll tarvilik ja tervitatav, et Keskühingu raamides teostuksid seesmised grupeerumised teatava kunstisuunalise huviühtluse alusel, kes siis teostaksid erinäituste korraldamist. Et selle läbi kunstinäituse ilme ei tarvitse monotoonseks muutuda, seda tõendab kujukaimalt kuue kunstniku maalidenäitus 1939. a. sügisel Tallinnas ja 1940. a. Tartus. Niisamuti tarvilik on toetada ka üksikute kunstnike tööde erinäituste korraldamist, kuna kunstni­kel endil sageli pole selleks ainelisi võimalusi.

Uuendatud EKKKÜ esimeseks ürituseks kunstielu inten­siivistamise alal oli Kr. Raua nimelise kunstiaasta väljakuulu­tamine ühingu kevadnäituse avamisel 3. märtsil 1940. On kaheldav, kas just praegusel ajal, mil kunstnike ühisrinde loomine esialgselt on nurjunud, mil kunstiaasta ettevalmis­tused laiemas ulatuses on veel teostamata, mil erakordsete olude tõttu Vabariigi Valitsuse kui ka eraisikute rahalised ressursid on vähenenud ja riigikaitselisteks ülesanneteks teos­tatakse siselaenu, see ettevõte annab loodetud tulemusi meie kunstikultuuri hüvanguks? Aga kunstipropaganda ja tihe­dama näituste korraldamise alal on siiski võimalik mõndagi korda saata. Ning „Pallase” kunstiühingu varasem algatus Tartu kunstimuuseumi rajamiseks võib kunstiaasta tulemuste bilanssi rikastada ka püsiva tähtsusega konkreetse saavutu­sega meie kultuurielus.

Möödunud aasta alguses kavatseti ametlikult poolt ellu kutsuda nn. Kultuurtegelaste Koda, milles sektsioonide kaupa oleksid avalikõigusliku esinduse saanud kõik meie vaim ti­ku ltuurialade tegelased kirjanikud, ajakirjanikud, näitekunstnikud, helikunstnikud, kujutavad kunstnikud ning ka sportlased. Selle koja seaduseelnõu projekt arvustati aga vastavate alade esindajate ja organisatsioonide poolt nii üldise vilekontserdiga maha, et selle teostamisest loobuti. See oli avalikuks reaktsiooniks meie viimase aja autoritaarse võimupoliitika rakendamiskatsele vaimsegi loomingu alal. Siit juhibki meid mõttekäik iseseisvusaja kõige kurbtraagilisema nähtuse vaatlemisele – meie vaimukultuuri riikliku ja ühis­kondliku suunamis- ja toetamispoliitika käsitlusele, käesoleva vaatluse piirides eeskätt kujutava kunsti alal.

Et meie tõusikluse tunnuseid kandvas ühiskonnas, kus kunstnikule ja literaadile vaadatakse sageli veel kui ülearu­sele inimesele ning kujutava kunsti teost hinnatakse seejärgi, kuivõrd ta vastab käsitsi valmistatud fotokoopia mõistele, kus kunstinäitusil sageli saadakse eraostjaile müüa kokku ainult neli-viis tööd, on kunstnikele teatavaks ergutuseks ja enese­usalduse tagasiandmiseks vaja nõutada ühiskondlikke ja riik­likke toetusi ostude ja tööstipendiumide näol, ei vaja vist erilist põhjendamist. Seda on teinud kõik riigid, kes oma kultuuri arengust lugu peavad. Suurtes kapitalirikastes keskustes aitavad vastavaid funktsioone täita eraannetuste teel loodud fondid ja eragaleriide omanikud, millele aga siiski lisanduvad paljud riiklikud ja omavalitsuste korraldused ja toetussummad. Teame näiteks, et majanduskriisi aastail Prantsuse valitsus määras miljoneisse frankidesse ulatuva summa aastas toetuste jagamiseks kõigile Pariisis töötavaile kunstnikele, kes seda vajasid, olgu nad omamaalased või võõrad.

Eestis on ainukeseks vastavaks fondiks seni Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapital, mille ülesandeks põhimääruste järgi on 1) ülal pidada ja toetada kunstiühinguid ja asutusi, 2) toetada silmapaistvaid loovaid kunstnikke nende paremate tööde omandamise, auhindamise ja neile tööülesannete määramise kaudu, 3) toetada haigeid kunstnikke ja surma puhul nende perekondi, 4) võimaldada andekaile kunstnikele edasiõppimist ja täiendamist, 5) toe­tada kunsti populariseerimist kodumaal ja välismaal näituste korraldamise, muuseumide ülalpidamise, kunstitööde reprodutseerimise, raamatute kirjastamise ja loengute korralda­mise kaudu; 6) aidata nõutada kunstikultuurile tarvilikku kinnisvara. Kõigiks nendeks arvukaiks ülesandeiks peab jätkuma Sihtkapitali keskmiselt 35 000-40 000-kroonisest aastaeelarvest. Suure osa sellest summast neelavad ainu­üksi Kunstihoone ehitusvõla protsendi tasumine Pikalaenu Pangale (u. 11000 kr. aastas) ning Sihtkapitali Valitsuse ja Kunstihoone administratsiooni kulud, nii et loovate ülesannete teostamiseks jääb järele väga vähe. Kunstiteoste ostudeks on viimastel aastatel saadud kulutada kuni 10000 krooni.

On siis arusaadav, et loovkunstnikele, kes nende majan­duslikes oludes igale ostule on sunnitud vaatama peaaegu nagu tõsiusklik altarisakramendile, on äärmiselt tähtis, et kultuurkapitali summade kasutamine toimuks ratsionaalselt. Alates kultuurkapitali sihtkapitalide põhimääruste muutmi­sest 1934. a. ei ole aga kunstnikel endil nende summade jaotamisel üldse võimalik otsustavalt kaasa rääkida. Nime­tatud põhimääruste järgi sihtkapitalide valitsemist ja tege­vuse juhtimist teostavad sihtkapitalide valitsused ja esindus­kogud. Viieliikmeline valitsus koosneb Vabariigi Valitsuse poolt haridusministri ettepanekul kolmeks aastaks määrata­vast esimehest, kahest haridusministri poolt määratavast liik­mest ja kahest esinduskogu poolt valitavast liikmest. Siht­kapitali esinduskogu moodustatakse kultuurkapitali nõukogu poolt tunnustatud asutuste ja kunstiorganisatsioonide esindajaist, keda nimetatud asutused valivad kaheks aastaks arvul, mida nõukogu neile määrab. Esinduskogusse kuulub praegu­sel ajal 13 liiget. Seejuures on otsustavaks organiks siht­kapitali valitsus, mitte valitav esinduskogu. Viimasel on õigus algatada ettepanekuid ja välja töötada kavu vastavate kul­tuurialade arendamiseks, läbi vaadata otseselt asjaomaste või sihtkapitali valitsuse poolt esitatud palved, sooviavaldu­sed ja kavad ning avaldada oma seisukoht nende rahuldamise või teostamise kohta ning lõpuks koostada esitatud mater­jalide põhjal sihtkapitali eelarve eelnõu esitamiseks sihtkapitali valitsusele. Sihtkapitali valitsuse ülesandeks on aga sihtkapitali eelarve koostamine ja esitamine kultuurkapitali nõukogule ühes üksikasjalikumate põhjendustega; sihtkapi­tali valitsuse esimehe või esinduskogu poolt esitatud kavat­suste, palvete, sooviavalduste ja ettepanekute läbivaatamine ja otsustamine ning sihtkapitali varanduste valitsemine ja rahade kasutamine kinnitatud eelarvete alusel.

Kuna teame, et Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse määratud esimeheks on juba pikemat aega Haridusministee­riumi Kutseoskuse Osakonna direktor ja haridusministri abi, kes meie „vaikiva oleku” ajastu erilisi olusid arvestades on võinud mõjustada ka haridusministri poolt määratava kahe liikme valikut, kes oma ameti-poolest aga sõltuvad Haridus­ministeeriumist, siis on mõistetav, kuidas kujutava kunsti sihtkapitali valitsemine on viimasel ajal võinud toimuda täiesti võimukoondamise printsiibil. Kunstiorganisatsioonide ja teiste asutuste poolt valitaval esinduskogul on ainult nõu­andev tähtsus, kelle seisukohtadega valitsus ei pruugi arves­tada ega korduvalt olegi seda teinud. Niisamuti on sihtkapi­tali valitsuse esimees oma mõju ja isiklikku maitset püüdnud ja kahjuks ka suutnud maksma panna näituste žüriides ja ostukomisjonides  seetõttu, et komisjonide teistel liikmetel pole jätkunud julgust esimehega otsustuse all olevais küsi­musis vastuollu sattuda.

Et selline kord, kus ostetavate tööde lõplik valik on olenevaks saanud sihtkapitali valitsuse esimehe isiklikust ära­nägemisest ja soosinguosutusest, likvideerida tuleb, on päev­selge. On juba küllalt palju pahameelt tekitanud olukord, et sihtkapitali kunstikogu on pidevalt täiendatud teise ja kolmanda järgu teostega, kuna seevastu meie omapärasemad ning kultuursemad kunstnikud sageli aastate jooksul siht­kapitalile oma töid müüa ei saa. Niisama kurblooline nähe on ostu puhul teoste hinna allatingimine, sageli kuni kolmandiku võrra alghinnast.

Olevast ummikust ei näi olevat teist väljapääsu, kui et tuleb kultuurkapitali sihtkapitalide administratsiooni struk­tuuri muuta demokraatlikumaks, nii et valitavad esindajad saavad otsustamise ja määratud esindajad ainult kontrolliva õiguse.

Lausa sõgekoomilisse seisukorda on meie kunstipoliitika autoritaarne süsteem viidud kunstnike registreerimise nõudega Haridusministeeriumi poolt. 1935. a. Riigivanema dekreediga kehtima pandud Kunstnike kutseõiguse seaduse põhjal peavad kõik Eesti kujutavad, heli-, näite-ja balletikunstnikud, kui nad riigilt või kultuurkapitalilt mingeid materiaalseid hüvesid taotlevad, end laskma Haridus­ministeeriumi Kutseoskuse Osakonnas vastavasse registrisse kanda. Selle seaduse põhjal kunstniku kutse nimetuse ja -õiguse võivad saada isikud, kes 1) on lõpetanud Eesti Vaba­riigi vastava ala kõrgema astme riigi või avaliku õppeasutuse, 2) vastava kvalifikatsiooniga eraõppeasutuse kodumaal või välismaal, 3) on omandanud Vene riigis enne 15. XI 1917 kuju­tava, rakendus-, heli-, näitekunsti või balleti alal diplomi või tunnistuse, kui Haridusministeerium selle tunnistab võrd­seks punkt 1 all mainitud diplomiga ning 5) on omandanud mõnel muul viisil vastava kunstihariduse ja kutseoskusliku ettevalmistuse ning vähemalt 5 a. jooksul on töötanud ja esi­nenud oma erialal kas tunnustatud õppejõuna kõrgemas kunstikoolis, stuudios või näitelaval või on esinenud oma loomingu või kutsealalise töö ning teostega vähemalt 5 a. jooksul avalikel ettekannetel, näitustel või töötanud omal erialal ettevõttes või asutuses, kui see haridus, ettevalmistus ja tegevus on leidnud tunnustamist Haridusministeeriumi Kutseoskuse Osakonna poolt.

Eespoolmainitud hariduse vastavust ja tegevuse tunnus­tamist otsustab Haridusministeeriumi Kutseoskuse Osakonna direktor haridusministri poolt kehtima pandud juhendite alu­sel. Hariduse ja kutselise oskuse kontroll võib toimuda ka eksami õiendamise korras.

Kutseõiguslikel kunstnikel on õigus: 1) kunstnikuna teot­seda ja sellest avalikult kuulutada, 2) pidada õpilasi, 3) olla kultuurtegelaste-kunstnike pensionikassa liige; 4) saada valitud kunstiorganisatsiooni liikmena Eesti Kultuurkapitali vastava sihtkapitali valitsusse ja esinduskogusse; 5) saada soodustusi, mis sellekohastes seadustes ja määrustes ette nähtud kultuur- ja kunstitegelastele. Isikuile, kes ei ole regist­reeritud kutseõiguslike kunstnikena, on keelatud kunstniku nime all teotsemine ja eelmainitud kutseõiguste tarvitamine.

Nii selle seaduse lühike kokkuvõte. Kunstnike kutseõiguse seadus on mõeldud kunstnike kutsehuvide kaitseks diletantide vastu, keda mitmel alal sigineb nagu seeni vihma ajal, jeni Kutseoskuse Osakonna kõikvõimsa direk­tori omapärase arusaama tõttu kunstist kui loovkultuuri alast ja tema subjektiivse väärtushinnangu ainumaksvusele pääsemise tõttu on saanud sellest vahend meie silmapaistvai­mate loovjõudude tagaplaanile surumiseks ning nende kutse­alaliste õiguste piiramiseks. Teatavasti hulk meie vanemaid ja ka nooremaid kunstnikke, olles õppinud mitmeis välis­maade kunstikoolides, ei ole rahuldunud neis valitsevate õppemeetoditega ega õpetajatega ning on siirdunud ühest koolist teise ühtegi neist lõpetamata. Paljudel neist on puu­dunud ka majanduslikud võimalused pidevaks õppimiseks. Seejuures on nad aga kõikjalt omandades parimat ja oma kalduvustele vastavaimat tehniliste oskuste ning kujunduslaadi alal, pingsate otsingute kaudu oma loomingus saavu­tanud kõrge kunstilise taseme ja etendanud meie kunstielu arengus suundamääravat osa. Nimetagem neist A. Laikmaad, Kr. Rauda, N. Triiki, A. Starkopf-Read, Adamson-Ericut, K. Pärsimäge ja paljusid teisi. Ülalmainitud kutseoskuse sea­dus puudutab kunstnikuks registreerimisel eeskätt just neid, kes on otsinud oma kunstnikuilme kujundamisel enamat, kui seda suudab pakkuda ühe kooli distsipliin ja ühe kunsti­keskuse mõjukond ning tegi seni nende kunstilise kvalifit­seerimise olenevaks Haridusministeeriumi Kutseoskuse Osa­konna direktori kompetentsusest kujutava kunsti (nagu ka teiste kunstiharude) alal. Ning selle „kompetentsuse” taha ongi komistanud üks meie nimekamaid kunstnikke.

Adamson-Ericu tunnistamine kunstnikuks registreerimise kvalifikatsioonile mittevastavaks pärast seda, kui ta oli oma tööde erinäituste kaudu Tallinnas, Helsingis ja Stokholmis võitnud kriitika üksmeelse tunnustuse kui meie nüüdiskunsti silmapaistvaimaid loovjõude, jääb küll eesti kunsti- ja kul­tuurilukku alaliselt mainitavaks kurvaks anekdoodiks ühe direktorist ametniku oma ametialalisest kvalifikatsioonist ning näiteks, kui kaugele üldse võidakse minna seadusetähe väärtõlgendamises ja rakendamises. Sellest juhtumist võiks mööduda üleoleva muigega, kui ta poleks nii tüüpiline kogu meie ametliku kunstipoliitika juhtimist iseloomustava autori­taarse süsteemi näitena. Mainitud juhul oli haridusministri juhendiga antud kutseoskuse osakonna direktorile voli ära kuulata sihtkapitali valitsuse – mille esimeheks ta ise on – arvamust ning kaaludes kõiki esitatud tunnistusi kui ka ta enda poolt kogutud teateid ja andmeid oma sisemise veendu­muse ja arusaamise järgi ainuüksi teha otsust, mille õigusi kitsendavad tagajärjed on eespool loendatud ja mille peale pole apelleerimisvõimalust. Samas korras võis nim. ametnik ainuüksi määrata ka helikunstnike, balletikunstnike ja näitekunstnike saatuse. Sellesama seaduse alusel pandi seisma Pariisist kojusõitnud kunstnik J. Grünbergile kultuur­kapitali stipendiumi maksmine 50 kr. kuus, pärast seda kui ta oli protestiks oleva korra vastu keeldunud end regist­reerida laskmast. Ning Grünberg polnud ainuke, kes oma selja sirge hoidis alanduse ees, mida peab tundma iga ene­sest lugupidav vaimutegelane end kvalifitseerida lastes isiku poolt, kelle enda loominguline erikaal vastaval alal on tühine. Selle protestiga on teadlikult ühinenud rida meie silmapaist­vamaid kunstiinimesi ja kogu ajakirjandus. Nende protestide tagajärjel ongi kunstnike registreerimise menetlust muu­detud haridusministri poolt 1. märtsil k. a. kehtima pandud kunstnike kutsenimetuse andmise ja registreerimise juhisega, mis mõnevõrra piirab kutseoskuse osakonna direktori ainuvoli kunstnike kvalifitseerimisel, andes kunstnike võimete sisulise hindamise kõrgemate kunstiõppeasutuste juures moodustavate erikomisjonide ülesandeks. Kutseõiguslikuks kunstnikuks registreerimisel vastava seaduse põhjal toimib kutseoskuse osakonna direktor järgmiste juhiste alusel:

1) kunstniku kutsenimetust ja kutseõigusliku kunstni­kuna registreerimist taotleja kunstihariduse ja kutseoskusliku ettevalmistuse alal on oluline haridus ja ettevalmistus kuns­tilise loomingu ja praktilise tegevuse seisukohalt, kusjuures hariduse alal tuleb arvestada õppimist koolides, kursustel, töökodades ja asutustes kui ka iseõppimist ja enesetäienda­mist, kuna aga kutseoskuslikku ettevalmistust tuleb lugeda küllaldaseks, kui registreerimist taotleja on edukalt vastaval kunstialal töötanud; 2) töö või tegevus õppejõuna kõrgemaastmelises kutselises kunstiõppeasutuses vähemalt 5 a. jook­sul võib leida tunnustust siis, kui see töö või tegevus on osutunud vähemalt täiesti rahuldavaks, kusjuures tööd ja tegevust lühiaegsed kursustel võib arvestada ainult erand­juhtudel eriti põhistatud asjaoludel; 3) kunstilise loomingu ja kunstilise töö hindamisel ja tunnustamisel oma erialal ettevõttes või asutuses tuleb arvestada loomingu, töö ja tege­vuse tulemusi ja nende kunstilist väärtust 5 aasta kestes, kusjuures tähtsus on eeskätt tööl ja tegevusel viimase 5 a. kestes; 4) kõik kutsenimetust ja registreerimist taotleva isiku poolt esitatud tõendused, tunnistused kui ka kutseoskuse osa­konna poolt kogutud ja saadud tõendused ja tunnistused ja muud andmed registreerimist taotleva isiku hariduse, kutse­lise ettevalmistuse, tegevuse ja töötamise kohta vastaval eri­alal saadab kutseoskuse osakonna direktor ses juhises lähen­datud vastavale komisjonile hindamiseks ja põhistatud seisu­koha avaldamiseks.

Kui kunstniku kutsenimetust ja kutseõiguslikuks kunstni­kuks registreerimist taotleja haridus ja kutseline oskus ei ole vastav kunstnike kutseõiguste seaduse nõudeile või ei ole tõestatav nimetatud juhiste korras, siis võib neid tõestada ka eksamite abil, mille õiendamine toimub vasta-vais komisjonides Riigi Kõrgema Kunstikooli juures – maali, skulptuuri ja graafika alal; Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kooli juures – rakenduskunsti alal; Tallinna Konservatoo­riumi juures – helikunsti alal ja Tallinna Konservatooriumi Lavakunstikooli juures – näitekunsti ja balleti alal. Selle uue korraldusega likvideerub vast üks meie ametliku kunstipolii­tika bürokraatlikumaid õisi ja avalikkust häirivamaid tegureid.

Meie avalikul arvamusel, meie intelligentsil, kasvaval noorsool ning riigijuhtidel peaks aga küll tuliste sütena hinge põletama küsimus, kuidas võib meie hariduspoliitikas kaalu­vat osa etendada isik, kes oma „sisemise veendumuse ja arusaamise järgi” jõuab otsusele, et loova isiku 15-aastane tulemusrikas töö, mida on avalikult ja korduvalt tunnustatud oma ala asjatundjate poolt nii kodu- kui välismaal, ei kaalu midagi puuduva kunstikooli lõputunnistuse või teisiti saadud diplomi kõrval! Kuhu see hariduspoliitika juhte, kes oma eriülesandeks on võtnud kaasa rääkida ja otsustada kõigis võimalikes asutustes kunstielu korraldavais küsimusis, mis nõuavad asjatundmist, objektiivset suhtumist ja delikaatsust käsitlemisel, selliseid otsuseid ellu rakendades juhib meie kunstipoliitika, kui pealegi vastuolud tema ja meie kunstnik­konna kui ka avaliku arvamise hinnangute ja tõekspidamiste vahel on kasvanud kuristikuni? Kuidas on põhjendatav, et kunstnike kongressil kunstipoliitika ametlik juht keelab järsult selleks kokkukutsutud inimesil oma otsesesse kutsealasse puutuvais küsimusis lahendust taotlevate otsuste hääletamise, kuigi need lahendused puudutavad ehk juhi enda tegevust? Kuidas on tema tõekspidamised ja talitusviisid üldse kokkukõlastatavad meie avalikult ja lakkamatult kuulutatud riigipoliitiliste ja kasvatuslike ideaalidega, mis nõuavad kõigilt meie kodanikelt tööd ja töö austust, isikutublidust, iseseisvust ja omaalgatust enne kõike? Kuidas on tema talitusviis Adamson-Eric’u puhul kooskõlas Eesti Vabariigi Põhiseadusega, mille § 27 lausub, et töö on riigi kaitse all?

Vähemalt vaimse kultuuri ning kunsti aladel hindame omapära, väljendusjulgust ning uue otsingut koos aine läbi­töötuse pregnantsusega ning loomingulise viljakusega kui igasuguse edu alust; ent selle ala ametlik juht oma ostude ja toetuste suunamisega ning subjektiivse hinnanguga näib eelistavat kõike seda, mis oli eelistatav „meil Peterburis”. Kui kõik loov ja edasitunglev ikka jälle takerdub „bumaagade” taha – kuhu meie oma kultuurielus sellega jõuame! Need ei ole ainult kunstnike erialaküsimused, vaid meie kultuuri tuleviku kardinaalsemaid küsimusi, milles peame selgusele jõudma ning selle järgi ka juhtide üle otsustama. Lähema mineviku sündmused on küllalt hoiatavaks näiteks, et oma saatusi usaldades ainult juhtide kompetentsi võiakse sattuda ka tõsisesse ummikusse. Küll oleme aga veendunud, et usaldades ja toetades meie parimaid loovaid jõude kõigil aladel, meie rahva tulevik ja edutee on kindlustatud.

Voldemar Erm

Koguteosest „Võim ja vaim”, 1940