Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Igasugune liikumine areneb ja kasvab ainult siis, kui ta on võr­sunud olukorra tarvetest ja kui tal mingisugune eluline ülesanne täita on. Juhuslikult tekkinud nähtus võib väikese vastumõju tõttu sama kiiresti kaduda. Edasi on tähtis asjaolu, kas ta arenemine sünnib õiges suunas. Vastasel korral võib tekkida seisukord, kus ta eluõigus jällegi küsitavaks saab. Karskusliikumise eluõigust ei ole siinkohal tarvis enam põhjendama hakata, see on meil juba selge. Iseasi võib olla meie üliõpilaskarskusliikumise suunaga.

On teada, milline mõttetu ajaveetmine ja haiglane junkrukultuuri laiutamise tung valitses enamikus Tartu üliõpilasorganisatsioonides alles paarikümne aasta eest. See sündis kõik muidugi „literaatide seisuse” kasvatamise tähe all. Olgu lugu ilmavaatelise küljega sealjuures kuidas tahes, aga milline mürgi­tatud õhkkond ja inimese eetilise külje degenereerumine oli maad võtnud! Näited oleksid üleliigsed, neid võib iga vanem Tartu burÅ¡konnas    võrsunud   akadeemiline isik päevade kaupa jutustada. Meie praeguses üliõpilaskonnas on küll põhjalik väärtuste ümber­hindamine aset leidnud, mis suu­rel määral üldise ajavaimu muutu­mise arvele tuleb panna, kuid kas on siin kõik vesivõsud ja allapoole viivad nähtused kõrvaldatud? Kas seisab meie üliõpilaskond kasvatuslikult tarvilikul kõrgusel, kas kannab meie tõusvat intelligentsi kõlbne ja karske põhitoon?

Vastus on eitav. Kohtame veel igal sammul elupõletamist, sageli äärmusesse minevat loova vaimu uimastamist. Õnneks ei ole pika võitluse tagajärjel selle õhkkonna esindajad enam domineerival seisukohal. Muutus jõudude vahekorras on järjekindla töö tagajärg. Ilmeandmisel meie üliõpilaskon­nale on peaosa üliõpilasühinguil. Paljud neist on suure ja püsiva töö ära teinud. Nii mitmed on alkoholigi välja heitnud. Kuid kes on meil suuremad „potikultuuri” harrastajad kui osa üliõpi­lasühinguid? Kõik nad kasvatavad tulevast haritlaskonda. Ent kas­vatus võib oma otstarvet täita alles siis,  kui   garanteeritud  on inimese peaaju puutumatus mõju­dest, mis tema funktsioneerimist takistavad. Siin seisame tõsiasja ees, kus vaikimine on kuritöö. Meil puuduvad kahjuks või on ainult üksikud üliõpilasühingud, kus karske vaim oleks läbi löö­nud; nii on väike praegune vastu­kaal elupõletamistungile üliõpilas­konnas. Vähe on organisatsioonile põhimõttelisest karskusnõude tunnustamisest. Ãœhed joovad konvendis, teised käivad seda „tarvet” kõrtsis rahuldamas. Vahe ei ole liiga suur, olgugi et viimasel juhusel asjal vähem veetlevust.

Karskus edeneb meil sellepärast nii visalt, et üliõpilasühingud asju liiga loiult ja ükskõikselt võtavad. Valitseva olukorra iseloomu koha­selt on kujunenud meie üliõpilaskarskusliikumine. Tarvis oli täiskarske organisatsiooni olemasolu abil ära hoide aatelisemate noorte kaasvõitlejate sattumist mürgisesse õhkkonda, välja astuda alkoholiuputuse vastu, (mis eriti iseseis­vuse esimesil aastail hädaohtlikuks oli muutunud), ja kasvatada üli­õpilasi teaduslikuks karskustööks. Nii  on ellu tekkinud  Eesli Ãœliõpilaste Karskusühendus. Ε. Ãœ. Κ Ãœ. kui ainukese karske ilmavaate propageerimise eesmärgiga koondise võitlusmetoodika on üht­lasi meie üliõpilaskarskustöö me­toodika. Missuguse põhimõtte järele peaks arenema E. Ãœ. K. Ãœ. ? Siinkohal ei saa enam kõne alla tulla kõikide karskusnõuet põhi­mõtteliselt pooldavate isikute koondamine, et neis karskusveendumust kasvatada, samuti mitte „parajuslaste” kasutamine karskustööks”, sellest algelisest seisukor­rast on karskusliikumine juba ammu välja jõudnud. Absurd on kõnelda parajuslusest, kuna see alkoholitarvitamist õigustab ja eetiliselt võttes on kõige haletsemisväärseni seisukord. Selle vastu peavad küll akadeemilised ring­konnad esimesed olema, kes karskusmõistet laiemalt võtaks kui keeldumist alkoholist ja tubakast. Jääb ainult kaks võimalust: 1) E. Ãœ. K. Ãœ. peaülesandena võtta karske intelligentsi kasvatamist, teostades viimast täielikumalt kui teised üliõpilasühingud, järjelikult luua kindel vastukaal valitsevale kergele lõbukultuurile. Karskus­aate levitamise juhtsõnaks jääks seesugusel juhusel ainult: exempla trahunt! 2) E. Ãœ. K. Ãœ jääks puhtteaduslikuks koondiseks nagu on üksikutele teaduskondadele vastavad akadeemilised ühingud, peaks aga eestkätt silmas karskuspropagandat. Seesugusel juhusel, mis oleks õieti loomulik seisukord, püsiks tööväli küllalt laialdasena. Võttes karskusmõistet laiemas ulatuses, on selle teadusliku

 

Pangad laenu ei usalda –

kä­sitluse alal seni õieti vähe ära tehtud. Oma tegevuse esimestel aastatel püüdis Ε Ü. Κ. Ü. puhtakujuliselt teisena tähendatud põhi­mõtte alusel püsida. Saavutatigi võrdlemisi häid tagajärgi, nagu üldise karskustoö põhimõtete lõ­plik selgitamine, üliõpilaskonna ametlik karskendamine j. t Peagi tuli aga puudus tööjõududest. Selgus, et meie üliõpilasühingud ei kasvata karsklasi, pigemini ähvardavad absorbeerida neidki, kes keskkoolist sellistena tulnud. Teoreetikuks saada, seks peab aga inimene arenema, ükskõik missugusel alal, ja seks peab võimalusi looma. Nii oli E. Ü. K. Ü-gi sunnitud sügisel 1924 oma tegevuskava osaliselt liikmete kasvatuse peale laiendama. See kasvatus pole olnud üldine, on osalt ten­dentsiline, kuid ta on olnud paratamata vajalik. Sellest ülesandest vabaneb E. Ü. K. Ü. sel määral, kuipalju meie praegused n. n. intiimühingud    omas    enamuses suudavad kasvatuse alal oma ülesande kõrgusele tõusta, senis­test negatiivsetest külgedest va­baneda ja tõesti inimest igakülg­selt arendada. Muu seas on pidanud E. Ü. K. Ü. ikka kars­kete organiseerimatute huvidega arvestama, kes vajavad seltskondliku kontakti kohta. Kasvatusküsimust otsekoheseks üles­andeks teha ei ole E. Ü. K. Ü. jälle õigustatud.    Sellega oman­daks ühing kinnise iseloomu ja oleks võetud või raskendatud liikmetel osavõtt teiste ühingute tegevusest, mis karskusvõitluse seisukohalt esimesejärgu tähtsusega ülesandest loobumist tähendaks. Ei ole karskustööd veel ideaalsete programmide tegemisega, kuigi ka see tarvilik, vaid karsklane peab kõige elavamalt osa võtma igasugustest seltskonnaelu avaldusist. Viimane nõuab omakorda isiku mitmekülgset arenemist, mil­leks seni karskusmeelsed üliõpilas­seltsid kõige paremat võimalust on pakkunud. Siinjuures peab ära märkima, et viimasel ajal ka korporatsioonides karsklaste arv tõuseb ja E. Ü. K. Ü-s koostöö seltside, korporatsioonide, maa-alaliste kogude liikmete ja n.n. organiseerimatude vahel täiesti solidaar­seks on osutunud. Sellest võib järeldada, et karskusnõude läbiviimi­sega muuseas senine vastolu eri­organisatsioonide tüüpide vahel tuntavalt väheneks. Karskusaate seisukohalt on kõigi rühmituste koostöö paratamata tarvilik, nagu seda praegune üliõpilaste karskusorganisatsiooni tüüp võimaldab. Nagu juba eelpool tähendatud, ei tohi sealjuures E. Ü. K. Ü.-l isiku arendamise suhtes omad erinõuded puududa.

Juhusel, kui senistes üliõpilasühinguis karskusnõue ei peaks täielikult maksvusele pääsema, tuleb tõsiselt mõtlema hakata uute kasvatuslikkude organisatsioonide asutamise peale, kus mitte ainult karskuse põhimõttelise tunnustamisega ei piirdutaks. Ei või ju lõpuks igavesti optimistlikult meie üliõpilasühingute meelsuse paranemist ootama jääda, kuna noored kaasvõitlejad, sageli ebateadlikud eri organisatsioonides maksva meelsuse suhtes, sulavad neisse astunud seal valitsevasse ideoloo­giasse. Kindla piiri tõmbamine siin-seal valitseva kõlbelise miljöö suhtes avitaks edaspidi edu kii­rendamisele palju kaasa. Kuid nagu varem tähendatud, on täna­päev juba igalpool paranemist märgata, olgugi et see tigusammul sünnib. Koguni lahtiseid laukaid näeme kinni kasvamas. Küll aga mõjuks tervenemisprotsessile kiirustavalt, kui karsked kaasvõitlejad asutaks uusi seltse ja korporatsioone, kus liikmeks vastuvõtmisel karskusnõue üheks tingimuseks saetaks. Nii moodustaksid karsked kasvatuslikud organisatsioonid mittekarsketele kindla vastukaalu, ja viimased jääks oma ajalooliselt eesõigusta­tud   seisukoha   peale  vaatamata konkurentsis kindlasti alla. Ainult rohkem aktiivsust karsklastelt, kelledest suur enamus on orga­niseerimata! Sealjuures ei ole kuigi mõõduandev organisatsioone liigitada nende hinnangu mõttes korpideks, seltsideks, värvikandjaiks või valgekandjaiks. On sal­gamata tõde, et praegu on kor­poratsioone, kus valitseb märksa kõlbelisem õhkkond kui mõnes seltsis, kuigi omakord eitada ei või, et seltside enamikus tervem vaim domineerib. Veel kirjumad iseloomult on üksikud kogud. Ergo, organisatsiooni väärtust ja eluõigust ei määra kuidagi viisi asjaolu, millisesse tüüpi ta vormilt kuulub. Ainult seal valitseva vaimu järele võiks liigitusi teha, kui selle järele tarvet on. Seda aga formaalselt eritüüpide järele määrama hakata, nagu paraku sageli tehtud, on praeguses olu­korras täiesti väär.

Oodata meie organisatsioonide loomulikku paranemist ja leppida selle kiirustamisel ainult vaba algatuse kaudu saadud mõjutus­tega meie üliõpilaskond (kelle ²/₃ on muuseas organiseerimata) jälle ei või, kuna üliõpilaskonna üld­ilme ikkagi organisatsioonide kaudu saadakse. Võimatu on lu­bada korduda lasta näiteks läinud aasta Tähe tänava kakluse tao­lisi nähtusi. Mis on meie üliõpi­laskond teinud seesuguste lugude jäävaks likvideerimiseks? Või peabki see ikka nii kestma? Tartu Ãœliõpilaskond on edustuse otsuse järele 3. II. 1923. karske. Nii siis ei tohi Tartu Ãœliõpilas­konnas karskusvastased nähtused aset leida. Soomes on keeluseadus, Läti üliõpilasorganisatsi­oonides on alkoholitarvitamise kitsendusmäärusega joomine keelatud, Leedus on alkoholi tarvitamisel samuti õieti suured kitsendused (kõrtsid näiteks ei tohi õhtul üle kella 10 avatud olla). Meil aga voolab kõikvõimas al­kohol ojana – päikese loojuminemisest päikese loojaminemiseni. Ãœliõpilasorganisatsioonide     ruu­mide kohta ei maksa üldse mingi määrus. Ja kui kaua sobib ühel tudengil kõrtsis istuda, seda ei näe mingi kodukord ette, kuigi neis muidu väga omapäraseid asju leida võib. Ãœliõpilaskonna edustuse otsused on kõigi üliõpi­laste kohta kohustavad. Edustusel on täielik õigus määrusi maksma panna niihästi üksikute üliõpilaste ülalpidamise kui ka organisatsi­oonide elu suhtes. Välismaa üli­koolides on tihti ülikooli valitsuse poolt üliõpilaste elu täpsete ees­kirjade järele normeeritud. Meie aga oma autonoomse keskkorral­duse juures laseme üliõpilasil prassida, kakelda, üksteist tappa, tänavaääres joobnult tolgendada ja tunnustada sealjuures karskuspõhimõtet!

On ülim aeg edustusel välja töötada üliõpilaskonna siseelu kohta käivad määrused, nende teostamiseks ja kontrollimiseks vastav toimkond ellu kutsuda. Ainult üksikute organisatsioonide kätte, mis oma iseloomult väga erinevad ja äärmiselt juhusliku ilmega, eesti üliõpilaskonna kas­vatust jätta ei ole juba rahvuskultuuriliste ja riiklike huvide seisukohalt lubatav. Et praegune seisukord õige ei ole ja maksev kasvatuse suund meid mitte kuhugi välja ei vii, on elu ise juba kül­lalt selgelt näidanud. Rakenda­gem meie üliõpilaskonna kesk­korraldus tõeliselt üliõpilaskonna teenistusse kooskõlas rahvuskul­tuuriliste huvidega: Esitusülesandeist üksi on vähe!

K. Laja.

Üliõpilaslehest nr. 3/1927