Humaansusest ja jõukultusest
„Haaratud mõõtmatust aplusest, tantsib rahvaste alasti enesearmastus joobunud ja hullumeelset tantsu kurisevate mõõkade ja uluvate kättemaksuhümnide saatel” – see on kuulsa hindu poeedi Rabindranath Tagore mulje Euroopa ühiskonnast käesoleva sajandi algul. Sama poeet ennustas katastroofi Euroopale ja uue päikese tõusu idamailt. Ta ei jõua küllalt ülistada jaapanlaste leebust, hiinlaste ja hindulaste kannatlikkust ning igavikutunnet. Pole teada, kas ta ka tänapäeval räägib jaapanlaste leebusest, sõdureiks muutuvate Sanghai kulide kannatlikkusest ja paljakäsi tankide ning pommilennukitega võitlevate hindude igavikutundest, ent on fakt, et Euroopas mõõkade klirisemine on suurenenud ja jutud ning halamised maailma kurjusest, Õhtumaade langusest ja humaansuse kriisist on tihenenud. Humaansuse kriis on tõusnud nimelt mahasalgamatuks teguriks kaasaja majanduslike, poliitiliste, usuliste ja teiste kriiside põimikus.
Humaansuse mõiste on küllaltki keerukalt põimunud teiste probleemidega, nii et pealiskaudsel vaatlusel on raske taibata, kas on tegemist tema kriisiga, kas tähistab suurenev mõõgaklirin laskumist täielikku barbaarsusse või on mõõgad lihtsalt arstinugadeks, see tähendab – humaansuse teenistuses. Viimasel juhul oleks kaasajal paljumanatud indiviidi vabaduste kitsendamine võrdne haige sidumisele operatsioonilauale, kust ta ärkab uuele tervisele. Kuna siirdumine kaugemale minevikku pole oluline küsimuse selgitamiseks, siis piirdume siin ekskursiooniga paari viimasesse sajandisse. Üldjoontes võib siin nentida kolme suurt tõlgendamisvoolu inimlikkuse mõiste ümber, kolme suhtumisviisi humaansusele.
Kui Suures Prantsuse Revolutsioonis teovõimas ja kultuuritahteline kodanlus andis otsustava hoobi oma konservatiivsele vastasele, feodalismile, siis paistis, et selle suure vastuolu ületamisega, likvideerimisega on ühiskond muutunud homogeenseks, vastuoludevabaks. Loodeti, et revolutsioonis ilmnenud jubedused jäävad viimseteks, et edaspidi pole tarvis niipalju drakoonilisi võtteid sisepoliitiliste vahenditena. Paljudele paistis, et pole takistusi usklike poolt igatsetud ja ennustatud tuhandeaastase rahuriigi saabumiseks. Indiviidi „ loomulik õigus “, vaba enesemääramise õigus sisaldas omandi- ja liikumisvabaduse kõrval ka isikupuutumatuse mõiste. Füüsilise vägivalla taunimine kuulus teatud kitsendustega liberaalse demokraatia ideestikku. See demokraatia lootis kõigi kodanike kasvamist rahulikule solidaarsusele kiriku, kooli, ajakirjanduse mõjul ja inimloomuse enese kaasabil. Teravamate konfliktide vältimine pidi võimalik olema valimiskasti ja parlamendi abil – oli ju Rousseau ja teiste ideoloogide õpetuse järele lihtsalt kokkuleppe teel lahendatud võrratult keerulisem probleem, s. t. üksikuist aatomeist-indiviidest oli loodud ühiskond. Pärisorjuse ja ihunuhtluse kaotamine isegi Venemaal ja neegriorjuse likvideerimine Ühendriikides toitsid illusioone ja suurenevaid lootusi inimkonna kõlbelisest õilistumisest. Kristlik kirik ja väikekodanlike kallakuga 2. infernatsonaali sotsialistid moodustasid ühe tugevama toe liberalistlikule humaansusele, ühe erilaadse tugipunkti sellele humaansusele moodustas poolfeodaalne külaühiskond. Nimelt oli sissetungiv kapitalism kurjasti häirinud selle ühiskonna tardunud ja kultuurilagedat idülli. Vaimupimeda küla nördimusi ja proteste häirimise vastu väljendas Leo Tolstoi. Viimase kuulsat lihtsust ja poseerivat inimarmastust kandis päämiselt sama passiivse vastupanu vaim, mis kandis alles hiljuti Gandhi liikumist ühel aasialiku feodalismi maal. Vaatamata sellele on Tolstoi olude t õ t tu kujunenud käsiteldava humanismilaadi peaesindajaks filosoof Schopenhaueri kõrval . Rööbiti sellise humaansuse viljelemisega liberaalsete idealistide poolt püsis ja kulges läbi eelmise sajandi ka erinev hoiak, erinev suhtumisviis humaansusse, inimarmastusse, halastusse. Selle hoiaku arengujoon kulges üle Darwini, ü l e Nietzsche fašismi.
Varsti peale Prantsuse revolutsiooni, kui vaatamata inimõiguste deklaratsioonile endiselt ilmnesid vastuolud ühiskonnas, ehkki uut laadi, ja kui proletariseeruvate masside näljanurin häiris kodurahu, toonitas inglise pastor Malthus, et iga hoolitsemine vaeste eest on õigustamatu vahelesegamine härrandlike loodusseaduste käiku ja seepärast hüljatav: „ ü h el inimesel, kes sünnib juba jagatud maailma, ei ole vähemat õigust nõuda ükskõik millisel määral toitaineid, ta on tõepoolest ülearune maakeral, kui tema perekond ei jõua teda toita ja ühiskond tema t ö ö d ei kasuta. Looduse suurel võõruspeol pole temale kaetud lauda. Loodus käseb tal lahkuda ja ei viivita seda käsku ise täide viimast.” Selle pastori jumalamehelik otsekohesus alandas inimese turukaubaks, väljendas tõelist olukorda ja laiendas vabamajanduse teooria ka inimühiskonnale. Sajandi keskel laiendas Darwin selle vabavõistluse teooria majanduselt ja inimühiskonnalt kogu elavale loodusele. Kuna kirik, kelle loomismüüti Darwini teooriast selle arenguidee tõttu lahutas sildamatu kuristik, asus vaenujalale darvinismiga, nägi enamus selles siiski nagu mõnd moraalset õigustust oma hoolimata „vabavõistlusele”, sõpru sõtkuvale trügimisele. Seni oli igasuguste seiklejate, vanade röövrüütlite, ablaste kondotjeeride, uljaste konkistadooride tegevus toimunud omal vastutusel – darvinism andis nende tegevusele oma õpetusega tugevama õigusest teadusliku põhjenduse, pühitsuse ja õnnistuse. See asjaolu võimaldas ja tingiski osalt darvinismi hoogsa võidukäigu. Ja siia ei mahtunud pidurdav humaansus – see pidi paistma vaga soovulmana, mis on küll ilus, ent teostamatu. Vägivald sai loodusseaduse aupaistuse ja Zarafhustra autor deklameeris paatosega, et paradiisi eksisteerimine on mõeldav vaid mõõkade varjude all. Umbusku ja vaenu humaansuse suhtes oli vahepeal suurendanud veel sotsialistide-utopistide apelleerimine inimlikele tundmustele ja kõige enam asjade ja arengu sisemine loogika, mis pidevalt lõhestas ja polariseeris ühiskonda, ja tegi selgeks, et humaansus, leebus ja halastus nõrgendavad inimest võitluses koha eest päikese all.
Teatud viikingite, kondotjeeride ja lendavhollandlase mentaliteet pole uueaja riikidele kunagi võõraks jäänud.
Seda ei tõesta mitte ainult tänapäeva röövrüütlite vallutusretked Hiinasse ja Aafrikasse, vaid ka ürgaja metssuguharude totemistlike loomade säilimine riigivappidel. Pea pooltel riikidel asetseb riigivappidel lõvisid, kotkaid ja teisi kiskjaid, seda ei saa lugeda vaid juhuslikuks keskaja aadlivappide ülevõtmiseks ja väliste traditsioonide austamiseks, sest sümbol pole kunagi juhuslik ega isoleeritud ümbrusest, vaid on kooskõlas üldmentaliteediga. Kas see kooskõla on teadlik, ebateadlik või alateadlik, pole oluline. Kiskjanatuur on eurooplasele isegi niivõrd ligidane, et talle paistab naljakas ja veider, kui mõne Aasia riigi vapil on vagus elevant. Kiskjate kui sümbolite ülevõtmist ei saa põhjendada ka nende suurte voorustega – suur protsent kotkaid on raipesööjad, nad kuuluvad suhteliselt vähima peaajuga ja rumalamate lindude hulka. Viimast tõika nendivad paljud looduseuurijad. Juhud, kus kotkas ründab aeroplaani ja puruneb propelleri ees, võivad mõnele küll paista suure julgusena, ent tegelikult näitab see tohutut rumalust, mida ei ilmuta isegi varblane. See rumalus, täieline võimetus kohanemiseks uutele tingimustele, intelligentsipuudus viivad selle linnuliigi järkjärgulisele väljasuremisele. Igivanade dressaatide haihtumatu säilimine iseloomustab ka tiigrit. Kui eurooplane muigab selle üle, et hindulane austab heatahtlikku ja leplikku lehma ja ei eelista neile sümbolitena verejanulist tiigrit või raipesööjat kotkast, siis on see täiesti loomulik ja loogiline – teatavasti piraaditsemine meredel mängis hindamatut osa näiteks inglaste ja hollandlaste rikkuste tekkimisel ja kapitalide koondumisel, samuti nagu orjakaubanduski.
Tapmisevahendid, karistamisevahendid ja röövimisesümbolid on Euroopas olnud alati rohkem aus kui töövahendid – inimese tööriistu pole keegi söandanud asetada riigivapile. Tapmisevahend mõõga näol, karistamissümbol fašistide liktori-vitsakimbu näol, röövimissübmol tiigri ja kotka näol, hoiatav ning ähvardav krutsifiks katoliku kirikuis ja haakrist sümboliseerivad liberaalsete demokraatide omast erinevat suhtumisviisi humaansusse.
See nietzschelik kaastundmuse hülgamine ühes seda asendava julmuse ja vägivalla apoloogiaga jõuab oma kõrgpunkti peale Maailmasõda. Darvinismi lause tugevama õigusest konkretiseeritakse siin rassiteooria mõiste abil ja rakendatakse jõhkra avameelsusega imperialistliku poliitika „teaduslikuks-moraalseks” õigustamiseks, põhjendamiseks ja – maskeerimiseks. Peab märkima, et fašistid samal ajal kui rakendavad seda „loomuliku valiku” põhimõtet, on asunud avalikku opositsiooni darvinismis peituva аrengupõhimõttega . Ametlik natsistlik teadus, kellele on talumatu Hegeli arenguidee, ei suuda seda taluda ka Darwini juures – väidetakse, et darvinism, samuti nagu lamarkism, pole teaduslikult põhjendatud ja käib vastu pärivusseadustele.
Nii on Darwini ja Hegeli dünaamilised arenguprintsiibid hüljatud pärivuse ja ürginstinktide staatilisuse tõttu ja nende kasuks. Instinktid on olemuselt staatilised, pidurdavad dressaadid, nagu nende sünonüüm rahva ürghingki , mis fašistide sõnavaras asub aukohal, ürghinge mõistega katsutakse vulgaarmaterialistlikku instinktide kultust lasta paista õilsamana, „hingelisemana”. Ebavaimne ürghing on käesoleval juhul progressi pidurdajaks, nagu fašistide poolt kultiveeritud ja toonitatud igavikutunnegi, millega kaudselt taoteldakse sugereerida masside alateadvusse igavikutunnet oleva fašistliku režiimi suhtes, tähendab – usku ja tunnet fašismi igavesse kestvusse. Nii seisneb fašismi dünaamilisus peamiselt vaid sõnades. Fašism on olemuselt staatiline. Meilgi levinud ja levitatav vaade tema dünaamilisusest on väärjäreldus fašismi bravuuritamisest, trummipõrinast ja agressiivsusest, millised tegelikult on vaid staatilisuse tulemused, selle ülekompensatsioon näilisuses – väidet tema dünaamilisusest levitatakse poliitilise tagamõttega. Kui tahetakse just sõna „dünaamika” tarvitada, siis võib fašismi juures juttu olla ainult kuristikku languse , ürghingesse soosimise, põgenemise ja taandumise, barbaarsusse ja vägivalda taaslangemise dünaamikast, mitte aga progressi, kasvamise, tõusu, arengu dünaamikast. Seepärast kuulub vaen nii liberaalse kui ka sotsialistliku humaansuse vastu fašismi olemusse.
Fašism suudab mõista ühiskonda vaid materialistlik-mehhanistlikult, ehkki ta propagandas isegi riiki nimetab organismiks. Vaatamata rääkimisele koostööst ja rahvusterviklikkusest, näevad natsid ühiskonnas üksteisele vaenulike rakkude võitlusvälja, kõikide sõda kõigi vastu: „Lõpuks ja igavesti võidab enesesäilitamiskirg ja selle mõjul sulab igasugune humaansus kui rumaluse , arguse ja kujuteldud targemus e segunemise tulemus nagu lumi . . . Igaveses võitluses on inimkond suureks kasvanud – igaveses rahus läheb ta põhja .” See on „ Mein Kampfi” põhitees. Võitluse all ei mõisteta võitlust loodusega, vaid teiste inimestega – rusikate ja relvade abil. Kümned leheküljed on selles rahvussotsialistide piiblis pühendatud täiesti gulänjelikele kaklustele rünnakrühmlaste ja nende vastaste vahel. Ilmse uhkusega ja nähtava sadistliku mõnuga kirjeldavad natsid koosolekusaalide purustamist vahvate natside poolt eelhitlerlikul demokraatlikul Saksamaal ja nendivad rahuloluga suurt lömastatud peade, vigastatute ja surnute arvu nende koosolekute demokraatliku publiku hulgas. Tõde ei tulevat ja saavatki loogiliselt põhjendada, vaid masse tulevat jõu, vägivalla, rusika ja efektidega veenda. See on fašistlik antihumaansuse põhjendus, – see põhjendus katsub fašistlikust režiimist, sisevastuoludest tingitud vägivalda õigustada, vihjates tungide-kirgede taltsutamatusele, instinktide primaadile ja ülistades blondi bestiat.
Kirjeldatud vastasrinna tõttu, mis on põimunud oleva ühiskonna struktuuriga, jooksid karile humaansete liberalistide unistuste teostamiskatsed. Konkreetsed saavutused riikidevahelises elus osutusid äärmiselt nigelaiks. Saavutati küll orjakaubanduse piiramine ja saavutati ka neegrite vabastamine Ühendriikides, ent selle kirjutamine ainult humaansuse arvele on kindlasti väär. Rohkem tingisid seda uute tootmisviiside vajadused kui kõlbelised tunnetused ja vagad soovid.
Möödunud sajandi lõpupoolel tehti katseid sõja humaniseerimiseks. Kuna mõiste humaansest sõjast, humaansest tapmisest on osalt samavõrra paradoksaalne ja vastuoluline kui mõisted ringi kvadratuurist ja mustast valgusest, siis olid need õilsad katsed juba ette määratud luhtuma. Maailmasõda tühistas paljude kongresside ja konverentside pisisaavutused sel alal. On küsimus, kas poleks õigem neid sõja humaniseerimise katseid nimetada sõja ratsionaliseerimise katseteks, katseteks vähimate pingutuste ja jõukulutustega saavutada suurimaid tulemusi, kindlamaid ja kiiremaid lõppefekte. Kui aga avastati veel vähema vastupanu tee, s. t. leiutati ratsionaalsemad ja efektsemad hävitusmeetodid, siis loobuti senistest.
Maailmasõja eelõhtul, kui sõja algamine juba vältimatu ja otsustatud oli, vahetasid Saksa ja Vene monarhid telegramme. Nikolai 2. telegrafeeris Wilhelmile, ehk nagu ta õrnalt väljendas, „ kallile Willy’le”: „Tänan sind lepliku ja sõbraliku telegrammi eest… Oleks hea, kui Austria-Ungari küsimus Haagi konverentsile otsustamiseks antakse. Ma usaldan Sinu tarkust ja sõprust. Sinu Sind armastaja Nicky.” Selline viisakus on seni märkinud rahu ja sõja, humaansuse ja barbaarsuse piiri ja vahemaad. Ent tänapäeva Niki’d ja Villi’d on muutmas ka siin oma stiili. Muusikat ma ei salli, muusika paneb silitama päid, minu ülesanne on aga pealuid sisse lüüa – seda lauset omistatakse ühe diktatuuripartei juhile. See avameelne lause on kindlasti tõele ligemal, kui Nikide ja Villide hiina-viisakused. Kuid ühtlasi väljendab ta liberaalse humaansuse kriisi. Teravam kui fašistlik rünnak on pahemalt tiivalt toimuv rünnak liberalistide humaansusele – see on sotsialistlik-kommunistlik. Siin ei põhjendata rünnakut ürgtungide glorifitseerimisega biologistlikult, ei vabandata inimloomuse staatilise iseloomuga, vaid põhjendatakse sotsioloogiliselt, sotsiaalse idealismi nimel: kodanliku humanismi mõistele on asetatud vastu, nagu reale teistele senistele mõistetele, sotsialistliku humanismi mõiste.
Kui kodanlus ründas 16., 17. ja 18. sajandil feodalismi, siis pidi ta peale majandusliku võitluse õõnestama ka feodalismi poliitilis-administratiivseid aluseid ja tema teoreetikud ründasid järjekindlalt riigivõimu kui niisugust. Kõik tolleaja esirinna filosoofid, n i i v õ r d kui nad riivasid poliitilisi probleeme, katsusid hävitada metafüüsilist aupaistet riigivõimu ümber. Grotius, Hobbes, J. Locke, Rousseau ja teised nendivad, et riigivõimu peaülesanne või isegi ainuke ülesanne on eraomandi kaitse ja riigi segamine mujale ühiskondlikku ellu olevat kurjast. Selle teooria katte all ja toetusel toimus feodaalse omandi ja tootmisviisi transformeerumine kapitalistlikuks ja kui see oli toimunud, siis hakkasid revolutsionäärid muutuma konservatiivsemaks. 19. sajandi algul mainitud filosoofide mõttekäigud minetasid oma populaarsuse. Isade mineviku mõtteviis tundus poegadele piinlikuna, sest riigivõim oli saanud rünnatavast kaitsjaks. Konstitutsionalistide kool näitas, et suveräänsus ei saa kuuluda kogu rahvale, nagu oli paar sajandit toonitatud, vaid ainult jõukamale osale, ja Hegel taotles oma riigi apoloogiaga riigivõimule metafüüsilist aupaistust uuesti tagasi anda. Ajalooline kool õigusteaduses (Savigny, Hugo, Schlosser) püüdis veenda, et riik ja õigus pole mitte mõistuse ja meelevaldse kokkuleppe produkt, nagu veel valgustusajal oli püütud tõestada, vaid rahva hinge eneseväljendus. Iga korraliku kodaniku hoiakut aga väljendas õigusteaduses dogmaatiline positivism, mis täiesti loobus õiguse aluste, juurte ja loomuse otsimisest, mis oli kireks eelnevatel sajanditel, ja seadis oma ülesandeks vaid riigi poolt antud seaduste formaalselt loogilise analüüsi. Kuna vajadus riigivõimu kui eraomandi kaitsja järele sotsialistliku rünnaku tõttu suurenes, siis lõi see hoiak 20. sajandil fašistlikus etatismis täielikult õitsele. Fašistliku etatismi ülesandeks Saksas ja Itaalias on kriisi kõigil aladel, totaalkriisi katja, üle kompenseerida, kõrvaldada totaalriigi abil, see tähendab: repressiivsete poliitilis-administratiivsete vahenditega, mille olemusse kuulub füüsiline vägivald ja indiviidi vabaduste paratamatu piiramine.
Samal ajal kui äärmine parem tiib loobus omaaegsetest relvadest, 16.-18. sajandi filosoofide riigiõpetusest, millega oli purustatud feodalism, võttis need relvad üle ja arendas edasi teaduslik sotsialism. Viimane pööras need relvad aga kodanliku riigivõimu enese vastu. Ta leidis, et sotsialismi teostamiseks, eraomandi kaotamiseks on tarvis kõrvaldada senine riigivõim ja seda saavat teha vaid vägivalla abil. Viimane tees tähistab ketserlikku küsimusmärgi asetamist senise humaansuse mõiste juurde.
Siit peale hakkas teatud ringidele kristlik inimarmastuse ja halastuse propaganda paistma oleva seisukorra säilitamisvahendina, puht-poliitilise võttena. Sest kuna olevat kindlaks tehtud, et ainult vägivallaga on lammutatav vana ja teostatav klassideta ühiskond, siis inimarmastuse propaganda ja vägivalla eitamine peavad osutuma edu pidurdavaiks, kuna hävitavad ja eitavad ainukest võimalust sotsialismi teostamiseks ja tähendavad seega oleva ühiskonnakorra stabiliseerimist ja sanktsioneerimist igaveseks. Kuna välispoliitikas, sõjas, samal ajal tunnistati tapmine ja vägivald endiselt sangarluseks, siis oli kerge sõnu inimarmastusest ja halastusest tembeldada sisepoliitiliseks vagurate orjade kasvatamise meetodiks. Aastakümnete jooksul on selline interpretatsioon eriti õõnestanud ristiusu ja kristliku kiriku prestiiži. Kui kodanlik-liberaalne humanism oleks aus inimarmastus, toonitab pahempoolne vastasrind, siis ta taotleks äratada ja kasvatada inimestes eneseväärtuse tunnet, kollektiivse jõu teadvust ja ei sisendaks kannatuse paratamatuse alatut ideekest. Humanism pidavat kasvatama aktiivset vastikusetunnet iga kannatuse, eriti sotsiaalökonoomiliselt põhjustatud kannatuse suhtes, selleasemel et kasvatada passiivset kaastundmust ja alandava ning solvava valu talumist, nagu teeb seda kirik. Senine humanism olevat avaldunud vaid „ filantroopiana ” , kui armuand riisutule ja ei olevat kunagi püüdnud kergendada elu teisiti kui sellise, inimese väärtust alandava, armuanniga.
Selgeimalt iseloomustab käsiteldavaid vastuolusid vene kirjanik Maksim Gorki, kes ise eriti teravasti ründab demokraatlik-individualistlikku humanismi ja kooskõlas oma mõtteosalistega sellele vastu seab Marxi ja Lenini humanismi, millel polevat midagi ühist selle humanismiga, millega kodanlus uhkustavat kui oma tsivilisatsiooni ja kultuuri alustega, ühine olevat ainult sõna, kuna reaalne sisu järsult erineb: revolutsioonilise proletariaadi humanism on sirgejoonne, ei räägi kõlavate ja magusate sõnadega inimarmastusest, vaid taotleb vabastada inimesi ja õpetada neid end mitte tundma kaubana, keda ostetakse ja müüakse toorainena. See humanism ei nõua lüürilisi armastuseavaldusi, vaid nõuab igalt tööliselt revolutsioonilist aktiivsust, oma ajaloolise ülesande, õigust võimule, tunnetamist ja kustumata viha fašistide, kapitalistide ja kõikide vastu, kes elavad sadade miljonite kannatustest.
Sotsialistliku humaansuse iseloomustamiseks ja M. Gorki mõttekäigu täiendamiseks toome järgmise arutluse eetikast, mis pealiskaudsel vaatlusel ei erine jesuiitlikust eetikast, ent olemuselt on sellele siiski võõras . Mis mõttes eitame meie moraali, eitame kõlblust? – kirjutas mõnekümne aasta eest üks marksist – selles mõttes, millises jutlustas seda kodanlus, kes tuletas selle kõlbluse jumala käskudest. . . idealistlikest ja poolidealistlikest fraasidest. . . väljaspool klasse ja väljaspool inimest asuvast printsiibist. Meie kõlblus on täielikult allutatud proletariaadi klassivõitluse huvidele. Kommunistliku moraali aluseks on võitlus kommunismi kindlustamise ja teostamise eest. Kommunistliku eetika printsiipide abstraktne väljamõtlemine ja püstitamine väljaspool reaalset võitlust ja suhteid ning ühiskondlikke muutusi oleks lubamatu moonutamine ja idealistlik kallak.
Eeltoodud reljeefne mõttekäik moraali üle muudab mõndagi mõistetavaks ka Nõukogude siseriiklikus praksises, – siin teostatakse neid põhimõtteid raudse järjekindlusega, raudsemaga kui Saksas või Itaalias teostatakse fašistlikke põhimõtteid. Teostamise ja rakendamise kõrval püütakse vastavalt kasvatada ka inimesi, mitte ainult Nõukogude maal, vaid ka väljaspool seda. Näiteks esineb vene kirjanduses rida stseene, kus sõdur tapab oma haavatud lahingukaaslase, v õ i tegelane surmab oma vigastatud sõbra, ja sellele sentimentaalset halastust hülgavale toimingule sümpatiseerivad nii autor kui ka kirjanduse arvustajad. Mitmesugustest kasvatamise, kodanlise eetika väljajuurimise võtetest võiks meenutada üht hilisemat. Et kiskuda välja Lääne-Euroopa rahvamassidest nn. väikekodanlikku humanismi, hirmu verevalamise ja eelarvamusi vägivalla tarvitamise suhtes oma kodanluse vastu, püüab Nõukogude propaganda populariseerida välismail igat saboteeriva bürokraadi või „kodanluse jäänuse” surmamist. Kuna massilised vastaste hävitamised varematel aastatel surnuks vaikiti, siis tehakse teenäitamiseks Euroopa proletariaadile praegu teatavaks iga surmaotsus kuskil Kiievisr Tobolskis või Vladivostokis, mis – kui seda tahetaks – oleks Nõukogude režiimi ja riigi ning rahva määratute dimensioonide juures kergelt surnuksvaikitav. Saatuse iroonia tõttu aitab sellele populariseerimisele kaasa Lääne-Euroopa ajakirjandus, kuna, lootes massides istuvale humanismile, arvatakse sotsialism neile muutuvat vastikuks. Kas j ä ä v ad võitjaks Kremli või L.-Euroopa psühholoogid – seda näitab ajalugu.
Nentisime kolme suhtumisviisi füüsilisele vägivallale, sõjale, inimese surmamisele, atavistlikele kirgedele – fašismi, kommunismi ja liberaalse demokraatia oma. Nende seisukohad käsiteldavas küsimuses liituvad orgaaniliselt nende ideoloogiate ja praksiste üldsüsteemi (fašismi, kommunismi ja liberaalse demokraatia erinevuste lähem analüüs on antud selle ajakirja kolmandas numbris). Kui sõda ja tapmist näiteks sümboliseerida halvasti lõhnava laibaga, siis võiks nende kolme voolu suhtumist sellesse järgmiselt kirjeldada. Fašism katsub tembeldada seda pühaks ja sugereerida rahvale, et ta lõhnab mitte halvasti, vaid üpris, hästi, ja et raibe püsib maailmas igavesti. Kommunism toonitab, et sõjad on kaotatavad, selleks tuleb aga kõrvaldada tema põhjused ja tekitajad, s. t. esialgu valada verd ja tarvitada vägivalda rohkem tavalisest, s. t. raibe ja lõhn on kõrvaldatav, selleks tuleb teda aga liigutada ja seega panna rohkem lõhnama. Demokraatide seisukoht on kõhklevam, osa neist soovitab oodata, kuni raibe ise laguneb, osa soovitab häirivat raibet unustada v õ i varustuda gaasimaskidega – nad ei pea sõda pühaks, vaid taunitavaks, ent konkreetne ja viljakas kava sõja kõrvaldamiseks on leiutamata. Kui fašism teoreetiliselt tarvitab nuga hingehügieeniks, oma hinge päästmiseks, poolreligioosseks rituaalmõrvaks ja kommunism väidetavasti arstlikuks operatsiooniks, mingisuguse keisrilõike tegemiseks, et päästa uut ühiskonda, siis kardab demokraat üldse vägivalda, nuga ja verd. Selle tulemusena kehastavad humaansuse tippsaavutisi tänapäeva maailmas vaid loomakaitseseltsid, abordikeeld, võitlus vivisektsiooni vastu ja langenud naiste kodud.
Nõnda seisab liberaalne demokraatia kahe erineva eetikaga vastase vahel. Väikenegi nihkumine kummalegi poole tähendab liginemist ja sellele järgnevat alistumist ühele neist. „Pead hakkavad veerema!” – deklareeris kord Saksamaa diktaator. „Proletariaadi diktatuuri võimas mõõk vuhiseb halastamatult läbi tema vastaste kaeltel” – vastatakse Idast. Need laused pole tänapäeval siiski ainult hooplevad fraasid, vaid alasti ja ähvardav reaalsus. See reaalsus lämmatab sentimentaalse ja filantroopilise humanismi. Viimase senine peamine kandja kristlik kirik on kõikjal siirdumas või siirdunud fašismi rüppe ja tema jõuluevangeelium ning kellahelin on uppumas kahurimürinasse.
Ehkki jõuluevangeelium ja kaunis legend jeesuslapsest võlub paljusid demokraate, on siiski küsimus, kas liberaalsel demokraatial kiriku pärast maksab võistelda fašismiga – see võistlus ei saa tuua kirikut demokraatia juurde, vaid ligindab demokraatiat fašismile. Pealegi on kirik ühiskondliku tegurina minetamas oma tähtsust. See ilmneb ka sümbolite võitluses: lõvid , tiigrid, kotkad, haakristid, sirbid ja vasarad on täiesti varjutamas ja kõrvale tõrjumas risti. Kui näit. meie „ Akadeemia” nr. 1 A. Annist nendib, et rist on juba peaaegu täiesti hävitatud Idas ja kõigist oma harudest haaki käänatud Läänes, siis pole see liialdus. Nagu toonitatud, pole sümbol kunagi juhuslik, vaid põimunud mentaliteediga, seega on täiesti õigustatud selle, mis väljendub sümboli puhul, omistamine ka sümboliseeritavale – risti taandumine väljendab täielikku kristluse kriisi.
Sajandite kestel on olnud kõrgeimaiks ehitussiks Euroopas kirikud. Kirikutorn on aastatuhandete kestel kuulunud kõrgeimate punktide hulka, kuhu inimene kunagi on tõusnud maakera pinnalt. Ent nagu tänapäeval kirikud jäävad pilvelõhkujate ja raadiomastide varju, nii jäävad täiuslikumate meetodite varju ka kiriku meetodid. Lennuk ja stratostaat tähistavad mitte ainult väliselt sajakordset kõrgemaletõusu kirikutornist, suhtelist emantsipeerumist maapinnast, vabanemist litosfäärist, vaid sümboliseerivad ajaloo ja arengu üldist kulgemisteed, milles kirik ja kristlus on vaid etapiks.
Jõuluevangeelium ja Petlemma sõime romantika on kiriku peatrumpe. Meil ei pruugi tuua näiteid minevikust nende õnnistuste praktilise toomise ja jagamise kohta ristirahvale, vaid neid saab olevikustki. Katoliku kirik õnnistab ja toetab täiel määral fašistlikku Franco’d Hispaania rahva hävitamises, et saavutada armuõpetuse jutlustamise vabadust. Ent ta toob oma armuõpetust ja jõuluevangeeliumi selliselt, et Hispaania lapsed jõuluevangeeliumi ja selle Petlemma sõime eest peavad põgenema Moskvasse kominterni lastekodudesse. See on õpetlik näpunäide kiriku ja demokraatia koostöö igatsejaile.
Rahvastesse on liberaalse demokraatia ja humaansuse kriisi tõttu imbumas aimdus ja kujutelm mingisugusest saabuvast Suurest Krahhist. Kas see krahhi ootus konkretiseerub maailmasõja või maailmarevolutsiooni näol või üldse ei konkretiseeru, igal juhul tuleb sentimentaalne humaaansus lugeda tänapäeval ajakohatuks. Seda taipab ka juba osa demokraate – näiteks nõuavad panidealistid resoluutsemat joont ja hoiakut. Leo Tolstoi vägivallale – mittevastupanemise õpetus isoleeris tema ümber koondunud vene intelligentsi rahvast ja jättis selle intelligentsi üksi. Aktiivse vastupanu hülgamine on viinud Gandhi liikumise Indias traagikoomilisse olukorda ja ummikusse – samuti Rahvasteliidu.
M. Laosson
Akadeemiast nr. 2/1938