Anna de Noailles
Üliarendet lugupidamisega enese vastu, paradokslikuna oma kõnelustes, tunnetes ja soovides, majesteetlikuna oma voodis, kus ta haiglasena aastaid oli sunnitud lamama ja kus ta külalisi vastu võttis, unetusega võitles ja luuletussi kirjutas, äärmiselt tujukana ja originaalsena – nõnda laseb asja surnud prantsuse suurimat poetessi näha René Benjamin oma mõne aasta eest ilmunud följetonistlikult salvavas teoses Sous l’œil en fleur de Madame de Noailles.
Mõni näide. Luuletajatar viibib suures seltskonnas. Jutt siirdub poliitikast usu alale. Küsitakse, kas ta on pagan, või on ta kristlane. See sõltub, nii kõlab vastus, Õhu värvingust, kaaskõnelejast, mõtiskluse ajast. Küsijaks juhtub seekord madam, kes on ise vaimuliku abikaasa, kes kõneleb Vatikani nimel, kel on isiklikke suhteid püha Peetrusega Roomas. Proua de Noailles ei viivita õilsale daamile avaldamast oma austust, oma imetlust, kuulates teda, nagu kuuldakse tolle paavsti entsüklikat, kelle kohta Voltaire oma Ingénu suu läbi küsis: „Kes on see veetlev inimene?” Ent poetess ei varja, et ta on usutu ja et ta hindab üle kõige arukust. „Aga ma ei saa teist aru, proua, ma ei saa teist põrmugi aru!” Luuletajatar naerab õilsale daamile ja lausub, et need sõnad meenutavad üht armastuskirja, mida keegi preester talle saatnud: tolle jutlused olnud koostet kõik tema luuletusstest. Kui õilis daam viimaks nördib ja vihast punaseks läheb, lausub poetess: „Ma teadsin, et Jumal ei pehmenda kombeid! Milline tuli teis!… Tõepoolest, kas see tuleb Jumalast?”
Teinekord ühe abtiga surma üle vesteldes, küsib poetess unistades, kas tal kord tõesti õnnestub kokku saada Racineaga, Ronsard’iga. Kui abt teda selles veenab, lisab ta: „Aga mis siis, kui ma viimaks neid iialgi ei kohta – armas sõber, kas te olete sellele kunagi mõelnud? – siis jäävad ju minu värsid neile igavesti tundmatuks!.. Milline ülekohus!”
Kõik see, kuidas prõua de Noailles vastu võtab oma külalisi lähedalt ja kaugelt, kuidas ta neid kapriislikult-üleolevalt kohtleb, kuidas tal äkki idee tuleb esineda kuskil „Targas krokodillis” ja kuidas ta sinna ilmub oma käsikirju kandva teenijaga, kõik need ja teised lõbusad lood ei tarvitse olla tõelised, vaid pamfletisti enese kujuteldud, kuid mingi aimu tõelisest A. de Noailles isikust me saame ikkagi ka läbi selle kõvera peegli.
Ent isik, mis vormub ta luuletusste lugemise tagant, on siiski teine. Kuigi jääb mulje egotsentrilisest autorist, esineb ta värssides kapriise ja paradokse siiski nii vähe, et neist ei jätku isegi vormi mängluseks. Ükski ta luuletusist ei tundu vaimutsemise või iseäratsemise saadusena, vaid neist kõneleb eeskätt tunnete siirus ja mõtete lihtsus. See on pidev luulejõgi, ühtlane ja väheste käärudega, mida näeme voolavat läbi ta seitsme luuletusskogu (peetagu meeles, et ta kogud on läbistikku viis korda suuremad meie luuletusskogudest, kuna sisaldavad vahel üle 400 lehekülje teksti).
Anna-Élisabeth de Noailles (sünd. de Brancovan) debüteeris a. 1901 25-aastasena. Le Coeur innombiable (Arvutu süda) avaneb optimistliku motoga Marcus Aureliusest: „Oo, maailm, kõik, mis sa mulle tood, on minule hüveks!” Kaks päämotiivi ses rõõmsalt häälestet esikkogus – loodusjoovastus ja surm – jäävad edasi helisema läbi kogu tema toodangu.
Olen kunagi varem maininud paralleele M. Underi ja de Noailles loomingu vahel. Mõlemad on sensuaalsed, elavad kõigi meeltega, tunnevad ülimat naudingut kooselust loodusega ja loodusmeeleoludest, elavad oma hinges läbi koitusid ja ehasid, päikest, taevasina, lillelõhna, kannavad oma joovastet südames kogu maailma, millest nad luuletavad. Ent M. Under tundub ometi värskemana, ürgsemana, kuna de Noailles värsid jätkavad romantilist traditsiooni ega evi seda ootamatust, ettenähtamattust, kujudeuudsust ja riimilopsakust, mis iseloomulik on M. Underi luulele.
Prantsuse poetessi meeled hõõguvad siis kaasa kõigele, mis loodus iganes viiele meelele pakub. Ta tahaks pigistada oma käte vahele maailma ja ta tungisid, tahaks seguneda metsaga, tuulega, kõigi „idanemiste harmoonilise rahuga”, tahaks oma nahaga sisse hingata loodust, õhku, põldusid, tunda oma ihul varjude värinat, haista lõhnu, kuulda, kuidas heinaritsikad ta enese kirest siristavad. Kui tal siis suus on „taevasina ja tuule maik”, tunneb ta frantsiskaanlikult, kuidas „viinapuuharu on mu vend ja sõstar mu sõsar”.
Missuguseid traditsioone jätkab seesugune luule? Sajandite vahetusel andis tooni sümbolistlik, ebamääraste tundmuste ja varjundite lõdvavõitu luule, mis mõjus päämiselt oma musikaalse sisendusjõuga. A. de Noailles on liiga arukas ja selgepilguline, austab „bon sens’i” ja Voltaire’i, peab lugu selgusest ja hoolib vähe sõnalisest ilukõlast, et kuuluda sesse suunda, kuigi tal enesel on musikaalsed kalduvused nii tugevad, et ta ka sõja keerus sündinud luuletusstes tuletab meelde oma lemmikuid: Schumanni, Beethovenit, Händelit, Schubertit, Mozartit, kuigi need on sakslased. Teisest küljest tema loodusekirjeldused pole ka külmad ja kiretud parnasslaste maalingud. Ta luuletusste laad ulatub tagasi Hugo’ni, kelle vaimustet pooldaja ta ikka olnud, kuna ta kord isegi oma hauakirjana soovinud näha lauset: „Siin hingab see, kes kaitsnud Hugo’d”. Ei ole võõras ta värssidele teatud paatos, romantiline tundepaisutus ja žest. Underi hetkehelendusest sündinud luule asemel loeme siin salme, milles silmapilgu võlu ja värskust asendab süntees, elutark kokkuvõte kogemustest. Pole ka ime de Noailles looduses kohata Paani, Priapust, Dafnist, Hebet jt. antiikseid kujusid. See on muidugi annus prantsuslikule maitsele, kuid ei saa ühtlasi salata, e,t ilma väärtusastmikuta looduse vahenditu luule, mida meile see sensuaalne naisluuletaja pakub, on teatud määral vastuolus prantsuse loodusekäsitusega. On ju prantslasele loodus eeskätt ikka mingi ülesanne või alus hierarhiaks, mille ülemisel astmel asub inimene, kelle vormivat kätt kõige enam austatakse. Rousseaulikku loodus nautimist, passiivset andumust otsatusele, panteistlikku maailmasuhtumust prantslane palju ei salli, pidades seesugust elukäsitust võõrsilt laenatuks, päämiselt germaanlasilt, kellele omane loodusmüstika. Ses mõttes on ka A. de Noailles võõrkeha prantsuse luule organismis. Õieti ongi ta ise mitteprantslane, isaks rumeenlane, emaks kreeklanna.
Juba oma esimesis luuletussis mainib meie poetess surma, mis hiljem muutub otse sundmotiiviks. Kallistades loodust, poeb luuletajasse vargsi mõte enese kaduvikust: „Ah, kas peab siis tõesti kord mu silmi täitma vari, ja kas pean ma siis tõesti minema maale, kus pole tuult ega rohelust ja mida ei väisa ei valgus ega armastus,..”
Loodus ja surm – need kaks motiivi läbivad ka järgmisi kogusid, L’Ombre des jours (Päevade vari, 1902) ja Éblouissements (Pimestused, 1907). Ühelt poolt sisaldavad need vastuvõtliku hinge reageeringuid kõigele, mida meeled iganes tajuvad, need on joovastusvärsid päikesest, õhust, aedadest, parkidest, lilledest, lindudest, viljadest, kõigest sellest, mida kujukalt väljendavad juba tsüklide päälkirjaa nagu: „Elu-Rõõm-Valgus”, „Aiad”, „Prantsusmaa ilu”, luulelised kirjeldused selle südame taktis, mis on „tugev ihadelt ja väsinud sellest, mis on”. Samas aga nagu vari käib kannul teadvus kaduvikust, hirmust, et hääbuvad kord kõik need nautivad meeled, et tuleb kord jääda ihuüksi, kõduneda mulla all, mitte enam joovastuda koidust, päikesest, tuulest ja lillest.
Lõpmatute luulekirjelduste vahele, mis on täis värvi, mahla ja lennukust, poetub mõnikord, kuigi õige harva, ka neid üsna isikulähedasi ridu, mida võiksime nimetada pihtimusiks. Need päris intiimsed abituslüürika momendid kaovad aga kergesti pateetilisemate lehekülgede varju. Tõelist ahastust, masendavat nukrust, suurte võngetega siseheitlusi, meeletuid eneseveristusi on selles luuletajas siiski võrdlemisi vähe. Esikohale jääb ikka panteistlik rõõm, joovastus. Või kui päevad ja tunnid hakkavad oma vilumat varju heitma, pääs aga vapsikuna tiirlema mõte surma paratamatusest, siis näib selle taga olevat, vähemalt esialgu, enam kujutlus, kui tõeline tunne, nii siis viimane haru ta luuleteedest, mida ta ütleb enesel olevat kolm: „ma unistan, ma tunnen, ma kujutlen”.
Sellele täiesti egotsentrilisele luulelaadile lööb mõra sisse maailmasõda. Luuletaja hakkab nägema ka teisi pääle enese. Ta kogu Forces éternelles (Igavesed jõud, 1920) sisaldab kõigepäält sõjaluuletusi. Surmal on nii palju palgeid ja üks neist, sõnakuulelik martüürium sõjas, vastuvaidlematu ohverdumine isamaale, on nii suuremeelne, et kuuleme luuletajat tunnustavat: „Ma näen, kuidas mu vaim upub, ilma et kahetseks, teie õilsasse märtri igavikku”. Vahelduvad nähtud pildid sangareist, haavatuist kui tapetuist. Ühe isiku surm eraldi võttes on vahest kohutavamgi sadade tuhandete surmast Verdun’i all. Surmapiltide vahele tuleb imetlusi sõdurite kangelasmeelsusest, vastupidavusest ja kannatlikkusest. Ent hoolimata kõigest, suuri pöördeid luuletajasse ei too sõdagi. Ei ekstaatilisi proteste inimsuse nimel tapmise vastu, nagu tegid seda saksa ekspressionistid, ei pateetilisi hüüdeid uuest inimesest, üldse mitte murranguid, ahastusi kitsusest välja, avaraid utoopiaulmi! Jah, perifeerseid loodusluuletusi jätkub ka nüüd veel endiselt, vahel näeme koguni pahandusi sõja üle, mis luuletajal nurja ajab nii kauneid suvepäevade naudinguid!
Kuivõrd rikkam ja sügavam on siiski meie esiluuletajatar võrreldes prantsuse esmassuurusega.
Nii imelik kui see ka paistab, armastusest laulab de Noailles sootu vähe. Neiski värssides, kus ta ligineb sellele teemale, ei põle ta ega viskle armuvaludes, vaid pigem filosofeerib armunaudinguist, mis teevad inimese hetkeks jumalaks, et siis seda järsumalt teda paisata alla tumedusse ja talle meelde tuletada ta väetisust. Loodus ja armastuskirg ei ühine de Noailles’l loitvaks tervikuks. Tema armastusluuletusi kannab resignatsioon, järelmõtlus või siis „omne animal triste”-meeleolu.
Veel kord märkame neist kogudestki, kui kaugel õieti de Noailles lüürika on prantslase elutundest, kes kunagi väärtuste keskkohta ei aseta ei loodust ega looduslikku inimeses, vaid ikka seda, mis loodust ja looduslikku piirab, korraldab ja juhib.
Lõpmatute suvitusvärsside sekka lisandub viimaks de Noailles sügavaim teos L’Honneur de souffrir (Au kannatada, 1927). Küll on ka see luuletusskogu kitsapiiriline, pühendet ainult mõlgutlusile surmast, aga selles haarab meid tunnete intensiivsus, kannatuste siirus. Liiatigi on need värsid napisõnalised, endistest enam pingul, vahel kokkusurutult mõtterikkad, nagu epitaafid. Surm kutsub poetessi, see valmistubki minekule, vaatab ümber ja taha: tühjus ümberringi. Oli elu, olid kallid inimesed – kõik on kadunud. Asjata otsib luuletaja unustust, teadmatust, lohutust. Kaob ju kehaga koos ka hing. Ja mis ongi hing? Soonte soojus on ju enam, ja seda ei ela üle miski. Tuleb haud, kus algab tumm igavene öö, nagu ses otsatuseski, kust inimene sündis. Tarbetu taevas kummub edasi oma asjatu iluga. On ülekohus lakata olemast, kui kord on hakatud elama. See lakkamine on kaugelt halvem, kui üldse olematus.
Elu suur nautija seisab silm silma vastu surmaga ja kõik variseb lootusetuks. Mis on üldse kõik see, mis pole igavene? küsib ta ega oska midagi vastata.
Oma surmaresignatsioonis pöördub ta viimaks tarkade poole, kelt vahest on oodata mingit lohutust. Need on Voltaire ja Montaigne, „selgepäised jalutajad tõe metsas”.
Kui käsiteldava naisluuletaja tundesuunad pole eriti mitmekesised, kui ta mõttekogemused ei lisa palju uut senisele tunnetusele ja kui ta passiivsest andumusest loodusele saab vaevalt välja lugeda eetilist tahet, siis on tal ometi olemas „kuigi asjatu, siiski asendamatu” luulevõime, mis laseb teda lõpmata kergelt ja spontaanselt tujurikkaisse värssidesse panna kõike, mis teda iganes haarab. Tarvitades kõige traditsionaalsemat värsivormi oma tuhandes luuletusses, kulutamata energiat selle voolimisele ja viimistlemisele, värskendamisele ja täiendamisele, mõjub ta küll pikapääle monotoonselt, kuid juhuslikust kohast lahti lüües ometi kirkalt ja sisendavalt. Tundub küll reministsentse Hugo’st, Baudelaire’ist, Verlaine’ist, Laforgue’ist, kuid need on mööduvad virvendused. Autori omapärast isiksust tunneb igalt leheküljelt.
Seistes eemal kirjanduslikest rühmadest, eelistas A. de Noailles jääda üksikuks ja omaette, et ta suurust ei saaks keegi ega miski varjutada. Ta nimi evis viimase ajani väga suure populaarsuse, ta teoste levik ka meie luulekehval ajal ulatus ikka poole saja tuhandeni. See, mida meie nimetame ajavaimuks, jäi talle võõraks, ja ta vanamoelisus võib-olla oligi ta menu üheks tähtsamaks põhjuseks. Sest katsed ajakohatut kirjandusliiki, nagu seda on lüürika, elustada vaga ajakohase sisu ja ka vormiga on kõikjal pidanud piirduma hoopis kitsa tarvitajaskonnaga. Teiseks tõstis ta populaarsust ta omapärane isiksus, viimasel ajal ka ametlik austus, ülendati ta ju 1925. a. auleegioni „ohvitseriks”, 1931 aga selle „komandöriks”, kandes seda nime üldse esimesena naiste hulgast.
Johannes Semper
Loomingust nr. 5/1933