Demokraatia ja riigisotsialismi vahekorrast
Vastuseks eelmistele
Minu lühike aastavahetuse artikkel „Akadeemias” on äratanud õige rohkesti erinevaid arvamisi. See on rõõmustav, sest selliseks mõtteäratuseks ja seisukohaväljenduste provotseerimiseks ta oli ju peaasjalikult mõeldudki. Olen rõõmus ka nentides, et nii palju kui olen võinud tähele panna, paljude teistegi arvamised p e a a s j u s ühtuvad minu omadega ja seetõttu võimalikuks osutub viljakas edasikõnelus, mitte ainult vastastikune „pähelahmimine”. Muidugi oleneb see paljude „põhimõtteline poolt” aga üksikasjades vastu olek sellest, et mu kirjutus teadlikult oli „kompromisslik”, s. o. paljude üksteisest v ä g a erinevate seisukohtade vahel teatud kokkuleppelist ühist alust otsiv, kuna teatud „kompromiss” on paratamatu igas v a b a d u s t hindavas ühiskonnas – eriti praegusel raskel sõja ajal. Ühise aluse leidmine on võimalik ainult siis, kui arvestatavad vastaspooled t ä i t s a a u s a l t ikka jälle uuesti läbi kaaluvad oma nõuete ü h i s k o n d l i k k u õigustust ja selle puudulikkuse puhul valmis on oma mõnest seisukohast – ja isiklikust soovist k a loobuma. Kui võetakse aksioomiks, et eesti rahva valdava enamiku hüvang, omariikluse ja demokraatse kultuuri areng on meie kõigi teiste hinnangute mõõdupuud, siis t o h i v a d teoreetilised arvamised minna lahku peamiselt vahendite suhtes – ja seal peaks kokkulepe või ka vastasvaadete koostöö ikka olema võimalik.
Eelmisis artikleis kui ka siin-seal mujal avaldunud vastuvaidlused näikse olevat rohkem vastuolus üksteisega kui minu seisukohtadega. Mõni pooldab enam-vähem praeguse süsteemi püsimist ja näit. parteide täielist keeldu, teine nõuab just viimaseid j a täit liberalismi k a rahale, kolmas näikse (kuigi varjatult) pidavat ideaaliks meiegi maa sovetiseerimist ja loeb näit. Põhjamaade sotsiaaldemokraategi ainult „töörahva äraandjaiks”. Vastastikku sellised seisukohad toovad mitmeidki asjalikke väiteid teiste poolt mulle esitet etteheidete tagasitõrjumiseks, nii et mul ei tarvitseks õigupoolest üldse oma vaadete k a i t s e k s enam sõna võtta. Ometi vajavad mõned põhiküsimused sellistena pisut pikemat selgitust.
*
Suuremat osa parempoolseid teisitimõtlejaid näib ehmatanud peamiselt „riigisotsialismi” termin, kuigi selle, tegelikult ju umbes sama, mis „riigikapitalismi”, elemente on olnud mitmeid ka meie seniseis ideoloogiais ning teostustes (maareform, kommunaal- ja riigiettevõtted jms.), ja kuigi vähemalt mina kunagi pole soovitand selle mõiste täit teostamist, kõnelemata kõige viivitamatust
Olen kuulnud, et Ülikooli juures toimivas „Ühiskonnateaduste Klubis” minu artikkel on olnud umbes sellevaimulise avaliku arvustamise objektiks, Habermanni jt. poolt. Kahjuks ei teadnud ma sellest koosolekust osa võtta, kuna selle teema polnud avalikult teada antud elluviimisest. Olen küllalt teadlik, et näit kogu majandusliku ettevõtluse koondamine riigi kätte vaevalt saab sündida demokraatsel teel ja vist isegi hiljem pole sobitatav demokraatiaga. Siin ei tarvitsegi kõnelda neist surveabinõudest ja määratuist hädadest, mida selline teostamine on toonud kaasa mõnel teisel maal – osa neist oli ja on tingitud ka selle maa endisest seisukorrast, üldisest vaesusest, hiljem parandet eksisammudest jne. O l u l i s e m o n p r i n t s i p i a a l n e j ä r e l d u s , selle lihtsa loogikaga, et iga üksiku isiku vaba arengut võimaldav demokraatia saab reaalseks vaid siis, kui isiku poliitilised õigused v ä h e m a l t teatava määrani on sanktsioneeritud ka varanduslikega, s. o. et ta mitte täiel määral poleks sõltuv ainult riigist ja selle kunagikordsest võimupidajast. Et riigiametnik-palgaline ei tohi, ega õigupoolest saagi arvustada oma palgamaksjat ja ülemust ja isandat, või vähemalt, et see arvustus ei saa olla küllalt mõjukas, see seadus näikse maksvat igas olukorras. Kui k a väiksem eraettevõtlus ja isiklik varandus likvideerida, jääb ühiskond täiesti ilma vabalt tarvitatavaist jõureservidest ja satub seega kogu ulatuses absoluutsesse sõltuvusse ainult riigivõimust: viimane võib, kui ta ainult tahab, iga arvustaja, palga juurdenõudja jne. otsekohe jätta leivata, ja sel pole mingit võimalust leida seda mujalt, kõnelemata oma häda avalikust teatamisest trükisõna kaudu vms. Tegelikult tähendab see sõltuvus riigist seega peagu absoluutset sõltuvust kunagikordseist riigi juhtijaist, olgu need siis head või halvad, ja ainult nendele alluvast bürokraatiast. Nii võivad selle süsteemi pikema kestvuse juures riigiaparaadi ja -kassa juures olijad (n. n. riigikapitalistid) ikka enam suurendada oma mõjuvõimu, ja näiliselt demokraatse valimisviisi juures maha suruda iga opositsiooni nii parlamendis kui mujal. Veel enam, nad võivad (ja peagu peavad!) keelda enda arvustamise isegi siis, kui sel oleks paljastada otse korruptsioonilisi asju või jämedaid eksisamme (eeldades muidugi, et need ei vii just masside s p o n t a a n s e revolutsioonini).
Sellise võimu absoluutsuse puhul peaksid juhtideks olema tõesti inglid inimeste asemel, et hoiduda selle võimu kurjastitarvitamisest või vähemalt sagedasest eksitarvitamisest kas või lihtsa asjast kaugel seismise, isikliku võimukaotuse h i r m u jne. tõttu. On Öeldud: „iga võim rikub inimest, absoluutne võim rikub absoluutselt”. Kuid mida vähem rahvamassid ise saavad kaasa rääkida oma juhtide valimisel, mida vähem neil on j õ u r e s e r v e tarbe korral olla ka mõne valitseva juhi v a s t u ja teda a s e n d a d a teise ja paremaga, seda rohkem kaldub võim korrumpeerima valitsejaid. Üha kasvav kartus igasuguse kriitika ees, kasvav kahtlustus üksteise, isegi oma lähemate kaastööliste vastu, üha kasvav tegelik eemaldumine laiadest massidest, üha k i t s e n e v o l i g a r h i a , m i s v i i b l õ p u ks ü h e a i n s a i s i k u d e s p o t i s m i n i , t s e s a r i s m i n i , tsesaropapismini – see on liiga suure võimukoondumise peagu paratamatu arengukäik, olgu siis see võim saavutatud sõjaliste, poliitiliste või majanduslike abinõudega, era- või riigikapitalistlike vahenditega, toimugu see areng muinas-Pärsias, muinas-Roomas, või 18. saj. monarhiais, või praegu. „Valgustatud” absoluutne monarh (alias diktaator) võib täita hästi mõne sõjalise ülesande, võib isegi mitmeks aastakümneks uuendada oma riigi elujõu, vähemalt näiliselt. Kui see võimukoonduse süsteem aga püsib aastakümneid või sadu, viib ta p a r a t a m a t u l t degeneratsioonini, kus ülal seisab rahvakauge „jumalik” despoot, tema ümber rida salalikke karjeriste ja tardunud bürokraate, „mandariine”, ning edasi orjameelne mass, lõtv, algatusvõimetu, „aasialikult” passiivne.
Peamiselt need teoreetilised järeldused on, mis (kõnelemata reaalpoliitilisist jms.) ei lase meil pooldada süsteeme täieliku majandusliku võimukoondamisega ei era- aga ka mitte riigijuhtide valdusse. Need sunnivad meid otsima orgaanilisemaid, suuremat jõudude t a s a k a a l u võimaldavaid ühiskonnavorme, t e g e l i k k u sotsiaalset demokraatiat, ka kultuurilist i s i k u arengut soodustavat korda. Täielik („mantsesterlik”) liberalism (s. o. erakapitalism) viib arenedes üksikute suurkapitalistide despootiani, t ä i e l i k riigikapitalism viib üha kitseneva (partei) bürokraatia despootiani. Tasakaal ja demokraatia on võimalik peamiselt siis, kui suurkapitali võim likvideeritakse j a asendatakse riigi (kapitali) omaga, viimase valdajate (ühtlasi parteijuhtide jne.) võimu aga h o i t a k s e t a s a k a a l u s masside eneste käsutuses olevate jõuvahenditega, nii poliitiliste põhiseaduslike õigustega ja neid kandvate organisatsioonide kui ka „vabade” kapitalidega, – eraisikute, kooperatiivide, igasugu omavalitsuste jne. valduses.
Muidugi, selline „poolik” kapitalism ja „poolik” sotsialism ei rahulda kumbagi vaate doktrinääre, aga et ta seda enam võib rahuldada kodanike laiade hulkade majanduslikku heaolu k u i k a vabaduse nõudeid, sinna poole viitavad mitte ainult teoreetilised järeldused, vaid osalt ka juba tegelik areng, näit. Põhjamail ja osalt meilgi.
Et s e l l i n e mõõdukas kooperatiivse ja riigiettevõtluse suurendamine kuni kas või kogu erasuurtööstuse „ülevõtmiseni” oleks sobimatu demokraatiaga või peaks liiga palju kitsendama laiade hulkade tegelikke õigusi, nagu kardavad mõned arvustajad, see ei näi mulle olevat kuidagi põhjendatud. J a ma lihtsalt ei taipa hr. E . Lepsi hoiatust, et see oleks võimatu ilma üldise t ö ö s u n d u s e sisseseadmiseta. Loomulikult, töövõimelisi parasiite ei vajagi me ühiskond, aga see töölesundimine sünniks ka edasi hr. Lepsile nii armsa, „sõbraliku raha” käsul – ainult, et selle raha enda käsutaja pole mitte mõni üksik rahavürst meil, Berliinis või Londonis, vaid eestlaste enda riik. Teatavasti aga raha on hea ori, kuid halb isand.
Miks peaks riiklikus Kohtla-Järve tööstuses maksma halvem töösundus kui muulaste „Kiviõlis” ? Või kas teenivad riigi raudteed halvemini rahvast kui alatasa nurinaid tekitavad eraomnibused? Mispoolest on meie linnapangad või -apteegid pahemad erapankadest või -apteekidest? J a mis puutub väitesse, et eraettevõte on alati painduvam ja kasulikum kui riigi oma, siis on teatavasti see tõsi ainult era-, mitte aga rahvamajanduslikult. Meie majandusteadlased on mitmel korral tõestanud, kuivõrra kahjulikud on meie rahvamajandusele olnud mõne riide- või tsemendi- või paberitööstuse kontrollimatu „vabadus”, s. o. tegelikult vaid mõne t r u s t i hinnavõtmise vabadus.
„Vabadus” on ilus sõna, aga milline on see „vabadus ise”, millest hr. Leps räägib, eriti liberalistlikegi maade töötavale rahvale? Loomulikult peab riigi „korraldav ja sundiv käsi” ka majandusellu p a i g u t i vahele segama, ta teeb seda praegu ka kõige liberaalsemais riikides – oluline on ainult vabaduse m ä ä r , õ i g e t a s a k a a l vabaduste ja kohustuste vahel. Miks peaks eesti rahvas nutma, kui näit. mõni „sakste vana” suurettevõte – tegelikult meie rahva tööga ehitatud – läheks uuesti meie rahva ühisomanduseks (kuid muidugi m i t t e väljaveetava turuhinna eest!)? Kahjuks ei olnud ega ole meie riigivõim veel võimeline (ega tahtelinegi ? ) seda teostama. J a võib ju olla, et meie rahvusvaheline seisukord tõesti ei luba teostada maareformi laadilisi reforme ka muil aladel! Kuid ega .see veel tähenda, et neid reforme k a vaja poleks või vähemalt meil valitseva v õ õ r a suurkapitali suhtes ei võiks tarvitada kõvemat kätt meie oma rahva kasuks. Kas pole meil aga küllalt oma rahvuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse unustanud kadakaid ja muid „onupoegi”, kes sellist rahvuslikku majanduspoliitikat ei t a h a g i , kuna nad i s e on või l o o d a v a d o l l a n e n d e v õ õ r a s t e härrade m a n o p m a n e i k s ? !
On aga selge, et veel iga „onupoja” poolt juhitud riigiettevõtegl sellisena pole just rahvale suur hüve, vaid et teda ka majandama peab hästi ja ühiskonna kui terviku huvides. Selleks aga on jälle tarvis just vaba kriitikat ja otseselt rahva laiade hulkade tahet kehastavat riigivõimu. Nii ei ole teatav modereeritud „kooperatiivne riigisotsialism” mitte demokraatlike vabaduste vaenlane, vaid just vajab neid oma õigeks funktsioneerimiseks. Tähtis on ainult, et see demokraatlik süsteem toimuks küllalt võltsimatult, et teda kannaksid juhtivate kihtide, intelligentsi kui ka võimalikult laiade hulkade m o r a a l s e d jõud, mis ei lase end pimestada kitsaist lähihuvidest ega ka nende abil ässitavast demagoogiast. S e d a , õigeks demokraatiaks vajalikku moraalset taset on muidugi väga raske saavutada, kuid selle poole võib ometi jõuda, kui vähemalt teatav osa rahvast seda tõesti ausalt ja aktiivselt taotleb. Siis leitakse vahendid ka selle taseme süstemaatiliseks tõstmiseks. Avalikku sõnavabadust ei tarvitsegi siis piirata muu kui ilmse demagoogia ja demokraatse s ü s t e e mi vastase ässituse keeluga. Muu ja palju tähtsama osa üldisest kodanikukasvatusest peab täitma positiivne propaganda, mis ikka jälle ja ikka uutest külgedest tutvustab kodanikke nende riigi ja ühiskonna vajadustega, saavutustega ja uute ülesannetega igaühele. Kui nii sugereeritav kontaktitunne riigiga osalt võtab ka teatava religioosse ilme, ei ole midagi halba, vaid aitab just reaalsemalt teostada ka kristliku armastusreligiooni sotsiaalset külge. Sest on tõepoolest „odav” kristlus, aidata paari almusega mõnd parasiitlevat kerjust, selle asemel et kaasa aidata kogu oma rahva viletsuse parandamiseks. Ei ole siis põhjust tunda kabuhirmu „igasugu sotsialistlike ürituste” ega ka kristliku jumalariigi-taotluse ees: on ainult vaja m õ i s t a nende õiget sisu ja neid rakendada õ i e t i . Just see talupoeglik-väikekodanline põhistruktuur, millist ka E . Leps peab meile oluliseks, vajab mõlemaid: ühelt poolt suurkapitali ülevõimu kaotust ja vajaliste suurkäitiste kooperatiivset ning riiklikku valdamist, teiselt poolt aga tugevat moraalset, kohusetundelist individualismi, mis ei lase teha endale ülekohut, aga ei tee seda ka teisele ega nõua riigilt abi logelemiseks. Just selle p o l i i t i l i s e j a m o r a a l s e k u l t u u r i a r m e t u m a d a l u s e t õ t t u degenereerusid meie „parteide aja” „riigisotsialistlikud” ettevõtted ja vahelesegamised vahel niisama korruptiivseiks vesivõsudeks nagu paljud tolle aja erakäitisedki. Nende „lapsehaiguste” pärast kogu riiklikku majandamist hukka mõista tähendab sama, kui samade kogemuste pärast taunida kogu demokraatiat. Aga kas pole teiste rahvaste juures läbi elatud veel suuremaid eksimusi ja kannatusi? Eksimustest tuleb õppida, kuid kogu maailma kogemused õpetavad, et eesmärk, mille poole tuleb seejuures edasi areneda, ei ole mitte vana puhtliberalistlik „kodanlik demokraatia” (aga kui Lepsigi järgi meie kord ei pea olema kodanlik, vaid väikekodanlik?), vaid pigem võib seda nimetada sotsiaalseks demokraatiaks tugeva riikliku sekkumise abil. Sinna ju juhib ka meie maareform ja see sobis väga hästi demokraatiaga! Miks peaksid siis võimatud olema edasisedki sammud selles suunas?
Palju tõsisem on pseudonüüm Riiselja j . t. poolt avaldatud kartus, kas arengut sel teel on meil võimalik ühendada ka praegu suuremate poliitiliste vabadustega. Teame ju küll, et meie endised erakonnad osalt tõesti olid igasugu saamameeste esindajad ilma kogu ühiskonda arvestava tõsisema programmita. Ei ole taunitav seepärast o s a l i n e ettevaatus n e n d e uuesti-elbumise puhul. Kuid sellega ometi pole öeldud, et vaikiva olukorra ajal moodustund kord ja seda juhtiv oligarhia tõesti ei vajaks värskendust, kõigepealt aga vabamat kriitikat rahva otsesema esinduse ja avaliku hääle poolt. Võib-olla ei juhigi ta meid enam eelesitet ühiskondlike ideaalide (sotsiaalse demokraatia, klassivahede vähenemise, rahvavaranduse tõstmise jm.) suunas, vaid koguni neist kaugemale? Mitte igasugune riigi sekkumine pole ju tervitatav, ümberpöördult, see võib olla k a suurimaks edu takistajaks. Arvustuse keeld on ses suhtes kaugemalseisjate hulgas suurimaid umbusalduse kasvatajaid ja igasugu demagoogiagi võimaldajaid. Raske sõjaaeg nõuab ohvreid ja enesedistsipliini, aga kas viimane pole suurem ja tõhusam, kui selle taga seisab eri vaadete teadlik kokkulepe – ja on siis seegi meil võimatu? Tugev keskvõim on ju meil nii paljude teiste seadustega küllalt garanteeritud, tähtsaim on ju, et seda võimu tarvitatakse õieti, s. o. kogu rahva ja riigi huvides. Ja kes siis ikkagi seda võiks kontrollida paremini kui avalik kriitika ja vastavad, valijatega otseselt kontaktis olevad poliitilised organisatsioonid. Need ainult ju võivad pidevalt spetsialiseeruda riigi elu kriitilisele jälgimisele ja juba enamusvalimiste printsiibi tõttu p e a v a d nad nüüd rohkem huvituma mitte ainult ühe kitsa kutsekihi, vaid ka teiste hüvest, kui nad ei taha järgmistel valimistel täiesti läbi kukkuda. Vähemalt teatav ideoloogiline ettevalmistus sel alal ja programmide väljatöötus peaks avalikumalt arenema praegusel erakordsel ajal ja peab õigupoolest imestama, et selleks meil ei kasutata praegusigi võimalusi.
Oleksin rõõmus, kui minu vähenõudlik sõnavõtt ja selle esile kutsutud poleemika selle äratuseks omaltki poolt on kaasa aidanud. Rahvalähedasema juhtkonna küsimusest püüan oma seisukohti avaldada aga varstiilmuvas E Ü S „Veljesto” albumis.
A. Annist
Akadeemiast nr. 1/1940