Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

Suur ajavahemik lahutab nüüdisaegset eestlast muistsest eestla­sest, suur ajavahemik, mis sisaldab nii palju ajaloolisi suursündmusi ja lainetusi, korduvaid sõdu ja sõdade perioode, kus oli öelda sõna relval, näljal ja katkul ning teistel tõbedel. Need kõik on äärmiselt mõjuta­nud eesti rahva arvu, detsimeerides kodust verd, tuues sisse võõrast verd. Esijoones mõjusid selles mõttes just laastavad sõjaajad. Suurt pingutust on nõudnud rahvalt ka võõra sotsiaalmajandusliku surve all elamine. Elamine Läänemere rannikul on nõudnud siin asuvatelt rahvastelt siis erilisi nii materiaalseid kui vaimseid pingutusi, ta on nõudnud tahet. Pingutusi on ajalugu nõudnud ka juba meie muisteilt esivanemailt. Pingutuste vajadus jõudis oma haripunktile 13. sajandi esimestel aastakümnetel, kui rahvas oli võitlemas oma poliitililise iseseis­vuse eest.

Küsida tuleb: missuguste rahvuspsühholoogiliste tagavaradega astus eesti rahvas sellesse võitlusse?

Eesti vabadusvõitlusele eelnevat aega on seni võrdlemisi vähe val­gustatud. Seni polnud küllalt kasutatud ajaloo abiteaduste, nagu arheo­loogia, andmed, kuid uurimine on sel alal viimasel ajal teinud suuri ja töötavaid edusamme. Kuid meie ei saa ju kaugeltki mitte kõike arheoloogialt jne. nõuda, peame otsima ka teisi võimalusi, esijoones muidugi just kirjalike allikate andmeid, mis seni sugugi pole leid­nud väärikat kasutamist, seda enam, et just see allikate liik osutub eriliselt vajalikuks, kui tahame jälgida muistsete eestlaste ühiskondlikku jne. korda, tegevust ja aktiivsust oma maa kaitsel ja üldse aktiivsust naabruskondade suhtes. Suurejoonelisemaid allikaid tollest ajast, Läti Hendriku kroonika, on peamiselt pühendatud sakslaste ja nende liit­laste võitlusele eestlastega. Ka näeme Läti Hendriku kroonikast, et eestlased olid aktiivsed eriti Skandinaavia ja lõunapoolse naabruse suh­tes, sooritades sõjakäike lõunasse ja Skandinaaviasse leedungiretki, samuti kui see osutus neile vajalikuks ka Pihkva ja Novgorodi linnriikide vastu. Kas pidi see aktiivsus olema siis mingisugune järsku taevast kukkunud and või pidi sellel aktiivsusel olema ka oma eellugu, s. t. aktiivsus enne Läti Hendriku aegset eestlaste muistset vabadussõda?

Skandinaavia ja osalt ka vene allikad lasevad selgesti aimata, et see eestlaste vabadusemeel ja aktiivsus ulatas kindlasti juba varemasse aega. Ka enne 13. sajandi algust sooritasid eestlased korduvalt retki naaberala­dele, millele osutab ju otsekohe Läti Hendriku kroonikagi, kui ta lau­sub, et lõunapoolsetest naaberrahvastest on mõned olnud eestlaste poolt surutud ja et nad seepärast nii kergesti liitusid maale ilmunud võõras­tega – sakslastega.

Eesti muistne vabadusvõitlus ja sellele eelnev aeg oli tingimata ajastuks, kus eestlased sarnanesid oma teguviisidega nii oluliselt mõ­nele oma naabrile, nagu näit. Skandinaavia rahvastele viikingi ajul. Rootsi uurijad, ja nende hulgas õige tunnustatudki, pole kahelnud tar­vitamast viikingi nimetust Lääne merest ida pool elavate rahvaste, soomesugu rahvaste, nähtavasti eeskätt eestlaste kohta. Nemad kõnelevad viikingitest Läänemere idarannikult, kes Sigtuna hävitanud, ja sel­lest, et need Läänemere idaranniku viikingid on saanud väga hädaoht­likuks Rootsi idarannikule 12. sajandi lõppaastakümnetel, nii et tuli Rootsi rannikut nende vastu eriliselt kindlustada. Viikingi ajavaimust jne. Läänemere idarannikul on käsitlenud ja puudutanud Rootsi uuri­jad O. Montelius, S. Tunberg, H. Schück, Hornborg j. t. Eesti keeles on lähemalt ja esmakordselt leidnud see valgustamist K. Ü. „Looduse” poolt ilmuvas „Eesti rahva ajaloos”. Kui see tõsiasi on nii tuttav olnud juba Rootsi ajaloolastele, siis seda võõram on ta olnud balti saksa ja vene uurimusele, nii mitmesugustel erinevatel põhjustel ja koguni meile endilegi. Paljudele meist on see tundunud põhjendamata enese­ülistamisena ja seda mitte ainult laialdastele hulkadele, kes harilikult projetseerivad hilisema, peamiselt muidugi nüüdisaegseid olukordi, halli minevikku, vaid koguni ka eriteadlastele.

Et tol ajal rahvaste vaim, teguviis võis erineda nüüdsest, see pole nii mõnelegi taibatav. Toimides nii, ei pääse meie aga kunagi tõeliselt mineviku tõsiasjaoludele lähemale. Teadusharudest, mis väga suurt abi tolleaegsete olude uurimiseks võivad anda, on just sõjakunsti ajalugu ja kaubanduse jne. olukordade jälgimine. Viimastel aastakümnetel on sõjakunsti ja sõjaajalugu teinud väga suuri edusamme; uurimismeeto­did on harukordselt täienenud ja lubanud uurimisel käepärast olevate andmete najal teha väga kaugeleulatavaid analüüse ja sünteese, seega saavutades hoopis uusi väljavaateid. Vastavate teadusharude üksikasja­lik rakendamine tolle aja uurimiseks on hädavajalik, kui tahame tundma õppida meie muistset sõjandust, ühiskondlikku korda jne.

Muinas-Eesti ühiskonna aktiivsus saab raske hoobi pika ja kurnava võitluse aegu 13. sajandi alul, nii mitme pealetungiva vaenlase, eriti just Väina jõe liinilt pealetungivate sakslaste näol. Siin olid kombi­neerunud väga mitmesugused eri elemendid ja eri huvid. Läänemere piirkond oli juba 12. sajandi teisel poolel muutunud nagu mingisugu­seks magnetiks, mis Läänest ikka ja ikka uusi huviosalisi ligi meeli­tas: kaupmehi, katoliku kirikut, tõusvat Taani suurvõimu jne. Need itta tungivad jõud koaleerusid huvide kokkupuutumise kordadel, kirikuga koaleerus n. n. ühis Saksa kaupmeeskond ja nendega ühinesid mitmesugused teised elemendid, kellele säärane võimulevitamine ida suu­nas näis olevat kasulik.

Kõik need huviosalised taotlesid Läänemere lõuna- ja idarannikul asuvate rahvaste allaheitmist. Saksa ühiskaupmeeskonnale oli eriti täh­tis, et allutatakse Läänemere kaudu itta viivaid kaubandusteid, et need oleksid, nagu keskajal öeldi: puhtad, s. o. kasutamiseks hädaohutud. Saksa kaupmeestele olid tähtsad just kaks teed piki Väina jõge Dneprile ja piki Soome lahte, Neeva jõge ja Olhava jõge Novgorodisse vii­vat kaubateed. Piki Väina jõge otsiti ka maa kaudu juurdepääsu Pihk­vasse ja Novgorodisse. Saksa kaupmeeskonna huvides oli kõige pealt, mainitud peateede ja nende ümbruskonnas asetsevate rahvaste saksa võimule allutamine. Seega evisid mainitud teed ka suure strateegilise tähtsuse.

See oli siis tol ajal meie õnnetus, et meie seljataga asetsesid nii tähtsad kaubanduslikud keskused, mis meelitasid saksa kaupmehi Oja­maa kui jaama kaudu itta ja et meie maad piirasid säärased tähtsad kaubateed.

Väina teele jäi peatuma saksa kaupmeeskonnaga kaasa tulnud mis­jonär Meinhard, kuid kindla tugipunkti Väina teele valis kõige ande­kam ja osavam esimestest Saksa piiskopitest – Albert, kes siit peale aastast aastasse organiseeris pärismaalaste allutamist. Väina liinilt on lõpetatud ka eestlaste iseseisvus, kuna via Tallinna temale sekundeeris Taani võimas kuningas Valdemar 2. See kõik tohiks olla enam kui vastuvaidlematu tõsiasi. Väina liinil ja Riial, kui ka Tallinnal on nii mitu korda hiljemgi olnud suur sõjaline tähtsus. Tarvis ainult meele tuletada, et Rootsi suurvõim alustas oma esimese sammu suurvõimu rajamiseks 1561. a. Tallinnas ja Tallinnas kaotas 1710. a. Rootsi oma Ida-Baltimaadest Soome lahest lõunapoolse osa lõplikult. Nende kau­bateede ja nende veeteede strateegilisest tähtsusest võiks veel mõndagi ette tuua, kuid ruumipuudusel jäägu see siin ära.

Tohiks küll loota, et pole ajaloolast ega ka ajaloo abiteaduste har­rastajat, kes julgeks säärast tähtsat tõsiasja meie maad piiravate teede suhtes eitada.

Asjaolu nii olles on arusaadav, mispärast ajaloolasi varem, eriti aga nüüd, on huvitanud väga suurel määral mainitud suured kaubateed, mis ka sõjaliselt on saanud nii suure tähtsuse.

Kaubateede tähtsust on puudutanud rida uurijaid, nagu Karl Leo­pold Goetz, Björkander, Adolf Schück j. t. Kaubateede tähtsust Eesti ala saatuse jälgimisel on silmas peetud ka K. Ü. „Looduse” kirjastusel ilmunud „Eesti rahva ajaloos”.

Nende kahe teega on meie rahva saatuses nii palju seotud, via Lüü­bek – Läänemeri ning Väinajõgi ja via Lüübek – Läänemeri – Soome laht. Kui palju kergem oleks olnud meie esivanematel oma maad lääne poolt pealesuruva vaenlase vastu kaitsta, kui neid teid poleks olnud, sest lausmaa tee läbi Preisi oli tookordsetes oludes harukordselt vae­valine ja seda teed ei suutnudki sakslased, peamiselt tänu sõjakatele leedulastele, täiesti hädaohutuks teha, vaatamata sellele, et neil oli siin peabaasiks militaristlik Preisi orduriik.

Kuid Läänemeri pole toonud meile mitte üksi valusid, vaid ka suurt ürgrõõmu, vabadusiha, tegude isu ja viikingivaimu. Need meie hõimurahvastest, kes asuvad meredest kaugetel tagamaadel, Kesk- ja Põhja-Venemaal, on jäänud kultuuriliselt tagamaade vaeslasteks. Neidki on tabanud saatuse raske hoop iseseisvuse kaotamise näol, koguni veel raskemal kujul kui meid, – nad pole kaotanud mitte üksi oma poliitililise iseseisvuse, vaid osalt ka, eriti just Kesk-Venes, pealetungiva slaavi rahvuse surve tõttu rahvusliku omapära, sulades venelastega kokku. Tagamaade rahvaste passiivsus, hõre asustus, vähe väljaarenenud ühis­kondlik sõjalik meel on saanud nende iseolule saatuslikuks.

Siiski olid valusalt saatuslikud meile eestlasile Läänemere kaudu maale juhtivad veeteed. Tulemuseks oli eestlaste lõplik allajäämine sakslastele 13. sajandi esimesel poolel, kus tahte- ja teovõimelist ning lootustäratavat rahvast tabas kõige pealt poliitililise vabaduse kaotamine.

See oli aga ränk hoop vabadust armastavale ja elujõulisele rahvale. Ta ei tahtnud kuidagi leppida uue olukorraga, eriti just aktiivsemad osad rahvast, nagu saarlased. Kui Väina jõe sakslaste kants lõi kõi­kuma pärismaalaste vastuhakkamise tõttu 13. sajandi teisel poolel, sekundeerisid saarlased suure innuga ja seda on nad teinud hiljemini, nagu näit. Eesti vabadusvõitluse puhul 14. sajandi keskel. Kuid saks­laste võimu peatugipunktid ühes üle maa asetsevate abipunktidega needisid, nagu raudkettidega, maad. Pealegi otsustas keskaegse lahingu soomustatud ratsaväelane-rüütel.

Lõplikku poliitililist allajäämist saatis sotsiaalne surve ja peagi are­nes välja mõisavõim, mis sidus mõisa põlluga eestlase tööjõu. Sunnialune töö kasvas järjekindlalt, eestlane seoti maaga, s. t. ta sai sunnis­maiseks ja lõppeks pärisinimeseks, keda võidi müüa ja osta, s. t. ta oli ori.

Rahvuspsühholoogiliselt on sellel olnud suured ja saatuslikud taga­järjed. Aegapidi arenes orjameel, kuid ka orja viha, viha mõisa võimu ja mõisa vastu. Kui maad rabasid suured sõjad, puhkesid korduvalt, sageli üsna suured, rahvaliikumised, mille terav ots oli sihitud mõisa vastu, nii Vene-Liivi sõja aegu 1560 (Kolovere mäss), Rootsi-Poola sõja aegu (1600. a. jne.), Põhjasõja ajal (1700 jne.). Kuid säärased vastuhakkamised kordusid ka rahulikumatel aegadel, nii pearaha sissesead­mise aegu 18. sajandi lõppaastakümnetel, 19. sajandi keskel (Pühajärve mäss ja Mahtra sõda). Lõppeks võiks veel mainida mõisade põletamisi Põhja-Eestis 1905. a. Kõigil mainitud juhtudel oli rahva viha tuli­punktiks mõis ja mõisa võim. Sotsiaalne ja majanduslik kriis ja sellest olenev vihatunne on ikka olnud nii terav, et see on rahva hinges lämmatanud või pehmendanud viha võõrsilt maale tungivate rüüstevägede vastu, olgugi et meie maad on tabanud otse katastrofaalsed löögid ida poolt sissetungiva vaenlase näol, nii 16. sajandi teisel poolel ja Põhja­sõja aegu. Soomlasele on jäänud neist idapoolsetest pealetungidest raske ja rusuv mulje ja soome rahva hinge on need pealetungid istu­tanud põlgava ja vihkava suhte pealetungijasse, mis oluliselt sisaldub ka Soome sõnas „ryssä”.

Sõja möödudes polnud soomlane mõisat orjav pärisori, ta oli ikkagi vaba inimene, kuigi mitte nüüdisaja mõttes.

Orjastatud rahvast ei saadud valitseva härraskihi poolt ka enam mitte kasutada maakaitseks. Talupoegadele ei usaldatud relvi kätte anda, et nad seda esimesel juhul ei kasutaks mõisa vastu. Kaasa mõjus muidugi ka see, et sõjaasjanduslik areng nõudis teatud perioodidel eri­lisi kutselisi sõjaväelasi. Kuid eestlane pidi, nagu varem kui hiljem, hankima maale sõja jätkamiseks vajalikud materiaalsed abinõud, mis härraskiht vajas maa kaitse organiseerimiseks.

Kuid hävingu ja kokkuvarisemise tund tuli ka võõraste poolt loo­dud riiklikule organismile 16. sajandi keskel. Eestlaste asuala sattus nüüd uuesti rahvusvahelise sõjategevuse tallermaaks ja seda pikema aja jooksul, alates 16. sajandi keskelt, peale väiksemate vaheaegade, Altmargi rahuni 1629. a. Ükski võitlevatest pooltest ei osutunud võimeli­seks, et lahendada usaldusküsimust kiires korras Ida-Transbaltikumis Soome lahe ja Väina jõe vahel oma kasuks. Lõppeks jäi siiski Rootsi mõõk peale, surudes kõigepealt välja võistlevad venelased, siis poola­kad ja lõppeks taanlased.

Missuguseid vaenuvägesid ei näinud neil võitlusaegadel meie maa! Ida poolt uputas maa laviinina Moskva võim venelaste, tatarlaste j. t. kaudu, kasutades steppides kasutusel olevat võitlusviisi vallutatava ala elanikkonna terroriseerimisel õudse rüüstamise ja tapmise näol. Ka polnud sageli kuigi kultuuriline Rootsi ja Poola poolt maale toodud palgasõdurite talitusviis, kes olid alalise sõjategevuse läbi toorenenud. Missugused rahvad küll pole tol pikal perioodil peale eelpool maini­tute meie maal palgasõduritena võidelnud: šotlased, sakslased, holland­lased, hispaanlased ja suguvennad ungarlased. Ja missugused kõlavad võõrad nimed pole seotud meie sõja-ajalooga! Nagu Rootsis kuulsaks saanud de la Gardie’d, rida Rootsi ja Soome oma rahvusest väejuhte, šotlastest Balfour, Stuart, prantslastest peale eespool mainitud de la Gardie’de Charles de Mornay j. t. Kuid kõige kuulsusrikkamaid väepealikke on meie maa näinud siin sõjategevuse juhtimises Põhja sõja alul, nagu Karl 12., Magnus Stenbock, Rehnsköld ja rida teisi, kelle nimi on seotud meie kuulsusrikkama ja suurima lahinguga Eesti alal, Narva all a. 1700. Lahing, mille läbi Rootsi Ida-Transbaltikumi tuge­vam piiriäärne kants Narva sattus silmapaistvalt üldajaloo veergudele.

Kui Põhjasõja aegsete kuulsuste tõmbejõuks olid sündmused Narva all, siis võrdub sellele väärikalt Läti alal Riia piiramine ja val­lutamine 1621. a., millest võtsid osa kuulsusrikkamad nimed, Kolmekümne-aastase sõja juhid Rootsi poolt: Gustav Adolf, Johan Baner, Lennart Torstensson j. t.

Kui maa Rootsi ajal 17. sajandi teisel veerandil, peale pikka sõdade ajajärku, hakkas toibuma, oli maa majanduslik ja vaimne tase koguni madalale langenud, lausmaa osalt elanikest tühjunud. Kuid oli siiski midagi ka jäänud endisest ajast – Lääne kultuuri traditsioon. Ordu ajal oli Eesti maa-ala, nagu ka enne seda aega, seotuks jäänud Lääne kultuuriga. Läänest polnud mitte üksi pärit meie kiriklik kultuur, kiri­kud ja kloostrid jne., linnad ühes nende tornide ja müüridega, vaid ka kodanlik kultuur linnades, kaubanduse traditsioonid. Ja linnas oli kahtlemata neid enam kui maal, kuid täiesti ei puudunud nad sealgi.

Algas visa ülesehitamise töö. Lääne kultuuri traditsioonide jätka­mine ja tihendamine, mis aegapidi ja järk-järgult on kujunenud oma­päraseks Eesti kultuuripärasuseks. Rootsi ajal on siin olnud suur ja põhjapaneva suurusega tähtsus.

Keskaja kirik oli rajanud siin endale teed katoliku usu näol, püü­des siit edasi juurdepääsu kreeka-katoliiklikele aladele Ida-Euroopas. Samuti oli imbunud siia Läänest keskaja linnanduse kultuur. Linna­desse siirdus siia ka võõrapärast linnarahvastikku, mis sai meie linna­des, eriti suuremates, juhtivaks elemendiks. Ei puudunud siiski ka mitte eesti rahvuslik element, mis aegade arenedes võõraste poolt sai surutud tagaplaanile. Üldiselt polnud keskaegne linn rahvaslikult mee­leolult nii rahvuslik kui vilisematel aegadel, ta oli teatud mõttes rahvus­vaheline, linnarahvastik eraldas end allakriipsutatult maa oludest, samuti ka oma majanduslike ja poliitililisi huvisid ja sihte maa omast. Selles mõttes on näit. palju sarnasust meie ja Lääne-Hansa linnade vahel. Tea­tud rahvusvaheline ilme oli ju ka kirikulgi, kirikuvalitsemise süsteemi mõttes. Rooma järelevalve üksikute maade kirikute järgi, piiskoppide ametissepanek ja need kiriklik-kõlblad vahendid, millega kirik kogu­duse liikmeid mõjustas, olid tugevasti rahvusvahelised, nagu liturgiline ja uniformeeritud jumalateenistus, kloostriasjandus jne.

Uue aja alul imbub siia järk-järgult jällegi läänest tulev uus usu­line vool.

Tuli protestantism, mille läbiviimine aga nõudis aega. Protestan­tism sai kõigepealt linnade, eriti suuremate, valitsevaks usuks, kuna maa jäi vegeteeruma osalt katoliiklike, osalt protestantlike ja veel osalt ka poolpaganlike traditsioonide juurde. Võitlus protes­tantismi pärast maal nõudis veel pikka aega. Sõjalised vahekorrad laus­maal 16. sajandi teisel poolel ja osalt ka 17. sajandil tähistasid protes­tantliku kultuuri võitu. See viidi nüüd ka maa laiadesse hulkadesse. Rootsi valitsuse ajal sai ju protestantlik usk maa riigiusuks, s. o. ain­saks lubatud usuks. Protestantlikul kirikul olid ka veel tähtsad Rootsi rahvuskiriklikud ülesanded. Rootsis tähendas protestantism Rootsi riiklikku ja rahvuslikku enesekaitset ja seda juba Gustav Vaasa ajast alates, veel enam aga tema poja Karli ja Gustav 2. Adolfi ajast peale.

Gustav Adolfil õnnestus küll vallutada Liivimaad, kuid Liivimaa protestantiseerimise ülesande täidesaatmine jäi siiski lõpule viimata. Otsustati küll protestantliku kultuuri hälli loomine, Tartu ülikool – Rootsi vanima ülikooli Upsala ülikooli eeskujul, kuid kiriku kõrgema ja rahvusliku valitsemise lõplik organiseerimine ja läbiviimine jäi tema järglaste ülesandeks. Gustav Adolf oli küll saatnud peale Liivimaa vallutamist maale energilise kirikumehe Västeräsi piiskopi Johan Rudbeckiuse, kuid sellel ei õnnestunud luua kiriklikku valitsemisaparatuuri, peamiselt küll Eestimaa aadli vastuseisu ning raskete aegade tõttu. Tema tööd tuli hiljem jätkata Eestimaal kõvakäelisel Eestimaa piiskopil Joakim Iheringil. Liivimaal, kus olud üldise seisukorra tõttu selleks soodsamad, oli osa ülesannetega valmis saanud juba Hermann Samson. Põhjalikumalt reorganiseeris siiski Liivimaa kiriku valitse­mist Johan Skytte, kellelt pärit Liivimaa kiriku konsistoraal- ja visitatsiooni korraldused.

Kirik vajas aga ka õpetuslikuks tegevuseks tingimata uuesti üles­ehitatud kirikuid, eriti aga rahvakeelset vaimulikku kirjandust, esijoo­nes koguni halvasti rahva keelt oskavatele vaimulikele, kelle keele­oskus oli väga madal. Samuti ka ühtlase kiriku kari instituudi orga­niseerimist. Viimased instituudid loodi nii Eestimaa kui ka Liivimaa jaoks ühel ajal, kuid siiski näib kiriku õpetuslik külg esialgu Põhja-Eestis arenevat suurema hoogsusega ja seda tänu meie kirjanduseloos nii tuntud isikule nagu mag. Heinrich Stahl. Siin pole koht üksikasjalikumalt jälgida seda, missugustel traditsioonidel tekkisid meie esimesed luteriusu kirikuraamatud. Kiriku enese seadlusandluses näivad mõõduandvamad olnud olevat ka Rootsi enese olud ja eeskujugi. Selle kasuks kõnelevad juba siinsete Rootsi tegelaste energilised kujud, kuid osa tööst võis toimuda ka teistel eeskujudel.

Kiriku seadusandluse nihkumine demokraatilikematelt alustelt seisuslikumale alusele 17. sajandi keskel, tänu aristokraatlik-seisusliku elemendi mõjuvõimu tõusule Rootsis eneses ja meil siin Eesti- ja Liivi­maal sai mingiks vaheepisoodiks Gustav Adolfi ja ajajärgu vahel, mis algas Karl 11. valitsemise ajal tähtsate reformide läbiviimisega. Kiriku valitsemine bürokratiseerus, kuid ühes sellega ka demokratiseerus. Konsistooriumitest suruti Liivimaal välja ilmalik element, mis koostus aadlikest, ülemkirikueestseisjate instituut kui puhtaristokraatlik, koostuv maa mõisnikest, kaotati Karli ja Liivimaa aadlivahelise võitluse aegu.

Algas ka mingisugune uus virgumiseprotsess kirikuelus Liivimaal: protestantlik rahvakeelne kirjandus lõi omamoodi õitsele. Rida silma­paistvaid vaimuliku kirjanduse esindajaid kerkib päevakorrale. Adrian Verginius, Bengt Gottfried Forselius, Johann Hornung esinesid too­kordses vaimulikus kirjanduses silmapaistvalt ja osalt otse teedrajavalt. Forseliusest saab ka meie rahvakooli looja.

Olukord eestikeelse rahvakooli loomiseks on Rootsi aja lõpul eri­liselt soodus. Mõisade reduktsioon võimaldab tagastatud mõisade taga­varast luua koolide ülalpeoks hädavajalikku materiaalset alust kooli­õpetajate palgamaa näol. Protsess, mis suure hooga Liivimaal algab Karli ja siinsete Rootsi mõjumeeste kaasabil, levib Põhja-Eestisse. Seega saab Liivimaa ka Eesti rahvakooli hälliks, nagu ta oli saanud ka kõrgema hariduse koldeks.   Rahvakooli seemet viiakse Liivimaalt ka Eestimaale. Ajaloolastele nii tuntud isik, nagu kroonik Christian Kelch, asutab säärase kooli ka Põhja-Eestisse, nagu seda teevad ka mit­med tema ametivennad. Kelch, kes oli rännanud Rootsi Pommerist Liivimaale, oli õppinud eesti keelt Laiuse Brockmannide juures.

Rootsi valitsus, murdes Liivimaa aadli mõjuvõimu, võis nüüd põh­jalikumalt kui varemalt asuda nii mõnigikord päevakorrale kerkinud eesti ja läti talupoegade lähendamisele Rootsi talupoegadele. Eesti­maal, kus aadlivõim jäi oluliselt vanadele alustele, polnud sellel suurel reorganiseerimistööl nii põhjalikku alust kui Liivimaal.

Täiesti tähelepanuvääriv on ka see, et Rootsi aeg oli iseloomult säärane, et ta ei arendanud mitte üksi maa vaimset kultuuri ja ei pan­nud alust rahva majanduslikule virgumisele, vaid ta tõi kaasa ka rahva osavõtu maakaitsest rahvuslike väeühikute näol ja seda suure­joonelisemalt Põhjasõja aegu; need olid üksikute maakondade ja piir­kondade poolt komplekteeritavad n. n. maamiilitsa rügemendid ja patal­jonid. Eestlane oli kohustatud maad kaitsma taktikaliste ühikutega, mis koostusid rahvast enesest. See oli sõja olukordade mõju, mis kaasa tõi rahvuslike väeosade loomise. Tolleaegsed Rootsi sõjaväed olid ju seotud sõjaliste ülesannete täitmisega mujal: Poolas, Saksas ja Ukrainas. Nii tuli siis, et kohalised Eestimaal ja Liivimaal komplek­teeritud sõjaväeosad pidid ühes siia komandeeritud Soome väeosadega kaitsma maad Vene pealetungide vastu, siis kui Vene peajõud olid koondatud Pihkva ja Novgorodi piirkonda. Neil oli siis tegu vene peavägedega. Eesti väeosad on kaitsnud näit. Tartut 1704. a., kus nad Põltsamaa pataljoni tolleaegse Tartu komandandi ooberst Karl Gustav Skytte tunnistuse järgi Vene tormijooksule on väga vapralt vastu pan­nud. Eestlastest ja lätlastest komplekteeritud puht kodumaalised väe­osad oleksid maa kaitseülesannetega nii mõnelgi korral paremini valmis saanud, kui neid poleks moodustatud nii hilja, otsekohe sõjakeerises eneses. Pealegi läksid materiaalsed ressursid Rootsi peaväe varusta­miseks ja relvastamiseks, siinsetest väeosadest pöörati esijoones tähele­panu mitmesugustele värbatud väeosadele, kuna aga eestlastest ja lät­lastest koostuvaid maamiilitsa väeühikuid arvestati viimases järjekorras.

Kindel tõsiasi on see: kui Rootsi võim siin oleks jäänud püsima, oleks maale peale pandud suuremad maa kaitseülesanded ja et nende ülesannete täitmisel poleks olnud väike tähtsus rahvuslikel väeosa­del, see on iseendastki mõistetav.

Kui arvestada Rootsi aja lõpu kultuuritööd rahva hulgas kiriklik-kõlbla kultuuri tõstmise näol, rahvuskeelse vaimuliku kirjanduse, rahva­kooli arenemisega, rahva majandusliku elujärje parandamisega ja kui siia lisaks arvata rahvuslikke väeosasid, võiks oletada, et rahvuslik virgumine Rootsi aja kestudes meil oleks toimunud kiiremini, kui see tege­likult on sündinud, ja meie oleks varemini toibunud orjaaegsest menta­liteedist, omandades ja arendades vaba inimese positiivseid omadusi, lähenedes sellega ühiskondlikult iseseisvamale ja vabamale mõttelaadile. See on aga tingimata vajalik raudvara, et eksisteerida ja püsida ise­seisva ja vaba rahvana. See oleks olnud tee passiivsusest, põlgusest ja salatud vihast aktiivsele ja julgele ettevõtlikkusele, kartmatusele. Sellega oleksime jälle omandanud muistsete eestlaste julge ja aktiivse meeleolu.

Paljulubavale Rootsi ajale tuli aga lõpp, mis tuntud Suure Põhja­sõjana. Põhjasõjale eelnev suur näljaaeg ja selle lõppu liituv suur katk tegid oma hävitamistöö ühes sõjaga põhjalikult. Juba suur nälja­aeg oli tunduvalt paisanud segi lausmaa mõisate ja külade majapidamise. Ühel poolel enam kui teisel. Suur Põhjasõda ise aga hävitas külasid ja talusid, kahandades kohutaval viisil maa majanduslikku võimet ja rahvaarvu. Rahvaarvu ja maa majandusliku võime kahanemisel on olnud suur mõju ka suurel katkul.

Põhjasõjast kurnatud maal tuli toibuda kõigepealt majanduslikult. See oli esijoones seotud rahvaarvu juurdekasvuga ja seal, kus külad ja mõisad maha põletatud või muul kombel hävinenud, uute ehituste ehi­tamisega. Et mõisa majapidamise ülesvirgumine oli seotud pärisorjade teopäevadega, siis võis see otsekohe mõjustada talupoegade orjuse jne. koormiste kasvu. Seega oli olemas juba rahva majandusliku seisundi halvenemise baas, mida veel enam soodustas talupoegade õiguslik ja majanduslik kokkuvarisemine Eesti- ja Liivimaa aadli ja Vene võimu vahel sõlmitud kapitulatsiooni punktide järgi, kuna üldse olukorrad Venes eneses eriti just 18. sajandil ja Vene keskvalitsuse suhtumine Eesti- ja Liivimaa aadlisse mõjustasid talupoegade õigusliku ja majan­dusliku olukorra kiiret pahenemist.

Juba alatud tööd tuli küll hiljem tahes-tahtmata uuesti elustada ja jätkata. Kiriklik-kõlblas haridustöö, rahvakool, mis nii lootusrikkalt pead tõstnud Rootsi valitsuse viimastel aegadel, vaimulik rahvakeelne kirjandus – kõik see tuli uuesti päevakorrale ja kõik see eelnes hiljem kujunevale moodsamale eluvaatlusele. Tuli järk-järgult vabastada talu mõisa majandusliku surve alt. Kõige pealt talu kohustusi mõisa suh­tes kindlaks määrates, et siis raharendi peale üleminekuga ja talumaade kruntimisega rajada teed iseseisvamale talumajandusele, vabastades talu­sid mõisa suhtes teoorjusest ja tehes vajalikuks mõisas palgasulastele ülemineku. Võrreldes selle protsessiga, toimus suure hilistumisega rahvahariduse emantsipeerumine kirikust, mis kaua mõjutas rahvuslikku haridust.

Rahvas, tema juhid ja ärksamad liikmed on kulutanud suurt jõudu ja suuri pingutusi, et luua uut õnnelikumat ja kultuursemat olukorda. Iga samm on nõudnud visat tööd ja sageli raskeid ohvreid. Kõik võõra­pärane pidi käima läbi rahvahingest ja saama omaks. Võõrapärasus tun­gis uksest ja aknast linnaeestlase juure, ilma et ta oleks omandanud rahvuslikku ilmet. Eestlane oli linnas majanduslikult, sotsiaalselt ja kultuuriliselt tagumisel plaanil, need, kes püüdsid edasi jõuda, suruti ümberrahvustamise pihtide vahele. Generatsioon läks kaduma generat­siooni järgi. Võõras mentaliteet kiskus enesesse, kuna maal, kus vana­del polistel traditsioonidel oli suurem väärtus, püsis rahvas iseseisva rahvusena keele, meele, traditsiooni jne. poolest visalt edasi. Maa jäi kaua eestlase peahälliks ja kantsiks ja nagu mingisuguseks rahvusliku jõu lõpmatuks tagavaraks. Just maameelsus on olnud eestluse rahvus­liku iseteadvuse arengu peabaasiks. Maalt on pärit ka eestlase esime­sed poliitililised ja kultuurilised juhid, nii vanemail ajul, kui ka hilisaegsemad. Nimesid pole siin vaja nimetada. Maa on nii oluliselt kaasa aidanud linna emantsipeerumisele võõrast mõjust ja haritud eesti selts­konna tekkimisele. Just maa on see olnud, kes on avitanud tagasi tõr­juda ja piiri panna linnade kadakasakslusele ja kes linnade kadakasaksluse kantsi on aidanud võita. Kodukootud riides maapoiss oli see, kes kõigepealt julges keskkoolis kõnelda – ja seda häbenematult – oma emakeelt, ruumes, kus seda ei sallitud.

Kohmakus, tahumatus, tahtejõud ja noorusele omane idealism olid need jõud, mis noort ergutasid ja edasi viisid. Kui visa maapoiss oli suutnud alla kriipsutada ja säilitada rahvuslikku omapära ja maahõngu keskkooli aegu, siis ei suutnud seda hävitada ka mitte ülikool, kus noor inimene on hoopis vabam. Nii võrsus ja arenes aegapidi eesti intelligents, saades järk-järgult iseseisvamaks ja asetades enesele ikka suurenevaid ülesandeid ja kultuursust.

Aastakümnete jooksul on astutud kolossaalne samm. Endisi vähe­nõudlikke aegu ei tunne enam ära. Nüüd võid kõikjal vabalt kõnelda eesti keelt, ärides ei vastata eestikeelsele küsimusele, nagu aastaid tagasi, võõral keelel. Nüüd on olemas tõelises mõttes eesti linnad eesti rahvastikuga kaugelt suurema eesti rahvusliku enamusega ja enam ei nivelleeru võõrapärasuses eesti element. See protsess on arenenud nii juhtiva elemendi kui linna rahvastiku juurdekasvamise mõjul maa arvel ja osalt maa juhtimisel. Linn on nüüd saanud Eesti kultuurilisuse kandjaks ka omaette, kuigi olles ikka maaga tihedalt seotud, nagu maa ise linnaga seotud on. See on iga rahva harmoonilise arengu põhibaas, et tema mitmekülgsed jõud on vastastikku enese vahel kokkukõlastatud suhtlemises, et üks teist toetab ja teist arendab.

Küsida tuleb, kas vajame veel minevikku oleviku jaoks, kuna mine­vik on olnud rahvusliku arengu mõttes sageli nii ebaorgaaniline ja too­nud rahva tervesse arengukäiku kahjureid. Vastates sellele küsimusele, peame nentima, et minevik on siiski suur kogemuste kogu, mis osalt negatiivselt ja osalt positiivselt on mõjunud rahva kui organismi aren­gusse. Minevik on mõjunud ka kõikide rahvaste juures tänapäeva peale. Meie oleviku mentaliteedis on siiski nii palju põhiomadusi, nii nega­tiivseid kui positiivseid, mille põhjuseks on olnud minevik. Oleme olnud julged, vaprad ja jõuküllased, kuid oleme olnud ka orjastatud. Tänapäeva seisukohast on vajalik, et vabaneme mõnedest ja nimelt nega­tiivsetest psüühilistest kompleksidest, nii näit., et sootuks häviks orja­lik meel, orjalik kadedus, asetades seda positiivsemate joontega: jul­gusega, tahtejõuga ja vaba inimese elurõõmuga.

Iga kultuurrahvas vajab oma ajalugu ja seda kiires korras. Iga eluvõimeline rahvas juurdub minevikus, nagu puujuured mullas. Mis on kultuurgi muud kui suur ja väärtuslik side minevikuga. Kuid igal elujõulisel kultuuril ja kultuurrahval on kohustus edasi areneda, ula­tuda tulevikku. Nii liituvad minevik, olevik ja tulevik ja kujunevad mingiks orgaaniliseks ühikuks. Tahtejõud ja omapärasus on see, mis aitab sidet alal hoida. Kui meie rahva minevikku tagasi vaadata, võime nentida, et muistses Eestis tahtejõud ja omapärasus olid aktiivses sei­sukorras, kuna hiljem rahvuslik tahtejõud oli surutud passiivsusse, latentsesse olekusse. Viimastel aastakümnetel emantsipeerus see jälle, kui ärganud rahvas jõudis teadmisele, et tema rahvuslik olemasolu on conditio sine qua non.

Siin aitab aga kaasa mineviku tundmine ja seda nii sõja-, majandus- jne. ajalooliselt. Meil on nii paljugi ilusat, meeltülendavat halva ja masendava kõrval olnud ka ajaloos. Pole mingisugust põhjust punas­tamiseks, kui kunagi meie esivanemad on olnud sama julged ja ettevõt­likud kui Muinas-Skandinaavia meresangarid, kes käisid võõrsil soori­tamas julgeid meriretki. Igal ajal on oma ajavaim ja sellele vastav tegu. Viikingiajale vastas julgus ja üritlikkus retkede sooritamisel. Raskused võideti, ei kardetud langemist ja see oli harilikult kõige loo­mulikum võidu pant. Meie ajal pole enam mõeldavad viikingiaegsed retklemised. Aegade muutudes on muutunud ka ülesanded, kuid siiski on nüüd nagu tolgi ajal põhjapaneva tähtsusega julgus ja üritlus nii üksiku vaba inimese kui ka vaba rahva väärtuslikud põhiomadused.

Dr. phil. Henrik Sepp

Koguteosest „Eesti rahvuskultuur”