Dr. J. Hurda poliitilist seisukohta ja tegevust mõjutavaist asjaoludest.
Dr. JAKOB HURT 22. VII 1839 – 13. I 1907
„Keiser, usk ja isamaa” oli olnud J. V. Jannseni lipukirjaks. Võib öelda, et oma mõjuvuse poolest ka samas järjekorras. Et keiser asus kaugel ja Jumal kõrgel, oli keisri asemikuks kohapealne valitsev võim, mõisnikkond, ja Jumala asemikuks kohapealne kirikuvalitsus, kirikuõpetajaskond. Kuivõrd lubas hea vahekorra säilitamine nendega, on ta silmas pidanud isamaa ja kodurahva huvisid. Nii lihtne kui Jannseni puhul ei olnud J. Hurda puhul seisukord küll mitte, kuid olusid, mis tema poliitilist seisukohta mõjutasid, – võib siiski pidada samaliigilisteks, kuigi teises järjekorras.
Oma sugurahva kasuks töötamist on Hurt ikka pidanud oma kõrgemaks eluülesandeks; mis aga temale selleks näis olevat kõige tarvilikum, selle äramääramisel ei ole arenemisaja ümbruskond ega ta kirikuõpetaja amet mitte jäänud mõjuta.
Gümnaasiumiharidus, mis Hurt Tartu kroonugümnaasiumis sai, oli saksakeelne ja saksameelne. Selleaegne üliõpilaskond oli üliõpilaste päritolu järgi (kolm Balti kubermangu ja Riia linn) jagunenud neljaks korporatsiooniks. Väljaspool korporatsioone olijaid, nõndanimetatud „metsikuid” (Wilde) oli vähe. Nagu Eestimaalt päritolevad Kreutzwald ja Karell omal ajal olid astunud korp. „Estonia” liikmeiks, nii astus Hurt, oma päritolule vastavalt, korp. „Livonia” liikmeks. Korporatsiooni tegevliikmeks vastuvõtmisel ei etendanud rahvusküsimus seekord veel mingit osa. Peeti endastmõistetavaks, et kohalik, saksa haridust saanud noormees pärast ülikooli lõpetamist muutub saksa seltskonna liikmeks. Nii voeti ka Hurt, küll alles 3-ndal semestril pärast ülikooli astumist, korp. „Livonia” tegevliikmeks vastu. Erilist osa ei näi ta korporatsioonis olevat etendanud. Teda ei ole valitud ühtegi ametisse. Vist on ta hoolega tegemist teinud oma usuteadusega, mispärast seltsilised on hakanud teda nimetama kirikuisaks (Kirchenvater). Kuna sel ajal meie kodumaa omavalitsuses kõik võim oli koondatud peaasjalikult mõisnikuseisuse kätte ja selle esindajate kaudu teostati, siis ei nähtud meelsasti, et väljaspool neid üldse poliitiliste küsimustega tegemist tehti. Koguni sündmatuks ja lubamatuks peeti, et üliõpilasringkonnis poliitilisi küsimusi puudutatigi. Üliõpilasorganisatsioonide liikmed pidid kombeid, mis olid maksvusel kõrgemas seltskonnas, kuhu kuuluvaks neid peeti ja kuhu nad pärast ülikooli lõpetamist vormiliselt vastu võeti, hästi tundma ja õppima nende järgi elama. Nagu see ka meie praeguste üliõpilaskorporatsioonide suhtes on maksvaks saanud, ei võinud ühe korporatsiooni liikmete hulgas olla poliitiliste tõekspidamiste poolest lahkuminekuid. Seal pidi valitsema täielik vendlus, kus igal ajal üks kõikide ja kõik ühe eest olid kohustatud välja astuma. Et see igaühele täiesti luusse ja lihasse kasvaks, korrati pühalikku vennastustõotust kõikide suuremate korporatsioonipidude puhul, vähemalt ükskord aastas. Sääraste põhimõtete järgi oli J. Hurt üliõpilaspõlves oma korporatsioonis elama õppinud ja kui korralik korporatsiooni liige ka elanud.
Valitses veel nõndanimetatud estofiilsuse ajajärk, mil eestlaste kui arvatavasti väljasuremisele määratud rahvatõuga ja selle vaimuvaraga tegelemine võis olla sallitud eraharrastuseks. Ei oldud siis ka kuidagi selle vastu, kui Hurt juba üliõpilasena astus Õpetatud Eesti Seltsi liikmeks ja sellena tegi tegemist eesti rahvalauludega ja muu vanavaraga.
Kuigi Hurt oma pärastises rahvuslikus tegevuses sattus lahkarvamustesse paljude oma korporatsiooni liikmetega, kes tema seisukohti ei pidanud enam kooskõlas olevaiks korporatsiooni liikmete kohta maksvate põhimõtetega, ei ole ometi korporatsiooni enamus ega Hurt ise selle arvamusega ühinenud ja ta on eluajaks jäänud täieõiguslikuks „Livonia” vilistlaskogu liikmeks. Ka siis, kui ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlaseks, on ta „Livonia” elust osa võtnud, nõnda et „Livonia” esindus oma lipuga ilmus tema matuselegi. Et sääraste asjaolude tõttu Hurda seisukohavõtmisel poliitilistes küsimustes tema korporatsioonis valitsevad põhimõtted on olnud kaasamõjuvad ja hiljem kaasa mõjusid, on arusaadav.
Üliõpilasena oli Hurt saanud mõnesuguseid abirahasid, aga neist ei jätkunud siiski elamiskulude katmiseks. Ta oli sunnitud neile eratundide andmisega lisa muretsema. Ilma ühegi sissetulekuallikata õpetaja prooviaastat pidama hakata oleks olnud raske. Ülikooli lõpetamise järel otsustas ta, et vähegi oma jalgele saada, esialgu hakata kodukooliõpetajaks. Koha leidis ta oma kaasvilistlase akadeemik Aleksander von Middendorf’i juures Hellenurme mõisas. Laialt tuntud vabameelse teadlase juures on Hurt palju õppinud, on läbikäimises ümberkaudsete mõisnikega ja õpetajatega neile üldiselt ligemale astunud. Hellenurme jäi ta paariks aastaks ja sealt asus ta Otepää õpetaja Kauzmanni juurde oma prooviaastat pidama.
Prooviaastast jäi veel mõni kuu puudu, kui Äksi õpetaja suri. Mõnikord varemgi oli enne prooviaasta lõppu kohale valitud kandidaat konsistooriumi poolt ametisse kinnitatud, nii ei pidanud Hurt ka enese puhul seda asjaolu takistavaks. Ta kandideeris Äksis ja valiti ühel häälel. Ootamatult aga ei kinnitanud konsistoorium tema valimist, vormiliseks põhjuseks ette tuues, et ta ei olevat prooviaastat veel lõpetanud.
Et see põhjus oli ainult otsitud vormiline ettekääne, oli selge. Hurda ikka elavamaks muutuv osavõtmine oma rahva elust oli enamusele konsistooriumi liikmeist muutunud juba liiga kahtlaseks. Kardeti, et ta, südamega hoides juba rahutuks muutuva sugurahva poole, selleaegse õpetajaametiga ühendatud eesõigustatud seisuste huvisid küllalt kindlasti ei kaitseks ja niiviisi kirikuõpetaja kohale sobiv ei oleks.
See konsistooriumi otsus näib olevat Hurdasse otse põrutavalt mõjunud. Ta ei katsugi enam oma prooviaastat lõpetada, vaid asub Otepäält Tartusse, et seal õiendada kooliõpetaja kutseks nõutavad eksamid ja kiriku mõju alt pääseda. Poole aastaga on tal usuõpetuse ülemõpetaja (Oberlehrer) ja gümnaasiumi teadusliku õpetaja (wissenschaftlicher Lehrer) tunnistused omandatud ja ta saab Kuressaare gümnaasiumis kooliõpetaja koha.
Uus elukutse vastab ta kalduvustele ja meeldib talle, kuid uus elukoht on vähem meeldiv. Kuressaare ühendus muu maailmaga on õige puudulik. Raskendatud on läbikäimine Õpetatud Eesti Seltsiga ja Tartuga üldse. Seal on tal aga soojem vahekord oma heategija dr. Oettel’i tütre Eugeniega ja oma jalgele saamisega kerkib abiellumise küsimus esile. Ta saab Tartu gümnaasiumi vanade keelte ja maadeteaduse õpetaja koha, kolib sinna tagasi ja abiellub. Nüüd on ta jälle ärkava Eesti elu keskuses ja käed on tegevuseks vabad.
Tagasi vaadates sellele ajajärgule Hurda elu kujunemises peame tema kinnitamata jätmist Äksi õpetajaks nimetama õnnelikuks juhtumiks. Äksis elades ja õpetajaametit pidades oleks ta kaastegevus ja tutvused esimese laulupeo korraldamisel vaevalt olnud laiaulatuslikumad ja on küsitav, kuidas oleksid kujunenud lood Eesti Kirjameeste Seltsi ja Aleksandrikooli asutamise ja esialgse tegevusega. Just Hurda Tartus kooliõpetajaks olemise ajal on tema edaspidiseks rahvuslikuks tegevuseks aluspõhi pandud ja sihtjooned määratud. Siin ei olnud kirik oma juhtidega veel temale mõju avaldamas.
Lennul möödusid mõned aastad. Tööd oli palju, tegevus väga mitmekülgne. Perekond kasvas, juba oli kaks last majas, sissetulekud aga ei kasvanud, need olid võrdlemisi napid, ja see asjaolu hakkas ennast järjest enam tunda andma. Otepääl vabanes õpetaja koht, kus äraelamistingimused olid märksa paremad kui Tartus. Sealsest prooviaasta ajast olid mälestused koguduse liikmete seas veel värsked. Käidi teda sinna õpetajaks kutsumas. Asjaolud nõudsid kaalumist. Valimine ja ametisse kinnitamine oli kaunis kindel. Tema endisele leivaisale ja kaasvilistlasele akadeemik A. von Middendorffile kuulus Otepää kihelkonnas Päidla mõis, tal oli seal valimistel võimalus kaasa rääkida, ja tema soovitaval sõnal ei puudunud ka konsistooriumis mõju. See kõik rääkis Otepää kasuks. Meeldiv ei olnud uuesti sattuda kiriku käe ulatusse, kuid äia nõuanne näib siin olevat avaldanud otsustavat mõju. Hurt kandideeris Otepää kohale, valiti, pidas prooviaasta veel puuduvad kuud Tartus õpetaja Willigerode juures ära, kinnitati konsistooriumi poolt ametisse ja asus Otepääle.
Ei olnud Hurdal kerge peale oma otsekoheste ametikohuste täitmise Tartust kaunis kaugel olevalt Otepäält veel täita Aleksandrikooli ja Eesti Kirjameeste Seltsi esimehe mitmekülgseid kohuseid, kuid põhjused, mis teda sundisid paljude tema seniste kaastöötajatega vahekordi katkestama, ei olenenud siiski mitte neist raskustest, vaid peitusid mujal.
Seni oli eestlasi peetud väljasurevaks rahvaks, kelle esivanemailt päritud vaimuvara oli päris huvitav tundma õppida, nüüd aga selgus ikka enam, et see oli endistelt põlvedelt pärinud mitte ainult neid varasid, vaid ka küllaldasel määral vaimseid võimeid ja nende arendamiseks võimaluste leidmisel võis seni võimulolevaile kihtidele saada kardetavaks. Peale hariduslike nõuete hakati esinema nimelt ka järjest suuremate poliitiliste nõuetega ja kui C. R. Jakobson oma „Sakalas” isegi vaimuliku seisuse liikmeid julges hakata arvustama, siis oli enam kui selge, et selle seisuse liige Hurt pidi katkestama kõik ühendused „Sakalaga” ja selle ümber koguneva ringkonnaga. On andmeid, et see asjaolu temale ta ametivendade poolt, muidugi ta korporatsioonivendade toetusel,õige mõjuvalt selgeks tehti. Ei saa arvata, et Hurt, kes oma sugurahvale soovis kõike head, ei oleks olnud selle poliitiliste õiguste laiendamise poolt. Temale pääseti ligi poliitiliste õiguste nõudmistele Jumalast seatud korra ja seega ka usu ja kiriku vastu ülesastumise maiku andes. See pidi tema peale mõjuma ja mõjuski.
Hurda seisukorda muutis veel halvemaks asjaolu, et ta oma koguduse liikmete seas järjest suurenes nende arv, kes tema poliitiliste vastaste vaadetega ühinesid. Nii tuli temale väga õigel ajal kutse tulla Peterburi Eesti Jaani koguduse õpetajaks. Sinna asudes pääses ta korraga kodumaal tekkinud mitmesuguste vastuolude keerisest, vabanes siinse politiseeriva kirikuülemuse võimu alt ja sai oma kutsetöö kõrval täielikult anduda oma rahva vaimse vanavara kogumisele ja uurimisele.
Kokkuvõttes võime öelda: Hurda poliitiliste vaadete kujunemisel on tähtsat osa etendanud tema olemine korp. „Livonia” liikmeks. Tema poliitilistes küsimustes seisukoha võtmisel on võimsalt kaasa mõjunud tema korporatsiooni kaasvilistlased, kirikuõpetaja kutse ja kiriklik ülemus. Tema rahvuslik-teadusliku töö suhtes on suurt osa etendanud tema Äksi õpetajaks mittekinnitamine ja hiljem Peterburisse elamaasumine. C. R. Jakobsonile peab õigust andma, kui ta teda poliitika põllul ei pidanud just kangelaseks. Hurt on tüüpiline teadlane, oma kalduvuste poolest keeleteadlane, oma meelsuse poolest soojasüdameline isamaalane. Nende omaduste õnnelikul kokkulangemisel on temast saanud see, mis ta meile on olnud.
H. Koppel
Eesti Kirjandusest nr. 7/1939