Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

(Praktilisest seisukohast).

 

Tihti tuleb seltskonnas psühholoogia ehk hingeteaduse kohta mitmesuguseid lahkuminevaid arvamusi kuuldavale. Neid arvamusi võib üldiselt kahte liiki jaotada. Ühed vaatavad psühholoogia peale suurte lootustega ning usuvad, et põhjalik tutvumine selle teaduse saavutustega avab kõik enese ja teiste inimeste hingeelu saladused, selgitab ja heidab valgust neile „igavestele küsi­mustele”, mis võõrad ei ole ühelegi enamvähem mõtlejale inimesele, mille lahendamise kallal on inimsugu töötanud oma hällipäevadest saadik ja töötab ka praegu. Need on küsimused hinge ole­masolu, elu eesmärgi ja mõtte, elu ja surma saladuse kohta j. n. e.

Teised praktiliste kalduvustega inimesed arvavad jälle, et psühholoogia on liiga abstraktne, igapäevasest elust kaugelekistud teadus, mille praktiline väärtus võrdub nullile – see on nende arvates ühesõnaga „filosoofia”, ja temata võib elus ka väga hästi läbi saada, vähemalt mis puutub inimeste tundmisse ja nende nõrkuste kasutamisse. Mõlemais arvamustes peitub osa tõtt, kuid mõlemad on ka teataval määral ekslikud.

Teatavasti on psühholoogia ülesan­deks hingeliste nähtuste, meie sisemise elu uurimine ja hingeelus valitsevate seaduste   kindlakstegemine. Piirdudes ainult hingeliste nähtuste uurimisega, jätab meie aja psühholoogia nende süga­vamate põhjuste ja iseloomu äramäära­mise gnoseoloogia ehk tunnetusteooria hooleks on filosoofia tähtsam osa. Sarnane piiratud ülesanne paistab esimesel pilgul kaunis lihtne olevat, sest tegutseme ju hingeliselt iga päev, iga minut, ja meil „miks” avaldused on täitsa harilik, nõnda ütelda käepärane asi. Ja, seda tema küll on, aga siiski peame tunnustama, et hingeelu saladuste kate on aastasadasid kestnud väsimata töö peale vaatamata, väga vähe kergitatud; Delphi oraakli templi väravat ehtiv pealkiri „guoti s’auton” – õpi tundma iseennast – seisab ka meie ees lahendamata mõistatusena. Tõesti, kas võime meie ütelda, et kõik meie hingelised üleelamised, meie mõtted, tujud ja nende tekkimine selged on? Kahjuks – ei. Oleks see nii, siis olek­sime meie ammugi iseendi peremehed, aga nüüd peame meie tunnustame, et keegi ei ole oma mõtete ega tujude peremees. Meie võime ainult konsta­teerida selle või teise psüühilise fakti olemasolu, tunnustada teda, nõnda ütelda, „de facto” – aga kust tulevad need kiiresti vahelduvad nähtused, kuhu nemad kaovad, et jälle, vahest pika aja tagant ilmuda, kus on nende alli­kas, kuidas töötab see imeline saladus­lik laboratoorium – meie peaaju – need küsimused jäävad vastuseta täna­päevani ja vaevalt on loota üldse nende lõplikku lahendamist. Et seda pare­mini selgitada, on küllalt meelde tuletada üht fakti, milles peitub võti psühholoogia saladuste avamiseks: nimelt meie mõistusele on täitsa arusaamatu ja loo­giliselt vastuvõtmatu see asjaolu, kuidas võib puhtfüüsiline ollus, nagu seda on meie peaaju, produtseerida asju, milli­sed oma loomuse poolest on temale diametraalsed vastandid. Mõte on pea­aju produkt, kui peaaju võime meie katsuda, kaaluda, keemiliselt tema peale mõjuda, aga mõte on „väljaspool” meie võimupiire, tema ei alistu meie teadus­likele võtetele, eksperimentidele. Aga, teisest küljest, ei või täies ula­tuses pooldada vaadet, nagu oleks psühholoogia ainult „filosoofia”, millel puudub igasugune praktiline tähtsus: iga tea­dus, kui ta niisugune tahab olla, peab oma ülesannete, oma iseloomu tõttu üldine, abstraktne olema, aga sellejuures ei tunne mina ühtki teadust, mis teeks tegemist asjadega, mida elus olemas ei ole. Samuti võivad ka psühholoogia saa­vutused praktilises elus kasutatavad olla.

Igal teadusel on kaks külge: teo­reetiline ja praktiline; praktilise külje moodustab kogutud tooresmaterjal, teo­reetiline seisab selle materjali ümber­töötamises, tema ühendusseviimises üldiste järelduste ja seaduste näol kõr­gema teadusevaraga, mis kogutud aasta­sadade jooksul ja mis oma lõplikuks ülesandeks peab elu ja surma saladuse lahendamise. Võrreldes nüüd selle mõõdupuu abil psühholoogia mõlemat külge, peame tunnustama, et teoree­tiline osa on kaunis kehv ja et üldiste hingeelu seaduste väljatöötamise sihis on vähe ära tehtud, kuna kogutud too­resmaterjal võrdlemisi rikkalik ja mitme­kesine on; iseäranis palju on andnud selles suhtes eksperimentaalne metood.

Metafüüsiline elu ja surma saladuse küsimus on olnud ja jääb kahtlemata teaduse lõplikuks ülesandeks ja ainult tema lahendamisega langeb alla looduse suur salakate ja vaimustatud inimsoo silmadele avanevad lõpmata ulatusega horisondid. Praegu aga võime sellest silmapilgust ainult unistada ja peame vist leppima Kanti vastusega metafüü­siliste probleemide kohta, nimelt, et sarnased probleemid kuuluvad usu, mitte aga teaduse riiki.

Jah tõesti, ehk küll võib inimsugu uhke olla oma vaimu võitude üle, vaa­deldes neid otse uskumatuid leidusi, mille poolest iseäranis meie aeg rikas on. Mis me lapsepõlves, aastat 20 – 30 tagasi, Jules Verne’i romaanides luge­sime ilusana, kuid kättesaamatu fan­taasiana, on nüüd igapäevased tõsias­jad; kõik need automobiilid, aeroplaa­nid, traadita telefonid, kinod – nad kõik on meie silmade ees sündinud – kuid siiski libiseb meie käte vahelt see lõplik alus, kõikide nende imeasjade algpõhjus. Meie oskame loodusjõu­dusid kasutada, aga nende olemus, nende substants on meile teadmata, tundmata – meie oleme ekspluateerijad, mitte aga peremehed. Kes ütleb meile, mis on elekter, see imelik võim, mis meid soojendab, valgustab, meie mõtteid välgukiirusega üle maailma laiali kannab ja mis, kõrvalt vaadates, lihtsa hõõrumise läbi sünnib? Missu­gune vägi sunnib puud kasvama ja lille õitsema? Missugune jõud avaldub hiljutileitud raadiumis: kuidas võib see imelik aine enesest võimsat energiat laiali laotada, ise selle juures peaaegu muutumata jäädes? Need ja sarnased küsimused ootavad vastust, ja eksib see, kes räägib või mõtleb, et inimene on looduse kuningas, et temale on kõik teada. Kõik meie teadused, koguni täpsemadki, põhjenevad hüpoteetilistel alustel, milliste väärtus relatiivne, mil­lised täna maksvad on, aga homme iganenud eelarvamusteks kuulutatud võivad olla. Matemaatika, see kõige täpsem täpsematest teadustest, on ra­jatud aksioomidele, mille tõestamisest tema teaduslikult loobub, sest et see või­matu on. Meie Eukliidese geomeetria ei ole ainus võimalik geomeetria – tema põhjeneb ruumi kolmel dimensioonil, aga on loodud süsteem (Kaasani ülik. prof. Sobatsenski oma) milline, aluseks võttes, kui mina ei eksi, neli dimen­siooni tõendab, et paralleeljooned lõp­matuses lõikuvad;    Einstein,   uuem moodsa relatiivsusteooria looja, kõne­leb koguni mõnesugusest kumerast ta­sapinnast ja tõendab, et ka niisugused vankumatud mõisted, nagu ruum ja aeg, on täitsa relatiivsed, mitte aga absoluutsed.

Kui aga asi sarnases seisukorras on, ja paistab, et inimene veel vähe on lähenenud tähtsamate küsimuste lahendamisele, võib tekkida kahtlus, kas on üldse mõtet asuda tahtejõu kas­vatamise küsimuse käsitlemisele. Kas on teaduse ja eriti psühholoogia korral­duses selleks küllaldane materjal?

Sellele küsimusele võib, minu arva­mise järele, jaatavalt vastata, ja nimelt sellepärast, et siin võime meie asuda samale seisukohale, kui, näit., elektri kasutamise asjas. Vaatamata sellele, et elektri sügavam loomus meile tead­mata, võime meie siiski temaga vabalt ümber käia ja tema salalist jõudu oma äranägemise järele juhtida. Samuti võime meie omi hingejõude kasutada nende väljenduste näol, ilma et meil tarvis oleks nende lõplikku, viimast loomust tunda. Tabavalt valgustab seda seisukohta James oma „Psüholoogias”. „Iga teadus – ütleb James- võtab usu peale vastu teatavad and­med, jättes teiste filosoofia osade ülesandeks nende andmete tähtsuse ja tõelisuse arvestamise. Nii, näit., usub loodusteadus tunnetavast mõistusest absoluutselt ärarippumata materiaalse ilma olemasolusse, vaatamata sellele, et selle küsimuse sügavam filosoofiline analüüs viib otsaga idealismi juure välja. Mehaanika omistab sellele ma­teeriale massi ja jõu ilmutamist, defi­neerides neid mõisteid puhtfenomoraalselt ja ei karda neid irratsionaalsusi, millised tulevad nende mõistete juures ilmsiks sügavama analüüsimise taga­järgedena. Samuti peetakse mehaani­kas liikumist absoluutselt ärarippumatuks tunnetavast subjektist, vaatamata nendele raskustele, millega seotud sar­nane oletus. Keemia võtab vastu usu peale kõik füüsika andmed, füsioloogia – kõik keemia andmed. Psühholoogia, kui loodusteaduslik distsipliin, hindab näh­tusi samasugusest ühekülgsest ja ajuti­sest tingitud seisukohast . . . Kuidas mõnesugune asi võib tunnetada teist – selles seisab nõndanimetatud tunnetusteooria probleem. Kuidas niisugune asi, nagu „teadvuse moment”, üldse olemas võib olla – see on nõndanimetatud ratsionaalse (vastandina eks­perimentaalsele) psühholoogia ülesandeks. Täielik tõde „teaduse momendist”, „mõttest” avaneb ainult siis, kui ratsionaal­ne psühholoogia ja tunnetusteooria oma viimase sõna ütlevad. Selle ajani võib aga nende kohta kogutud olla suur hulk tingitud tõdesid, millised mööda­pääsemata laiema tõe koosseisuga kokku sulavad, kui selleks paras aeg kätte jõuab. Sarnane ajutine kogu määrusi „teadvuse momentide” ja tunnetuste kohta moodustab selle, mida mina mõis­tan psühholoogia, kui loodusteadusliku distsipliini osa all. Ja niisuguse psühholoogiast arusaamise juures ei kaota need faktid ja määrused oma maksvust, olgu lõplikud teooria järeldused vaimu, mateeria ja tunnetuse kohta missugu­sed tahes”.

Tsiteeritud ameerika teadlase sõnad heidavad, minu arvates, õiget valgust teaduse peale üldse. Kaugel on veel inimsoo vaimu töö lõpp, kuid tänapäe­vani kogutud materjal ja faktid ei kaota mitte oma tähtsust selle või teise teaduse põhimõtete muutmisel. Välk jääb ikka välguks, sellepeale vaata­mata, kas on tema Jumala viha väl­jendus või elektri lainete kokkupõrka­mise tagajärg. Ja edaspidises teema käsitamises kirjeldan mina meie hinge­elu ja selle protsesse nii, kuidas nad meie tegelikus, igapäevases elus end ilmutavad, püüdes kõrvale hoida igasugusest filosoofilisest targutami­sest, sest minu ülesandeks on tah­tejõu kasvatamise küsimust elulisest, praktilisest seisukohast jõudumööda valgustada.

Harilikult jagatakse hingelised nähtused kolme liiki – tunnetuslikud, tundelised ja tahtelised. Muidugi on sellel jaotusel puhtformaalne väärtus, sest raske on leida hingelist protsessi, mil­line oleks puhttunnetuslik, tundeline või tahteline. Kõik need kolm elementi funktsioneerivad ühel ajal, vahe on ai­nult selles, et ühe või teise psüühilise üleelamise juures üks nimetatud ele­mentidest on, ülekaalus domineerib teiste üle.

Püüdes lähemalt analüüsida nende elementide vahekorda, võib ütelda, et tahtelised protsessid ilma tundeliste või tunnetusliketa mõeldavad ei ole. Tundmus ja mõistus on meie tegevuse väljakutsujad, algatajad, sünnitajad, aga tahe on tema juht. Kaalumine, mis harilikult sellele või teisele otsusele viib, seisab koos tundelistest ja tunnetuslikest motiividest, ja tahtel on ot­sustav sõna selle võitluse juures. Tahte tegevust võiksime võrrelda aurukatla kaitseventiili tegevusega, tundmusi ja mõistust – auru ja veega.

I osa Kasvatusest nr. 4/1925

 

Jälgides inimese hingelist tegevust, võivad tekkida mitmesugused küsimu­sed; nendest oleksid meile praegusel korral tähtsad järgmised: Kas on ini­mese tahe, tema otsustamine täitsa vaba, iseseisev, ärarippumatu kõrvalis­test mõjudest, või alistub tema mõne­sugustele kindlatele seadustele, ja teine – missugusel elemendil – kas mõistusel või tundmustel – on suurem tähtsus ja mõju meie tegudele.

Tahtevabaduse küsimus on tea­tavasti üks keerulisematest ja täht­samatest küsimustest inimese elus, ja vaidlused tema ümber kestavad arvatavasti veel kaua. Kõrvale jät­tes selle küsimuse filosoofilise ja usu­lise lahendamise, võib ütelda, et tegelik elu ei anna tema peale lõplikku vastust – on silmapilke, kus inimene tunneb end iseseisvana, te­male paistab, nagu oleneks see või teine otsus või tegu ainult tema taht­misest, ja kohe siin kõrval, järgmisel silmapilgul, võib tema veenduda, et see või teine otsus ei ole vastu võetud vabalt, iseseisvalt, vaid tema pidi möödapääsemata niisugune, aga mitte teine olema. Iseäranis selgesti tuleb see ilmsiks siis, kui meie mitte endi, vaid teiste inimeste tegevust kõrvalt vaatleme. Võib, näit, tundes teise ini­mese iseloomu, tema huvisjd ja kal­duvusi, enam vähem täpselt ette näha tema teguviisi selles või teises juhtu­mises, kuna see teine inimene enese otsust täitsa vabaks peab, uskudes, et tema oleks võinud ka otse vastupidi teha. Näit., kui auahnele, inimesele pakutakse midagi, mis seda tema tund­must rahuldada võib, võtab tema tingi­mata selle pakkumise vastu, olles ise kindlas arvamises, et see vastuvõtmine on vaba kaalumise tagajärg, kuna meile, kes tema auahnust tunneme, on tema teguviis möödapääsemata ja meie näeme selle sammu juba ette ära. Tuleb välja, et see inimene otsustas mitte vabalt, iseseisvalt, vaid otsus oli juba apriori tingitud tema auahnusest, teisiti tema otsustada ei võinud. Siin kõrval võib kohe ka mõne teise näi­tuse tuua, mis tõendab, et vastuvõetud otsus sagedasti otse diametraalselt lahku läheb inimese kalduvuste ja huvidega, ja sellel juhtumisel üteldakse, et „ini­mene on enese üle võidu saanud.” Siin jääb aga selgitamatuks, millega sar­nane võit tingitud on – kas mõne teise võimsama motiiviga, või on tema iseseisva, ärarippumata tahtmise väl­jendus puhtal kujul.

Üteldakse, et „inimene on ise oma õnne sepp” ja sealsamas tihti kuuleme meie arvamist, et inimene on „oma aja laps” ja et kõik tema teod ja ilmavaade olenevad mitte inimese „mina’st^tt, vaid see „mina” ise on loo­dud ümbritseva õhkkonna mõjul. Olgu nüüd sellega kuidas on, aga võttes meie arutuste lähtepunktiks inimese „mina”, võime meie ette näha, et see „mina” ilmaski ei tunnista ennast väli­miste asjaolude ja mõjude produktiks, nende passiivseks peegelduseks. Iga ühe „mina” protesteerib kategooriliselt selle vastu ja oma ärarippumatuse ise­seisvuse eest on valmis võitlema viimase veretilgani, sest „minas” on ühenda­tud kõik, mis on inimeses paremat, aktiivsemat. Ükski inimene lihtsalt ei või enese „mina” teistest asjadest ära­rippuvaks tunnustada – sellega tõm­baks tema enese üle kriipsu, muutuks psüholoogiliseks nulliks.

Ütelge inimesele, et tema tegutseb teiste mõju all, et tema ei ole iseseisev – ja teie loote enesele vihasema vaen­lase. Kui meilt küsitakse, missugust lahendamist sooviksime meie tahte­vabaduse küsimusele – eitavat või jaatavat, siis vastame meie kahtlemata, et viimast. Tõesti, kujutage enestele ette, et ühel ilusal päeval läheb korda mõnel mõtteteadlasel tõendada, samuti selgelt ja kindlasti nagu tõendatakse geomeetrilisi teoreeme, nagu tähetead­lased kuu- ja päiksevarjutusi ette ära määravad, et tahtevabadus on ainult veetlev illusioon, ilus unistus, mille pet­liku hiilgusega oli inimsugu aastasadade jooksul pimestatud, ja et tegelikult mingi niisugust vabadust olemas ei ole, vaid kõik, ka meie kõige intiimsemad ja sügavamad üleelamused, pole muud kui raudsete loodusseaduste sünnitus ehk tagajärg – kujutage mis sünnib siis meie hingedes, missuguseid järel­dusi oleme meie sunnitud sellest tegema. Arvan, et see päev on kõige kultuuri, elu ja tegutsemise lõpuks: kord ei ole minu „mina” vaba, kord on tema ainult teadmata seaduste haletsemisvääriline, sõnakuulelik täitja, siis ei ole ka minul mõtet tegutseda, mõtelda, võidelda enese ja üldiste inimkonna aadete eest, uhke olla kultuuri, teadustega- sest kõik see on loomulik välimiste mõjude pro­dukt. Mina „mina’l” pole selle kohta midagi ütelda ega teha. … Ei, psühholoogiliselt, elava, mõtleva olevuse seisu­kohast ei ole vastuvõetav tahtevabaduse eitamine – niisugust pettumust ei kannataks inimsugu välja ja hävi­taks end … kui aga seegi samm temale vabaks jäetakse. Nii, asudes praktilisel seisukohal, jõuame me otsusele, et tahe vaba on, või vähemalt paistab meile niisugusena olevat võimsa sise­mise tundmuse tungil ja mõjul, ja lep­pida tema eitamisega meie kuidagi ei suuda, sest see tähendaks meie elupulsi paralüseerimist.

Teine meid huvitav küsimus, mis on ühenduses käsitatava teemiga, on tund­muse või mõistuse ülekaal meie elus ja tegevuses.

Jälgides inimese ülalpidamist, analüüsides tuua tegusid ja ilmavaate kujundamist, võime meie kergesti tähele panna, et inimese hinges on käimas ala­line võistlus tundmuste ja mõistuse vahel. See võitlus leiab tänuliku pinna seltskondlikus eluviisis, siin põrkavad kokku isiku ja seltskonna huvid, – sellest kokkupõrkamisest on tekkinud see, mida meie kõlbluseks, moraaliks nimetame, ja praeguse aja inimese elu kujutab vahetpidamata võistlust moraali ja „mina” nõudmiste ja huvide vahel. Kujutage enestele ette inimest, kes elab täielikus üksinduses kusagil saarel nagu Robinson – niisugusel inimesel ei ole mingisugust tarvidust moraali järele – tema ilmavaates valitseb egoism puhtal kujul.

Igaüks meist võib, ma arvan, tuua palju juhtumisi oma elust, kus see või teine otsus või tegu on egoistlike ja sotsiaalsete (altruistlike) elementide kaalumise tagajärg. . Kõlblus ja elu alalhoidmise instinkt – see ürgaja egoism – on kaks tähtsamat tegurit meie hingeelus.

On laialt maad võtnud arvamus, et inimese tegude juhtijaks ja määra­jaks on mõistus. „Sa pead mõistlik olema” – ütleme me lapsele; „see on tema poolt mõistlik tegu” – ütleme me tuttavate kohta; „see oli minu poolt mõistlik samm” – nii hindame me harilikult eneste ülalpidamist. Paistab, nagu oleks kõik meie tegevus mõistu­sele rajatud. Kuid, kui me vaevaks võtame omi või teiste tegusid süga­vamalt analüüsida, et nende tegelikke motiive selgeks teha, siis vististi oleme sunnitud muutma oma arvamuse mõis­tuse domineeriva osa kohta. Võtame näit., seltskondliku elu. Millele on raja­tud seltskondlikud suhted, missugune on see mõõdupuu, kriteerium, mis ära määrab seltskonna liikme väärtuse, tema koha meie seas; mis põhjendab teatava lugupidamise ja heatahtlikkuse tema suhtes, mis on nõndanimetatud „hea läbisaamise” aluseks? Ei tarvitse sugugi olla üliloomuliku arusaamisvõi­mega, et näha, et just see kiidetud „mõistus” selles kõige vähemat osa mängib. Väga harva hindab seltskond inimest tema tarkuse, mõistlikkuse sei­sukohast.

Palju sagedamini on selleks mõõduandev ja otsustav oskus inimestega läbikäimises, see takt, mis kõditab seltskonna enesarmastust, mis peeni­kest lõbu pakub üksikutele seltskonna liigetele – ühe sõnaga, mis eitavalt või jaatavalt sümpaatia – antipaatia tundmustele mõjub. Tihti, seda isegi mitte aimates, mõõdame me inimest mitte sellega, mida meie temalt näeme või kuuleme, vaid selle muljega, mida tema meile üldse avaldab. Ja tihti on see mulje puhtintuitiivne, meile enestele seletamatu, seega mitte mõis­tuslik, vaid tundeline.   Millega on seletatav mõne inimese mõju seltskon­nale ? – igatahes mitte tema mõis­tusega, teadvuslikupüüdmisega tema poolt, vaid mõnesuguse teise asja­oluga, millegi sugestioonitaolisega. Kui me räägime osavatest kõnemeestest, siis tihti põhineb nende kõnede mõju mitte kõnes avaldatud mõtetel, mitte loogikal, vaid oskusel kuulajate tund­mustele ja instinktidele mõjuda, neid teatavas sihis juhtida Seltskonna sil­mis on tundmused, võrreldes teadmis­tega, mõistuse produktidega, palju väärtuslikumad. Mispärast pole ühtki haritud inimest, kes kunstiga sellel või teisel kujul tuttav ei oleks, oma arva­mist tema kohta nii ehk teisiti ei aval­daks, ja palju on neid, kellele suure­mate teadlaste teosed ainult nimepidi tuntud on? Põhjus on selge – kunst on tundmuste ilmast, kuna teadus – mõistuse omast. Ja see on nii selts­konna hinge kasvanud, et tead­matust kunsti suhtes, maitse puudust peaaegu andeksandmata paheks pee­takse, kuna teadmiste puudus iseenesest arusaadav – on ju see eriteadlaste asi. Mõistus ütleb, et inimesed, üldis­tes huvides, üksteise vastu sõbralikud, heatahtlikud peavad olema – aga mida näeme meie tegelikult ? Ajaloos – sõdu, rahulikus seltskonnas – intriige. Püüdke enestele täpselt ja avalikult meelde tuletada, mida te tunnete, esi­mest korda võõrasse seltskonda sattu­des – kas ei valda teid mõnesugune kartus, argus, kas ei tunne teie, vähe­malt esimestel silmapilkudel, mõne­sugust vaenulikkust teiste poolt, mõnesugust voolu, mis nagu teie vastu oleks sihitud – kas ei ütle need altkulmu, salajased teie poole heidetud pilgud, et teid hinnatakse, teie erikaalu püü­takse kindlaks teha enne, kui teie veel sõnagi pole ütelnud. Tõsi, võib-olla kaob see põnev vahekord samuti silma­pilkselt, kui tema tekkinud, aga tema olemasolu ei saa salata ja teie mõistusele jääb tema seletamatuks. Vist juba ürgajast päritud instinkti tõttu näeb ka kõige kultuurilisem inimene esimesel silmapilgul teises inimeses  oma vaen­last eluvõitluses; ja seda vaenlusetunnet ei suuda, ma arvan, ka pare­madki inimesed enestes lõplikult hävi­tada, olgugi et nad seda pärast ise häbenevad ja hukka mõistavad.

Teisest küljest, ka meie eneste vahe­kord seltskonnaga on rajatud tundmus­tele. Keegi ei saa eitada seda osa, millist mängib meie elus teiste inimeste arvamus, ja kui sagedasti peab mõis­tus selle vägeva jõu ees vaikima. Näit. kas ei ole hirm sattuda seltskonnas naeruväärsesse seisukorda üks piina­vamatest tundmustest. Sellel puhul tuleb mulle meelde üks juhtumine, kus valesti arusaadud häbitundmus inimese elu maksis. Aastat 15 tagasi läksid Tallinnas noormees ja neiu (pruut ja peigmees) kahekesi merele sõitma. Et sõit kaua kestis, siis ei olnud neiul võimalust loomulikke tarvidusi rahul­dada, kuna häbitundmus takistas teda oma kaassõitjale sellest märku andmast ja paari päeva pärast suri neiu sisemise põletiku tagajärjel. Samuti võib siin nimetada hiljutist sõjaministri adjutandi kohtuasja. Noormeest süüdistati var­guses ja asja arutusel selgus, et var­gus oli tema poolt toime pandud raha­puudusel, mida nõudis tema elu kõrge­mas seltskonnas. Siin kartus teistest maha jääda võitis autundmuse, kõbluse nõudmise.

Kiitus ja pilkamine on vägevad te­gurid meie elus just sellepärast, et ne­ed valusasti puudutavad meie enese armastust ja temaga seotud tundmusi. Loogiliselt, kainelt arutades ei ole põhjanaba, selle puhtingitud maakera punkti, käega katsumine ja silmaga nä­gemine sugugi tähtis teaduslikult sei­sukohalt, aga sellele vaatamata on kümned inimesed selle eesmärgi kättesaamise eest eluga maksnud. See lõbu, mida nad eelistasid seltskonna kiiduavalduste näol, kaalus rohkem kui elamise instinkt. Ehk küll põhjamaade rahvad harilikult vähem tundmuste mõju all tegutsevad, aga meie „eesti jonn” on teataval määral teadvuslik ja sihilik mõistuse hääle  sumbutamine.

II osa Kasvatusest nr. 5/1925

 

Me kurdame meie proosalise aja kohta, aga vabasurma juhtumised romanti­listel põhjustel” ei taha ajalehtede veer­gudelt kaduda. Egiptuse kuninganna Kleopatra jagas oma armastuseöid eluhinna eest välja – ja soovijaid oli kül­lalt – vähemalt nii jutustab legend. Huvi asja vastu  on kindel asja edu tagatis. Ja sarnaseid näitusi võib tuua otsata; igaüks meist leiab neid kül­lalt ja suurema vaevata enese elust. Lõpuks luban enesele meelde tuletada anekdoodi, mis iseloomustab tundmuste otsekohest mõju: Üks härra otsustas enda elu lõpetada uputamise teel; et aga sel päeval vihma sadas, siis ei unustanud enesetapja vihmavarju kaasa võtta, mida lahtiselt peakohal hoides, kuivalt jõe kaldale jõudis, kus ka oma otsuse täide viis. Arvan, et toodud näited küllalt selget keelt kõnelevad tundmuste ülekaalu kasuks meie igapäevases tegevuses. Kas sarnane üle­kaal soovitav on või mitte – see on teine küsimus, aga de facto peame teda tunnustama.

Meid huvitavale küsimusele on täh­tis kõik, mis hingeelus tegelikult sün­nib, ja kui meie tahame tahtejõu kas­vatamise abil eneste peremeesteks saa­da, siis on möödapääsemata tarvilik teaduse valgusel täpselt ja erapooletult hingeelu sügavamate teguritega tutvuda.

Jätkates seda analüüsi, katsume tun­gida veel kaugemale meie hinge labo­ratooriumi. Senniajani oleme selle labo­ratooriumi, mis inimese hingeelu nime­tust kannab, produktidega tegemist tei­nud, nüüd aga katsume tema töökoda­desse tungida, et kohapeal tema töö­käiguga tutvuneda.

Selle imeliku asutuse tegevuses on läbi viidud kaks põhimõtet: kindel kord ja piinlik ekonoomia. Kindel kord on selleks, et tarbekorral seda või teist välisilmast saadud asja, mis vastavalt laboratooriumi ülesannetele ümber töö­tatud on ja määratu suure ladusse pai­gutatud, võimalik oleks kergesti üles leida; ökonoomia põhimõte on ära kasu­tatud selleks, et tööliste käed alati va­bad oleksid peenemate ja kõrgeväärtuslike produktide väljatöötamiseks, kuna harilike, igapäevaseks tarvitu­seks määratud asjade valmistamine sünnib suuremalt jaolt automaataparaatide kaudu. Kui me meeles peame, et laboratooriumi produktideks on mõt­ted ja nendele vastav tegevuse avaldamine (liigutused), siis saab meile ka selle asutuse sisseseade arusaadavaks. Laboratooriumi tegevus kestab ööd-päevad vahetpidamata, selle vahega, et päevane tegevus suurema pingutusega on ja nõuab kõige personaali osavõttu, kuna ööseti peaasjalikult automaataparaadid töötavad. Välimisest maailmast vastuvõetud toores materjal, pärast seda,  kui ta on läbi käinud tervest reast masinatest ja aparaatidest, aseta­takse ladusse, millel muu seas samuti kui temasse paigutatud asjadel, imelik omadus on: vaatamata oma võrdlemisi väikese ruumikuse peale, on tema ma­hutavus otse piiramata – kui asutus normaalselt töötab, võib ladu vastu võtta tuhandeid, sajatuhandeid asju ja selle juures ei ole tema täitumist mär­gata: järgmisel päeval on tema valmis jällegi uusi ja uusi asju vastu võtma. Aga ekslik oleks arvata, et asjad, mis lattu mahutatakse, oma rohkuse ja mitmekesisuse tõttu segamini või kadu­ma lähevad. Mitte midagi sarnast! Ükski asi ei kao sinna jäljetult, vaid ühenda­takse isesuguse väga teravmõttelise ja keerulise, lõpmata peenikeste traadikeste süsteemi abil kõigi teiste, ladus olevate asjadega, nii et laboratoori­umi juhatuse esimesel nõudmisel võib tema igal silmapilgul päevavalgele tuua, kui laboratooriumi kõrgemal osa­konnal tema järele tarvidus juhtub olema. Peab ütlema, et laboratooriumi sisseseades ja ehituses meie igapäeva­sed ruumi- ja ajamõisted kui ka mõned teised füüsikalised seadused maksvad pole, sest et tema tegevuse produktid – mõtted – osalt ka väljaspool harilikke seadusi seisavad. Asjade ümbertööta­mine ja nende kasutamine ning käsita­mine sünnivad siin isesuguste võtete abil, mis firma saladuseks on ja kusa­gil patenteeritud ei ole, sest et järeleaimdusi karta pole ja kunstlik järeletege­mine on võimatu.

Mis puutub nüüd ökonoomia põhi­mõtte teostamisse, siis on see siin vii­mase võimaluseni läbi viidud. Labora­tooriumi juhatuse ja kõrgema osakonna tööjõudude alaliseks mureks on ikka uute ja uute automaataparaatide ülesseadmine, mis juures ka nende aparaa­tide valmistamine sünnib siinsamas. Vanasti olevat automaataparaatide osa­kond võrdlemisi vaene olnud, kuid nüüd on teda märksa täiendatud ja töötab hiilgava eduga, hoides kokku hulga energiat, mis ära kulub peaasjalikult kõrgema osakonna tegevusele. Mõned aparaadid on pärivuse teel laboratoo­riumi sattunud, ja nende käimapanemine on võrdlemisi lihtne asi. Mõned aparaadid   seisavad  tegevuseta,   sest nende ülesanne ja funktsioonid on koguni ka juhatusele teadmata; on ette tulnud juhtumisi, kus neid kasutama on hakatud kogemata, juhuslikult, või ehk jälle on kõrgema osakonna tööjõu­dudele mõni uus isik juure tulnud, kel­lele on teada selle või teise aparaadiga ümberkäimine. Peab ütlema, et kõrgema osakonna tööjõudude arv ja koosseis on väga muutlik ja saladuslikul kom­bel on tema seotud uute, välisilmast sissetulevate asjade ja nende iseloo­muga.

Laboratooriumist lahkudes ja normaalsetesse, tuntud oludesse tagasi tulles, võime ka kõigile arusaadavas keeles tema sisseseade saladused avaldada. Asjade ühendus on mõtete assotsiatsioon, ökonoomilised automaataparaadid – harjumused. Need on kaks tegurit, millel on meie elus määratu suur tähtsus.

III osa Kasvatusest nr. 6/1925

 

Psühholoogia, püüdes assotsiatsioo­nide mehanismi seletada, leiab kolm ehk õigem kaks liiki assotsiatsioone, nimelt naabruse, sarnasuse ja kontrasti tõttu. Assotsiatsioone kontrasti tõttu võib õigusega lugeda assotsiatsiooni­deks sarnasuse tõttu, sest kontrasteeri­vatel nähtustel või asjadel on ikkagi üks ühine omadus ehk sarnasus, nimelt silmatorkav normist kõrvalekaldumine. Mõteldes mõnest hiiglasest, tuleb meile meelde äärmiselt väike olevus just selle tõttu, et mõlemad nemad keskmisest normist liiga all- või ülevalpool  on.

Võib olla, et mõtete ühenduste viisid on palju mitmekesisemad, kui seda leiab psühholoogia, aga meil ei ole vajadust assotsiatsioonide mehanismiga üksikasjaliselt peensusteni tutvuneda. Tähtis on see asjaolu, et enese mõt­ted mitte juhuslikud ei ole, vaid nende ilmumine valgustatud teadvuse piirkonda tingitud eelmiste mõtetega, nii et need üksteise järele ilmuvad mõtted omavahel, võib ütelda, lähemalt või kaugemalt on sugulased. Ja kui meie ühe mõtte juures kauemini pea­tame, temale oma tähelepanu koondame, siis kogub aja jooksul tema ümber terve rida teisi mõtteid, mis temaga on nii või teisiti ühenduses, (see ühendusviis oleneb peaasjalikult praegusel momendil valitsevast meeleolust, meie psüühilisest toonist) ja, loomulikult, suureneb selle mõtte jõud, tema mõju meie tegevu­sele proportsionaalselt mõtete kogu kasvamisega. Sellel protsessil on palju sarnasust (vähemalt välispidiselt) kristalliseerumise protsessiga, kus ühe kristalli ümber koguvad teised, temaga keemiliselt ühesugused. Kui te, mõnda kirjatööd valmistades või lihtsalt kirja tutvale kirjutama asudes, kõrvalt seda protsessi jälginud olete, siis teate, et kirja algus on see kõige raskem töö, kuna lõpupoole asi üleliigagi jõudsasti edeneb (seda tunnistab muuseas asja­olu, et tihti kirja esimeste ridade vahe kaunis suur on, keskel muutub tema juba kitsamaks, kuna lõpuread ruumi puudusel koguni kokku kipuvad sulama), õpilastel on ka see nähtus tuttav, ise­äranis niisuguste klassitööde juures, kus aeg piiratud ja teema enne teadmata. Millega seda seletada? – Ainult mõtete assotsiatsiooni seadusega. Mida kauem on autori tähelepanu fikseeritud teemi juures, seda suuremaks kasvab teemaga ühendusesolevate mõtete tagavara, nii et sagedasti töö lõpetamata jääb lihtsalt aja puudusel – mõtteid on kogunud liiga palju. Vaidluses leiame me näiteid vaidluse enese ajal, mitte aga enne seda. Eriti tähtis on see mõtete omadus teaduslikus töös – mitme­suguste mõtete kombinatsioonid, nende rikkalik valik viivad meid tihti uutele teedele, annavad uued väljavaated ja laiad perspektiivid. Meie hingeelus ja temaga seotud tegevuses võime meie assotsiatsiooniseadust tagajärjerikkalt kasutada. Mõte, mille juurde meie ikka ja jälle tagasi tuleme, teda oma tead­vuses sagedasti esile kutsume, ilmub igakord ikka suurema ja suurema saatjate arvuga, kuni ta viimaks kõik teised mõtted võidurikkalt välja tõrjub ja meie hinge peremeheks muutub, nii et temast vahest kaunis raske on lahti saada. Idee fixe – tagasitõrjumatu mõte – on küll haigusetaoline nähtus, kuid tema juured peituvad normaalse mõtete ühenduse protsessis. Mõistagi, et samuti kui üldse iga inimese psüühiline struk­tuur (ehitus) on äärmiselt individuaalne, nii on ka assotsieerimisevõime väga mitmesugune: ühe inimese juures näeme meie assotsiatsioone puhtmehaanilise ilmega – peaasjalikult sünnivad nemad naabruse tõttu (näit. laste juures), kuna teistel on nemad juba keerulisemad – nimelt ülekaalus on assotsiatsioonid sarnasuse tõttu, viimast assotsieerimisviisi võimaldab analüüsimise võime olemasolu, sest sarnasuse leidmine on just analüseerimise tagajärg. Kahtle­mata, oleneb inimese edukas intellektu­aalne töövõime ja produktiivsus assot­siatiivse apparaadi korralikust tööta­misest.

Teine hingeelu laboratooriumi põhi­mõte – energia kokkuhoidmine – väljendub harjumuses. Harjumuse mehhanism seisab selles meie omaduses, et ühe või teise hingelise protsessi või füüsilise liigutuse kordamine tema kordkorralt kergemaks teeb, kuni viimaks tema kordasaatmine meilt mingissugust tead­vuslikku pingutust ei nõua – tema sünnib automaatselt, tihti koguni vastu meie tahtmist. Sarnaste liigutuste hulka kuuluvad, näit. nõndanimet. reflektiivsed liikumised. Mõnda tuttavat nähes tõuseb meie käsi nagu iseendast mütsi kergitamiseks ja näojooned automaatselt omandavad lahke, naeratava ilme. Seda harjumusevõimet seletatakse järg­mise oletuse abil: on teada, et kõik meie läbikäimine välisilmaga, meie kehaga ja ka mõtetega sünnib erkude kaudu, misjuures erkudest midagi mõne­suguse voolu taolist läbi käib; mis­sugune just on see vool, missugused protsessid tekivad erkudes tema läbi­minekul, on teadmata, kuid arvesse võttes tema füüsilist loomust (näit., ei tungi see edasi, kui erk on pooleks lõigatud) võib arvata, et tema liiku­mine, kui igasugune liikumine loodu­ses, püüab üldise seaduse põhjal, sün­dida kõige nõrgema vastuhakkamise sihis. Tekitades esimesel läbiminekul ergus teatavaid muudatusi, mis nõuavad võrdlemisi rohket energiakulu (see väljendub teatava pingutusetundmuse näol), valib see vool teistkordsel läbiminekul kergema tee ja tungib edasi muidugi selle ergu kaudu, kus temale tee, nii ütelda, ette valmistatud, silutud on. Sel korral on energiakaotus (ja vastavalt ka pingutusetundmus) väik­sem j. n. e., kuni viimaks tee on lõplikult silutud ja vool teda ka juba meie teadvuse osavõtuta tarvitab. Nii tekivad meie ergukavas, peaasjalikult tema tsentris – peaajus, kindlad teed selle või teise liigutuse või ka mõtte ilmumise jaoks. Sellel nähtusel on määratult suur tähtsus, ja ei oleks liial­dus ütelda, et 90% meie tegevusest põhjeneb sellel nähtusel, mida harju­museks nimetame. „Harjumus – ütleb James – mängib seltskondlikes vahekordades hiigla jõuratta osa: see on kõige võimsam alalhoidev tegur sotsiaalses elus. See üksi hoiab meid seaduse piirides ja päästab „õnne pai­lapsi” kademeelsete vaeste kallaletungimistest. See üksi keelab lapsest saadik harjunuid elama kõige raskemast ja vastikust tööst sarnasest tegevusest loobumast. See köidab kala- ja mere­mehe õudsel talvisel ajal mere külge; see kisub kaevandustöölisi nende pimedatesse maaalustesse koobastesse ja naelutab maaelanikke terveks talveks nende majakeste ja talude külge; see hoiab mõõduka kliima elanikke kõrbe- ja poolaarmaade elanikkude kallaletungimiste eest. See sunnib meid elu­võitlust jätkama selle tegevuse (kutse) alal, milline kõige õrnema nooruse ajal meie eneste või kasvatajate poolt ette määratud oli; ja kuigi see tegevus on meile vastumeelt, peame meie siiski teda täitma võimalikult paremini, sest meie oleme ainult temaga harjunud ja oleme hiljaks jäänud teise tegevusala valikuga. Harjumus hoiab seltskonna kihte segamise eest. Juba 25-aastase inimese juures on märgata ta kutse pitsatit – olgu tema proovireisija, arst, õpetaja, advokaat. Inimesed, kes võõra keele pärast 20-mne aastast vanadust ära on õppinud, ei saa peaaegu ilmaski teatavast aktsendist vabaneda. Alamast kihist noor inimene, sattudes kõrgemasse seltskonda, oma raha rohkuse peale vaatamata, ei õpi peaaegu ilmaski riie­tuma nii, kuidas see omane sündinud aristokraadile. Kaupmehed pakuvad oht­ralt temale kaupu kui eht dandy’le, aga ta lihtsalt  ei  oska valida enesele vastavaid asju. Nägemata seadus, sama vägev, kui gravitatsiooniseadus, hoiab teda tema ringi piirides, sundides teda aastast-aastasse kandma maitsetut üli­konda, ja talle jääb igaveseks mõista­tuseks, kust võtavad omad asjad need tema tuttavatest, kes riietatud maitse­rikkalt.”

Poleks meil seda harjumusvõimet, vaevalt oleks võinud juttu olla prog­ressist, edust, arenemisest. Just harju­mus on see vägev ökonoomiaabinõu, tänu millele suurem osa meie energiast jääb vabaks kõrgema intellektuaalse, loova tegevuse jaoks, kuna alamad, igapäevased toimingud jäävad harju­muse hooleks. Tuletage enestele meelde, näit., kui raskeks ja keeruliseks prot­sessiks oli teile lapsepõlves lihtne riietumine – vaevalt saite teie sellega hakkama ilma kõrvalabita – ja kui palju energiat kulus selle peale – aga nüüd sünnib see puhtmehaaniliselt ning ei nõua teilt mingisugust pingu­tust nii et riietudes, võite te samal ajal vabalt mõtelda teiste, hoopis kõr­valiste asjade peale.

Kõike eelpool ettetoodut kokku võttes on meile korda läinud meid huvitavast seisukohast enam-vähem kindlaks teha järgmised faktid: iga mõtleja indiviid tegutseb nii, nagu oleks tema tahe täitsa vaba, misjuures võimsamateks teguri­teks elus on tundmused; teadvuse te­gevus on suuremal määral tingitud kahest psüühilisest võimest: assotsiat­sioonidest ja harjumustest; esimesed võimaldavad ülevalpidamise motiivide leidmise ja kogumise, kuna teised nende motiivide kindlustajatena ja tähtsate ekonoomia abinõudena esinevad, va­bastades ja kokku hoides energiat kõr­gema intellektuaalse tegevuse jaoks.

Ma olen veendunud, et need psüü­hilise elu faktorid võivad täies ulatuses kasutatud saada tahtejõu kasvatamise juures.

Et tahtejõu kasvatamise probleem tõesti lahendamisevääriline ülesanne on, selle kohta ei või kaht arvamist olla. Lõppude-lõpuks on ju kindel tahte­võim see sõjariist, millega varustatud inimesel avanevad kõige laiemad või­malused ja avaramad väljavaated elu­võitluses.  On inimesel kindel tahtejõud, siis on tema alati igasuguse seisukorra peremees, olgu enese või teiste inimeste suhtes. Seda tõendab muu seas ka harilik igapäevane inimese hindamise­viis seltskonnas – me austame ja anname teed kindla iseloomuga inimestele, kuna nõrkadele anname meie ehk heameelega andeks nende nõrkuse, paremal juhtumisel, võib olla, koguni sümpatiseerime neile, kuid iialgi ei kutsu nad välja austamist – oma hinge põhjas vaatame meie nende peale ikka ülevalt alla. Selle mõtte toetuseks luban enesele tsiteerida prof. Jamesi sõnu tahtejõu tähtsuse kohta elus:

„Füüsiline jõud,   tarkus, tervis ja õnnelik elusaatus on meile kallid: need annavad meile rikkaliku jõudude taga­vara eluvõitluses. Aga selle pingutuse astme teadmine, mida meie võime il­mutada, moodustab meie isiku sisemise loomuse ja  tema üksi, välja arvatud kõik muu,  on küllaldane  selleks, et valmistada meile elus täielikku rahulda­mist. Kõik me teised head omadused on nii või teisiti välisilma mõju taga­järg meie isikule, arenevad täielikult välimiste olude   mõju   all,   pingutuse tundmus aga nähtavasti kuulub hoopis teise maailma, tema nagu moodustaks meie sisemise loomuse, meid endid, aga kõik muu on ainult meie omadus. Kui eluvõitluse eesmärk seisab selles, et me tema kaudu tutvuksime eneste psüühilise iseloomu   sisemise   ilmega, siis peame meie seda sisemist ilmet nägema just  selles pingutuses,  mida meie jõuame ilmutada.   Kellel puudub tahtepingutuse võime, see pole inimese nime vääriline; kellele on antud hiigla tahtepingutuse võime – seda nimetame meie kangelaseks. „Tahad sina, et see või see oleks nii või teisiti ?” – on küsimus, millega me endale esineme teoorias ja praktikas, kõige tähtsamatel elujuhtumistel, ja ka kõige tühisematel elulistel toimingutel.   Ja me vastame sellele küsimusele mitte sõnade, vaid tegudega.  Just sellepärast moodustab tahtepingutus meie vaimlise iseloomu varjatud nurgakivi,   mõõdupuu,   mille abil me inimese väärtust hindame; just sellepärast selle pingutuse ilmuta­mine on meie vaimu ainukene välis­ilmast rippumatu erisus”.

Küsimuse igakülgse valgustamise huvides oleks tarvis peatuda veel ühe asjaolu juures, nimelt kas on üldse või­malik tahtejõudu suurendada või mitte. Sarnane küsimus võib põhjendatult tek­kida analoogiliselt mäluvõime suuren­damise küsimusega.

Kuidas on aga lugu selles suhtes tahtejõuga?  Otsekohe sellele küsimusele vastata on raske juba sellepärast, et meil on tundmata sügavam psüühiliste protsesside iseloom, kui aga me selle küsimuse teise  tasapinda paigutame, siis ehk leiame otsitava ja, loodan, jaatava vastuse. Selleks katsume endile selgeks teha, mis me õieti mõtleme tahtejõu kasvatamise all, mida tahame, lõppude-lõpuks, kätte saada? Kui me arvame inimesest, et tal on kindel tahtejõud, siis mõtleme me sellega, et see inimene on enda peremees, et ta oskab enda kirgede üle valitseda, et ühedki   takistused   teda kord määratud teest kõrvale viia ei saa, et tema on harjunud,   muidugi võimaluse piirides, toimima nii, kuidas

ta seda on otsustanud. Võttes nüüd küsimuse sellest küljest, nimelt harjumusest enda üle valitsema, arvan mina, et sarnane eesmärk pole sugugi kättesaamatu. Näeme ju me igal sammul harjumuse määratu suurt mõju ja tähtsust inimese elus.   Ei ole isegi kasvatus midagi muud, kui teatud harjumuste külge pookimine noorele inimesele ja keegi ei hakka, ma arvan, kasvatuse tähtsust ja võimalust eitama. Seega siis keerleb   küsimus   mitte   tahtejõu absoluutse suurendamise, vaid teatava harjumuse loomise ümber selles sihis, ei me harjuksime omi  vastuvõetud otsuseid, mis meile kasulikud või head paistavad olevat,  täide  viima. Kuid niisuguse harjumuse loomine  ei  käi, nähtavasti,  inimese võimupiiridest üle. Kas selle juures   kasvab   absoluutne tahtejõud või mitte – see on juba teine küsimus, ja seda kasvu ära mõõta ja kindlaks teha on võimatu, sest esiteks, on psüühilised võimed liiga õrnad ja peened selleks, ja teiseks – puudub meil sellel alal teatav mõõtmisüksus, mille  kaudu meie võiksime mõõtmise tagajärgi   enam-vähem   näitlikult väljendada.

IV osa Kasvatusest nr. 7/1925

 

Asudes nüüd praktilisele küsimuse lahendamisele, katsun jõudumööda näi­data, kuidas võiks ära kasutatud olla selleks esiletoodud teoreetiline materjal.

Kujutame enestele ette, et ühel ilu­sal päeval oleme me vastu võtnud selle või teise otsuse, mis maksev meie tegevuse või ülevalpidamise kohta. Muidugi mõista on igaüks meist niisuguseid otsuseid tihti teinud, sest vae­valt võib ette kujutada inimest, kes oma tegevuse ainult instinktidele ja möödaminevatele tujudele rajab, kaht­lemata on suurem osa inimese tegudest põhjendatud, läbi mõeldud, kaalutud. Loomulikult püüab iga inimene teha seda, mis on temale selles või teises suh­tes meeldiv või kasulik. Kuid, kahjuks, sama tihti on vastuvõetud otsus ka teostamata jäänud; seda tunneme meie ise väga hästi, saame aru, et nii ei peaks olema . . . aga fakt jääb fak­tiks. Ega muidu ei öelda, et „Tee põrgu on prügitatud heade kavatsus­tega”. Viga seisab selles, et otsuse mõju, võrreldes meie teiste mõtete ja kalduvustega, on nõrk: ta ei suuda oma olemasolu selle või teise teo näol maksma panna. Et hädast välja pää­seda, peame katsuma selle õrna ja väeti taimekese võimsaks puuks kasvatada. Kui see korda läheb – on eesmärk kätte saadud. Enesevaatlemise teel on kerge veenduda, et normaalsetes tingimustes võib tähele­panu koondatud olla ainult ühe mõtte peale, see mõte nagu viibiks üksi meie valgustatud teadvuse fookuses, kuna teised mõtted vaimuvarjudena häma­ruses tema ümber hõljuvad. Selle juu­res on kindlaks tehtud, et tähelepanu pingutus, intensiivsus ei ole mitte katkestamata, ühesugune, vaid sarnaneb lainete võnkumisele. Katkestamata tähelepanupingutus kestab maksi­mum 2-3 minutit – siis on märgata teatavat lühiajalist langenust ja ainult vastava psüühilise pingutuse abil tõuseb tähelepanu laine jälle oma en­dise kõrguseni. Igaühele on tuttav see pingutusetunne, mida nõuab pikema­ajaline tähelepanu koondamine: mõtete vahel nagu tekiks võitlus – suure hulgana püüavad need tungida val­gustatud teadvuse piirkonda ja harili­kult kasutavad selleks momenti, kus tähelepanu laine langeb, nõrkeb. Otse huvitav on vahest jälgida seda mõtete võitlust ja käiku ning vaadelda, kuidas üks mõte, millel korda on läinud val­gustatud teadvusse tungida, ennast seal kohe püüab kindlustada, kaasa tuues enesega salga omi lähemalt ja kauge­malt sugulasi, kes teadvust ümbritsevad tumedate kujudena, olles valmis para­jal silmapilgul oma eestvedajale appi tõttama. Ja kui tihti, kuulates mõnda pikka kõnet või teiste inimestega rää­kides, tabame me endid korraga selle pealt, et meie mõtted kaugel-kaugel on käesolevast silmapilgust või kõne­ainest. Vaht on silmapilguks oma postilt lahkunud ja kutsumata külalised seda kasutades vargsi sisse hiilinud, välja tõrjudes seadusliku peremehe. Iseäranis kergesti võib juhtuda sarnane asi, kui käesolev toiming meid ei hu­vita, kui me peame igal momendil hoolega enese tähelepanu kammitsas hoidma. Õpetajad, kes kaebavad õpilaste    hajameelsuse   üle,   peaksid seda nähtust silmas pidama ja tema vastu võitlema mitte ainult noomituste ja märkuste abil. Oleme me aga as­jast huvitatud – siis ei tarvitse tähele­panu koondamiseks mingisuguseid pin­gutusi teha. Kuid rääkides tahtejõu kasvatamisest, mõtlesin mina just nende otsuste peale, mis on meile, oma mõist­likkusele vaatamata, vastikud, võõrad, külmad, mis pole kooskõlas meie hu­vide, harjumuste ja kalduvustega, vahest nendele koguni risti vastu käivad. Kindel iseloom, tahtejõud ei seisa mitte püsivuses ja järjekindluses nende asjade kättesaamisel ja teostamisel, mis meile meeldivad, vaid ümberpöördult. Muidu võiksime meie iga joodikut, kes oma janu kustutamiseks valmis on kas või kuriteoks, kõige kindlama iseloomuga isikuks lugeda. Tahtejõud iimutub peaasjalikult just inimese võitluses iseendaga, tema kahjulike kalduvustega, ja tõsine, inimesevääriline võit on just võit enese üle.

Nii siis seisab esimene samm vastuvõetud otsuse läbiviimiseks tema kindlustamises meie teadvusesse. Sel­leks peame igal soodsal juhusel, igal vabal minutil selle otsuse mõtte enda vaimusilmade ette kutsuma, teda vägisi valgustatud teadvuse piir­konnas kinni hoidma ja hoolega selle järele valvama, et teised, kõrvalised ja temale vaenulikud mõtted teda meie teadvusest välja ei tõukaks. Sellega anname võimaluse teistele, seda otsust toetavatele mõtetele, tema ümber aegamööJa koguneda. Aga sellest on veel vähe. Kuigi meie assotsiatsioo­nid kannavad osalt mehaanilist laadi, võime nende käiku juhtida, mõtete ketist neid või teisi lülisid välja valides. Harilikult on vastuvõetud otsus tekkinud puhtmõistuslikel motiividel, ja meie kalduvused, tundmused, meie meeleolu on need vaenlased, kes teda kõi­gutada püüavad. See otsus, just oma mõistlikkuse tõttu, on niiöelda külm, temal puudub see intiimne soojus, millest iga meid huvitav, meile kallis mõte on otsekui looriga ümbritsetud. Selle soojustunde võime, ma arvan, me kõik praegugi esile kutsuda, meele tuletades seda või teist meile meeldivat, meid huvitavat nähtust, asja või inimest.

Kui te valmistute näituseks teatrisse või koguni kinosse minekuks, või olete kutsutud teile sümpaasese seltskonda, siis juba paljas mõte sellest võrdub loodetavale lõbule enesele, või on ko­guni temast suuremgi. Tähendab, selle mõttega on ühendatud nimelt intiimne soojus – teisiti mina seda tunnet iseloo­mustada ei oska. Tunnete vastu, mis püüavad meie otsust kõigutada, hävitada, tuleb võidelda samade sõjariistadega. Siin tuleb meil assotsiatsiooniteel tek­kinud mõtetest välja valida ja valgus­tatud teadvuses kinni hoida need, mis kuuluvad peaasjalikult tunnete hulka, nii et aegamööda see või teine vastuvõetud otsus oleks mõistuse pinnalt tunnete riiki üle viidud. Näit, teid võib hirmutada otsuse täitmise raskus, see vaev, töö, kannatus, mis temaga seotud; aga selle vastu võite te abiks kutsuda enesearmastuse, kujutada enestele ette seda uhkust enese üle, rõõmutunnet, mis teid ootab otsuse õnneliku täi­deviimise korral; teie võite meelde tule­tada ka seda muljet, millist avaldab teie tegu teistele inimestele, nende kiitust, koguni austust teie vastu jne. Seda peate tegema võimalikult sagedamini. Harilikult on esialgul need head mõtted arad, kartlikud, ja neid tuleb, lihtsalt üteldes, karvupidi tead­vuse pimedatest urgastest päevavalgele rebida. Neid võimalikult kauem silmade ees hoides, hakkate teie ajajooksul ise nägema ja aru saama, et otsuse poole­hoidjate arv ja jõud kasvab ja et see otsus iga korraga ikka veenduvamaks ja veenduvamaks muutub. Aga just seda meile tarvis ongi: ise mõju on arusaamisel, teine aga veendumisel. Esimene on mõistuse produkt, teine kuulub tunnete riiki; kuid viimaste otsustavast mõjust oli meil jutt juba eespool.

Kui pärast kirjeldatud eeltööd teatav otsus, niiöelda, küllalt küps on, võib asuda tema teostamisele. Ja nüüd astub oma õigustesse – kas meie truu sõbrana või äraandja vaenlasena – har­jumus. Esimene samm on kõige täht­sam ja aeg tema teostamiseks peab hästi valitud olema. Sel silmapilgul peab meie hinge laboratooriumis täielik mobilisatsioon     välja     kuulutatama.

See on, meie aktiivne väljaastumine peab algama siis, kui meie tunneme, et kõik eeltööd lõpetatud, kõik assotsiat­siooniteel kogutud mõtted koondatud ja meid ümbritsev välimine õhkkond on selleks igapidi soodus. On vähemgi kahtlus selles suhtes olemas, siis parem lükata otsuse teostamine edasi, kui ris­keerida võimaliku äpardusega. Prof. James kirjutab sellest järgmiselt: Ühes prof. Bain’i töödest on peatükk „Moraal­sed harjumused”, milles leidub selle küsi­muse kohta mõningaid häid praktilisi nä­punäiteid. Tema arutuste aluseks on kaks juhtnööri. Esimese järele peame uue harjumuse omandamisel või vana hävi­tamisel relvistuma võimalikult kindla ja kõikumata otsusega tegutseda teata­vas sihis. Meie peame end ümbritsema kõigi võimalike tingimustega, mis on soodsad, kasulikud uue harjumuse arenemisele, peame sihikindlalt otsima õhkkonda, mis kaasa aitab selle harju­muse kindlustamisele, peame seltskonna ees enda peale võtma kohustused, mis vana harjumusega lahku lähevad, peame, kui see võimalik, endid teatavate ko­hustustega siduma – ühesõnaga – ümbritsema endid uue harjumuse kätte­saamise sihis kõigi võimalike abi­nõudega. Kõik see kokkuvõetult sünni­tab uue harjumuse loomise alguses nii­suguse õhkkonna, mille juures uue ülevalpidamiseviisi muutmise kiusatus ei ilmuta ennast nii ruttu, kui see oleks võinud juhtuda teistes tingimustes, kuna iga uue eluviisi uue päevaga te­mast kõrvalekaldumise võimalus kaha­neb ikka rohkem ja rohkem.

Teine Bain’i juhtnöör on järgmine: „Kordagi ära astu uue harjumuse täit­misest tagasi, kuni tema sinu elusse nii sügavale juurdub, et juhuslik kõr­valekaldumine temale enam hädaohtlik ei ole”. Igast uuest harjumusest kõrvale­kaldumist võib võrrelda nööri otsas rippuva kera kukkumisega, mida me pulga peale kerime: ühe korra nööri käte vahelt libiseda lastes anname meie kerale võimaluse mitme keeru võrra langeda. Treneerimise katkestamatus on tähtsamaks abinõuks ergukava patustamatu    tegevuse kättesaamiseks.

Selle kohta ütleb prof. Bain järgmist: „Moraalsete harjumuste iseärasuseks, mis eraldab neid mõistuse produktidest, on kahe üksteisele vaenulise jõu ole­masolu igaühes neist, misjuures üks jõud peab aegamööda teise surve alt vabanema. Selles kahe vastupidise har­jumuse võitluses peame me püüdma kõigepealt lahingut mitte kaotada. Iga halva harjumuse võit hävitab mitme hea harjumuse saavutused. Nii siis kahe harjumuse võitluses on meile kõige tähtsam kindlustada ühele nendest kat­kestamatu rida võitusid, kuni, tänu nende võitude kordumisele, juurdub üks harjumus sedavõrd, et võib ka iga­sugustes tingimustes teisest, vastupidi­sest harjumusest ülekaalus olla. Harju­muse omandamise juures on just algu­ses edu kindlustamine möödapääsemata tarvilik. Äpardus alguses võib halvata energiat kõigi järgnevate katsete juures, kuna möödunud edu teadmine kindlus­tab energiat ka tulevikus.”

On esimene samm õnnelikult tehtud, järgnevad sellele teised juba ker­gemini, jõudude mobilisatsioon nõuab ikka vähem ja vähem pingutust, ning varsti võib tulla aeg, kus me üllatuse ja uhkusega näeme, et see või teine tegu peaaegu iseenesest sünnib, nii pea, kui meie aga tema peale mõtleme, va­hest koguni ilma vastava mõteta, automaatselt; viimane oleneb, muidugi ot­suse iseloomust, näit. teatavate liigutuste harjutamisel.

Aga selle vastu võidakse ütelda, et nii on sagedasti tehtud, inimene on igakülgselt asja läbi kaalunud, see kaalumine on kestnud mitmed ööd-päevad – aga saatuslik esimene samm on äpardunud ja inimene taganeb, pettunult oma ilusate kavatsuste peale käega lüües ja vanale rajale tagasi pöördudes. Kahtlemata on sarnaseid juhtumeid palju, võib olla rohkem, kui, seda vä­lispidise rahulikkuse ja muigava maski tagant näha võime – võib olla kannab iga inimene enese hingepõhjas pettumuseidusid ja kokkuvarisenud unistuste varje. Selle rõhuva teadmise põhjused peaksime võimalust mööda üles leidma ja tema vastu rohtu muretsema. Ei või salata, et siin meil on tegemist äärmiselt raske ülesandega. Inimene ei ole masin ning tema tegevust ei või juhtida ja korraldada täpsete ja üldise iseloomuga ettekirjutuste ja plaanide järgi.

Iga inimese sisemine ilm on äärmi­selt individuaalne, ja ükski teadlane, ükski kunstnik ei suuda kirjeldada kõiki neid idividualiteedi varjundeid, tundmuste ja mõtete värve. Pettumuse põhjuseid võib miljon olla. Kuid siiski ehk võime me, tõesti mitte palju kõr­vale kaldudes, mõnd üksikut konsta­teerida. Üks sagedamatest võib olla, näit., üleliigne ruttamine vastuvõetud otsuse täideviimisega. Vaimustuse tuhinas tõttab inimene aktiivsele välja­astumisele, arvestamata jättes takis­tuste raskust ja enese jõudu, paar-kolm sarnast ebaõnnestunud katset – ning pettumus valdab hinge ja inimene andub saatuse ja välisilma voolude ja mõjude hooleks. Niisuguste juhtumiste ärahoidmiseks võib soovitada alguskatseteks valida võimalikult kergeid üles­andeid, korraldada, niiöelda, rida repetitsioone, eelharjutusi. Iga õnnes­tunud, kordaläinud eelharjutus on oma väiksuse peale vaatamata väga suure tähtsusega ja suurendab inimese võitlemisenergiat geomeetrilises progressi­oonis. Muidugi, siin on tarvis kanna­tust, aga kannatus on harjumuse lä­hem sugulane. Inimese edurikka tege­vuse tagatiseks, tema aktiivsuse vundamendiks on kahtlematus endasse. Ja iga väiksemki samm edasi endale ülesseatud sihis tõstab ja kindlustab seda usku ja ühtlasi valmistab pinda suuremate ja tõsisemate takistuste võitmiseks.

Aga on olemas veel tõsisem vaen­lane kui ajutine pettumus. See on endasseusu täieline ja, niiöelda, ap­rioorne puudumine, mis on inimesega ühes üles kasvanud ja mis oma sü­gava varju inimese kogu ilmavaatele heidab, omistades temale passiivse, pessimistliku tooni. Inimene ei näe enda elul mõtet ega eesmärki, aktiivne, loov töö on temale vastik, teda varitseb iga nurga tagant, iga sammu peal see nõndanimetatav „taedium vitae” – elutüdimus. Ja meie aeg on just üks sar­nastest, mis soodsa pinna pakub selle inimesseusu hävinemiseks ja  sügava pettumustunde kasvamiseks. Suur il­masõda katkestas hulgaks ajaks Eu­roopa rahvaste loova töö. Majandusli­kult kõikuv seisukord, väärnähtused seltskondlikus elus, sõja koledused, milles upuvad ja varisevad kokku moraal ja usk inimesse kui kõrgemasse olevusse, kelle ülesandeks on kõrge­mate kultuuriliste väärtuste loomine üldiseks heakäekäiguks, igatsus värsken­dava, ülendava töö järele rahulikus õhkkonnas – see kõik kokkuvõetult lasub raske ja segase koormana meie aja inimese hingel, tõukab teda kaht­luse ja üldise väärtusteeitamise kuris­tiku poole. Sellega ühineb ka uuemale ajale omane vool teaduses, mis püüab inimest teiste orgaaniliste olevustega ühele riiulile paigutada, paljastades tema isiku sellest romantilisest idealist­likust loorist, mis teda ümbritses kõrge­mate aadete kandja kujul. Igatahes elame meie nüüd raskel ülemineku ajal; selle aja suurim hädaoht seisab selles, et vanad jumalad on hävitatud, omilt troonidelt kukutatud, kuna uusi jumalaid, kes endi ümber oleksid suut­nud koondada inimsoo, kellele oleks osaks saanud üldine tunnustus, loodud veel ei ole. Pärige praeguseaja noor­soolt tema ilmavaate, tema aadete üle, ja ma kardan, et vastustest kujunenud pilt saab vaevalt paljutõotav. Ja sel­les ei ole keegi süüdi – kõik meie oleme ajavaimu lapsed.

Siiski, ehk küll aeg soodne ei ole laiaulatusliku tegevuse jaoks, ehk küll inimsugu ei ole leidnud ühist keelt, mis oleks kõigile ühesuguselt arusaa­dav ja väärtuslik, siiski peame lootma, et juba lihtne, igavene olemasolu tung, elementaarne tahtmine eluvõitluses teis­test ette ja kõrgemale jõuda, võib ak­tiivsele, loovale tegevusele küllaldaseks tõukeks ja toeks olla ja kaudselt, kas või nendeski kitsastes piirides, endasse usku kindlustada. Inimsugu on üle elanud võibolla raskemaidki ahastuse- ja meeleheitepäevi, aga vaatamata sel­lele on eluvõitlus vahetpidamata edasi kestnud ja iialgi ei ole kustunud inim­soo paremate poegade hinges püüd ja igatsus paremuse poole. See võitlus ja igatsus kestub ka edaspidi, nõudes inimeselt mitte ainult füüsilist jõudu, vaid põhjenedes just tema vaimlisele tagavarale, mille intensiivse ja otstarbe­kohase kasutamise aluseks on kindel tahtejõud.

Praegu rääkisime kõrgematest, üldistest küsimustest, puudutades inim­konda tema terves ulatuses, kuid hari­likus, igapäevase murede ja toimingute keerus on meil võrdlemisi harva tege­mist nii suurte asjadega – nad tõusevad esile üksikutel haruldastel silmapilku­del. Meie igapäevane elu koosneb peensustest, väikestest inimkonna elu killukestest, aga nendel killukestel on väikese mastaabi juures võrdlemisi suur tähtsus. Suuremad inimsoo saa­vutused – kas ei ole nemad, lõppude­lõpuks, tekkinud üksikutest väikestest püüetest, samuti kui hiiglaehitused kasvavad kõrgeks üksikutest kividest. Ma ei kujuta endale ette inimest, kellel puuduks täiesti igasugune siht või ees­märk, olgu tema ulatus piiratud kas või homse päevaga. Tihti aga jääb tema kättesaamatuks kavatsuseks, võib­olla, ainult selle tõttu, et inimene ei oska omi jõude ja võimeid otstarbeko­haselt juhtida ja kasutada.

V osa Kasvatusest nr. 8/1925

P. Truusmann