Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

   

Meie rahvas, seltskond ja üliõpilased ei ole rahul enesega ja oma praeguse seisukorraga. Rahulolematus on vaimne pinge, mis paneb elujõulise isiku liikuma, otsima paranemist. Kus on täielik rahul­olemine oleva olukorraga, või kus puu­dub jõud loomiseks, sealt pole oodata algatusi uuteks ettevõtmisteks.

Ülikool annab teadmisi üldhariduseks ja teadmisi ning oskust kutsetööks sel määral, et suurem osa lõpetanuid võib ellu astuda sellest küljest tarvilikult ette­valmistatult. Samal tarvilisel määral kasvatust ei anna ülikooli kursus mitte, sest võib lõpetada ülikooli, ilma et olla tarvilikult kasvatatud nii välisseltskondlikult, kui ka kõlbelikult ja iseloomult.

Kasvatuse andjaks on meil peamiselt seltskond laiemas mõttes, osalt ka kool, eriti algkool.   Seltskonna all võime vaa delda eriti perekonda, sugulus- ja tutvus­ringkonda ning ühinguid. Üliõpilastest on suurem osa lahus oma kodust ja tutvuskonnast, nende kasvatusteguriteks jäävad peamiselt isiklikud tutvusring­konnad kaasvõitlejate keskelt ja üliõpi­lasühingud, eriti just viimased.

Üliõpilasühinguist omavad ainult n. n. intiimühingud aktiivseid kasvatuslikke sihte. Nende hulka on loetud seni ai­nult korporatsioone ja seltse, kuid sinna kuuluvad kahtlemata juba ka maakond­likud kogud oma praegusel arenemis­astmel. Nende ühingute liikmed nime­tatakse organiseeritud üliõpilasteks ja nad moodustavad umbes ühe kolmandiku üliõpilaste üldarvust.

Milliseid eesmärke üldse taotlevad need kasvatuslike sihtidega ühingud, mida neilt võime nõuda, mida nad suu­davad praegu pakkuda ja mida oleks tarvis tähele panna, et nad suuremaid nõudmisi võiksid rahuldada – neid küsimusi tahame lühidalt puudutada.

Vist kõigis neis ühinguis on üheks tähtsamaks, kui mitte kõige tähtsamaks põhimõte – kasvatada oma liikmeid kultuurseteks isikuteks, kui mitmesugusel eri kujul see mõte ka poleks väljendatud. Maakondlikud kogud seadsid varem küll esiplaanile kultuurtöö, mitte oma liikmete keskel, vaid oma maakonnas, rahva kes­kel, kuid on hiljem, vähemalt tegelikult, selle esiletõstmisest loobunud ja suurema osa energiat oma ühingu sisetegevusele pühendanud. Peale kasvatuse tahavad need ühingud abiks olla oma liikmetele üldiste ja eriteadmiste muretsemisel ning nende ainelikult toetamisel. Neid üles­andeid ei saa aga võtta praegu iseloo­mustavatena, kuna neid taotlevad ka eritüübilised mitteintiimorganisatsioonid: teaduslikke – mitmesugused n. n. akadeemilised seltsid, ainelist abiandmist – ; asutatav üliõpilaskonna laenufond ja haigekassa. Sagedasti veel rõhutatav ülesanne – lõbustuste pakkumine-on tihedalt seotud ühingu kasvatusliku alaga, ning pole see ka kellegi poolt seni ühingu peamiseks otstarbeks üles seatud.

Eeskujulik intiimühing peaks suutma anda kasvatust kõigil tähtsamatel aladel ning seda võimalikult täielikult ja süga­valt. Üliõpilasaeg on viimane aeg isiku ettevalmistuse viimistlemiseks, pärast leidub seks vähe mahti, kui tuleb astuda tegevusse nende võimetega, mis oman­datud.

Üliõpilasühing suudab anda kasvatust vastastikuse enesekasvatuse alusel, kus kõik on õpetajad ja kõik on õpilased ühtlasi. Ainult üksikutel erijuhtudel tarvitatakse ka vastavate eriteadlaste abi. Kasvatus teostub seal peamiselt mitte teoreetiliste õpitundide abil, vaid ühingu liikmete tegelikus igapäevases elus – nii ühingus, kui ka sellest väljaspool.

Kasvatust võib liigitada mitmeti, ni­metame siin neli eri ala : ilmavaateline, iseloomu, kehaline ja kitsamas mõttes seltskondlik kasvatus.

*

Seltskondlik kasvatus kitsamas mõttes sisaldab tutvumist seltskondlikus läbi­käimises maksvate normidega igapäeva­ses elus ja pidulikkel juhtudel, oma kodus ja väljaspool, juhatust riietumises, rääkimistes ja kommetes, mis maksvad enam-vähem üleilmlikult n. n. kõr­gemas seltskonnas, s. o., haritumate, rikkamate ja võimukamate inimeste ja neist rippuvate keskel, millised normid pole mitte küllalt täielikult tuntud meie üliõpilaste enamiku kodudes, põllumeeste, tööliste, ametnike ja ärimeeste pere­kondades. Oli aegu, kus sellele kasvatusküljele ei antud pea mingit tähtsust, kus isegi higisest kraeta särgist, ajamata habemest ja laudlinasse ninanuuskamisest järeldati isiku suurt seesmist arengut, sellepärast et ta kõigile välisele nii vähe rõhku paneb. See oli laia vene hinge valitsemisajajärgul. Nüüd aga on see meil vist kõikjal kadunud ja maksvusele pääsnud üldised, n. n. euroopalikud kombed, kuigi üksikasjus tugeva saksa sousti all. Meie võime neid arvustada ja kui haritlased, peamegi seda tegema, kuid selle juures ei tohi meie neid unus­tada ega silmast lasta nende tegelikku tähtsust: on ka meie väikeses vabariigis sooje kohti, kuhu ei vii ei hea diplom, anded, oskus ega energia, kui puudub vajaline seltskondlik kasvatus, rääkimata selle tarbest idealistlikumas mõttes. Varemail aegadel loeti eriti korporatsioone seltskondliku kasvatuse alal teenerikkaiks, kuid nüüd on ka teistes intiimühinguis sellel kasvatusküljel oma vääriline koht. Ühing peab andma kasvatuslikult seda, mis perekonnas puudu jäänud.

Kehalise kasvatuse põhimõtted on üldiselt tuntud. See ala on spordiliikumise tagajärjel nii kõrgele kerkinud, et mis aastate eest veel vooruseks loeti, kipub nüüd kui rekordsport paheks saama. Sel alal on üliõpilasel palju võimalusi tegutsemiseks ka väljaspool intiimühingut, kuid sellele vaatamata on mitmesugused spordiharrastused just intiimühinguis ala­listeks nähtusteks. Peab siiski tooni­tama, et kehalise kasvatuse tähtsaim eesmärk – hea tervise ja organismi üldise vastupidavuse väljaarendamine – liiga sagedasti teiste sihtide varju jääb. Tervishoiu, eriti vaimse töö hügieeni ja spordi ratsionaalsem korraldus saaks olla ühingu üheks kasvatuslikuks ülesandeks.

Iseloomu kasvatamisega on seni vähe tegutsetud. Arvati – küll elu karastab. Aga teras saab vastupidavam, kui teda järkjärgult karastatakse. Ka iseloomu, karakterit võib parandada positiivsete võimete ja kalduvuste arendamise ja negatiivsete mahasurumise teel. Erilise tähtsuse omab ka tahte kasvatamine ja teadlik enesemõjutus. Seltskondliste kommete tundmine võib küll hoida ini­mest vigade tegemisest, kuid alles hästikasvatatud iseloom laseb tal end inimeste juures täiel mõõdul maksma panna. Iseloomu arendamisele on tähelepanu kingitud küll skautide organisatsioonides ning mõningates muudes noorte ühingutes, ei ole aga kuulda olnud, et ka üliõpilased sel alal ühiselt midagi oleks teinud, kuigi üksikuid asjast hu­vitatuid on. Iseloom on see vaimne anum, millesse kogutud meie tarkus ja teadmised. On nõu vilets ja katkine, siis pillab ta sisu asjatult ning annab üldse halva mulje. On aga nõu korralik, siis varjab ta edukalt isegi  sisemise tühjuse. Iseloom on see jõud, mis tead­miste kivid jahvatama paneb ja sellega väärtusi loob. Iseloomu kasvatus võib teostuda ainult tegelikus elus ja inimeste keskel, ses suhtes ei suuda miski asen­dada üliõpilasel tema head omasarnaste sõprade ringkonda, intiimühingut. See ongi ala, mida laiemates hulkades just enesekasvatuse all mõistetakse, kuid sellel alal on meie intiimühingute saa­vutused alles tulevikus.

Ilmavaatelisele kasvatusele, mida nimetatakse ka eetiliseks, kõlbeliseks, osalt ka hingeliseks kasvatuseks, on üliõpilasühinguist just seltsides erilist, peaaegu traditsioonilist rõhku pandud ja seda niihästi kitsal poliitilisel kui ka süga­vamal filosoofilisel alal. Suurte revo­lutsioonide ajal olid ühiskonna korraldusküsimused seltsides põnevaks mõttevahetusaineks, olgugi et erirühmituste loomiseni seltsis ei mindud. Korporat­sioonid, eriti saksa omad ja saksameelsed pidasid sündsamaks hoiduda poliitika sissetoomise eest ja tegutsemisest polii­tikaga. Nad pole oma seisukohta tänasenigi tunduvalt muutnud. Olgugi et ilmavaate väljaarendamine põhineb peaasjalikult vastavail teaduseil, filosoo­fial, eetikal, ajalool, usul, esteetikal jne., mida õpetatakse ülikooli mõnes osakon­nas ja mille kohta võib ammutada and­meid kõigi maailma suurte kirjutatud teostest, on siin oluline tähtsus mõtte­vahetusel omataolistega. Raamatud ja loengud avaldavad teiste arvamusi, mis nende autorile tema ümbruses ja olu­korras kohased, – me peame valima nende hulgast või nende abil ise ene­sele looma oma arvamused, mis meile meie ümbruses ja olukorras kohased. Siin on vastastikune analüüs ja arvusta­mine tingimata vajalik. Ei ole üliõpi­lasel teist seltskonda peale intiimühingu nende kõige mitmekülgsemate küsimuste vabaks arutamiseks. Seminarides on see üksikuil fakulteetidel üksikute küsimuste puhul võimalik, mõnes teaduslikus seltsis vanemate juhatajate silma all ka, kuid see vanemate ja kõrgemate juuresolek mõjub väga takistavalt vabale mõtte­avaldusele, mis mõeldav ainult lähedate inimeste keskel.

Ilmavaade peab olema selge, s. o. kõik osad loogilikult seotud ja omavahel kooskõlas, et oleks võimalik ühte osa teistega põhjendada ja seletada ning et teistel oleks kergem meist aru saada meie tegusid teatud olukordi ette näha ning meid selletõttu rohkem usaldada – muidugi sel tingimusel, kui meie iseloom garanteerib, et meie tõesti oma ilmavaate järele tegutseme. Ilmavaade peab olema kooskõlas faktidega, muidu on ta ebausk mida on meie hulgas kahjuks rohkem, kui seda aimata julgeme. Näeme, et siin valitseb veel väga sagedasti keskaeg, kui ainult suudame juhuslikku pilku heita meie koolitatudki inimeste hingekurudesse. Ilmavaade peab olema elu­jaatav, sest meie kellegi egoism ei luba, et meie lähedastel- või ka eemalseisjatel oleks elueitav, destruk­tiivne, hävitav, pessimistlik ilmavaade – niisugused kaaslased jätaksid meid üksi või võiksid mõjuda meie elu­rõõmu ja aktiivsuse peale kahjulikult ka siis, kui meie seda sugugi ei soovi. Ka meile enestele üksikult oleks elueitav ilmavaade kahjulik: me kaotak­sime nende toetuse ja poolehoiu, kes meie peale oma tulevikulootusi on pannud.

Oma ilmavaade on üks kultuurisiku, täisharitlase üldtunnustatud põhiomadus. Selleta ollakse iseseisvuseta järeltegija, autoriteedi ja traditsiooni pühakspidaja, ning elatakse alalises kartuses, et keegi võiks meie tühjust ja nõrkust üles leida. Samuti puudub võimalus tuletada tegutsemisviise mitteettenähtud ja mitteanaloogilistel seisukordadel. Ollakse nagu pea­liskaudse oskusega autojuht, kes tunneb küll tüüriratta pööramist ja pedaalide vajutamist, ei suuda viga leida ega seda parandada mehhanismi rikke korral. Ilma­vaate põhitüüpe ei ole nii palju, et nen­dega ei suudetaks tutvuda. Tüübi valik ja enesele kohandamine sünnib muidugi järkjärgulise tundmaõppimise ja ka proo­vile võtmise teel. Ilmavaate väljaaren­damine on põld, millel mitte ainult meie üliõpilaskond, vaid terve haritlaskond ühes mitmetegi kaugelepaistvate pea­dega on alles nii vähe vagusid ajanud, et kerge ütelda pole, kuidas seal üldse kord kündma hakata.

*

Olles heitnud lühikese pilgu mõnin­gatele kasvatusaladele, mida võib nõuda edasipüüdja üliõpilane intiimühingult, vaatame, kuidas täidavad praegused ühingud neid nõudeid ja kas suudaksid nad neid praeguse korralduse alustel üldse hästi täita. Selleks enne mõni läbilõige ühingute tegevusest ja nende liikmestiku ilmest üldse.

Peaaegu iga intiimühingu tegevuses võime leida järgmist nelja ala: organi­seerumine, asjaajamine, lõbutsemine ja loov töö.

Organiseerumine, mis vahel küll „igaveseks” organiseerumiseks kipub minema, on oma ühingu sisemise korra otsimine ja loomine. See tegevus ei ole väike, eriti siis, kui ühing alles noor ja oma korraldust välja töötab või mõnelt teiselt üle võetud korda tundma õpib, või kui ta oma sisemist korda põhjalikumalt uuendab. Põhikirjad  ja   kodukorrad, mille paragrahvide arv ulatab sadadesse, peale selle veel muud määrustikud ja juhtnöörid, on kui Tallinna linn, mis iial lõplikult valmis ei saa. Võib arvata, et vanadest traditsioonidest kinnipidavad korporatsioonel on sellega vähem tege­mist, kuid alles kujunemisel olevates maakondlikes kogudes, kellest mõned seltsideks, mõned korporatsioonideks läi­nud ja mõned nende vahele jäänud, nõuavad organiseerumisküsimused kind­lasti palju aega ja tööd.

Teine osa tegevusest on asjaajamine. Kui ühing on tekkinud, siis astub ta teistega kirjalikku läbikäimisse: teatab oma asutamise aadressi, liikmete nimes­tiku, saab teistelt õnnesoove ja saadab samu teateid vastu. Hiljem seisab vahe­kord selles, et teatatakse teistele surma läbi lahkunud liikmetest, samuti ka välja­heidetutest, saadetakse kutsed referaatidele ja saadakse neid – ühesõnaga, tekib võrdlemisi suur kirjavahetus ja kantseleiline töö lihtsalt ühingu olemas­olu tagajärjel, ilma et ühing tõelist te­gevust pruugiks avaldadagi. Selle töö tegemisest võtab osa ühingu täiskogu, kui ühing väike, või juhatus, kui ühing suur ja tegevust palju. Siia liiki võiks arvata ka muu jooksva töö, nagu proto­kollide kirjutamine ja lugemine, liikmete vastuvõtmine, valimised, korteriküsimused jne., üldse niisuguse tegevuse, mil ei ole iseenesest ühtegi otsekohest väär­tust, kaudselt vaid see üksi, et õpitakse asjaajamise korda, mille tundmine ka väljaspool ühingut võib kasulik olla.

Kolmas osa – lõbutsemine – on juba positiivne nähtus, mis pole igav ega raske ja mis osavõtjatelt vähe nõuab, selle vastu neile rohkesti annab. Lõbus­tuste hulka võivad kuuluda lugemine, jutlemine, laul, muusika, tants, mängud, söömingud, joomingud jne. – enamasti kõik, mis muulegi osale inimkonnast naudingut võib pakkuda, äärmised pahed küll välja arvatud. Lõbude sisult ja laa­dilt erineb üksikute ühingute rühmade seesmine elu väga tunduvalt. Erilise vahe võib nende vahele tõmmata näi­teks alkoholi kui proovikivi tarvitades. Ühel pool on joomine lubatud, teisal keelatud. Esimesse liiki kuulub suur osa korporatsioonidest, teisse pea kõik väikeseltsid ja maakondlikud kogud.

Neljas ja tähtsam osa ühingute tege­vusest – loov töö – jaguneb kahte järku: töö organisatsiooni liikmete keskel ja töö väljaspool oma ühingut. Väline tegevus – rahvavalgustamine ja vanavarakorjamine – oli varemail aegadel, kui meie rahvuslik kultuuritöö õige suurel määral üliõpilaste õladel lasus, õige laialdane, võrdlemisi intensiivne ja tähtis, ning sel alal on meie vanemail ühingud oma tunnustatud teened. Nüüd, kus rahva vabale algatusele rajatud tegevuse asemele on astunud riiklik korraldus ja hoolekanne, on määratud ametnikud täitma neid ülesandeid, mille eest hoo­litsesid ennemalt üliõpilased ja teised haritlased. Sellega on vähenenud väga suurel määral üliõpilaste väline kultuur­töö, ei tundu ka selle järele endist hä­dalist vajadust. Ühingute töö pearõhk on pöördud sisemisele tegevusele – liikmete kasvatusele. Kasvatuse meetodites ja abinõudes on võrdlemisi palju erinevusi, nagu on seda ka neis ideaal­setes eeskujudes, mille poole kellegi ühingu kasvatajad kunagi püüavad. Mõnelpool on täpselt ettenähtud, kuhu seitsmest vanaduse klassist („majadest”) keegi liige kuulub ja kes keda ennem ja istudes või püsti teretama peab, – teisal ei peeta tähtsaks daami teretamiselgi kübarat kergitada. Ühelpool mõõ­detakse eksimusi grammikaaluga, kellele ³/₄ märkust või 2¹j₂ laitust karistuseks, teisal pole üldse karistusi ettenähtud – peale ühingust väljaheitmise. Ühel pool võib käsutada noorliikme (või n. n. re­base) paariks tunniks kohvikuukse ette valvekorrale, teisal on noorte seisukord sama vähe kohustusrikas kui vanadelgi. Neile kasvatusvahenditele ei anta siiski nii suurt tähendust ühingu tegevuses, et nendes ilmsiks tulevad iseäralsused võik­sid aluseks olla ühingu põhiilme mää­ramisel.

*

Asudes nõrgematki pilti saama intiim­ühingute liikmestiku ilme kohta – mil­les see erineb üliõpilaskonna üldilmest ning omavahel üksikute ühingute kaupa, peame vaatlema neid tegureid, mis mõ­jutavad ühe või teise üliõpilase organi­seerumist ning ühte või teisse ühingusse astumist.

Miks organiseerutakse? Põhjuseid on selleks kõige mitmekesisemaid. Olgu tähendatud, et rõhuv enamus üliõpilasi ei astu organisatsioonidesse mitte kindla teadmisega ja selge ülevaatega sellest, mida nad organisatsioonilt nõuavad ja mida see neile võib pakkuda. Organi­seerumine sünnib enamasti juhuslikult, nagu ka eriala valik ülikoolis, sõprade valik, abiellumine ja palju muid väga tähtsaid samme elus, kus võetakse see, mis lähemal on, või mis kuidagi teele ette satub, mitte aga ei otsita seda, mis meie nõuetele kõige paremini vastaks. Määrava tähendusega takistuseks pole sellejuures mitte niipalju oma soovide ja nõudmiste mittetundmine kui just nende rahuldamisvõimaluste – organi­satsioonide – mittetundmine.

Üheks organiseerumise põhjuseks on tahe organiseeruda organiseerumise pä­rast. Kooliskäinud inimene teab, et isikkogudest on organiseeritud kogu arenemisastmelt kõrgem vorm kui mass. Tahtes areneda,   katsub uustulnuk ka kohe läheneda kõigile üliõpilaselu avalduskohtadele, et neid tundma õppida selleks, et ära kasutada head, mis sealt saada võib. Selleks astub ta liikmeks võimalikult paljudesse mitmekesistesse organisatsioonesse, nende hulgas ka ühte intiimühingusse või ka mitmesse, nagu seda küllalt on ette tulnud. Ka võib juba esimesest ülikoolielu päevast kuulda akadeemilise pere liigi­tamisest kahte: organiseeritud ja „metsikud”, ning tähele panna, kuidas organiseeritud varjatud või varjamata üleolevuse tundega „metsikute” peale vaatavad, viimased aga ka sagedasti väikese vaenu ja kadedusega sellele rea­geerivad. Võib kuulda sedagi, et ükski organiseerimatuist ei suuda oma „metsi­kust” põhjendada või isegi kaitsta muuga kui väitega, et olevad organisatsioonid ei vasta tema nõuetele, oleks ühingud teistsugused, siis organiseeruks temagi.

Teiseks, isiku tõekspidamiste seisukohalt väga väikese, kuid tegelike tagajär­gede poolest õige suure tähtsusega põh­juseks on organiseerujale – tema hingepüüdmine, seda küll ainult heas mõttes, mida sellepärast õigem ka nime­tada hingepäästmiseks. Iga ühingu liikmed, kui nad oma ühingust lugu peavad ja selle kasvamisele kaasa aitavad, on alati valmis sündsal puhul noort hinge oma poole tõmbama. Teiseks ei anna sageli ka rahu sõbrad ja sugulased väl­jaspool akadeemiat, kes organiseerumist tähtsaks peavad. Näiteks, kui isa on ise olnud organiseeritud ja praegu lugupeetud vilistlane, kuidas suudaks ta leppida, et poeg on „metsik” !

Kolmandaks väga tähtsaks organiseerimispõhjuseks on aineline kasu, mida annab kuuluvus intiimühingusse. See tundub olevat ehk küll õige ma­terialistlik ja egoistlik, ning ka eelpool nimetatud põhjused on vähe idealistlikud, kuid oleme tuleviku suhtes optimistid, siis söandame vabalt, julgelt ja ilma eri­lise ahastuseta vaadelda endid nii, nagu me olevikus tõesti oleme, s. o., ilma enese idealiseerimiseta. Intiimühingutel on jõukas seljatagune – vilistlaskond, kel on raha ja võimu. Õppimise ajal võivad üliõpilased saada vilistlaste abil laenu, õppimise lõpetamisel kohti. Ei ole liialdus   konstateerida,   et   ilma vilistlaste või muude heade tutvusteta on kohasaamine praegu peaaegu võimatu. Kel puuduvad muud head tuttavad suurte ja võimsate hulgas, see võib saavutada neid enesele intiimühingu vilistlaste näol. Tutvuse läbi kohasaamist nimeta­vad need, kel tutvusi ei ole, onupojapoliitikaks ja upitamiseks, kuid selles poliitikas on siiski palju tervet ja elu­list, sest ei saa tegelane määrata ame­tisse niisugust noort, kel küll diplom, kuid kelle aususe ja korralikkuse eest ei tea vastutada ta ise ega ka ükski teine tema tuttav. – Ka ülikooli ajalgi tasub end organiseerumine aineliselt mõnikord ülejäägiga, kui avanevad selle läbi võimalused õppemaksust vabane­miseks ja abirahade saamiseks.

Neljandaks põhjuseks võib nimetada osasaamist n. n. üliõpilaselust (Studentenleben) ja selle kangelastegudest, mille eest legendidele ja hiilguspaistele üliõpilase ümber võlgnemegi tänu, et üliõpilase nimetust ka laiemates rahva­hulkades tuntakse üle maailma. Intiim­organisatsioonide salapärasel kinnisusel on suur võluvus romantiliste looduslaste kohta, kui selliseid veel leidub, kaine­tele realistidele tõotavad nad olla mu­gavaks kohaks, kus võib end avaldada koduselt ja kõige komfordiga.

Oma otsustava tähenduse poolest alles viimaste hulgas võime nimetada organiseerumise põhjust, mis õieti esimene peaks olema, see on organiseerumine kui abinõu täielikumaks enesekasvatamiseks. Organisatsioon on seltskond miniatuuris, kus üliõpilane arendab, harjutab ja proovib oma võimeid iseseisvaks enese ja teiste elu korraldamiseks, nagu ta hakkab seda tegema õppimise harjutamise järele suures, päris seltskonnas.

I osa Üliõpilaslehest nr. 1/1927

Miks valitakse just teatud üks või teine intiimühing ? Mis on nende eri­omadused, mis võõrale silma paistavad? Vist igaüks vastab, et esimese vahe or­ganiseeritute vahel teevad värvid. Vär­vid on väline tunnus. Väliseid tunnuseid mitmete maade üliõpilaste juures tarvi­tatakse mitmesuguseid, nagu: ülikond, peakate, kaelaside, värviline pael, esimärk peakattel, rinnanõel, ripats tasku­kella keti küljes, jalutuskepp j. n. e. Tartu üliõpilaskonnas on tarvitusel ainult kolm nimetatud märkest: peakate, erimärk sellel ja pael üle rinna. Peakate – müts on mitmevärviline. Värvide koosseis ja järjekord on igal ühingul isesugune ja patenteeritud. Samad värvid on ka värvipaelal. Algajad liikmed pea kõigis värvimütse kandvais ühinguis kannavad ühetaolist musta mütsi, mittel hõbe mo­nogramm, mis ühingule sümboolsetest tähtedest koosnevat, seega arvatavasti igal ühingul isesugune. Ühingute tüü­pide järele on värvikandmist raske tera­valt eritleda, võib vaid konstateerida, et kõik korporatsioonid kannavad täisvärve, s o. mütsi ja paela kodus ja väljas, seltsid väliaspool oma ruume värve ei kanna, kuigi neid on mõnel pool kodu­seks tarvitamiseks, ning et vist kõik maakondlikud kogud kannavad värvi­pada, mõned aga ka värvimütsi. – Nende noorte peale, keda mõjutab pea­miselt inimese välimus ja väline effekt, avaldavad värvid tõmbavat ja otsustavat mõju. Eriti veel, kui värviline ühing esineb teiste kirevate väliste attribuutidega, nagu nikerdatud mõõgad, lipud ja kohevad sleifid. See on paraad ja po­leks õiglane, salata selle omapärast ilu.

Teised aga on värvide vastu eitaval seisukohal, nähes neis põhimõttelikult liigset tähelpanu tõmbamist välispidisusele, kuna seda vääriks rohkem seesmine isik. Teiseks ei suudeta kannatada eriti Tartus tarvitatavaid värve, sest et need on üle võetud meie ajaloolistelt vaenlastelt, pa­runitelt ja meile hingelikult võerastelt junkrutelt ühes sellejuure kuuluvate kommete ja hingeeluga. Korporatsioo­nidel, eriti vanematel, on värvide kandmine ja n. n. iganenud traditsioonide täitmine nende ajaloolise arenemiskäi­guga seletatav, kuid sama ei või aga ütelda värvevõtnud maakondlike kogude kohta, kes iseenesest peale oma ajalugu lugema hakkasid ja kel täieline vabadus oli välismärki võtmata jätta, või nii ehk teisiti teha. Miks nad sellejuures just korporatsioonidelt eeskuju võtsid ja seda puudulikult jäljendasid – on tänaseni seletamata.

Teiseks silmapaistvaks erinevuseks ühingute vahel on nende korterid: kas on oma maja või ei ole seda mitte. Mitmetel ühingutel on, mitmetel lehvivad ka lipud ja kena maja annab tunnistust ühingu soliidsusest vastuvaidlemata. Sisemusega võidakse tutvuda alles hiljem, ja harva sedagi, sest võõraste juurdepääs sinna ei ole kerge.

Kolmandana võib nimetada vilistlas­kogu, mille koosseisust on vahetevahel võimalik osalist pilti saada. Tublisid ja tuntud vilistlasi on aga igal ühingul, kel vilistlaste arv pole liiga väike, nagu mitmel nooremal.

Otsustava tähendusega ühingu vali­kul on aga see – kuhu kutsuvad juba organiseerunud sõbrad ja tuttavad, endised koolivennad või sugulased. Tutvumine ühe intiimühingu iseloomuga on peaaegu võimatu, kui pole selle liik­mete hulgas ühtki tuttavat, kelle kaudu oleks võimalik kontakti luua. Võõrad sisse ei pääse, kuskil pole kuulutusi ühingu asukoha üle, ei selle kohta, et ta omale sooviks liikmeid rekruteerida või, et ta annab enese kohta informat­siooni soovijaile. Harvad on juhud, kus ühingutes on mõni avalik kõne või kõ­nelevad ühingu liikmed väljaspool selle sihiga, et oma ühingut tutvustada ja sellele poolehoidu võita. Tutvumine sün­nib tutvate vahetalitusel ja kui kord juba ühte kilda astutud, siis sinna kilda ka jäädakse, väljaastumist tuleb ainult äär­mise sobimatuse korral ette.

Pikemaajalisel akadeemilistes ringkondades liikumisel kuuldakse ka muud iseloomustavat ühe või teise ühingu kohta, kuid seegi kuuldu on nii juhuslik, et selle põhjal päris teadlikku ühingu valikut toimida ei saa.

*

Kui nüüd organiseerumine ja eriti ühingu valik sünnib nii kaudsetel ja juhuslikel põhjuseil, kus isik end pas­siivselt arenevast sündmuste käigust kaasa tõmmata laseb, sest teadlikuks sammumiseks puuduvad tal tarvilikud teadmised, siis kerkib üles küsimus – kas niisuguse juhusliku valiku juures on või saabki olla ühe organisatsiooni liik­mel erilisi, peamiselt selle ühingu liik­metele omaseid (linnuseid, millega ta tunduvalt erineks iga teise org-i liikme­test. Kas on lahkuminekut vaadetes, püüetes, sihtides? Peab tunnustama, et üldiselt seda ei ole. Ka pole erine­vust iseloomudes, see pole nii elamuseski küllalt kindel ja üldine. Nii et isikutena võttes sünniks suurem osa ühe ühingu liikmeist väga hästi iga teise ühingu liikmeteks ja, võib olla, tunneks end uues kohas mitte halvemini kui vanas, eeldusega, et välised tingimused pole halvemad. Samuti raske oleks väita, et organiseeritud üliõpilased oma vaimse tasapinna  poolest üldiselt kõrgemal seisavad „metsikuist”, sest ka viimaste hulgas tuleb ette isikuid, kes oma intelligentsuselt tuntavalt üle keskmise on, nagu ei puudu ka organi­seeritute seas tüübid, keda oma ebaseltskondlike elukommete pärast on sunnitud ülikoolist lahkuma. Rohkem aktiivsust ja seltskondlikku liikuvust võiks vahest küll organiseerituile omistada, sest nad on tegevamad ja tooniandjad kõigil üliõpilaselu aladel. Viimasel eri­nevusel pole aga niipalju tähendust, et ütelda ei võiks: organiseeritute koos­seis pea kõigis intiimühinguis on oma vaimselt küljelt sama mitmekesine ja kirju, nagu terve üliõpilaskonna koos­seiski.

Jõuame tagasi ülessaetud küsimuse juurde: kui hästi suudavad kõige mit­mekesisemate ja erinevate kalduvuste ja püüetega isikuist koosnevad ühingud täita neile esitatavaid õige suuri nõud­misi üldse ja kasvatuse alal eriti? Kas on siin suurte tagajärgede saavutamine võimalik? Peame vastama eitavalt. Ühingute sisemine kord on demokraat­lik, otsustab häältenamus, vähemuse diktatuuri ei ole. Ühemeelne enamus võib tekkida niisugusel üldisel tasapinnal, kus veel ei ole alanud vaadete erine­mine. Mida erinevamate vaadetega isi­kud, seda vähem on neis ühist ja seda madalam peab olema see tasapind, kus nad on ühel meelel. Ühised vaated on neil ainult primitiivsetes asjades ja ainult sellel pinnal suudavad nad töötada koos. Niipea aga, kui tuleb arutusele küsi­mus, mis on vähem käegakatsutav ja iseenesest selge, kerkivad esile ka äär­mised lahkuminekud ja küsimus või kavatsus tuleb jätta tarvilise poolehoiu mitteleidmise pärast. Et varastada ega valetada ei tohi – see on igal pool vaid­luseta tunnustatud, kas aga joomine ja suitsetamine ka ebavoorused on – selle üle lähevad arvamised veel väga lahku. Rääkimata niisuguseist küsimusist kui üliõpilase au, selle kaitsmine, aumehelikkus, viisakus, suhtumine rahvale, rii­gile j. n. e. j. n.e.

On ka tõsiasi, et niisugusteis sügavamais küsimusis eriühingud üldiselt midagi erilist enesest ei kujuta ega oma liikmetele anda ei saa. Nende tegevus peab jääma neile aladele, millest rõhuv enamus ühteviisi aru saab. See on aga ülepääsmatuks takistuseks ühingu töö süvendamisele. Kuna ühingud on peale ühe erandi tegevate liikmete arvuga tuntavalt alla saja, suur osa isegi 20-30 kooskäiva liikmega, siis ei võimalda see väike arv mitmesuguste erihuviliste rüh­mituste tekkimist ega olegi niisugused soovitavad ühingu ühtluse ja ühtsuse rik­kumise kartusel.

Et see liikmete mitteühtlusest tekkiv pahe senini väärilikult laiaulatuslikult kõne alla pole tulnud, on seletatav meie praeguslaadiiise üliõpilaselu noorusega. On vahest kolm neli aastat, mis on ol­nud organisatsioonidele tööaastaiks ja see aeg on üldiselt läinud organiseeru­misele, ilma et küllalt süveneda oleks suudetud. Nüüd on juba organi­satsioonide arv ja liikmete hulk püsivamaks muutunud ja on, nagu meie riigi ja rahva elus üldse, hakatud oma elule ja tegevusele kvaliteedilikult rohkem tähelpanu omistama. See on aga toonud päevavalgele suuri lahkuminekuid ühingu ülesannete ja edaspidise arendamise suuna määramisel, mille tagajärjeks on töö loidus ja vaimustuse langemine. Niisugused kriisid mõjuvad aga ühin­gusse väga raskelt ja organisatsioon kui niisugune ei suuda enam tarvilikult ra­huldada liikmete poolt temale esitatud nõudmisi. Seisukord laheneb sellega, et üks osa liikmeid ühingust lahkub. See on vähemus, kes oma soove ühingus teostada ei saa, n. n. vastasrind, või ka üksikud isikud, kel ühingu elu vastu­võtmatuks muutunud. On see aadrilaskmine mööda, võõras element väljas, siis võib ühing mõne aja süveneda kuni lahkuminekute tekkimiseni uuel tasa­pinnal. Lahkunud vastasrind aga, kui ta ise üksmeelne ja elujõuline, asutab sagedasti uue ühingu, nagu näitab seda suure arvu nooremate ühingute tekkimislugu. Kas ei või seesugune pereheitmine korduda ka edaspidi samuti iseendast ja muretult või oleks soovitavam seda harilikult ära hoida?

Ajaloos  korduvad ühiskonna orgaa­nilised protsessid, mitte aga konkreetsed nähtused ilma muutusteta. Kui enne oli niisugune uute üliõpilasühingute tek­kimine harilik, siis on ta ka nüüdki võimalik, kuid harvem loomulik. Enne oli ühinguid vähe ja iga uus suutis tõesti vanadest eraldumise järele elujõu­liseks saada, sest eesti üliõpilaste arv kasvas ja nõudmine ühingute järele ühes sellega. Nüüd aga on uute ühingute asutamiseks vähem mõtet ja võimalusi ning lahkujad võivad paremal korral mõnda teise ühingusse astuda või aga üldse organiseerimata jääda. Ühing on kaotanud lahkujatega osa jõust, mis tema tegevust mõneks ajaks nõrgendab.

Kuid kriisilahendamisele järgnev parandamise ajajärk pole mitte raske. Kosumine läheb kiiresti, kui on võõra vere kaotusega saavutatud tarviline üks­meel. Eriti kurnav on aga ajajärk enne kriisi, kui raskused alles tekivad ja nende all juba kannatatakse, kuid neid veel küllalt selgesti ei tunta ega parandusabinõusid ei nähta. Kuna üliõpilasühing on niisuguse muutuva koosseisuga organisatsioon, kust vanad, enam üht­lustunud liikmed lähevad ja kuhu uued, vähem ühtlustuvad juure tulevad, siis ei ole millegagi garanteeritud, et ühingu kord saavutatud ühtlane ilme püsiks ja mõne aja pärast uuesti endistesse vast­olude raskustesse ei satuks ning koguni vastupidiseks ei kujuneks. Niisuguses käärimise seisukorras ja kindluseta mee­leolus muutub iga intensiivne töö vähetagajärjekaks ning ühing ei suuda anda oma liikmetele seda kõige paremat, mida temalt igaüks nõuab ja mida ta õnnelikus seisukorras olles tõesti anda võiks.

Juba välistelgi tähelpanekuil võib oletada, et see pahe annab end tunda suuremas osas meie ühinguist, päris tundmatu pole ta vist küll kusagilgi. Võib olla, loetakse siiski see seisukord mõnel pool loomulikuks ja ollakse sellega rahul, aga niisuguseid arvamusi ei saa meie mõõduandvateks pidada, kuna algasime selle ülevaate, eeldades mitterahulolemist käesoleva seisukorraga

Kohane on siin veel tuua mitmelgi pool kuuldud organiseerimatute vastust küsimusele, miks nad ei otsi organisat­siooni, mis vastaks nende kalduvustele ja maitsetele: „Kõik need praegused organisatsioonid on ühesugused, pole üks teisest parem, ja kaugemaulatuslikku ülesandeid teostada ei suuda neist ükski”. Arusaadavalt on selles üteluses liialdust, sest organisatsioonid suudavad anda positiivset ning nende vahel on ka vahet, kuid omajagu on nurisejatel ka õigus – praegused organisatsioonid suudavad anda liiga vähe ja erinevused nende vahel on liig väikesed ja pealis­kaudsed.

*

Eeltoodust järeldub, et intiimüliõpilasühingute sisetegevuse intensiivsemaks, põhjalikumaks muutmisele aitaks kaasa suurema ühtluse soetamine ühingu liik­mete mõnedes põhivaadetes ja põhi­omadustes. Nõuelav ühtlus peaks võimalikult selgelt väljenduma ka ühingute fikseeritud põhimõtteis, millega tutvu­mine peaks olema võimaldatud laiematele ringkondadele, eriti organiseerimata üliõpilaskonnale. Siin oleks sisseastujad võimalik valida ühingut selle põhimõtete, tegevusprogrammi järele; ja valida kõi­gist olevaist temale kõige vastavam. Tagajärg oleks soodne ühingutele – nende liikmestik tuleks ühtlasem, ühe­meelsem ja langeks ära tarvidus juurdetulejate liiga suureks murdmiseks ja ümberpööramiseks kasvatus abinõude varal ja sundimiseks häälteenamuse abil. Üksteisest arusaamine saaks hõlbustatud ja töö võiks edeneda kiiremini, kui pole tarvis kulutada jõudu omavaheliseks võitlemiseks. Pealegi tõmbaks iga ühing oma ümber kogu üliõpilasperest just ja kõik need isikud, kes tema sihte kõige paremini hindavad.

Kokkuvõttes: iga ühing leidku oma täpsem eriilme, fikseerigu see võimalikult õiglaselt oma põhimõtteis ning tehku need põhimõtted avalikult teatavaks.

Millised need erinevused oleks – seda ei saa ette ära määrata, seda näitab hiljem tegelik elu, – võib vaid nime­tada mõningaid erialasid, mis praegu tegelikult harrastusel ja mis edaspidi mõ­nele ühingule ka ilmeandjaks võiks saada.

Alates kaugemaist, nimetame tööd rahva kasuks, mida tegid vanasti seltsid ja tahtsid teha hiljem maakondlikud kogud. Siis tähtsam ala – enesekas­vatamine kõige laiemas mõttes mitme eri liigi järele: kehaline kasvatus, iseloomu kasvatus, seltskondlike kommete õppimine, tegutsemine mitmesuguste tea­duste, kirjanduse ja kunstide alal, ilma­vaate väljaarendamine j. m. Lõpuks ka tähtis ala – elunautimine kõigil hädaohutuil ja hädaohtlikkel viisel. Võib küll ette näha, et viimast ala vaevalt mõni ühing avalikult peategevusalaks valib ja väga hästi mõne erapooletu ja viisaka dekoratsioonprogrammiga lepib, ilma et sealt midagi erilikult esile tõstaks, – kuid kuulsus vastavalt tegudele ei jää tulemata ja õige ilme saabub ka ilme endiseks jäämisega, kui naabrid end uuteks ja paremateks on muut­nud.

Neile ühinguile, kes eneseharimise ja enesekasvatamise oma peaalaks on võtnud, on väga tähtis liikmete vaimne tasapind. Mitte igaühte, kes soovib pääseda ühingusse, mis tema ja ühingu liikmete meelest kõige parem on, ei tule sinna vastu võtta, vaid ainult neid, kel peale hea soovi on ka vastavaid võimeid ühingu intensiivsest tegevusest osavõt­miseks. Kui vastasrind on pahe, mis paralüseerib, siis passiivne ballast ka tormoseerib, ja kuigi teda võib kanna­tada, ei anna ta seda kasu, mida annaks tema asemel vastavate võimetega liikmete hulk.

Intiimühinguid Tartus on praegu 30 ümber, neist seltse, korporatsioone ja maa-alalisi ühinguid, igat liiki umbes ühevõrdselt. Üksikute ühingute liikmete arv kõigub 10 ja 400 vahel, rõhuval enamusel aga 40 ja 100 vahel. Ei saa otstarbekohaseks pidada ühingute liiga väikest liikmete arvu, 50-60 liikme juures võidakse veel kõik väikse intiim­ühingu paremused alles hoida. Kui kõik väiksemad ühingud selle liikmete arvuni kasvaksid, siis võiksid praegused ühingud kokku mahutada ligi poole kõigist üliõpilastest, või ka rohkem, kui üliõpilaste üldarv tulevikus langema peaks.

On olemas praegu mees-, nais- ja segaühinguid. Kõige tihedama seesmise kontaktiga ühingud, korporatsioonid ja suurem osa seltse on puht mees- või puht naisühingud, lõdvemate seesmiste sidemetega organisatsioonid – maa­kondlikud kogud – on segaühingud. Edaspidise diferentseerumise ja sees­mise liituvuse suurendamise juures tuleb ka segaühinguil kaalumisele võtta, kas ei oleks otstarbekohasem ühingut puht meesühinguks (või naisühinguks?) muuta, sest segaühingus on kõiksugu arusaa­matuste ja lahkhelide tekkimiseks roh­kem võimalusi kui ühepoolses ühingus.

Diferentseerumise nõue organiseeru­misel pole uus. Sellest on ennemaltki kõneldud. Intensiivse vaimse kultuu­riga ringkondadest on avaldatud nõuet – organiseerumine sündigu ilmavaatelisel alusel. Sellest on väga sagedasti valesti aru saadud, nimelt nähes selles poliitika toomist üliõpilasühinguisse ja nõuet organiseerida üliõpilaskonda meie vaiksete poliitiliste parteide järele. See on eksitus, sest meie praegustel poliitilistel parteidel ei ole ilmavaatelised lahkumi­nekud erinemise peapõhjusteks ega saa parteid olla sellepärast eeskujuks ilma­vaadete erinemisel, milline alus annaks koguni teistsuguseid tulemusi. On põh­just karta, et ilmavaateline alus on liiga kitsas, et selle erinevuste põhjal kõige üliõpilaskonna organiseerumist võimaldada. Organiseerumise aluseks ei saa olla tunnus, mis mõne isiku juures küll vastuvaidlemata hästi välja arenenud, teiste juures aga vähegi silmapaistvamal kujul täiesti puudub. Eelpool olid esi­tatud laiemad organiseerumise alused, mis tahavad sobida võimalikult kõigile olemasolevatele seisukordadele ja nõue­tele. Need on tegevusalad, mis aseta­tud organisatsioonis domineerivale seisu­kohale ja millele tegelikult pühendatakse suurem ja tähtsam osa ühingu tööst.

Saagu meie ühingud oma ilmelt ja tegevuselt mitmekesisemaks ja teinetei­sest erinevamaks, et suudaksid paremini vastata üliõpilaste nõuete mitmekesidusele ja erinevusele.

Saagu ühtlasemaks iga ühingu isiklik koosseis, et saabuks tarviline üksmeel intensiivsemaks ja tagajärjeiikkamaks tööks. Kogugu ühingud, kel kõrged eesmärgid, oma liikmestik üliõpilaskonna kõige väärtuslikumast osast.

Koondugu ühinguisse kõik, kes näe­vad ühise töö kaudu suuremat isiklikku ja ühiskondlikku edu.

Valitagu ühing täie teadvusega, et see oleks isiku nõuetele kõige vastavam kõigist olevatest.

Siis alles omandab organiseerumine oma väärilise tähtsuse ja suudab tasuda kuhjaga temale toodud ohvreid.

Herman Evert

II osa Üliõpilaslehest nr. 2/1927