Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

On juhtunud suursündmus. Kaks sõpra oma kirjavahetuses pühendavad sellele sündmusele paar rida, avaldades teineteisele oma arvamusi, et siis sünd­mus rahulikult unustada. Samal ajal ilmub ajalehes mainitud sündmuse pu­hul suur artikkel tuntud publitsisti poolt, mille sisu äratab üldist tähelepanu mõ­tete värskuse ja rohkusega.

Tühine juhtumine politseikroonikast või rahukohtuniku saalist. Meie silmad libisevad ükskõikselt temast üle ja het­ke pärast on tema unustatud. Kirjanik satub sama sõnumi peale, on temast hu­vitatud – ja selle tagajärjeks on küt­kestava romaani, novelli või luuletuse ilmumine, mida me suurima huviga, hinge kinni pidades loeme, aimamata, et tema loomiseks andis tõuke sama tü­hine juhtumine, millest meie möödusi­me ükskõikselt. Kirjaniku hingest läbi käies on iseenesest tühine fakt saanud värvirikkaks, omandanud laiema, sü­gavama tähtsuse.

Kust tuleb siis selline ime, et ühele ja samale faktile inimesed reageerivad väga mitmesugusel viisil? Kahtlemata on selle nähte põhjuseks nn. ideede as­sotsiatsioon (mõtete ühendus), millest, nagu allpool püüan tõendada, oleneb kõik meie mõistuslik psüühika, meie in­tellektuaalne väärtus, kuid mida kah­juks harilikult vähe hinnatakse, mär­kamata tema sügavat ja ulatuslikku mõju. Oletades, et lugejaile on tuttav assotsiatsiooni protsessi tehniline, vä­line külg, ei peatu ma sellel pikemalt, vaid asun tema sisulisele hindamisele.

Vaadeldes assotsiatsioonide ridu, või­me hinnata nende väärtust meie intel­lekti tegevuses esiteks nende tekkimise keerukuse, teiseks nende pikkuse ja funktsioneerimise kiiruse seisukohalt. Keerukuse ja ka intellektuaalse väär­tuse mõttes peame asetama esikohale assotsiatsioonid sisemise sarnasuse põhjal. Nende tekkimiseks on tarvis just kõrgemate intellektuaalsete võimete osavõttu: analüüsi – kahe objekti tunnuste kindlakstegemiseks, võrdlust – sarnaste tunnuste leidmiseks, sünteesi – nende viimaste mõtteliseks assotsieerimiseks. On ekslik arvata, et ühe objekti tunnuste arv jääb ühesuguseks ja muutumatuks kõikide inimeste silmis. Mida laiem on inimese vaimne silma­ring, mida rohkem on temal teadmusi, seda rohkem omadusi (tunnuseid) leiab tema ühe objekti juurest ja seda roh­kem rikastab iga uue objekti tajumine tema intellekti. Näit. lapse silmis on vesi ainult vedelik, mis määratud joo­miseks ja pesemiseks, kuna keemik peale selle näeb temas vesiniku ja hap­niku ühendust, kunstnikule on ta loo­duse iluks, jne. Analüüsides parimaid mõtte- ja kunstiteoseid, leiame, et domineerivaiks on seal just assotsiatsioonid sisemise sarnasuse põhjal. Intelligent­se inimese teadvuses assotsieeruvad selle tõttu objektid ja mõtted, mille va­hel arenemata mõistus ei suuda leida midagi ühist ega sarnast. Laste ja ka harimata inimeste psüühikas puuduvad mainitud assotsiatsioonid peaaegu täiesti, nende asemel aga esinevad üht­semad assotsiatsioonid naabruse ja vä­lise sarnasuse põhjal, mille tekkimine sünnib puht-mehaaniliselt, lihtse meele­organite tegevuse tagajärjel kõrge­mate võimete osavõtuta. Kõrgesti are­nenud intellekti lahutamatuteks kaas­lasteks on assotsiatsioonid sisemise sar­nasuse põhjal – ainult neis väljendub inimese loov vaim, ainult nemad paku­vad uute ideede, uute vaadete tekkimise võimalusi.

Assotsiatsiooni ridade pikkus, mit­mekesisus ja intellekti arenemise aste on üksteisest sõltuvad. Kõrge intelli­gents on võimatu ilma rikkalike as­sotsiatsioonideta, samal ajal võivad ne­mad aset leida ainult kõrgesti kultivee­ritud isiku teadvuses. Arvatavasti sel­les vastastikuses intellekti ja assotsiat­sioonide mõjutamises seisabki inimisiku vaimse arenemise protsess.

Samuti on kõrgema intelligentsi täht­saks tingimuseks võimalikult kiire as­sotsiatsioonide aparaadi funktsioneeri­mine. On näiteks inimesi, kes, vaata­mata rohketele teadmustele, ei suuda neid kasutada – nende mõtlemine on liiga aeglane, nende assots. aparaat ei suuda õigel ajal nendele vastavat ma­terjali ette anda, või teeb seda suure hilinemisega.

Sellest kõigest järgneb, et oma püü­deis kasvatada lapsest vaimselt kõrgel seisvat isikut, peame erilist rõhku pa­nema assots. aparaadi tegevusele. Aga peab silmas pidama, et on väga kaht­lane, kuivõrd selle aparaadi tegevus sei­sab meie võimuses. Isiklikult olen veendumusel, et assotsiatsiooni aparaadi nö. tehniline külg (tervikuna) kujutab endast valmis kujul antud fakti meie psüühikas, mille tegevust meie ei saa muuta, sest arvatavasti oleneb tema peaaju füsioloogiast, aga praeguse aja teadus ei suuda tungida tema saladus­tesse, et tema tegevusse end segada. Näiteks pole seni leitud abinõusid, kuidas idioodist kasvatada normaalselt mõtlejat; aga täie idiotismi põhjuseks on just absoluutne assotsiatsiooni apa­raadi tegevuse puudumine, tema halva­tus: idioodi teadvuses jääb iga välisilma ärritus, mulje püsima üksikuna, ei tekita teisi seltsilisi -seepärast ongi idioodi ilmasuhtumine ükskõikne – tema vaid tajub, aga ei mõtle. Et aga mõtlemisprotsess seisneb peamiselt rik­kalike assotsiatsiooni ridade kiires voolus meie vaimusilma ees, seda tões­tab asjaolu, et paljud kõrge intelligent­siga isikud võivad tundide kaupa „mõ­telda” endasse süvenenult ja välisilma unustades: nende sisemine, vaimne ilm pakub neile palju huvitavamat mater­jali. Samuti meie mälu oleneb assot­siatsiooni aparaadi tegevusest, kuid on teada, et nõrka mälu ei saa parandada; võib omandada ainult mõned mnemoonilised võtted, kuid väga nõrga mälu juu­res ei ole nendestki kasu.

Kuid olgugi, et assotsiatsiooni aparaa­di tegevus ei allu meile, on võimalik teda kasutada kaudsel teel, nimelt ini­mese intelligentsuse, vaimse arenemise tasapinna hindamisel. See on eriti täh­tis kasvatajaile. Assotsiatsiooni apa­raadi tegevuse tundmaõppimine võib anda kasvatajale väärtusliku ja täpse pildi kasvandiku hingeelust.

Need testid, või õigem küsimuslehed, mis eriti viimasel ajal võetud tarvitu­sele mõnes koolis, peaasjalikult laste vastuvõtmisel, ei suuda minu arvates anda õiget pilti vastuvõetava vaimse arengu tasemest, sest nad nõuavad harilikult ainult mälu ja tähelepanu pin­gutust. Kuid mis ütleb mulle lapse isi­kust tervikuna, tema „minast”, näit. teadmine, et tema omab head mälu ja keskmise püsivusega tähelepanu? Mitte midagi. Seejuures võib tema üldine intelligents olla alla keskmist, või ümber­pöördult – väga kõrge.

Eelpool mainitud katse korraldamine on ka võrdlemisi lihtne: lastele antakse teatav arv mõisteid (3-5), mis neile täiesti tuttavad ja lastakse neid märkida võimalikult üksikute sõnadega rida mõt­teid, mis esile kutsutud antud mõistete mõjul. Saadud rida analüüsides on kerge määrata lapse vaimse arenemise taset, tema teadmusi, huvisid, kaldu­vusi, üldse saada enam-vähem täielik pilt tema sisemisest „minast”. Niisu­guseid katseid võib iseenda juures toi­mida igaüks, kes on huvitatud oma vaimse arenemise käigust. Muidugi, peab seejuures eriti rõhutama ja hoia­tama, et lapsed midagi „välja ei mõt­leks”, vaid märgiksid kõik vabalt pähe tulnud mõtted, mille algallikaks on antud sõna või mõiste. Selleks peab õpetaja enne katse algust paari sõna ja näitega tutvustama katsealuseid assotsiatsiooni aparaadi tegevusega. Olen isiklikult praktiseerinud niisugust lapse „minaga” tutvumise võtet ning olin alati tagajärgedest täiesti rahuldatud.

P. Truusmann

Kasvatusest nr. 3/1931