Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

                     

ui küsida, millisena iseloomus­tada pikemalt järele mõtle­mata Eduard Hubelit, alias Mait Metsanurka näitekirja­nikuna, siis oleks vastus: ajaviitekirjanik ega armastus­väärne lõbustustükkide looja ei ole ta iial ega iganes. Järgmine, täiendav, positiivses vormis üteldud iseloomustus oleks: lähiselt idee- ning probleemikirjanik.

Lodevama mõtlemisviisiga ning otsus­tustes kindlusetu vastaja ütleb teatud üleoluga: moralist. Erapooletu lausub sama sõna – hinnanguna. Meie möödunud idüllikas, muretu ning fassaaditsev iseseisvuse järk, millele langeb Metsanurga lavakirjanduslik toodang peaaegu jäägita, ei ole seda autorit armastanud, vaid teda on üksnes kuidagi pooleldi sallitud.

Probleemid, ühiskonna vigade paljas­tused, arvete õiendused on mugavale kesk­konnale ning heaolus viibivale seltskonnale ikka olnud ebamugavad.

Nõnda ei ole ka ime, kui ainult Mait Metsanurgale on juhtunud see äpardus, et tema näidend „Kindrali poeg” pärast esietendust „Vanemuise” repertuaarist kõrval­dati (kuna Tallinna Töölisteatris teos tülitamatult kordus oma normaalse arvu etendusi). Samuti on Metsanurgale suhtumiste kummalisse kontosse kirjutada, et kuni käesoleva ülevaate kirjutamiseni ei ole ükski teater Eestis tulnud ideele lavastada Metsanurga ühejärgulisi, ehkki mõni neist on trükis ilmunud (ja pealegi muidu nii kirjanduslikult hinnatud „Loomingus”) juba koimteistkümmend aastat tagasi!

Juubilaril on neid juba neli tükki: „Põrgumasin”, „Okastraataed”, „Heinasao ääres” ja „Imelik võõras”. Vähemalt kol­mest nendest saanuks moodustada ühe tubli programmi täitva etenduse ja õieti sisuka ning head mängutaset nõudva õhtu. Alatasa armastatakse meil kosta: ei ole algupäran­deid. Aga neid ühejärgulisi nagu pole näh­tudki.

Kui koheldakse, et kas maksab või kui­das see õige oleks, kui ühel õhtul mängi­taks aina ühejärgulisi (ning igaüks iseaineline), siis meenutagem, et omal ajal K. Menning tõi välja kolm O. Lutsu ühe­järgulisi ja et meie iseseisvusaegne „Esto­nia” teater on meile esitanud kahel korral kolm ühejärgulist saksa asja, need olid Kurt Goetzi „Menažerii” ja „Surnud tädi”.

Kuid siirdugem teatrite juurest kirja­niku juure.

Kui edasi iseloomustada juubilari, siis saame parema selguse, kui asetame ta teiste meie tähtsamate lavaautorite sekka, võrdlemiseks. Kitzbergi pehmema tunde­laadi ja lepitava mõttehoiakuga ei ole Ed. Hubelil midagi ühist. Tal puudub täitsa Kitzbergi päikesepaistelisus, alistumus, luu­leline hõng ja soe hubasus. Ed. Vildega on tal vaid ühes punktis kokkupuuteid: Ed. Vilde võitlus- ja arveteklaarimiskomöödia „Pisuhännaga”.  Nagu  nuhtleb  Vilde oma vaest karjäristi ja valesulgedes Sanderit, nõnda ja veel raskemalt karistab Metsanurk nii mõndagi oma tegelastest. Ja nagn Ed. Vilde salvab toonast meie vaimset valitsust, E. Kirjanduse Seltsiga eesotsas, nõnda ja ulatuslikumalt ning korduvamalt nuhtleb Metsanurk kogu meie tooniandvat ühis­konda.

O. Lutsu muretu ülemeelikuse ja huu­moriga, selle lõbusa, küll nöökava ja pal­jastava, kuid ometi põhiliselt heatahtliku ning hüvaioomuga humoristi suhtlemisega oma tegelastele Ed. Hubelil ühist ei ole. Tema nali on võitleja ja kohutmõistva na­tuuri sarkastiline, häbiposti naelutav ja mõnel korral isegi kahjurõõmu meenutav inimeste naeruvääristamine – muidugi eetilisel ajel.

Hugo Kaudsepa sädelev huumor ei ole samuti Ed. Hubeli iseloomuga ühtuv. Raud­sepa komöödiais tunneme autori kõrge­mal asuja üleolu ja isegi kõrvalt vaa­taja heatujulist muhelust, elunähtuste pahu- ning voodripoole uudishimulist ning leiutamisrõõmulist vaatluse lõbu. Ed. Ηu­bel on aga oma tegelaste küljes otse kinni ja olude sees. Raudsepa hea tuju asemel tunneme Hubeli käitumises tihti tuska, sappi, vimma ja vana vaenu. Kus Raudsepp tulivärgitseb, seal Metsanurgal miilab nagu tõrvaahi, pikalt, põhjalikult ja kangesti. Ühes asjas on mõlemal autoril oma eriline kokkupuude: mõlemad tarvita­vad piiblit. Hugo Raudsepp üldinimestab, tänapäevastab ja mõtestab lahti piibli sündmusi, õpetusi ja kujusid. Ed. Hubel tarvitab piiblit tsiteerimiseks, õpetamiseks ja oma kohtumõistutoimingute juures pealetoetumiseks. Üks avastab piibli rangus­tes, tähtsustes ja pidulikkustes lõbusaid ja inimlikke kohti, teisel on piiblisõnadega suus tõsi taga. Üks loeb piiblit följeto­nistina, teine juhtkirjaniku ja moralistina. Umbes samu lahkuminekuid piibli käsitu­ses võime märkida ka Hubeli ja Mälgu juu­res. Ja edasi Hubelil puudub Mälgu hel­luse ning hubasuse toon.

Ja lõppeks H. Visnapuuga ning Jaan Kärneriga on Ed. Hubelil teatavaid sugu­lusjooni niivõrd, kuisugusena viimased esinevad meie ärimaailma kritiseerivais näi­dendeis „Madaam Sohk ja pojad” ja „Merihärg teeb Venemaaga äri”.

Nii ongi juba Ed. Hubeli lavakirjaniku olemuse tabamiseks eelpooltoodust kooru­nud karakterijooni: kohtumõistja, võitleja, ühiskonnakriitik, salvaja, „tõsitagaja”, „küljes- ja seesolija”, vimmakandja, põhjalik põletaja – ühe sõnaga niisugune ebamugav ja neile, kes end riivatud tunnevad, talumatu isik, kes ise juba aastakümneid tagasi, endale varjunime võttes, neile eventuaalseile kirujaiic vastu tuli ja nimetas end: „Mait”…

Ideelisest lähtekohast lasevad end Mait Metsanurga lavateosed jaotada nelja ala­gruppi: 1) ühiskonda ja ta korda üldisemas mõõtes kritiseerivad, poliitikasse haaravad näidendid, 2) üksiknähtuste valgustamine seoses tõe- ning vastutustunde rõhutamise­ga, 3) fassaaditaotluse tendentse paljasta­vad ning tõusiklust rabavad komöödiad ja 4) ajaloolis-kujunduslik vaatemäng. Kõiki neid haarab autori tung õilsuse ning tub­liduse poole. Mait Metsanurk tahaks rii­gile, seltskonnale ja perekonnale anda, kasvatada ning omistada aina täisväärtus­likke, ausaid, produktiivseid, vaimust lugu­pidavaid ning õiglasi kodanikke.

Nimetatud gruppidesse kuuluksid M. Metsanurga lavatooted järgmiselt: esi­messe – „Kindrali poeg”, „Umbrohu juured” (teise nimega „Sauna Jaan”, trükis mitte ilmunud); teise – „Vagade elu”, „Maret elukoolis” ja ühejärgulised „Okastraataed”, „Põrgumasin” ning „Imelik võõ­ras”; kolmandasse – „Talupoja poeg”, „Haljal oksal”, „Agulirahvas läheb ajalukku”, ühejärguline „Heinasao ääres” ja ühte serva pidi autori esiknäidend „Päi­kese tõusul”, millest on säilinud ainult umbkaudne sisuseletus; neljandasse – kultuurajalooline teos C. R. Jakobsonist kui ideevõitlejast.

Nimitegelane „Kindrali pojas” otsib otse põledes õiglust, humaansust, ausust ja suu­rust ühiskonnast, ta kannab ühes taskus Uut Testamenti, teises kommunismi aabitsat, otsides elus teostust kummagi õpetuse teo­reetilistele hüvedele ning põgenedes tegelike eluliste väärnähtuste eest; viimaseid vihkab ta nii, et saab isegi äraandjaks. Kindrali pojale on tehtud etteheiteid peale muu ta konsekventsuse ning ebaelulisuse pärast, kuid autorile on see noormees idee kehastajaks, otsijaks ning väljendajaks, tema eluline võimalus on jäänud tagaplaa­nile. Selles teoses saab valusaid vitsu „Üks kultuurriik, millele fašimihood hakkavad peale käima” – sellest ka mõistetav, miks teose ettekanne vastuollu sattus teatud rin­gide endateostushoiakuga. Lavastuse või­malustelt on see draama üks meie suure­joonelisemaid.

„Umbrohu juured” toob jällegi vas­tamisi ning kokkupõrkele kaks äärmist maailmavaadet. Draama mängib meie vabadussõja päevil (seega ühtlasi sõjatükk ja pealegi meie esimene ning ulatuslik lahingu näidend Eesti Vabadussõjast). Vaen­likud vennad satuvad siin teravasse kon­flikti, autori poolehoid avaldub ilmsesti ühele poole, kuid autor on tervitatavasti tendentsi kahandamiseks lavale toonud raevutsevate vendade ühise isa – nägijaks, mõistjaks ja lepitajaks.

Mõlemas näidendis on käsiteldud meile väga lähedasi suurprobleeme ning mõlema lavalevõtt Tallinna Töölisteatris osutus teatrile tugevaks tuumaliseks rikastuseks ning nime õigustuseks.

Eetilisi privaatsemaid, teoreetilisi ja elulisi küsimusi käsitlevad teise gruppi kuuluvad näidendid-ühejärgulised on kõik pingerikkad asjad, milles näitlejaile on ase­tatud suuri nõudmisi psühholoogiliseks mänguks ning pealegi nn. kahel plaanil: ilmutada välise mina all mõistatavaid sise­misi tunge.

„Okastraataias” peategelane püüab pet­ta oma südametunnistust ning kõrgemat kohtumõistu ja langeb pettnmusse ning halastamatu endakaristuse alla.

„Põrgumasinas” paljastatakse seltskon­nategelase   ametisse   ning  lugupeetud au kandja mantlisse pugenud endine kelm – ja tema langus on väga ränk ning selle eelne heitlus on jube.

„Imelik võõras” (see variant, mis ilmus „Loomingus”)  paljastab  ühe  hingekarjase õilsuse, usalduse ja kõrgemais sfäärides tundlemise tavaliseks inimlikuks endakaitse ja kättemaksu impulsiks – kui asi tegeli­kuks läheb.

Huvitava ühise lisajoonena märgime neis kolmes: igaühes esineb pastor: esime­ses soliidse ja väga tõsiselt võetava pihilevõtjana; teises erapooletu perekonnakülalisena ja kolmandas nõrgaks paljastuva surelikuna.

Näidend „Vagade elu” käsitleb variserlust ja saagiahnust tumedas talukolkas. Ülesehituselt ja situatsioonide loomiselt kõigub teos tragikomöödiana naljamängu ja päriselt võika draama vahel, ulatades üht serva pidi isegi süngesse tragöödiasse (lapse tapmise üritus). Õigegi valida kohtu­mõistjana suhtub autor oma süüdlasist te­gelastele, heitmata armu nii mammonaorjadest talunikepaarile kui ka lihatsevale ja vagatsevale vöörmündrile.

Näidend on kirjutatud reljeefselt, on lavaline ja avaldab kahtlemata kasvatavat mõju rikkumatule ning blaseerumisest nakatamatule laiemale publikule.

Näidendis „Maret elukoolis” viiakse meid agulikõrtsi õhkkonda ja näidatakse inimeste allakäiku, eriti maasüütuse rikku­mist. See on omamoodi „Põhjas”. Draa­ma, kuid mitte nii sünk.

Fassaadi-, tõusikluse- ja tühisusevastastes näidendites Mait Metsanurk karistab nii vaest rahvast kui ka jõukat kihti, samuti ka intellektuaalseid – kus ta aga selliseid tunge leiab.

Vaeserahva esinduskulud toob ta lage­dale komöödias „Agulirahvas läheb aja­lukku”. Suurkodanluse sõgedad läkitamised naelutab ta kinni näidendis „Haljal ok­sal” ja intellektuaalse inimese vääratused ning nõrkused häbistab ta ära „Talupoja pojas”.

Komöödias „Agulirahvas läheb ajaluk­ku” sihib autor oma soolamised, salvami-sed ning sapinõristamised agulipreilnate .kõrgema” ja „ilusama” elu igatsemise pih­ta, mis tegelikult pole muud kui elu täis logelemist, eputlemist ja parasiteerimist. Muud elumõtet ses tegelaskonnas ei nähtu ja autor ei jäta teda ka trahvimata kasvõi tervenisti kolm vaatust läbi.

Veel rängem karistus saab osaks äri­mehest pillajale ning suure, ülejõu suure joone harrastajale näidendis „Haljal ok­sal”. See mees laiutab koos oma äärmiselt tühise naise ning Inglismaal Cambridge’is „õppiva” pojalogardiga päris kohutavalt. Ja paratamatult järgnev pankrot võtab peategelase selliste katastroofiähvarduse ning ka -teostuse pihtide vahele, et otse kahju hakkab sest mehest pealt vaadates, kuidas ta meeleheitlikult rabeleb veel kahe­teistkümnendal tunnil enne pankroti saa­bumist. Kuid sellega ei ole veel täis ta kibeduste karikas: õnnetusi kuhjub robi­nal, aga neil on oma kentsakas maik man. Samas teoses on toredasti ära narritud ka diametraalselt vastaspoolne, äärmise kitsi­duse pahe. Esineb koonerite abielupaar, kel agulis on 10 maja, kuid kelle üliõpila­sest poeg on sunnitud võltsima vekslit.

„Talupoja pojas” näidatakse meile pas­torit, kes on oma kadaklikult pirtsaka ja pillaja naise tuhvli all sel määral, et piin­lik hakkab haritud eestlase pärast. Kui see näidend ilmus ja lavastati (10 a. tagasi), siis tundus ta kuidagi hillnenuna, sest taht­sime uskuda, et kümne iseseisvusaasta jooksul meie ühiskonnast juba välja on snrnud see tüüp, kes avaliku eesti tegela­sena kodus oma rahvuslikult vääritu pii­ratud naise kummardamisel ära salgab oma vanemad ja tõekspidamised, muutudes kaltsuks nii mehena kui ka rahvuseliikmena. Kuid nüüd, üle 20 a. kestnud iseseisva riigi inventuuritegemise nädalail, s. o. sakslaste ümberasustamise aktsiooni ajal, kus „nach Vaterland” rändab kümnete kaupa kadakaid, nende seas ka Lauluisa ja Postipapa lihaseid järeltulijaid, me veendume, et Mait Metsanurk toona ei olnud hilinenud, et tema „Talupoja poeg” on tänapäevalgi valusasti aktuaalne teos. Me oleme ise­seisvuse aja kestes olnud liig sallivad ka-daklustele – välja arvatud Metsanurk oma „Talupoja pojaga”, me oleme lootnud või arvanud, et kadaklus iseenesest kaob, kuid nüüd näeme, et oleme endid petnud ja et kadaklusele oleks tarvis veel selliseid ning kibedamaidki saunu kui valmistas Mait Metsanurk kõnealuse näidendiga.

Ühejärgulises „Heinasao ääres” toob kirjanik esile fassaadiallüürid ning peenut-semisihad ühes ühtses maatüdrukus, kes jumaldab linnavurlel ta peenema kondi ja (kraadelike) esindusmaneeride pärast. Tüd­ruk saab otse jantlikul kombel ränga pet­tumuse osaliseks.

Mittesäilinud esiknäidendis „Päikese tõusul” olevat kujutatud ühe mehe muutu­mist idealistist mugavaks olupoliitikuks ning elunautivaks jõukaks väikekodanli­kuks subjektiks, kes nagu venelane ütleb: lihtsalt taevast tahmab. Niisiis ideelise alla­käigu käsitlus.

Viimne näidend, Carl Kobert Jakobsoni elulõike ning võitlus järke minevikust esile­manav vaatemäng, võinuks suures teatris ja väga põhjaliku ettevalmistuse järel (kus oleks vaja olnud ka kultuurtegelaste eriabi) kujuneda hinnatavaks ajalooliste isikute, stiili, kommete taaselustuseks ning palju­dest huvitavaist pisinähtustest kootud re­vüüks, kusjuures viimast mõistet tuleb võt­ta täie tõsiduse ning tuumakusega.

Kuid meie teatrid ei armasta kuigi pal­ju vaeva näha raskele ülesannete kallal, eriti kui sellistega saaks teenida omakul­tuuri.

M. Metsanurgal on veel üks näidend, „Uues korteris”, mille eksemplari raske on kätte saada. Nimestiku lõpetamiseks saa­me aga sellegi siin ära märkida.

Seega oleks Ed. Hubelil kirjutatud kok­ku 10 õhtuttäitvat lavateost ja 4 ühejärgulist. Neist ei oie veel korralikult lavasta­tud C. R. Jakobsoni taaskujutav teos ja üldse pole etendatud uudisnäidend „Maret elukoolis” (ehkki viimane oli valmis juba a. tagasi) ega nelja ühejärgulist. Seega ei ole meie teatrid ära kasutanud M. Met­sanurga poolt pakutud võimalusi kolme õhtuttäitva lavastuse ulatuses, sealjuures aga vabandatakse alatasa võõrliteratuuri lavastamist (ja enamasti sealse kergekaalu­lise eelistamist) algupärandite nappusega. Ma poleks käesoleval juhul seda tõika mee­nutanud (olles sunnitud seda varem küllalt rõhutama), kui M. Metsanurga rea lava­teoste ignoreerimine jälle iseenesest sulge sellele teemale poleks lükanud.

Mait Metsanurga lavateostele võib suh­tuda mitmeti, siit võib leida palju arutlusi ja õpetlusi kuni juhtkirjalisuseni välja, võib konstateerida rea ta tegelaste rõhuta­tud negatiivsust ja ülemäärast positiivsust, samuti sagedast staatilisust dünaamika ase­mel, kuid need omadused ei saa kaelamurdvaiks teostele. Ülearust teksti võib kirjanduslikult taibukas näitejuht kärpida – sest Metsanurgal on, mida kärpida, ja on ka seda, mis järele jääb. Negatiivsed tüü­bid on omad värvid ära teeninud. Posi­tiivsed kujud on tarvilised nii autorile kui ka publikule ideeliseks õhusaamiseks ja lootuslik-usalduslikuks hingamiseks. Staatilisusest saab hea teater üle tugeva ning sü­vendatud mängu abil. Aga mis kõige üle kehtima jääb, see on kirjaniku ideede väit­lus ja aatevõitlus.

Kui korraks pilgu veel eespool liigita­tud teostest üle libistame, siis näeme, et igaühes neist käsitellakse probleemi, mis on kas lähedane meie eesti ühiskonnale või siis jälle tähenduslik üldinimlikult. Puhu on autor aktiivsem, puhu nagu tagasitõmbunum, kuid oma probleemiga on tal alati tõsi taga.

Mait Metsanurga kui ideekirjaniku po­sitsioon ei ole kerge meie teaterkonnas, kus eelistatakse lõbusamat ja head tuju pakkuvamat. Tal ei ole kerge ka ühe osa tooniandva ajakirjanduse arvustuse ees, sest mõnele kiisalt baltilikult häälestatud arusaamale on armsam mäng ja lõbus tühisus, teisele ta „elutarkuses” jälle vastik või kül­maks jättev see, mis kuidagi idee ning probleemi järele lõhnab.

Kuid meie kultuuriliselt noorele ja rah­vuslikult mitte lõplikult stabiliseerunud ühiskonnale on tarvis jnst ideekirjandust ja probleemiteoseid lavalt. Ses ülesandes olgu juubilar tervitatud ja olgu talle soovi­tud jõudu ka edaspidiseks.

Artur Adson

Varamust nr. 9/1939