Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

Kogemusi võõrsilt.

 

Nagu iga rahvuslik ärkamine on kõigepealt suur vaimne, ideeline murrang vastavas ühiskonnas, nii jätkub ka rahvuslik edasielu oma edasikantavate ja uutena esilekerkivate taotluste ja unistustega ideeliselt sisustatult. Rahvusliku elu vaimse sisus­tuse osa, mida tavatseme nimetada rahvuslikuks ideo­loogiaks, mõistes sellena teatavate juhtmõtete või mõistete kogumit, pole mingi jõudetunni ajaviiteline nikerdus, vaid on suure sotsiaalse funktsiooniga tegur.

Rahvusliku ideoloogia ülesandeks on anda juhtivaid ideid, mis lähtuvad rahvuslikust huvist ja mille sihiks on haarata kogu rahvuslikku ühiskonda. See ideoloogia annab rahvuslikule kol­lektiivile olulise osa tema teadvusest. Ja siit tema alati eluline ja suur puhtpraktilinegi väärtus ühiskondlikus arenguprotsessis. Mitteteaduslik mõtlemine ei anna tavaliselt sellest küllaldaselt enesele aru. Lugu on ses suhtes samasugune, nagu näiteks keele, teadmiste, ideede jne. hindamisel. Kui tajutaksegi nende väär­tust, üldiselt küll enam praktilisest küljest, siis see tundub ole­vat nagu mingiks kõrvalnähtuseks, aga mitte alaliselt püsivaks ja tarvilikuks teguriks. Kuid ometi on lugu nii, et võtke ühiskon­nalt keel ja võtke temalt ideed ja see ühiskond lakkab olemast. Nii on ka ideoloogia sõna kõige laiemas tähenduses inimlikus ühiskonnas üldse, samuti ka rahvuslikus kollektiivis conditio sine qua non.

Ideoloogia kui teatava ühiskonnaosa teadvuse oluline sisus­tus on sellele kollektiivile vahendiks mõtestada ja organiseerida oma elu, on selleks, et sõnastada oma vajadusi ja ülesandeid ning võimalusi, et nendega kooskõlastada oma toiminguid ja et lõpuks siduda neid kõiki kindlalt mõtestatud eluhoiakuks.

Rahvusliku ideoloogia algelemendid, ideed lähtuvad üksik­isikust ja saavad ühel või teisel viisil vastavat ühiskonda laie­malt haaravaks teguriks. See võib toimuda kas võimu, rahva­massi, kapitali otsustava mõjutamise teel, mille tulemuseks on idee teostamine, olgu see seaduse, asutuse, mingi ühisürituse ja -harrastuse, tava või muu näol. Igal juhul on ideoloogia organi­seerivaks funktsiooniks kellegi poolt sõnastatud mõttega koos­kõlastada vastava kollektiivi liikmete tegevust omavahel ja si­duda need teatavate eesmärkide taotlemiseks.

Teadvusele ärkava, teadlikult elava ja elada tahtva rahva rahvuslikus ideoloogias eriti keskset tähtsust omavate põhi­probleemide hulgas on iseäranis esikohaline selle rahva elujõu, tema ajaloolise väärtuse ja ülesande küsimus. See on probleem, mille lahendamiseks tuletatud ideed on hakatud pealkirjastama rahva, resp. rahvuse   ajalooliseks kutsumuseks.

Ajaloolise kutsumuse idee on ülisuurt osa etendanud ka eesti ühiskondlikus mõttes meie ärkamisaja algusest peale. Ta elab praegugi meie rahvuslikus teadvuses, kuigi meie mitte alati pole tema suhtes küllaldaselt selgusel, ilma et meie seejuures samuti tavatseksime teda vajalikult konkretiseerida ja tema ra­kenduse üle vastavalt uutele elutingimustele järele mõtelda. Nagu me edaspidi näeme, on ühenduses eesti rahvusliku kutsu­muse ideega rida üldisemaid suurküsimusi ja lõpmata hulk lausa praktilisigi ülesandeid, mille lahendamine nii või teisiti on ot­sustava tähtsusega kogu meie ühiskonna ja samuti üksikisiku eluhoiakule. Enne aga, kui neid käsitleda oma rahvuse aspektilt, meenutagem mõningaid sellekohaseid kogemusi võõrsilt, teiste rahvuste juurest, mis on õpetlikuks paralleeliks ja pers­pektiivi avardavaks võrdlusaineseks ka meie rahvusliku kutsu­muse ideele.

Ajaloolise kutsumuse idee väljendub teataval rahval või ühiskonnaosal või ka rahvastegrupil mingi usu näol oma erilisesse ülesandesse inimkonnas. See usk võib olla õige erilaadne, – religioosse, rahvusliku või ka klassipärase ilmega. Ta on puhtideoloogiline ja subjektiivne nähtus, mis elab organi­seeriva ja sisemist jõudu ning teotsemistahet kindlustava tegu­rina üksnes tema kandjate teadvuses.

Eriti väljaarendatud kujul on ajaloolise kutsumuse idee tun­tud nn. messianismina. See on teatava sotsiaalse osa­duskonna usk oma erilisesse kutsumusse teostada inimühiskonna poolt ihaldatud paremat ja täiuslikumat elukorda. Nagu see sõna on tuletatud juuda rahva usust Messiasse, „võitud”, Jumalast valitud õnnetoovasse lunastajasse, nii on ka messianismi klassi­kaliseks algkoduks sama rahva usk oma erilisesse ajaloolisse kutsu­musse.

Usust Messiasse, sellesse salapäraste omaduste ja mõjuga isikusse, keda Iisraelis juba enne kuningate aega oodati kui lu­nastajat peatselt ilmuvat, arenes aegade jooksul juuda rah­val usk endasse kui „äravalitud”, eriliste ülesannetega rah­vasse. See rahvuslik messianism sai eriti tugevaks ja mõjuvaks Rooma võimu all Kristuse tulekuaja ümber. Juuda rahva eri­pärases ja raskes rahvuslikus saatuses ka järgnevail aegadel kuni tänaseni on messianism olnud tema rahvusliku ideoloogia täht­samaid kandetalasid. Hoolimata selle rahva paljudest ja vastas­tikku vaenulikest erisuundadest ning suurest rahvuslikust killustusest, on just messianism, mis muutus vastavalt aja ja koha tingimusile, olnud juutlust säilitavaks ja tema elu- ning teovõi­met toitvaks vaimseks teguriks.

Juudi messianismi kännust võrsus ka kristlik messianism oma kogu inimkonda haarata taotleva kutsumuse ideega. Selle ülerahvusliku messianismi sihiks oli vahendada kõigi inimeste lunastust. See kutsumususk, paaritatud poliiti­liste, sotsiaalsete ja majanduslikkude teguritega, viis õhtumaise kristluse suurtele üritustele, õhutades misjonitööle ja ususõdadele, millede hulgas eriti markantselt paistavad üle aegade risti­sõjad nii Pühale Maale kui ka mujale paganate ja muu-usuliste vastu. Sellise messianismi kandel tungis rooma-katoliku kirik ka Balti mere idarannikule, kus hukutati kohalikkude pärisrahvaste poliitiline iseseisvus.

Peale rahvusliku messianismi juutide juures on see enam tuntud ka poola rahvuslikus ideoloogias. Siin hakkasid mes­sianismi ideed juurduma juba XVI sajandil. Nende esimeste arendajate järgi pidi olema kaks Jumalast valitud rahvast, juudi ja poola, kellele olid määratud erilised ülesanded ristiusu teos­tamisel. Suured murrangud Poola riiklikus elus XVIII sajandi lõpul ja järgmise algul tegid poola rahvusliku vaimsuse eriti tundeliseks messianistlikkude meeleolude suhtes. Just tol ajas­tul sai messianism poola omaviisiliseks rahvusfilosoofiaks, mis samal ajal esineski esmakordselt messianismi nime all. Eriti populaarseks sai poola rahva erilise kutsumuse idee suure luuletajatekolmiku Mickiewiczi, Slowacki ja Krasinski ning haa­rava isikliku mõjuga müstiku Towianski loomingu kaudu. Poola rahvus kuulutati ainsaks rahvaks, kes olevat kristlust ta­banud mitte üksnes peaga, vaid ka südamega ja seetõttu olevat ta Loojast määratud jumalariiki teostama siin maa peal armas­tuse ja ohvrimeelsuse kaudu. Rahvus sai sellises käsituses sugu­lashingede vaimseks osaduseks, kel pidi olema eriline Jumalast määratud ühisülesanne. Poola rahva olevikus XIX sajandil puu­duv poliitiline vabadus asendati ühise vaimse kutsumuse teadvusega. Suruvast ja ilma poliitilise hingamisõhuta olukorrast pageti lõhutavamasse, fantaasiaga ülesehitatud vaimsesse osaduskonda. Poola messianism, välja arendatud mitmes eri varjun­dis ja tugevasti mõjutatud oma rahva masendavalt kurvast po­liitilisest saatusest, on olnud haarava mõjuga kogu poola ühis­konna, eriti selle haritud osa suhtes tänapäevani. Ta on aidanud kanda ja julgustada poola vaimsust raske rahvusliku surve ae­gadel, kuid on samal ajal soodustanud selle takerdumist elujuurteta fantastikasse.

Ühe teise slaavi rahvuse – tšehhide – juures polnud see küll messianism, kuid väga rõhutatult väljaarendatud kutsumusidee, mis tema uuestisünnil XIX sajandil ja järgneval enese­kujundamisel oli kandvaimaks ideoloogiliseks printsiibiks. Tšeh­hide uueaegse rahvusliku ärkamise mõjukamaid ideolooge Fr. Palacky, rajades oma rahva kutsumusidee rõhutatult ajaloolisele baasile, põhjendas seda ülesandena võidelda demokraatliku slaavluse eest feodalistliku saksluse vastu. See demokraatlik kutsumusidee oli tšehhidele kogu järgnevas rahvuslikus võitlu­ses suureks vaimseks jõuallikaks. Demokraatia erilisiks eestvõitlejaiks kuulutatud tšehhid said selle kaudu tugeva rahvus­liku moraali aluse ja jõulise teadvuse, et nad on suutelised andma üle oma rahva piiride ulatuvaid väärtusi. See andis suure enesekindluse ja väärtusetunde kogu võitlevale rahvale ja selle üksikliikmeile.

Palacky arendatud tšehhi kutsumusidee, mis ajalooliselt oli rajatud slaavluse romantilisele ülehindamisele, leidis uue aja kohastuse Th. G. Masaryki poolt. Kui Palackyle oli tšehhide rahvuslik kutsumus enam ajalooline pärimus, siis oli see Masarykile elav tõelikkus. Masaryk loobus oma rahvuslikus ideo­loogias viljatust panslavistlikust lähtekohast ja tõstis tšehhide rahvusliku uuestisünni poliitilisest päevavõitlusest üldinimlikule tasemele ja andis oma rahva demokraatlikult hingestatud kutsumusideele usuliskõlbelise aluse. Selline kutsumusidee tugevdas oluliselt tšehhi rahva vaimset kandejõudu ja võitlustahet ning kasvatas seda ühiskonda demokraatliku rahvusriigi vaimus, mis kandis suurt riikliku loomingu vilja pärast Maailmasõda. Sellise kutsumusideega värbas Masaryk ka kogu maailma demokraatiais tšehlusele liitlasi ja pooldajaid.

Need on üksikud näited kutsumusideest ja selle osast rah­vaste juures. Selliseid näiteid võiksime tuua veel lõpmata palju, mis aga siinkohal viiks meid oma peaülesandest liiga kaugele. Seepärast piirdume üksnes veel mõningate näidete mainimisega. Venelaste juures oli puhtakujuline kutsumusidee XV sa­jandi lõpul väljaarendatud teooria Moskvast kui „kolmandast Roomast” ja „uuest iisraelist”, millele kuulutati pretensioonikas, kogu „õigeusulist maailma” valitsev ülesanne. Samuti arendasid veneluse kutsumusülesandeid „määndunud Euroopa” vastu sla­vofiilid. Ja praegusaegse vene kommunismi proletariaadi diktatuuri ja maailmarevolutsiooni teooria on oma põhiolemuses kujunenud olutingimusile kohandatud kutsumusõpetus., – Saksa rahva kutsumusidee, mida XVIII sajandist peale on mõjutanud rida erisuunalisi tegureid, filosoofilistest otsinguist ja vahelduvaist poliitilistest olukordadest väljakasvanud elamusi, on oma uueaegses arengus olnud õige kirju, nii et selle tähtsamate etappidegi lühike iseloomustuskatse siin liiga kaugele viiks. Selle kutsumusidee teadlikum käsitlus algas valgustus- ja romantika­ajastul (Lessing, Herder, Klopstock, Schiller, Humboldt jt.) sellega, et saksa vaimu eriliseks võimeks ja ülesandeks kuulutati üldinimlikus ja teiste rahvaste kultuuris esinevate väärtuste tööt­lemist, ümberkujundamist ja õilistamist. Praegu valitsev natsio­naalsotsialism kuulutab saksa rahva suurimaks üldmissiooniks kujundada end nn. rassilise puhtuse alusel kogu rahvust haa­rava riigi abil võimsamaks ja teisi valitsevaks rahvaks. – Prantsuse rahva ajaloolise kutsumuse idee on XVIII sajandi lõpust tänaseni olnud tugevasti mõjutatud Suure Revolutsiooni ideestikust ja elamusist. Sellest revolutsioonist lähtuvad demo­kraatlikud ja valgustuslikud ideaalid suunasid prantsuse vaim­sust nägema nendes oma rahvuse pidevat ajaloolist ülesannet. Selline vaade mõjutas tugevasti ka prantsuse nn. sõjasihtide ideoloogiat nii Maailmasõjas kui ka praeguses võitluses Saksa­maaga.

Esitatud näidetega on ainult kõige üldisemalt illustreeritud, millist suurt osa ajaloolise kutsumuse idee etendab rahvaste vaim­ses kujunemises, nende olemasolu ja ülesannete, nende töö ja võitluste mõtestamises. See kutsumusidee sünnib ja kujuneb igal rahval lähtuvalt tema ajaloolise arengu tasemelt, mõjutatud tema poliitilise olukorra tingimusist, tema arvulisest suurusest ja kultuurilistest saavutistest ning taotlustest. Kutsumusidee kaudu otsib ennast leidev ja kujundav rahvus oma püüetele ja nõudlustele vaimset õigustust ja alust. On ta suur koguselt, kasutab ta meelsasti oma suurt arvu ja poliitilist jõudu, selle hulka ka oma „rassilist üleolekut”. On ta väike ja puudub tal poliitiline võimsus, püüab ta esile tõsta oma kultuurilisi ja eeti­lisi võimeid.

 

Eesti rahvusliku kutsumuse idee sünd.

Rahvuslik ärkamine tähendas eesti ühiskonna vaimsuses murrangulist pööret, milles tungis esile uus tunnetus rahvusest. Natsiooni hakati käsitama isiksusena, kellel on teatav inimliku kasvamise ja kujunemise taoline eluareng, kellel on ühtlasi teiste rahvuste keskel oma teatavad ülesanded ja kelle üle otsustatakse kõlbeliselt vastavalt sellele, kuidas ta neid ülesandeid täidab. Alles selle uue käsituse kaudu kujunes rahval võimalus tunnetada oma eripära ja omandada kõlbeline iseteadvus. Selle vaimse murrangu sündimisel seisis eesti ühiskondlik mõte kohe suure ideoloogilise probleemi ees, milline on eesti rahva püsimis- ja eluvõime, tema kultuuriline väärtus ja rahvuslik ülesanne.

Need vastastikku seotud küsimused tõusid juba alguses suure teravusega eriti seetõttu, et vaenulik ja mõjukas baltisaksalik ümbrus oli sõnakalt kahtlemas eesti rahva püsimisvõimes ja rõhukalt toonitamas eesti kultuuri madalat taset ja selle arene­misvõimetust. Balti-saksa vabameelsemadki pead, kelle hulgas muide leidus mõnevõrra osavõtlikumat suhtumist kohalikesse pärisrahvastesse, pidasid ajalookäigust tingitud paratamatuseks, et sotsiaalselt diferentseerumatu ja ilma ajakohase kõrgusega kultuurita eesti rahvas on määratud kogu oma tulevikus jääma üksnes talupoegliku ühiskonna tasemele, ilma vähemagi välja­vaateta saada kultuurrahvaste pere täisõiguslikuks liikmeks.

Ent mitte üksnes vastaste eitamine ja ründamine, vaid samal ajal ka vajadus anda eesti ühiskonnale endale uut ideoloogilist jõuallikat, nõudis kiiret ja kindlat vastust eesti rahva elujõu, tema kultuurilise väärtuse ja rahvusliku ülesande kohta. See­tõttu tegeles meie ühiskondlik mõte juba ärkamisaja algusaastail suure innukusega just nende ideoloogiliste probleemide kallal. Eriti tulemuslikult ja teenekalt on nende küsimuste puhul esine­nud J. Hurt, kes, lähtudes rahvuse olemasolu ja püsimise „loomulikust ja jumalikust õigusest”, tema igavesti arenevast ja pü­sivast elujõust ning kõigi rahvuste kõlbelisest võrdsusest, andis esimesena ka eesti rahva ajaloolise kutsumuse idee üksikasjalisema arenduse.

Kõige õnnestunumalt sõnastas Hurt selle oma kõnes ärkamis­aja haritlaste kokkutulekul Helmes juulis 1870 (vt. Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, Tartu 1939, lk. 65 jj.). Käsitledes omaaegse eesti ühiskonna valusaimat küsimust, hariduse saanud eestlaste rahvuslikku üle jooksmist „vägevamate” rahvaste juurde, tähendas autor: „Au, kuulsus, tarkus ja vägevus pole mitte ühe ainsa rahva ees õigus, ega ole teda Jumal kellegi rahvale juba luues kaasa annud. Tema on igale rahvale saadav vara, kui aga rahvas ise teda tahab ja mõistab otsida.   Pole seks ka tarvis, et rahvas iseäranis arvorikas peab olema”. Edasi asetas Hurt kü­simuse : „Aga kas kehva Eesti hulk ka suureks ja vägevaks võib saada?” Vastus sel puhul oli: „Mina ei tea, armas küsija, mis sina tõsiseks suuruseks ja vägevuseks arvad. Minu mõtted sest on järgmised. Suurus ja vägevus on kahesugune rahvaseltsidel. Mõned on suured hingede arule ja vägevad poliitika väljal. Neil on siis ka suur riik ja suur sõavägi. Seda viisi suureks kül Eestirahvas ialgi saada ei või… Töine suurus ja vägevus on suurus ja vägevus vaimu asjades ja haritud elu poolest. Kes Jumalast antud kallid vaimu andid, meelt ja mõistust mehiselt ja õigel viisil pruugib, kes teaduste ja juurdlemiste põllul mehist ja väsimata tööd teeb, kes igas ausas ja käsulises töös esimene püüab olla, kes omas inimeselikus, perekonnalises ja riigilises elus laitmata, õiglane, tuline, tark, osav, edasi püüdja, kel armas­tus südames põleb ligimesi ja isamaad vasta, kes Jumala kartlik ja vaga, nii et ta eesmärgiks võib olla töistele, niisugune on tõeste suur inimene ja niisugune äratab, õpetab, juhatab, harib ja valgustab ka muid, niisugune on iluks, auuks, tuluks kõigile omale maale, kõigele inimese seltsile, oma teo ja sõnaga, oma eesmärgiga vägev südamete ja vaimude võitja igal pool, kuhu tema vaimu sädemed langevad ja tema töö ulatab. – Ja kes kõige enam inimese sugule õnne ja kasu toonud, see on kõige suu­rem ja vägevam mees. Mis senni ühest ainsast inimesest ütle­sime, sünnib ka terve rahva kohta, olgu ta hingede arule suur või pisukene. Ka terve rahvas võib sedaviisi vaimu asjades ja haritud elo poolest tõeste suur ja vägev ja töistele hapu taignaks olla, kes elo elama ajab.”

Näitena selle kohta, „mis vaimu suurus ja vägevus, mis tõeste haritud elokombed võivad ja jaksavad”, meenutab Hurt vana­aja väikest kreeka rahvast tema tagajärjekais võitlusis Pärsia suurriigiga ja tema kestvat järelmõju ka pärast poliitilise ise­seisvuse kaotust. „Sellesarnatsest suurusest ja vägevusest ka oma jago osa saada”, jätkab autor edasi, „pole ka Eestirahval keelatud, kui aga ise tahame ja nimelt mehise meelega tahame. Ja niisugune suurus ja vägevus, olgu teda kellelgi enam ehk vähem, kui palju tahes, on igakord hinnalisem kui välimene suu­rus maakrundile, hingede arule ja pooliitika väele, niisamati kui vaimu suurus keha suurusest, mõistus rusikast üle käib. – Õige au õitseb omal maal. Õige suurus sigineb üksi sugulaste seas, täielise tulu toome üksi tööd tehes oma vanemate väljal ja usume meie seda ja elame selle järele, siis oleme loomuline oks kõrge inimese sugu puus ja mitte ülearvuline ja asjata siin ilmas”.

J. Hurda siintoodud arenduses on esmakordselt eesti ühis­kondliku mõtte ajaloos pikemalt ja õnnestunult väljendatud kõr­gemalt aspektilt meie põhiline rahvuslik eluülesanne, mida meie uuema terminoloogia kohaselt võime nimetada rahva ajaloolise kutsumuse ideeks. Siin oli tabava realiteeditundega väikerahvalikust tunnetusest lähtunud sõnastuses kindlalt piiritletud suur- ja väikerahva vahel põhiline lahkuminek, mis on tingitud nende erinevast suurusest. Üksnes suurrahvas võib taotleda välise vägevuse eesmärke, mida ta võib saavutada poliitilisel alal ja sõjaliste vahenditega. Seevastu jääb väikerahvale avatuks ainult vaimusuuruse tee. See on kõrgeastmelise kultuuri loomise, iga­külgse vaimuarendamise ja pingsa töö tee. Ja ainult sel teel saavutatav suurus on märksa väärtuslikum kui väline hiilgus ja vägevus. Sel teel arendab iga väikerahvaski end omapäraseks „loomulikuks oksaks” inimkonna suures puus, rikastades eri väärtustega inimsoo üldist kultuuri ja õigustades ning põhjen­dades nende kaudu üldisemalt ja kõrgemalt vaatekohalt ka oma rahvuslikku olemasolu.

Selline rahva ajaloolise kutsumuse idee polnud ju õieti Hurda leiutatud, vaid ta toetus oma põhiolemuselt eelnenud romantika ajastu, eriti J. G. Herderi rahvust väärtustavale ideesti­kule, mis oli nii haarava mõjuga eeskätt kõigile väiksemaile rah­vastele Ida- ja Kesk-Euroopa ruumis. Sama vaimsus ja rahvus­liku elu- ja töösihi tunnetus oli omane teistelegi eesti ühiskond­liku mõtte kandjaile 60-ndail aastail. Eks hõõgu see Fr. R. Kreutzwaldi meditatsioonides kultuurivõimelise eesti rahva tuleviku väljavaadete puhul, kui ta 1862. a. kevadel selle mahajäänud, loodustaimena metsa jäetud rahva puhul kirjutab: „Aga kui meie ühte metsalillekest parema aia mulla sisse istutame ja tema eest hoolt kanname, siis tõuseb temast aega mööda üks uhke lill, mis palju ülem näitab kui nurmel õitsevad vennad ja õed”. Ja üsna lähedal Hurda arendatud mõttekäikudele oli ka C. R. J a­k ο b s ο η, kui ta juba 1868. a. oma suuremas propagandakirjas „Kolm isamaa kõnet” nägi oma rahva ajaloolise kutsumuse põhiavaldusi „valguse tegude” teostamises, looduse vallutamises, maa­harimises, oma maa ja vabaduse kaitsmises ning siin töö ja võit­luse kaudu oma kultuuri tõstmises.

Ärkamisajal tunnetatud ja sõnastatud, eriti õnnestunult J. Hurda poolt, eesti rahva ajaloolise kutsumuse idee on jäänud meie rahvusliku ideoloogia põhiliseks raudvaraks ja üheks kindlamaks nurgakiviks läbi aastakümnete. Meie ühis­kondlik mõte on ärkamisajast tänaseni püüdnud lakkamatu järjekindlusega juhtivalt ja õhutavalt rõhutada hariduse, vaimse loomingu ja kõlbelise enesekujundamise ning üldse töö õilista­vat ja rahva sisemist vägevust kasvatavat jõudu. Igale elujõuli­sele ühiskonnale omane igatsus suuruse järele ei saanud eesti väikerahval realiseeruda agressiivsete, välisele jõule ja poliitilis­tele võimuvahenditele toetuvate eesmärkide püstitamises. Ees­kätt väikerahvuslikust olundist tingitult on meie ühiskondlik mõte seadnud eesti rahvale põhiliseks ja juhtivaks eluülesandeks taotleda suurust ja vägevust töö ja loomingu kaudu kultuurilisel ja ka majanduslikul alal. See ajaloolisist kogemusist ja olukorra realistlikust hinnangust tõusnud kutsumusidee on suuteline mõ­testama ja väärtustama kogu meie ühiskonna ja iga selle eriosa ning üksikisiku kultuuritaotlusi ja tööd, ka selle argipäevses ja proosalises osas. See kutsumusidee on pidevalt dünaamiline, mis tahab sisendada ühiskonnale ja igale tema liikmele töö kõlbelist väärtust ja igavesti kustumatule, oma olemuses uute saavutiste kaudu ikka keerukamaks ja nõudlikumaks kujunevale eesmärgile lakkamatu lähemale püüdmise kohustust.

 

 Meie rahvusliku kutsumuse idee konkreetse rakendamise

vajadusest.

Rahvusliku kutsumuse idee sotsiaalne väärtus oleks võrdle­misi tühine, kui ta esineks üksnes pidulikel kokkutulekuil, pa-raadikõnedes jne. Ta kaunistaks küll meie rahvuslikku fassaadi, ei küüniks aga jõuallikana mõjutama ulatuslikumalt meie ühis­konna vaimsust. Et tõusta valgustava ja jõuduandva rahvusliku ideaali ossa, peab kutsumusidee läbi immutama kogu meie ühis­konna ja üksikisiku rahvusliku tunnetuse ning olema juhtiv ja hingestav kõigis meie otsinguis ja toiminguis. Ta peab kandma ja suunama meie rahvusliku kollektiivi ühismõtteid ja -üritusi ning samuti iga üksikisiku tööd, loomingut ja eluhoiakut.

Et kutsumusidee saaks täita suurt sotsiaalset funktsiooni, ei tohi ta jääda üksnes abstraktseks mõisteks, vaid peab konkreetses rakenduses tungima meie vaimseisse ja sotsiaalseisse elupooridesse ning olema siin praktiliselt abistavaks suunanäitajaks elu­küsimuste lahendamisel. Seni on meil kõnesolev kutsumusidee sõnastatud kõige üldisemalt ja ideoloogiliselt arendatud ning rakendatud võrdlemisi juhuslikult ja katkendlikult. Et ta võiks tulemuslikult täita oma sotsiaalset funktsiooni, selleks on vaja teda alaliselt konkretiseerida, ajakohastatult sisustada ja igapäevases tegelikkuses elavaks teha. Sel teel haarame meie määratu hulga oma keskseid eluprobleeme, andes nende lahendamisele oma kutsu­musidee juhtimisel teatava ühtlase suuna.

Meie ajaloolise kutsumuse idee lähtub rahvuslikust osaduskonnast kõigepealt kui psüühilisest nähtusest, kus inimesed on seostatud ühteviisi mõtestatud rahvusliku teenimisega. Selle toimetuleku esmajärguliseks eeldu­seks on meie rahvusliku ühiskonna ühesuunaline psühholoogiline kujunemine. Selleks suunaks peab olema rahvusliku meie-hingeelu arendamine, süvendamine ja sellega kogu meie ühiskonna ja iga üksikisiku vaimsuse läbiimmutamine.

Meie-elamus on küllaltki keerukas oma eripäraste seadus­tega ja tavaliselt raskesti kirjeldatav, kuid seejuures väga mõju­kas nähtus. Tema kaudu liitubki esialgu ainult väliselt olev ini­mesterühmi hingeliseks ühikuks. Meie-elamuse kaudu väljub üksik oma kitsast „minast” ja tunneb end suurema ühiku kaaselava ja kaasvastutava osana, kelle elamused, tundereaktsioonid ja otsused ei ole tingitud enam täielikult oma erahuvidest. Meie-hingeelu ei saa sugereerida kui miskit võõrast, välispoolset, vaid selleks peavad olema vastavad psüühilised eeldused, mis enne on latentsed ja meie-elamuses ärkavad teadvusele. Selline ärkamine toimub kõige drastilisemalt usulistes ja poliitilistes liikumistes ja meie-osaduse hädaohu momentidel. Rahvuslik ühiskond on seda tugevam, teovõimsam ja loovam, mida selgem, kindlam ja aktiivsem on temas meie-hingeelu. Selle meie-hingeelu ja tema eelduste kasvatamine toimub tuhandeid nähtavaid ja nägemata niite pidi ja selle külje puhul tuleks meil eriti järele mõtelda kogu meie rahvusliku kultuuri ja kasvatuse, riigimõtte ja polii­tilise võimu teostamise ning oma igapäevase eluhoiaku ja käitu­mise üle.

Püsiva rahvusliku meie-hingeelu üheks suurimaks kasvata­jaks on kahtlemata   rahvuslik   kultuur   ise,   „vägevus vaimu asjades” ja osasaamine sellest.   Meie saavutised sel alal on lühikese aastakümnete rea kestel olnud tõesti suured, nii et me nendega kiitlemagi kipume.   Aga nende rakendamisega oma rahvusliku   meie-hingeelu   kasvatuse   teenistusse   oleme   veel täiesti poolel ja osalt ka vildakul teel.   Meie   nõrgendatud alg­hariduse määr, järelkoolide, rahvaülikoolide võrgu hõredus, ava­likkude raamatukogude kiratsemine, koolihariduses liigselt too­nitatud spetsialiseerumise suund, maaühiskonnas puudulik vaim­sete huvide  ergutamine,  akadeemilises  haritlaskonnas  suurelt osalt otse karjuvalt loid ja latvik suhtumine rahvusliku kultuuri nähtustesse ja küsimustesse jne. – need on kõik mõtlemapane­vad faktid, mis näitavad, et meie rahvuslik vaimne looming, eriti kirjandus ja rahvuslikud teadused  ei küüni veel  küllaldaselt mõjutama ühiskonda ja ei suuda etendada vajalikul määral osa meie-hingeelu kujundamisel.   Pidevaks kultuurprogrammiliseks päevaülesandeks jääb siin viia ühiskonda kõige ulatuslikumalt rahvuslikust omakultuurist tihedamasse osasaamisse, hingestada teda sellega kaasaelamisele ja kaasatöötamisele. Sest ei tohi het­kekski unustada, et meie rahvuse vaimusuurus ei ela ainult kul­tuurilistes tippsaavutistes, vaid siia kuulub samaaegselt ja samavõrdselt ka kogu meie ühiskonna võimalikult tihendatud ja avar­datud osasaamine rahvusliku kultuuri ühisvarast.

Rahvus kui psüühiline osadus on meie kutsumusidees kõige tihedamalt seotud tööga, mis siin on kuulutatud kogu rah­vusliku ühiskonna ja iga selle üksikliikme tähtsaimaks elusisuks ja põhivahendiks, mille kaudu rahvas loob oma kultuuri, saavu­tab oma tõeliku suuruse ja nimelt, kui tarvitada jällegi Hurda sõnu, „suuruse ja vägevuse vaimu asjades ja haritud elu poolest”, s. o. moodsamas sõnastuses oma kõrge kultuurilise taseme.

Selline töö mõtestamine on ju igivana, on õieti kogu nn. õhtumaise kultuuri põline pärisosa ja olulisem elusisu. Sellest on rahvatarkus andnud palju elulisi vaimuteri. Sellest on filo­soofid, sotsioloogid ja teised teadlased kirjutanud kokku raama­tuid. Sellest on rikkalikku inspiratsiooni saanud luuletajad. Seda on kuulutanud tuhanded jutlustajad poliitilisele kuulajas­konnale ja kirikukantslitest usklikele kogudustele. See on olnud ammutamatuks jõuallikaks loendamata üksikisikute ja kollektii­vide töös ja loomingus ning elumõtte sisustamisel. Goethe ra­hutu, otsinguis käristatud ja saavutistes pettunud Faustki leiab lunastuse üleminaliselt mõtestatud töös.

Kuid selline töö mõtestamine üleminaliselt seisukohalt iga üksiku elusisuna põrkab alaliselt vastu raskusi, mis tulenevad tööst   kui   sundusest. Sest töö ürghingeliseks allikaks pole üksnes liikumislust, loomisrõõm, vaid ka eluhädadest peale­sunnitud teotsemisvajadus.   Häda ja mängu  on nimetatud töö sünnitajatepaariks.   Nad on tegureiks töö sünniloo kõige algelisemail astmeil ja esinevad komponentidena ka kõige moodsamas, diferentseeritud ja keerukas tööorganisatsioonis. Niipalju kui töös on vaba, n. ü. mängulist loominguvõimalust, tegija omaalga­tust ja enesemääramist, on psühholoogilised eeldused töö mõtes­tamiseks rahvusliku kutsumuse idee seisukohalt kõigiti soodsa­mad. Uudismaa ülesjuurijal, vabal põllumehel oma talu välja­arendamisel, inseneril uue ettevõtte rajamisel,   kunstnikul, kirjanikul, õpetlasel oma teose loomisel jne. on kerge hingestada oma tööd  üleminaliselt,  rahvuslikku ühiskonda  teeniva,  tema kultuuri, „suurust ja vägevust vaimu asjades ja haritud elu poo­lest” rajava tegurina. Aga mida sunnitum on töö iseloom, tingi­tud ainult tegija nn. eksistentsmiinimumi rahuldamise vajadu­sest ja asendist tööprotsessis, seda raskem on seda asjaosalisel „luulestada” tunnetusega selle väärtusest ühiskondliku  ideaali seisukohalt. Endisel teoorjal mõisapõllul töötamisel, vabriku­töölisel alalises asendis jooksva lindi ääres, masinakirjutajal hommikust õhtuni võõraste kirjade ümbertagumisel jne. – neil kõigil on psühholoogiliselt märksa raskem oma subjektiivseisse tööelamusisse sisendada oma töö n. ii. rahvuslikku mõtestust. See jääb alati nii, mida vähem töö võimaldab tegijale omaalga­tust ja enesemääramist.

Igal juhul aga toob töö ühiskonnas enesega kaasa rea eriprobleeme, mille otstarbekat ja õiglast lahendamist nõuab omalt poolt ka meie rahvusliku kutsumuse idee. Siin seisavad esireas töökaitse, tööpaiga, hoolekande, tööaja ja kogu elustan­dardi küsimused, ühesõnaga kogu sotsiaalelu korraldamise vaja­dused.  Nende küsimuste ümber on aga seni meie ühiskonnas lii­gutud veel täiesti kobamisi, pinnapealselt ja äärmiselt loiult. Ei ole siin tagasihoidlikkust ja eemaletõmbumist põhjustanud kau­geltki ainult meie aineliste vahendite piiratus, vaid otsustaval määral on siin mõjumas olnud vastav mentaliteet.   Just jõukamate ja rikkamate suhtes on näiteks „Kuldsüdame” korjanduste puhul kurdetud korduvalt nende külmust ja vastutulematust. See näitab ilmekalt, et neis ringkonnis ei ole veel jõutud kuigi selgele äratundmisele sotsiaalprobleemi  tähtsusest ühiskondliku „meie” kujundamises ja et seal puudub üldse endilgi „meie”-elamus rahvuslikus ulatuses. Aga mis kõnelda üksikuist! Meil näib olevat saanud otse valitsevaks vaade, nagu oleks sotsiaalküsimus üksnes „kodurahu” probleem. Seepärast saabki ta mõnevõrra aktuaalsemaks peamiselt poliitilise hädaohu ajendamisel. Ent selline probleemi tõstmine on tegelikult altkäemaksu pakkumine sellele ühiskonnaosale, keda kardetakse saavat keh­tiva korra ja võimu ründajaks. Kui meil aga rahvustervikuga, mis on osa meie rahvuse tõelise suuruse kujundamisest, tõsi taga on, siis oleks meil ammugi aeg veenduda, et sotsiaalküsimus on ühtlasi meie sügavamaid rahvuspsühholoogilisi ja rahvuseetilisi probleeme. Just siit tulenevad ülesanded seisavad meie ees eriti nõudlikena, sest et nende lahendamise kaudu võidakse viia ühis­konda iseäranis tulemuslikult tihedamasse osasaamisesse rahvuse ja tema loodud riigi väärtusest ja seega ka rahvust ja riiki ennast sügavamale kodanike südamesse. Seega teenitakse kestvalt-tulemuslikult meie rahvusliku kutsumuse ideed, aidates ehitada rahva sisemist „suurust ja vägevust vaimu asjades”.

Samal ajal tuleb võidelda ja teadlikult õhutada, et meie ühis­konnast taanduks ja kaoks rahvusliku meie-hingeelu kujune­mist kõige sügavamalt häiriv töö kõlbeline solvamine, mis avaldub väga mitmesugusel kujul. Töö ülekohtune, kambakraatlikel, isiklikel, poliitilisil põhjusil sihilik hinnang, onupojapoliitika, suunakarjeristide soosimine – need ja paljud tei­sed samalaadsed nähtused võivad kõige tõsisemalt õõnestada rah­vusliku „meie” kujundamise psühholoogilisi ja eetilisi aluseid ning lüüa siin parandamatuid haavu meie taotletavale rahvusli­kule suurusele, meie ajaloolise kutsumuse idee realiseerimisele.

Samalaadse mõjuga on meie ühiskonnas õige laialt lokkav tõusiklik snobism, mis jällegi avaldub väga mitmesuguseis vormides. Jälgigem pisut tähelepanelikult meie liht­sast argipäevast käitumistooni pererahval teenijate, tööjuhtidel tööliste, kõrgemail ametnikel subordineeritud kaastööliste, ametnikel publiku, ostjail müüjate suhtes jne. Kui sageli peame siis märkama, et otse nagu kiuste tekitatakse ja süvendatakse kahte „ülemate” ja „alamate” maailma meie lõhestatavas ühiskon­nas. Nii ei kasvatata rahvuslikku vaimusuurust ja „haritud elu”, vaid hävitatakse elementaarsed eeldused rahvusliku „meie” kuju­nemisel ja edenemisel, seega rahvusliku kutsumuse idee teosta­misel.

Teisest küljest aga ei tule petta ennast ega teisi mõttega, et tõelisi vastuolusid suudetakse kestvalt varjata ja siluda magusailmelise   kavaldamisega. Jürkat, Tammsaare Põrgupõhja Vanapaganat, kes elas alalises töö rühmamises oma õndsakssaa­mise ideaalile, suutis libe ja väliselt leebe Kaval-Ants küll kest­valt asetada oma ekspluateerimise objektiks. Ants oli niivõrd osav, et suutis tekitada ja elevil hoida Jürkas oma südametu kur­naja suhtes pidevat „meie”-hingeelugi. Aga kui äkki avanesid Jürka silmad oma „sõbra” Antsu tõelisele olemusele, lendas see peaga kivihunnikule ja peagi leekisid ka ta hooned tules. Kättemaksutoiminguis hukkus Jürkagi. Põrgupõhja Vana­pagana ja Kaval-Antsu vahekord on põhiline ja sügav ühis­kondlik probleem, millest meil tuleb õppida paljugi. Kui ei ta­heta ja tõsiselt ei taheta, et meie ühiskonna sotsiaalsete partne­rite, Vanapagana ja Antsu vahekord ei areneks katastroofiks, tu­leks aegsasti vahele astuda ja püüda muuta kummagi partneri sotsiaalset ja eetilist kvaliteeti, mis on esimeseks eelduseks, et nende suhteid rajada teissugustele alustele, milledel elu võiks kujuneda nende ühiseks suuruseks.

Iga üksikisiku üldise, selle hulgas rahvuseetilise, sotsiaalse, kultuurilise ja poliitilise kvaliteedi kasvatamine ongi kesksemaid rahvuspedagoogilisi ülesandeid meie rahvusliku kut­sumuse teel. Ja siin seisame oma juhtidee selgitavas valguses ka oma poliitilise elu üld- ja päevaküsimuste ees.

Teatavasti on meie poliitilise elu omaviisi vaieldamatuks põhicredoks kujunenud demokraatia. See on olnud võimas vaimne relv kogu meie uueaegse ühiskonna arenemisloos. Selle kandel sündis ka Eesti Vabariik, mille algusaastail meie demokraatia innustus oli nii suur, et tahtsime anda „maailma kõige de­mokraatlikuma põhiseaduse”. Hiljem kogesime ometi, et demo­kraatia on märksa keerukam nähtus kui paljas deklaratsioon.

Reaktsioonina meie ulatuslikumast demokraatia kriisist tek­kinud raskusile 12. märtsil 1934. a. toimunud akt tõi meile „üleminekuaja” ja „vaikiva oleku”, millest meie nüüd ei suuda enam kuidagi täiel määral välja pääseda. Möödunud sügisest peale juurdetulnud Euroopa sõjasündmustega ja ka meid haara­nud välispoliitiliste tegurite aktiivistumisega on ka meie sise­poliitiline olukord tugevasti komplitseerunud. See mõjutab oluliselt ka meie „vaikivast olekust” tulenevate probleemide lahendamist.

Aga ometi peame meie püüdma ja tõsiselt püüdma nende probleemide lahendamisel edasi jõuda, unustamata, et poliitiline mõte peab igal ajajärgul, igal hetkel pääsema oma vajalikesse eluõigustesse. Poliitika on rahvaelu kõige aktiivsem ja põnevam tuiksoon. Ja ei saa olla demokraatlikku ühiskonda, kui see tuik­soon tema ja tema üksikliikmete mõtte- ja tundeilmast välja lüli­tatakse, kui seda poliitikat kusagilt poolt ainult „tehakse” ja „juhitakse” ning rahvas ses suhtes peab end toitma peamiselt „rikka mehe laualt” langevate fraasinatukestega. „Vaikiv olek” ei ole soodustanud meie ühiskonna poliitilist kasvamist, vaid on andnud siin õige raske pärandi, mille mõju saab veel kauagi kummitama. Ja siit on võimatu saada tagajärjekalt edasi, kui meie ei tee oma poliitilise elu üheks tähtsamaks ülesandeks tõsta oma ühiskonna ja selle üksikliikme poliitilist kvaliteeti.

See ülesanne viib meid otseselt  poliitilise  kasva­tuse suhteliselt keeruka ja paljuharulise probleemistiku ning siit tulenevate vajaduste juurde. Nagu inimese üldises vaimses kasvatuses, nii on kõige skemaatilisemalt ka poliitiline kasvatus mõistuse-, tundmuste- ja tahtekasvatus. Kõigi nende külgede kaudu peab iga ühiskonna liige kasvama poliitiliseks isiksuseks, kodanikuks, kes jõuab demokraatliku poliitilise ideaali kohaselt mitmekülgsele osasaamisele poliitilise kultuuri väärtustest ja kujuneb vajalikult võimeliseks ühiskonda ja  tema  eluväärtusi oma töö ja loominguga kandma ja edasi viima.   Siinjuures peaks olema enam kui selge, et poliitiline kasvatus on kõige tihedamalt seotud nn. jooksva poliitilise eluga ja sellest oluliselt sõltuv. Demokraatliku poliitilise kasvatuse esikohaliseks eelduseks on ühiskonna omaalgatuslikul ja isetegevuslikul alusel poliitilise organiseerimise võimalus ja vajalikul määral poliitilise mõtte vabadus.

Nii oleme kõige üldisemalt arendatud visandis võinud veen­duda, et meie rahvusliku kutsumuse idee, mille pärandanud meile rahvuslik ärkamisaeg, on kõigiti suuteline edasi elama ja meie elu viljastama nii tänapäeval kui ka tulevikus. Peame ainult hoolitsema, et ta ei kujuneks viljatuks ja kuivaks moraa­litsemiseks või üksnes kõlavaks paraadifraasiks, vaid et ta elaks ja kannaks meie vaimsust ka kõige igapäevasemais toiminguis ja leiaks alaliselt konkreetse rakenduse.

Hans Kruus

Eesti Üliõpilaste Seltsi XI albumist