Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

I

RAHVA elu koosneb ta igapäevastest muredest, väi­kestest, mööduvatest küsimustest. Kuid ta olemasolu tunnusteks on pööranguid toovad sündmused, mis nagu kõikide „igapäevaste” tegude kogud avavad uusi ajajärke rahva elus. Sagedamini osutuvad julge vähemuse otsuste tulemused kogu rahva omandustena, olles talle ajalooli­selt või ka lihtsalt mälestustena väärtuslikud. Antud põlve püüded: töö, lootused ja kaotused sulguvad süm­bolitena, moodustavad üksuse, millest eraldub kindel, tegudega kaunistatud pöörangu aade. See on psüühiliste väärtuste (teaduslikkude tarvete, püüete, kavade jne.) summa ehk kompleks, mis omavahel koos- või ka ebakooskõlas loovad aateid, tegude psüühilisi aluseid. See on inimsoo loomulik seesmine elumõte, mille materiaalseks vormiks on teod, moodustades sündmusi, mis seotud väliste nähistega.

Poola elu sümboliteks on meie vabadusmäs­sud, mis moodustavad üksuse ajajärgul 1795-1914. Ühise Poola vabadusmässude idee uuestsünd igas põl­ves on rahva psüühika aluseks, ta jaatavaks ja ühtlasi eitavaks ideaaliks, olles samuti hingesid juhtivaks tra­ditsiooniks. Temas avaldab rahvas kõige teravamalt ja konkreetsemalt XVIII, sajandil kaotatud iseseisvuse saa­vutamise igatsust.

II

Poola riigi tekkimist mõjutas rida ühiste psüühiliste alustega seotud sündmusi. Unistustes seovad end ühiskonna peidetud, teadvuses või alateadvuses sõjaval­mis olevad vaimud, ja mässudele järgnevad sündmused. Väliselt kujunevad nad täiesti eriliselt. 1794. a. vaba­dussõda kujunes vastupanust Venemaale tekkinud vii­mases Poola nominaalselt iseseisvas osas, kusjuures ak­tiivselt Venemaad toetas Preisi ja salaja ka nominaalselt erapooletu Austria. Prantsuse juuli ja Belgia augusti revolutsioonile vastav 1830. a. Poola kuningriigis (polii­tiliselt autonoomne Poola osa Vene ülemvalitsuse all) lahtipuhkenud liberaal-revolutsioon võitles küll Venemaa vastu ja mahasõtkutud konstitutsiooni ning territooriumi piiride alalhoiu eest, kuid samuti ka nn. vallutatud maade, Leedu ja Russiinide (nn. Vene lääne ja põhja-lääne kubermangud) tagasivõitmise suunas. See võitlus muutus varsti poola-vene sõjaks, millest võtsid osa Vene ülemvõimule alluvad poolakad kogu poola rahva õiguste eest. 1863. a. lootusetu noorsoo mäss puhkes Poola ku­ningriigis mitte niivõrd Vene surve vastu, mis Nikolai I. surmaga 1855. a. lõdvenes, ka mitte niivõrd venestamise ja unifikatsiooni süsteemide vastu, mis vähenesid 1861. a., kuigi andes tagasi vähehaaval ja vastumeelselt osalisi autonoomiaid, kuivõrt pigemini Vene valitsuse enese vastu, mis võõras Poolale. Liikumisel oli küll kindel siht, kuid puudus pretsiseeritud täpne tegevuskava. Te­gevus valgus Žmudz’i, Leedu, Poleesie ja lõuna-ida territooriumitele, kujunes metsades peidetud partisanide võitluseks, mis äratas hirmu venelastes, kuid mida ei saaks nimetada Poola-Vene sõjaks, kuigi sundis Venet ühinema Preisiga Poola vastu. Lõpuks 1914. a. maailmasõda, mis lahutas jaotajaid riike kahte laagri, Vene ja Saksa-Austria omadesse. Poola tegevus seisis seal alguses leegionide võitluses 1914.-1916. a. Vene vastu, siis samade leegionide mässus sakslaste ja austrialaste vastu 1917, lõpuks revolutsioonilises võitluses kõikide poola sõjaväeliste kujundite: leegionide, vene vägedes teeninud sõdurite, „Polska Služba Zbrojna”, mis orga­niseeriti Poola kuningriigi territooriumil ja Poola sala­jase relvastatud organisatsiooni võitluses austria ja saksa okupatsioonide vastu 1918. Lõpuks Poola sõda, Poola-Nõukogude sõda vabaduse eest uuesti ehitatud, kuid oma alustes hädaohus oleva riigi piirides (1919-1920).

Kolmekordne kaotus sai osaks poola vägedele, kuni viimaks neljas katse lõppes täieliku eduga, kusjuures õnn ületas mitte ainult endised konkreetsed plaanid, vaid isegi julgemad lootused.

Kuigi need sündmused nii iseloomult kui ka väliselt erinevad üksteisest, on kõigis siiski ühine, põhimõtteliselt sama sügavam joon ning nii nende genees kui ka ise­loom omab ühist jäädavat ideelist alust.

III

See jäädav aade Poola vabadusvõitlustes on eriti väljapaistev võitluse ühinedes teatud jäädavalt kordu­vate poliitiliste väärtuste sõlmedega.

1. Esiplaanile ilmub võitlusaate side Euroopa üldise ideoloogiaga, mida kõige tugevamini esindas Prantsusmaa. Selle euroopalis-prantsuse ideoloogia all mõistan ma mitte ainult Prantsusmaa seesmisi ega ka ta tolleaegseid välispoliitilisi huve, kuigi Poola võitlu­sed, nende kavad ja tegevused pidid arvestama neid, vaid poliitiliste väärtuste kogu, mille viib Prantsusmaa ühel ajal oma välisaktsiooniga Euroopa ellu, moodustades üld­väärtusega, endiste kordadega vastuolus olevaid aateid. 1794. a. puhkes lahti Poolas revolutsioon selle absolu­tismi vastu, mis oma olemasolu aluseks pidas Ida-Euroopas osalt republikaanse Poola hävitamist. See oli otse­selt seotud Prantsuse revolutsiooniga ning usuti, et Prantsusmaa aitab, kuigi see hiljem tegelikus elus tõi pettumuse. 1830. a. paistis Euroopa rahvastele, et Prant­susmaa kutsub jälle võitlusele surujate vastu ja heidab kaugele üle oma piiride rahvaste propaganda. Prantsus­maa ei teostanud seda, kuid andis eeskuju ja julgust paljudele rahvastele: belglastele, isegi sakslastele, leides Poolas mitte niivõrd vastukaja, kuivõrd aate tegeliku teos­tamise püüdeid ja solidaarsust.

1863. a. oli meie ajaloos suurte jõupingutuste aeg, mille sihiks oli: tugevdada Euroopa suhteid teisel, Na­poleon III. poolt kuulutatud rahvusvahelisel alusel. See vool sai oma alguse Balkani poolsaarel 1856, levis 1859. a. Donau äärsetele ja Itaalia maadele; 1860.-1861. a. teostub ühinenud Itaalia aade, 1861.-1862. hakkavad kää­rima   vabaduspüüded   Poolas,   mis   viivad   1863.-1864. Poola vabadusvõitluseni, viies kõrgele nimetatud aate, mis aga teostus Prantsusmaa toetusel ja ta varemetel, kuid Poolamaa vastu Saksamaa ühinemise teel. Lõpuks 1914. a. algab võitlus keskriikide kõrval, kusjuures Prant­susmaa võtab osa kaitsesõjast liidus Venemaaga. Kuid ka selle liikumise aksioomiks oli meil sümpaatia Prant­susmaa vastu, mis keelas meid sõdimast viimase vastu. Kuigi poola vägede organisatsioonid võitlesid Poolas Venega, võtsid nad vabatahtlikult osa sõjast Prantsus­maa poolt ja jäid sinna, olles veendunud, et tulevikus tuleb võidelda ühiselt Prantsusmaaga Saksamaa vastu. See veendumus oli algusest peale kindel väejuhi tead­vuses. Pärast 1917. a. võeti see mõte vastu ta vägede ridades, ja mis veel tähtsam, oldi algusest peale veendunud tarviduses võidelda uue aja demokraatia ja rahvaste õiguste eest mitte ainult Saksamaa, vaid ka Venemaa vastu, kuna just need riigid olid – olgugi Lääne riiki­dega liidus – nende kahe põhimõttega vastuolus kuni viimse hetkeni.

2. Vabadusvõitlused ei tekkinud kunagi juhtide kutsel. Nad tekkisid ise ja ettevalmistatuma ning oodatuina ilmusid nad kui üllatused, üldiste ja kohalikkude olukordade kristalliseerunud tulemustena. Nad olid ikka asjalikult ja ideeliselt seotud Ida küsimustega: Türgimaa võimuala kahanemine Euroopas Venemaa survel, Vene taganemine Austria ja pärast Saksamaa eest Inglis­maa kaasabil kui ka Balkani rahvaste ja raasside vabane­mine mitte ainult türgi ikkest, vaid ka naabrite hoolekandest – kõik see sünnitas sõjalisi komplikatsioone, millest ammutasid poola liikumised oma lootusi. Iga­sugu liikumiste sõlmes katsub poola mõte leida Ida küsimusis seda elavat allikat, mis moodustaks Poolale kasulikku olukorda. Nii püüab Poola toetada vahest täiesti vastuolus olevaid voole: iseseisvuseta rahvaste vabanemistendentse, olles neile nõuandjaks oma piinade ja jõupingutuste kogemusil; Türgimaa, kui kaudse Vene ülemvõimu eest kaitsja, alalhoiutendentse. 1794. aasta oli 1792. a. kaotuse ja Nelja-aastase Seimi ajal oleva Vene-Türgi solidaarsuse lõpu tagajärjeks. 1830. a. oli 1828.-1829. a. sõja ja Poolas vastukaja leidva folhellenismi palaviku tagajärjeks. 1863. a. oli 1853.-1856. a. Krimmi sõja ja Poola kestvate tööde tagajärjeks lõunas: Serbia iseseisvuse äratamise ja Rumeenia vabastumise alal Vene ja Austria ülemvõimu alt, lõpuks Bulgaaria rahvusliku enesetunde äratamise alal. Kuid samal ajal oldi tegevad ka Türgimaal, kus poola asjatundjad ja nõu­andjad äratasid monarhia jõu enesetunnet. Viimaks 1914. a. oli 1912.-1913. a. Balkani sõja otseseks tagajärjeks, millega kaasas käisid Poola sõjajõudude suuremad re­vüüd, nagu: Galiitsias venevastane küttide organisatsioo­nide revüü, Poola kuningriigis austriavastane vägede revüü kooskõlas tšehhidega. 1914.-1915. a. sõjas olid poola vabatahtlikud väed ühtlasi tegevad nii Serbia kui ka Türgi poolt, sünnitades uuesti 1831.-1856. a. poola emigrantide legendi: Poola on vaba ja iseseisev, kui türklased joodavad oma hobuseid Horyn’is.

3. Püüdes iseseisvusele lõi vabaduse eest võitlev Poola sidemeid kõikide teiste Vene ülemvõimule allu­vate rahvaste vabaduspüüetega, arvates sinna hulka isegi venelasi endid. 1794. a. sõda peeti ainult tsaarinna, kui oma impeeriumi valitseva jõu vastu, kuigi teati, et see impeerium valgub oma loojate traditsioonidele vastavalt läände ja lõunasse, võites maid. 1830. a. tõi ideede uut formulatsiooni, mis tekkisid dekabristide 1825. a. revo­lutsiooni eel olevatel ühistel läbirääkimistel ja lootustel tekkinud sügavama usu põhjal. 1831. a. lippudel olev pealkiri Teie ja meie vabaduse eest oli rohkem kui pal­jas sõnakõlks: surve vene vangidele silmapilgul, kui Dubicz’i väed seisid Varssavi müüride all, ja jumalatee­nistus langenud Pertel’i ja ta kaaslaste hingede eest võit­luste kõige raskemal hetkel annavad selget tunnistust selle liikumise sihtidest.

Aastad 1830 kuni 1863 täidab pikk ja raske aate­line töö mõlemis Poola, eriti aga emigrantide laagrites. Poola demokraatia 1830. a. formuleerib oma manifestis Poola peamist ülesannet järgmiselt: Poola misjon on kõikidele Vene ülemvõimule alluvatele rahvastele vaba­duse andmine, nende ikke kaotamine ja tõstmine kultuuri sellise tasemeni, mida lootis teostada enese juures. Poola ülesanne ulatub kaugemalegi, ta peab andma vabaduse kõikidele Ida-Euroopa rahvastele: Poola iseseisvuse ja nende rahvaste vabaduse vahel on oluline side ja ühine tänapäev nende realiseerimise korral. Selliselt mõistab Czartoryski laager tuleva revolutsiooni aadet: demokraa­tidega konkureerivas tegevuses astub ta välja balkani rahvaste, Austria slaavlaste, madjarite, kasakate, Kau­kaasia mäeelanikkude ja grusiinlaste seas, Baltimaadel läti-eesti rahvaste seas ja Soomes, tehes igal pool nende vabaduse kihutustööd, mis peab jõudma iseseisvuseni või nende rahvaste eneste soovil tekkinud liitudeni. Ta näeb peidetud sidet nende aadete realiseerimise ja poolakate oma riigi saavutamise võimalikkuse vahel. Need mõle­mad voolud sünnitavad pärast 1863. a. valgete ja punaste vaateid; vabade föderatsioon vabadega, poliitiline kons­titutsioon Venest lahkuvatele rahvastele, mis ühise kava otsimise ajajärgu, 1905.-1906. a. järel ametlikult Poola poolt vastu võetakse 1919. a. sõjas, eriti aga meie ida ja lõuna-ida piiri suhtes, ja mis Balti riikide liidu näol (Poola-Läti-Eesti-Soome-Leedu) sünnitab 1919.-1920. a. läbirääkimiste aluse, olles nimetatud kontseptsiooni loo­giliseks järelduseks.

4. Poola vabadusvõitluste eriliseks omaduseks, nende jõuks ja ühtlasi ka nõrkuseks oli, et nad, kuigi seotud põhimõtteliselt väliste poliitiliste sündmustega, tugenesid ainuüksi oma enese jõule. Ammutasid rahvalt oma jõudu ja katsusid saavutada võitu nende abinõudega. Et jõuda sihile, katsuti võtta rahvalt maksimum jõu­pingutust, juhtides neid jõude võimalikult vähese ener­gia kaotamisega. Et seda saavutada, kasutati kahesugu­seid abinõusid: võeti jõudu ühiskonnast ja kontsentreeriti seda võimude abil. Valmistati ette antud aja ühis­kondlikku küsimust ja loodi piiramatu võimuga võitluse juhatus, andes selle võimu üksiku isiku kätte ning luues diktatuuri, mis pidi täitma oma kohustust võitluse sih­tide saavutamiseni.

1794. a. anti esmakordselt Poola ajaloos piiramatu võim Kosciuszko kätte ja kuigi Kõrgem Juht ei kasu­tanud oma võimu täielikult, lõi see aasta uue kontsept­siooni, mis pidi korduma käsuna, igatsusena ehk ideaalina. Esimene emigratsioon moodustab enne Napoleoni valitsust Kosciuszko algatusel konstitutsiooni 30 a. peale, mille sisu välja antud brošüüris: Kas poolakad võivad saavutada iseseisvuse? – Kosciuszko järgi omab rahvas küllalt jõudu oma riigi saavutamiseks, kuid ta peab andma piiramatu võimu demokraatliku diktaatori kätte, kes täidab seda ametit ajani, kuni ise leiab, et on jõudnud sihile. 1830. a. vabadusvõitlus on täielikult diktaatori otsi­mise hüpnoosi all: ta olgu kas sõjaväelane või tsiviilisik, rahva kui üksuse või rahva kui sotsiaalse kihi juht. Juhti leidmata allutakse järjest Chlopicki võimule, siis Czartoryski autoriteedile, Skrzycki juhatusele või valejuhatusele, Lelewel’i moraalse või Krukowiecki kaotuste diktatuurile. Valitsuse ja seimi vahelises võitluses toe­tavad isegi need, kes on valitsuse, aristokraatide vastu, põhimõtteliselt teist, oma diktatuuri. 1830.-1831. a. vabadusvõitlus ei sooritanud oma ülesannet. Ühes emi­grantide massiga rändas välja ka põhimõtteline „valitsuse” võitlus seimiga, õigemini öelda võitlus idee eest: kes on õigustatud valitsema emigratsiooni, rahva üle, kas rahva esindaja või esindus. Tekib kaks kontseptsiooni, demokraatlik-militaristlik ja monarhistlik-tsiviil, mõle­mail ühine mõte: sõjaväelise diktatuuri hädatarvilikkus, kehastatud alguses Zalinski, siis Mieroslawski isikus, või autoriteedi kandidatuur vürst Adam Csartoryski isikus. 1863. a. katsutakse tegelikult realiseerida seda, mis mõtetes juba ammu küpsemas: Mieroslawski saamatuste demokraatlikku diktatuuri, Langiewicz’i valgete konkurents-diktatuuri, lõpuks võllas surma saanud (5. aug. 1864) Traugutfi kangelaslikkuse ja kannatuste „punast” diktatuuri.

1914. a. ja kõik selle tagajärjed on tihedalt seotud endiste võitluste ideedega: ei saa olla võitu pimeda sõnakuulelikkuseta, truude ja kindlate isikute ühelt ja piira­matu võimuga juhita teiselt poolt. „Komandandi” idee on vanem kui ta teod: tõusis juba Kõrgema Juhi võimust, kes seda võimu ei osanud või ei tahtnud tarvitada, kuid kes seda tunnustas ja käskis järeltulijatele saada aru sellest võimust mitte ainult kui diktaatori, vaid ka kui inimlikust võimust.

Košciuszko mässu tõendavad kaks suurt ühiskond­liku iseloomuga dokumenti: Winiary ja Polaniec’i mani­festid. Nad ei tõstnud talupoegade olukorda ei õigus­likult ega majanduslikult, kuid esmakordselt Poola aja­loos pöörduti talupoja kui isamaa päästja poole, nõudes ühtlasi kõikidelt kodanikelt selle küsimuse ülesvõtmist. – See loomulik nõue võeti vastu isegi Varssavi vürsti­riigi seadustikus, kuid ei jõudnud selge realisatsioonini isegi 1831. a. sõjas. Nagu ei suudetud saada üle juhti­vate võimude valimisülesandest, nii ei saadud jagu ka talupoja küsimusest. Seda tugevamini fermenteerib see mõte emigratsioonis olevaid inimpäid, jälgides kõiki meie algatusi, ähvardades, nõudes igal sammul enesega arves­tamist. Poola seltskonna arvamuses muutus see peaküsi­museks, 1846.-1849. a. revolutsioonis Poola ja välisjõudude mõõduks, 1863. a. aga muutub see põhiküsimu­seks, kogu tegevuse loomulikuks aluseks. Manifestis, milles kuulutati sõda Venemaaga (22. I. 1863) kuulutati ka talupoja vabadust ja teoorjuse kaotamist Poola nendes osades, kus seda veel ei olnud. Ka nüüd ei uuendatud praktiliselt seda küsimust: vabadusvõitlusel puudus jõud, et sundida vastast ja ühiskonda võtma vastu neid postu­laate, kuid aateliselt jäi lahutamatuks side vabadusvõit­luse ja poola kodanikkude isikuvabaduse vahel. Maa­ilmasõja uutes oludes, alamkihi ja tööliste organisatsi­oonide teise ajajärgu lõpul (XIX. sajandi lõpp) kaotab see side oma ideelise sisu, saades liikumise jõuallikaks 1914. a. Noorsugu, tööline ja talupoeg astusid väeorga-nisatsioonide ridadesse, leegionidesse, „heites tuleriidale oma elusaatuse” salajases võitluses Poola ja rahvaõiguse, rahvaliku Poola eest. 1914.-1915. a. aade muutub 1917.-1918. a. aadete põhialuseks, 1920. a. kaitsesõja tugitipuks, sulgudes sama aasta seimi maareformi resolutsiooniga. See reform ei murra senimaksvat ühiskond­likku korda, toob vaid ühiskondlikku tegevusse konsti­tutsiooni põhiaate konsekventse: vabastatud rahva saa­tuse sidumine vabastatud riigi saatustega, see on kogu liikumise alus.

Ka see aade ühineb eelpool nimetatud ülemjuhatuse aatega. Juhi diktatuur tugeneb kahekordselt inimestel, võttes sealt oma alguse ja ühtlasi lootusi püüete reali­seerimiseks. See on juhi rahva diktatuuri aade.

IV

Ülaltoodus ei anna ma mineviku idealisatsiooni ega oleviku apoloogiat. Nii enne kui ka nüüd on vastuolusid aate ja selle realisatsiooni vahel: endistele saamatustele ja kaotustele vastavad nüüd hädatarvilikud kohanemised oludele, mis kutsuvad välja täielise kõrvalekaldumise põhimõtetest.

Siiski on kahtlemata olemas kindel psüühiline üht­lus, mida osutanud inimpõlved – ühise ideelise tradit­siooni ühtlus. Juhtide teadvuses, masside alateadvuses, mööduva rahu ajajärkudel, nagu peidus olles igapäevase elu katte all, oli see aade ühtlasi rahva vastupanu ja kannatlikkuse allikaks, iga uue põlve usu uuestsünni algu­seks, andes väliselt õigustatud aluse Poola huvidele, mida katsusid jätta tähele panemata vastased oma hiilgeaegadel, saades aru neist alles siis, kui õnnelik juhus ja oma organiseeritud jõud ning heade olukordade kasutamise oskus küpsel juhatusel panid aluse uuestisündinud Poolale.

Marceli Handelsman

Olionist nr. 9/1930

V. SKOCZYLAS                                           PUULÕIGE